3-2-1-39-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-39-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

E. S hagi P. S vastu ühisvara jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-1117

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P. S kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

275 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja E. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Karl Saavo

Kostja P. S (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Andrus Lillo

Asja läbivaatamise kuupäev

30. märts 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2008. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-06-1117

muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta maakohtus kantud menetluskulud poolte kanda ning ringkonna- ja Riigikohtus kantud

menetluskulud kostja kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. E. S (hageja) esitas 13. jaanuaril 2006 P. S (kostja) vastu hagi, milles palus muu hulgas jagada

abikaasade ühisvara.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 29. septembril 1990 ja kooselu lõppes 2005. aasta

detsembris. Poolte ühisvaraks on Tartus Xxx xxX-xx asuv 3-toaline korter (edaspidi korteriomand),

mille väärtus on 800 000 krooni, ning Tartumaal Konguta vallas Xxxxxxx külas ja Rannu vallas

Xxxx külas asuv Xxxxxxx kinnistu (edaspidi kinnistu), mille väärtus on 300 000 krooni. Hageja

palus jätta kinnistu hagejale ja korteriomandi kostjale. Hüvitist hageja ei nõudnud.

Korteriomandi omanikuna kanti esmalt sisse küll kostja, kuid hilisema kande järgi on ühisomanikeks

mõlemad pooled.

2. Kostja vaidles ühisvara jagamise nõudele vastu. Kostja ei nõustunud ühisvara koosseisu ja väärtuse

kindlaksmääramise ega ühisvara jagamise viisiga.

Korteriomand on kostja ainuomandis, sest kuigi korteriomand kinnistati kostja nimele 26. aprillil

2001, sai kostja elamuühistu osamaksu tagasinõudeõiguse kinkelepingu alusel oma vanematelt ja see

oli kostja lahusvara. Juhul kui korteriomand kuulub abikaasade ühisvara hulka, tuleb ühisvara

jagamisel kalduda abikaasade osade võrdsuse põhimõttest kõrvale ning lugeda kostja osaks 95% ja

hageja osaks 5% korteriomandist.

Kinnistu väärtus on oluliselt suurem hagiavalduses märgitust. Ober Haus Hindamisteenused OÜ

eksperdi arvamuse kohaselt on selle väärtus 550 000 krooni. Kinnistu tuleb jätta ühe poole

ainuomandisse kohustusega hüvitada teisele poolele pool selle väärtusest, s.o 275 000 krooni.

Ühisvara hulka kuulub ka sõiduauto KIA Sephia (edaspidi sõiduauto), mille väärtus on

40 000 krooni. Samuti on kostja lahusvaraks suurem osa kinnistul asuvast mööblist, sest kostja sai

selle kinkena sugulastelt. Kostja soovib mööbli tagasi saada.

3. Tartu Maakohus rahuldas 21. aprilli 2008. a otsusega ühisvara jagamise nõude osaliselt ning jättis

korteriomandi kostjale ja kinnistu ning sõiduauto hagejale. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on korteriomand, kinnistu ja sõiduauto omandatud abielu

kestel. Seega kuuluvad need perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara hulka.

Nimetatud vara ei ole omandatud kinke ega pärimise teel, mis annaks alust pidada neid ühe abikaasa

lahusvaraks PKS § 15 järgi.

Eksitav on kostja seisukoht, et hageja kandmisel korteriomanikuna kinnistusraamatusse ei ole

õiguslikku tähendust ja kanne on ebaõige. Pooled kanti ühisomanikena kinnistusraamatusse nende

endi tahte kohaselt notariaalse lepingu alusel. Kinnistusraamatu kandel on õiguslik tähendus. Omandi

eraldi üleandmist ei pea toimuma, sest omandiõigus on tekkinud notariaalses lepingus kokkulepitud

asjaoludel ja tingimustel. Kostja väide, et pooled ja notar lähtusid lepingut sõlmides valest eeldusest,

et korteriomand kuulub abikaasade ühisvara hulka, ning et asjaolusid ei kontrollitud, on paljasõnaline

ega tekita kahtlust lepingu sõlmimise asjaoludes. Ühisvara jagamisel ei ole põhjendatud kalduda

kõrvale abikaasade osade võrduse põhimõttest.

Pooled ei vaidle selle üle, et kinnistu ja sõiduauto jääb hagejale. Korteriomand ja kinnistul asuv

mööbel kui kostja lahusvara tuleb jätta kostjale.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta korteriomand kui kostja lahusvara ühisvara koosseisust välja ning jätta kinnistu ühe

poole ainuomandisse ja mõista teisele poolele hüvitiseks pool kinnistu väärtusest. Maakohus leidis

vääralt, et korteriomand on poolte ühisvara. Kuigi pooled kinnitasid hüpoteegi seadmise lepingus, et

nad omandasid korteriomandi abikaasadena ühiselt ja see kuulub nende ühisvara hulka, ning palusid

kanda end korteriomandi ühisomanikena kinnistusraamatusse, ei muutnud see korteriomandit

abikaasade ühisvaraks. Notar ei selgitanud pooltele sellise tahteavaldusega kaasnevaid õiguslikke

tagajärgi ega kontrollinud, kas korteriomand on tegelikult abikaasade ühisvara. Väär on tõlgendada

kostja kinnitust hüpoteegi seadmise lepingus tahteavaldusena, millega kostja soovis muuta lahusvara

ühisvaraks.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. oktoobri 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kontrollides maakohtu otsust üksnes osas, mille peale edasi kaevati, s.o

korteriomandi ühisvara koosseisu arvamise osas. Menetluskulud jäid kostja kanda.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt kingiti elamukooperatiivi osamaks, mis andis õiguse

astuda kooperatiivi liikmeks, 10. aprillil 1991 kostjale. Elamukooperatiivi baasil asutati 2001. aastal

korteriühistu. Korteriühistuseaduse (KÜS) § 3 lg 1 kohaselt toimub korteriühistu asutamine

mittetulundusühingute seaduses ettenähtud korras korteriomanditeks jagatud kinnisasja

korteriomanike enamuse otsuse alusel, kui sellele enamusele kuulub korteriomandi eseme mõtteliste

osade kaudu suurem osa ehitisest ja maatükist. Asutamislepingut ei sõlmita. KÜS § 5 lg 1 kohaselt on

korteriühistu liikmeks kõik ühe või mitme korteriomanditeks jagatud kinnisasja korteriomanikud, kui

korteriühistu moodustamise otsus on tehtud korteriühistuseaduses sätestatud korras. Teised isikud ei

saa olla korteriühistu liikmeks. Kui korteriomand kuulub mitmele omanikule, võetakse KÜS § 5 lg 5

järgi korteriühistu liikmeks üks omanikest, vastavalt nendevahelisele kirjalikule kokkuleppele.

Korteriomanike vaidlused liikmeks astumise üle lahendab kohus.

Elamukooperatiivi osamaksu baasil hilisem korteriomanikuks saamine ei ole võrreldav olukorraga,

kui ühele abikaasale kuulunud vallasasja juurde erastati abielu ajal maa. Pigem on see sarnane

eluruumide erastamise seaduse (EES) §-s 211 tooduga, mille kohaselt on korteriomandi omanikuks

õigus saada eluruumi vallasasjana omaval isikul. Ühele abikaasale kingitud elamukooperatiivi

osamaksu baasil abielu kestel moodustatud korteriomand võib kuuluda abikaasade ühisvara

koosseisu. Maakohus leidis õigesti, et praegusel juhul kuulubki korteriomand abikaasade ühisvara

hulka.

Õige ei ole kostja arusaam, et 3. septembril 2002 sõlmitud hüpoteegi seadmise lepingus sisaldub

üksnes kandeavaldus ja mitte asjaõigusleping. Selle lepingu 6. jaotises pealkirjaga !asjaõigusleping

ja kinnistamisavaldused" on kirjas järgnev: !lepingupooled käsitlevad käesoleva lepingu punkti

asjaõiguslepinguna asjaõigusseaduse (AÕS) § 120 tähenduses p. 6.1. P. S ja E. S, kui abikaasad

paluvad, et neid kantaks Tartu Kinnistusameti Tartu linna Kinnistusjaoskonna korteriomandi

kinnistusregistrisse registriosa number kolmkümmend kaks tuhat kolmsada viis (32305) all sisse

kantud korteriomandi ühisomanikena." Maakohus leidis õigesti, et kinnistusraamatu kandel on

õiguslik tähendus ja see sisaldas poolte tahteavaldust korteriomandi ühisvara koosseisu arvamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ja jagada ühisvara kostja ettepaneku järgi ning jätta menetluskulud

hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on korteriomand kostja lahusvara. Ka mõlemad alama

astme kohtud on tuvastanud, et korteri osamaks kuulus kostjale. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

elamukooperatiivi osamaksu baasil abielu ajal tekkiv korteriomand on abikaasade ühisvara, kuid ei

põhjendanud oma seisukohta. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus Riigikohtu varasemate

lahenditega. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks tuleb elamukooperatiivi osamaksu baasil

tekkinud korteriomandit käsitada õiguslikult erinevalt korteri kui vallasasja baasil tekkinud

korteriomandist.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt AÕS § 120 ja tõlgendas vääralt hüpoteegilepingus sisalduvat

kandeavaldust nii kohustus- kui käsutustehinguna. Lepingus sisalduvad üksnes ekslik deklaratsioon,

et korteriomand on poolte ühisomandis, ja kandeavaldus, millel ei ole ilma vastava kohustus- ja

käsutustehinguta õiguslikku tähendust. Korteriomandi poole mõttelise osa üleandmise kokkulepet ei

ole ringkonnakohus tuvastanud. Hüpoteegilepingus sisalduvat avaldust, et korteriomand on

omandatud ühiselt ja kuulub ühisvara hulka, ega kandeavaldust ei saa käsitada asjaõiguslepinguna.

Üksnes asjaõiguslepinguga koos esitatud kandeavaldus põhjustab õigusmuudatuse.

Kuna abikaasade varalised õigused ja kohustused tulenevad kas perekonnaseadusest või

abieluvaralepingust, siis on ilmne, et seadusest tulenevate õiguste kohta ei ole vaja sõlmida eraldi

asjaõiguslepingut. Hüpoteegilepingu sätteid ei saa pidada ka abieluvaralepinguks, millega kostja

soovis muuta oma lahusvara abikaasade ühisvaraks.

Ühisvara kohta kinnitust andest oli kostja ekslikul arusaamisel abikaasade varalistest suhetest. Ka

notar ei ole kontrollinud, kas korteriomand kuulub ühele või mõlemale abikaasale, ega selgitanud

pooltele tahteavalduse õiguslikke tagajärgi. Kohtud ei ole välja selgitanud tingimusi, milles pooled

kokku leppisid ja mille alusel väidetavalt ühisomand tekkis.

Ringkonnakohus ei vastanud apellatsioonkaebuse väitele, et maakohus võttis küll otsuse põhjendavas

osas seisukoha, et mööbel on kostja lahusvara, kuid jättis selle otsuse resolutsioonis hagejalt välja

nõudmata.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

Vastuse kohaselt said pooled ühiselt eluruumi kasutusõiguse ja tasusid ühiselt ka liikmemaksu. Kostja

ei ole tõendanud, et ta sai elamukooperatiivi osamaksu kinkelepingu alusel. Lihtkirjaliku lepinguga ei

saa tõendada kinkelepingu olemasolu, sest tsiviilkoodeksi (TsK) § 260 lg 1 järgi pidi see olema

notariaalses vormis. Kinget ei tõenda ka korteriühistu esimehe teatis, kus ta kirjeldab korteriomandi

tekkimist. Poolte ühisomandit tõendab kinnistusraamatu kanne. AÕS § 56 lg 1 järgi eeldatakse

kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust. Kostja ei ole nõudnud ebaõige kande kustutamist

AÕS § 65 lg 1 järgi.

Ei ole usaldusväärne, et kostja avastas seitse aastat pärast hüpoteegilepingu sõlmimist ühisvara

jagamise menetluses, et ta tegi tehingu olulise eksimuse mõjul.

Õige ei ole kostja väide, et kohtud jätsid lahendamata tema nõude mööbli väljaandmiseks. Kostja

märkis 7. märtsi 2007. a taotluses, et muud vara puudutavates küsimustes jõuavad pooled eelduslikult

kokkuleppele ja kostja võib igal ajal mööbli kätte saada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks,

kuid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691 p 5 ja § 692 lg 2 alusel tuleb muuta

ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust ja jätta kassatsioonkaebus rahuldamata.

10. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas korteriomand kuulub poolte ühisvara või

kostja lahusvara hulka. Vaidlust ei ole selle üle, et korteriomand kinnistati 26. aprillil 2001, s.o abielu

ajal, kuid kostja väitel kinnistati korteriomand temale kingitud, s.o talle lahusvarana kuulunud

elamukooperatiivi osamaksu baasil, mistõttu on ka korteriomand tema lahusvara.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et korteriomand kuulus kinnistamise järel abikaasade ühisvara

koosseisu. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu selline järeldus on iseenesest õige, kuid

ringkonnakohtu põhjendused on vastuolulised ja ringkonnakohtu otsuse õiguslikku põhjendust tuleb

muuta.

Ringkonnakohus leidis õigesti, et elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi

tekkimist saab võrrelda korteri kui vallasasja baasil korteriomandi tekkimisega ja viitas seejuures

õigesti Riigikohtu 11. aprilli 2005. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05. Selles otsuses asus

kolleegium seisukohale, et ühe abikaasa lahusvara hulka kuuluv korter kui vallasasi ei muutu abielu

ajal korteriomandi kinnistamise läbi PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, vaid jääb selle

abikaasa lahusvaraks, kellele kuulus korter kui vallasasi.

Kolleegium leiab, et ka elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu ja liikmelisuse alusel korteriomandi

kinnistamine abielu ajal ei muuda korteriomandit PKS § 14 lg 1 alusel abikaasade ühisvaraks, kui

osamaks kuulus ühe abikaasa lahusvara hulka. Ka sellisel juhul ei saa korteriomandi omandamist

seada sõltuvusse üksnes selle kinnistamise ajast, vaid tuleb arvestada ka eluruumide erastamise

seaduse (EES) §-ga 211, mille järgi on korteriomandi omanikuks õigus saada eluruumi vallasasjana

omaval isikul. Muu hulgas juhib kolleegium tähelepanu asjaolule, et EES § 218 lg 3 viimase lause

järgi anti korteriomandite seadmisel elamualune maa korteriomanike kaasomandisse tasuta ning EES

§ 2112 järgi oli moodustatava korteriomandi registriosa avamine riigilõivuvaba. Seega ei tulnud

abikaasadel abielu ajal elamuühistu või -kooperatiivi osamaksu baasil korteriomandi kinnistamisel

kasutada märkimisväärseid rahalisi vahendeid.

11. Ringkonnakohus tuvastas tõendina esitatud lihtkirjaliku kinkelepingu alusel, et elamukooperatiivi

osamaks, mis andis õiguse astuda elamukooperatiivi liikmeks ja kasutada elamus asuvat korterit,

kingiti kostjale 10. aprillil 1991, s.o abielu ajal. PKS § 15 lg 1 järgi on kinke teel omandatud vara

abikaasa lahusvara. Kui ringkonnakohus asus seisukohale, et elamukooperatiivi osamaksu baasil

korteriomandi tekkimine on pigem sarnane vallasasjast korteri baasil korteriomandi tekkimisega,

mille puhul tuleb arvestada, et korteriomandi omanikuks on õigus saada eluruumi vallasasjana

omaval isikul, ja tuvastas, et elamukooperatiivi osamaks kingiti üksnes kostjale, siis ei saanud

ringkonnakohus asuda seisukohale, et osamaksu baasil tekkinud korteriomand kuulub abikaasade

ühisvara hulka. Selles osas on ringkonnakohtu põhjendused vastuolulised. Kolleegium märgib, et kui

elamukooperatiivi osamaks kuulus kostjale, siis pidi kostja lahusvaraks olema ka selle baasil tekkinud

korteriomand.

Ringkonnakohus jättis seejuures tähelepanuta, et elamukooperatiivi osamaksu kinke tõendamiseks

esitas kostja kohtule lihtkirjaliku kinkelepingu. Kinkelepingu sõlmimise ajal kehtinud TsK § 260 lg 1

järgi pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. TsK § 50 lg 2 järgi

tõi seadusega nõutava notariaalse vormi järgimata jätmine endaga kaasa tehingu kehtetuse. Seega on

kinkeleping tühine.

Kolleegium juhib tähelepanu oma 8. mai 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p-s 14

väljendatud seisukohale, mille järgi on tehingu seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmine

asjaolu, mida kohus peab arvestama sõltumata sellest, kas pooled sellele selgesõnaliselt tuginevad.

Kohus ei saa lahendada vaidlust tehingu alusel, mida õiguslikus mõttes ei eksisteeri.

Ülalnimetatu kohaselt sai kostja tõendada osamaksu kuulumist tema lahusvara hulka üksnes

notariaalselt tõestatud vormis kinkelepinguga, mida praeguses asjas esitatud ei ole. Seega ei ole

tõendatud, et osamaks kuulus kostja lahusvara hulka ja see tuleb PKS § 14 lg 1 alusel lugeda poolte

ühisvaraks.

12. Kuna nii elamukooperatiivi osamaks kui ka 26. aprillil 2001 kinnistatud korteriomand kuulusid

abikaasade ühisvara hulka, ei ole tähtsust asjaolul, et pooled kinnitasid 3. septembri 2002. a

hüpoteegi seadmise lepingu p-s 2.1.2, et korter on omandatud ühiselt ja kuulub abikaasade ühisvara

hulka, ega sellel, et sama lepingu p-s 6.1 palusid pooled kui abikaasad, et neid kantakse

kinnistusraamatusse korteriomandi ühisomanikena.

Kui kinnisasja võib lugeda abikaasade ühisvaraks ja selle omanikuna on kinnistusraamatusse kantud

üks abikaasa, kantakse PKS § 17 lg 5 järgi teine abikaasa ühisomanikuna kinnistusraamatusse

abikaasade ühise notariaalselt tõestatud avalduse alusel. Praegusel juhul oli perekonnaseadusest

tulenevalt tegemist abikaasade ühisvara hulka kuuluva korteriomandiga ja kinnistusraamatu kanne oli

ebaõige, kui kinnistusraamatusse oli omanikuna kantud üksnes kostja. Seega oli abikaasadel õigus

esitada notariaalselt tõestatud avaldus mõlema abikaasa kandmiseks ühisomanikuna

kinnistusraamatusse. Teise abikaasa kinnistusraamatusse kandmiseks ei pidanud abikaasad sõlmima

kohustus- ega käsutustehingut, sest kande aluseks oli PKS § 17 lg 5.

13. Asjakohatu on kostja etteheide, et ringkonnakohus jättis vastamata kostja apellatsioonkaebuse

väitele, et maakohus võttis küll otsuse põhjendavas osas seisukoha, et mööbel on kostja lahusvara,

kuid jättis selle otsuse resolutsioonis hagejalt välja nõudmata. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses

sellist väidet esitanud.

14. Kuna kolleegium teeb asjas lõpliku otsuse, saatmata asja alama astme kohtule uueks

läbivaatamiseks, tuleb lahendada ka menetluskulude jaotuse küsimus. Kolleegiumi arvates tuleb jätta

poolte maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 164 lg 1 alusel poolte kanda. Kuna kostja

apellatsioon- ja kassatsioonkaebused jäid rahuldamata, tuleb ringkonna- ja Riigikohtus kantud

menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1, § 164 lg 2 ja § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

15. Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel, tuleb sellelt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4

teise lause alusel riigituludesse.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa