3-3-1-7-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-7-09

Otsuse kuupäev

16. aprill 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Gerard Andreas Bernhoffi (Bernhoff) kaebus Rakvere

Linnavalitsuse korralduse tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-08-970

Menetluse alus Riigikohtus

Gerard Andreas Bernhoffi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Gerard Andreas Bernhoffi kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-970 osas,

milles kohus mõistis Gerard Andreas Bernhoffilt AS Flora kasuks välja menetluskulud

esimeses ja teises kohtuastmes kokku 87 783 krooni ja 50 senti. Muuta ringkonnakohtu otsust

Gerard Andreas Bernhoffilt AS Flora kasuks menetluskulude väljamõistmise osas ja mõista

Gerard Andreas Bernhoffilt AS Flora kasuks välja menetluskulud 40 000 (nelikümmend tuhat)

krooni. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetlusosaliste kulud nende

endi kanda.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Gerard Andreas Bernhoff esitas 15. mail 2008 Tartu Halduskohtule kaebuse Rakvere

Linnavalitsuse 15. märtsi 1999. a korralduse nr 165 tühistamiseks. Nimetatud korraldusega nõustus

Rakvere Linnavalitsus 167 m2 suuruse ehituskrundi nr 2603 aadressil Rakvere linn Lai tn 3a

ostueesõigusega erastamisega AS-le Flora Liit. Käesoleval ajal on kinnistu omanikuna

kinnistusraamatusse kantud AS Flora.

Kuni 1940. aastani kuulus Edgar-Vladimir Bernhoffile muu hulgas hoonestatud kinnistu nr 121

suurusega 1468 m2, mis asus Rakvere linnas aadressil Lai tn 9 ning mis tänapäeval asub aadressil Lai

tn 3 ja 3a. Hoone natsionaliseeriti 25. novembril 1940 ning 1941. aastal lahkus E.-V. Bernhoff koos

oma perekonnaliikmetega Eestist Saksamaale NSV Liidu ja Saksa Riigi vahel sõlmitud lepingu

alusel.

Alates 28. detsembrist 2002 on E.-V. Bernhoffi lapselaps, kaebaja laps Arthur E. Bernhoff pöördunud

korduvalt erinevate riigiasutuste poole sooviga saada teavet, kuidas esitada taotlust õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamiseks. Vastustes selgitati talle, et omandireformi aluste seaduse järgi oli

omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise

avalduste esitamise tähtajaks 17. jaanuar 1992 ning käesoleval ajal ei ole Saksamaale ümberasunud

isikutel enam võimalik esitada avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks.

Vastuseks kaebaja 11. aprilli 2008. a teabenõudele kinnistu nr 2450731 erastamise otsuste ning

toimingute kohta saatis Rakvere Linnavalitsus 15. aprilli 2008. a kirjaga talle Rakvere Linnavalitsuse

korralduse nr 165. Kiri ja korraldus jõudsid kaebajani 16. aprillil 2008. Kaebaja esitas 15. mail 2008

Lääne-Viru Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks ning

kompenseerimiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 19. augusti 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-970 kaebuse

rahuldamata. Kohus märkis, et kaebaja esitas Lääne-Viru Maavalitsusele avalduse õigusvastaselt

võõrandatud vara suhtes alles 15. mail 2008. Kuna puudub õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni otsus kaebaja taotletud vara suhtes

omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamise kohta, siis ei saa Rakvere Linnavalitsuse 15. märtsi

1999. a korraldus nr 165 rikkuda G. A. Bernoffi õigusi ega piirata tema vabadusi.

ORAS § 7 lg-st 3 on tuletatav keeld ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida

kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Keeld tagastada, kompenseerida või erastada Saksamaale

ümberasunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kehtis kuni 12. oktoobrini 2006.

Riigikohtu halduskolleegium rõhutas 14. mai 2008. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-23-08, et välistada

ei saa, et mõni isik, oodates ORAS § 7 lg-s 3 nimetatud riikidevahelist lepingut, pole esitanud

avaldust Saksamaale ümberasunule kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes. Sellise

avalduse esitamisel tuleb igal üksikul juhtumil kaaluda, kas avaldus on esitatud mõistliku aja jooksul,

s.o uurida, miks 12. oktoobrist 2006 möödunud rohkem kui aasta jooksul pole avaldust esitatud.

Samuti tuleb toimida, kui uuesti esitatakse avaldus, mis ORAS § 7 lg 3 alusel tagastati

läbivaatamatult. Kaebaja ei ole avaldust esitanud mõistliku aja jooksul.

Kaebajal ei saa olla põhjendatud ootust, et võetakse vastu haldusakt, millega ta tunnistatakse

õigustatud subjektiks. Selleks, et õigustatud subjektil oleks õigus nõuda vara tagastamist ja pöörduda

halduskohtusse oma rikutud õiguste kaitseks, pidi õigustatud subjekt vastavalt ORAS § 16 lg-le 1

esitama õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse

kuni 17. jaanuarini 1992, mida pikendati erandina kuni 31. märtsini 1993. Alles pärast õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni otsust, et tegemist on omandireformi

objektiks oleva varaga ja kas vara taotlev isik saab olla vara tagastamise õigustatud subjektiks, on

kaebajal õigus pöörduda halduskohtusse eeldusel, et kaevatav haldusakt tema õigusi rikub. ÕVVTK

Lääne-Virumaa komisjoni 10. juuli 2008. a otsusega nr 12701 on otsustatud mitte võtta menetlusse

G. A. Bernhoffi 15. mai 2008. a avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või

kompenseerimiseks Rakvere linnas endiste kinnistute nr 121, 962, 963 suhtes. Kuna vaidlustatud

korraldus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, ei kontrolli halduskohus selle seaduslikkust.

Kohus leidis, et tegemist ei olnud raske õigusvaidlusega ning Rakvere Linnavalitsusel puudus

põhjendatud vajadus tellida vaidluse lahendamiseks õigusabi advokaadilt. Kohalik omavalitsus

tegeleb seaduste kohaselt muu hulgas maa ostueesõigusega erastamisega ja omandireformi seaduses

sätestatud vara tagastamise küsimustega ning peab seega omama konkreetset valdkonda tundvaid

ametnikke. Sellistes vaidlustes, kus on sisuliselt tegemist kohaliku omavalitsuse töötajate poolt

ametiülesannete käigus kogutavate andmete esinemise või mitteesinemise kontrollimisega ja sellest

tulenevalt konkreetse seadusesätte kohaldamise põhjendatusele hinnangu andmisega, peavad

ametiasutused olema suutelised kaitsma oma väiteid ametnike kaudu. Halduskohus jättis kõigi

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Rakvere Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada

osas, millega jäeti menetluskulud menetlusosaliste endi kanda ning teha uus otsus, millega mõista

G. A. Bernhoffilt välja menetluskulud Rakvere Linnavalitsuse kasuks.

4. G. A. Bernhoff esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ning saata

asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Alternatiivse taotlusena palus G. A. Bernhoff jätta

halduskohtu otsusest välja asjassepuutumatud põhjendused vara tagastamise ja kompenseerimise

avalduse tähtaegsuse kohta.

5. AS Flora esitas apellatsioonkaebuse, milles palus muuta halduskohtu otsust osas, millega AS

Flora menetluskulud jäeti tema enda kanda ning teha selles osas uus otsus, millega mõista AS Flora

menetluskulud välja G. A. Bernhoffilt. AS Flora märkis, et on eraõiguslik juriidiline isik, kellel

puuduvad vajalikud teadmised ja oskused oma huvide kaitsmiseks maa ostueesõiguse ja

omandireformi küsimustega seotud vaidlustes. Pöördumine advokaadi poole õigusabi saamiseks oli

AS Flora jaoks hädavajalik ka seoses sellega, et tema omandis oleva kinnistu registriosa 3. jakku

kanti vastuväide AS Flora omanikuks olemise kandele.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 12. novembri 2008. a otsusega rahuldamata G. A. Bernhoffi ja

Rakvere Linnavalitsuse apellatsioonkaebused ning rahuldas AS Flora apellatsioonkaebuse.

Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse osas, millega jäeti AS Flora menetluskulud tema enda

kanda ja tegi selles osas uue otsuse, millega mõistis kaebajalt välja kolmanda isiku menetluskulud

esimese astme kohtus summas 56 079 krooni ja 50 senti. Muus osas jäi halduskohtu otsus muutmata.

Lisaks mõistis ringkonnakohus G. A. Bernhoffilt AS Flora kasuks välja viimase poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulud 31 704 krooni ning jättis G. A. Bernhoffi ja Rakvere

Linnavalitsuse poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud nende endi kanda.

Vastuseks G. A. Bernhoffi apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et kaebaja taotles Rakvere

Linnavalitsuse 15. märtsi 1999. a korralduse nr 165, mille alusel viidi läbi Lai tn 3a ostueesõigusega

erastamine AS-le Flora Liit, tühistamist põhjusel, et tegemist on osaga kaebajale tagastamisele

kuuluvast varast ning selle erastamine rikub kaebaja subjektiivset õigust õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamisele. Samas ei ole kaebajat tunnistatud Lai tn 3a osas omandireformi õigustatud

subjektiks ja pole tuvastatud, et Lai tn 3a asuv vara on õigusvastaselt võõrandatud vara. Enne vara

tagastamise küsimuse lahendamist on vajalik, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise kohalik komisjon on vastava avalduse läbi vaadanud ja teinud oma otsusega

kindlaks, et taotletav vara on omandireformi objektiks ja taotleja on selle tagastamise õigustatud

subjektiks. Ebaõige on apellandi väide, et tema subjektiivne õigus nõuda vara tagastamist ja selle

varaga seotud kohaliku omavalitsuse korralduse tühistamist tuleneb üksnes ORAS § 8 lg 3 p 1 alusel

esitatud väitest, et G. A. Bernhoff on õigusvastaselt võõrandatud vara endise omaniku laps. Kuna ei

ole olemas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise kohaliku komisjoni

otsust apellandi tunnistamise kohta õigustatud subjektiks avalduses märgitud ja käesolevas asjas

esitatud kaebuses vaidlustatud korraldusega puutumust omava vara suhtes, siis on halduskohus

põhjendatult leidnud, et vaidlustatud korraldus ei saa ilmselgelt rikkuda G. A. Bernoffi õigusi ega

piirata tema vabadusi, mistõttu tuleb esitatud kaebus jätta rahuldamata ning halduskohtul puudus ka

vajadus kontrollida sisuliselt korralduse nr 165 seaduslikkust.

Vastuseks Rakvere Linnavalitsuse apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et kaebuses

vaidlustati linnavalitsuse korraldust, mille sisuks oli maa ostueesõigusega erastamine hoone

omanikule, millega seotu kuulub vaieldamatult kohaliku omavalitsuse pädevusse ja ka haldusorgani

põhitegevuse hulka. Asjaolu, et kaebuse põhjendused ei olnud oma sisult otseselt seotud maa

ostueesõigusega erastamise menetlusega, vaid küsimusega, kas korraldus on õigusvastane tulenevalt

sellest, et selle andmisel on rikutud ORAS §-s 18 sätestatud erastamiskeeldu, ei tähenda veel, et

sellesisulise kaebuse osas seisukoha kujundamine ei oleks enam kuulunud Rakvere Linnavalitsuse

pädevusse või omandireformi läbiviimisega seotud ametnike põhitegevuse hulka, mis oleks tinginud

vajaduse kasutada menetluses välist õigusabi. Küsimuses, kas vaidlustatud korraldus üldse saab

rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi olukorras, kus puudub vastav ÕVVTK komisjoni otsus, oleks

haldusorgan pidanud suutma omapoolse sisulise vastuse anda ka ilma välist õigusabi kasutamata.

Tegemist ei olnud sisulise küsimusega selle kohta, kas G. A. Bernhoff on omandireformi õigustatud

subjekt ja kas erastatud maal asuv hoone oli või on omandireformi objekt. Halduskohtule kaebuse

esitamist ei saa antud juhul pidada ka pahatahtlikuks, mis annaks täiendava aluse mõista kaebajalt

välja vastustaja menetluskulud.

AS Flora apellatsioonkaebuse osas leidis ringkonnakohus, et kuna AS Flora vastaspooleks oli kaebaja

ning G. A. Bernhoffi kaebuse jättis halduskohus kogu ulatuses rahuldamata, oleks kohus pidanud AS

Flora menetluskulud kaebajalt välja mõistma. Asjaolu, et väljakujunenud kohtupraktika järgi üldjuhul

ka kaebuse rahuldamata jätmise korral haldusorganile kui vastustajale viimase poolt välist õigusabi

kasutades kantud menetluskulusid kaebajalt välja ei mõisteta, ei anna alust jätta kaebajalt välja

mõistmata menetluses osalenud kolmanda isiku menetluskulusid. Ühtegi sisulist ja eraldiseisvat

põhjendust, miks halduskohus otsustas ka kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda jätta,

vaidlustatud kohtuotsusest ei tulene. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 169-174) on AS Flora esitanud

halduskohtule taotluse menetluskulude (õigusabikulud) väljamõistmiseks kaebajalt summas

56 079,50 krooni, lisades sellele ka õigusabi osutamise mahtu ja sisu käsitlevad ning õigusabi eest

õigusabi osutajale vastava summa tasumist tõendavad dokumendid. Lähtudes kaebuse ja selle lisade

sisust ja mahust ning edasise menetluse käigust esimese astme kohtus, pidas ringkonnakohus

kolmanda isiku kulutusi esimese astme kohtus vajalikeks ja põhjendatud kuludeks, mis kuuluvad

kaebajalt kolmanda isiku kasuks väljamõistmisele.

Kuna G. A. Bernhoffi ja Rakvere Linnavalitsuse apellatsioonkaebused jättis ringkonnakohus

rahuldamata, jäid nende menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel nende endi kanda. AS Flora esitas

ringkonnakohtule taotluse mõista apellatsioonimenetluses kantud kuludena G. A. Bernhoffilt välja

riigilõiv 80 kroon ja õigusabikulud 31 624 krooni, kokku seega 31 704 krooni, mille ringkonnakohus

AS Flora apellatsioonkaebuse rahuldamisest tulenevalt HKMS § 92 lg 1 ja § 93 lg 5 alusel ka

kaebajalt kolmanda isiku kasuks välja mõistis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Gerard Andreas Bernhoff on esitanud kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale osas,

millega temalt mõisteti välja kolmanda isiku kantud menetluskulud. Kassaator palub selles osas

ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta kolmanda isiku menetluskulud tema

enda kanda.

Kassaator on seisukohal, et halduskohtu lahend oli lõppjärelduses õige ka selles osas, mis käsitles

kolmanda isiku menetluskulude tema enda kanda jätmist ning ringkonnakohtul puudus alus selle

tühistamiseks. Tartu Ringkonnakohus on rikkunud menetlusnormi sellega, et ei ole vastanud

kassaatori väitele, et menetluskulude väljamõistmine kaebajalt kui õigusvastaselt võõrandatud vara

tagasi taotlevalt 73-aastaselt pensionärilt oleks äärmiselt ebaõiglane. Saksamaale ümberasunud isikud

on niigi olnud aastakümneid oma Eestisse jäänud vara saatuse osas ebakindlas olukorras. Juriidiliste

probleemide ja riigi enda tegevuse / tegevusetuse ning eksitavate juhiste tõttu võivadki nad oma

varast ilma jääda. Sellises kontekstis põhjustaks kolmanda isiku nii suurte menetluskulude

väljamõistmine kassaatorilt (eakas, pensionist elatuv füüsiline isik) tema suhtes täiendavat ebaõiglust

ning takistaks kaebeõiguse teostamist.

HKMS § 92 lg 10 kohaselt võib kohus jätta menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. Seega on kohtul võimalus ja ka kohustus kaaluda igal konkreetsel juhul,

kuidas menetluskulusid jaotada. Halduskohus arvestas menetluskulude jaotamisel, et kaebus oli

kaebeõiguse seisukohast küll ennatlik, aga mitte tingimata põhjendamatu. Ka ringkonnakohus märkis,

et kaebuse esitamist ei saa pidada pahatahtlikuks, kuna subjektiivsete õiguste rikkumine tehaksegi

kindlaks alles asja sisulise menetlemise käigus. Nendest asjaoludest lähtudes oleks tulnud

menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

Ringkonnakohus jättis menetluskulude väljamõistmisel kaalumata ja arvestamata asjaolu, et

menetluskulude väljamõistmine sellises summas ei ole vaidluse asjaolusid ja sisu silmas pidades

põhjendatud. Halduskohtus oli vaidlus üksnes subjektiivsete õiguste rikkumises. Kolmanda isiku

apellatsioonkaebus käsitles vaid menetluskulude väljamõistmist ja vastus kaebaja

apellatsioonkaebusele keskendus vaid subjektiivsete õiguste rikkumise küsimusele, mis ei erinenud

halduskohtu otsuse põhjendustest. Seetõttu ei saa nii suured menetluskulud olla põhjendatud.

8. Vastustaja Rakvere Linnavalitsus märgib kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele, et tal

puudub seisukoht kassatsioonkaebuses toodud väidete põhjendatuse osas, kuna kassatsioonkaebuses

toodud väited ei avalda mõju tema kui menetlusosalise õigustele ja kohustustele.

9. Kolmas isik AS Flora vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta

rahuldamata. AS Flora on seisukohal, et isegi kui kohtuotsuses esineks kassaatori poolt väidetud

menetlusnormi rikkumine, ei oleks see olemuselt oluline kohtumenetluse normi rikkumine ja seega

puudub alus kassatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks. HKMS § 92 lg 10 mõttes ei ole alust pidada

kassaatorilt menetluskulude väljamõistmist äärmiselt ebaõiglaseks ja ebamõistlikuks üksnes põhjusel,

et vara tagasi taotlejaks on pensionär. Tuleb arvesse võtta, et kaebaja on järjepidevalt protsessimisega

tegelenud isik (lisaks käesolevale vaidlusele esindab sama advokaadibüroo teda haldusasjades nr 3-

08-988, 3-08-990 ja 3-08-1814). Faktilised asjaolud ei kinnita kassatsioonkaebuse väidet, nagu oleks

kaebajalt menetluskulude väljamõistmine äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. AS Flora on

seisukohal, et hoopis tema suhtes oleks tema poolt kantud menetluskulude tema kasuks mitte välja

mõistmine äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Kuigi kohtuotsuses ei väideta, et G. A. Bernhoffi

kaebus on pahatahtlik, pole sellel menetluskulude väljamõistmise seisukohast tähtsust, sest

ringkonnakohus pole kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmisel tuginenudki kaebuse

pahatahtlikkusele. Asjaolu, et kassaator on püüdnud mingit vara pika aja jooksul tagasi saada ja see

on ebaõnnestunud riigi väidetava tegevuse / tegevusetuse tõttu, ei anna alust nõuda kaebaja algatatud

menetlusest AS-le Flora tekkinud kulude kaebajalt väljamõistmata jätmist. Ringkonnakohus on

otsuse tegemisel arvestanud ka vaidluse asjaolusid ja sisu. Kolmas isik rõhutab, et AS Flora on

eraõiguslik juriidiline isik, kellel puuduvad vajalikud teadmised ja oskused oma huvide kaitsmiseks

omandireformiga seotud vaidlustes. Pöördumine advokaatide poole õigusabi saamiseks oli AS Flora

jaoks hädavajalik ka seoses sellega, et tema omandis oleva kinnistu registriosa 3. jakku kanti

vastuväide AS Flora omanikuks olemise kandele. Selline registrikanne on AS Flora kui majandus- ja

kutsetegevuses muu hulgas kinnisvaraga tehinguid tegeva isiku jaoks koormav, sest vähendab

kinnisvara hinda seoses vastuväitest nähtuva võimaliku omandivaidlusega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et G. A. Bernhoffi kassatsioonkaebus on põhjendatud

ja tuleb rahuldada osaliselt.

11. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 7

näeb ette, et kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui

poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.

HKMS § 92 lg 10 alusel võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui

vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt

ebaõiglane või ebamõistlik. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja

põhjendatud menetluskulud.

12. Asjas ei vaielda selle üle, et kolmanda isiku AS Flora vastaspooleks HKMS § 92 lg 7 tähenduses

oli käesolevas asjas kaebaja G. A. Bernhoff. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kolmanda isiku poolt

esimese ja teise astme kohtus kokku 87 783 krooni ja 50 sendi suuruste menetluskulude kandmine on

tõendatud ning täidetud on HKMS § 93 lg-s 1 sätestatud formaalsed eeldused menetluskulude

väljamõistmiseks (õigeaegselt esitatud menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid - vt tl 169-174;

tl 197-199; tl 270-279). Menetlusosalised vaidlevad üksnes selle üle, kas kaebajalt kolmanda isiku

menetluskulude väljamõistmine oli tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik ning kas kohtud

oleksid pidanud HKMS § 92 lg 10 alusel jätma kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.

13. Riigikohtu halduskolleegium on varem märkinud, et õigusabikulude väljamõistmine ei tohi

liigselt piirata isiku kaebeõigust ning tulemus peab olema õiglane ning pidanud seda põhimõtet

kohaldatavaks ka kolmanda isiku kasuks väljamõistetavate menetluskulude vähendamisel (vt

Riigikohtu halduskolleegiumi 19. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-12-07, p 22).

14. Käesolevas asjas põhjendab kassaator temalt kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmise

äärmist ebaõiglust sellega, et kassaator on õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi taotlev 73-aastane

pensionist elatuv füüsiline isik ning kaebus polnud pahatahtlik. Samuti märgib kassaator, et Saksa

riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikud on niigi olnud aastakümneid

ebakindlas olukorras ning võivad juriidiliste probleemide ja riigi käitumise tõttu oma varast üldse

ilma jääda.

Riigikohtu halduskolleegium nõustub kassaatoriga, et menetluskulude väljamõistmise otsustamisel

peab kohus arvestama ka menetlusosalise isikut ja tema maksevõimet, samuti tema käitumist

protsessis. Vaidlust ei ole selles, et G. A. Bernhoff on sündinud 1935. aastal ning esitatud kaebus ei

olnud pahatahtlik. Samuti pole asjas esitatud väiteid, et osa kolmanda isiku menetluskuludest oleks

kaebaja põhjustanud kohtumenetluse käigus oma protsessiõiguste kuritarvitamise tõttu.

Samas on kolleegiumi arvates õige kolmanda isiku vastuväide kassatsioonkaebusele, et asja

materjalidest ei nähtu kaebaja maksevõime ning seetõttu ei ole võimalik tõsikindlalt hinnata, kas

G. A. Bernhoffilt AS Flora kasuks viimase menetluskulude väljamõistmine oleks kaebaja suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik või mitte. Kassaatori esindaja ei ole esitanud mingeid tõendeid

kassaatori sissetuleku, vara ja kohustuste kohta, vaid üksnes paljasõnaliselt märkinud, et ta elatub

pensionist.

15. Eelnevast hoolimata tuleb arvestada, et käesoleval juhul on kaebajaks füüsiline isik ning

kolmandaks isikuks äriühing. Kuigi kolleegium nõustub AS Flora seisukohaga, et asjaolusid

arvestades oli tema poolt oma õiguste kaitseks advokaadist esindaja palkamine põhjendatud ja vajalik

ning kassaatori viide puudustele riigi tegevuses seoses Saksamaale ümberasunud isikutele vara

tagastamise protsessiga on kolmanda isiku kantud menetluskulude väljamõistmise ulatust otsustades

asjakohatu, tuleb Riigikohtu halduskolleegiumi arvates käesoleval juhul kolmanda isiku kasuks

kaebajalt väljamõistetavaid menetluskulusid vähendada. Kolleegium on seisukohal, et asja sisu ja

menetluse käiku arvestades on AS Flora menetluskulud ülemäärased ja selliste menetluskulude täies

ulatuses väljamõistmine füüsilisest isikust kaebajalt oleks äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik,

sõltumata kaebaja majanduslikust seisundist.

Halduskohtus esitas AS Flora vandeadvokaadi vahendusel seisukohad kaebuse kohta (8 lk - tl 66-69),

seisukoha menetluse peatamise taotluse kohta (3 lk - tl 102-104) ning tema esindaja osales

kohtuistungil, mis vältas pisut vähem kui kaks tundi (tl 124-127), esitades seal väljavõtted

ehitisregistrist (tl 128-162). Ringkonnakohtus esitas AS Flora advokaadi abil apellatsioonkaebuse

halduskohtu otsusele osas, millega jäeti kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda (4 lk -

tl 192-195) ning vastuse G. A. Bernhoffi apellatsioonkaebusele (6 lk - tl 252-257). Riigikohtu

halduskolleegiumi hinnangul ei saa käesoleva asja menetluskäiku arvestades esimese ja teise

kohtuastme menetluskulusid summas 87 783,50 krooni lugeda mõistlikeks ning kolleegium peab

põhjendatuks vähendada kaebajalt kolmanda isiku kasuks väljamõistetavat summat 40 000 kroonini.

16. Eelnevat arvestades rahuldab Riigikohtu halduskolleegium G. A. Bernhoffi kassatsioonkaebuse

osaliselt. Tartu Ringkonnakohtu 12. novembri 2008. a otsus tuleb tühistada osas, milles kohus mõistis

G. A. Bernhoffilt välja AS Flora kantud menetluskulud esimese ja teise astme kohtus kokku 87 783

krooni ja 50 senti. Kolleegium muudab selles osas ringkonnakohtu otsust ja mõistab G. A. Bernhoffilt

AS Flora kasuks välja viimase kantud menetluskulud 40 000 krooni ulatuses. Muus osas jääb

ringkonnakohtu otsus muutmata ja menetlusosaliste ülejäänud kulud nende endi kanda. Kautsjon

tuleb HKMS § 90 lg 2 alusel tagastada.

17. Kuna Riigikohus otsustas asja seda madalama astme kohtusse uueks arutamiseks saatmata, tuleb

lahendada ka kassatsiooniastmes kantud menetluskulude jaotuse küsimus. Kassaator G. A. Bernhoff

ei ole esitanud Riigikohtule taotlust kassatsioonimenetluse kulude väljamõistmiseks. Kolmas isik AS

Flora on esitanud Riigikohtule taotluse mõista kassaatorilt kolmanda isiku kasuks välja

kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud 9723,20 krooni. Kohtule on esitatud ka nimetatud

summale vastav advokaadibüroo arve, ülevaade osutatud õigusteenusest ning tõendid arve tasumise

kohta. Pidades silmas, et kolleegium rahuldas G. A. Bernhoffi kassatsioonkaebuse enam kui pooles

ulatuses (54,4%) ning kassaator menetluskulude väljamõistmiseks taotlust esitanud ei ole, jätab

Riigikohus HKMS § 92 lg 2 alusel menetlusosaliste kulud kassatsiooniastmes nende endi kanda.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann