3-3-1-8-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-8-09

Otsuse kuupäev

13. aprill 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Vitali Gontšaruki kaebus Kaitseministeeriumi

Kaitseväeteenistuse komisjoni 4. augusti 2006. a otsuse nr 101

tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-06-1874

Menetluse alus Riigikohtus

Vitali Gontšaruki kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vitali Gontšaruki kassatsioonkaebus ning tühistada Tallinna Halduskohtu

17. jaanuari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 14. novembri 2008. a otsused haldusasjas nr 3-

06-1874.

Teha uus otsus, millega rahuldada Vitali Gontšaruki kaebus ja tühistada Kaitseministeeriumi

Kaitseväeteenistuse komisjoni 4. augusti 2006. a otsus nr 101.

Mõista Kaitseministeeriumilt Vitali Gontšaruki kasuks välja menetluskulud esimese ja teise

astme kohtus 13 338 krooni.

Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vitali Gontšaruk esitas 30. augustil 2002 Kaitseressursside Ametile kõrgharidust

kutseõppeasutuses, riiklikult akrediteeritud õppekava alusel rakenduskõrgkoolis või ülikooli

statsionaarses õppevormis omandama asunud kutsealuse ajateenistusse asumiseks sobiva aja

teatamise avalduse, milles palus kutsuda end ajateenistusse 2005. a sügisel, kuna asus õppima

Müncheni Tehnikaülikoolis.

2. V. Gontšaruk esitas 22. mail 2006 Kaitseministeeriumi Kaitseväeteenistuse komisjonile taotluse

ajapikenduse saamiseks seoses õpingutega Kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS § 41 lg 5 p 3) alusel

kuni kõrgkooli lõpetamiseni. Avalduses väideti, et V. Gontšaruk asus 1. oktoobril 2002 õppima

Müncheni Tehnikaülikoolis ning nominaalajas eeldatav ülikooli lõpetamine on 31. septembril 2008.

Õpingute katkestamine tähendab taotlejale, et ta ei saa kooli lõpetada ning üle kolme aasta kestnud

õpingud on luhtunud. Avalduses väideti ka seda, et V. Gontšaruk esitas 3. aprillil 2006

Kaitseressursside Ametile avalduse, milles palus end vabastada KVTS § 216 lg 1 alusel

ajateenistuskohustuse täitmisest ja arvata reservi, kuid sellele taotlusele pole ta vastust saanud.

Telefonivestlusest ameti esindajaga sai V. Gontšaruk teada, et taotlust ei rahuldatud ja ta kutsutakse

ajateenistusse.

3. Kaitseministeeriumi Kaitseväeteenistuse komisjoni 4. augusti 2006. a otsusega nr 101 jäeti

rahuldamata V. Gontšaruki taotlus ajapikenduse saamiseks erandlikel asjaoludel. Komisjon leidis, et

avalduses esitatud asjaolusid ei saa käsitada erandlikena, mistõttu ei ole ka alust ajapikenduse

andmiseks ajateenistusse kutsumisel KVTS § 41 lg 5 p 3 alusel.

4. V. Gontšaruk esitas kaebuse halduskohtule, milles palus tühistada Kaitseministeeriumi

Kaitseväeteenistuse komisjoni 4. augusti 2006 otsuse nr 101.

5. Tallinna Halduskohtu 17. jaanuari 2008. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsust põhjendati

järgmiselt:

1) ajapikenduse andmise võimalus hariduse omandamiseks on sätestatud KVTS §-s 55, mis hõlmab

ka õpinguid kõrgkoolis. Seaduses ei eristata välisriigis asuvat kõrgkooli siseriiklikust kõrgemast

õppeasutusest. Kaebaja oleks pidanud avalduse esitama Kaitseressursside Ametile, kuna avaldusest ei

nähtu seesuguseid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid esitada ajapikenduse taotluse komisjonile.

Erandlikud asjaolud KVTS § 41 lg 5 p 3 mõttes on asjaolud, mida seaduses ei ole sätestatud.

Vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud ja arusaadav;

2) kui kaebuse esitaja kutsutakse uuesti ajateenistusse, siis võib ta esitada uue taotluse

Kaitseressursside Ametile ajapikenduse saamiseks 1. jaanuaril 2007 kehtima hakanud KVTS § 55 ja

§ 56 alusel.

6. V. Gontšaruk esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada halduskohtu otsuse ja välja

mõista Kaitseministeeriumi Kaitseväeteenistuse komisjonilt menetluskulud.

7. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse

muutmata, põhjendades otsust järgmiselt:

1) vaidlustatud on Kaitseväeteenistuse komisjoni 4. augusti 2006. a otsus, millega kaebajale ei antud

erandina ajapikendust ajateenistusse asumiseks. Seetõttu pole asja lahendamisel oluline, kas

kohtuotsuse tegemise ajal on kaebajal õigus saada ajapikendust;

2) vaidlustatud haldusakti õiguspärasust ei mõjuta ka see, kas kaebaja oleks pidanud pöörduma

Kaitseväeteenistuse komisjoni asemel Kaitseressursside Ameti poole. Et üksnes Kaitseväeteenistuse

komisjon oli pädev KVTS § 41 lg 5 p-s 3 nimetatud haldusakti andmiseks, pole kaebuse

lahendamisel oluline, kas õpingute tõttu ajapikenduse andmise pädevus oli Kaitseressursside Ametil;

3) KVTS § 41 lg 5 p 3 kohaselt oli Kaitseväeteenistuse komisjoni pädevuses vaidlustatud haldusakti

andmise ajal otsustada KVTS-s sätestamata erandlikel asjaoludel kutsealusele ajapikenduse andmine

ühekordselt või ajapikenduse põhjuste äralangemiseni. Halduskohus mõistis sätet nii, et erandliku

asjaoluna ei saa arvesse võtta kõrgkoolis õppimist, kuna sellisel alusel ajapikenduse andmine oli

sätestatud KVTS §-s 55. Kolleegium nõustus apellandiga, et kaebajal polnud KVTS §-s 55 sätestatud

alusel ajapikenduse saamine enam võimalik. KVTS § 41 lg 3 p 5 kitsendav tõlgendamine selliselt, et

erandlikel asjaoludel ei saa ajapikendust anda seoses õppimisega kõrgkoolis ka juhul, kui KVTS §-

s 55 sätestatud alustel ajapikendust enam ei saa, ei ole kolleegiumi arvates õigustatud. Ka õppimisega

seotud raskused ajapikendust taotleva isiku elukorralduses võivad olla tavapärasest suuremad.

Seetõttu on KVTS § 41 lg 3 p-s 5 silmas peetud võimalust konkreetse juhtumiga seotud asjaolusid

arvestades erandliku ja ka täiendava ajapikenduse andmiseks. Ebatavaliselt kaua kestev õpe ja

kõrgkooli naasmise raskused võivad olla sellisteks erandlikeks asjaoludeks;

4) kui asutus on volitatud tegutsema diskretsiooni alusel, kontrollib kohus seda, kas haldusakti

andmisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid

õiguse üldtunnustatud põhimõtteid (HKMS § 19 lg 6). Kaitseväeteenistuse komisjonile on antud

ajateenistusse kutsumise ajast erandite tegemiseks lai kaalutlusruum. Millist juhtumit pidada piisavalt

erandlikuks, et põhjendada ajapikenduse andmist, saab otsustada pädev haldusorgan. Kohtu kontroll

sellise kaalutlusruumi sisustamise üle on piiratud. Erandi tegemise võimaluse loomise eesmärk on

ajateenistuskohustuse edasilükkamisega tagada isiku ülekaalukate erahuvide kaitse. Kaitsmist

väärivad eelkõige need juhtumid, kus takistused isiku asumiseks ajateenistusse on ootamatud ja

ettenägematud ning mille tekkimist ei saa isik ise vältida. Kui ajateenistuskohustuse täitmise ajast on

isik varakult teadlik, on tal võimalik oma elukorraldust sättida, et tema huve ei kahjustataks

ülemääraselt. Vastustaja märkis õigesti, et kaebaja vajadus ajapikenduse saamiseks, et õpingud ei

katkeks, oli varakult ette teada ning ajapikenduse saamise vajadus ei tekkinud ootamatult. Seaduses

sätestatud ajal ajateenistuse läbimise kohustuse täitmisest ei saa isik vabaneda üksnes seetõttu, et ta

selle kohustuse olemasolust teades asus õppima kõrgkoolis, mille õpingute katkestamise korral on

edasiõppimine raskendatud või võimatu. Üldisest ajateenistuskohustusest ja selle edasilükkamise

tingimustest pidi apellant olema teadlik juba õppima asumisel. 2002. a augustis taotles apellant

lühemaajalist ajapikendust ning oli seega oma kohustusest ajateenistuse läbimise aja osas varakult

teadlik. Vaidlustatud haldusakti andmisel järgiti diskretsiooni piire, eesmärki ja proportsionaalsuse

põhimõtet.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. V. Gontšaruk esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha

uus otsus, millega rahuldada halduskohtule esitatud kaebus ning mõista välja Kaitseministeeriumi

Kaitseväekomisjonilt (Kaitseministeeriumi kaudu) menetluskulud. Kassaator väidab järgmist:

1) kohus tuvastas ekslikult, et kaebaja, taotledes 2002. a ajapikendust, oli varakult teadlik oma

kohustusest ajateenistuse läbimise osas. Müncheni Tehnikaülikooli õppima asumisel ei kavatsenud

kaebaja õppida kauem kui kolm aastat ja kohtul puuduvad tõendid, et kaebaja teadis, et õppimine

kestab tunduvalt kauem. Kaebaja ei teadnud ka sellest elukorraldusest, mis tegelikult kujunes ja mille

muutmine ajateenistusse asumisega vähemalt kaheksaks kuuks tooks kaasa pöördumatuid raskusi.

Õppeasutuse tõendite kohaselt on ametlik õppeaeg kokku üheksa semestrit, kuid ainult 10% välismaa

õpilastest lõpetavad õpingud põhiõppeajal. Pealegi nägi Kaitseväeteenistuse seadus ette õiguse

ajapikenduseks erandlikel asjaoludel, mida kaebajal tuli kasutada;

2) nõustuda ei saa kohtuga, et erandlikuks asjaoluks on üksnes midagi ootamatut või ettenägematut.

Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja oluliseks erahuviks on kõrghariduse omandamine väärikas

kõrgkoolis välismaal. Kohtuotsusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes jõudis kohus järeldusele,

et see subjektiivne õigus vajab vähem kaitset kui ajateenistuse kohustuse tagamine konkreetsel

ajavahemikul. Kohtuotsusest ei nähtu ajateenistuskohustuse edasilükkamise negatiivsed tagajärjed.

Põhiseaduse § 124 ei luba piirata Põhiseaduse §-s 37 sätestatud igaühe õigust haridusele;

3) komisjon pole põhjendanud, miks ei saa taotlust rahuldada osaliselt, andes taotlejale uue tähtaja,

mille jooksul ta jõuaks elu ümber korraldada. Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja

olulistele asjaoludele mittetuginev kaalumine võib olla selline diskretsiooniviga, mis on

kaalutlusotsuse tühistamise aluseks (Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-81-07);

4) HMS §-de 55 ja 56, samuti kaitseväeteenistuse komisjoni töökorra § 6 lg 4 järgi peab otsus olema

põhjendatud ja selles peab olema märgitud otsuse faktiline ja õiguslik alus, kaalutlusõiguse alusel

antud haldusakti põhjendustes peab märkima kaalutlused, millest haldusorgan lähtus. Komisjon

piirdus erandlike asjaolude mõiste oma äranägemise järgi sisustamisega, jättes hindamata kutsealuse

taotluses esitatud asjaolud. Komisjon ei märkinud, milliseid kaebaja esitatud asjaolusid ta käsitles

otsuse tegemisel ja kuidas jõudis järeldusele, et need pole erandlikud. Ringkonnakohus asus

haldusorgani asemel sisustama mõistet "erandlikud asjaolud" ja see ei kuulu kohtu pädevusse.

Komisjoni otsuses pole erandlikke asjaolusid välja toodud ja seega pole komisjoni otsus kontrollitav.

Komisjon pole kogunud asjakohaseid tõendeid ega võimaldanud taotlejale ärakuulamist.

Ringkonnakohus pole andnud hinnangut apellandi väidetele kaevatud haldusakti motiveerimatuse

kohta ja on sellega rikkunud TsMS § 654 lg-t 5.

9. Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse komisjon palub jätta kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata, menetlusse võtmisel jätta aga see rahuldamata ning väidab järgmist:

1) ka kassatsioonkaebuse rahuldamise korral ei saaks kassaatori taotlust uuesti läbi vaadata, sest

taotluse aluseks olnud KVTS § 41 lg 5 p 3 on kaotanud kehtivuse. Seetõttu pole kassatsioonkaebuse

menetlemine menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt otstarbekas;

2) oma pädevusest tulenevalt ei saa Riigikohus võtta seisukohta kassaatori väite kohta, et kassaatori

esitatud tõendeid erandlike asjaolude kohta on hinnatud ebaõigesti;

3) vaidlustatud haldusaktis on seletatud, et õpingud kõrgkoolis pole erandlikud asjaolud, kuna

tegemist pole tavapärasest kõrvale kalduva ja ebatavalise-erakordse juhtumiga. Vastustaja lähtus kogu

kassaatori esitatud teabest. Kassaator pole kogu senises menetluses esitanud ühtegi erandlikku

asjaolu. Ka Eesti õiguses on ette nähtud viie- ja pikemaajalised õppekavad ning ette nähtud ainult

üldine kolmeaastane pikendus;

4) erandlikud asjaolud on eelkõige juhtumid, kus takistused ajateenistusse asumiseks on ootamatud ja

ettenägematud ja mille tekkimist ei saa isik vältida. Kui isik on ajateenistuskohustuse täitmise ajast

varakult teadlik, on tal võimalik elukorraldust sättida, ilma et tema huve ülemääraselt kahjustataks.

Kaebaja puhul ei tekkinud ajapikenduse saamise vajadus ootamatult. Alusetu on anda õiguslikku

kaitset isikule, kes ettekavatsetult loob takistusi kaitseväeteenistusse asumiseks. Pealegi on

ajapikendust reguleerinud varem kehtinud KVTS § 41 lg 5 p 3 suhtes erinormiks § 55, mis võimaldab

ajapikendust üks kord ja seda ainult kolmeks aastaks;

5) varem kehtinud KVTS § 41 lg 5 p 3 järgi on erandlikuks asjaoluks samas seaduses sätestamata

asjaolu. Õpingud on ajateenistuskohustuse täitmise ajapikenduse saamise asjaoluna §-s 55 eraldi

selgesõnaliselt välja toodud, mistõttu ei saa nõustuda ringkonnakohtuga, et § 55 pole erinorm § 41

lg 5 p 3 suhtes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Käesolevas asjas on vaidlustatud Kaitseministeeriumi Kaitseväeteenistuse komisjoni 4. augusti

2006. a otsus, millega jäeti rahuldamata V. Gontšaruki taotlus ajapikenduse saamiseks erandlikel

asjaoludel. Komisjon leidis, et avalduses esitatud asjaolusid ei saa käsitada erandlikena, mistõttu ei

ole ka alust ajapikenduse andmiseks ajateenistusse kutsumisel KVTS § 41 lg 5 p 3 alusel.

Vaidlus puudutab seega Kaitseväeteenistuse seaduse redaktsiooni, mis kehtis 4. augustil 2006.

Vaidlus tuleb lahendada selle redaktsiooni alusel ning tühistamiskaebuse lahendamisel ei ole oluline,

et nimetatud redaktsioon on praeguseks kehtivuse kaotanud. HMS §-st 54 tulenevalt peab kohus

hindama seda, kas akt oli andmise ajal õiguspärane.

11. Toona kehtinud Kaitseväeteenistuse seaduse redaktsioon eristas ajapikenduse saamise

kahesuguseid aluseid. Esiteks seaduses otseselt sätestatud aluseid (§-d 53-55), mille puhul

ajapikenduse andmine kuulus KVTS § 57 järgi Kaitseressursside Ameti pädevusse, ja teiseks

seaduses sätestamata erandlikke asjaolusid, mille puhul kuulus ajapikenduse andmine KVTS § 41

lg 5 p 3 järgi komisjoni pädevusse.

12. V. Gontšaruk esitas seoses õpingutega avalduse ajapikenduse saamiseks komisjonile KVTS § 41

lg 5 p 3 alusel ning väitis, et ta õpib Müncheni Tehnikaülikoolis ja nominaalajas eeldatav ülikooli

lõpetamine on 31. septembril 2008, et õpingute katkestamine tähendab kooli lõpetamata jätmist ning

üle kolme aasta kestnud õpingute luhtumist.

13. Kõigepealt tuleb kolleegiumil lahendada küsimus sellest, kas välisriigi õppeasutuses õppimine

võis ajapikenduse andmise üle otsustamisel olla käsitatav erandliku asjaoluna KVTS § 41 lg 5 p 3

mõttes või tuli ka välisriigis õppimise korral kohaldada KVTS § 55 lg-t 11 ja lg-t 2 ja § 57.

14. KVTS § 55 lg 11 sätestab: "Pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õppeasutusse

vastuvõtmist teatab kutsealune Kaitseressursside Ametile kirjalikult hiljemalt 15. septembriks

kalendriaasta, millal ta hiljemalt kolme aasta jooksul õppeasutusse vastuvõtmisest alates soovib asuda

ajateenistuskohustuse täitmisele." Sama paragrahvi teine lõige sätestab: "Kutsealusel on õigus

ajapikendusele kutse- või üldkeskhariduse omandamiseks päevases õppevormis kuni selle aasta

1. juulini, mille jooksul ta saab 21-aastaseks." Lõikes 1 kõneldakse kutsealuse õigusest

ajapikendusele kutseõppeasutusse, rakenduskõrgkooli või ülikooli astumiseks vahetult pärast

keskhariduse omandamist sama aasta 15. septembrini, täpsustamata, kas peetakse silmas üksnes

kodumaiseid õppeasutusi või hõlmatakse selle sättega ka välismaiseid õppeasutusi. Tulenevalt KVTS

§ 57 lg-st 1 otsustab ajapikenduse andmise KVTS §-s 55 sätestatud alustel Kaitseressursside Amet.

V. Gontšarukil, kes asja materjalidest nähtuvalt asus õppima Müncheni Tehnikaülikoolis 2002. a,

puudus 2006. a võimalus saada ajapikendust KVTS § 55 lg 2 alusel.

15. KVTS § 41 lg 5 p 3 (4. augustil 2006 kehtinud redaktsioonis) sätestas: "Komisjon otsustab

käesolevas seaduses sätestamata erandlikel asjaoludel kutsealusele ajapikenduse andmise ühekordselt

või ajapikenduse põhjuste äralangemiseni."

Kolleegium on seisukohal, et antud juhul sai kohaldatavaks sätteks olla üksnes KVTS § 41 lg 5 p 3.

See säte võimaldas ajapikendust anda ka vanematele kui 21-aastastele kutsealustele.

16. Kolleegium on seisukohal, et iseenesest ei oleks välisriigis õppimist saanud lugeda erandlikuks

asjaoluks KVTS § 41 lg 5 p 3 mõttes. Erandlikuks seaduses sätestamata asjaoluks võis välisriigis

õppimine muutuda mitme teguri kokkulangemise tulemusel. Üheks teguriks oli Eestis kehtiv õiguslik

regulatsioon.

KVTS § 55 lg 4 sätestab: "Kutsealusele säilitatakse ajateenistuskohustuse täitmise ajaks õppekoht."

On ilmselge, et välisriigi õppeasutus ei säilita õppekohta KVTS § 55 lg 4 alusel. Õppimist välisriigi

õppeasutuses sai kolleegiumi arvates käsitada Kaitseväeteenistuse seaduse toonases redaktsioonis

sätestamata erandliku asjaoluna sellepärast, et erinevalt Eesti õppasutuses õppivatest isikutest polnud

välisriigi õppeasutuses õppivale isikule võimalik säilitada õppekohta teenistuse ajaks KVTS § 55 lg 4

alusel ja seepärast võis välisriigis õppivatel isikutel, erinevalt Eestis õppivatest isikutest, puududa

võimalus naasta pärast ajateenistust samasse õppeasutusse. Ajapikenduse saamise avalduse üle

otsustamisel tuleb sellise regulatsiooni puhul uurida, kas õppekoht välisriigis säilitatakse või ei

säilitata.

Käesoleval juhul ei ole komisjon selgitatud, kas ja missugustel alustel oleks välisriigi õppeasutus

säilitanud V. Gontšarukile kaitseväeteenistuse lõppemisel võimaluse naasta õppima. Komisjon on

põhjendusi esitamata piirdunud konstateeringuga, et avalduses esitatud asjaolusid ei saa käsitada

erandlikena, mistõttu ei ole ka alust ajapikenduse andmiseks ajateenistusse kutsumisel KVTS § 41

lg 5 p 3 alusel. Komisjoni otsus pole seega kooskõlas kaitseministri 21. juuli 2005. a määrusega nr 18

kinnitatud Kaitseväeteenistuse komisjoni töökorra § 6 lg-ga 4, mis sätestas, et komisjoni otsus peab

olema põhjendatud ning selles peab olema märgitud selle andmise faktiline ja õiguslik alus.

Ringkonnakohus ja halduskohus pole sellele asjaolule tähelepanu pööranud. Seepärast tuleb

ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused tühistada ning rahuldada V. Gontšaruki halduskohtule esitatud

kaebus. Kaebuse rahuldamine tähendab komisjoni vaidlustatud otsuse tühistamist.

17. Kassaator taotleb kantud menetluskulude väljamõistmist Kaitseministeeriumi kaitseväeteenistuse

komisjonilt Kaitseministeeriumi kaudu. HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti.

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt oli tasutud riigilõivu halduskohtus ja ringkonnakohtus

kummaski 80 krooni, kokku 160 krooni (tl 5, 208). V. Gontšaruki kantud esindajakulud olid

halduskohtus 10 738 krooni (tl 104, 105, 106, 193) ja ringkonnakohtus 2440 krooni (tl 229, 230) ning

tõlgikulud 230 krooni (tl 108). Seega oli esimeses ja teises kohtuastmes kantud menetluskulude

suuruseks 13 338 krooni.

Kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmise taotluse kohta väitis Kaitseministeeriumi

Kaitseväeteenistuse komisjon, et taotlus on esitatud hilinemisega ning tuleb seetõttu jätta läbi

vaatamata.

Riigikohtu halduskolleegium teatas 10. veebruari 2009. a kirjaga nr 3-3-8-1-77-09 V. Gontšarukile ja

tema esindajale, et menetlusosalistel on õigus esitada Riigikohtule asja menetlemisega seotud

avaldusi, taotlusi ja seisukohti arvestusega, et dokumendid jõuaksid Riigikohtusse hiljemalt 4. märtsil

2009.

V. Gontšaruki esindaja esitas kassatsiooniastme menetluskulude väljamõistmise taotluse,

menetluskulude nimekirja ja dokumendid kassatsiooniastme menetluskulude suuruse kohta. 3. märtsi

2009. a kuupäeva kandev taotlus on postitatud Pärnus 4. märtsil 2009, saabunud Tartusse 6. märtsil

2009 ja Riigikohtusse 6. märtsil 2009. 3. aprillil 2009 esitas V. Gontšaruki esindaja lisaks varem

esitatud dokumentidele advokaadibüroo kassa sissetulekuorderi kassatsiooniastme menetluskulude

kohta.

Kuna kuludokumendid kassatsiooniastme menetluskulude kohta on esitatud hilinemisega, siis jätab

kolleegium nimetatud kulude väljamõistmise taotluse läbi vaatamata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld