3-1-1-22-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-22-09

Otsuse kuupäev

1. aprill 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi D. Z.-i süüdistuses KarS § 184 lg 2p 2 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2008. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-8327

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

D. Z.-i kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

4. märts 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2008. a kohtuotsus D. Z.-i süüdistusasjas ja saata kriminaalasi

uueks arutamiseks samale kohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 12. septembri 2008. a otsusega mõisteti D. Z. üldmenetluses süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja teda karistati

kuueaastase vangistusega. D. Z. mõisteti süüdi selles, et isikuna, kes on varem toime pannud narkootilise aine käitlemisega

seotud kuriteo, omandas ta 21. juunil 2007. a Hiina Rahvavabariigist Shanghaist temale kuuluva firma S. Grupp OÜ nimel

suures koguses psühhotroopse aine gammahüdroksübutüraadi (GHB) valmistamiseks vajalikku lähteainet, s.o 200 liitrit

gammabutrürolaktooni (GBL), mille vedas hoiule Raplamaal X vallas Y külas asuvasse suvilasse. Osa GBL-st viis ta oma

elukohta Tallinnas XXXXXXXXX X-XX, kus valmistas sellest suures koguses, s.o 2167,12 grammi 53%-list psühhotroopset

ainet GHB-d sisaldavat vedelikku (puhast ainet 1148,57 grammi). Valmistatud 53%-lise GHB lahusest 2139 grammi hoidis ta

oma sõiduautos Mercedes Benz ning 28,12 grammi oma elukohas, kuni politsei need ained 26. juunil 2007. a läbiotsimiste

käigus ära võttis.

2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni D. Z. ja tema kaitsja vandeadvokaat Alla Jakobson.

2.1 D. Z.-i apellatsiooni kohaselt ei olnud ta teadlik GHB valmistamise keelatusest. Talle avaldasid tugevat mõju hääled, mida

ta kuulis oma peas.

2.2 Kaitsja vaidlustas kaitsealusele mõistetud karistuse. Apellatsiooni motiivide kohaselt on D. Z. invaliid, kes on 80% osas

töövõimetu. Harju Maakohtu 7. aprilli 2006. a määrusega kohaldati tema suhtes sundravi ning alates 28. aprillist 2006. a viibis

ta psühhiaatriakliinikus sundravil. Käesolevas kriminaalasjas 22. mail 2008. a teostatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisi akti kohaselt on D. Z.-il paranoidne skisofreenia ja sõltuvus mitmest psühhoaktiivsest ainest, mistõttu ta

vajab püsivat ravi. Apellandi hinnangul on eksperdiarvamus ebaselge ja kohtus üle kuulatud ekspert ei osanud selgitada, miks

ei tule D. Z.-i suhtes kohaldada sundravi. Eelnevalt, s.o 15. veebruaril 2008. a, ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi

teostanud ekspert andis arvamuse, et D. Z. ei olnud septembrist 2005. a kuni 28. maini 2007. a võimeline psüühilise seisundi

tõttu oma tegudest aru saama ja neid juhtima ning ei ole võimeline kohtus esinema ja vastutust kandma, mistõttu on tema

suhtes näidustatud psühhiaatrilise sundravi kohaldamine. Seega on eksperdid andnud erinevaid arvamusi D. Z.-i vajaliku ravi

kohta ja seda tuleb kindlasti arvestada karistuse mõistmisel. D. Z. on haige inimene, kellele ei saa vanglas tagada piisavat ravi

ega hooldust. Nii pika vangistuse jooksul halveneks D. Z.-i tervis märgatavalt. Kaitsja palus karistuse mõistmisel arvesse võtta

veel seda, et oma süü suurusest sai tema kaitsealune aru alles pärast kuriteo toimepanemist. Seetõttu taotles kaitsja D. Z.-i

karistamist sanktsiooni alammäära lähedase karistusega.

3. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata, leides, et kohtuotsus on seaduslik ja

põhjendatud. KarS § 184 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette kolme kuni viieteistaastase vangistuse. D. Z.-i karistati

kuueaastase vangistusega, s.t tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtukolleegium oli seisukohal, et D. Z.-ile karistust

mõistes lähtus maakohus KarS §-s 56 sätestatust ning põhjendas oma järeldusi.

3.1 Ringkonnakohus märkis, et D. Z.-i on varem karistatud vangistusega narkootiliste ainete käitlemise eest. Vaatamata sellele

jätkas ta samaliigiliste kuritegude toimepanemist. Kuna D. Z.-i on varem narkootiliste ainete käitlemise eest karistatud ja ta on

õppinud meditsiinikoolis, siis ei pidanud kohtukolleegium usutavaks tema väiteid selle kohta, et ta sai oma teo keelatusest ja

süü suurusest aru alles pärast teo toimepanemist.

3.2 Käesolevas kriminaalasjas ei ole tähtsust asjaolul, et D. Z. viibis Harju Maakohtu 7. aprilli 2006. a määruse alusel

psühhiaatrilisel sundravil. Samuti ei mõjuta asja lahendamist see, et ta ei olnud 2005. aasta septembrist kuni 28. maini 2007. a

võimeline psüühilise tervise tõttu oma tegudest aru saama ja neid juhtima. D. Z.-ile süüks arvatud kuriteod on toime pandud

ajavahemikus 21.-26. juuni 2007. a. Maakohus määras kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi, mille akti

kohaselt oli D. Z. temale inkrimineeritava kuriteo toimepanemise ajal psüühilise tervise tõttu võimeline oma tegudest aru

saama, neid juhtima ja menetlustoimingutes osalema. Eksperdid leidsid, et D. Z. vajab küll pidevat ravi, kuid ta ei ole oma

psüühilise seisundi tõttu ohtlik, mistõttu sundravi ei ole vajalik. Eksperdid on selgitanud, et D. Z.-i psüühiline seisund sõltub

sellest, kas ja millist ravi ta saab. Seetõttu ei nõustunud kohtukolleegium süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonide väitega, et

eksperdid on andnud D. Z.-i psüühilise seisundi ja vajaliku sundravi kohta erinevaid arvamusi ning need arvamused on olnud

pealiskaudsed.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni D. Z.-i kaitsja. Kassaator kordab apellatsioonis väljendatud seisukohti ja

leiab, et kohtud oleks pidanud arvestama D. Z.-i tervise seisundit ning mõistma talle vastavalt leebema karistuse.

5. Kassatsioonivastuses palub Põhja Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Endla Ülviste jätta ringkonnakohtu otsuse

muutmata ja kassatsiooni rahuldamata. Prokurör märgib, et D. Z.-i tervislik seisund ei muuda kuriteo toimepanemise asjaolusid

ega vähenda tema süüd. Ambulatoorne kohtupsühhiaatria ekspertiis, millele viitab kaitsja, määrati teise kriminaalasja

kohtueelses menetluses ajal, mil käesolev kriminaalasi oli Harju Maakohtu menetluses. Kuna eksperdiarvamus erines oluliselt

käesoleva kriminaalasja kohtueelses menetluses 13. detsembril 2007 korraldatud kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisi aktis antud komisjoni arvamusest, määrati kohtumenetluses kordusekspertiis. Kordusekspertiisi aktis

antud eksperdiarvamuse kohaselt ei välistanud D. Z.-il teo toimepanemise ajal esinev psüühikahäirete kogum tema võimet aru

saada oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest, ning vastavalt sellele oma käitumist juhtida.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada KarS §-s 35 sätestatud piiratud süüdivuse aluste

esinemise kontrollimata jätmise ja kohtuotsuses põhjenduste puudumise tõttu.

6.1 KarS § 34 sätestab süüdivuse alused, tehes seda negatiivselt ehk süüdimatuse tunnuste nimetamise teel. Selle sätte kohaselt

on isiku süü ja koos sellega karistusõiguslik vastutus välistatud, kui ta ei ole võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma

käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima (süüdimatuse juriidilised tunnused) tulenevalt oma psüühilisest seisundist

(süüdimatuse meditsiinilised tunnused). Süüdimatuse meditsiinilised tunnused on loetletud KarS § 34 p-des 1-5 ja nende

esinemine teo toimepanemise ajal tehakse kindlaks ekspertiisiga. Eksperdi pädevuses on eeskätt teo ajal esinenud raske

psüühikahäire faktiline kindlakstegemine. Meditsiiniliste kriteeriumide tuvastamisel lasub kohtul kohustus kontrollida isiku

võimet normikuulekalt käituda ehk selgitada välja süüdimatuse juriidiliste tunnuste esinemine. Seega tuleb kohtul kindlaks

teha, kas isikul tuvastatud häire takistas tal teo keelatusest aru saada ja oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida.

Isegi juhul, kui ekspert on oma arvamuses võtnud seisukoha toimepanija arusaamisvõime ja käitumise juhtimise võime kohta,

ei võta see kohtult kohustust kujundada nimetatud küsimuste osas enda arvamus. Viimane ei tähenda ainult eksperdiarvamuses

antud diagnostilist laadi järelduste paigutamist KarS § 34 p-des 1-5 sätestatud tunnuste alla, vaid neid arvesse võtva

üldhinnangu andmist isiku käitumisele enne ja pärast õigusvastase teo toimepanemist ja selle ajal. Seega on otsustus isiku

süüdivuse kohta normatiivne ehk õiguslik otsustus.

6.2 Kolleegium nendib, et on võimalik ka olukord, milles isikul esinevad teo toimepanemise ajal süüdimatuse meditsiinilised

tunnused, kuid isiku võime mõista teo keelatust ja oma käitumist vastavalt sellele juhtida on säilinud. Samas võib normikohane

ehk -kuulekas käitumine olla tema jaoks konkreetses situatsioonis tulenevalt tema psüühilisest seisundist siiski raskendatud.

Olukorras, kus isikul esinevad süüdimatuse meditsiinilised kriteeriumid, kuid tema süüdimatus KarS § 34 mõttes on siiski

välistatud, lasub kohtul seetõttu kohustus anda hinnang ka sellele, kas isiku psüühiline seisund võis oluliselt mõjutada (piirata)

tema arusaamis- ja otsustamisvõimet. Määrav on see, kas isiku võime käituda normipäraselt oli oluliselt piiratud võrreldes

nendega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1-5 loetletud meditsiinilisi tunnuseid. Tegemist on õigusliku otsustusega, mille

langetamisel tuleb kohtul arvestada eelkõige nende reeglitega, mida õiguskord konkreetse süüteokoosseisu taustal isikule seab.

Kohus peab hindama, mil määral oli süüdistatav võimeline neid reegleid järgima. Kolleegium märgib, et piiratud süüdivus ei

ole seejuures olemuslikult vaheaste süüdivuse ja süüdimatuse vahel, vaid iseseisev süüd vähendav asjaolu. Seetõttu näeb KarS

§ 35 ette võimaluse isikule mõistetava karistuse vähendamiseks KarS § 60 alusel.

7. Käesolevas asjas taotles D. Z.-i kaitsja apellatsioonis süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist. Apellatsiooni

motiividest nähtuvalt põhjendas kaitsja sellist taotlust D. Z.-i psüühilise tervisega, mida süüdistatavale karistust kohaldades tuli

apellandi arvates kindlasti arvestada. Kuigi kaitsja ei viidanud otseselt KarS §-s 35 sätestatud piiratud süüdivuse alustele, on

apellatsioonist üheselt väljaloetav apellandi taotlus kergendada süüdistatavale mõistetud karistust tema psüühilise seisundi

tõttu. Ringkonnakohus, võttes aluseks kohtumenetluses määratud kohtupsühholoogia-psühhiaatria kompleksekspertiisi

tulemused, nõustus maakohtu seisukohaga selles, et D. Z. on süüdiv. Eksperdiarvamuse kohaselt ei välistanud D. Z.-il teo

toimepanemise ajal esinev psüühikahäirete kogum tema võimet aru saada oma tegude iseloomust, sh nende keelatusest, ning

juhtida vastavalt oma käitumist. Samas jättis ringkonnakohus lahendamata küsimuse, kas D. Z.-i võime oma teo keelatusest aru

saada või seda juhtida võis temal esinevate psüühikahäirete tõttu olla oluliselt piiratud KarS § 35 mõttes. Kolleegium märgib,

et tehes viite KarS §-le 60 võimaldab KarS § 35 eriosa sanktsioonist madalamate karistusraamide kohaldamist. Olgugi et

KarS § 35 kohaselt ei ole piiratud süüdivuse tuvastamisel karistuse vähendamine KarS § 60 alusel kohtule kohustuslik, leiab

kolleegium, et selle tegemata jätmist tuleb kohtul eraldi põhjendada. Jättes süüdimatuse meditsiiniliste kriteeriumide

esinemisel kontrollimata ja põhjendamata, kas isiku võime oma teo keelatusest aru saada või seda juhtida võis olla oluliselt

piiratud KarS § 35 mõttes, kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti materiaalõigust KrMS § 362 p 1 mõttes ja rikkus oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

8. Eeltoodu alusel ja tuginedes KrMS § 361 p-le 6 ning § 362 p-dele 1 ja 2, rahuldab kriminaalkolleegium kassatsiooni

osaliselt, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu 25. novembri 2008. a otsuse ja saadab kriminaalasja tagasi samale kohtule uueks

arutamiseks.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Priit Pikamäe