3-2-1-21-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-21-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 8. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Tamsalu VESKID (pankrotis) hagi Aktsiaseltsi

Eesti Viljasalv vastu täidetud rahalise kohustuse

tagasivõitmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-23079

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Eesti Viljasalv kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

1 263 400 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Tamsalu VESKID (pankrotis) (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik

Kostja Aktsiaselts Eesti Viljasalv (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel

Kolmas isik Eesti Vabariik (Põllumajandusministeeriumi kaudu),

esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

Asja läbivaatamise kuupäev

9. märts 2009. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Olavi-Jüri Luik, kostja esindaja

vandeadvokaat Jüri Sirel, kolmanda isiku esindaja vandeadvokaat

Karina Lõhmus-Ein. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-23079 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-i Eesti Viljasalv arvelduskontole nr 221001135193 (Swedbank) tema

kassatsioonkaebuselt 10. novembril 2008. a advokaadibüroo Seppik & Sirel OÜ tasutud

kautsjon 12 634 (kaksteist tuhat kuussada kolmkümmend neli) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Tamsalu VESKID (pankrotis) (hageja) esitas 18. juunil 2007. a Tartu Maakohtule hagi

Aktsiaseltsi Eesti Viljasalv (kostja) vastu 1 263 400 krooni suuruse täidetud rahalise kohustuse

tagasivõitmiseks. Maakohus kaasas kostja taotlusel menetlusse kolmanda isikuna kostja poolel Eesti

Vabariigi (Põllumajandusministeeriumi kaudu).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. veebruaril 2004. a toiduteravilja ostu-müügilepingu

(edaspidi müügileping), mille alusel kostja müüs enda korraldatud teraviljaoksjonil hagejale

731 tonni toidunisu. Teravili väljastati lepingu p 7 alusel proportsionaalselt vilja eest tasutud

summaga, lepingu p 5 järgi oli kogu vilja eest tasumise viimaseks tähtpäevaks 6. märts 2004. a.

Kostja esitas ostetud teravilja koguse eest hagejale 31. märtsil 2004. aastal 1 087 400 krooni 60 sendi

suuruse arve, mille tasumise tähtaeg oli 3. aprill 2004. a. 30. märtsiks 2004 oli hageja suurema osa

nimetatud summast tasunud. Raamatupidamisdokumentide järgi maksis hageja 1 263 400 krooni viie

eraldi pangaülekandega 2004. aasta märtsis ja aprillis. Hagejale ei ole teada, millistel asjaoludel

erineb kostja väljastatud arvel märgitud summa ja lepingu katteks tehtud maksete kogusumma.

Lähtuda tuleb tegelikult tasutud summast.

Kostja tegi 31. märtsil 2004 kontrollmõõtmise hageja viljaelevaatorites hoitava teravilja

julgeolekuvaru koguse väljaselgitamiseks. Kontrolli käigus tuvastati, et hageja viljaelevaatorist

puudub hinnanguliselt ca 327 tonni 5. veebruari 2004. a oksjonil ostetud toidunisu. Nii lühikese aja

jooksul ei saanud hageja sellist kogust vilja ära kasutada enda tarbeks. Samuti ei nähtu

raamatupidamisdokumentidest, et hageja oleks sel ajal vilja ise kellelegi müünud. Seega on ilmne, et

hageja kostjalt tegelikult vilja ei saanudki, vaid vilja osteti oksjonil selleks, et likvideerida

julgeolekuvaru vilja puudujääki.

Lääne-Viru Maakohus algatas 1. juuni 2004. a määrusega hageja pankrotimenetluse. Hageja pankrot

kuulutati välja sama kohtu 22. juuni 2004. a otsusega. Hageja täitis oma rahalised kohustused

kogusummas 1 263 400 krooni (pangaülekanded märtsis ja aprillis 2004) kaks kuud enne

pankrotimenetluse algatamist. Hageja täitis oma müügilepingust tuleneva rahalise kohustuse, kuid

puudujäägi tõttu ta tegelikult vilja vastu ei saanud. Rahalise kohustuse täitmine kostjale toimus üht

võlausaldajat teisele eelistades. Lisaks sellele maksti raha ka olukorras, kus hageja oli maksejõuetu ja

kostja teadis sellest või pidi seda teadma. Seega tuleb tunnistada hageja müügilepingust tuleneva

rahalise kohustuse täitmine tagasivõitmise korras kehtetuks ning kostja on kohustatud tagastama

pankrotivarasse tehingu alusel saadud raha.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja selgitas, et 23. märtsil 2001. a sõlmis ta Eesti Vabariigiga

(Põllumajandusministeeriumi kaudu) julgeolekuvaru teravilja komisjoni- ja hoiulepingu (edaspidi

komisjonileping). Selle lepingu alusel kohustus kostja müüma muu hulgas julgeolekuvaru koosseisust

välja arvatud toiduteravilja. Kostja sõlmis riigile kuuluva vilja kohta kolmandate isikutega lepinguid,

millest saadu omandas ministeeriumi kaudu riik. Kooskõlas kõnealuse lepinguga sõlmis kostja

hagejaga 1. oktoobril 2001. a toiduteravilja julgeolekuvaru hoiulepingu (edaspidi hoiuleping), mille

alusel kostja hoiustas toiduteravilja julgeolekuvaru hagejale kuuluvates hoidlates. Pooltevahelise

müügilepinguga ostis hageja oma tavapärase majandustegevuse raames kostja käest riigile kuuluvat

teravilja.

Hageja rahalise kohustuse täitmine kostjale ei kahjustanud teiste võlausaldajate huve. Hageja ei ole

selle kohta tõendeid esitanud. Hageja ei ole esitanud ka tõendeid selle kohta, et vaidlusalusel ajal oli

kolmandatel isikutel hageja vastu sissenõutavaks muutunud nõudeid. Hageja täitis võla tasumisega

müügilepingu ja sai asemele vara (vili) tasutud võlaga samas väärtuses. Hageja pöördus kohtusse

tagasivõitmise hagiga, milles nõuab vaid rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist, kuid ei taotle

tagasivõitmise korras tehingu enda kehtetuks tunnistamist. Kuna hageja ei ole esitanud hagi tehingu

kehtetuks tunnistamiseks, siis ei ole hagejapoolne võlgnevuse tasumine tagasivõidetav.

3. Kolmas isik kostja poolel selgitas, et kostja ja Eesti Vabariigi (Põllumajandusministeeriumi kaudu)

sõlmitud komisjonilepingu objektiks oli toiduteravilja julgeolekuvaru, mis kuulub riigile.

Komisjonilepingu järgi vastutas kostja nii oma ladudes kui ka kolmanda isiku (allhoidja) ladudes

hoitava vilja kaotsimineku ja kahjustamise eest, samuti komisjonilepingu täitmise eest riigi ees.

Komisjonilepingu kohaselt kohustus kostja ministeeriumi ülesandel ja arvel müüma muu hulgas

julgeolekuvarust välja arvatud toiduteravilja. Kostja kohustus lepingut täites tegutsema enda nimel,

kusjuures selle tehingu järgi saadu omandas riik. Kolmas isik nõustus kostja seisukohtadega.

4. Tartu Maakohus rahuldas 11. jaanuari 2008. a otsusega hagi ning tunnistas hageja poolt kostjale

1 263 400 krooni maksmise kehtetuks ja kohustas kostjat tagastama kohustuse täitmisena saadud

1 263 400 krooni hagejale.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sätestab pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1, et kohus

tunnistab tagasivõitmise korras pankrotiseaduse §-des 110-114 sätestatud alusel kehtetuks võlgniku

tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

PankrS § 113 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus muu hulgas kehtetuks rahalise kohustuse täitmise

võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui

täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele

eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku

maksejõuetusest teadma.

Maakohus leidis, et müügilepingust tuleneva kohustuse täitis üksnes hageja, makstes kostjale raha

vilja vastu saamata (lepingu täitmine ühe poole poolt). Pooled ei vaidle selle üle, et osa vilja oli kostja

hagejale üle andnud 1. oktoobril 2001. a sõlmitud hoiulepingu alusel (5041,773 tonni). 30. juuni

2004. a nõudeavalduses aktsepteeris kostja, et 14. jaanuaril 2004 oli hageja elevaatoris nr 2

riigireservi vilja 3638,150 tonni. Hoiulepingu p 3.1 alusel võttis hageja kui hoidja endale kohustuse

hoidlates olev julgeolekuvaru vili säilitada. Müügilepingu sõlmimine 5. veebruaril 2004. a andis

õigusliku eelduse, et müüdud viljakoguse omandiõigus läheb üle hagejale. Müügileping sätestas,

kuidas vili ostjale üle antakse. Müügilepingu p-des 6-10 kokkulepitud vilja väljastamise kord kujutab

endast võlaõigusliku lepingu juurde kuuluvat asjaõiguslikku kokkulepet vallasomandi tekkimise

kohta. Pooled leppisid kokku, et vilja kasutamise õigus tekib pärast selle väljastamist, mis saab

toimuda ainult kostja juhataja kirjaliku korralduse alusel, vilja laadib hoidlast välja vilja väljastaja

ning ostja tegelikult kätte saadud vilja koguseks loetakse vilja väljastaja tunnustatud kaaludel

fikseeritud kogus. Tulenevalt nendest sätetest tuli müügilepingu alusel omandatav vili füüsiliselt üle

kaaluda, kogused fikseerida ja selliselt fikseeritud kogus loetakse ostja tegelikult kätte saadud viljaks.

Ehkki müügilepingu järgi oli vilja ostja ja väljastaja hageja ise, kinnitavad tõendid, et müüdav vili tuli

ostja omandi tekkimiseks tegelikult üle kaaluda ja eraldada julgeolekuvaru viljast. Ülekaalumise

leppisid pooled kokku müügilepingu p-s 10. Poolte sõlmitud hoiulepingu p-d 3.7.3 ja 3.4.2 sätestasid,

et julgeolekuvaru vili (hagejale hoiule antud vili) peab olema säilitatud eraldi ladudes. Seega tulnuks

müüdav vili eraldada julgeolekuvaru viljast. Eeltoodust tulenevalt ei leppinud pooled müügilepingus

kokku ning poolte hoiulepingust tulenevalt oli ka välistatud, et müügilepingu alusel müüdava vilja

omand läheb hagejale üle formaalse omandi kokkuleppe alusel (AÕS § 92 lg 2). Viidatud sätte

kohaselt, kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja

omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Vaidlusaluses asjas eeldas omandi

üleminek vilja kaalumist ja ümberpaigutamist.

Asjas ei ole esitatud tõendeid vilja kaalumise ja ümberpaigutamise kohta. Seega ei antud hagejale

731 tonni vilja omandit üle. Eeltoodule viitab ka kostja nõudeavaldus hageja pankrotihaldurile. Kirjas

on märgitud, et 5. veebruaril 2004 korraldatud oksjonil müüs kostja toidunisu 1154 tonni, sellest 486

tonni AS-le Stahlhut ja 668 tonni AS-le Tartu Veski. Samal oksjonil vilja müümist hagejale ei

märgita. Hageja maksis vilja tonni eest 2005 krooni 60 senti vilja tegelikult saamata. Kostja andis

korralduse vilja väljastada 24. märtsil ja 30. märtsil 2004. a. AS Tartu Veski teavitas ka kostjat, et

alates 23. märtsist 2004 ei olnud hageja elevaatorites väljaveoks vajalikku kogust vilja. 31. märtsi

2004. a kontrollaktiga tuvastati, et hageja elevaatorites on vilja 353 tonni. Kuna kehtiva

müügilepingu täitis üksnes hageja ja talle vilja omandit üle ei antud, tuleb rahalise kohutuse täitmine

hageja pankrotimenetluses tagasi võita.

Asjas on tõendatud PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 alusel rahalise kohustuse täitmise

tagasivõitmise eeldused ja faktilised asjaolud. Pooled on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.

Pooled sõlmisid müügilepingu, kasutades ära olukorda, et nad on sõlminud hoiulepingu ja hageja

valduses on kostjale kuuluv teravili. Selliselt loodi alus makseraskustes hagejalt 1,2 miljoni krooni

ülekandmiseks kostjale. Müügilepingu täitmiseks raha kandmine hagejalt kostjale toimus teiste

võlausaldajate arvel ja lepingus kokku lepitud tasumistähtaega ületades. Kuna leping sõlmiti kaks

kuud enne makseraskustes hageja pankrotimenetluse algatamist, on kahjustatud kõigi nende

võlausaldajate huvid, kellel oli hageja vastu vähemalt sama suur nõue, kuid kellel jäi selles ulatuses

raha saamata. Kuigi pooled olid olnud pikaajalistes majandussuhetes, ei andnud see kostjale eelist

teiste võlausaldajate ees. Olukorras, kus AS Tartu Veski oli 26. märtsil 2004 kostjale teatanud vilja

mittesaamisest, hageja oli saanud kostjalt võimaluse tasuda makseid pikendatud tähtaja jooksul pärast

lepingus kokku lepitud kuupäeva (6. märts 2004) ja pooled olid juba 5. veebruaril 2004 sõlminud

lepingu hageja võla vähendamiseks kostjale, pidi kostja aru saama, et selline tegevus toimub teiste

võlausaldajate arvel. PankrS § 110 lg 2 võimaldab sellist teadmist ka eeldada. Poolte sõlmitud

hoiulepingu olemasolu ja hageja valdus kostjale kuuluvale viljale lõi kostjale eelise võrreldes teiste

võlausaldajatega, kellel sellist lepingut hagejaga polnud. Makse tegemine kostjale on toimunud nii

ebatavalise maksevahendiga (makse eest vastusooritust saamata) kui ka talle teiste võlausaldajate ees

eelist luues. Seega oli kostjale juba enne raha laekumist teada, et hageja on maksejõuetu. Hageja nõue

tuleb rahuldada ja rahalise kohustuse täitmine kehtetuks tunnistada. Kostjal tuleb hagejale PankrS

§ 119 lg 1 alusel tagastada rahalise kohustuse täitmisena saadud 1 263 400 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tartu Ringkonnakohus jättis 10. oktoobri 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ning ei pidanud vajalikuks kõiki neid

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel korrata. Apellatsioonkaebuses on kostja

esitanud samu vastuväiteid, mida ta esitas ka maakohtus.

Ringkonnakohtu arvates hindas maakohus õigesti tõendeid ja tuvastas asjas tähtsad asjaolud.

Maakohus leidis õigesti, et poolte müügilepingu p-dest 6-10 tuleneb, et pooled leppisid kokku vilja

omandiõiguse ülemineku erinevalt AÕS § 92 lg-s 2 sätestatust ning hoiulepingu järgi tuli ostetud vili

eraldada julgeolekuvaru viljast. Hagejal omandi tekkimiseks tuli vili üle kaaluda ning kogused

fikseerida. Nii kindlakstehtud kogus vilja loeti ostja poolt tegelikult kätte saaduks. Samuti leidis

maakohus õigesti, et kuivõrd nimetatud toimingute tegemine ei ole tõendatud, siis vilja omandiõigus

hagejale üle ei läinud. TsMS § 230 lg 1 järgi oli vilja omandiõiguse ülemineku tõendamise kohustus

kostjal.

Maakohus hindas kõrvuti teiste tõenditega ka kostja nõudeavaldust hageja pankrotihaldurile ja

31. märtsi 2004. a kontrollakti. Nendest dokumentidest tulenes, et hageja hoidlates ei olnud väidetava

omandiõiguse üleandmise ajal lepingus näidatud koguses vilja. Sellest, et kontrollakti koostamisel ei

esitanud hageja esindaja väidet selle kohta, et ta osa müügilepingus märgitud viljakogusest ei saanud,

samuti sellest, et pankrotihaldur ei esitanud kostjale nõuet vilja üleandmiseks ning et haldur ei

esitanud politseile avaldust hageja juhatuse liikme kriminaalvastutusele võtmiseks puudujäägi

tekitamise eest, ei saa järeldada, et kostja andis hagejale vilja üle. Arvestades, et müügilepingus lepiti

kokku müüdud vilja üleandmise korras, ei ole asjakohased kostja viited pooltevahelisele varasemale

praktikale müüdava vilja hagejale üleandmisel. Põhjendatud ei ole ka kostja viide sellele, et hageja

tarbis kostjalt saadud vilja ise ära. Olukorras, kus vilja puudujääk tuvastati vahetult pärast kostja

poolt väidetavate suurte viljakoguste hagejale üleandmist, ei ole usutav, et hageja suutis niivõrd

lühikese aja jooksul sedavõrd suure koguse nisu oma ettevõtluse tarbeks ära kulutada.

PankrS § 109 lg-s 1 ning § 113 lg 1 p-s 2 sätestatud rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise

eeldused on täidetud. Tõendatud on poolte käitumise vastuolu hea usu põhimõttega ning sellega teiste

võlausaldajate huvide kahjustamine, kostjale rahalise kohustuse täitmisel tema teistele

võlausaldajatele eelistamine ning kostja teadmine talle rahalise kohustuse täitmisel hageja

maksejõuetusest. Kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid ja tuvastada

asjaolusid ka selles osas maakohtu märgitust erinevalt. Vastupidiselt kostja väitele ei ole maakohus

otsuse tegemisel lähtunud PankrS § 113 lg 1 p-s 2 sätestatud neist alustest, mis võimaldavad rahalise

kohustuse täitmise tagasi võita juhtudel, kui täitmine võlausaldajale toimus ebatavalise

maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta

hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi uueks

arutamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis tähelepanuta, et maakohus rajas otsuse

asjaolule, mida menetluses ei arutatud ja mille kohta ei esitatud tõendeid. Pooled ei vaielnud selle üle,

et vilja omand läheb üle siis, kui hageja tasub vilja eest ja kostja annab kirjaliku loa vili kasutusele

võtta. Maakohus tugines vääralt eeldusele, et lisaks eeltoodule tuli teha veel lisatoiminguid (vilja

kaalumine ja eraldamine).

Ringkonnakohus tõlgendas valesti faktilisi asjaolusid, mis tõi kaasa ebaõige otsuse. Hageja täitis

müügilepingust tuleneva raha maksmise kohustuse ja sai vastu vilja. Pooled ei leppinud vilja omandi

üleminekut kokku teisiti, kui on sätestatud AÕS § 92 lg-s 2. Müügilepingus ei ole pooled kokku

leppinud, et hagejale vilja omandi üleminekuks on vaja vilja kaaluda ja eraldada.

Kohtud kohaldasid valesti PankrS § 113 lg 1 p 2, kui võitsid tagasi rahalise kohustuse täitmise

vaatamata sellele, et hageja sai kostjalt vastu rahalise kohustuse täitmisega samas väärtuses vara

(vilja). Võlausaldajate huvide kahjustamine ei ole sellises olukorras võimalik. Alused rahalise

kohustuse täitmise tagasivõitmiseks puuduvad. Hagi rahuldamine ei tooks kaasa pankrotivara

suurenemist, sest kui tehing on tühine, tuleks hagejal tagastada vili või hüvitada vilja väärtus.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb hageja sellele vastu ja leiab, et ringkonnakohus kohaldas

õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.

8. Kolmas isik toetab oma vastuse kohaselt kassatsioonkaebust ja palub selle rahuldada.

9. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde ning hageja

esindaja oma vastuväidete juurde. Kolmanda isiku esindaja toetas kostja seisukohti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on täitnud hagejaga sõlmitud müügilepingust tuleneva

müüja kohustuse anda üle vilja omand ning kas selle kohustuse täitmata jätmine on aluseks sellele, et

hageja võib enda tasutud lepingusumma pankrotimenetluses tagasi võita. PankrS § 109 lg 1 ja § 113

lg 1 p 2 järgi on rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise ja tagasivõitmise eelduseks

võlausaldajate huvide kahjustamine.

12. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ostis hageja oksjonilt vilja, mis oli poolte sõlmitud

hoiulepingu järgi tema enda valduses ja ostetud vilja väljastaja pidi olema hageja ise. Maakohus

rahuldas hageja nõude, leides, et PankrS § 109 lg-st 1 ja § 113 lg 1 p-st 2 tulenevad rahalise

kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise ja tagasivõitmise eeldused on täidetud. Tuvastatud on

mõlema lepingupoole pahauskne käitumine, samuti see, et hageja kandis kostjale üle raha vilja

omandit saamata. Rahaline kohustus on täidetud üht võlausaldajat teisele eelistades ning kostja teadis

talle rahalise kohustuse täitmisel hageja maksejõuetusest.

13. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et müügilepingust tuleneva kohustuse täitis

ainult hageja, tasudes lepingujärgse müügihinna vilja omandit vastu saamata (lepingu täitmine ühe

poole poolt), sest vilja ei kaalutud ega koguseid ei fikseeritud, mistõttu vilja omandiõigus hagejale

üle ei läinud. Eeltoodud järelduse tegemisel tõlgendasid kohtud pooltevahelist lepingut, leides, et

vilja omand ei läinud hagejale üle formaalse omandi ülemineku kokkuleppe alusel (AÕS § 92 lg 2),

vaid pärast tegelike toimingute tegemist (vilja ülekaalumine ja koguste fikseerimine, vilja eraldamine

(ümberpaigutamine)).

14. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 208 järgi on müüja müügilepingujärgseks kohustuseks anda ostjale asi

üle ja teha võimalikuks omandi üleminek ostjale. Kolleegium märgib esmalt, et kuna vili on

asendatav asi, siis sõltuvalt vilja hagejale hoiule andmise ajast, võib vilja omandi ülemineku

hindamisel tähtsust omada ka tsiviilkoodeksi (TsK) § 430 või VÕS § 896 lg 1. Kui hoidjal nimetatud

sätete kohaselt vilja omandit ei tekkinud, tuleb arvestada järgmist.

Vallasasja omandi üleandmiseks peavad olema täidetud asjaõigusseaduses sätestatud eeldused.

AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja

valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. AÕS § 92 lg 2

kohaselt, kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja

omandaja kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Kohtutel tuli seega tuvastada, kas hagejal juba oli

müüdava vilja valdus või kas ta sai selle, ja lahendada küsimus, milline oli lepingus poolte kokkulepe

vilja omandi ülemineku kohta. Lepingu p-s 7 leppisid pooled kokku, millal tekib vilja kasutamise

(väljaveo) õigus. Viidatud lepingupunkti järgi tekib hagejal vilja kasutamise õigus lepingu

allakirjutamise hetkest proportsionaalselt vilja eest tasutud summaga ning vili väljastatakse ainult

kostja juhataja kirjaliku korralduse alusel, millest ühe eksemplari saab vilja väljastaja, teise ostja.

Müügilepingu p 6 järgi oli vilja väljastajaks hageja.

Kohtute põhjendustest ei selgu, miks ei ole müügilepingu p 7 esimeses lauses märgitu käsitatav

poolte kokkuleppena vilja omandi ülemineku kohta. Seevastu sidusid kohtud vilja omandi ülemineku

hagejale vilja ülekaalumise ja koguste fikseerimise ning eraldamisega. Lepingu p-s 10 sätestasid

pooled vilja ülekaalumise kohta, et ostja tegelikult kätte saadud vilja koguseks loetakse vilja

väljastaja tunnustatud kaaludel fikseeritud kogus. Kuigi maakohus leidis, et leping vilja üleandmist ei

sätesta ja hageja valduses oli mingi kogus kostjale kuuluvat vilja ning vilja ostja ja väljastaja oli

müügilepingu järgi hageja ise, jätsid kohtud need asjaolud nimetatud lepingupunkti tõlgendamisel

tähelepanuta. Kui viidatud lepingupunkt sätestaks vilja omandi ülemineku aja, siis saaks hagejale

vilja omandi üleminek kirjeldatud olukorras sõltuda vaid hagejast endast. Nii saaks hageja, jättes vilja

kaalumata ja kogused fikseerimata, tekitada ise olukorra, kus on võimalik tugineda sellele, et vilja

omand ei ole üle läinud. Kolleegium märgib, et asjaõigusleping vallasomandi üleandmiseks võib

iseendast olla ka tingimuslik. Kas ja millise tingimusega seostasid pooled müüdud vilja omandi

ülemineku, tuleb välja selgitada VÕS §-s 29 sätestatut arvestades.

VÕS § 29 lg 1 järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see

tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.

Sama paragrahvi lg-s 5 selgitatakse, et lepingu tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada lepingu

sõlmimise asjaolusid, lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist, tavasid ja

lepingupoolte praktikat. Lepingutingimust tuleb 6. lõike kohaselt tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist

(vt selle kohta nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 10, samuti

12. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06, p-d 17 ja 18).

15. Sõltuvalt sellest, kas tuvastatud asjaoludel sai hageja oma rahalise kohustuse täitmise vastu vilja

omandi või mitte, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel otsustada hageja nõude rahuldamise

üle. Juhul kui pooled on kehtivast müügilepingust tulenevad kohustused täitnud (hageja sai oma

rahalise kohustuse täitmise vastu samas väärtuses vilja omanikuks), tuleb esitatud tõendite ning

poolte väidete ja vastuväidete alusel hinnata, kas hageja on oma rahalise kohustuse täitmisega

kahjustanud teiste võlausaldajate huve. Kolleegium juhib tähelepanu, et tagasivõitmise

kohustuslikuks tingimuseks on teiste võlausaldajate kahjustamine. Riigikohus on 9. mail 2007. a

tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07 tehtud otsuse p-s 9, samuti 19. detsembril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-115-

07 tehtud otsuse p-s 15 selgitanud, et tulenevalt PankrS § 109 lg-st 1 on ka PankrS § 113 puhul

rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine.

16. Kolleegium osutab ka 3. juunil 2003. a tsiviilasjas nr 3-2-1-58-03 tehtud otsuses väljendatud

seisukohtadele kehtinud PankrS § 45 (kehtiva PankrS § 109 lg 1 ja § 113) kohaldamise kohta.

Kolleegium märkis viidatud otsuse p-s 9, et tagasivõitmisel tuleb arvestada ka seda, kas tehing,

millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Samas rõhutas

kolleegium, et pankrotiseaduse eesmärk ei ole soodustada pankrotiohus isikuga tehingute tegemisest

hoidumist ning kui PankrS § 45 alusel saaks tagasi võita kõik võlad, mis on tasutud selles märgitud

ajavahemikel, siis oleks pankrotiohus isiku majandustegevus halvatud. Kolleegium jõudis järeldusele,

et PankrS § 45 alusel pole üldjuhul tagasivõidetav sellisest tehingust tekkinud võla tasumine, mis

mõlemapoolselt täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist või pankrotimenetluse

algatamisest kuni pankroti väljakuulutamiseni ja kui mõlemapoolne täitmine toimus

majandustegevuses tavalise tähtaja jooksul. Küll on aga võimalik seaduses nimetatud asjaoludel

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada tehing ise. Sama otsuse p-s 8 leidis kolleegium, et ka siis,

kui kostjat on teistele võlausaldajatele eelistatud, kuna temale tasuti võlg, kuid võlausaldajatele, kelle

nõuded on varasemates järkudes või ka samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, võlga ei

tasutud, ei saa sellist ühe võlausaldaja eelistamist teistele pidada iseenesest teiste võlausaldajate

kahjustamiseks.

17. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele, et kohtud rajasid otsuse asjaolule, mida menetluses

ei arutatud, märgib kolleegium järgmist. Toimiku materjalide kohaselt vaidles hageja vastu kostja

seisukohale, et vilja omand läheb üle siis, kui hageja tasub vilja eest ja kostja annab kirjaliku loa vili

kasutusele võtta. Nii nähtub maakohtu 19. detsembri 2007. a istungi protokollist, et hageja arvates ei

ole lepingus sätestatud vilja väljastamist toimunud ning seega ei ole vilja omand hagejale üle läinud

(tlk 197). Samas märgib hageja (tlk 202), et lepingu täitmist ei ole üleandmise-vastuvõtmise aktiga

vormistatud ning pole esitatud ka muid tõendeid, et üleandmisena käsitatakse juba hageja valduses

oleva vilja üleandmist. Seega tõlgendasid pooled lepingusätteid vilja omandi ülemineku tuvastamise

osas erinevalt ning kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, on

põhjendamatu.

18. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

19. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 ja 8 alusel tagastada

kassatsioonikautsjon.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik