3-1-1-87-08 · Riigikohus

Eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-08 A.G. süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi.

Ma ei saa nõustuda kohtuotsuse p-s 12 väljendatud seisukohaga, et A.G. suhtes pole rikutud nullum crimen

sine lege põhimõtet.

Süstemaatilise varguse toime panemiseks peab isik aktiivselt tegutsema vähemalt kolmel korral, kusjuures

need teod ei või olla suunatud ühe ja sama objekti vastu, olla toime pandud ühise tahtlusega ning suunatud

ühtse kuritegeliku tagajärje põhjustamisele või eesmärgi saavutamisele. See eristabki süstemaatilist vargust

jätkuvast teost, mille osategusid on küll võimalik kõrvaltvaatajal nii ajas kui ruumis eristada, kuid mis siiski

õiguslikult subsumeeritakse üheks teoks.

Seega on varguse puhul süstemaatilisus erineval ajal, erineva tahtlusega ja erineva objekti vastu suunatud

vargused, mis seadusandja tahte kohaselt kumuleeruvad kolmanda varguse toimepanemisel ja moodustavad -

kõik kolm või enam tegu - uue varguse kvaliteedi, mida ka rangemalt karistatakse. Kui käsitada

süstemaatilisust süüteokoosseisu objektiivse tunnusena (mida käesoleva eriarvamuse autor teebki), siis on

selge, et kõik kolm või enam tegu peaksid olema toime pandud peale seaduse jõustumist, mis kehtestas

vastutuse uue süüteo eest ning 28. juulil 2008. a kehtima hakanud seadus A.G. suhtes tagasiulatuvat mõju ei

oma.

Kohtuotsuses märgitakse, et A.G. karistati vaid ühe teo - 20. 08. 2008. a toimepandud varguse katse eest.

Sellest võib aru saada, et eelnevate väärtegudega toimepandud ebaõigus ei ole A.G-le etteheidetav, see on

vaid erilise isikutunnuse aluseks. Siinkohal tekkib loogiline vastuolu kohtuotsuse p-ga 10, mille kohaselt

süstemaatilisuse jaoks ei ole oluline, kas isik on varasemate varguste eest süüdi mõistetud (õiguslik retsidiiv)

või on need tuvastatud alles ühes menetluses (faktiline retsidiiv). Viimase alternatiivi puhul tuleks siis ju

samuti isikule ette heita üksnes seda vargust, millega ületati kolme varguse piir, kaks esimest aga jääksid teo

etteheidetavuse seisukohalt tähelepanuta, moodustades vaid erilise isikutunnuse. Tõsi A.G. kaasuse puhul see

küsimus ei aktualiseeru, kuna tegemist on õigusliku retsidiiviga.

Kui aga käsitada süstemaatilisust erilise isikutunnusena, nagu minu arusaamise järgi on tehtud otsuse p-s 12,

tuleks seda vaadelda kui mitteehtsat erisubjekti, kelle piiritlemiseks seadusandja kasutab konstruktsioone

nagu "see on toime pandud isiku poolt, kes on varem toime pannud varguse, röövimise või omastamise"

(KarS § 199 lg 2 p 4, § 200 lg 2 p 4, § 201 lg 2 p 1). Sama konstruktsiooni kasutatakse kelmuse (KarS § 209)

ja väljapressimise (KarS § 214) puhul.

Seades erilise isikutunnuse aluseks isiku poolt enne seaduse jõustumist toimepandud süüteod, on minu

arvates rikutud KarS § 5 lg 3 nõudeid, sest seadust, mis muul viisil halvendab isiku olukorda, kohaldatakse

tagasiulatuvalt.

Tartus 20. aprillil 2009. a

Jüri Ilvest