3-2-1-35-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-35-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Tehnovõrkude Ehituse OÜ hagi Vladimir Beljakovi vastu

850 000 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-46714

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tehnovõrkude Ehituse OÜ ja Vladimir Beljakovi

kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

780 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tehnovõrkude Ehituse OÜ (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Raul Talts

Kostja Vladimir Beljakov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Andres Past

Asja läbivaatamise kuupäev

23. märts 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-46714

osas, millega mõisteti Vladimir Beljakovilt Tehnovõrkude Ehituse OÜ kasuks välja

180 000 krooni ja määrati menetluskulude jaotus. Saata asi tühistatud osas uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu 26. novembri 2008. a otsus muutmata.

3. Rahuldada osaliselt Vladimir Beljakovi kassatsioonkaebus.

4. Jätta Tehnovõrkude Ehituse OÜ kassatsioonkaebus rahuldamata.

5. Tagastada Vladimir Beljakovile kassatsioonkaebuselt 29. detsembril 2008. a tasutud kautsjon

1800 (üks tuhat kaheksasada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tehnovõrkude Ehituse OÜ (hageja) esitas 8. novembril 2007. a hagi Vladimir Beljakovi (kostja)

vastu 850 000 krooni saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt esitas kostja 23. septembril 2005. a hagejale avalduse, millega taotles laenu

130 000 krooni. 27. septembril 2005. a kandis hageja 130 000 krooni kostja arvelduskontole üle.

Pooled leppisid kokku, et laenult tuleb maksta võlaõigusseaduse (VÕS) § 94 lg-s 1 sätestatud intressi

ning kostja maksab laenu koos intressiga tagasi ühe aasta jooksul. Kuna kostja ei tasunud tähtaegselt

hagejale intressi ega laenu põhisummat, saatis hageja kostjale 16. juulil 2007. a suuliselt sõlmitud

laenulepingu erakorralise ülesütlemise avalduse.

Kostja taotles OÜ-lt Cautor 16. septembril 2003. a laenu 70 000 krooni, mis kanti kostja

arvelduskontole 16. septembril 2003. a, ja 15. märtsil 2004. a laenu 50 000 krooni, mis kanti kostjale

üle järgmiselt: 18. märtsil 2004. a 15 000 krooni, 25. märtsil 2004. a 10 000 krooni, 5. aprillil 2004. a

10 000 krooni ja 10. mail 2004. a 15 000 krooni. OÜ Cautor loovutas laenulepingutest tulenevad

nõuded 11. juunil 2007. a nõude loovutamise lepinguga hagejale. 2. juulil 2007. a saatis hageja

kostjale teate laenulepingute korralise ülesütlemise kohta ning palus laenusummad hagejale tasuda.

5. juulil 2001. a sõlmisid kostja ja OÜ Infestus laenulepingu, mille kohaselt anti kostjale laenu

600 000 krooni. 28. augustil 2001. a kanti kostjale laenulepingu järgi üle 300 000 krooni ja

7. novembril 2001. a veel 300 000 krooni. OÜ Infestus loovutas laenulepingust tuleneva nõude

13. juunil 2007. a hagejale.

Kostja ei ole hagejale eelnimetatud laenulepingutega laenatud raha tagastanud. Kokku võlgneb kostja

hagejale 850 000 krooni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja teatisi laenulepingu ülesütlemise kohta või laenu tagastamise korra ettepanekuid saanud ei ole.

16. septembri 2003. a laenulepingust tulenev nõue 70 000 krooni saamiseks on aegunud, kuna

laenuleping sõlmiti tähtajaga kolm kuud. 5. juulil 2001. a sõlmitud laenulepingu, millega kostjale

laenati 600 000 krooni, kohaselt kohustus kostja laenu tagastama kostjale kuuluva OÜ Apollo Baltic

(hageja endine ärinimi) osa eest makstavate dividendide arvel. Kuna hageja juhatus ei kutsunud

kolme aasta jooksul kokku üldkoosolekut ega tõstatanud dividendide jagamise küsimust, siis hageja

rikkus VÕS § 32 lg-t 2, mille järgi peab lepingupool tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on

teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks.

3. Harju Maakohus rahuldas 26. juuni 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 780 000 krooni.

Maakohus leidis, et hageja nõue, mis tulenes OÜ Cautor poolt kostja taotluse alusel 16. septembril

2003. a kostjale 70 000 krooni laenamisest, on aegunud. Laenuleping sõlmiti tähtajaga kolm kuud,

seega nõue muutus sissenõutavaks 16. detsembril 2003. a ja nõue aegus 16. detsembril 2006. a.

Hageja on üles öelnud kostja 23. septembril 2005. a hagejale esitatud avalduse alusel sõlmitud

laenulepingu, mille alusel hageja laenas kostjale 130 000 krooni, ja kostja 15. märtsil 2004. a OÜ-le

Cautor esitatud avalduse alusel sõlmitud laenulepingu, millega OÜ Cautor laenas kostjale

50 000 krooni. Kostja sai hageja ülesütlemise tahteavaldused kätte hiljemalt 4. detsembril 2007. a

hagiavalduse lisana ning kuna kohtuotsuse tegemise ajaks oli möödunud ka seaduses sätestatud

kahekuuline tähtaeg, siis leidis maakohus, et täidetuks saab lugeda ülesütlemise formaalsed ja

materiaalsed eeldused.

Pooled ei vaidle selle üle, et, et 5. juulil 2001. a kostja ja OÜ Infestus vahel sõlmitud leping oli

tähtajatu laenuleping ning OÜ Infestus loovutas nõude hagejale. Hageja ütles 2. juuli 2007. a

teatisega laenulepingu üles ja palus kostjal laenusumma tagastada hiljemalt 1. oktoobriks 2007. a.

Kostja on tuginenud asjaolule, et lepingu p 3 kohaselt oli kindlaks määratud laenusumma tasumise

viis nii, et laen tagastatakse OÜ Apollo Baltic osa eest makstavate dividendide arvel, ning seetõttu ei

ole hagejal õigust laenu teisel viisil nõuda. Lepingu p 3 kohaselt kohustub laenusaaja laenu tagastama

laenusaajale kuuluva OÜ Apollo Baltic 200 000-kroonise nimiväärtusega osa eest OÜ Apollo Baltic

poolt makstavate dividendide arvel. Juhul kui kolme majandusaasta eest makstavate dividendide

summast ei piisa laenu tagastamiseks, sõlmivad pooled lepingu lisa laenusaaja poolt tasumisele

kuuluva laenusumma kohta. Maakohus leidis, et kuna lepingu p-s 3 leppisid pooled kokku, et kostja

kohustub tasuma laenu temale makstavate dividendide arvelt, siis tekkis nimetatud kokkuleppest

laenuandjal õigus nõuda laenu tagasimaksmist just nimetatud viisil kolme majandusaasta jooksul.

Kuivõrd aga laenulepingu sõlmimisest kolme majandusaasta jooksul dividende ei makstud ning

laenulepingu pooled laenulepingu lisa ei sõlminud, siis leiab kohus, et hagejal oli õigus laenuleping

üles öelda ja laenusumma tagastamist nõuda.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus

hagi osaliselt rahuldas, ning saata asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26. novembri 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja

180 000 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et kuna kostja on poolte 23. septembril 2005. a sõlmitud laenulepingul

põhineva 130 000 krooni suuruse nõude ning 15. märtsil 2004. a kostja ja OÜ Cautor vahel sõlmitud

laenulepingust tuleneva 50 000 krooni suuruse nõude õigeks võtnud, on kohus hagi vastavas osas

õigesti rahuldanud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab

hageja nõude õigeks, tuleb kohtul hagi rahuldada.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu järeldustega kostja ja OÜ Infestus vahel 5. juulil 2001. a

sõlmitud laenulepingu osas. VÕS § 29 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda poolte tegelikust

tahtest, arvestades kõiki asjaolusid ning seda, kuidas lepingupooled ise sõlmitud lepingut mõistsid.

Laenulepingu p 3 kohaselt kohustus kostja laenu tagastama talle kuuluva OÜ Apollo Baltic osa eest

makstavate dividendide arvel. Samuti on pooled kokku leppinud, et juhul, kui kolme majandusaasta

eest makstavate dividendide summast ei piisa laenu tagastamiseks, sõlmivad pooled lepingu lisa

laenusaaja poolt tasumisele kuuluva laenusumma kohta. Kuivõrd hageja ei ole kostjale alates

laenulepingu sõlmimisest dividende maksnud ning pooled ei ole sõlminud lepingu lisa, milles laenu

tagastamise korda oleks muudetud, ei ole võlausaldajal tekkinud õigust nõuda laenu tagastamist.

VÕS § 84 lg 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks siis, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse

täitmist. Lepingupooled on avaldanud lepingus selget tahet laen kustutada hageja osa eest kostjale

makstavate dividendide arvel ning maakohus on hagi rahuldades jätnud meelevaldselt lepingupoolte

sellekohase tahte arvestamata. Kuna kostja ei ole hagejalt pärast laenulepingu sõlmimist dividende

saanud, ei ole hageja lepingut rikkunud ning võlausaldajal puudub õigus esitada täitmise nõuet.

Laenulepingu poolte tahe kustutada laen just hagejalt saadavate dividendide arvel on mõistetav -

kostja jaoks pidi see garanteerima vahendid võetud laenu teenindamiseks ning laenuandja jaoks, kes

ka ise sai hageja osanikuks, andma kindluse, et dividendide maksmise korral on kostja valmis

kasutama saadud tulu eeskätt laenu kustutamiseks.

Lisaks sellele on maakohus jätnud tähelepanuta, et hageja on segi ajanud nõude loovutamise

(VÕS § 164) ja lepingu ülevõtmise (VÕS § 179) mõisted ja asunud ekslikult teostama lepingupoole

õigusi, mis nõude loovutamise lepinguga talle üle läinud ei ole. Nõude loovutamisega võlausaldaja

küll vahetub, kuid lepingu poole positsioon tervikuna nõude omandajale üle ei lähe. Muu hulgas ei

lähe eraldi kokkuleppe puudumise korral uuele võlausaldajale üle lepingupoolele spetsiifiliselt

kuuluvad kujundusõigused, nt õigus leping tühistada, sellest taganeda või leping üles öelda. 13. juunil

2007. a hageja ja OÜ Infestus vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingus ei ole lepingupooled kokku

leppinud, et hageja omandab ühes nõudega ka õiguse lepingut üles öelda ning seega ei olnud hagejal

alust teha kostjale sellist tahteavaldust. Seega 5. juulil 2001. a sõlmitud laenuleping kehtib ning

pooltel tuleb seda täita. See tähendab muu hulgas ka seda, et hagejal tuleb kostjalt laenu

tagasisaamiseks maksta kostjale dividende või saavutada kokkulepe lepingus silmas peetud lisa

sõlmimiseks laenusaaja poolt tasumisele kuuluva laenusumma kohta.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi kostjalt

600 000 krooni väljamõistmiseks, või tühistada ringkonnakohtu ja maakohtu otsused ja saata asi

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja leiab kassatsioonkaebuses, et laenulepingu p 3 näol oli tegemist lisatagatisega laenuandja

jaoks. Tegemist ei ole kohustuse täitmise viisiga. Ringkonnakohus on tõlgendanud laenulepingut

selliselt, et laenu tagastamise tähtaja saabumine on ebaselge ja hageja ei ole võimeline mis tahes moel

mõjutama selle tingimuse saabumist. Hageja ei saa mõjutada iseenda dividendide maksmist, seda

saab otsustada üksnes osanike üldkoosolek.

Ringkonnakohus on vääralt tõlgendanud materiaalõigust, leides, et laenulepingu korralise

ülesütlemise õigus ei ole üleantav. Laenulepingu korraline ülesütlemine ei ole seotud pooltega

isikuliselt. Tegemist on võõrandatava õigusega. Hageja leiab, et tema ja OÜ Infestus vahelist nõude

loovutamise lepingut tuleb tõlgendada nii, et selle alusel läks hagejale üle ka õigus laenuleping üles

öelda.

Hageja leiab, et tema ja OÜ Infestus vahelise lepingu näol võis tegemist olla ka lepingu ülevõtmisega

VÕS § 179 lg 1 tähenduses. Kuivõrd kostja ei ole esitanud üleminekule vastuväiteid, siis kinnitab

kostja hilisem käitumine, et ta loeb lepingu hagejale üleläinuks ja on sellega nõus.

Ringkonnakohus on jätnud hindamata OÜ Infestus poolt 30. novembril 2004. a kostjale tehtud

võlgnevuse tasumise ettepaneku. Hageja hinnangul saab seda käsitada ülesütlemisavaldusena.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-d 3 ja 4, kuna otsus on hagejale üllatuslik. Kumbki pool

ei ole tuginenud asjaolule, et nõude loovutamine ei ole kostja suhtes kehtiv. Kohus on seotud poolte

esitatud asjaoludega ja kui kostja pole vaidlustanud nõude loovutamise ja ülesütlemisõiguse

ülekandmise kehtivust, ei saa kohus asuda vastupidisele seisukohale, sest tegemist ei ole ainult

õigusliku küsimusega. Ringkonnakohtu üllatuslik käsitlus laenulepingu täitmisest ja sissenõutavusest

on võtnud hagejalt võimaluse täiendada hagi alternatiivnõudega lahtise tingimuse

kindlaksmääramiseks VÕS § 26 lg-te 9 ja 10 alusel.

8. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

ringkonnakohus mõistis kostjalt välja 180 000 krooni, ja saata asi tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kostja leiab kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud hagi osaliselt rahuldada ja

kostjalt 180 000 krooni välja mõista, põhjendades seda hagi õigeksvõtuga. Kostja väidetav hagi

õigeksvõtmine on vastuoluline. Kostja kirjalikus vastuses hagile sisaldub küll lause: "Lähtudes

ülaltoodus, kostja tunnistab hagi summas 180 000 krooni." Samas vastuses palub kostja aga ka hagi

tervikuna rahuldamata jätta. Maakohus ei ole täpselt kindlaks teinud kostja seisukohta hagiavalduses

esitatud nõuete osas. Maakohus ei selgitanud kostjale eraldi kõiki võimalikke hagi õigeksvõtmise

tagajärgi.

9. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

10. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p 2

alusel menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 180 000 krooni. Asi tuleb tühistatud osas saata ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Kostja kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada, hageja kassatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

12. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi, leides, et kostja on poolte

23. septembril 2005. a sõlmitud laenulepingul põhineva 130 000 krooni suuruse nõude ning

15. märtsil 2004. a kostja ja OÜ Cautor vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva 50 000 krooni suuruse

nõude õigeks võtnud. TsMS § 440 lg 1 järgi rahuldab kohus hagi, kui kostja võtab kohtuistungil või

kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks. Ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud, millisel

kohtuistungil või millises kohtule esitatud avalduses on kostja hagi selles osas õigeks võtnud. Seega

on ringkonnakohtu otsus selles osas põhjendamata.

Asja materjalidest nähtuvalt sisalduvad kostja vastuses hagile järgmised laused: "Kostja tunnistab

tema vastu esitatud nõudeid osaliselt" ja "Lähtudes ülaltoodus, kostja tunnistab hagi summas

180 000 krooni." Sama vastuse resolutsioonis on kostja aga palunud jätta hagi tervikuna rahuldamata.

Seega on kostja vastus hagile selles osas vastuoluline ja sellest ei nähtu kostja selget tahet hagi

osaliselt õigeks võtta. Hagi õigeksvõtt peab olema selgesõnaline. Vastuolulise avalduse puhul tuleb

välja selgitada kostja tegelik tahe.

Asudes põhjendamatult seisukohale, et kostja on hagi osaliselt õigeks võtnud, on ringkonnakohus

jätnud sisuliselt hindamata kostja apellatsioonkaebuse väited. Sellega on ringkonnakohus rikkunud

TsMS § 654 lg-t 5, mille kohaselt peab kohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud

faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma

asja lahendamisel tähendust. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus sisuliselt hindama, kas

kostja apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.

13. Ringkonnakohus on jätnud tuvastamata, kas 5. juulil 2001. a kostja ja OÜ Infestus vahel sõlmitud

laenuleping on tähtajatu või tähtajaline, kuid selle asjaolu tuvastamata jätmine ei ole muutnud

ringkonnakohtu otsust sellest laenulepingust tulenevat nõuet käsitlevas osas ebaõigeks. Hageja nõude

rahuldamise eelduseks on see, et OÜ Infestus poolt talle loovutatud laenulepingust tulenev nõue on

muutunud sissenõutavaks.

14. Tähtajalise laenulepingu puhul muutub laenu tagastamise nõue sissenõutavaks laenu tagastamise

tähtpäeva saabumisel. Kostja ja OÜ Infestus vahel 5. juulil 2001. a sõlmitud laenulepingu p 3

kohaselt kohustus laenusaaja laenu tagastama talle kuuluva OÜ Apollo Baltic osa eest makstavate

dividendide arvel. Juhul kui kolme majandusaasta eest makstavate dividendide summast ei piisa

laenu tagastamiseks, sõlmivad pooled lepingu lisa laenusaaja poolt tagastamisele kuuluva

laenusumma kohta. VÕS § 26 lg 1 kohaselt võivad lepingupooled jätta lepingut sõlmides mõnedes

tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need

tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused). Kostja ja

OÜ Infestus vahelises laenulepingus on jäetud kokku leppimata, kuidas tuleb laen tagasi maksta

juhul, kui kolme majandusaasta dividendidest ei piisa laenu tagastamiseks. Lepingupooled pidid

sellekohase kokkuleppe sõlmima tulevikus. Kui pidada lepingupoolte tulevikus sõlmitava kokkuleppe

sisuks ka laenu tagastamise tähtaega, siis ei ole see veel saabunud, kuna lepingupooled ei ole

laenulepingu p-s 3 nimetatud kokkulepet sõlminud. VÕS § 26 lg 9 p 1 alusel võib lepingupool nõuda

kohtult lahtise tingimuse kindlaksmääramist, kui lepingupooled ei saavuta selles tingimuses

kokkulepet. Sellise nõude esitamise õigus on lepingupoolel. Kuna hageja ei ole laenulepingu pooleks,

siis ei saa ta ka nõuda lahtise tingimuse kindlaksmääramist.

15. VÕS § 398 lg 1 järgi saab tähtajatu laenulepingu puhul nõuda laenu tagasimaksmist pärast

laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui ka laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda,

teatades sellest ette vähemalt kaks kuud. Seega on õigus tähtajatu laenuleping korraliselt üles öelda

lepingupooltel. Praeguses asjas on kostjale laenulepingu ülesütlemise avalduse esitanud hageja, kes ei

ole laenulepingu pool. Hageja on saanud laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu laenuandja poolt

nõude loovutamisega. Kolleegium on seisukohal, et poole õigus leping üles öelda ei lähe nõude

loovutamisega üle võlausaldajalt teisele isikule. Selline õigus saab üle minna lepingu ülevõtmisega

VÕS § 179 kohaselt. Praeguses asjas on hageja alles kassatsioonkaebuses tuginenud võimalusele, et

tema ja OÜ Infestus vahel 13. juunil 2007. a sõlmitud lepingu puhul võib olla tegemist lepingu

ülevõtmisega. Maakohtus ega ringkonnakohtus ei ole hageja sellekohaseid väiteid ega asjaolusid

esitanud ning ringkonnakohus ei saanudki nende kohta seisukohta võtta.

Hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole hinnanud OÜ Infestus poolt

30. novembril 2004. a kostjale tehtud võlgnevuse tasumise ettepanekut, mis hageja arvates võiks olla

ülesütlemisavaldus, ei ole aluseks ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Hageja ei ole varasemas

menetluses tuginenud sellele, et lepingu ütles üles OÜ Infestus, vaid on olnud seisukohal, et

laenuleping öeldi üles hageja 2. juuli 2007. a avaldusega kostjale. Kuna hageja vastavat väidet ei

esitanud, ei pidanud ringkonnakohus hindama, kas OÜ Infestus kiri võiks olla ülesütlemisavaldus.

16. Seega on ringkonnakohus jätnud õigesti hagi rahuldamata osas, milles hageja nõudis kostjalt

5. juulil 2001. a kostja ja OÜ Infestus vahel sõlmitud laenulepingu alusel kostjale laenatud

600 000 krooni tagastamist. Laenu tagastamist saab nõuda alles siis, kui nõue on muutunud

sissenõutavaks. Praeguses asjas ei ole tõendatud, et hagejale loovutatud nõue oleks sissenõutav.

Seega võivad hagejal olla nõuded nõude loovutaja vastu.

17. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse osaliselt, tuleb see tühistada ka menetluskulude

jaotuse osas. Menetluskulude jaotus tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemustest.

18. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

kostjale tagastada tasutud kautsjon. Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et

kautsjon tagastatakse avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või

kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asja läbivaatamise kulusid tagastatavast

summast maha ei arvata. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit,

tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Tulenevalt viidatud sättest tuleb kostjal teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb

kautsjon tagastada. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse tema tasutud

kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Henn Jõks