3-3-1-59-07 · Riigikohus

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-59-07,

millega on ühinenud riigikohtunikud Ott Järvesaar ja Lea Laarmaa

Ma ei ole nõus üldkogu enamuse heakskiidu pälvinud otsuse resolutsiooni ega põhjendustega. Ma ei

ole nõus halduskohtu ja ringkonnakohtu lõppjärelduses õige otsuse tühistamise, A. Šuvalovi kaebuse

rahuldamise ning sellise õigustloova akti, mis võimaldaks maksta palka või muud samaväärset

hüvitust kohtunikele, kelle teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud, andmata jätmise

põhiseadusevastaseks tunnistamisega. Arvan, et käesolevas asjas puudus õiguslik võimalus tunnistada

niisuguse õigustloova akti andmata jätmine põhiseadusevastaseks.

Samas olen seisukohal, et igaühel, mitte ainult kohtunikul, on õigus saada riigilt elatusvahendeid ajal,

mil ta on kriminaalmenetluse tõttu jäänud ilma sissetulekuta. Olen seisukohal, et põhiseadusevastane

on sellise õigustloova akti andmata jätmine, mis võimaldaks kriminaalmenetluse ajaks töölt või

teenistusest kõrvaldatud isikul nõuda riigilt elatusvahenditega kindlustamist.

Neid seisukohti põhjendan alljärgnevalt.

I

1. Ma ei sea kahtluse alla üldkogu enamuse seisukohta, et palk on kohtuniku sõltumatuse tagatis.

Kahtlen aga sügavalt selle mõttekäigu paikapidavuses, mida mööda üldkogu enamus jõudis

järeldusele, et kriminaalmenetluse ajaks ametist kõrvaldatud kohtunikul on Eesti põhiseadusest

tuletatav subjektiivne õigus nõuda kohtu kaudu palka kui oma sõltumatuse tagatist.

2. Üldkogu enamus on otsust tehes lähtunud sellest, et demokraatlikes riikides üldtunnustatud

arusaama kohaselt on kohtuniku sõltumatus käsitatav ka iga konkreetse kohtuniku sellise

eelisõigusena, ilma milleta poleks tal võimalik täita enda ootuspärast rolli ja toimida sotsiaalsete

konfliktide lahendamisel sõltumatu kolmanda isikuna (otsuse punkt 32 esimene lause). Üldkogu

enamus viitab otsuses Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi EIÕK)

artiklile 6.1, põhiseaduse §-dele 15 ja 146 ning Euroopa hartale kohtuniku seaduse kohta (edaspidi

harta). Otsuse punktis 35 leiab üldkogu, et tulenevalt põhiseaduse §-dest 15 ja 146 ning § 147 lg-st 4

on kohtunikul subjektiivne õigus kohtuniku sõltumatuse tagatiste realiseerimiseks nõuda palka või

muud hüvitust, et raske on ette kujutada olukorda, et kohtuniku sõltumatuse mis tahes tagatisi saaksid

enda subjektiivse õigusena nõuda potentsiaalsed menetlusosalised.

3. Leian, et üldkogu ülalnimetatud järeldused ei ole tuletatavad EIÕK artiklist 6.1, põhiseaduse §-st

15, §-st 146 ja § 147 lg-st 4 ning hartast. Arvan, et üldkogu ei ole eristanud enda soovitavat õigust ja

kehtivat õigust.

EIÕK art 6.1 ning sellega sisu poolest analoogilised põhiseaduse §-d 15 ja 146 sätestavad mitte

kohtuniku subjektiivse õiguse, vaid menetlusosalise subjektiivse õiguse enda asja arutamisele

sõltumatu kohtu poolt. Ka harta, tehes viite EIÕK artiklile 6, lähtub sellest, et kohtuniku sõltumatus

ja selle tagatised on seotud menetlusosaliste õigustega. Harta artiklis 1.1 sõnastatakse siseriiklike

kohtunike seaduste eesmärk: "Kohtunike seaduse eesmärgiks on tagada pädevus, sõltumatus ja

erapooletus, mida iga üksikisik õigustatult ootab kohtutelt ja igalt kohtunikult, kellele on usaldatud

tema õiguste kaitse." Selgitavas memorandumis harta juurde (p 1.1) märgitakse, et harta on vahend

tagamaks seda, et üksikisikutel, kelle õigusi kohtud ja kohtunikud peavad kaitsma, oleksid vajalikud

tagatised selle kaitse tulemuste kohta. Euroopa kohtunike konsultatiivnõukogu arvamuse nr 1(2001)

punktis 10 on viitega EIÕK artiklile 6 otsesõnu öeldud: "Kohtunike sõltumatus ei ole eelisõigus ega

privileeg nende endi huvides, vaid see teenib õigusriigi ning õigusemõistmist taotlevate ja sellele

lootvate inimeste huve."

Märgin, et ka põhiseaduse nii 2002. a kui ka 2008. a kommenteeritud väljaandes ollakse seisukohal,

et "tänapäeva demokraatlikes riikides on üldtunnustatud arusaam, et sõltumatus pole kohtunike, vaid

kohtusse oma õigusi kaitsma tulevate isikute privileeg. Sõnaselgelt on see idee kirjas EIÕK art-s 6."

(Vastavalt § 146 komm. 11(2) ja § 146 komm. 14(2).)

4. Harta lähtub sellest, et EIÕK artiklist 6.1 ei ole tuletatav kohtuniku kaebeõigus oma sõltumatuse

tagatiste rikkumise korral. Samas peab harta vajalikuks, et siseriiklike seadustega kehtestataks

menetlusosaliste huvides kohtuniku sõltumatuse tagatised ning antaks kohtunikule kaebeõigus oma

sõltumatuse kaitseks.

Harta artikkel 1.4 peab vajalikuks järgmist: "Seadus annab igale kohtunikule, kes leiab, et tema selle

seaduse järgseid õigusi, või üldisemalt väljendudes, et tema või õigusprotsessi sõltumatust mis tahes

moel ohustatakse või eiratakse, võimaluse pöörduda sellise sõltumatu asutuse poole, kelle käsutuses

on tõhusad õigusliku kaitse meetmed või kellel on võimalus niisuguseid meetmeid soovitada."

Harta kasutab siin kohtuniku sõltumatuse tagatiste tähistamiseks küll sõna "õigus", kuid mitte

käesoleval ajal kohtuniku kaebusega kaitstava subjektiivse õiguse tähenduses. Harta peab silmas igas

Euroopa riigis tulevikus vastu võetavaid siseriiklikke seadusi, mis peaksid andma kohtunikule

vastava õiguse (artikkel 1.2) menetlusosaliste huvides (artikkel 1.1). Harta ei pea artiklis 1.4

nimetatud asutuse all silmas kohut, sest kasutab teistsugust terminoloogiat kui EIÕK artikkel 6.1.

Artikkel 6.1 kõneleb seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonist.

Kui kohtuniku kohtukaebeõigus tema enda subjektiivse õiguse või menetlusosaliste subjektiivsete

õiguste kaitseks oleks tulenevalt EIÕK artiklist 6.1 juba praegu olemas, siis ei oleks hartas vajadust

soovida seda olemasolevat õigust kitsendada, taotledes kohtutee asemel võimalust pöörduda muu

sõltumatu asutuse poole.

5. Siit ei tohi teha järeldust, nagu oleksin ma seisukohal, et kohtunikul pole täna subjektiivset õigust

palgale ja õigust nõuda kohtu kaudu palka. Arvan, et õiguslike kategooriatena tuleb eristada palka kui

teenistussuhte elementi ja palka kui menetlusosaliste huvides kehtestatud kohtuniku sõltumatuse

tagatist. Kohtunikul nagu igal teisel ametnikul on subjektiivne õigus palgale kui teenistussuhte

elemendile. Kohtunikul on õigus nõuda talle seadusega ette nähtud palka ja selle maksmist seadusega

ettenähtud korras.

6. Ma ei saa nõustuda ka sellega, et üldkogu enamus tuletas harta artikli 6 abil kohtunikule palga

maksmise kohustuse ajaks, mil tema ametikohustuste täitmine on kriminaalmenetluse ajaks peatunud.

Harta artikkel 6.1 ei puuduta juhtumit, kui kohtunik on ametist kõrvaldatud kriminaalmenetluse ajaks.

See pidi selge olema ka üldkogu enamusele, sest otsuse punkti 33 viimases lauses tsiteeritakse

selgitavat memorandumit harta artikli 6.1 juurde. Tsitaadist nähtub, et harta see artikkel kõneleb palga

maksmisest üksnes kutsealaste kohustuste täitmise eest.

Kohtuniku sotsiaalset kaitset käsitletakse harta artiklis 6.3. Selles artiklis peetakse vajalikuks, et

kohtunikud oleksid sotsiaalselt kaitstud ka tavaliste riskide korral ja loetletakse selliste riskidena

haigust, emadust, invaliidsust, vanadust ja surma. Ka artikkel 6.3 ei puuduta juhtumit, kui kohtunik

on ametist kõrvaldatud kriminaalmenetluse ajaks.

Seega pole hartat minu arvates võimalik kasutada selleks, et õigustada palga maksmist kohtunikule,

kes on ametist kõrvaldatud kriminaalmenetluse ajaks.

II

7. Mina oleksin asja lahendamisel lähtunud A. Šuvalovi väitest, et ta on teenistussuhte peatumise

tõttu ilma elatusvahenditeta, s.o puuduses, ja soovib elatusvahenditega kindlustamist.

8. Olukord, kus töölt või teenistusest kriminaalmenetluse ajaks kõrvaldatud isik on sattunud

puudusesse, on minu arvates põhiseaduse § 28 lg 2 kaitsealas. Paragrahv 28 lg 2 sätestab: "Eesti

kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid,

ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see

õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul."

9. Et saavutada sellise õigustloova akti, mis võimaldaks riigilt nõuda äraelamist tagavat hüvitist

isikule, kelle töö- või teenistussuhe on kriminaalmenetluse ajaks peatunud, andmata jätmise

põhiseadusevastaseks tunnistamine, tuleks tuvastada, et isik on puuduses. Tõendamiskoormis on

puudust väitval isikul enesel.

10. A. Šuvalov ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest saaks järeldada, et ta on puuduses.

A. Šuvalov nõudis halduskohtule esitatud kaebuses palka ja esialgse õiguskaitse korras poole palga

maksmist, esitamata üldse tõendeid oma majandusliku seisundi kohta. Halduskohus jättis esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus nõudis esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamiseks tõendeid A. Šuvalovi majandusliku olukorra kohta. A. Šuvalovi esitatud tõendite

alusel ei pidanud ringkonnakohus A. Šuvalovi majanduslikku seisundit selliseks, mis tingiks esialgse

õiguskaitse kohaldamist. Hiljem A. Šuvalov kohtule enda majandusliku seisundi kohta tõendeid ei

esitanud.

Seepärast oleksin jätnud A. Šuvalovi kassatsioonkaebuse rahuldamata ning muutmata halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused, millega A. Šuvalovile ei mõistetud välja palka.

11. Sellises olukorras polnuks konkreetse normikontrolli raames kohtul võimalik võtta seisukohta

õigusliku regulatsiooni puudumise põhiseaduspärasuse kohta.

Abstraktsel tasandil olen seisukohal, et igal isikul, kelle riik on kriminaalmenetluse ajaks töölt või

teenistusest kõrvaldanud ja kes seetõttu on sattunud puudusesse, on õigus põhiseaduse § 28 lg 2

alusel nõuda riigi abi, sõltumata ametipositsioonist ja kodakondsusest, ning põhiseadusevastane on

see, et andmata on õigustloov akt, mis näeks ette, et riik tagab selliselt puudust kannatavale isikule

elatusvahendid.

Arvan, et vähemalt üldjuhul ei tohiks riigi sellise tegevuse tagajärjel puudusesse sattunud isiku

majandusliku olukorra hindamisel arvesse võtta põhiseaduse § 27 lg-t 5, mis sätestab: "Perekond on

kohustatud hoolitsema oma abivajavate liikmete eest." Ebaproportsionaalne oleks panna perekonnale

kohustus ülal pidada isikut, kes on puuduses riigi tegevuse tagajärjel. Abstraktsel tasandil arutledes ei

julge ma erandeid siiski välistada. Mõnel juhul võib perekonnaliikme omandiõigusesse sekkumise

intensiivsus olla täiesti vähetähtis. Samas ei pruugi inimväärikusega olla kooskõlas

perekonnaliikmetelt või perekonnaseaduse järgi ülalpidamiskohustust omavatelt isikutelt

elatusvahendite küsimine kriminaalmenetluse ajal. Kohtumenetluse kestuse tõttu võib täiesti

ebaefektiivne olla nendelt elatusvahendite kohtu kaudu nõudmine.