3-2-1-17-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-17-09

Otsuse kuupäev

Tartu 7. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Aili Riisa hagi Osaühingu Valge VN vastu töötasu,

puhkusetasu ja lõpparve maksmisega viivitamise eest hüvitise

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-

19922

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aili Riisa kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

27 530 krooni 20 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aili Riisa (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Raul Tosmann

Kostja Osaühing Valge VN (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Mart Sikut

Asja läbivaatamise kuupäev

2. märts 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-19922 osas,

millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 28. veebruari 2008. a otsuse osas, millega

maakohus rahuldas Aili Riisa hagi Osaühingu Valge VN vastu töötasu 15 871 krooni,

puhkusetasu 1759 krooni 80 sendi ja palga maksmisega viivitamise eest hüvitise 9899 krooni

40 sendi saamiseks, ning jätta selles osas jõusse maakohtu otsus.

2. Muuta Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsuse tsiviilasjas nr 2-07-19922 resolutsiooni

osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 28. veebruari 2008. a otsuse osas,

millega maakohus jättis rahuldamata töövaidluskomisjonis menetlemata Aili Riisa nõuded

(vähem makstud palga, puhkusetasu ja viivise nõudes ajavahemiku eest pärast

töövaidluskomisjoni otsust ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks),

ning saatis need nõuded maakohtule uueks läbivaatamiseks, ja saata asi nende nõuete osas

Tartu Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

3. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-19922

osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 28. veebruari 2008. a otsuse osas,

millega maakohus jättis rahuldamata Aili Riisa nõude 2005. aasta jaanuarikuu palga

saamiseks, ning saatis selle nõude Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4. Jätta muutmata Tartu Ringkonnakohtu 25. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-19922

osas, millega ringkonnakohus tühistas Tartu Maakohtu 28. veebruari 2008. a otsuse

menetluskulude väljamõistmise kohta.

5. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

5.1. Välja mõista Osaühingult Valge VN Aili Riisa kasuks töötasu 15 871 krooni, puhkusetasu

1759 krooni 80 senti ja palga maksmisega viivitamise eest hüvitis 9899 krooni 40 senti.

5.2. Saata Tartu Maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks Aili Riisa nõuded vähem

makstud palga, puhkusetasu ja viivise saamiseks ajavahemiku eest pärast töövaidluskomisjoni

otsust ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks.

5.3. Saata Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks Aili Riisa nõue 2005. aasta jaanuarikuu

palga saamiseks.

6. Kassatsioonkaebus rahuldada.

7. Tagastada Aili Riisale kassatsioonkaebuselt 18. juulil 2008 tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aili Riisa (hageja) esitas 17. novembril 2006 Viljandimaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile

avalduse Osaühingu Valge VN (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista palga 17 076 krooni

2005. a jaanuari ja ajavahemiku eest septembrist 2005 kuni oktoobrini 2006, hüvitise 10 583 krooni

palga maksmisega viivitamise eest ning puhkusetasu 1828 krooni 55 senti 2005. aasta ja 2006. aasta

eest.

2. Töövaidluskomisjon mõistis 18. aprilli 2007. a otsusega kostjalt hageja kasuks välja põhipalga

4141 krooni 2005. aasta eest, põhipalga 12 493 krooni 2006. aasta eest, puhkusetasu 792 krooni

2005. aasta eest ja puhkusetasu 967 krooni 80 senti 2006. aasta eest ning hüvitise palga maksmisega

viivitamise eest 9899 krooni 40 senti.

3. Kostja esitas 23. mail 2007 Tartu Maakohtule taotluse töövaidluse läbivaatamiseks hagimenetluses.

Kostja palus jätta rahuldamata hageja nõuded palga ja puhkusetasu ning palga maksmisega

viivitamise eest hüvitise saamiseks.

Kostja taotluse kohaselt oli hageja põhipalk 5. mail 2003 sõlmitud töölepingu p 4.1 järgi 2500 krooni

kuus. Lepingu p 4.2 kohustas kostjat maksma hagejale lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise või

tulemuslikuma töö eest. Pooled ei ole kunagi kokku leppinud teistsugustes palgatingimustes või

suuremas töötasus, kui on kokku lepitud töölepingus. Kostja tagas hagejale vähemalt 2500-kroonise

põhipalga. Hageja palgalehtedel näidatud põhipalga hulka on arvestatud ka lisatasud ja muud

võimalikud juurdemaksed. Hageja tõlgendab meelevaldselt kostja eksimust juriidilises

terminoloogias enda kasuks. Asjaolu, et tööandja maksab töötajale mõnikord suuremat kuupalka, kui

töölepingus märgitud, ei muuda töölepingus kokkulepitud palgatingimusi.

4. Hageja vastuse kohaselt lepiti töölepingus kokku, et hageja põhipalk on 2500 krooni ning see

sisaldab tasu töötamise eest õhtusel ja öisel ajal. Hiljem suurendati poolte kokkuleppel hageja palka

selliselt, et põhipalk ajavahemikul 2004. aasta novembrist kuni 2005. aasta märtsini oli 31 kr/h,

2005. aasta aprillist kuni juulini 32 kr/h ning alates 2005. aasta augustist 34 kr/h. Seda, et kostja täitis

kokkuleppeid, tõendavad tema enda koostatud palgalehed. Alates 2005. aasta septembrist hakkas

kostja hagejale maksma palka kokkulepitust vähem.

Hageja täiendas töövaidluskomisjonile esitatud palganõuet, paludes kostjalt välja mõista 2005. a

jaanuari palga 1488 krooni tööseisaku aja eest, lähtudes kokkulepitud palgamäärast 31 kr/h. Lisaks

palus hageja kostjalt välja mõista 2006. aasta novembrist kuni 2007. aasta veebruarini vähem

makstud palga 7339 krooni ja 2006. aasta oktoobrist kuni 2007. aasta märtsini vähem makstud

puhkusetasu 1582 krooni 88 senti, lähtudes palgamäärast 34 kr/h. Samuti suurendas hageja palga

maksmisega viivitamise hüvitise nõuet, paludes ajavahemiku eest 17. novembrist 2006 kuni

2. aprillini 2007 välja mõista lisaks 5539 krooni 18 senti. Hageja loobus 756 krooni nõudest, kuna

kostja on palganõude selles ulatuses rahuldanud. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista

54 685 krooni 78 senti.

5. Tartu Maakohus jättis 28. veebruari 2008. a otsusega rahuldamata kostja taotluse ja rahuldas

osaliselt hageja nõude, mõistes kostjalt hageja kasuks välja palga 15 878 krooni, puhkusetasu

1759 krooni 80 senti ja palga maksmisega viivitamise eest hüvitise 9899 krooni 40 senti. Ühtlasi

jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt tuleb palganõude lahendamisel võtta aluseks hagejale makstud tegelik

palk, mis kajastub palgateatistel. Töölepingus ei ole tehtud kirjalikke muudatusi palga suurendamise

ega vähendamise kohta. Kuna tunnistajate ütlused on vastuolulised, siis ei saa neist lähtuda. Töö

tasustamise aluseks ei saa võtta kehtinud palga alammäära, sest selle järgi kostja hagejale palka ei

maksnud. Tegelikkusele ei vasta kostja väide, et põhipalga hulka arvestati kõik lisatasud ja

juurdemaksed. Palgalehtedel on lisaks põhipalgale arvutatud lisatasu õhtuse ja öise tööaja eest,

samuti preemia.

Tõendatud on, et hageja põhipalga tunnimäär oli alates 2004. aasta novembrist 31 krooni, alates

2005. aasta aprillist 32 krooni ja alates 2005. aasta augustist 34 krooni. Kuna kostja täitis kirjalikult

vormistamata jäetud palga suurendamise kokkulepet, kehtib poolte kokkulepe, et alates 2005. aasta

augustist oli hageja põhipalk 34 kr/h. Kehtetu on ajavahemikul septembrist 2005 kuni oktoobrini

2006 hageja töötasu vähendamine alla 34 kr/h määrani 18-31 kr/h. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks

välja mõista vähem arvestatud ja makstud palk 16 634 krooni, millest tuleb maha arvata pärast

töövaidluskomisjoni otsust hagejale makstud 756 krooni, ning palga maksmisega viivitamise eest

hüvitis 9899 krooni ja puhkusehüvitis 1759 krooni 80 senti.

Maakohus jättis rahuldamata hageja täiendava taotluse mõista kostjalt välja palk ja puhkusetasu

ajavahemiku eest alates töövaidluskomisjoni otsusest kuni töölepingu lõpetamiseni ning hüvitis palga

ja lõpparve maksmisega viivitamise eest. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITLS) § 24

lg 1 kohaselt saab pool, kes ei ole töövaidluskomisjoni otsusega nõus, kohtusse pöörduda üksnes

sama vaidlusega, mida lahendas töövaidluskomisjon. ITLS § 24 lg 5 järgi loetakse

töövaidluskomisjonile esitatud avaldus hagiavalduseks, juhul kui teine pool esitab kohtule taotluse

töövaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluse korras. Seega loetakse

avalduses esitatud nõuded ka hagiavalduse nõueteks ning järelikult ei saa hagis teistsuguseid nõudeid

esitada ka ITLS § 24 lg-s 5 sätestatud juhtumil.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole maakohus hinnanud kõigi tunnistajate ütlusi. Asjaolu, et kostja

on palgalehtedel eraldi välja toonud põhipalga, ei tõenda iseenesest poolte kokkulepet iga kuu

makstava suurema töötasu kohta. Ajavahemikus septembrist 2005 oktoobrini 2006 on hageja

palgalehtedel põhipalk märgitud erinevas suuruses, kuid see ei ole põhipalk palgaseaduse (PalS) § 2

lg 1 mõttes, vaid selle hulka on arvestatud ka lisatasud ja muud võimalikud juurdemaksed. Maakohus

tõlgendas kostja terminoloogilist eksimust hageja kasuks. Puudub PalS § 2 lg-le 2 ja § 10 lg-le 2

vastav palga muutmise kokkulepe. Järeldus, et hageja töötasu vähendamine alla 34 kr/h septembrist

2005 oktoobrini 2006 tuleb lugeda kehtetuks, ei vasta Riigikohtu seisukohale tsiviilasjas nr 3-2-1-18-

00, mille kohaselt, kui tööandja maksab töötajale mõnikord suuremat kuupalka, kui on märgitud

töölepingus, ei muuda see töölepingus kokkulepitud palgatingimusi.

7. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus

jättis nõude osaliselt rahuldamata. Hageja palus teha selles osas uue otsuse ning rahuldada hageja

täiendavad nõuded palga, puhkusehüvitise ning palga ja lõpparve maksmisega viivitamise eest

hüvitise saamiseks.

Maakohus kohaldas valesti ITLS § 24. See paragrahv ei keela hagejal kohtumenetluses nõuet

suurendada. Lõpparve kinnipidamise eest ühe kuu keskmise palga suuruse hüvitise nõude esitas

hageja kohtumenetluses täiendavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 370 lg 1 alusel. Vale

on maakohtu seisukoht, et kohus ei saa lähtuda tunnistaja ütlustest, mis tõendavad, et pooled sõlmisid

kokkuleppe selle kohta, et hageja põhipalk on alates 2005. aasta augustist 34 kr/h.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tartu Ringkonnakohus tühistas 25. juuni 2008. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse.

Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja nõuded palga, puhkusetasu ja palga maksmisega

viivitamise eest hüvitise saamiseks ning saatis töövaidluskomisjonis menetlemata nõuded ja

2005. aasta jaanuarikuu palga nõude maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on õige, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda hageja

palgateatistest. Samas on maakohus ebaõigesti tuvastanud, et hageja tunnipalk oli alates 2004. aasta

novembrist 31 krooni, alates 2005. aasta aprillist 32 krooni ja alates 2005. aasta augustist 34 krooni.

Apellatsioonkaebuses on põhjendatult leitud, et sellises palgamääras ei ole pooled kokku leppinud.

Kostja seaduslik esindaja on maakohtus kinnitanud, et kõikidele töötajatele arvestati palka tunnitasu

alusel, erinevatel töötajatel oli see erinev ning sõltus töötaja tööpanusest. Iga töötaja tunnitasumäär

sõltus meistri esitatud andmetest, kuid see ei olnud kunagi väiksem palga alammäärast. Hageja

seletused ja palgateatised tõendavad, et talle maksti palka tunnitasu alusel. Kostja töötajate tööaja

tabelid ja palgalehed tõendavad, et ka teistele töötajatele maksti palka tunnitasu alusel ja ka teistel

töötajatel oli tunnitasu määr kuude lõikes erinev. Iga töötaja kuu tunnitasu määr sõltus tema

tööpanusest ja tehtud töö kvaliteedist ning võis olla kuude lõikes erinev. See on kooskõlas ka hageja

töölepingu p-ga 4.2, mille kohaselt kostja maksab lisatasu täiendavate tööülesannete täitmise või

nõutavast tulemuslikuma töö eest.

Kuigi töölepingus olid pooled leppinud kokku põhipalga suuruses 2500 krooni kuus, maksti palka

tunnimäära alusel. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-6-08 leidnud, et töölepingu vorminõude eesmärgist ei

tulene, et tööleping ja/või selle muutmise kokkulepped oleksid kirjaliku vormi järgimata jätmise

korral tühised. Kuna hageja aktsepteeris kogu töötamise aja jooksul töötasustamist tunnimäärast

lähtudes, siis oli see kooskõlas tema tahtega.

Hageja väide, et poolte kokkuleppe kohaselt makstakse hagejale alates 2005. aasta augustist palka

34 kr/h, ei põhine asjas kogutud tõenditel ja on ekslik. Asjaolu, et tööandja arvestas talle palka

2004. aasta novembris 31-kroonise tunnitasumäära järgi, 2005. aasta aprillis 32-kroonise

tunnitasumäära järgi ja 2005. aasta augustis 34-kroonise tunnitasumäära järgi, kinnitab nende kuude

tunnitasumäära (sh töötaja tööpanust ja töö kvaliteeti), mitte aga poolte kokkulepet, et nimetatud

tunnitasumäärast tuleb lähtuda ka edaspidi.

Palgateatistest nähtuvalt ei ole hagejale pärast 2005. aasta augustit arvestatud palka 34 krooni suuruse

tunnitasumäära alusel ning hageja on seda aktsepteerinud kuni 2006. aasta novembrini. Kui pooled

oleksid kokku leppinud, et alates 2005. aasta augustist on tunnitasumäär 34 krooni, oleks hageja

pärast 2005. aasta septembri palgateatise saamist kohe pöördunud kostja poole asjaolude

selgitamiseks. Tunnistaja ütlused ei tõenda, et pooled leppisid kokku tunnitasumäära tõstmises.

Kostja seisukohti kinnitab kaudselt ka asjaolu, et hageja tööleping lõpetati 2. aprillil 2007

töökohustuste rikkumise tõttu ning hageja ei ole töölepingu lõpetamist vaidlustanud. Kuna pooled ei

ole kokku leppinud hageja nõutud tunnitasumäärades, tuleb jätta rahuldamata tema nõuded vähem

makstud palga ja puhkusetasu ning hüvitise saamiseks.

Hageja täiendavad nõuded vähem makstud palga ja puhkusetasu ning viivise nõudes (ajavahemiku

eest pärast töövaidluskomisjoni otsust) ning keskmise palga väljamõistmiseks lõpparve

väljamaksmisega viivitamise eest on käsitatavad hagi aluse ja eseme muutmisena TsMS § 376 lg 1

mõttes. Selliste nõuete esitamine ei ole ITLS § 24 lg 3 teise lause järgi töövaidluskomisjoni otsusega

mittenõustumisel lubatav. Hageja esitatud täiendavad nõuded ja uued asjaolud on käsitatavad

iseseisva hagiavaldusena, mistõttu peab maakohus neid hageja nõudeid ka menetlema. Maakohus

peab asja uuel läbivaatamisel selgitama, kas hagiavaldus (täiendavad nõuded) on esitatud puudustega,

mis takistab hagiavalduse menetlusse võtmist.

Rahuldades hagi 2005. aasta jaanuari palga 763 krooni saamiseks, on maakohus rikkunud TsMS 442

lg-t 8, kuna kohtuotsusest ei selgu kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid,

millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega tühistati

maakohtu otsus hagi rahuldamise osas ning jäeti rahuldamata hagi palga, puhkusetasu ja hüvitise

saamiseks. Hageja palub tühistatud osas teha uue otsuse, millega mõista kostjalt välja palk

15 871 krooni, puhkusetasu 1759 krooni 80 senti ja hüvitis 9899 krooni 40 senti.

Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas valesti PalS § 2 lg-d 1-5 ja § 3, 4, 10. Seadusele ei vasta

ringkonnakohtu seisukoht, et põhipalgale lisaks makstav palgalisa tööpanuse ja töö kvaliteedi eest on

tunnitasumäära või põhipalga hulgas. PalS § 2 lg-te 2-4 alusel ei saa tunnitasumäär ega põhipalk

sisaldada lisatasu, mida makstakse suurema või väiksema tööpanuse või nõutavast kvaliteetsema töö

eest sel kuul. Tunnitasumäär peab olema töötajale tagatud ja makstud iga töötunni eest, mil töötaja

täitis oma tööülesandeid. Tööandja ei või palgamäära ega põhipalka ühepoolselt vähendada ega

muuta.

Ringkonnakohus tuvastas palgateatiste alusel õigesti, et pooled olid kokku leppinud tunnitasumääras.

Samas on kohus valesti tuvastanud, et pooled ei olnud kokku leppinud 34-kroonises tunnitasus. Nii

hageja palgateatised kui ka tunnistaja ütlused tõendavad, et pooled olid kokku leppinud selles, et

alates 2005. a augustist on hageja palgamäär 34 kr/h. Ringkonnakohus on tõendeid valesti hinnanud.

Kuna töötaja on töösuhtes nõrgemaks pooleks ja töölepingu kirjalikult vormistamata jätmise eest

kannab tööandja TLS § 28 lg 3 järgi haldusvastutust, ei saa lepingu kirjalikult vormistamata jätmise

korral tuvastada töötasu kokkulepet üksnes kostja seadusliku esindaja väidete alusel. Samuti ei ole

ringkonnakohus märkinud, miks ta ei nõustu hageja väidetega võlaõigusseaduse § 28 lg 2 alusel

tavaliselt tasutava või mõistliku hinna rakendamise kohta. Leides, et poolte kokkulepe puudub, pidi

ringkonnakohus arvestama VÕS § 28 lg-ga 2, mille kohaselt, kui lepingus puudub hind, tuleb maksta

tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 436 lg-s 4 sätestatud keeldu tugineda asjaolule, mida ei ole

menetluses arutatud. Üllatuslik on ringkonnakohtu arvamus, et hageja aktsepteeris palga vähendamist

2006. a novembrini ja oleks pidanud kohe pöörduma kostja poole selgituse saamiseks. Samuti on

üllatuslik ringkonnakohtu seisukoht, et kostja väiteid kinnitab kaudselt asjaolu, et hagejaga lõpetati

tööleping töökohustuste rikkumise tõttu ning hageja ei ole seda vaidlustanud.

Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, millega saadeti maakohtule läbivaatamiseks

töövaidluskomisjonis menetlemata nõuded ning 2005. aasta jaanuari palga nõue. Samas leiab hageja,

et õige ei ole ringkonnakohtu seisukoht, et palga ja puhkusetasu suurendamine on hagi aluse ja eseme

muutmine TsMS § 376 lg 1 järgi ning et nende nõuete esitamine ei ole ITLS § 24 lg 3 kohaselt

lubatud. Kuna hageja esitas samade asjaolude alusel suurendatud palga ja puhkusetasu nõude

täiendused üksnes ajavahemiku pikenemise tõttu, ei ole tegemist hagi aluse ega eseme muutmisega.

Samuti on ringkonnakohus ületanud apellatsioonkaebuse piire, rikkudes sellega TsMS § 651 lg-t 1.

Pooled ei vaidlustanud maakohtu otsust 2005. aasta jaanuari palga osas.

10. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsus

on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 järgi tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata.

Kuna menetlusõiguse normi rikkumine on võimalik kõrvaldada Riigikohtus, jätab kolleegium selles

osas TsMS § 691 p 5 alusel jõusse maakohtu otsuse. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

Kassatsioonkaebusest olenemata muudab kolleegium ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni osas,

millega ringkonnakohus saatis töövaidluskomisjonis menetlemata nõuded maakohtule uueks

läbivaatamiseks. Need nõuded tuleb saata maakohtule TsMS § 372 alusel menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Ülejäänud osas, s.o osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis uueks

läbivaatamiseks hageja nõude 2005. aasta jaanuari palga saamiseks, jätab kolleegium ringkonnakohtu

otsuse muutmata.

12. Kooskõlas TsMS § 688 lg-ga 1 kontrollib kolleegium kassatsioonkaebuse alusel ringkonnakohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

osas, millega maakohus oli hagi rahuldanud, ning jättis uue otsusega rahuldamata hageja nõuded

palga, puhkusetasu ja palga maksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks.

13. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, milline oli hageja tunnipalgamäär alates

2005. aasta augustist, st kas kostja pidi tagama hagejale 34-kroonise tunnipalgamäära ka pärast

2005. aasta augustikuud.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja palk kirjaliku töölepingu järgi oli 2500 krooni kuus, kuid

tegelikult maksis kostja hagejale töötasu ajapalgasüsteemi alusel. Ringkonnakohtu märgitu, et kostja

võis maksta hagejale palka tunnimäära alusel, vastab Riigikohtu varasemale seisukohale, mille

kohaselt ei tulene töölepingu vorminõude eesmärgist, et töölepingu muutmise kokkulepped oleksid

kirjaliku vormi järgimata jätmise korral tühised (vt Riigikohtu 19. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-6-08, p 13).

Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda hageja

palgateatistest. Samas on ringkonnakohus leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et pooled leppisid

kokku selles, et hageja tunnitasumäär on alates 2005. aasta augustist 34 krooni. Kolleegium leiab, et

ringkonnakohus on poolte tõendamiskoormise valesti jaganud.

Töölepingu muutmine on TLS § 59 lg 1 kohaselt töölepingus kindlaksmääratud tingimustes

muudatuste tegemine. Sama paragrahvi 5. lõike järgi on töölepingu muutmine lubatud vaid poolte

kokkuleppel, välja arvatud TLS §-des 61-66 sätestatud juhtudel, mil töötajal või tööandjal on õigus

nõuda töölepingu ühepoolset muutmist. Töölepingus kokkulepitud palgatingimusi on PalS § 4 lg 1

järgi lubatud muuta ainult poolte kokkuleppel. Seega ei ole tööandjal õigust ühepoolselt töötaja palka

vähendada. Töölepingu tingimuste muutmise vormistamise kohustus lasub TLS § 28 lg 3 ja § 70 järgi

tööandjal. Riigikohus on 5. aprilli 2000. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-00 leidnud, et töölepingus

kokkulepitud palgatingimusi ei muuda asjaolu, et tööandja on lõpparve arvutanud suurema kuupalga

alusel, kui oli märgitud töölepingus.

Kolleegiumi arvates tuleb juhul, kui töötaja palgamäära muudatust ei ole töölepingus kirjalikult

vormistatud ning palgamäär nähtub üksnes töötajale makstud palga teatisest, eeldada, et pooled on

palgatingimuste muutmises kokku leppinud. Kui tööandja väidab, et palgateatisel märgitud palgamäär

ei väljenda poolte kokkulepet palga suurendamise kohta, vaid töötajale maksti ühekordselt suuremat

palka nt tulemuslikuma töö eest, peab ta kooskõlas TsMS § 230 lg-ga 1 tõendama, et palga ühekordne

suurendamine ei olnud töölepingu muutmine. Asjaolu, et palgateatis ei kajasta töötajale makstud

põhipalga suurust, peab samuti tõendama tööandja. Praegusel juhul on maakohus leidnud, et kostja ei

ole neid asjaolusid tõendanud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga.

14. TsMS § 436 lg 4 keelab kohtul tugineda otsust tehes asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud.

Selle põhimõttega peab TsMS § 654 lg 1 kohaselt arvestama ka ringkonnakohus. Asjasse ei puutu

ringkonnakohtu märgitu, et 34-kroonise tunnipalga kokkuleppe puudumist kinnitab see, et hagejaga

lõpetati tööleping töökohustuste rikkumise tõttu ning hageja ei ole seda vaidlustanud. Õige ei ole

ringkonnakohtu seisukoht, et kokkuleppe puudumist tõendab ka see, et hageja ei pöördunud kohe

pärast 2005. aasta septembri palga saamist kostja poole selgituse saamiseks. ITLS § 6 lg 3 ja § 7 järgi

on palga maksmise nõude esitamise tähtaeg kolm aastat alates ajast, mil töötaja sai või pidi saama

teada oma õiguse rikkumisest. Seaduses sätestatud aegumistähtaja sees saab määrata täiendava hea

usu põhimõttest lähtuva uue tähtaja, mille jooksul isik võib oma õiguste kaitseks hagi esitada, üksnes

erandlike asjaolude esinemisel (vt Riigikohtu 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13).

Praegusel juhul ei ole selliseid asjaolusid esile toodud.

15. Kuna praegusel juhul tuleb eeldada, et pooled leppisid kokku 34-kroonises tunnitasumääras alates

2005. aasta augustist (vt otsuse p 13), ei kohaldu asjas VÕS § 28 lg 2. Mõistlikust töötasu määrast,

mida sama tegevusalaga ettevõtted tavapäraselt sama kvalifikatsiooniga töötajale maksavad, tuleks

töötasu kindlakstegemisel lähtuda juhul, kui poolte kokkulepet ei saa tuvastada usaldusväärsete

kirjalike tõendite alusel.

16. Kolleegium jätab tähelepanuta hageja väited, et ringkonnakohus on 2005. aasta palganõuet

lahendades ületanud apellatsioonkaebuse piire ning et palga- ja puhkusetasunõude suurendamine

kohtumenetluses ei ole käsitatav hagi aluse ja eseme muutmisena. TsMS § 457 lg 1 järgi toob

pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon. Kuna kohtuotsuse põhjendav

osa iseseisvalt poolte õigusi ja kohustusi ei mõjuta, ei ole ringkonnakohtu otsus vaidlustatav ilma

otsuse resolutsiooni peale kassatsioonkaebust esitamata (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14). Hageja ei ole palunud tühistada ringkonnakohtu otsust osas, millega

saadeti maakohtule menetlemiseks hageja nõue 2005. aasta jaanuari palga saamiseks ning nõuded,

mida ta ei olnud esitanud töövaidluskomisjonile.

17. Ringkonnakohus on otsuse resolutsioonis ekslikult märkinud, et töövaidluskomisjonis

menetlemata nõuded tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Otsuse põhjendustes on

ringkonnakohus andnud maakohtule õige juhise, mille kohaselt tuleb selgitada, kas hageja täiendavad

nõuded vähem makstud palga, puhkusetasu ja viivise nõudes (ajavahemiku eest pärast

töövaidluskomisjoni otsust) ning lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest hüvitise saamiseks, mis

on käsitatavad iseseisva hagiavaldusena, on nõuetekohased. Puuduste esinemise korral tuleb hagejale

anda tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Kui hageja kõrvaldab puudused, peab maakohus võtma

hagiavalduse menetlusse. Seega oleks ringkonnakohus pidanud saatma tsiviilasja selles osas TsMS

§ 372 järgi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Kolleegium muudab selles osas

ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni kassatsioonkaebusest olenemata.

18. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et menetluskulude jaotuse otsustab maakohus

kooskõlas TsMS § 173 lg 3 teise lausega pärast hageja kõigi nõuete läbivaatamist.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu