3-3-1-101-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-101-08

Määruse kuupäev

2. aprill 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Valentina Deminova ja Anna Sokolova kaebused Vabariigi

Valitsuse 27. aprilli 2007. a korralduse nr 229 õigusvastasuse

tuvastamiseks ning Vabariigi Valitsusele ettekirjutuse tegemiseks

paigaldada Tallinnas Kaarli pst 13 kinnistule hauatähis, millel

oleks märgitud, et antud kohale oli varem maetud Mihhail

Kulikov, kes on langenud Tallinna vabastamisel 22. septembril

1944

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2008. a määrus

haldusasjas nr 3-07-2438

Menetluse alus Riigikohtus

Valentina Deminova ja Anna Sokolova määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Valentina Deminova ja Anna Sokolova määruskaebus rahuldamata ja Tallinna

Ringkonnakohtu 4. septembri 2008. a määrus haldusasjas nr 3-07-2438 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korraldusega nr 229 otsustati sõjahaudade kaitse seaduse

(ShKS) § 8 lg 2 alusel, lähtudes julgeolekukaalutlustest ja võttes arvesse sõjahaua asukoha

ebasobivust, matta ümber Tallinnas Kaarli pst 13 kinnistul olevad sõjaohvrite säilmed Kaitseväe

kalmistule Tallinnas Filtri tee 14 (p 1), teisaldada Tallinnas Kaarli pst 13 asuv hauatähis viivitamatult

ning paigaldada punktis 1 märgitud matmispaika (p 2), teha kaitseministrile ülesandeks säilmete

ümbermatmise ja hauatähise teisaldamisega seonduva korraldamine (p 3).

2. Valentina Deminova ja Anna Sokolova esitasid Tallinna Halduskohtule 29. novembril 2007. a

kaebused, milles taotlesid järgmist:

1) tunnistada Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korraldus nr 229 õigusvastaseks;

2) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus taastada kaebajate rikutud õigus Tallinnas Kaarli pst 13

kinnistul hauatähise paigaldamise teel, kus peab olema märgitud, et antud kohale oli varem maetud

Mihhail Petr p Kulikov, kes on langenud vaprana Tallinna vabastamisel 22. septembril 1944. a.

Kaebustes paluti haldusasi otsustada kirjalikus menetluses ja väideti järgmist:

1) vaidlustatud korraldus rikub kaebajate õigust austusele surnud sugulase Mihhail Kulikovi viimase

puhkepaiga vastu ning on vastuolus karistusseadustiku (KarS) §-ga 149. Samuti on korraldus

vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-s 8 sätestatud

õigusega austusele era- ja perekonnaelule, kuna korralduse alusel teostatud ümbermatmine ja

hauatähise teisaldamine kujutavad endast ebaproportsionaalset ja ülemäärast sekkumist kaebajate era-

ja perekonnaellu. Kaebajad ei ole andnud Vabariigi Valitsusele nõusolekut surnud sugulase säilmete

ümbermatmiseks ning ilma lähedase sugulase nõusolekuta ümbermatmine on vastuolus EIÕK art-ga

8;

2) korralduses sisalduv viide ShKS § 8 lg-le 2 ei ole asjakohane, kuna julgeolekukaalutlused surnud

inimeste suhtes on absurdsed. Surnud inimesed ja nende sugulased ei ohusta elavaid inimesi või riigi

julgeolekut. ShKS § 1 lg 2 järgi kohaldatakse nimetatud seadust Eesti Vabadussõjas langenud Eesti

sõjameeste säilmete ja sõjahaudade ning Eesti iseseisvuse eest relvastatud võitluses, sh relvastatud

vastupanuliikumises (metsavendluses), langenud isikute säilmete ja sõjahaudade suhtes. Teiste riikide

relvajõududesse kuulunud isikute ja teiste riikide kodanike säilmete ja sõjahaudade suhtes

kohaldatakse nimetatud seadust niivõrd, kuivõrd välislepingus ei ole ette nähtud teisiti. 12. augusti

1949. a Genfi konventsioonide 8. juuni 1977. a (I) lisaprotokolli art 34 p-des 3 ja 4 on kindlaks

määratud rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite säilmete ekshumatsiooni tegemise kord ja

tingimused, mistõttu Vabariigi Valitsuse viited rahvuslikule seadusele ei ole asjakohased, kuna on

olemas rahvusvaheline leping, mis on Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud juba 1993. a. Peale selle

võis Vabariigi Valitsus kohaldada siseriiklikku seadusandlust kalmistute ja haudade kohta alles viie

aasta möödudes arvates päevast, mil teavitati Vene Föderatsiooni valitsust soovist aidata tagastada

relvakonfliktide ohvrite säilmed kodumaale.

3. Tallinna Halduskohtu 16. jaanuari 2008. a määrusega jäeti kaebused käiguta. Kohus põhjendas

määrust järgmiselt:

1) kohus tõlgendas kaebajate taotlusi kui taotlusi Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korralduse

tühistamiseks ning tagasitäitmiseks kohustamiseks, sest vaid tühistamiskaebusega on võimalik

esitada haldusakti tagasitäitmise nõuet. Pelgalt haldusakti õigusvastasusele tuginedes haldusakti

tagasitäitmist võimalik taotleda ei ole. See, et tegemist pole kohustamise, vaid haldusakti tühistamise

ja tagasitäitmise nõuetega, nähtub ka sellest, et kaebajad taotlevad nende rikutud õiguste taastamist.

Kaebustes on tuginetud subjektiivsete õiguste rikkumisele, mis viitab tühistamiskaebuste esitamise

soovile. Nõuete esitamisel on tuginetud HKMS § 26 lg 1 p-le 1, mille kohaselt on halduskohtul õigus

tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus

haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi;

2) HKMS § 9 lg 1 kohaselt saab tühistamiskaebuse esitada 30 päeva jooksul arvates päevast, mil

kaebaja vaidlustatavast haldusaktist teada sai. Kaebustest ei selgu, millal kaebajad vaidlustatud

haldusaktist teada said, mistõttu puudub kohtul võimalus kontrollida kaebuste tähtaegsust;

3) kui kaebajate tegelikuks sooviks on haldusakti tagasitäitmise nõude asemel kohustamiskaebuste

esitamine, ei ole kaebustes näidatud ära normi, millest tulenevad nende subjektiivsed õigused nõuda

toimingu sooritamist ja millest tuleneb Vabariigi Valitsuse kohustus nõutav toiming sooritada.

Kaebustest ei nähtu ka, et kaebajad oleksid enne kohustamiskaebustega kohtu poole pöördumist

pöördunud eelnevalt Vabariigi Valitsuse poole ja et tegemist oleks Vabariigi Valitsuse keeldumise või

viivitusega. Seega on esitatud kohustamiskaebused puudustega;

4) kui kaebajate tegelikuks sooviks on tühistamiskaebuste asemel õigusvastasuse tuvastamise

kaebuste esitamine, tuleb neil vastavalt HKMS § 10 lg-le 3 märkida põhjendatud huvi vastava asjaolu

kindlakstegemiseks. Kaebajatel peab olema haldusaktiga otsene ja isiklik puutumus ning soovitud

tuvastamine peab andma neile õigusliku kasu või eelise. Põhjendatud huviks ei saa olla lihtne huvi

veenduda haldusakti õigusvastasuses;

5) EIÕK art-le 8 tuginemise seisukohalt on oluline, kas kaebajate lähedane oli Kaarli pst 13

kinnistule maetud, kui palju aega on möödunud lähedase surmast, kui lähedased ja pikaajalised olid

kaebajate ja lähedase suhted enne lähedase surma, kui sageli nad lähedase väidetavat hauda Kaarli

pst 13 aadressil külastasid ning kuivõrd raskendab säilmete ümbermatmine kalmistule uue haua

külastamist võrreldes senise matmispaiga külastamisega.

Halduskohus andis kaebuse esitajatele puuduste kõrvaldamiseks 15-päevase tähtaja arvates määruse

kättesaamisest.

4. V. Deminova ja A. Sokolova jäid 1. veebruari 2008. a vastustes kindlaks, et kohtu ettepanek

muuta kaebuste õiguslikku alust ei ole põhjendatud ning on vastuolus seadusega. Kaebaja taotleb

tunnistada Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korraldus nr 229 õigusvastaseks ning palub

paigaldada nende sugulase endisesse matmispaika tahvel või hauatähis, kus peab olema märgitud, et

antud kohale oli varem maetud kaebuse esitaja sugulane, kes on langenud vaprana Tallinna

vabastamisel 22. septembril 1944. a. Ekslik ja arusaamatu on kohtu seisukoht, et kaebajad taotlevad

matmispaiga taastamist ja hauatähise tagastamist Tallinnas Kaarli pst 13 kinnistule. Kohus ei ole

kaebuste eesmärki ja sisu mõistnud. Asja kohtuliku läbivaatamise ettevalmistamise staadiumis ei saa

kaebusi sisuliselt läbi vaadata. Kohus ei saa sundida kaebajaid kaebuste sisu ja eesmärki muutma.

5. Tallinna Halduskohtu 19. veebruari 2008. a määrusega tagastati kaebused HKMS § 11 lg 3

alusel, kuna kaebajad ei olnud kohtu poolt antud tähtaja jooksul kaebuste puuduseid kõrvaldanud.

6. V. Deminova ja A. Sokolova esitasid määruskaebused, milles palusid tühistada halduskohtu

19. veebruari 2008. a määruse järgmistel põhjendustel:

1) kohus asus juba ettevalmistamise staadiumis hindama ja analüüsima kaebuste argumente ja rikkus

sellega kaebajate õigust kohtumõistmisele. Vastustaja ei ole veel oma seisukohta kaebuste suhtes

esitanud, uuritud pole vaidlustatud korralduse ja sõjahaudade kaitse seaduse vastavust põhiseadusele

ja rahvusvahelisele õigusele ning täidetud pole ka teisi seaduses sätestatud kaebuste läbivaatamise

nõudeid;

2) kaebajad ei ole esitanud haldusakti tagasitäitmise nõuet. Haldusakti ei ole käesoleval juhul

võimalik tagasi täita, kuna kaebajate sugulane on auavaldustega ümber maetud. Uus matmispaik on

Vene Föderatsioonis. Kaebajad ei ole taotlenud uut matmist, vaid uut hauatähist;

3) kaebajad taotlesid vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamist, mitte selle tühistamist.

Kaebuste nõuded põhinevad 12. augusti 1949. a Genfi konventsioonide 8. juuni 1977. a (I)

lisaprotokolli art 34 p-l 1. Kui kohus leidis, et nimetatud õigusnorm ei ole Eesti Vabariigi jaoks

kohustuslik, pidi ta selgitama sellisele järeldusele jõudmist;

4) kohus otsustas Tallinnas Kaarli pst 13 mälestustahvli paigaldamise võimatuse ilma kaebusi

sisuliselt läbi vaatamata ja vaidlustatud korralduse õiguspärasust hindamata. Kaebajatel on korralduse

õigusvastasuse tuvastamiseks põhjendatud huvi, kuna korraldus puudutab nende lähedase põrmu.

Õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise kahju hüvitamise nõuete esitamiseks.

7. Vabariigi Valitsus palus jätta määruskaebused rahuldamata ja väitis järgmist:

1) kaebuste tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel ei ole vastuolus kaebajate õigusega

kohtumõistmisele. Halduskohus on kaebajatele selgitanud kaebustes esinevaid puuduseid ning teinud

ettepanekuid nende kõrvaldamiseks, määrates selleks tähtaja. Sellele vaatamata ei ole kaebajad

puudusi kõrvaldanud ning on kinnitanud, et jäävad kaebuste juurde sellisel kujul, nagu need on.

Kaebeõiguse piiramine viisil, et kohus ei vaata kaebust sisuliselt läbi, kui kaebaja ei ole kohtu poolt

määratud tähtajaks kaebuse puudusi kõrvaldanud, on lubatav riigivõimu ja õigusemõistmise

efektiivse toimimise tagamise huvides;

2) halduskohus on asunud õigele seisukohale, et kaebajad on esitanud haldusakti tagasitäitmise

nõuded. Isegi kui asuda seisukohale, et kaebustes esitatud hauatähise paigaldamise nõuete näol on

tegemist kohustamiskaebustega, siis olid kaebused ka sellisel juhul esitatud puudustega ning

vaatamata kohtu poolt puudustele tähelepanu juhtimisele ja nende kõrvaldamiseks tähtaja andmisele

ei ole kaebajad puudusi kõrvaldanud;

3) kaebajad ei ole ära näidanud põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse õigusvastasuse

tuvastamiseks. Väär on kaebajate väide, et nad on põhjendatud huvina näidanud ära soovi esitada

hagiavaldused mittevaralise kahju hüvitamiseks.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis määruskaebused rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata,

põhjendades määrust järgmiselt:

1) halduskohtu 19. veebruari 2008. a määrusega tagastati kaebused põhjusel, et kaebajad ei

kõrvaldanud kohtu poolt antud tähtaja jooksul kaebustes esinenud puudusi. Vastavalt HKMS § 11

lg 1 p-le 1 kontrollib kaebuse saanud halduskohus kohtuasja ettevalmistamise staadiumis muu hulgas,

kas kaebus vastab HKMS §-s 10 sätestatud nõuetele. HKMS § 10 lg 3 kohaselt tuleb õigusvastasuse

tuvastamise kaebuses ära näidata kaebaja põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks.

HKMS § 11 lg 2 järgi, kui halduskohus leiab, et kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, teeb ta selle

käiguta jätmise määruse ja annab kaebajale puuduste kõrvaldamiseks kuni 15-päevase tähtaja. Kui

kaebaja ei ole määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud, tagastab kohus HKMS § 11 lg 3 alusel

kaebuse määrusega selle esitajale. Nimetatud sätete eesmärgiks on kontrollida juba ettevalmistamise

staadiumis, kas on täidetud kõik vormilised eeldused kaebuse menetlusse võtmiseks ning tagastada

kaebus, mida pole selles esinevate puuduste tõttu võimalik menetleda ega rahuldada. Seeläbi

tagatakse asja õiglane ja kiire läbivaatamine ning seadusliku kohtulahendi tegemine;

2) halduskohus on leidnud 16. jaanuari 2008. a määruses, et kaebus on esitatud puudustega ning on

andnud kaebajatele tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks. Lisaks on kohus soovinud täpsustada

esitatud nõudeid ning teinud kaebajatele ettepaneku nõude muutmiseks. Kaebuse tagastamine on

HKMS § 11 lg 3 kohaselt võimalik üksnes siis, kui kaebuse puudusi ei kõrvaldatud. Seega peab

HKMS § 11 lg 3 kohaldamise õiguspärasuse tuvastamiseks kontrollima, kas kaebus oli tegelikult

puudustega. Kaebuse puuduseks ei saa lugeda kaebaja keeldumist järgida kohtu ettepanekut muuta

esitatud nõuet. HKMS § 11 lg 1 p 3 paneb küll kohtule kohustuse suunata kaebajat õiguste kaitseks

tõhusaima taotluse esitamisele, kuid tulenevalt HKMS § 19 lg-st 7 on ainult kaebajal õigus kindlaks

määrata kohtu tegevuse ulatus. Seega ei ole kaebaja keeldumine kohtu ettepaneku järgimisest nõude

muutmiseks aluseks kaebuse tagastamisele (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 26. mai 2000. a lahend

asjas nr 3-3-1-21-00). Samas lahendis on Riigikohus leidnud ka, et HKMS § 10 lg 2 p 4 kohaselt

peab kaebuses olema märgitud, milliseid kaebusi esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming

rikub, kuid kaebuse esitaja ei pea kvalifitseerima rikutud õigust ega viitama õigustloova akti sättele,

millest rikutud õigus tuleneb. Seega ei saa kaebuse tagastamist tingiva puudusena käsitada ka seda, et

kaebajad ei ole näidanud kaebuses õigusnormi, millest tuleneb nende õigus nõuda toimingu

sooritamist;

3) halduskohtu viidetest 16. jaanuari 2008. a määrusele saab järeldada, et vaidlusaluse määruse

kohaselt seisnesid kaebuse puudused järgnevas:

a) tühistamiskaebuste esitamise korral pole märgitud, millal said kaebajad vaidlustatud korraldusest

teada, mistõttu puudub kohtul võimalus kontrollida kaebuste tähtaegsust;

b) õigusvastasuse tuvastamise kaebuste esitamiseks pole ära näidatud kaebajate põhjendatud huvi

vastava asjaolu kindlakstegemiseks;

c) kohustamiskaebuste esitamise korral pole ära näidatud normi, millest tulenevad kaebajate

subjektiivsed õigused nõuda toimingu sooritamist ja millest tuleneb Vabariigi Valitsuse kohustus

nõutav toiming sooritada. Kaebustest ei nähtu ka, et kaebajad oleksid enne kohustamiskaebusega

kohtu poole pöördumist pöördunud eelnevalt Vabariigi Valitsuse poole ja et tegemist oleks Vabariigi

Valitsuse keeldumise või viivitusega;

4) kaebajad on puuduste kõrvaldamise määrusele vastuseks kohtule teatanud, et nende kaebuste puhul

on tegemist kohustamis- ja õigusvastasuse tuvastamise kaebustega ning halduskohtupoolne kaebajate

soovidega vastuolus olev kaebuste tõlgendamine ei ole põhjendatud. Nagu käesoleva määruse punktis

9 põhjendatud, on taotluse formuleerimise õigus kaebajal ning kohus ei saa sundida kaebajat oma

taotlust muutma ka sellisel juhul, kui taotlus ilmselgelt sihile ei vii. Seega ei saa kohus kontrollida

kaebuse vastavust kohtu poolt ettepandud kaebuseliigile kehtestatud nõuetele, vaid peab lähtuma

kaebaja poolt esitatud taotlusega kaebusele kehtestatud nõuetest. Eelnevast tulenevalt pole

asjakohased kohtu viited tühistamiskaebuse tähtaegsuse hindamiseks oluliste asjaolude esitamata

jätmisele, sest kaebajad pole tühistamiskaebust esitanud. Samuti pole kohustamisnõude puhul

kaebuse puuduseks asjaolu, et õigusnorm või eelnev taotluse rahuldamisest keeldumine on näitamata;

5) tuvastamiskaebuse esitamisel tuleb näidata ära põhjendatud huvi (HKMS § 10 lg 3). Põhjendatud

huvi näitamist nõudis kohus puuduste kõrvaldamise määruses, selgitades samas, et põhjendatud huvi

saab isikul olla siis, kui haldusakti õigusvastasuse tuvastamine on kaebajale oluline tema edaspidiste

õiguste kaitsel, rõhutades, et huvi haldusakti õigusvastasuses veenduda ei ole põhjendatud huviks

HKMS mõttes. Kaebajad ei näidanud kaebuses, miks neil vaidlusaluse korralduse õigusvastasuse

tuvastamist vaja on ega kõrvaldanud seda puudust ka vastuses kohtumäärusele. Alles määruskaebuses

viitasid kaebajad põhjendatud huvina asjaolule, et korraldus puudutab nende lähedase põrmu ning

rõhutasid, et õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise kahju hüvitamise nõuete

esitamiseks. Sellised hilinenud kaebuse täiendused ei saa kaasa tuua tegemise hetkel õiguspärase

kohtumääruse tühistamist. Seega on kohus tuvastamisnõude õigesti tagastanud HKMS § 11 lg 3

alusel, sest tuvastamiskaebusel oli HKMS § 10 lg-s 3 näidatud puudus ja seda ei kõrvaldatud

vaatamata kaebajatele antud tähtajale;

6) kohustamiskaebusel kõrvaldatavaid puudusi ei olnud, sest nagu eelpool põhjendatud, ei ole

kaebuse puuduseks asjaolu, et puudub viide õigustloova akti sättele, millel nõue tugineb, ega see, et

kaebaja pole vastava taotlusega eelnevalt haldusorgani poole pöördunud. Siiski ei pea

ringkonnakohus määruse tühistamist ka selles osas võimalikuks, sest kaebuse tagastamine on

lõppjäreldustes õige;

7) HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel saab halduskohus kaebuse tagastada juhul, kui kaebuse esitajal ei saa

ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on

tõendatud. Eesti õiguskorras puudub norm, mis annaks isikutele õiguse nõuda riigilt hauatähise

paigaldamist kohta, kus kellegi hauda ei ole. Sellist subjektiivset õigust ei anna ka kaebajate poolt

viidatud Genfi konventsioonide lisaprotokolli art 34, mis sätestab riigi objektiivse kohustuse

okupatsiooni või sõjategevuse tõttu surnud isikute põrmude ja matmiskohtade austamiseks,

säilitamiseks ja tähistamiseks. Selliseks nõudeks ei anna alust Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste

kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 8 lõige 1 ega põhiseaduse § 26, mis annavad aluse nõuda

kaebajatel oma lähedase säilmetega seonduva otsustamist. Käesoleval juhul pole kaebajad nõudnud

nende lähedase tagasimatmist Eestisse Kaarli pst 13 kinnistule ja nõuavad üksnes varasema

matmiskoha tähistamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. V. Deminova ja A. Sokolova paluvad määruskaebustes tühistada ringkonnakohtu määrus ja saata

asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks uues koosseisus. Määruskaebuses väidetakse järgmist:

1) halduskohus tagastas 19. veebruari 2008. a määrusega kaebuse HKMS § 11 lg 1 p 3 alusel

põhjendusega, et kaebajad ei kõrvaldanud kohtu määratud tähtajaks kaebuses esinenud puudusi.

Ringkonnakohus nõustus 4. septembril 2008 kaebuse tagastamise õiguspärasusega, kuna kaebajad

pole täitnud kohtu nõudmisi - pole muutnud esitatud taotlusi ja selgitanud oma põhjendatud huvi.

Määruskaebuse esitajad ei nõustu ringkonnakohtuga ja leiavad, et nende kaebuse tagastamine on

seadusevastane;

2) määruskaebuses vaidlustati halduskohtu nõue muuta kaebuse eset. Kaebaja keeldumine muuta

kaebuse taotlusi ei saa olla kaebuse tagastamise aluseks (Riigikohtu lahend haldusasjas nr 3-3-1-21-

00). Samas lahendis on Riigikohus leidnud, et HKMS § 10 lg 2 p 4 kohaselt tuleb kaebuses märkida,

milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub, kuid kaebaja ei pea

kvalifitseerima rikutud õigust ega viitama õigustloova akti sättele, millest rikutud õigus tuleneb.

Seega ei saa kaebuse tagastamist tingivaks puuduseks olla õigusnormi, millest tuleneb õigus nõuda

toimingu sooritamist, näitamata jätmine. Halduskohtu nõue muuta kaebuses esitatud õigusvastasuse

tuvastamise taotlus vaidlustatud haldusakti tühistamise taotluseks ja lisada tähtaja ennistamise taotlus

võis tingida kaebuse sisulisest läbivaatamisest keeldumise, kuna tähtaeg oli mööda lastud ega

kuulunud ennistamisele. Kaebuse tagastamise ülaltoodud motiveering ei ole välistatud halduskohtu

19. veebruari 2008. a vaidlustatud määruses ja seega on tunnistatud selle õiguspärasust;

3) kõik kohtu järeldused kaebuses esitatud taotluste kohta on tehtud kaebuse menetlusse võtmise

staadiumis. Lubamatu on anda igasugust õiguslikku hinnangut kaebuse nõudmistele ilma kohtuliku

läbivaatuseta. See rikub poolte võrdsust menetluses ja meie õigust kohtumõistmisele;

4) kohus ei ole erapooletult hinnanud kaebuse esitajate põhjendatud huvi puudumist kaebuse

esitamiseks. Kaebuse õiguslikud motiivid on loetletud 29. novembri 2007. a avalduses.

M. P. Kulikovi haua väljakaevamine ilma kaebajate nõusolekuta ning ilma vastavate õiguslike

alusteta, mis on toodud 1949. a 12. augusti Genfi konventsioonide 1997. a 8. juuni (I) lisaprotokolli

artiklis 34 rikub surnud isiku ja tema lähedaste õigust matmiskoha säilitamisele. Kaebajate

põhjendatud huvi on tuvastada nimetatud rikkumine, süüdlaste karistamine ja rikutud õiguste

taastamine, sh mittevaralise kahju hüvitamine. Selle eesmärgiga vaidlustati Vabariigi Valitsuse

27. aprilli 2007. a korraldus nr 229;

5) eirates põhjendamatult kaebajate huvi asjas, on kohus üles näidanud huvitatust ja

mitteobjektiivsust, rikkudes õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele, mis on sätestatud

põhiseaduse §-s 15 ja EIÕK artiklis 6(1);

6) põhjendamatu on ka kohtu seisukoht, et Eesti õiguskorras puudub norm, mis annaks kaebajatele

õiguse nõuda riigilt hauatähise paigutamist kohta, kus kellegi hauda ei ole. See seisukoht on

vastuolus EIÕK artikliga 8(1) ja põhiseaduse §-ga 26, mis annavad kaebajale õiguse otsustada oma

lähedase säilmetega seonduva otsustamist. Teiste sõnadega, kohus tunnistas, et kui vastustaja

toimingud võiksid olla tunnistatud õigusvastaseks, siis paigutada hauatähist Tallinnas Tõnismäe

matusepaiga üle teotuse koha mälestamiseks pole võimalik, sest Eesti õiguskorras pole see ette

nähtud. Sellise järeldusega ei saa nõustuda, sest lüngad rahvuslikus seadusandluses ei saa õigustada

keeldumist juurdepääsule õigusemõistmise juurde. Euroopa Inimõiguste Kohtus on päris suur

kogemus kaebuste läbivaatamisel EIÕK artikli 8 rikkumise kohta olukordades, kus on teostatud haua

väljakaevamised. Ekshumatsiooni toimingute teostamisel kasutab rahvusvaheline õigus sellist mõistet

nagu isiku rahu häirimise tõsiste põhjuste olemasolu. Elli Poluhas Dödsbo asjas vs. Rootsi (kaebus

nr 61564/00) selgitab kohus, et era- ja perekonnaelu määratakse laiema terminitega, mis ei ole

ammandava formuleeringu (vt näiteks Dovolno vs. Suurbritannia, asi nr 2346/02, § 61 ECHR 2202-

III, ja Pannulo vs. Prantsusmaa, asi nr 37794/97, § 35 ECHR 2001-X). Samale seisukohale juhib

tähelepanu ka endine komisjon, et avaldaja soov hajutada tuhk omal maal oli kaitstud artikliga 8, asi

nr 8741/79, 10. märtsi 1981. a otsus Doktor 24, p 137). Selles asjas nõustus kohus sellega, et Rootsi

võimude keeld ümber matta avaldaja surnud abikaasa tuhk ilma mõjuva põhjuseta olukorras, kus

matmispaik on eksisteerinud 30 aasta jooksul, ei saa lugeda artikli 8 rikkumiseks. Sellises olukorras

pole ringkonnakohtu viited kaebajate nõude ebaseaduslikkusele ja nende võimaliku õiguse ja

põhjendatud huvi puudumisele kooskõlas rahvusvahelise õigusega;

7) faktiliselt olid halduskohtu 16. jaanuari 2008. a määruses toodud ettepanekud täidetud osas, mille

kaebajad lugesid kohustavaks enda jaoks. Õiguslikud järeldused antud täiendiuste kohta võis

halduskohus teha ainult asja kohtuliku läbivaatamise käigus.

10. Vabariigi Valitsus palub jätta määruskaebuse menetlusse võtmata, menetlusse võtmisel aga jätta

määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata. Valitsus väidab järgmist:

1) kuna materjalidest ei nähtu kautsjoni tasumist ja määruskaebuse postitamise kuupäeva, siis tuleb

kontrollida kaebuse tähtaegsust ja kautsjoni tasumist;

2) halduskohus tagastas kaebuse mitte HKMS § 11 lg 1 p 3, vaid HKMS § 11 lg 3 alusel, kuna

kaebajad ei kõrvaldanud kohtu määratud tähtajaks puudusi;

3) vastupidiselt määruskaebuse esitajate väitele on ringkonnakohus seisukohal, et kaebuse puudusteks

ei saa lugeda kaebuse esitaja keeldumist järgida kohtu ettepanekut muuta taotlust ja kuna kaebuse

esitajad pole kohtule tühistamiskaebust esitanud, siis on asjakohatud halduskohtu viited

tühistamiskaebuse tähtaegsuse hindamiseks oluliste asjaolude esitamata jätmisele ning et

kohustamisnõude puhul pole kaebuse puuduseks see, et õigusnorm või taotluses rahuldamisest

keeldumine on näitamata. Ringkonnakohus on leidnud, et kaebuse esitaja ei pea kaebuses

kvalifitseerima rikutud õigust ja viitama sättele, millest õigus tuleneb. Ringkonnakohus on

seisukohal, et kaebuse tagastamist tingivaks puuduseks pole kaebuses selle õigusnormi näitamata

jätmine, millest tuleneb õigus nõuda toimingu sooritamist;

4) Riigikohut eksitav on kaebajate väide, et nende 29. novembri 2007. a avalduses oli märgitud

kaebajate põhjendatud huvi, sh mittevaralise kahju hüvitamine. Ringkonnakohus on õigesti leidnud,

et alles määruskaebuses esitati põhjendatud huvina see, et õigusvastasuse tuvastamine on vajalik

mittevaralise kahju nõude esitamiseks;

5) ringkonnakohus on õigesti leidnud, et Eesti õiguskorras puudub norm, mis annab õiguse nõuda

riigilt hauatähise paigutamist kohta, kus kellegi hauda ei ole, ja sellist õigust ei anna ka EIÕK

artikli 8 lg 1 ja põhiseaduse § 26. Määruskaebuses viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid pole

asjakohased, kuna nende juhtumite asjaolud erinevad käesoleva vaidluse aluseks olevatest asjaoludest

täielikult;

6) kaebuse tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel pole vastuolus õigusega õiglasele kohtumõistmisele,

vaid on lubatav riigivõimu ja õigusemõistmise efektiivse toimimise tagamiseks. Ringkonnakohus on

õigesti asunud seisukohale, et HKMS § 11 lg 3 eesmärgiks on kontrollida juba asja kohtuliku

läbivaatamise ettevalmistamisel, kas on täidetud kõik vormilised eeldused kaebuse menetlusse

võtmiseks, ja tagastada kaebus, mida pole selles esinevate puuduste tõttu võimalik menetleda ega

rahuldada.

11. Vabariigi Valitsus esitas 6. veebruaril 2009 Riigikohtule täiendava seisukoha, milles palus jätta

määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Valitsus väidab järgmist:

1) Riigikohtu halduskolleegiumi otsustest asjas nr 3-3-1-56-08 (p 19) ja 3-3-1-78-08 (p 10)

rõhutatakse, et kaebaja peab kaebuses määratlema oma põhjendatud huvi ja näitama, kuidas

haldusakti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda. Kaebajad pole, vaatamata

halduskohtu 16. jaanuari 2008. a määrusega tehtud ettepanekule näidanud, milline vahetu mõju on

vaidlustatud korraldusel nende õigustele ja millist õiguslikku kasu soovitud tuvastus neile väidetavalt

annab. Alles ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses märkisid kaebajad, et vaidlustatud korralduse

õigusvastasuse tuvastamine on vajalik kahjunõude esitamiseks;

2) isegi kui kaebajad oleksid kaebuses või halduskohtule esitatud mõnes muus menetlusdokumendis

väljendanud, et vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamine on neile vajalik mittevaralise

kahju hüvitamise nõude esitamiseks, poleks nõuetekohaselt täidetud HKMS § 10 lg-st 3 tulenev

tuvastamishuvi määratlemise kohustus. Riigivastutuse seaduse (RVS) § 9 lg 1 sätestab mittevaralise

kahju rahalise hüvitamise aluste ammendava loetelu. HKMS § 10 lg 3 nõude täitmiseks ei piisa, kui

kaebaja määratleb haldusakti õigusvastaseks tunnistamise nõudes tuvastamishuvina soovi esitada

hiljem mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Kaebuses tuleb määratleda, milline RVS § 9 lg-s 1

sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise alus kaebaja arvates haldusakti õigusvastasuse korral esineb

ning esitama väidetava mittevaralise kahju tekitamise asjaolud. Ainult sellisel juhul saab kohus

kontrollida tuvastamishuvi olemasolu. Kaebajad ei ole määratlenud, milline RVS § 9 lg-s 1 sätestatud

mittevaralise kahju hüvitamise alus nende arvates esineb vaidlustatud korralduse õigusvastasuse

korral.

12. V. Deminova ja A. Sokolova esitasid Vabariigi Valitsuse täiendava seisukoha kohta oma täiendava

seisukoha, milles väidavad järgmist:

1) halduskohus ei vaadanud kaebust sisuliselt läbi, kaebajatelt on võetud juurdepääs

õigusemõistmisele;

2) halduskohtule esitatud kaebuses ja teistes menetlusdokumentides märkisid kaebajad, milles seisneb

nende põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Just kohtu poolt

vastustaja haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ja tema võimalik järgnev karistamine võib

vaieldamatult parandada kaebajate olukorda. Süüdioleva isiku vastutusele võtmine, sh mittevaralise

kahju välja mõistmine on kaebajate põhjendatud huvi. Moraalne alandamist ja mõnitamist, mida

kannatasid kaebajad sugulase haua põhjendamatul lahtikaevamisel, ei ole võimalik hinnata mingis

konkreetses rahasummas, sellest arusaamiseks on vaja, et vastustaja kannataks sama sügavaid

hingepiinu ja hingelist valu. Põhjendatud huvi puudumise küsimust võib arutada ainult pärast kaebuse

menetlusse võtmist, kuna väidete hindamine käesolevas menetlusstaadiumis on võimatu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

13. Kuna Vabariigi Valitsus seab määruskaebusele esitatud vastuses kahtluse alla Riigikohtule

esitatud määruskaebuse esitamise tähtaegsuse, siis kontrollib kolleegium kõigepealt seda, kas

V. Deminova ja A. Sokolova määruskaebus on tähtaegne.

14. HKMS § 741 lg 3 järgi esitatakse määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Käesolevaks puhuks seadus teisiti ei sätesta.

15. Kohtutoimikus olevast väljastusteatest nähtuvalt on V. Deminova ja A. Sokolova esindaja

Tallinna Ringkonnakohtu 4. septembri 2008. a määruse kätte saanud 8. septembril 2008.

Määruskaebus toodi Tallinna Ringkonnakohtusse 22. septembril 2008. Ringkonnakohus saatis

määruskaebuse koos toimikuga Riigikohtusse. Määruskaebus saabus Riigikohtusse 24. septembril

2008.

Ringkonnakohtusse jõudis V. Deminova ja A. Sokolova määruskaebus tähtaegselt, s.o 15 päeva

jooksul. Riigikohtu halduskolleegium ei näe põhjendust, miks tuleb tähtaegseks lugeda kaebetähtaja

kestel postiasutusele üle antud määruskaebus, tähtaega rikkudes esitatuks lugeda aga Riigikohtule

adresseeritud määruskaebus, mis on sama tähtaja kestel on üle antud ringkonnakohtule. Seepärast

peab kolleegium V. Deminova ja A. Sokolova määruskaebust tähtaegseks.

II

16. Riigikohtule esitatud määruskaebuse sisuliseks lahendamiseks tuleb kõigepealt jõuda selgusele

selles, mille üle käib vaidlus Riigikohtus. Selleks tuleb vaadata, mida nõudsid V. Deminova ja

A. Sokolova halduskohtus, samuti nende kaebuse menetluskäiku halduskohtus ja määruskaebuse

menetluskäiku ringkonnakohtus.

17. Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korraldusega nr 229 otsustati matta ümber Tallinnas Kaarli

pst 13 asuval kinnistul olevad sõjaohvrite säilmed Kaitseväe kalmistule Tallinnas Filtri tee 14 (p 1)

ning teisaldada Kaarli pst 13 asuv hauatähis viivitamatult ja paigaldada seejärel p-s 1 märgitud

matmispaika (p 2).

V. Deminova ja A. Sokolova palusid halduskohtule esitatud kaebuses järgmist:

1) tunnistada Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a korraldus nr 229 õigusvastaseks;

2) teha Vabariigi Valitsusele ettekirjutus taastada kaebajate rikutud õigus Tallinnas Kaarli pst 13

kinnistul hauatähise paigaldamise teel, kuhu peab olema märgitud, et antud kohale oli varem maetud

Mihhail Petr p Kulikov, kes on langenud vaprana Tallinna vabastamisel 22. septembril 1944. a.

Halduskohus jättis 16. jaanuari 2008. a määrusega kaebused käiguta ning kaebajatele anti tähtaeg

kaebustes esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Halduskohus tagastas 19. veebruari 2008. a määrusega

kaebused HKMS § 11 lg 3 alusel kõigis esitatud nõuetes (s.o nii tuvastamis- kui ka

kohustamisnõudes), kuna kaebajad ei olnud kohtu poolt antud tähtaja jooksul kaebuste puuduseid

kõrvaldanud. See määrus kaevati täies ulatuses edasi ringkonnakohtule. Ringkonnakohtule esitatud

määruskaebuses palusid V. Deminova ja A. Sokolova tühistada halduskohtu 19. veebruari 2008. a

määrus. Ringkonnakohus jättis määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus pidas kohustamisnõude

osas kaebuse läbivaatamatult tagastamise õigeks aluseks HKMS § 11 lg 31 p 5. Tuvastamisnõude

osas leidis ringkonnakohus, et halduskohus tagastas selle õigesti HKMS § 11 lg 3 alusel.

Ringkonnakohtu määruse peale on esitatud määruskaebus Riigikohtule.

18. Seega tuleb Riigikohtul analüüsida, kas halduskohus tagastas kaebuse esitaja mõlemad nõuded

õiguspäraselt ja kas ringkonnakohus lahendas halduskohtu 16. jaanuari 2008. a määruse peale

esitatud määruskaebuse õigesti. Eeltoodust tulenevalt analüüsib kolleegium Riigikohtule esitatud

määruskaebuse väiteid, mis seonduvad nii tuvastamisnõudega kui ka kohustamisnõudega. Samuti

analüüsib kolleegium väiteid, mille kohaselt on rikutud kohtumenetluse nõudeid.

Kolleegium ei pea vajalikuks analüüsida seda, kas tuvastamisnõue oli halduskohtule esitatud

kaebuses käsitatav iseseisva nõudena või tulnuks seda käsitada ühe või mõlema kohustamisnõude

osana. Kolleegium lähtub sellest, et halduskohus ja ringkonnakohus käsitasid kaebuses esitatud

nõudeid iseseisvatena ning V. Deminova ja A. Sokolova pole määruskaebustes sellisele lähenemisele

vastu vaielnud. Samuti lähtub kolleegium sellest, et puudub vaidlus, et V. Deminova ja A. Sokolova

on M. Kulikovi sugulased ning M. Kulikov oli maetud Tallinnas Kaarli pst 13 asuvale kinnistule ja

on nüüdseks ümber maetud Vene Föderatsiooni.

19. Enne asja lahendamisele asumist märgib kolleegium, et V. Deminova ja A. Sokolova

määruskaebuses kõneldakse kaebuse tagastamisest HKMS § 11 lg 1 p 3 alusel. Tegelikult tagastas

halduskohus V. Deminova ja A. Sokolova kaebuse nii tuvastamisnõude kui ka kohustamisnõude osas

HKMS § 11 lg 3 alusel. Kolleegium kordab, et ringkonnakohus pidas kohustamisnõude osas kaebuse

läbivaatamatult tagastamise õigeks aluseks HKMS § 11 lg 31 p 5; tuvastamisnõude osas leidis

ringkonnakohus, et halduskohus tagastas selle õigesti HKMS § 11 lg 3 alusel.

III

20. Määruskaebuse esitajad väidavad, et halduskohus ei vaadanud kaebust sisuliselt läbi, kaebajatelt

on võetud juurdepääs õigusemõistmisele, et põhjendatud huvi puudumise küsimust võib arutada

ainult pärast kaebuse menetlusse võtmist, kuna väidete hindamine käesolevas menetlusstaadiumis on

võimatu (vt käesoleva määruse p 9 alap 1 ja 3 ning p 12 alap 2). Kõik kohtu järeldused kaebuses

esitatud taotluste kohta on tehtud kaebuse menetlusse võtmise staadiumis. Lubamatu on anda

igasugust õiguslikku hinnangut kaebuse nõudmistele ilma kohtuliku läbivaatuseta. See rikub poolte

võrdsust menetluses ja õigust kohtumõistmisele (vt käesoleva määruse p 9 alap 3).

Seega on määruskaebuse esitajad seisukohal, et kaebuse esitajate tuvastamisnõudega seonduva

põhjendatud huvi olemasolu ning kohustamisnõudega seonduva subjektiivse õiguse olemasolu saab

lahendada üksnes kohtuotsusega, s.o kohtuasja sisulisel läbivaatamisel, mitte aga määrusega.

Seejuures ei erista määruskaebuse esitajad kolleegiumi arvates selgelt kohtumäärust, millega kaebus

tagastatakse läbivaatamatult HKMS § 11 lg 3 alusel, ja kohtumäärust, millega kaebus tagastatakse

HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel.

21. Kolleegium on seisukohal, et kaebuse läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 3 või HKMS

§ 11 lg 31 p 5 alusel pole iseenesest kaebuse esitajalt õigusemõistmisele juurdepääsu äravõtmine ja

kohtusse pöördunud isiku õiguste rikkumine. Seda seisukohta põhjendab kolleegium

tuvastamisnõude osas määruse IV ning kohustamisnõude osas määruse V osas. Määruse vastavates

osades võtab kolleegium ka seisukoha, kas ringkonnakohus on V. Deminova ja A. Sokolova

määruskaebuse õigesti lahendanud.

IV

22. Alljärgnevalt vaatleb kolleegium Riigikohtule esitatud määruskaebust tuvastamisnõudega

seonduvalt.

23. HKMS § 7 lg 1 teine lause näeb ette, et kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse

kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. HKMS § 10 sätestab nõuded

halduskohtule esitatavale kaebusele. Selle paragrahvi lg 3 sätestab selgelt, et kaebuses, mis on

esitatud haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks, tuleb märkida ka kaebuse esitaja

põhjendatud huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. HKMS § 10 lg 3 on küll kaebusele kui

dokumendile nõudeid kehtestav säte, kuid ta on otseselt seotud kohtusse pöördumise õigust

reguleeriva HKMS §-ga 7 ning omab kaebusele nõuete esitamisel selle seose tõttu sisulist, mitte

pelgalt vormilist tähendust. Kolleegium rõhutab, et tulenevalt HKMS § 10 lg-st 3 peab

menetlusosaline ise ära näitama oma põhjendatud huvi. Asja kohtuliku arutamise ettevalmistamisel

kohus kontrollib, kas kaebuse esitaja on põhjendatud huvi ära näidanud. Kohus ei saa ega tohigi

hakata kaebaja eest põhjendatud huvi välja mõtlema. Et mitte lasta kohtumenetlusse

tuvastamiskaebusi, milles kaebuse esitaja põhjendatud huvi pole väljendatud ja mis seetõttu on

lubamatud, näebki HKMS § 11 lg 3 menetlusökonoomia huvides ette võimaluse tagastada kaebus,

milles selle esitaja pole kohtu määratud tähtajaks kõrvaldanud kohtu ära näidatud puudusi. Selleks, et

vältida kaebuse põhjendamatut tagastamist kohtu poolt, on HKMS § 11 lg-s 2 sätestatud kohtu

kohustus teha kaebuse kohta käiguta jätmise määrus, andes kaebuse esitajale tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks, ning HKMS § 11 lg-s 8 õigus esitada määruskaebus ringkonnakohtule halduskohtu

selle määruse peale, millega läbivaatamatult tagastati kaebus, milles kohtu määratud tähtajaks polnud

puudused kõrvaldatud.

Nendel põhjendustel ei ole õige väide, et, tagastades kaebuse läbivaatamatult HKMS § 11 lg 3 alusel,

võtab kohus kaebuse esitajalt juurdepääsu õigusemõistmisele. Kolleegium märgib, et kohtumäärus,

millega kaebus on HKMS § 11 lg 3 alusel tagastatud seetõttu, et kaebuse esitaja pole kohtu määratud

tähtajaks näidanud ära oma põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, ei takista sama nõudega

samal alusel uuesti kohtusse pöördumist või hilisema kahjunõude esitamist riigivastutuse seaduse

alusel. Nimelt sätestab HKMS § 11 lg 7, et kaebuse või protesti tagastamine ei võta selle esitajalt

õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti kohtusse.

24. Halduskohus tagastas V. Deminova ja A. Sokolova kaebuse tuvastamisnõude osas HKMS § 11

lg 3 alusel 19. veebruari 2008. a määrusega. Kuna kaebuse läbivaatamatult tagastamine iseenesest on

võimalik, siis on praegusel juhul küsimus selles, kas halduskohus tagastas V. Deminova ja

A. Sokolova kaebuse tuvastamisnõude osas HKMS § 11 lg 3 alusel läbivaatamatult seaduse nõuete

kohaselt ja kas ringkonnakohus lahendas halduskohtu määruse peale esitatud määruskaebuse õigesti,

leides, et kaebuse esitajad pole põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse õigusvastaseks

tunnistamiseks kohtule teatavaks teinud pärast kaebuse käiguta jätmist 16. jaanuari 2008. a

määrusega.

25. Praegusel juhul on halduskohus kohtumenetluse seaduse formaalsed nõuded täitnud. Halduskohus

jättis tuvastamisnõude osas 16. jaanuari 2008. a määrusega V. Deminova ja A. Sokolova kaebuse

käiguta ning juhtis määrust põhjendades kaebuse esitajate tähelepanu vajadusele teatada kohtule

põhjendatud huvi vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks (vt käesoleva määruse p 3

alap 4), samuti andis neile tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks (vt käesoleva määruse punkti 3

teine lõik). Pärast seda, kui nimetatud määruses näidatud tähtaeg oli möödunud ja V. Deminova ja

A. Sokolova ei olnud esitatud kaebust muutnud või täiendanud, tagastas halduskohus 19. veebruari

2008. a määrusega kaebuse läbivaatamatult HKMS § 11 lg 3 alusel põhjendusega, et kaebuse esitajad

ei olnud kohtu antud tähtajaks kõrvaldanud kaebuse puudusi (vt käesoleva määruse p 5).

26. Järgnevalt analüüsib kolleegium seda, kas V. Deminova ja A. Sokolova kaebuse tuvastusnõude

osas HKMS § 11 lg 3 alusel läbivaatamatult tagastamine oli ka sisuliselt õiguspärane.

27. Riigikohtule esitatud määruskaebuses väidetakse (vt käesoleva määruse p 9 alap 4), et kaebajate

põhjendatud huvi on tuvastada 1949. a 12. augusti Genfi konventsioonide 1977. a 8. juuni (I)

lisaprotokolli artikli 34 rikkumine, süüdlaste karistamine ja rikutud õiguste taastamine, sh

mittevaralise kahju hüvitamine ning selle eesmärgiga vaidlustati Vabariigi Valitsuse 27. aprilli 2007. a

korraldus nr 229. Vabariigi Valitsuse täiendava seisukoha kohta antud täiendavas seisukohas (vt

käesoleva määruse p 12 alap 2) väidavad määruskaebuse esitajad, et halduskohtule esitatud kaebuses

ja teistes menetlusdokumentides märkisid kaebajad, milles seisneb nende põhjendatud huvi

vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks. Just kohtu poolt vastustaja haldusakti

õigusvastasuse tuvastamine ja tema võimalik järgnev karistamine võib vaieldamatult parandada

kaebajate olukorda. Süüdioleva isiku vastutusele võtmine, sh mittevaralise kahju väljamõistmine on

kaebajate põhjendatud huvi. Moraalset alandamist ja mõnitamist, mida kannatasid kaebajad sugulase

haua põhjendamatul lahtikaevamisel, ei ole võimalik hinnata mingis konkreetses rahasummas, sellest

arusaamiseks on vaja, et vastustaja kannataks sama sügavaid hingepiinu ja hingelist valu.

Nende väidete hindamiseks tuleb vaadata, kas ja millises kohtumenetluse staadiumis on V. Deminova

ja A. Sokolova kohtule selgitanud seda, mida nad nimetavad põhjendatud huviks Riigikohtule

esitatud määruskaebuses ja Vabariigi Valitsuse täiendava seisukoha kohta antud täiendavas

seisukohas.

28. V. Deminova ja A. Sokolova on kõigis kohtuastmetes olnud seisukohal, et nad soovivad

vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnistamist. Halduskohtule esitatud kaebuses väideti

selgesõnaliselt ka seda, et vaidlustatud korraldus rikub kaebuse esitajate õigust austusele nende

surnud sugulase viimse puhkepaiga vastu.

Halduskohus leidis, et kui kaebajate tegelikuks sooviks on tühistamiskaebuste asemel õigusvastasuse

tuvastamise kaebuste esitamine, siis tuleb neil vastavalt HKMS § 10 lg-le 3 märkida põhjendatud

huvi vastava asjaolu kindlakstegemiseks. Kaebajatel peab olema haldusaktiga otsene ja isiklik

puutumus ning soovitud tuvastamine peab andma neile õigusliku kasu või eelise. Põhjendatud huviks

ei saa olla lihtne huvi veenduda haldusakti õigusvastasuses (vt käesoleva määruse punkti 3 alap 4).

Riigikohtu halduskolleegium nõustub halduskohtu selle seisukohaga. Piisavaks huviks kaebusega

halduskohtusse pöördumiseks tuvastamisnõude puhul ei ole vaidlustatud haldusakti õigusvastasus.

Haldusakti õigusvastasuse tuvastamise korral jääb haldusakt edasi kehtima ning kaebaja õiguste

kaitset ei ole halduskohtus võimalik saavutada üksnes selle õigusvastasuse kindlakstegemisel.

Tuvastamisnõude esitamine on lubatud üksnes sellisel juhul, kui kaebaja saavutab kohtuotsusega

eelise oma õiguste edasisel kaitsel.

Kolleegium märgib, et käesolevas asjas lahendatav olukord ei ole analoogiline olukorraga, mida

kolleegium lahendas haldusasjas nr 3-3-1-44-06. Nimetatud haldusajas oli kaebus esitatud

riigivastutuse seaduse alusel. Koos mittevaralise kahju hüvitamise nõudega esitati haldusakti

õigusvastaseks tunnistamise taotlus. Kolleegium leidis haldusasjas nr 3-3-1-44-06, et kaebuse

esitajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas ei ole selles asjas põhjendatud ning piisab

haldusakti õigusvastasuse tuvastamisest. Praeguses asjas puudub kahjunõue.

Kolleegium on seisukohal, et samuti nagu väide, et haldusakt on õigusvastane, ei saa

tuvastamiskaebuse läbivaatamise eelduseks olla pelgalt väide, et haldusakt rikub kaebuse esitaja

õigusi. Tuvastamiskaebuse puhul on oluline ära näidata, milleks on kaebuse esitajale tema õigusi

väidetavalt rikkuva haldusakti õigusvastasuse tuvastamine kasulik ehk kuidas aitab

tuvastamiskaebuse rahuldamine edaspidi tuvastamiskaebuse esitajat õiguste teostamisel või

kaitsmisel. Kui põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks pole esitatud, siis puudub kohtul

vajadus hinnata seda, kas väidetav õiguste rikkumine on toimunud.

Analoogilisi seisukohti on kolleegium väljendanud näiteks haldusasjas nr 3-3-1-78-08 tehtud otsuse

punktis 10.

29. Järgnevalt vaatab kolleegium, millises menetlusstaadiumis on kaebuse esitajad oma põhjendatud

huvina nimetanud mittevaralise kahju väljamõistmist.

Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses väideti, et kaebajad on korduvalt juhtinud halduskohtu

tähelepanu sellele, et vaidlustatud korralduse õigusvastasuse tuvastamine on vajalik mittevaralise

kahju hüvitamise nõude esitamiseks (vt käesoleva määruse p 6 alap 3).

Vastuseks sellele väitele asus ringkonnakohus seisukohale, et asja materjalidega pole kooskõlas

määruskaebuse väide, et halduskohtu tähelepanu juhiti korduvalt sellele, et haldusakti õigusvastasuse

tuvastamine on vajalik mittevaralise kahju tekitamise eest hüvitise nõudmiseks; võimalikust

kahjunõudest on esmakordselt juttu ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses, mistõttu halduskohus

ei saanud sellega kaebuse kõnealuse nõude osas käiguta jätmisel ega puuduste kõrvaldamata jätmise

põhjendusega tagastamisel arvestada. Ringkonnakohus leidis, et kuna tuvastamishuvi polnud

kaebuses märgitud ning kaebajad ei kõrvaldanud kohtu poolt määratud tähtajaks puudust, oli

tuvastamisnõude osas kaebuse tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel õige (vt käesoleva määruse p 8

alap 5).

Riigikohtu halduskolleegium nõustub ringkonnakohtuga, sest kahjunõude võimalikku esitamist kui

põhjendatud huvi on tõepoolest esmakordselt mainitud ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses.

Kuna sellist põhjendatud huvi ei olnud ära näidatud halduskohtule esitatud kaebuses ega

V. Deminova ja A. Sokolova vastuses 16. jaanuari 2008. a käiguta jätmise määrusele, siis ei saa

halduskohtule ette heita, et ta pole kaebuse läbivaatamatult tagastamisel arvesse võtnud seda, et

kaebuse esitajad on tuvastamiskaebuse esitanud selleks, et hiljem esitada riigivastutuse seaduse alusel

kahjunõue. Halduskohus sai 19. veebruari 2008. a määruse tegemisel tugineda üksnes V. Deminova ja

A. Sokolova nendele väidetele, mis V. Deminova ja A. Sokolova olid kohtule teatavaks teinud

kaebuses ja vastuses kaebuse käiguta jätmise määrusele.

30. Süüdlaste järgnev karistamine ning vastustajale samasuguste hingepiinade ja hingelise valu

tekitamine kui kaebuse esitajate põhjendatud huvi on esmakordselt esitatud alles Riigikohtu

menetluses. Seepärast jäävad need väited halduskohtu 19. veebruari 2008. a määruse õiguspärasuse

hindamisel Riigikohtu halduskolleegiumi tähelepanuta.

31. Määruskaebuse esitajad väidavad, et kohus ei ole erapooletult hinnanud nende põhjendatud huvi

puudumist kaebuse esitamiseks (vt käesoleva määruse p 9 alap 4), et põhjendamatult eirates kaebajate

huvi asjas, on kohus üles näidanud huvitatust ja mitteobjektiivsust, rikkudes õigust õiglasele ja

avalikule asja arutamisele, mis on sätestatud põhiseaduse §-s 15 ja EIÕK artiklis 6(1) (vt käesoleva

määruse p 9 alap 5).

Kuna kolleegium leidis, et halduskohus on tuvastamiskaebuse tagastanud menetlusseaduse nõuete

kohaselt, siis kolleegium määruskaebuse esitajate selle väitega ei nõustu. Kolleegium märgib, et

määruskaebuse esitajad ei ole ära näidanud, milles nende arvates seisneb halduskohtu huvitatus ja/või

mitteobjektiivsus tuvastamiskaebuse läbivaatamatult tagastamisel. Seepärast ei saa kolleegium võtta

seisukohta määruskaebuse esitajate selle väite kohta.

V

32. Alljärgnevalt vaatleb kolleegium Riigikohtule esitatud määruskaebust kohustamisnõudega

seonduvalt.

Halduskohtule esitatud kaebuses palusid V. Deminova ja A. Sokolova "teha Vabariigi Valitsusele

ettekirjutus taastada kaebajate rikutud õigus Tallinnas Kaarli pst 13 kinnistul hauatähise paigaldamise

teel, kus peab olema märgitud, et antud kohal oli varem maetud Mihhail Petr p Kulikov, kes on

langenud vaprana Tallinna vabastamisel 22. septembril 1944. a." (Vt käesoleva määruse p 2 esimese

lõigu alap 2).

33. Riigikohtule esitatud määruskaebusest saab järeldada, et selle esitajad on seisukohal, et

ringkonnakohus aktsepteeris halduskohtu 19. veebruari 2008. a määruse põhjenduste õiguspärasust

ka kohustamisnõude läbivaatamatult tagastamise osas (p 9 alap 2).

Halduskohus tegi 16. jaanuaril 2008. a kaebuse käiguta jätmise määruse, milles kaebuse

kohustamisnõude osas leidis, et see on puudustega ja andis kaebuse esitajale tähtaja selle puuduste

kõrvaldamiseks. Halduskohus tagastas 19. veebruari 2008. a määrusega HKMS § 11 lg 3 alusel

V. Deminova ja A. Sokolova kaebuse kohustamisnõude osas läbivaatamatult põhjendusega, et

kaebuse esitajad pole kaebusest kõrvaldatud 16. jaanuari 2008. a kohtumääruses nimetatud puudusi.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu seisukoht on vastupidine Riigikohtule esitatud määruskaebuses

väidetule. Ringkonnakohus leidis vastupidiselt halduskohtule, et kohustamiskaebusel kõrvaldamisele

kuuluvaid puudusi ei olnud, sest kaebuse puuduseks pole asjaolu, et puudub viide õigustloova akti

sättele, millele nõue tugineb, ega see, et kaebaja pole eelnevalt pöördunud vastava taotlusega

haldusorgani poole (vt käesoleva määruse p 8 alap 6). Seega leidis ringkonnakohus, et halduskohus ei

oleks tohtinud tagastada kaebust kohustamisnõude osas läbivaatamatult HKMS § 11 lg 3 alusel.

Nõustumata halduskohtu põhjendustega, ei pidanud ringkonnakohus siiski võimalikuks halduskohtu

19. veebruari 2008. a määruse tühistamist kaebuse kohustamisnõude osas läbivaatamatult tagastamise

kohta, sest kaebuse tagastamine oli ringkonnakohtu arvates lõppjäreldustes õige (vt käesoleva

määruse p 8 alap 6). Sisuliselt asendas ringkonnakohus, nõustudes kohustamisnõude osas

V. Deminova ja A. Sokolova kaebuse läbivaatamatult tagastamisega, halduskohtu põhjendused oma

põhjendustega ning kohaldas kaebuse tagastamise teist õiguslikku alust (vt käesoleva määruse p 8

alap 7).

34. Ringkonnakohus leidis, et õige olnuks V. Deminova ja A. Sokolova kaebus tagastada HKMS § 11

lg 31 p 5 alusel (vt käesoleva määruse p 8 alap 7). HKMS § 11 lg 31 p 5 annab halduskohtule õiguse

tagastada kaebus või protest määrusega, kui "kaebuse või protesti esitajal ei saa ilmselgelt olla

halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud."

Samasisuline on ringkonnakohtu pädevust sätestav HKMS § 33 lg 3 p 5.

35. V. Deminova ja A. Sokolova väidavad, et kõik kohtu järeldused taotluste kohta on tehtud kaebuse

menetlusse võtmise staadiumis, lubamatu on anda igasugust õiguslikku hinnangut kaebuse

nõudmistele ilma kohtuliku läbivaatuseta, see rikub poolte võrdsust menetluses, kaebajatelt on võetud

juurdepääs õigusemõistmisele (vt käesoleva määruse p 9 alap 3 ja p 12 alap 1).

Kolleegium nende väidetega ei nõustu ja on seisukohal, et kaebuse kohtumäärusega läbivaatamatult

tagastamine HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel teenib samu eesmärke kui kaebuse kohtumäärusega

läbivaatamatult tagastamine HKMS § 11 lg 3 alusel, ei riku poolte võrdsust menetluses ega võta

iseenesest isikult juurdepääsu õigusemõistmisele. Ka HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel tehtud

kohtumääruse peale võib HKMS § 11 lg 8 järgi esitada määruskaebuse ringkonnakohtule ning

ringkonnakohtu vastav määrus on edasi kaevatav Riigikohtule. Järelikult on nii halduskohtu kui

ringkonnakohtu seisukohad kontrollitavad kõrgema astme kohtus. Ka ei võta kaebuse tagastamine

selle esitajalt õigust pöörduda uuesti halduskohtusse (HKMS § 11 lg 7). Seega pole isikult ära võetud

juurdepääsu õigusemõistmisele.

36. Riigikohtu halduskolleegium on HKMS § 11 lg 31 p 5 ja § 33 lg 3 p 5 tõlgendades asjas nr 3-3-1-

9-08 tehtud määruse punktis 15 jõudnud järeldusele, et kohus võib kaebuse üldjuhul tagastada üksnes

siis, kui kaevatav haldusakt või toiming ei saa ilmselgelt rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema

vabadusi; kui kohus möönab kaebaja õiguste rikkumise võimalikkust kaebuses toodud asjaoludel, siis

on tal kohustus asja menetleda; haldusakti või toimingu õiguspärasuse sisuline hindamine saab

toimuda üksnes kohtuotsuses.

Praeguses asjas ei ole ringkonnakohus määrusega võtnud seisukohta, kas Vabariigi Valitsuse

vaidlustatud korraldus rikub või ei riku V. Deminova ja A. Sokolova õigusi. Ringkonnakohus on

leidnud, et V. Deminoval ja A. Sokoloval puudub õigus kohustamiskaebusega nõuda riigilt hauatähise

paigutamist kohta, kus kellegi hauda ei ole (vt käesoleva määruse p 8 alap 7). Kolleegium on

seisukohal, et ringkonnakohus ei ole sellisele järeldusele jõudmisel rikkunud kohtumenetluse seadust.

37. Määruskaebuse esitajad väidavad, et põhjendamatult eirates kaebajate huvi asjas, on kohus üles

näidanud huvitatust ja mitteobjektiivsust, rikkudes õigust õiglasele ja avalikule asja arutamisele, mis

on sätestatud põhiseaduse §-s 15 ja EIÕK artiklis 6(1) (p 9 alap 5).

Kolleegium märgib, et määruskaebuse esitajad ei ole ära näidanud, milles nende arvates seisneb

halduskohtu huvitatus ja/või mitteobjektiivsus kohustamisnõude läbivaatamatult tagastamisel.

Seepärast ei saa kolleegium võtta seisukohta määruskaebuse esitajate selle väite kohta.

38. Järgnevalt vaatleb kolleegium, kas ringkonnakohtu viimatinimetatud järeldus on ka sisuliselt õige.

39. Ringkonnakohus tagastas kaebuse kohustamisnõude osas põhjendusega, et Eesti õiguskorras

puudub norm, mis annaks isikutele õiguse nõuda riigilt hauatähise paigaldamist kohta, kus kellegi

hauda ei ole ja et sellist subjektiivset õigust ei anna ka kaebajate poolt viidatud 1949. aasta

12. augusti Genfi konventsioonide 1977. aasta 8. juuni (I) lisaprotokolli rahvusvaheliste

relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta art 34, EIÕK artikli 8 lõige 1 ega põhiseaduse § 26 (vt käesoleva

määruse punkti 8 alapunkt 7).

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga järgmistel põhjendustel.

40. Kolleegium on seisukohal, et kadunu lähedastel on õigus surnud sugulase viimse puhkepaiga

austusele ja arvab, et see õigus on EIÕK artikli 8 lg 1 ja põhiseaduse § 26 kaitsealas. Kuid Eesti

õiguskorras puudub norm, mis annaks ümber maetud surnu sugulastele õiguse nõuda endise

matmispaiga tähistamist hauatähisega. Selline õigus ei ole tuletatav ka 1949. aasta 12. augusti Genfi

konventsioonide 1977. aasta 8. juuni (I) lisaprotokolli rahvusvaheliste relvakonfliktide ohvrite kaitse

kohta artiklist 34 ega EIÕK artikli 8 lg-st 1.

41. Seonduvalt sõjahaudade kaitse seaduse ja nimetatud lisaprotokolliga peab kolleegium vajalikuks

märkida järgmist.

42. Eestis on ainsaks matmist reguleerivaks (eri)seaduseks sõjahaudade kaitse seadus. Kaebajad on

seadnud kahtluse alla selle laienemise Tallinnas Kaarli pst 13 asunud Nõukogude sõjameeste

haudadele. Kolleegium selle väitega ei nõustu.

ShKS § 1 lg-d 1 ja 2 määratlevad selle seaduse reguleerimisala järgmiselt:

"(1) Käesoleva seadusega määratakse kindlaks Eestis asuvate sõjahaudade õiguslik kaitse,

korrashoid, avalik ligipääs sõjahaudadele ning sõjahaudade tähistamise kord, samuti käesolevas

seaduses sätestatud kaitse eesmärgil Eestis asuvatest sõjahaudadest säilmete kalmistule

ümbermatmise alused ja kord.

(2) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti Vabadussõjas langenud Eesti sõjameeste säilmete ja

sõjahaudade ning Eesti iseseisvuse eest relvastatud võitluses, sealhulgas relvastatud

vastupanuliikumises (metsavendluses), langenud isikute säilmete ja sõjahaudade suhtes. Teiste riikide

relvajõududesse kuulunud isikute ja teiste riikide kodanike säilmete ja sõjahaudade suhtes

kohaldatakse käesolevat seadust niivõrd, kuivõrd välislepingus ei ole ette nähtud teisiti."

Seega, tulenevalt ShKS § 1 lg 2 teisest lausest on nimetatud seadus kohaldatav ka teiste riikide

relvajõududesse kuulunud isikute ja teiste riikide kodanike säilmete ja sõjahaudade suhtes, kuid

sellisel juhul tuleb silmas pidada välislepingus sätestatud erisusi. Ka seaduseelnõu (1001 SE)

Riigikogus menetlemise materjalidest (kolmanda lugemise stenogramm 10. jaanuarist 2007) nähtub,

et silmas peeti sõjahaudade kaitse seaduse kohaldamise võimalust Tallinnas Kaarli pst 13

(Tõnismäele) maetud isikute suhtes.

Sõjahaudade kaitse seadus ei sätesta Eestisse maetud sõjameeste omaste õigusi, vaid reguleerib

haudade kaitset ja ümbermatmise protseduuri.

43. Sõjahaudu puudutavad kahepoolsed lepingud on Eesti sõlminud Saksamaa ja Soomega (RT II

1995, 41, 177; 1997, 33, 109). Ülejäänud juhtudel on asjakohaseks välislepinguks 1949. aasta

12. augusti Genfi konventsioonide 1977. aasta 8. juuni (I) lisaprotokoll rahvusvaheliste

relvakonfliktide ohvrite kaitse kohta, millega Eesti on ka ühinenud (RT II 1999, 21, 121).

44. Lisaprotokolli artikkel 32 kohustab lepingupooli, konfliktiosalisi ning konventsioonides ja samas

protokollis mainitud humanitaarorganisatsioone eelkõige lähtuma perekondade õigusest teada oma

sugulaste saatust. Surnud isikute põrmude ja matmispaikade austamist, säilitamist, ümbermatmist ja

tähistamist käsitleb lisaprotokolli artikkel 34. See säte ja lisaprotokolli ülejäänud sätted ei anna

isikutele subjektiivseid õigusi, sh õigusi riigi vastu, vaid sätestavad riigi objektiivsed kohustused ning

eesmärgid, mille saavutamiseks konventsiooniga ühinenud riigid peaksid samme astuma.

Kolleegium märgib täiendavalt, et ka Saksamaa ja Soomega sõlmitud sõjahaudu puudutavad

kahepoolsed lepingud ei reguleeri surnud sõjameeste omaste õigusi.

45. Käesoleval juhul on oluline ka see, et Eesti riigi omandis ei ole kinnistu, millel oli M. Kulikovi

haud ning millele V. Deminova ja A. Sokolova nõuavad, et Vabariigi Valitsus paigaldaks hauatähise.

Kinnistusraamatu, mis asjaõigusseaduse § 55 lg 1 järgi on avalik, andmetel on Tallinnas Kaarli pst 13

asuv kinnistu (katastritunnus 78401:107:0340) Tallinna linna omandis. Asjaõigusseadus võimaldab

teatud tingimustel nõuda üldkohtu kaudu võõrale kinnistule rajatise, kuid üksnes tehnorajatise

püstitamist. Rajatist, mille püstitamist nõuavad V. Deminova ja A. Sokolova, pole tehnorajatis. Eesti

õiguskorras puudub säte, mis annaks isikule halduskohtu kaudu õiguse nõuda, et riik püstitaks

võõrale kinnistule sellise rajatise, mida taotlevad V. Deminova ja A. Sokolova.

VI

46. Eeltoodud põhjendustel jätab Riigikohtu halduskolleegium V. Deminova ja A. Sokolova

määruskaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu määruse muutmata.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann