3-2-1-24-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-24-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Ants Kull ja Villu Kõve

Kohtuasi

Hanno Männiste hagi ERGO Kindlustuse AS-i vastu

kahjuhüvitise 297 609 krooni 60 sendi ja viivise

148 804 krooni 80 sendi saamiseks ning alternatiivselt

Konguta valla vastu kahjuhüvitise 297 609 krooni 60 sendi

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-02-202

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Hanno Männiste kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

297 609 krooni 60 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Hanno Männiste (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa

Kostjad ERGO Kindlustuse AS (varasemad ärinimed Balti

Kindlustuse Aktsiaselts ja BICO-LEKS KINDLUSTUSE

AKTSIASELTS, registrikood xxxxxxxx) ja Konguta vald,

esindaja vandeadvokaat Anne Tammer

Asja läbivaatamise kuupäev

6. aprill 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-02-202 osas,

millega ringkonnakohus jättis muutmata Tartu Maakohtu 12. novembri 2007. a otsuse Hanno

Männiste hagis ERGO Kindlustuse AS-i vastu, ning osas, millega ringkonnakohus jättis

apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu Hanno Männiste kanda. Saata asi tühistatud osas

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus

muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Hanno Männistele kassatsioonkaebuselt 9. ja 16. detsembril 2008. a tasutud

kautsjon 2976 (kaks tuhat üheksasada seitsekümmend kuus) krooni 10 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hanno Männiste (hageja) esitas 10. juulil 2002 Tartu Maakohtule hagi ERGO Kindlustuse AS-i

(kostja I) vastu, milles palus kohustada kostjat I arvutama välja ja hüvitama kindlustusjuhtumiga

tekitatud kahju ning tasuma viivist.

Menetluse käigus jäi hageja lõplikuks nõudeks kostja I vastu välja mõista kahjuhüvitis

297 609 krooni 60 senti ja viivis 148 804 krooni 80 senti. Menetluse käigus teise kostjana kaasatud

Konguta valla (kostja II) vastu esitas hageja lõpliku nõudena kahjuhüvitise nõude 297 609 krooni

60 sendi saamiseks. Kostjalt II palus hageja kahjuhüvitise välja mõista siis, kui hagi kostja I vastu

jääb rahuldamata.

2. Hagiavalduse kohaselt ujutati 2002. a veebruari algul veega üle Annikoru külas maantee ääres olev

hageja elamukrunt ning vesi tungis ka elamusse. Hageja on sõlminud kostjaga I kindlustuslepingu.

Kodukindlustuse kindlustuspakkumise lisa järgi on kindlustusandja kohustatud hüvitama

kindlustusobjektile tekkinud kahjud, mis on põhjustatud pikaajalistest vihmasadudest.

Kahjuavalduses on märgitud kahjujuhtumi alguskuupäevaks 1. veebruar 2002. Üleujutus kestis

2002. a märtsi lõpuni, mil OÜ Melior-M likvideeris üleujutuse. Üleujutuse tõttu sai kannatada

hagejale kuuluv elamu. Kindlustustingimuste punkti 18.5.1.3 kohaselt on kindlustusjuhtumi

põhjuseks loodusliku üleujutuse tõttu kanalisatsioonisüsteemist sissetunginud vesi. Kodukindlustuse

tingimuste ja kindlustuspoliisi kohaselt loetakse loodusliku päritoluga vee ärajuhtimissüsteemi

ummistus kindlustuskohas loodusliku päritoluga veest tekkinud looduslikuks üleujutuseks, s.o

loodusõnnetuseks. Ka hageja sai kostja I esitatud kodukindlustuse tingimuste ja poliisi tingimuste

terminoloogiast üheselt aru, et ta kindlustab vara looduslikust üleujutusest tekkida võiva kahju vastu.

2002. a veebruaris-märtsis toimus looduslik üleujutus. Kodukindlustuse tingimuste p 18.5 tunnistab

sellise juhtumi loodusõnnetuseks ning üleujutuse tagajärjel kindlustusobjektile tekkinud kahjud on

kindlustusjuhtumiks. Tüüptingimustega ei saa kahjustada teist poolt ebamõistlikult.

Kindlustustingimuste p-d 18.5 ja 18.5.1.3 ei riku sisult ja sõnastuselt hea usu põhimõtet, kuid nende

rakendamise seadmine sõltuvusse looduslikult koguneva vee äravoolust on tõlgendus, mis ei vasta

lepingulises suhtes hea usu põhimõttele.

Kahju eest vastutavaks isikuks on ka kostja II, kes jättis hooldamata sadevee äravoolu süsteemid,

mille tagajärjel tekkis hageja krundil ulatuslik üleujutus. Tartu Maaparandusbüroo 21. märtsil 2002

koostatud sündmuskoha ülevaatuse protokoll kinnitab, et liigvesi oli tingitud alumise düükrikaevu

kruusakihiga katmisest, mille oli tinginud tee omavoliline laiendamine. Kostja II süülist tegevust

tõendab ka Tartu Maaparandusbüroo 27. mai 2002. a kiri kostjale I, milles on fikseeritud, et

kõnesolevad üleujutused oli põhjustanud kostja II, kes püstitas 1998. a talvel Konguta-Puhja teele

omavoliliselt teeviida, mille tõttu ummistus kogumiskaev, mille omanik oli kostja II. Samuti

põhjustas üleujutuse Annikoru juurdepääsutee kooskõlastamata laiendamine, mille tagajärjel purunes

kollektor ja jätkuvalt riigiomandis oleval maal asuv kaev ummistus. Kostja II püstitas teeviida,

arvestamata veerajatiste hooldenõudeid. Veeavarii põhjustanud süsteemi osa asub maareformi

seaduse § 31 lg 2 tähenduses maal, mida ei ole tagastatud, erastatud ega antud munitsipaalomandisse

ning mida ei ole jäetud riigi omandisse. Sellise vaba maa korrashoiu kohustus on kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1 ja lg 3 p 2 alusel kostjal II kui tee omanikul, kes

peab kohaliku omavalitsusena maaparandussüsteemi korras hoidma. Veeseaduse (VeeS) § 3 lg 2

alusel oli kostja II kohustatud korraldama veeavariide ja nende tagajärgede kiire likvideerimise.

Kostja II ei ole täitnud seadusest tulenevaid kohustusi ja tema tegevuse ja tegevusetuse tagajärjel on

hagejale tekitatud kahju. Elamu põrandad on pehkinud, hoone seinad on vettinud, küttekolded

kahjustunud.

3. Kostja I vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole praegusel juhul tegemist

kindlustusjuhtumiga kodukindlustuse tingimuste A110!2001 p 18.5.2 kohaselt. Kodukindlustuse

tingimuste p 8.5.1.3 järgi on kindlustusjuhtumiks kindlustusobjektile tekkinud kahjud ja sellega

seotud kulutused, mille põhjustasid tormist või pikaajalistest vihmasadudest tingitud põhjavee tõus

või looduslik üleujutus ja selle tagajärjel kanalisatsioonisüsteemi kaudu sissetunginud vesi või

reovesi. Tartu Maaparandusbüroo 27. mai 2002. a õiendiga on tõendatud, et üleujutuse ja kahju

tekkimise põhjuseks oli vee ärajuhtimise torustiku ummistus. Kindlustuslepinguga on kaetud ainult

looduslikud üleujutused. Inimeste tegevusest tingitud veekahjud ei ole loodusõnnetuse riski

realiseerumisena käsitatavad kindlustusjuhtumid, kuna sellistel juhtudel ei ole tegemist

loodusõnnetusega. 2002. a jaanuaris toimunud juhtum ei olnud loodusõnnetuse riski realiseerumine

kindlustuslepingu mõistes ning seda ei saa käsitada kindlustusjuhtumina loodusliku üleujutuse või

põhjavee tõusu kontekstis.

Kostja II vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt informeeris vallasekretär 2002. a märtsis

tekkinud üleujutusest telefoni teel Tartu Maaparandusbürood ja palus kiiresti maaparanduse käigus

paigaldatud ja Tartu Maaparandusbüroo omandis olev kollektor avada. Elva-Puhja pealesõidutee all

oleva kollektori ja teealuse torustiku paigaldas Tartu Maaparandusbüroo 1980. aastal Soovaküla

maaparandusobjektile ja ei ole seda kostjale II üle andnud. 1998. a paigaldatud teeviit asub

Soovaküla maaparandusobjektil ja sealse liigvee likvideeris Tartu Teedevalitsus 1999. a. 2002. a

liigvesi tekkis äravoolutoru purunemise tõttu Elva-Puhja pealesõidutee all. Kostjal II puudus

võimalus näha maa sisse, et toru on katki. Kostja II korraldas 2002. aastal veepaisu allalaskmise ja tal

puudub nii otsene kui ka kaudne süü liigvee tekkimises. Elva-Puhja maanteele pealesõidutee on riigi

omandis olev maa. Torustik selle maa sees ei kuulu kostjale II ja tal puudub õigus ja kohustus maa

sees olevaid torustikke ja rajatisi lahti kaevata. KOKS § 6 lg-st 1 ei tulene kostjale II kohustust korras

hoida vaba maad. Kostja II ülesandeks on korraldada veevarustuse ja kanalisatsiooni korrashoidu.

Kostja II ei pea korras hoidma teealuseid torustikke ja maa-aluseid drenaaþe, mis ei kuulu talle. Elva-

Puhja maantee pealesõidutee laiendus oli tehtud Konguta sovhoosi ajal aastatel 1989-1990. Tol ajal ei

olnud kostjat II olemas, mistõttu ei saa kostja II vastutada 15 aastat tagasi tehtud tööde eest. Kostja II

ei ole otseselt ega kaudselt süüdi hagejale tekkinud kahjus.

4. Tartu Maakohus rahuldas 22. detsembri 2003. a otsusega hagi kostja I vastu ja jättis hagi

rahuldamata kostja II vastu.

Tartu Ringkonnakohus tühistas 18. mai 2004. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja tagasi

maakohtule uueks arutamiseks.

5. Tartu Maakohus jättis 12. novembri 2007. a otsusega hagi mõlema kostja vastu rahuldamata ning

mõistis hagejalt riigituludesse 4000 krooni riigilõivu.

Maakohtu otsuse kohaselt nähtub kostja I 21. märtsil 2002 koostatud sündmuskoha ülevaatuse aktist,

et Annikoru külas maantee ääres asuv elumaja on suurveest üleujutatud, kuna tee alt läbiminev toru

on kinni, mistõttu ongi tekkinud veepais. Tartu Maaparandusbüroo 27. mai 2002. a vastusest

kostjale I selgub, et üleujutused olid põhjustatud Konguta-Puhja teel teeviida omavolilisest

püstitamisest, mille tõttu ummistus omaniku maal olev kaev ja Annikoru juurdepääsutee

kooskõlastamata laiendamisest, mille tõttu purunes kollektor ja ummistus riigiomandis oleval maal

asuv kaev. Tartu Maaparandusbüroo ja kostja II korraldasid 22. märtsil 2002 üleujutuste põhjuste

selgitamiseks kollektori avamise ja selgus, et see on purunenud kaevu rakke ja sinna peale aetud

kivide survel. OÜ Melior-M selgitusest Annikoru kaupluse esise torukollektori ummistumise

põhjuste kohta nähtub, et äravoolutoru oli kokku vajunud vana kaevurakke ja kivide survel, mis oli

põhjustatud vana tee mahasõidu laiendamisest, kus torukollektorile lisati juurde lisatorud ja lükati

kaevikusse ehitusjäätmed.

Eeltoodust tulenevalt on kostja I 21. märtsil 2002 koostatud sündmuskoha ülevaatuse aktiga ja Tartu

Maaparandusbüroo vastusega tõendatud, et 2002. aastal Annikorus toimunud üleujutus oli tingitud

vee äravoolu süsteemi osalise purunemise tagajärjel tekkinud ummistuse tõttu, mitte äkki tekkinud ja

rohke sulavee ega sademete tõttu.

Kodukindlustuse tingimuste p 18.5.1.3 järgi on kindlustusjuhtumiks juhtum, kui see on tekkinud

tormist või pikaajalistest vihmasadudest. Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi 21. mai

2003. a teatest nähtub, et looduslikku üleujutust sademetest põhjustatuna ajavahemikul 1. jaanuarist

2002 kuni 21 aprillini 2002 ei esinenud. Kuna Annikoru kinnistu üleujutuse põhjuseks oli vee

äravoolu süsteemi purunemine, siis ei saa kohaldada kodukindlustuse tingimuste p 18.5. Samuti on

tingimuste p-s 18.3.2.5 märgitud, et kindlustusjuhtumiks ei ole kahjud, mis on tekkinud

kanalisatsioonisüsteemi kaudu hoonesse tungiva suurvee tagajärjel.

Kindlustusseaduse § 9 kohaselt on kindlustusjuhtumiks seaduses või kindlustuslepingus määratletud

sündmus, seisund või tegu, mille tagajärjel tekib kindlustusvõtjal või kolmandal isikul

kindlustussumma või hüvitise saamise õigus ja kindlustusandjal kindlustussumma või hüvitise

väljamaksmise kohustus. Kuivõrd praegusel juhul ei ole kindlustuslepingus määratletud sündmust

(looduslik üleujutus) toimunud, ei tekkinud hagejal kindlustushüvitise saamise õigust ning kostjal I

kindlustushüvitise maksmise kohustust. Pooled ei ole kindlustuslepingu sõlmimisel kokku leppinud

lisatingimustes. Seega ei olnud kindlustusandja tahe sõlmida lepingut selliselt, et kindlustus hüvitab

kõikidest üleujutustest tingitud kahjud. Kuna kindlustuslepingule oli lisatud riskide kirjeldus, siis ei

ole poolte sõlmitud leping ebatäpne või puudulik ning seega ei rikkunud kostja I tarbijakaitseseaduse

(TKS) sätteid.

Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 1 lg 1 kohaselt sätestab riigivastutuse seadus avaliku võimu

volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning

tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra. RVastS § 1 lg 3 p 2 kohaselt käsitatakse kahju

tekitamisena eraõiguslikus suhtes kahju tekitamist avaliku võimu kandja poolt kinnisasja, tee,

veekogu või muu asja omanikuna oma kohustusi, välja arvatud liiklusseaduse §-s 45 sätestatud

kohustusi rikkudes. KOKS § 6 lg 1 ja lg 3 p 2 sätestab, et omavalitsuse ülesandeks on korraldada

vallas või linnas sotsiaalabi ja teenuseid, vanurite hoolekannet, noorsootööd, elamu- ja

kommunaalmajandust, veevarustust ja kanalisatsiooni, heakorda, territoriaalplaneerimist, valla- või

linnasisest ühistransporti ning valla teede ja linnatänavate korrashoidu, juhul kui need ülesanded ei

ole seadusega antud kellegi teise täita. Lisaks otsustab ja korraldab omavalitsusüksus neid kohaliku

elu küsimusi, mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada. Võlaõigusseaduse,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11

sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse enne sama seaduse

jõustumist kehtinud seadust. Seega tuleb RVastS § 1 lg 3 p 2 ja KOKS § 6 lg 1 ja lg 3 p 2 kohaselt

kohaldada tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 (lepinguväline kahju ja deliktiline üldvastutus).

Lepinguväliselt teisele isikule kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama ainult siis, kui ta on kahju

tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse järgi. TsK § 448 kohaselt peab kahju

tekitanud isik hüvitama kogu kahju, mis on tekitatud organisatsioonile või kodaniku isiksusele või

varale. Kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju ei ole tekitatud tema süül.

OÜ Melior-M selgitusest 6. mail 2002 Tartu Maaparandusbüroole nähtub, et torukollektori

ummistuse põhjustas tee laiendamine 1989-1990 Konguta sovhoosi ajal. Tartu Maaparandusbüroo on

27. mai 2002 vastuses kostjale I väitnud, et üleujutused on põhjustatud 1998. a Konguta-Puhja teel

teeviida püstitamisest ja Annikoru juurdepääsutee laiendamisest. Samas nähtub Tartu

Maaparandusbüroo 25. jaanuari 2005 kirjast hagejale, et 1998. a teeviida püstitamine ei põhjustanud

2002. a üleujutust. VeeS § 3 lg 2 p 3 kohaselt korraldab kohalik omavalitsus oma halduspiirkonnas

veeavarii ja vee äkkreostuse tagajärgede likvideerimist. VeeS § 2 p 12 kohaselt on veeavarii olulist

kahju tekitav üleujutus, tammi või muu kaitserajatise purunemine.

Kostja II on kinnitanud, et informeeris 11. märtsil 2002 ja 13. märtsil 2002 Tartu Maaparandusbürood

ja OÜ Nivoo lubas 22. märtsiks 2002 veeavarii likvideerida. Kostja II väited on leidnud kinnitust

Tartu Maaparandusbüroo Annikoru ülevaatuse komisjoni koostatud protokolliga, kus otsustati, et OÜ

Nivoo tuleb töid tegema 22. märtsil 2002. Tööd tegi OÜ Melior-M. Seega täitis kostja II VeeS § 3

lg 2 p-s 3 ettenähtud kohustuse ja organiseeris tekkinud veeavarii likvideerimise.

Ei ole tõendeid selle kohta, et toru võis puruneda kostja II hoolsuskohustuse rikkumise tagajärjel.

Maaparanduse ehitusjärelevalve- ja ekspertiisibüroo 15. juuni 2006. a eksperdiarvamuse kohaselt

võis üleujutus tekkida ka maapinna külmumise, drenaaþikollektori külmumise või raskeveoki

ülesõidu tagajärjel. Samuti jäi tõendamata asjaolu, et üleujutuse põhjuseks oli kostja II poolt tee

hooldamata jätmine. Seega ei ole tõendatud, et kostja II rikkus KOKS § 6 lg 1 ja lg 3 p 2 ja VeeS § 3

lg 2 sätteid.

Enne 1. juulit 2003, s.o kahju tekkimise ajal kehtinud maaparandusseaduse § 2 p 1 kohaselt mõisteti

maaparanduse all põllu- ja metsamajandusliku maa kuivendamist. Maaparanduse ehitusjärelevalve- ja

ekspertiisibüroo 15. juuni 2006. a eksperdiarvamuses on märgitud, et Eesti kuivendusnormid

sätestavad põllu- ja metsamaade kuivendamise nõuded ja sellest lähtuvalt ei pidanudki nõukogude

ajal rajatud drenaaþisüsteem tagama elamumaa kuivendamist. Kuna hagejal on kõnesoleval maatükil

elamu ja arvestades, et 1999. a oli hageja kinnistul juba toimunud üleujutus, siis oleks hageja pidanud

ise tegema kõik endast oleneva, mh pöörduma kohaliku omavalitsuse poole, et vältida tulevikus

tekkida võivaid analoogseid olukordi. Kuna torukollektori ummistuse põhjustas tee laiendamine

1989-1990 Konguta sovhoosi ajal, puudub põhjuslik seos tee laiendamise ja kostja II tegevuse vahel.

Eeltoodust tulenevalt puuduvad kostja II suhtes lepinguvälise kahju hüvitamise kohustuslikud

eeltingimused ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

6. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tartu Ringkonnakohus jättis 10. novembri 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus jättis hageja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu 15 250 krooni tema

enda kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei anna ükski apellatsioonkaebuse väide põhjust tühistada

vaidlustatud otsus. Maakohus on käsitlenud kõiki poolte esitatud asjaolusid ja tõendeid, kohaldanud

õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning jätnud põhjendatult hagi mõlema kostja vastu

rahuldamata.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal I ei tekkinud kindlustuslepingust tulenevat kohustust maksta

hagejale välja kindlustushüvitis, kuna tõendatud ei ole kodukindlustuse tingimuste p-s 18.5.1.3

ettenähtud kindlustusjuhtumi toimumist. Maakohus on õigesti tõlgendanud kodukindlustuse

tingimuste p-de 18.5.1.3, 18.5.2 ja 18.3.2.5 sätteid ning tuvastanud asjaolud, et looduslikku üleujutust

sademetest põhjustatuna ajavahemikul 1. jaanuarist 2002 kuni 21. aprillini 2002 ei esinenud ning et

üleujutus Annikorus 2002. a oli tingitud mitte äkki tekkinud ja rohkest sulaveest ega sademetest, vaid

vee äravoolu süsteemi osalise purunemise tagajärjel tekkinud ummistusest. Hageja väited ei anna

alust tõlgendada nimetatud kodukindlustustingimusi ja hinnata asjas tähtsust omavaid asjaolusid

teisiti. Põhjendatud ei ole samuti hageja viide tema õigustatud ootusele saada kindlustushüvitist

kindlustusmaksete tasumise tõttu, kuna ainuüksi kindlustusmaksete tasumine ei ole kindlustusvõtjale

kindlustushüvitise väljamaksmise aluseks, vaid selleks peavad olema saabunud ka muud lepingus

kokkulepitud hüvitise väljamaksmise tingimused (sh kindlustusjuhtumi olemasolu). Eeltoodust

tulenevalt on maakohus jätnud põhjendatult rahuldamata hagi kostja I vastu.

Ringkonnakohus nõustus täielikult maakohtu põhjendustega ka osas, milles maakohus on jätnud

rahuldamata hageja kahju hüvitamise nõude kostja II vastu. Tulenevalt kahju tekkimise ajal kehtinud

TsK § 448 lg-test 1 ja 2 tekib isikul kahju hüvitamise kohustus siis, kui kannatanul on tekkinud kahju,

kahju ja kahjutekitaja teo vahel on põhjuslik seos, kahjutekitanu tegu on õigusvastane ja ta on kahju

tekitamises süüdi. Maakohus on tõendite põhjal õigesti leidnud, et praegusel juhul puuduvad

kostjal II kahju hüvitamise kohustuse tekkimise kolm eeldust, s.o õigusvastane tegu, põhjuslik seos

õigusvastase teo ja hagejal kahju tekkimise vahel ning kostja II süü kahju tekkimisel. Maakohus on

seejuures andnud õige hinnangu tõenditele, tuvastades asjaolud, et kostja II täitis VeeS § 3 lg 2 p 3

järgi talle pandud kohustuse ja organiseeris tekkinud veeavarii likvideerimise ning et pole tõendatud

üleujutuse põhjustanud toru purunemine seetõttu, et kostja II rikkus KOKS § 6 lg-s 1 sätestatud

hoolsuskohustust ja jättis täitma tee hooldamise kohustuse. Puuduvad tõendid, et kostja II saanuks

teada hageja kinnistut ohustavast üleujutusest oluliselt enne 11. märtsi 2002, mil Konguta valla

sekretär informeeris Tartu Maaparandusbürood üleujutusest ja selle likvideerimise vajadusest.

Kuna apellatsioonkaebust ei rahuldata, tuleb hageja kohtukulud, s.o apellatsioonkaebuse esitamisel

tasutud riigilõiv, jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg-te 1 ja 8 (enne 1. jaanuari

2006 kehtinud redaktsioonis) alusel tema enda kanda. Teised menetlusosalised ei ole esitanud

menetluskulude hüvitamise taotlust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et üleujutuse põhjustas kostja II süüline tegevus, kes lasi vedada

teealuse äravoolutoru kohale mitu koormat kruusa, mille tõttu toru ummistus. Kostja II rikkus

hoolsuskohustust, millest hageja sai teada alles pärast maakohtu 12. novembri 2007. a otsust.

Ringkonnakohus keeldus põhjendamatult hageja täiendavate tunnistajate ärakuulamisest, rikkudes

TsMS § 652 lg-d 3-4.

Ringkonnakohus on tõlgendanud poolte sõlmitud kindlustuslepingut hageja kui tarbija kahjuks.

Lepingu sõlmimisel oli hageja sooviks, et tema vara oleks kindlustatud üleujutuse vastu. Üleujutus ei

teki üksnes vihmasajust, vaid seda võib põhjustada ka lume sulamisest tekkinud suurvesi. Ka

kanalisatsiooni ummistusest tekkinud üleujutus on kindlustusjuhtum.

9. Kostja II leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata. Kostja I ei ole

kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse

normi väära tõlgendamise tõttu tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis muutmata Tartu

Maakohtu 12. novembri 2007. a otsuse hageja hagis kostja I vastu, ning osas, millega

ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu hageja kanda. Asi tuleb tühistatud osas

saata TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb

otsus jätta muutmata. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

11. Kolleegium analüüsib esmalt kassatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad hagi rahuldamata

jätmist kostja II vastu.

Maakohus ja ringkonnakohus on analüüsitud tõenditele andnud ühesuguse hinnangu, leides, et ei ole

tõendatud kostja II kahju hüvitamise kohustuse eelduste olemasolu. Riigikohus ei saa TsMS § 688 lg-

te 3-5 kohaselt tõendeid hinnata. Selle tõttu ei saa Riigikohus arvestada ka kassatsioonkaebuse

väitega, et kostja II lasi vedada teealuse äravoolutoru kohale mitu koormat kruusa. Kohtud ei

rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme.

Kolleegium on seisukohal, et erinevalt kassatsioonkaebuses väidetust ei keeldunud ringkonnakohus

põhjendamatult hageja täiendavate tunnistajate ärakuulamisest. Toimiku materjalide kohaselt (II kd,

tl 175) on ringkonnakohus 21. oktoobri 2008. a kohtuistungil määranud, et hageja taotlus tunnistajate

ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldamata. Selle põhjendusena on ringkonnakohus viidanud TsMS § 652

lg-le 4 ja asjaolule, et hageja oleks saanud taotluse esitada maakohtus, tal oli selleks piisavalt aega ja

võimalusi. Kolleegium nõustub selle seisukohaga. Praeguse tsiviilasja menetlus oli kestnud piisavalt

kaua selleks, et hageja saanuks esitada tunnistajate ülekuulamise taotluse varem. Toimiku materjalide

kohaselt on menetluses korduvalt antud tähtaegasid tõendite esitamiseks, vt nt I kd, tl 118, 375, 382-

383. Hageja ei ole piisavalt põhistanud, miks ei olnud võimalik taotleda (osaliselt Annikoru külas

elavate) tunnistajate ülekuulamist maakohtus.

Seetõttu tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata osas, millega jäeti muutmata maakohtu otsus

osas, millega jäeti hagi kostja II vastu rahuldamata.

12. Järgnevalt analüüsib kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad hagi rahuldamata

jätmist kostja I vastu.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud arvestamata tarbijakaitseseaduse sätetega

olukorras, mil kindlustuslepingu tingimused ei olnud üheselt mõistetavad.

Kindlustuslepingu (kodukindlustuse tingimused, I kd, tl 12jj) p 18.3.2.5 kohaselt ei ole

kindlustusjuhtumiks kahjud, mis on tekkinud kanalisatsioonisüsteemi kaudu hoonesse tungiva

suurvee tagajärjel. Kindlustuslepingu p 18.5.1 kohaselt on kindlustusjuhtumiks kindlustusobjektile

tekkinud kahjud ja sellega seotud kulutused, mille põhjustasid p 18.5.1.3 kohaselt tormist või

pikaajalistest vihmasadudest tingitud põhjavee tõus või looduslik üleujutus ja selle tagajärjel

kanalisatsioonisüsteemi kaudu sissetunginud vesi või reovesi.

Kolleegium leiab, et need punktid on omavahel vastuolus. Esimesena nimetatud punkti kohaselt ei

ole kindlustusjuhtum toimunud siis, kui suurvee tõttu tungib kanalisatsioonisüsteemi kaudu hoonesse

vesi. Teise punkti kohaselt on aga kindlustusjuhtum toimunud, kui põhjavee tõusu või loodusliku

üleujutuse tõttu tungib kanalisatsioonisüsteemi kaudu hoonesse vesi. Vastuolu tekib kolleegiumi

arvates sellest, et ei ole võimalik eristada suurvett ja looduslikku üleujutust, need on põhimõtteliselt

samatähenduslikud mõisted. Seega loetakse suurvee sissetungimine hoonesse ühes lepingupunktis

kindlustusjuhtumiks, teises punktis aga mitte.

Kolleegium märgib, et maakohus on viidanud lepingu lisas olevale riskide kirjeldusele ja leidnud, et

leping ei ole seetõttu ebatäpne. Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Kohtutoimikus (I kd, lk 16)

on tõepoolest "Kodukindlustuse kindlustuspakkumise lisa" alapealkirjaga "Riskide kirjeldus" ning

selles on kirjeldatud kahte riski, tuli ja loodusõnnetus. Siiski ei ole kohtud põhjendanud ega ole ka

lisast endast näha, milline õiguslik tähendus sellel lisal on, et see muudaks eespoolseid

lepingutingimusi või oleks põhitingimustest erineva õigusliku jõuga. Seega ei kõrvalda nimetatud lisa

vastuolu eespool viidatud punktide vahel.

Kindlustusjuhtumi ajal kehtinud TKS § 5 lg 3 kohaselt tõlgendatakse tarbija ja müüja vahelise

lepingu ebatäpne või puudulik tingimus tarbija kasuks. Tarbijakaitseseaduse § 2 lg 2 kohaselt

reguleeris tarbijakaitseseadus pangandus- ja kindlustusteenuste ning kinnisasja ostul- müügil tarbija

ja müüja vahelisi suhteid niivõrd, kuivõrd need ei ole reguleeritud teiste seadustega. Riigikohus on

1. aprillil 2003 tsiviilasjas nr 3-2-1-34-03 tehtud otsuses leidnud, et (kindlustus)lepingu sõlmimisel

tuleb arvestada ka tarbijakaitseseaduse sätetega, ja seda, et TKS § 5 lg-s 3 sätestatust mõni teine

seadus sel ajal erisust ei kehtestanud.

Eespool nimetatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis

muutmata maakohtu 12. novembri 2007. a otsuse hageja hagis kostja I vastu. Asi tuleb tühistatud

osas saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule, kes peab kohaldama tarbijakaitseseaduse

eespool viidatud sätteid.

13. Asja uuel läbivaatamisel tuleb sõltuvalt asja lahendamise tulemusest lahendada ka

menetluskulude küsimus.

Kolleegium märgib, et kostja II osas lõpeb menetlus käesoleva otsusega ning kostja II ei ole alama

astme menetluses taotlenud kantud kulude hüvitamist. Kolleegium jätab rahuldamata kostja II

taotluse tema kassatsiooniastme õigusabikulude väljamõistmiseks hagejalt, sest kostja II esitas

taotluse hilinenult. Riigikohtu antud tähtpäev avalduste ja seisukohtade esitamiseks oli TsMS § 685

kohaselt 6. aprill 2009 kell 11.00, taotlus saabus 6. aprillil 2009 kell 21.26.

Kostja I ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist. Hagejalt on maakohtu otsusega riigituludesse

välja mõistetud 4000 krooni riigilõivu ja ringkonnakohtu otsusega on jäetud apellatsioonkaebuse

esitamise eest tasutud riigilõiv 15 250 krooni hageja kanda. Kui hageja hagi kostja I vastu asja uuel

läbivaatamisel rahuldatakse, tuleb kohtukulude jaotust muuta.

14. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Lea Laarmaa, Ants Kull, Villu Kõve