3-3-1-16-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-16-09

Otsuse kuupäev

17. aprill 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

M. M. kaebus V. M. ravi käigus surma põhjustamisega tekitatud

varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-05-893

Menetluse alus Riigikohtus

Eesti Vabariigi Sotsiaalministeeriumi kaudu ja SA Põhja-Eesti

Regionaalhaigla kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Eesti Vabariigi ja SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kassatsioonkaebused.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. novembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-05-893 ja jätta

jõusse Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2007. a otsus.

Menetluskulud Riigikohtus jätta poolte kanda.

Tagastada kautsjonid.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M. M. poeg V. M. toimetati 6. mail 2004 politsei ja kiirabi poolt SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(PERH) Psühhiaatriakliinikusse tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile psühhiaatrikliiniku

psühhiaatri 6. mai 2004. a otsuse alusel. Psühhiaatrid K. K. ja A. A. tegid 7. mail 2004 otsuse V. M.

ravile võtmiseks 14 päevaks.

16. mail 2004 kell 00.45 muutus V. M. ootamatult rahutuks, agressiivseks, ohtlikuks ümbrusele ning

dr E. Edingu korraldusel kutsuti appi AS Falck brigaad (3 inimest). V. M.-le süstis medõde 4,0 ml sol

chlorpromazini valvearsti korraldusel kell 00.45. Kell 06.15 muutus V. M. teistkordselt rahutuks,

mistõttu kell 06.30 süstis medõde temale valvearsti korraldusel cisordinoli-acutardi 100,0 i/m

ühekordselt ja sol chlorpromazini 4,0 ml i/m ühekordselt ning kutsuti appi AS Falck Eesti töötajad.

16. mail 2004 kell 06.45 saabus V. M. kliiniline surm ning kell 07.30 konstateeriti bioloogiline surm.

V. M. elustamistoimingud tulemusi ei andnud. Psühhiaatrite E. E. ja A. A. 16. mai 2004. a otsusega

lõpetati V. M. tahtest olenematu ravi surma tõttu seoses ägeda kardiovaskulaarse puudulikkusega.

Kohtuarst E. S. arstliku surmatõendi kohaselt oli V. M. vahetuks surma põhjuseks äge

südameveresoonkonna puudulikkus. Surma tingis haigus (äge südame isheemiatõbi).

Põhja politseiosakonnas algatati 16. mail 2004 kriminaalasi nr 04231801435 KarS § 148

(laibarüvetamine) tunnustel fakti suhtes, mille kohaselt suri 16. mail 2004 vägivalla tunnusteta

psühhiaatriahaigla patsient V. M. Põhja politseiosakonna 30. juuni 2004. a määrusega lõpetati

kriminaalmenetlus seoses kuriteosündmuse ja -koosseisu puudumisega. Tallinna Ringkonnakohtu

30. novembri 2004. a määrusega kriminaalasjas nr 2-1/954/2004 jäeti Riigiprokuratuuri 20. oktoobri

2004. a määrus kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise kohta muutmata.

M. M. palus õiguskantsleril kontrollida, kas põhiseadusega ja seadustega on kooskõlas

tervishoiuteenuste osutajate praktika kaasata tervishoiuteenuste osutamisse eraõiguslikke

turvaettevõtjaid või muid jõustruktuure ning kas psühhiaatrilise abi osutamisel tuleb kohaldada

vajalikku ravi ka muude tervislike probleemide lahendamiseks. Vastuseks leidis õiguskantsler, et

ohjeldusmeetmete rakendamine ei ole tervishoiuteenus, vaid tervishoiuteenuse osutamist toetav

tegevus. Samuti leiti, et kuna on üsna tõenäoline, et psühhiaatriakliinikus on tulenevalt psühhiaatrilise

abi iseärasustest vaja isikute suhtes tihti rakendada ohjeldusmeetmeid, peab vastaval kliinikul olema

personali koosseisus sobiv isik, kellel on ohjeldamismeetmete rakendamiseks piisavad

meditsiinialased teadmised ning kellel on ohjeldamiseks ka sobiv füüsiline ettevalmistus. SA PERH

psühhiaatriakliinik on kohustatud võtma tarvitusele piisavad abinõud ja kohaldama vajalikku ravi

selleks, et tagada inimese õigus elule vastavuses põhiseaduse (PS) §-le 16 ning psühhiaatrilise abi

seaduse (PsAS) § 4 p-le 1.

2. M. M. esitas kaebuse halduskohtule, milles palus tuvastada, et SA PERH Psühhiaatriakliinikus V.

M.-le tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise näol oli tegemist avalik-õigusliku

suhtega ja et V. M. surm põhjustati avalik-õiguslikus suhtes. Samuti paluti Eesti Vabariigilt välja

mõista M. M. kasuks temale V. M. surmaga tekitatud varaline kahju summas 11 470 krooni ja

mittevaraline kahju summas 390 000 krooni. Kaebust põhjendati järgmiselt:

a) Lõuna Londoni ja Maudsley National Health Service Trust peafarmatseudi dr David Taylori

arvamuse kohaselt ei ole chlorpromazini ega ka zuclopenthixoli manustamine patsiendil

südameprobleemide esinemisel näidustatud. Londoni Kings College Kohtupsühhiaatria õppetooli

asedirektor dr Kris Naudts rõhutas oma arvamuses, et enne ravimite manustamist oleks pidanud

teostama südame uuringud. Doktori arvamuse kohaselt võis surm olla põhjustatud ventikulaarsest

arütmiast või ka stressist põhjustatud kardiomüopaatiast, mida võis patsiendis esile kutsuda

vägivaldne ja pidev ohjeldamine. Asja tundvate isikute, dr D. Taylori ja K. Naudtsi ning

õiguskantsleri arvamusest lähtuvalt ei vastanud V. M.-le osutatud tervishoiuteenus arstiteaduse

üldisele tasemele teenuse osutamise ajal ja seda ei osutatud tervishoiuteenuse osutajalt tavaliselt

oodatava hoolega;

b) turvaettevõtja kasutamine rikkus kaebaja poja põhiõigusi ja psühhiaatriakliinik oli kohustatud

tagama V. M.-le muu vajaliku eriarstiabi ning õiguse elule. Kaebuse esitajal on põhjendatud huvi SA

PERH ja Eesti Vabariigi vastu kaebuse esitamiseks, kuna psühhiaatriakliinik põhjustas avalik-

õiguslikus suhtes V. M. surma. Riigi järelevalve puudumise tulemusena suri kaebaja 30-aastane poeg,

kui viimase suhtes rakendati psühhiaatrilise abi seadusest tulenevalt haldussundi tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise abi osutamisel. Poja surma põhjustamise tagajärjel tekkis kaebajale nii

varaline kui ka mittevaraline kahju, mis on põhjuslikus seoses SA PERH struktuuriüksuse

psühhiaatriakliiniku süülise käitumisega. Kliinik oli V. M. haiglasse võtmisel 6. mail 2004 teadlik, et

patsiendil on äge südamepuudulikkus. Kaebuse esitaja palus psühhiaatriakliiniku arstidel hoolitseda

selle eest, et kohaldatav psühhiaatriline ravi ei mõjuks halvasti tema poja südamele.

Psühhiaatriakliinikus ei uuritud V. M. somaatilist terviseseisundit;

c) tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi andmiseks kinnipidamise käigus piirati V. M.

vabadusõigust ja õigust vabale eneseteostusele. Seega kohaldati isiku suhtes riigi sunnijõudu ehk

tegemist oli avalik-õigusliku suhtega.

3. Eesti Vabariik Sotsiaalministeeriumi kaudu vaidles kaebusele vastu. Vastustaja selgitas, et

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise puhul on tegemist patsiendile

tervishoiuteenuse osutamisega, mida reguleerib võlaõigusseadus (VÕS). Psühhiaatriline abi on

tervishoiuteenuse eriliik, mida reguleerib lisaks võlaõigusseadusele eriseadusena ka psühhiaatrilise

abi seadus. Psühhiaatrilise abi seaduse sätteid tuleb vaadelda kooskõlas VÕS § 766 lg-ga 4.

Tervishoiuteenuse osutamine, sealhulgas psühhiaatrilise abi osutamine, ei ole avalik-õiguslike

ülesannete täitmine, vaid lepinguline teenuse osutamine, mille tagajärjel tekib tervishoiuteenuse

osutaja ja patsiendi vahel võlaõiguslik suhe, mitte avalik-õiguslik suhe. Tervishoiuteenuste

korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt on tervishoiuteenus tervishoiutöötaja tegevus haiguse,

vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja ravimiseks eesmärgiga leevendada inimese

vaevusi, hoida ära tema terviseseisundi halvenemist või haiguse ägenemist ning taastada tervist.

Psühhiaatriline abi PsAS § 2 p 2 alusel on psüühikahäirete diagnostika, psüühikahäirega isiku ravi ja

taastusabi ning psüühikahäireid ennetav tegevus - seega on tegemist tervishoiuteenusega.

Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab vastustaja arvates ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse

osutamise raames ning muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust (nt

ohjeldamine). VÕS § 759 kohaselt loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping sõlmituks muu hulgas

tervishoiuteenuse osutamise alustamisega. VÕS § 766 lg 6 kohaselt ei ole seadusega sätestatud

juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks

vajalik. Psühhiaatrilise abi seadus ongi eriseadus, mis lubab isikule tervishoiuteenust osutada ilma

isiku nõusolekuta - patsiendi nõusolek on asendatud PsAS § 11 alusel antud arsti otsusega.

Ainsaks avalik-õiguslikuks otsuseks antud juhtumil on PsAS § 11 alusel SA PERH

psühhiaatriaosakonna arsti poolt tehtud otsus V. M. tahtest olenematule ravile võtmise kohta. Isiku

ravile võtmise otsust ei ole aga käesolevas asjas vaidlustatud. Ohjeldusmeetmeid rakendatakse ka

väljaspool psühhiaatrilise abi osutamist ja tegemist ei ole haldustoiminguga.

Tervishoiuteenuse osutamise lepingust tulenevad vaidlused lahendatakse poolte vahel kohtuväliselt

või tsiviilkohtumenetluses.

4. SA PERH vaidles kaebusele vastu. Muid haldustoiminguid peale tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi otsuse tegemise PsAS § 11 alusel käesoleva kaasuse raames tehtud ei ole.

Viidatud otsust ei ole vaidlustatud. Raviga seotud tegevused ei ole haldustoimingud haldusmenetluse

seaduse (HMS) mõistes, ravimine ei ole haldussund. Tervishoiuteenuse osutamine on suunatud

patsientide uurimisele ja ravile ning ei sõltu sellest, kuidas patsient tervishoiuteenuse osutaja juurde

saabub.

5. Tallinna Halduskohtu 20. detsembri 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda. Otsust põhjendati järgmiselt:

a) tuleb eristada tahtest olenematule vältimatule psühhiaatrilisele ravile suunamist vastava otsuse

alusel ja sellele järgnevat raviteenuse osutamist. Ravile suunamine sellekohase otsuse alusel on

avalik-õiguslik toiming ja loob olemuselt haldusõigusliku suhte. Vastava otsuse alusel tahtest

olenematule vältimatule psühhiaatrilisele ravile suunamise näol on tegemist riigipoolse

haldussunniga, kuna see toimub isiku tahtest olenematult ehk isiku tahte vastaselt (sundravi). Tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise näol on tegemist patsiendile tervishoiuteenuse

osutamisega. Tervishoiuteenuse osutamine, sh ka sellega seotud kahju hüvitamine on võlaõiguslik

suhe ja reguleeritud võlaõigusseaduses. Psühhiaatriline abi on tervishoiuteenuse eriliik, mida

reguleerib lisaks võlaõigusseadusele eriseadusena ka psühhiaatrilise abi seadus. Seega tuleb

võlaõigusseaduse ja psühhiaatrilise abi seaduse asjakohaseid sätteid vaadelda koostoimes. Osutatud

raviteenuse kvaliteeti, kohasust jms võib vaidlustada tsiviilkohtumenetluses koos sellest tuleneva

kahju hüvitamise nõude esitamisega. Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist

tervishoiuteenuse osutamise raames, samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud

tegevust;

b) tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi osutamisel võib PsAS § 14 järgi kohaldada

ohjeldusmeetmeid arsti otsuse alusel ja tervishoiutöötaja järelevalve all. Teatud olukordades võib arsti

loal kutsuda appi ka AS Falck Eesti töötajad, kui personal ei tule oma jõududega toime agressiivseks

ja vägivaldseks muutunud patsiendiga, kes on ohtlik endale ja ümbruskonnale. Asja materjalidest ei

nähtu, et turvatöötajad oleksid tekitanud V. M.-le kehavigastusi;

c) kohaldamisele ei kuulu riigivastutuse seadus (RVastS), kuna see eeldaks kahju tekitamist avaliku

võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes. Puudub põhjuslik seos V. M. ravile suunamise ja poja

surmaga M. M.le kahju tekkimise vahel. V. M. surma fakti osas koostatud arstlikust surmatõendist ja

välja antud surmatunnistusest nähtub, et tegemist oli äkksurmaga.

6. M. M. palus apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsuse ja uue otsusega kaebuse

rahuldada. Apellant palus tuvastada avalik-õigusliku suhte olemasolu V. M.-le tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise abi osutamise näol ja surma põhjustamise avalik-õiguslikus suhtes. Lisaks

palus apellant mõista Eesti Vabariigilt kaebajale välja V. M. surmaga tekitatud varalise kahju summas

11 470 kr ja mittevaralise kahju summas 390 000 kr. Alternatiivina palus apellant saata asja

halduskohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonkaebust põhjendati järgmiselt:

a) oluline on asjaolu, et V. M. oli psühhiaatriakliinikus tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil PsAS

§ 11 jj sätete alusel. Kohus on vääralt kohaldanud PsAS § 11 lõiget 1 ja jätnud tähelepanuta sama

seaduse § 13 lg-d 4, 5 ja 62 ning alusetult kohaldanud VÕS § 767. 2004. aastal kehtinud PsAS § 13

lg-te 4 ja 5 redaktsiooni järgi andis tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi pikendamiseks üle 14 päeva

loa halduskohus. PsAS § 13 lg 62 sätestas sõnaselgelt, et tahtest olenematuks vältimatuks

psühhiaatriliseks raviks loa andmine, pikendamine ja tühistamine otsustati halduskohtumenetluse

seadustiku haldustoiminguks loa andmise sätete järgi. Järelikult oli tahtest olenematu psühhiaatrilise

abi andmine aastal 2004 kehtinud seaduse redaktsiooni alusel haldustoiming ja tegemist oli avalik-

õigusliku suhtega. Seega olid PsAS § 13 lg-d 4-62, mis reguleerisid tahtest olenematu ravi üle

teostatavat kontrolli kohtu poolt, erinormiks võlaõigusseaduse sätetest. Eeltoodu põhjal ei kuulu

kohaldamisele RVastS § 1 lg 3 p 1, mis välistab riigi vastutuse tervishoiuteenuse osutamisel tekitatud

kahju eest;

b) Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 2 lg 1 sätestab, et igaühe

õigust elule kaitstakse seadusega. Euroopa Inimõiguste Kohtu 22. märtsi 2001. a otsuse Streletz,

Kessler ja Krenz vs. Saksamaa p 94 kohaselt on riigil materiaalselt "negatiivne kohustus" hoiduda elu

võtmast ja Euroopa Inimõiguste Kohtu 28. oktoobri 1998. a otsuse Osman vs. Ühendkuningriik p 115

järgi on riigil "positiivne kohustus" rakendada mõistlikke meetmeid kindlustamaks enda

jurisdiktsiooni all olevate isikute elusid ning luua töötav õiguskord elude kaitsmiseks ja surmade

uurimiseks. EIÕK art 2 alusel on riigil kohustus ennetada nende inimeste surma, keda peetakse kinni

asutustes, nagu vanglad, politseijaoskonnad, psühhiaatriahaiglad. Euroopa Inimõiguste Kohtu

27. oktoobri 2004. a otsuse Slimani vs. Prantsusmaa p 27 kohaselt on riigil eriline kohustus kaitsta

kinnipeetava elu, kuna kinnipeetavad on täielikult võimude kontrolli all. Seega peab riik surmade

ennetamiseks võtma kasutusele kõik mõistlikud meetmed. Olenemata sellest, kas siseriikliku seaduse

alusel oli tegemist V. M. surma põhjustamisega avalik-õiguslikus või tsiviilõiguslikus suhtes, oli riigil

kohustus kaitsta V. M. elu ja tema surma korral viia läbi põhjalik juurdlus surma põhjuste kohta. Eesti

seadusandluses puudub nõuetele vastav kord, kuidas läbi viia juurdlust isiku surma põhjuste

väljaselgitamiseks juhul, kui rikuti EIÕK art 2. Mõnevõrra kompenseeris eelnevat puudulikku

kriminaaluurimist V. M. surma põhjuste osas tunnistajate ülekuulamine ja kompleksekspertiisi

määramine halduskohtumenetluses. Kuna kohus leidis ekslikult, et V. M. surm põhjustati

eraõiguslikus suhtes, jäi EIÕK art-st 2 tulenev riigi positiivne kohustus lõpuni täitmata. Andmata jäi

hinnang riigi tegevusele või tegevusetusele artiklist 2 tuleneva positiivse kohustuse täitmise osas;

c) EIÕK art 13 sisaldab nende inimeste, kelle artiklis 2 sätestatud õigusi rikuti, õigust kahju

hüvitamisele rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju eest (Euroopa Inimõiguste Kohtu 10. mai

2001. a otsus Z jt vs. Ühendkuningriik; Euroopa Inimõiguste Kohtu 3. aprilli 2001. a otsus Keenan vs.

Ühendkuningriik). Seega on M. M.l õigus taotleda kahju hüvitamist Euroopa Inimõiguste Kohtu

kaudu, kui Eesti kohtud talle seda ei võimalda. EIÕK art 13 kohtupoolne rikkumine seisneb

menetluse põhjendamatult pikas kestuses (üle 2 aasta);

d) kohus jättis kohaldamata psühhiaatrilise abi seaduse 2004. a redaktsiooni ja leidis, et vaidlus ei

kuulu osas, mis puudutab apellandile kahju hüvitamist, läbivaatamisele halduskohtus. Samuti jäeti

hindamata kõik asjas kogutud tõendid (HKMS § 25 lg 2).

7. SA PERH ja Sotsiaalministeeriumi vastustes paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

nõustuti halduskohtu otsusega. Samuti paluti jätta menetluskulud apellandi kanda. Vastust põhjendati

järgmiselt:

a) apellatsioonkaebusest ei selgu, milles väljendub PsAS § 11 lg 1 väär kohaldamine. Eelnevas

menetluses ei ole V. M. ravile võtmise üle vaidlust olnud;

b) PsAS § 13 sätestab tahtest olenematu ravi kontrollimise, sh kohtu poolt raviks loa andmise, kui

patsiendi ravi kestis üle 14 päeva. Antud asjas ei kuulunud viidatud sätted kohaldamisele, kuna

patsient viibis kliinikus alla 14 päeva. Asjaolu, et 2004. aastal kehtinud psühhiaatrilise abi seaduse

redaktsiooni kohaselt oli tahtest olenematuks raviks loa andmine halduskohtu pädevuses, ei muuda

ravi avalik-õiguslikuks suhteks;

c) EIÕK art 2 ei haaku otseselt käesoleva menetlusega. EIÕK artiklis 13 sätestatud tõhusa menetluse

nõude osas leiab vastustaja, et apellant valis ise menetluse, mida soovis kasutada enda kaitseks.

Ajaliselt on menetlus veninud, kuna apellant on menetluse käigus eri aegadel esitanud kolm erinevat

kaebust;

d) tervishoiuteenuse, sh psühhiaatrilise abi osutamine on lepinguline teenuse osutamine, mille

tagajärjel tekib tervishoiuteenuse osutaja ja patsiendi vahel võlaõiguslik suhe. Võlasuhtest saavad

õigused ja kohustused tekkida üksnes võlasuhte pooltele. Eesti Vabariik ei ole antud juhul

tervishoiuteenuse osutamise lepingu pooleks, seega ei saa kõnealusest lepingust tulla kohustusi Eesti

Vabariigile. RVastS § 1 lg 2 kohaselt ei reguleeri riigivastutuse seadus õiguste taastamist ega kahju

hüvitamist eraõiguslikus suhtes. Isegi hüpoteetilise kaasuse korral, kus avaliku võimu kandja tekitaks

isikule kahju raviteenuse osutamisel, käsitatakse sellist juhtumit RVastS § 1 lg 3 p 1 kohaselt kahju

tekitamisena eraõiguslikus suhtes;

e) V. M. surma põhjuse tuvastamiseks läbi viidud kompleksekspertiisiga ei tuvastatud põhjuslikku

seost psühhiaatriakliiniku tegevuse ja patsiendi surma saabumise vahel;

f) PS § 15 lg-s 1 sätestatud õiguse teostamiseks on isikul võimalus valida kohtusüsteemis erinevatest

kohtumenetlustest oma õiguste kaitseks tõhusaim ja sobivaim. Juhul, kui valitud menetlus ei too isiku

jaoks soovitud tulemust, ei tähenda see, et isik on jäetud ilma võimalusest tõhusale kohtumenetlusele.

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 11. novembri 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse,

tühistas halduskohtu otsuse ja saatis asja samale kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtu põhjendused:

a) õigussuhe ei ole toiming või toimingute kogum, vaid õiguste ja kohustuste kogum kahe isiku

vahel. Avalik-õigusliku suhte tuvastamise kaebuse eelduseks on kaebajal põhjendatud huvi olemasolu

(HKMS § 7 lg 1, § 10 lg 3 ja § 26 lg 1 p 5). Käesoleval juhul põhjendab kaebaja taotlust sooviga

saada kahjuhüvitist. Et kahju hüvitamise nõude on kaebaja halduskohtule esitanud samas asjas ning

nõude rahuldamise eelduseks halduskohtu poolt on kahju tekitamine avalik-õiguslikus suhtes, tuleb

tuvastamisnõue käesoleval juhul lugeda hõlmatuks kahju hüvitamise nõudega. Kohus lahendab

seetõttu üksnes varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid;

b) eristada tuleb kahju tekitamist surma põhjustamisega ja kahju tekitamist selle põhjuste ebapiisava

väljaselgitamise ja süüdlaste karistamisega. Apellatsioonkaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste

Kohtu praktika käsitleb riigi kohustusi, mis seonduvad taoliste positiivsete meetmete kasutamisega.

Kohtu poolt tekitatud kahju asja pikaldase lahendamisega ei ole nimetatud kahjuga samastatav ning

selle hüvitamist ei saa nõuda apellatsioonimenetluses. Õigusemõistmisega tekitatud kahju hüvitamise

alused on sätestatud RVastS §-s 15. Halduskohtule esitatud kaebusega varalise ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks surma põhjustamisega seoses ei ole hõlmatud kahju, mis on väidetavalt tekkinud

seetõttu, et riik uuris V. M. surmaga seotud asjaolusid pealiskaudselt ning ei täitnud oma kohustusi

surma asjaolude hilisemal uurimisel. Seetõttu jätab ringkonnakohus need apellatsioonkaebuse väited

ja sellega seonduvad viited Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele tähelepanuta;

c) kui kahju tekitati võlasuhte raames, on põhimõtteliselt õige halduskohtu seisukoht, et halduskohus

ei saa sellist kaebust kahju hüvitamiseks rahuldada. Käesoleval juhul on halduskohus siiski asunud

kahjunõuet sisuliselt lahendama sellekohaste tõendite kogumise teel. Kaebus halduskohtule esitati

14. oktoobril 2005, kohus võttis kaebuse menetlusse 29. detsembril 2005 ja otsus asjas tehti

20. detsembril 2007, seega ligikaudu kaks aastat pärast kaebuse menetlusse võtmist. Kohtumenetluse

ülesanne on tagada, et kohus lahendaks asja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste

kuludega (HKMS § 5 lg 1 ja TsMS § 2). Neid eesmärke ei ole võimalik saavutada, kui kohus jätab

kaebuse rahuldamata seetõttu, et kahju pole tekkinud mitte avalik-õiguslikus, vaid võlasuhtes.

Seetõttu oleks kohus TsMS §-le 2 vastava õiguskaitse tagamiseks pidanud hindama kahju hüvitamise

põhjendatust ka juhul, kui kahju tekitati tervishoiuteenuse lepingu täitmisel, ning nõude põhjendatuse

korral hüvitise välja mõistma;

d) halduskohus eksis siiski suhte olemuse määramisel. Õige on seisukoht, et isiku allutamine

psühhiaatrilisele ravile PsAS § 11 lg 1 alusel toimus avaliku õiguse normide alusel. Asjaolu, et

psühhiaatrilise abi seadus näeb alates 4. veebruarist 2006 ette loa andmise tsiviilkohtumenetluses,

mitte halduskohtumenetluses, ei ole ringkonnakohtu arvates määrav. Kuigi kohtulik kontroll on ravile

allutamisel seotud isiku tahte väljaselgitamise võimatusega ja tagab erapooletu kontrolli tahte

tuvastamise võimatuse korral, on psühhiaatrilise ravi osutamise korral erinevalt muudest patsiendi

tahte väljaselgitamise võimatuse juhtudest ravile allutamine mitte üksnes patsiendi tervise kaitse

huvides, vaid teiste inimeste õiguste kaitse ja avalikes huvides. Halduskohtu ja vastustajate seisukoha

järgi oleks isikul PsAS § 11 lg 1 asjaolude esinemise ja ravile allutamise korral tervishoiuteenuse

osutamise lepingu sõlmimine kohustuslik. VÕS § 766 lg 6 kohaselt ei ole seadusega sätestatud

juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse osutamiseks

vajalik. VÕS § 767 lg 1 sätestab, et kui patsient on teadvuseta või ei ole muul põhjusel võimeline

tahet avaldama (otsusevõimetu patsient) ning tal ei ole seaduslikku esindajat või seaduslikku

esindajat ei ole võimalik kätte saada, on tervishoiuteenuse osutamine lubatud ka patsiendi

nõusolekuta, kui see on patsiendi huvides ja vastab tema poolt varem avaldatud või tema eeldatavale

tahtele ja tervishoiuteenuse viivitamatu osutamata jätmine oleks ohtlik patsiendi elule või kahjustaks

oluliselt patsiendi tervist. PsAS § 11 lg 1 alusel ravile allutamise korral ei ole võimalik tuvastada, kas

tervishoiuteenuse osutamise alustamine vastas patsiendi tegelikule või eeldatavale tahtele; sellist

tahet ei eeldatagi. Tahtest olenematule psühhiaatrilisele ravile allumise kohustuse korral puuduvad ka

muud võlaõigusseaduses tervishoiuteenuse osutamise lepingule omased tunnused, nt VÕS § 772 lg-

s 2 näidatud patsiendi õigus lepingut igal ajal üles öelda. Tähelepanu tuleb pöörata ka VÕS § 767 lg-

le 1, mis seab patsiendi tahte hilisema väljaselgitamise teenuse osutamiseks lepingu alusel oluliseks

nõudeks;

e) ringkonnakohus peab vajalikuks juhtida halduskohtu ja menetlusosaliste tähelepanu ka asjaolule, et

RVastS § 10 lg 1 kohaselt on surma põhjustamisel, kehavigastuse tekitamisel või tervise

kahjustamisel kolmandal isikul õigus nõuda sellega seoses kantud kulutuste, äralangenud

ülalpidamise ja mittevaralise kahju hüvitamist eraõiguses sätestatud alustel. VÕS § 134 lg 3 kohaselt

isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud

kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud

nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Riigikohtu

tsiviilkolleegium leidis asjas nr 3-2-1-19-08 (otsuse p 17), et erandlikuks asjaoluks ei saa olla surma

põhjustamine kui selline, samuti ei ole erandlikuks asjaoluks lähedase inimese kaotus abstraktselt

ning ainuüksi lein ja kaotusvalu, mis väiksemas või suuremas ulatuses paratamatult kaasneb iga

lähedase isiku surmaga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Eesti Vabariik Sotsiaalministeeriumi kaudu esitas kassatsioonkaebuse, kus palub tühistada

ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsuse. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu otsus on

tehtud materiaalõiguse norme vääralt kohaldades ja menetlusõiguse norme oluliselt rikkudes.

Kassatsioonkaebust põhjendatakse alljärgnevalt:

a) Eesti õigusruumis puudub avalik-õigusliku raviteenuse mõiste; tervishoiuteenuse osutamise näol

on tegemist võlaõigusliku suhtega. PsAS § 2 p 2 kohaselt on psühhiaatriline abi PsAS tähenduses

psüühikahäirete diagnostika, psüühikahäirega isiku ravi ja taastusabi ning psüühikahäireid ennetav

tegevus. PsAS § 4 p 1 järgi on isikul psühhiaatrilise abi saamisel õigus saada ravi ja põetust võrdsel

alusel muude haigetega;

b) VÕS § 759 kohaselt loetakse tervishoiuteenuse osutamise leping mh automaatselt sõlmituks, kui

tervishoiutöötaja on patsienti ravima asunud. Kuna V. M.-i asuti ravima, siis on tulenevalt sellest

sättest tervishoiuteenuse osutamise leping sõlmitud. VÕS § 759 näol on tegu sättega, mille mõju ei

saa pooled välistada;

c) VÕS § 766 kohaselt osutatakse reeglina tervishoiuteenust isiku nõusoleku alusel, kuid sama

paragrahvi lg 6 alusel ei ole seadusega sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku

esindaja nõusolek vajalik. Psühhiaatrilise abi seadus on eriseadus, mis seda lubab;

d) ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et halduskohus oleks pidanud lahendama võlaõiguslikust

lepingust tulenevat vaidlust. Võlaõiguslike vaidluste lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse.

10. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla esitas kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale täies

ulatuses. Apellatsioonikohtu otsuse tegemisel on vääralt kohaldatud materiaalõiguse norme ja

oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kaebuse põhjendused:

a) tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 2 lg 1 kohaselt mõistetakse tervishoiuteenusena

tervishoiutöötaja tegevust haiguse, vigastuse või mürgituse ennetamiseks, diagnoosimiseks ja

ravimiseks eesmärgiga leevendada inimeste vaevusi, hoida ära tema tervise seisundi halvenemist või

haiguse ägenemist ning taastada tervist. Tervishoiuteenuste loetelu kehtestab Sotsiaalministeerium.

Vastavalt sotsiaalministri 10. jaanuari 2002. a määruse nr 13 "Tervishoiuteenuste loetelu

kehtestamine" § 1 lg-le 1 käsitati tervishoiuteenustena TTKS mõistes Rahvusvahelises haiguste ja

tervisega seotud probleemide statistilise klassifikatsiooni kümnendas väljaandes (RHK-10) loetletud

haiguste diagnoosimise ja ravimisega seotud tervishoiuteenuseid. RHK-10 peatükis V, koodiga F00-

F99 on muu hulgas tähistatud psüühika- ja käitumishäirete ravi (alapeatükk F20-F29 - skisofreenia,

skisotüüpsed ja luululised häired);

b) kuivõrd V. M. suhtes toimus lepingulise raviteenuse osutamine VÕS § 766 lg 6 ja PsAS § 11 lg 1

koosmõjus ja vastava lepingu sõlmimiseks ei pidanud olema V. M. nõusolekut, siis on asjakohatud

ringkonnakohtu arutlused VÕS § 767 lg 1 kohase patsiendi tegeliku või eeldatava tahte

väljaselgitamise võimatusest - vastav kohustus puudus. Seega ei ole asjakohane ka ringkonnakohtu

väide VÕS § 772 lg-s 2 sätestatud ülesütlemisõiguse piiratuse kohta. On selge, et ilma patsiendi

nõusolekuta (sh ka vastu tahtmist) sõlmitud lepingut ei saa patsient igal ajal lõpetada;

c) ka Riigikohtu erikogu on 12. novembri 2008. a määruses kohtuasjas nr 3-3-4-1-08 jõudnud

järeldusele, et TTKS mõistes tervishoiuteenuse osutamine toimub tervishoiuteenuse osutamise

lepingu raames, mida reguleerib VÕS 41. ptk. Riigikohtu erikogu leidis, et vastavate osapoolte vahel

on eraõiguslik võlasuhe, millest tulenev vaidlus kuulub lahendamisele tsiviilkohtus;

d) arstiteaduse nõuete kohane tervishoiuteenuse osutamine on vältimatu psühhiaatrilise ravi

kontekstis patsiendi ja haigla jaoks ravi osutamise seisukohalt samaväärne situatsiooniga, kus

tervishoiuteenuse osutamine toimub isiku vabal tahtel sõlmitud tervishoiuteenuse lepingu alusel;

e) põhjendamatu oli ringkonnakohtu järeldus, et halduskohus oleks pidanud hindama kahju

hüvitamise põhjendatust ka tervishoiuteenuse lepingu alusel. Halduskohus ei rikkunud kohustust

lahendada asi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väheste kuludega, kuivõrd asja venimine

oli reaalsuses põhjustatud faktist, et kaebaja muutis ja täiendas menetluse kestel korduvalt

(22. augustil 2006 ja 30. oktoobril 2007) 14. oktoobril 2005 esitatud kaebust;

f) asjaolu, et tsiviilõiguslikule võlasuhtele eelneb haldusmenetlus (nt nagu kohaliku omavalitsuse

poolt kinnistu müügilepingu sõlmimisele võib eelneda haldusmenetlus: viiakse läbi enampakkumine),

ei muuda selle võlasuhte sisu ja olemust.

11. M. M. vaidleb kassatsioonkaebustele vastu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kõigepealt käsitleb kolleegium küsimust, kas M. M. kaebus kuulub halduskohtu pädevusse - kas

väidetava kahju tekitanud tegevus toimus avalik-õiguslikus või eraõiguslikus suhtes (I). Seejärel

annab kolleegium hinnangu ringkonnakohtu seisukohale, et halduskohus pidanuks sõltumata suhte

iseloomust kaebuse sisuliselt lahendama (II). Lõpuks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused

(III).

I

13. Nii kaebaja, vastustajad kui ka kohtud on leidnud, et isiku tahte vastane paigutamine ravile on

haldusotsus, tegemist on riigipoolse haldussunni teostamisega. Ka kolleegium nõustub selle

seisukohaga ning ei pea vajalikuks sellel pikemalt peatuda.

14. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas tervishoiuteenuse osutamine, mis eelnimetatud otsusele

järgneb, toimub avalik-õiguslikus või eraõiguslikus suhtes.

Tervishoiuteenuse osutamist reguleerib võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 758 lg 1 järgi kohustub

tervishoiuteenuse osutamise lepinguga üks isik (tervishoiuteenuse osutaja) osutama oma

kutsetegevuses teisele isikule (patsient) tervishoiuteenust, eelkõige vaatama patsiendi arstiteaduse

reeglite järgi tema tervise huvides läbi, nõustama ja ravima patsienti või pakkuma patsiendile

sünnitusabi, samuti teavitama patsienti tema tervisest ja ravi käigust ning tulemustest.

Tervishoiuteenuse osutamine hõlmab ka patsiendi hooldamist tervishoiuteenuse osutamise raames,

samuti muud tervishoiuteenuse osutamisega otseselt seotud tegevust. VÕS § 759 kohaselt loetakse

tervishoiuteenuse osutamise leping sõlmituks muu hulgas tervishoiuteenuse osutamise alustamisega

patsiendi nõusolekul, samuti siis, kui otsusevõimetule patsiendile tervishoiuteenuse osutamise

alustamine vastab tema tegelikule või eeldatavale tahtele. Patsiendi nõusoleku või tema tegeliku või

eeldatava tahte arvestamise suhtes kehtestab erandi VÕS § 766 lg 6, mille kohaselt ei ole seadusega

sätestatud juhtudel ja ulatuses patsiendi ega tema seadusliku esindaja nõusolek tervishoiuteenuse

osutamiseks vajalik.

15. Ringkonnakohus viitas oma otsuses VÕS § 767 lg-le 1, mis sätestab teadvuseta või

otsustusvõimetu patsiendi puhul tervishoiuteenuse osutamise patsiendi nõusolekuta, kuid ka

kohustuse patsiendi varem avaldatud või eeldatav tahe patsiendi omaste kaudu välja selgitada. Samas

lubab VÕS § 766 lg 6 seaduses sätestatud juhtudel osutada tervishoiuteenust ka sõltumata patsiendi

nõusolekust, sh tema tahte (ka varem avaldatud või eeldatava tahte) vastaselt. Sellise erijuhu näebki

ette PsAS § 11 lg 1, mis sätestab, et isik võetakse tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse

ravi tema tahtest olenemata ainult järgmiste asjaolude koosesinemise korral: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita

jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu

psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

16. Seega näeb võlaõigusseadus koostoimes psühhiaatrilise abi seadusega ette võimaluse

tervishoiuteenuse osutamiseks sõltumata patsiendi või tema seadusliku esindaja tahtest ja sellise suhte

lugemist eraõiguslikuks ei välista VÕS § 767 lg 1. Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et

patsient ega tema seaduslik esindaja ei ole oma nõusolekut raviteenuse osutamiseks andnud.

17. Ringkonnakohus nägi vastuolu ka selles, et kui ravi osutamine toimub võlasuhtes, peaks patsient

ja tervishoiuteenuse osutaja sõlmima lepingu, määrates kokkuleppel kindlaks tervishoiuteenuse

osutamise tingimused; samas tahtest olenematu psühhiaatrilise abi korral ei ole võimalik tuvastada

selles osas patsiendi tahet. Lisaks leidis ringkonnakohus, et tahtest olenematu ravi korral puuduvad ka

muud võlaõigusseadusest tulenevad tervishoiuteenuse osutamisele omased tunnused, näiteks VÕS

§ 772 lg-st 2 tulenev patsiendi õigus leping igal ajal üles öelda.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et vältimatu psühhiaatrilise abi osutamine PsAS § 11

lg 4 alusel erineb võlaõigusseaduses sätestatud tervishoiuteenuse osutamise üldregulatsioonist.

Kolleegium möönab, et vaidlusaluste suhete aluseks on raske pidada lepingulist vahekorda. Samas ei

pea kolleegium nende õigussuhete liigi määratlemisel esmatähtsaks suhete välist vormi. Oluline on

see, et isikule osutatakse tervishoiuteenust tervishoiuteenuse osutaja poolt tema kutsetegevuse

raames. Vaidlus puudub selle üle, et kaebusega seonduvad asjaolud tekkisid tervishoiuteenuse

osutamise käigus ning ravi vahetul osutamisel tegutses arst kutseala esindajana, mitte aga avaliku

võimu ülesandeid täites. Seetõttu leiab kolleegium, et kehtiva õiguse raames puuduvad sellised

kaalukad asjaolud, mis välistaksid vaidlusaluste suhete käsitamise võlaõiguslike suhetena, sõltumata

nende suhte tekkimise konkreetsest alusest.

18. Ringkonnakohus märkis, et ravi kestus ei saa määrata ravi osutamise õiguslikku vormi.

Kuivõrd 2004. aastal kehtinud PsAS § 13 lg 4 nägi üle 14 päeva kestva ravi korral ette halduskohtu

loa vajalikkuse, leidis ringkonnakohus, et ka enne 14-päevase tähtaja möödumist toimuv peaks olema

avalik-õiguslik suhe. SA PERH viitas kassatsioonkaebuses sellele, et kui tsiviilõiguslikule

võlasuhtele eelneb haldusmenetlus, ei muuda see võlasuhte olemust ja sisu. Kolleegium nõustub selle

seisukohaga. Tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise abi puhul on võimalik eristada avalik-

õiguslikku otsustust isiku ravile võtmiseks või ravi jätkamiseks ja tervishoiuteenuse osutamist kui

viidatud otsuse järgset eraõiguslikku suhet. Osundatud PsAS § 13 lg 4 andis halduskohtu pädevusse

üksnes otsustuse tahtest olenematu ravi jätkamise põhjendatuse üle (PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud

eelduste täidetuse üle), mitte aga tervishoiuteenuse osutamise (ravi ja sellega kaasneva tegevuse) sisu

üle.

II

19. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et halduskohus pidanuks tulenevalt HKMS § 5 lg-st 1 ja

TsMS §-st 2 hindama kahju hüvitamise põhjendatust ka juhul, kui kahju tekitati tervishoiuteenuse

lepingu täitmisel, ning nõude põhjendatuse korral hüvitise välja mõistma. Kohus arvestas, et menetlus

kestis kaks aastat ning et menetluses koguti hulgaliselt tõendeid kahjunõude sisuliste aspektide kohta.

20. Kassaatorid viitasid sellele, et menetluse kestel on kaebaja korduvalt oma kaebust ja taotlusi

muutnud ning palunud tähtaegade pikendamist. Kolleegium nõustub selles osas kassaatoritega. M. M.

muutis oma 14. oktoobril 2005 esitatud kaebust 22. augustil 2006 ja 30. oktoobril 2007. Arvestades

asjaolu, et tegemist on keeruka vaidlusega, ei saa sellises olukorras pidada halduskohtus toimunud

menetlust ebamõistlikult pikaks. Kehtivast õigusest ei ole võimalik ka tuletada halduskohtu kohustust

lahendada võlaõiguslik vaidlus. Kohtuasjas on vastustajad püsivalt leidnud, et tegemist on üldkohtu

pädevuses oleva vaidlusega. Halduskohus on kaebajale selgitanud, et tal oleks õigem pöörduda

üldkohtusse. Kui kaebaja sellest hoolimata pidas õigeks jätkata halduskohtumenetlust, ei tulene

sellest halduskohtu kohustust lahendada tsiviilasi.

III

21. Lähtudes eeltoodud põhjendustest rahuldab kolleegium kassatsioonkaebused, tühistab Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse Tallinna Halduskohtu otsuse.

22. Kassaator SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla on Riigikohtule esitanud taotluse mõista

menetluskulud välja M. M.lt. Kolleegiumile esitatud kohtukulude nimekirja kohaselt koosnevad

kassaatori kassatsiooniastme menetluskulud õigusabikuludest summas 41 418 krooni ja

kassatsioonikautsjonist summas 400 krooni.

HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 10

sätestab, et kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude

väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või

ebamõistlik. Kolleegium peab vajalikuks rõhutada ka asjaolu, et käesolev vaidlus ei välju kassaatori

igapäevase põhitegevuse raamidest ning seega on tema töötajaid eelduslikult piisavalt kvalifitseeritud

sihtasutuse esindamiseks sellises vaidluses. Arvestades, et esimeses ja teises kohtuastmes esindas SA-

d PERH tema töötaja, ei olnud ka kassatsiooniastmes välise õigusabi kasutamine möödapääsmatu.

Eelnevat arvestades jätab kolleegium SA PERH õigusabikulud tema enda kanda.

23. Kassatsioonkaebuste esitamisel tasutud kautsjonid tuleb vastavalt HKMS § 90 lg-le 2 tagastada.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld