3-2-1-25-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-25-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 2. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Piret Puusta hagi Juhan Tõhu vastu 70 800 krooni ja viivise

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-17211

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Juhan Tõhu kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

60 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Piret Puusta (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja Juhan Tõhk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Enno Heringson

Asja läbivaatamise kuupäev

9. märts 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-17211 ning saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Rahuldada Juhan Tõhu kassatsioonkaebus.

3. Tagastada Juhan Tõhule 18. detsembril 2008. a tasutud kassatsioonikautsjon 600 (kuussada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Piret Puusta (hageja) esitas 21. septembril 2005. a Harju Maakohtule hagi Juhan Tõhu (kostja)

vastu 106 200 krooni saamiseks. 7. veebruaril 2007. a suurendas hageja oma nõuet 123 900 kroonini

ja palus nõude rahuldamisel mõista välja kuni otsuse täitmiseni 70 800 krooni suuruselt põhinõudelt

viivis 0,5% päevas.

Hagiavalduse kohaselt laenas kostja 2. aprilli 2002. a laenulepingu alusel AS-lt Saare Finants

60 000 krooni. 2. aprillil 2002. a sõlmis AS Saare Finants hagejaga käenduslepingu, mille kohaselt

hageja vastutab käendajana laenulepingust tulenevate kostja kohustuste eest solidaarselt kostjaga.

18. jaanuaril 2005. a teavitas laenuandja pooli, et kostja ei ole oma kohustusi tähtajaks 1. oktoobriks

2004. a laenuandja vastu täitnud ning et tagastamata on laenusumma 60 000 krooni ja 10 800 krooni

intressi. Laenuandja andis lubaduse, et ei esita viivisenõuet, kui võlgnevus tasutakse vabatahtlikult.

Hageja tasus laenuandjale võlgnetava summa veebruaris 2005. a.

11. märtsil 2005. a saatis hageja kostjale pretensiooni, millega andis kostjale võimaluse tagastada

tema eest laenuandjale tasutud rahasumma kohtuväliselt. Kostja sai pretensiooni isiklikult kätte

16. märtsil 2005. a. Pretensioonis hoiatas hageja kostjat, et nõude täitmata jätmise korral esitab

hageja ka lepingujärgse viivisenõude. Kostja nõuet ei tunnistanud. Laenulepingu punkti 1.4 järgi pidi

laenusaaja tasuma tähtajaks maksmata laenusumma, intressimaksete ja muude lepingujärgsete

maksete summalt maksmise tähtajast möödunud iga päeva eest viivist 0,5%. Kui maksete tähtajast on

möödunud rohkem kui 30 päeva, kohustus laenusaaja tasuma maksmise tähtajast möödunud iga

päeva eest viivist 1% tähtajaks tasumata maksete summast. Hageja luges kostja raha tagastamise

tähtajaks 16. aprilli 2005. a, s.o üks kuu pärast pretensiooni kättesaamist. Seega tuli kostjal tasuda

hagejale ajavahemiku 17. aprill kuni 16. mai 2005. a eest viivist 10 620 krooni ja alates 17. maist

kuni 2. septembrini 2005. a 76 464 krooni. 2. septembri 2005. a seisuga tuleks viivisena tasuda

87 084 krooni, millest hageja pidas mõistlikuks nõuda 35 400 krooni, hiljem suurendas hageja

viivisenõuet 53 100 kroonini.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja leidis, et hageja nõue on juba rahuldatud sellega, et kostja andis laenatud raha hageja

omandisse. Hageja soovis poolte kooselu ajal soetada laenuga eluaset ja pöördus kostja poole

palvega, et kostja võtaks laenu eluaseme esmase sissemakse ja remondi tegemiseks, kuna hagejal ei

olnud selleks raha. Kostja nõustus ja eluaseme soetamiseks sissemaksu osa laenati AS-lt Saare

Finants kostja nimel. Kostja on kandnud hageja kontole korduvalt erinevate selgitustega kokku

53 100 krooni. Hageja on kostja kontole kandnud 200 krooni. Lisaks kandis kostja hageja korteri

remondi kulusid kokku 2878 krooni. Kostja andis hagejale ka korduvalt sularaha suuremas summas,

kui sai laenu võetud. Lisaks eeltoodule kandis kostja hagejale võetud laenu tõttu intressikulusid

kokku 2894 krooni 96 senti. Intressi maksmise kohustus peaks poolte suhetest tulenevalt jääma

hageja kanda. Kostja leidis, et viivist on õigus nõuda ainult laenuandjal, mitte hagejal.

3. Harju Maakohus rahuldas 11. juuli 2007. a otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 7991 krooni 44 senti ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 2. aprillil 2002. a sõlmiti laenuleping, mille

alusel kostja laenas AS-lt Saare Finants 60 000 krooni, ja selle üle, et 2. aprillil 2002. a sõlmis hageja

AS-ga Saare Finants käenduslepingu eelnimetatud laenu käendamiseks. Pooled ei vaidle ka selle üle,

et 12. aprillil 2002. a on kostja hagejale üle kandnud 42 000 krooni ning täiendavalt 11 100 krooni.

Hageja on käsitanud raha ülekandmist kinkena, kostja on sellele vastu vaielnud. Kuna hageja on

omaks võtnud, et ta sai kostja ja AS Saare Finants vahel sõlmitud laenust 53 100 krooni, siis on

nimetatud summa ulatuses põhjendatud kostja vastuväide, et ta on täitnud hagejale käenduslepingust

tuleneva nõude enne käendaja tagasinõude esitamist. Maakohus leidis, et kostja kohustused hageja

vastu on 53 100 krooni ulatuses täidetud.

Põhjendatud on hageja vastuväited, et kostja poolt ehitusmaterjalide ostmine ning ülekanded hagejale

selgitusega !kokkuleppe, laen, sõiduraha" on seletatavad poolte kooselust tekkinud suhetega ja

nimetatud makseid ei saa käsitada käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmisena. Seega oli hagejal

kostja vastu käenduslepingust tulenev nõue põhivõlgnevuse osas 6900 krooni ning nimetatult

summalt laenulepingu kohaselt tasumisele kuuluv intress on 62 krooni 10 senti kuus. Kuna kostja sai

laenu 2. aprillil 2002. a, siis on temalt väljamõistmisele kuuluvalt summalt intress 3974 krooni

40 senti. Kostja pangaväljavõtte järgi on kostja tasunud AS-le Saare Finants 2882 krooni 96 senti

intressi, mistõttu tuleb kostjalt välja mõista 1091 krooni 44 sendi suurune intressivõlgnevus. Seega

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 7991 krooni 44 senti.

Kuna eelnimetatud summa ulatuses oli laenulepingust tulenev nõue kostja vastu hagejale üle läinud

tehingu tagajärjel, siis ei tulnud kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 173 lg-st 5 tulenevat õigust

laenulepingus kokkulepitud intressile ja leppetrahvile. Seega oli põhjendamata hageja nõue lepingust

tuleneva viivise väljanõudmiseks.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega hagi jäeti osaliselt rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 28. novembri 2008. a otsusega maakohtu otsuse ja tegi uue

otsuse, millega rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 139 592 krooni (sellest laen

60 000 krooni, intress 10 800 krooni, viivis 53 100 krooni ja kohtukulu 15 692 krooni) ja kohustas

kostjat tasuma 70 800 krooni suuruselt põhinõudelt hagejale viivist 0,5% päevas alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige

kohaldamise tõttu. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku

(põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 järgi

vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt. VÕS

§ 152 lg 1 järgi läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja

nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja

vastu, ning vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Kostja ega

maakohus ei ole näidanud õiguslikku alust järeldusele, et kostja on hagejale raha ülekandmisega

täitnud hagejale käenduslepingust tuleneva nõude enne käendaja tagasinõude esitamist.

Kostja sõlmitud laenulepingus oli tema laenusaaja ja AS Saare Finants laenuandja. VÕS § 396 lg 1

kohaselt kohustub laenusaaja laenuandjale sama rahasumma tagastama. VÕS § 397 lg 1 ning

laenulepingu tingimuste kohaselt oli kostja kohustatud laenuandjale tasuma ka kokkulepitud

laenuintressi. Kostja poolt raha ülekandmine hagejale ei lõpetanud tema kohustust laenuandjale laen

tagastada. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tal oli hagejaga kokkulepe, et kui kostja talle raha

üle kannab, kohustub hageja ise laenu laenuandjale tagastama. Sellele räägib vastu ka asjaolu, et

kostja tasus AS-le Saare Finants laenuintressi, samuti see, et võla ülekandmiseks on vaja kreeditori

nõusolekut.

Kostja ei ole ka tõendanud, et tal on tasaarvestatav nõue hageja vastu, ja ta ei ole teinud ka hagejale

tasaarvestuse avaldust. Asjaolu, et kostja kandis laenatud raha hagejale üle, ei tõenda rahalise nõude

olemasolu hageja vastu ja selle tasaarvestuse teel maksmapanemist.

Maakohtu seisukoht, et käendajale läheb tema poolt põhivõlgniku kohustuse täitmisel laenulepingust

tulenev nõue rahuldatud ulatuses üle mitte seaduse, vaid tehingu alusel, on ekslik. VÕS § 152 lg-st 1

ja § 173 lg 3 p-st 4 tulenevalt on tegemist nõude üleminekuga seaduse alusel. Seetõttu omandas

käendaja ka VÕS § 173 lg 5 kohaselt õiguse nõuda kokkulepitud intressi, sealhulgas ka viivisintressi.

Põhivõlgniku kohustuse võlausaldajale täitnud käendaja omandab täidetud ulatuses senise

võlausaldaja laenulepingust tuleneva õiguse nõuda laenulepingu täitmist laenulepingus sätestatud

tingimustel. Muu hulgas võib ta nõuda ka lepingus kokkulepitud viivist.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus ei andnud hinnangut kostja sooritusele hageja kasuks ning on sellega rikkunud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg-t 5. Ringkonnakohus on üksnes leidnud, et kostja

pole tõendanud, et tal oli hagejaga kokkulepe, et kui kostja kannab talle raha üle, kohustub hageja ise

laenu tagastama, ning samuti, et kostja ei ole tõendanud, et tal on tasaarvestatav nõue hageja vastu.

Samas ei ole ringkonnakohus võtnud seisukohta, milline oli pooltevaheline suhe. Seega ei ole

ringkonnakohus analüüsinud üldse kostja vastuväiteid ega andnud neile õiguslikku hinnangut.

Kostja leiab, et ringkonnakohus rikkus VÕS § 113 lg-t 6 kohustades kostjat hagejale tasuma

70 800 krooni suuruselt põhinõudelt viivist 0,5% päevas alates kohtuotsuse jõustumisest.

70 800 kroonist 10 800 krooni on intress, millelt VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei tohi viivist nõuda.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus jättis andmata hinnangu

pooltevahelisele suhtele, mille alusel kandis kostja hagejale raha üle, ja rikkus sellega TsMS § 654 lg-

t 5, mille kohaselt peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste

ja õiguslike väidete kohta. Ringkonnakohus on küll asunud seisukohale, et kostja poolt hagejale raha

ülekandmine ei tõenda rahalise nõude olemasolu hageja vastu ja selle tasaarvestuse teel

maksmapanemist, kuid ta ei ole seda seisukohta põhjendanud.

Ringkonnakohus oleks pidanud kindlaks tegema, millise õigussuhte alusel kandis kostja hagejale raha

üle. Tulenevalt tsiviilasja materjalidest võib tegemist olla poolte käsunduslepinguga, et hageja täidab

kostja kohustuse AS Saare Finants vastu. Sellisel juhul ei oleks tegemist kostja kohustuse täitmisega

hageja kui käendaja poolt, vaid kostja kohustuse täitmisega VÕS § 78 lg 1 järgi. Samuti võib tegemist

olla pooltevahelise laenulepinguga. Juhul kui ringkonnakohus tuvastab, et kostja kandis hagejale raha

üle tulenevalt poolte sõlmitud laenulepingust, tuleb võtta seisukoht, kas laenu tagastamise tähtpäev

on saabunud ning kui on, kas siis kostja on enda laenulepingust tuleneva nõude hageja nõudega

tasaarvestanud. Tasaarvestuse avalduse võib pool teha ka kohtumenetluse ajal. Võimalik on ka

kinkeleping kostja ja hageja vahel.

Kui leiab tõendamist, et kostja kandis hagejale raha üle, olemata selleks kohustatud, on kostjal hageja

vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi. Ka sellisel juhul peab

ringkonnakohus tuvastama, kas kostja on oma nõude hageja nõudega tasaarvestanud või mitte.

11. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et kohus on seadusvastaselt arvestanud viivist ka intressilt.

Ringkonnakohtu otsus vastab selles osas enne 1. jaanuari 2009. kehtinud TsMS § 461 lg-le 4, mis

sätestas, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise summalt

arvestatakse kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui

kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast.

12. Menetluskulude jaotus poolte vahel tuleb lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle

tulemusest.

13. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu