3-1-1-25-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-25-09

Otsuse kuupäev

1. aprill 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi Jalmar Ollini süüdistuses KarS § 418 lg 1,

§ 263 p 3 ja § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. novembri 2008. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-14357

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokuröri Dilaila Nahkur-

Tammiksaar, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

11. märts 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 18. novembri 2008. a kohtuotsus Jalmar Ollini poolt

kriminaalasjas nr 08240102768 vahi all viibitud aja arvamises talle käesolevas kriminaalasjas

mõistetud karistusaja hulka ja saata kriminaalasi selles osas uueks arutamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

2. Prokuröri kassatsioon rahuldada.

3. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo In Jure kasuks välja 1062 (üks tuhat

kuuskümmend kaks) krooni, sealhulgas käibemaks 162 (ükssada kuuskümmend kaks) krooni

Jalmar Ollinile kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 9. septembri 2008. a otsusega tunnistati Jalmar Ollin kokkuleppemenetluses süüdi

KarS § 418 lg 1 järgi ja teda karistati vangistusega 4 kuuks. Sama otsusega tunnistati J. Ollin süüdi

KarS § 263 p 3 järgi ja teda karistati vangistusega 6 kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel

mõisteti J. Ollinile raskeima üksikkaristuse suurendamise teel liitkaristuseks 8 kuud vangistust.

Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 23. veebruari

2005. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, 6 kuu võrra ning liitkaristuseks mõisteti talle 1

aasta ja 2 kuud vangistust. Sama otsusega tunnistati J. Ollin süüdi ka KarS § 424 järgi ja teda karistati

vangistusega 7 kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskeimaga ja

lõplikuks liitkaristuseks mõisteti 1 aasta ja 2 kuud vangistust. Karistusaja alguseks loeti 9. september

2008. Karistusseadustiku § 50 lg 1 p. 1 alusel võeti J. Ollinilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus 2

aastaks.

2. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes märkis, et ta oli kohtuistungi

toimumise ajal psühhiaatrilise ravi tõttu ravimite mõju all ega suuda seetõttu kohtuistungil toimunut

meenutada. Lisaks leidis süüdistatav, et karistuse mõistmisel jättis maakohus arvesse võtmata

eelvangistuses viibitud aja.

3. Tartu Ringkonnakohtu 18. novembri 2008. a otsusega jäeti Viru Maakohtu otsus sisuliselt

muutmata, kuid sellesse tehti täpsustus eelvangistuses viibitud aja ja karistuse kandmise aja alguse

osas. Ringkonnakohus luges karistusaja hulka J. Ollini eelvangistuses viibitud aja 4. juulist kuni

11. septembrini 2008 ja karistusaja alguseks 4. juuli 2008.

3.1 Ringkonnakohus ei tuvastanud kokkuleppemenetlust reguleerivate kriminaalmenetlusõiguse

normide rikkumist, kuid leidis, et maakohus on põhjendamatult jätnud karistusaja hulka arvestamata

J. Ollini eelvangistuses viibitud aja, rikkudes sellega KarS § 68 lg-s 1 sätestatut.

3.2 J. Ollin oli alates 4. juulist 2008 vahi all kahtlustatuna KarS § 424 järgi kvalifitseeritavas kuriteos,

milles Viru Ringkonnaprokuratuur lõpetas 11. septembril 2008 kriminaalmenetluse KrMS § 203 lg 6

alusel. Ringkonnakohus märkis, et tuvastatav on otsene seos kahe käsitletava kriminaalasja vahel,

sest kui maakohus poleks J. Ollinit süüdistuses KarS § 418 lg 1, § 263 p 3 ja § 424 järgi süüdi

tunnistanud, ei oleks prokuratuur saanud KrMS § 203 lg 6 alusel lõpetada kriminaalmenetlust teises

kriminaalasjas KarS § 424 järgi, milles J. Ollin vahi all viibis. Kuna Viru Maakohtule oli J. Ollini

vahi all viibimine teada, tuli lugeda vahi all viibitud aeg karistusaja hulka.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Ringkonnakohtu 18. novembri 2008. a otsuse peale esitas kassatsiooni Viru

Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Dilaila Nahkur-Tammiksaar, taotledes ringkonnakohtu otsuse

tühistamist osas, millega loeti J. Ollini eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka, ning

kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kassatsiooni põhiväited on

järgmised.

4.1 Kassaator märgib esmalt, et tuvastades KarS § 68 lg 1 rikkumise, tuli ringkonnakohtul maakohtu

otsus KrMS § 338 p 2 alusel tühistada, mitte teha sellesse täpsustusi KrMS § 337 lg 1 p-st 2 lähtudes.

Ainult sellisel juhul olnuks prokuratuurile tagatud kassatsiooni esitamise õigus.

4.2 Kassaator ei nõustu ringkonnakohtu otsusega osas, millega J. Ollini eelvangistuses viibitud aeg

loeti karistusaja hulka. J. Ollin viibis eelvangistuses teises kriminaalasjas, mille suhtes prokuratuur

lõpetas menetluse 11. septembril 2008, s.t pärast Viru Maakohtu 9. septembri 2008. a otsust. Seega ei

saanud maakohus teada, et prokuratuur J. Ollini suhtes kriminaalmenetluse lõpetab, mistõttu ei

pidanudki maakohus lugema eelvangistuses viibitud aega karistusaja hulka. Lisaks märgib kassaator,

et ringkonnakohus arvestas J. Ollini eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka topelt - esmalt leidis

ringkonnakohus, et karistusaja hulka tuleb lugeda eelvangistuses viibitud aeg, seejärel luges kohus

karistusaja alguseks 4 juuli 2008.

5. Vastuses kassatsioonile palub J. Ollini kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Kello jätta Tartu

Ringkonnakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus

arvestas eelvangistuses viibitud aja karistusaja hulka õigesti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kolleegium käsitleb esmalt kassaatori väidet, kas ühes kriminaalasjas vahi all viibitud aja arvamine

teises kriminaalasjas mõistetud karistuse aja hulka on õiguslikult lubatav (I) ning selgitab

ringkonnakohtu volitusi vahi all viibitud aja karistusaja hulka arvamise osas ja selle erisusi

kokkuleppemenetluses (II). Seejärel võtab kolleegium seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse

kohta (III).

I

7. Kriminaalasja materjali kohaselt on käesoleva kriminaalasja nr 1-07-14357 (06259000224)

esemeks J. Ollinile KarS § 418 lg 1, § 263 p 3 ja § 424 järgi omistatud kuriteod. Nendest kuritegudest

kaks esimest pandi toime 25. veebruaril 2006 ja viimane 27. oktoobril 2006. Kõnealuse kriminaalasja

kohtueelsel menetlusel valiti J. Ollini suhtes tõkendiks elukohast lahkumise keeld. Selle tõkendi

tühistas maakohus J. Ollini süüdimõistmisel 9. septembril 2008, mil tema karistamise tõttu reaalse

vangistusega võeti J. Ollin kohtuotsuse tegemisel vahi alla.

8. Samas nähtub ringkonnakohtu poolt apellatsioonimenetluse käigus käesoleva kriminaalasja juurde

võetud materjalist, et paralleelselt eelkirjeldatud kriminaalmenetlusega alustati J. Ollini suhtes

4. juulil 2008 veel üks kriminaalmenetlus nr 08240102768 KarS § 424 tunnustel. Selle kriminaalasja

esemeks oleva teo pani J. Ollin toime 3. juulil 2008. Viru Maakohtu 4. juuli 2008 kohtumäärusega

võeti J. Ollin selles kriminaalasjas vahi alla. Seejärel, 11. septembril 2008, s.o pärast kriminaalasjas

nr 1-07-14357 (06259000224) J. Ollini suhtes 9. septembril 2008. a süüdimõistva kohtuotsuse

tegemist, lõpetas prokurör KrMS § 203 lg 6 alusel tema kohta KarS § 424 tunnustel alustatud

kriminaalmenetluse 3. juulil 2008 toimepandud teos.

9. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleb J. Ollini poolt kriminaalasjas nr 08240102768 vahi all

viibitud aeg lugeda talle käesolevas kriminaalasjas nr 1-07-14357 (06259000224) maakohtu

mõistetud vangistusaja hulka, kuna maakohtus arutatud ja prokuratuuri menetletud kriminaalasjade

vahel on otsene seos. Prokuratuur ei oleks saanud kriminaalasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, kui

poleks olnud n.ö põhiasja. Kriminaalkolleegium ei nõustu sellise käsitlusega järgmistel põhjustel.

10. Riigikohtu varasemas praktikas on leitud, et vahi all viibitud aega saab karistusaja hulka

arvestada vaid juhul, kui see seondub konkreetse kriminaalasjaga (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

23. septembri 1997. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-96-97 - RT III 1997, 30, 311 ja 7. detsembri

1999. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-80-99 - RT III 2000, 3, 27). Kolleegium leiab, et selle

seisukoha muutmiseks puudub alus ka kehtiva kriminaalmenetlusõiguse pinnalt. KrMS § 268 lg-st 1

tuleneb, et kohtu pädevus kriminaalasja arutada on rangelt piiratud vaid nende kuritegudega, mis on

süüdistusaktis konkreetse kriminaalmenetluse esemena kindlaks määratud. Kohus on volitatud

lahendama süüdistatava süüküsimust üksnes süüdistusaktis nimetatud kuritegude osas. Eeltoodust

järeldub, et kohus on õigustatud ka süü üle otsustamisega kaasnevaid muid KrMS §-des 313-314

nimetatud küsimusi lahendama ainult nende kuritegude puhul, mis on üksiku kohtuliku arutamise

esemeks. KrMS § 313 lg 1 p 8 ja § 314 p 3 kohaselt on selliseks küsimuseks ka tõkendi

kohaldamisega seonduv. Seega puuduvad kohtul volitused arvata vahi all viibitud aega sellise kuriteo

eest mõistetud karistusaja hulka, mis ei ole seotud vastava kohtuliku arutamisega. Kohus ei saa

otsustada vahi all viibitud aja arvamise üle karistusaja hulka enda menetluseseme piiridest väljapoole

jääva kuriteo puhul ka põhjusel, et teadmata ette teise kriminaalmenetluse tulemit - süüdistatava

süüdi- või õigeksmõistmist - ei ole tal võimalik võtta seisukohta, kas eelvangistuses viibitud aeg tuleb

lugeda karistusaja sisse või kuulub see näiteks hüvitamisele riigi poolt isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses ette nähtud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab

kolleegium, et KarS § 68 lg-s 1 sätestatut tuleb tõlgendada selliselt, et eelvangistus arvatakse

karistusaja hulka üksnes kohtuliku arutamise esemeks olnud kuritegude puhul.

11. Kolleegium märgib, et kirjeldatud seisukohad kehtivad ka juhul, kui kriminaalmenetlus

lõpetatakse otstarbekuse kaalutlusel KrMS § 203 alusel. Selle sätte lg 1 kohaselt on

kriminaalmenetluse lõpetamine karistuse ebaotstarbekuse tõttu võimalik üksnes süüdistatava eelneval

nõusolekul. Süüdistatava soostumine kriminaalmenetluse lõpetamisega KrMS § 203 lg 1 alusel

tähendab ühtlasi, et isik loobub talle inkrimineeritud kuritegudes kohtulahendi taotlemisest, seega ka

enda võimalikust õigeksmõistmisest. Eeltooduga on põhjendatav ka isikule alusetult vabaduse

võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 1 lg 3 p-s 3 sätestatu, mille järgi ei hüvitata alusetult

vabaduse võtmisega tekitatud kahju nendele isikutele, kelle suhtes kriminaalmenetlus lõpetati KrMS

§ 201 lg 2 ja §-des 202-205 ette nähtud korras. Seega võib süüdistatav keelduda tema suhtes

toimetatava kriminaalmenetluse lõpetamisest KrMS § 203 lg 1 alusel ka põhjusel, et ta soovib

kohtulahendit eelvangistuses viibitud ajaga seonduva kohta. Siinjuures ei saa tähelepanuta jätta ka

asjaolu, et KrMS § 203 lg-te 4 ja 5 kohaselt võib karistuse ebaotstarbekuse tõttu lõpetatud

kriminaalmenetluse teatud tingimustel uuendada. Sellisel juhul tõuseb uuesti päevakorda ka küsimus

vahi all viibitud aja arvamisest karistusaja hulka või selle hüvitamisest, mille kohus peab otsustama

kriminaalmenetluse tulemusest lähtuvalt. Seega tähendab KrMS § 203 alusel lõpetatud

kriminaalmenetluses vahi all viibitud aja arvamine mõnes teises kriminaalasjas samale isikule

mõistetud karistusaja hulka sekkumist teise kohtuliku arutamise esemeks olevate küsimuste

lahendamisse, mis ei ole aga kriminaalmenetlusõigusega kooskõlas juba käesoleva otsuse p-s 10

toodud põhjendustel.

12. Kolleegium ei nõustu käesolevas kriminaalmenetluses prokuröri väljendatud seisukohaga, nagu

oleks vahi all viibitud aeg kriminaalmenetluse lõpetamisel KrMS § 203 alusel süüdistatavale

karistuseks. Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et vastavalt PS §-le 146 mõistab õigust ainult

kohus. Kuriteo toimepanemise eest ette nähtud õigusjärelmite kohaldamine kriminaalmenetluses on

vaieldamatult osa õigusemõistmisest. Seega puudub igasugune õiguslik alus käsitada vahi all viibitud

aega otstarbekuse kaalutlusel kriminaalmenetluse lõpetamise korral isikule mõistetud karistusena.

II

13. Kohtupraktika ühtlustamiseks käsitleb kolleegium ka kassatsiooni väidet selle kohta, kas

ringkonnakohus oli pädev eelvangistuses viibitud aega karistusaja hulka arvama maakohtu otsust

KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel vastavalt täpsustades. Ringkonnakohtu volitusi kohtuotsust KrMS § 337

lg 1 p 2 alusel täpsustada on Riigikohtu varasemas praktikas sisustatud selliselt, et olemuslikult

tähendab see ringkonnakohtu võimalust parandada maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus

kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm) juhtumil, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide

maakohtu otsuse sisule. Tuleb arvestada, et nn pisivigade parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist

õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke õiguslikke tagajärgi

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 - RT III

2007, 21, 171).

14. Käesolevas asjas tõusetus küsimus vahi all viibitud aja arvamisest karistusaja hulka alles

apellatsioonimenetluses. Tehes otsustuse, et teises kriminaalasjas süüdistatava poolt vahi all viibitud

aeg tuleb arvata talle käesolevas asjas mõistetud vangistuse aja hulka, muutis ringkonnakohus

oluliselt maakohtu otsuse alusel kujunenud õiguslikku olukorda. Kolleegium on seisukohal, et sellise

küsimuse lahendamine apellatsioonimenetluses KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel ringkonnakohtu poolt

esimese astme kohtuotsuse täpsustamise teel, ei ole kooskõlas nimetatud sätte mõttega. Lisaks sellele

leiab kolleegium, et vahi all viibitud aja arvamine karistusaja hulka apellatsioonimenetluses KrMS

§ 337 lg 1 p 2 alusel ei ole võimalik ka seetõttu, et maakohtu otsus käesolevas kriminaalasjas tehti

kokkuleppemenetluse korras.

15. Kohtulahendi tegemisel kokkuleppemenetluses tuleb kohtul juhinduda KrMS § 248 lg-st 1, mille

kohaselt võib kohus põhimõtteliselt otsustada, kas tagastab kriminaalasja prokuratuurile (§ 248 lg 1

p-d 1-3), lõpetab kriminaalmenetluse (§ 248 lg 1 p 4) või mõistab süüdistatava süüdi ja kohaldab talle

kokkuleppekohast karistust (§ 248 lg 1 p 5). Nendest sätetest järeldub, et sedastades

kriminaalmenetluse lõpetamise aluste puudumise KrMS § 199 lg 1 p-de 1-5 mõttes, on kohtu

pädevuses kokkuleppemenetluses sõlmitud kokkuleppe n-ö kinnitamine süüdimõistva kohtuotsuse

tegemisega või selle kinnitamisest keeldumine kriminaalasja tagastamisega prokuratuurile. Seevastu

puuduvad kohtul volitused sõlmitud kokkuleppe muutmiseks. Tehes apellatsioonimenetluses vahi all

pidamise aja karistusaja hulka arvamise osas maakohtu otsusest erineva otsustuse, asus

ringkonnakohus sisuliselt muutma kohtumenetluse poolte vahel sõlmitud kokkulepet. Kolleegium

märgib, et kokkuleppemenetluses vahi all viibitud aja karistusaja hulka arvamata jätmine KarS § 68

lg 1 kohaselt on iseenesest käsitatav kokkuleppemenetlust reguleerivate kriminaalmenetluse normide

olulise rikkumisena KrMS § 318 lg 3 p 4 ja § 339 lg 2 mõttes, kuid nimetatud rikkumine on

ringkonnakohtu poolt kõrvaldatav üksnes KrMS § 337 lg 2 p 2 alusel, s.o maakohtu otsuse

tühistamisega ja kriminaalasja uueks arutamiseks saatmisega.

III

16. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ning § 362 p-dest 1 ja 2 tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu 18. novembri 2008. a otsuse osaliselt kriminaalasjas

nr 08240102768 J. Ollini vahi all viibitud aja arvamises talle käesolevas kriminaalasjas 1-07-14357

(06259000224) mõistetud karistusaja hulka ja saadab kriminaalasja tühistatud osas samale kohtule

uueks arutamiseks.

17. Kaitsja esitas taotluse kaitsjatasu väljamõistmiseks riigi õigusabi osutamise eest summas

900 krooni, millele lisandub käibemaks 162 krooni. Tulenevalt justiitsministri 26. jaanuari 2005. a

määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja

tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 2 lg-st 1 ja § 8 lg-st 1 tuleb

esitatud taotlus rahuldada.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe