3-2-1-10-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-10-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 1. aprill 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Swedbank Liising Aktsiaseltsi (endine ärinimi Aktsiaselts

Hansa Liising Eesti) hagi AS If Eesti Kindlustus vastu

530 200 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-14747

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Swedbank Liising Aktsiaseltsi (endine ärinimi Aktsiaselts Hansa

Liising Eesti) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

482 200 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Swedbank Liising Aktsiaselts (endine ärinimi Aktsiaselts

Hansa Liising Eesti; registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Aare-Matti Inglist

Kostja AS If Eesti Kindlustus (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karl Saavo

Asja läbivaatamise kuupäev

2. märts 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 24. septembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-14747 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Swedbank Liising Aktsiaseltsile kassatsioonkaebuselt 20. oktoobril 2008. a tasutud

kautsjon 4820 (neli tuhat kaheksasada kakskümmend) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Swedbank Liising Aktsiaselts (endine ärinimi Aktsiaselts Hansa Liising Eesti) (hageja) esitas

12. juunil 2006. a Harju Maakohtule hagi AS If Eesti Kindlustus (kostja, kindlustusandja) vastu,

milles palus kostjalt välja mõista sõidukikindlustuse lepingust tulenevalt hüvitise 482 000 krooni ja

viivise hüvitise väljamaksmisega viivitamise eest 48 200 krooni.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Taigerfield OÜ (kindlustusvõtja) ja kostja kindlustusandjana hagejale

kuuluva ning kindlustusvõtja kasutuses oleva sõiduauto Mercedes Benz CLK 240 registrimärgiga

650 ARC (edaspidi sõiduk) sõidukikindlustuse lepingu. Hageja oli lepingu järgi soodustatud isik.

8. märtsil 2004. a toimus sõidukiga Tallinnas Tammsaare teel liiklusõnnetus. Kostja keeldus

kindlustushüvitise maksmisest, leides, et sõidukit juhtinud S. Lavrinenko oli liiklusõnnetuse

toimumise hetkel alkoholijoobes. Kostja ei ole tõendanud, et sõiduki juht oli alkoholijoobes. Samas ei

pruugi joobes juhtimine alati kaasa tuua liiklusõnnetust. Kostja ei põhjendanud, miks ei olnud hagejal

õigust kas või osalisele kahjuhüvitisele.

Kostja on kohustatud hüvitama hagejale 482 000 krooni (sõiduki turuhind oli õnnetuse hetkel

600 000 krooni, millest on lahutatud sõiduki jäänuki müügist saadud 115 000 krooni ja omavastutus

3000 krooni). Hagejal on õigus nõuda ka üldiste kindlustustingimuste kohaselt hüvitise

väljamaksmisega viivitamise eest viivist päevas 0,1% väljamaksmisele kuuluvast summast, kuid

mitte rohkem kui 10% väljamaksmisele kuuluvast summast. Kostja on viivitanud hüvitise

maksmisega alates 14. juunist 2005 kuni 12. juunini 2006, kokku 363 päeva. Seega on viivis

48 200 krooni.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt oli sõiduki juht alkoholijoobes ja põhjustas

liiklusõnnetuse. Sõiduki juhi alkoholijoove tuvastati sündmuskohal ning ta nõustus tulemusega ega

nõudnud vereproovis alkoholisisalduse määramist. Sõiduki juhile määrati väärteomenetluse korras ka

rahatrahv, mille kohus tühistas, sest menetluse käigus rikuti menetlusõiguse norme. Sõiduki juhtimine

alkoholijoobes on raske tahtlik liikluseeskirja ja kindlustuslepingu rikkumine. Seega pole alust

osalise kindlustushüvitise väljamaksmiseks ja kostjal on õigus kindlustushüvitise maksmisest

täielikult keelduda. Kindlustushüvitise suurus on arvutatud valesti. Kuivõrd sõiduki turuväärtus oli

enne õnnetust 520 000 krooni, jääkväärtus 150 000 krooni ja hageja omavastutus 3000 krooni, on

hageja nõutav kindlustushüvitis 367 000 krooni.

3. Harju Maakohus jättis 3. aprilli 2008. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus tuvastas, et kindlustusvõtja ja kostja sõlmisid sõiduki suhtes sõidukikindlustuse lepingu,

mis kestis 12. augustist 2003 kuni 11. augustini 2004. Hageja oli lepingu järgi soodustatud isik.

Lepingu lahutamatuks osaks on tingimused TS 20021 (edaspidi sõidukikindlustuse üldtingimused) ja

ÜU 20021 (edaspidi kindlustuse üldtingimused). Liiklusõnnetuse põhjustas sõiduki juht

S. Lavrinenko. Sõiduki taastamine ei olnud otstarbekas. Pooled eeltoodud asjaolude üle ei vaidle.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 452 lg 1 järgi vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui

kindlustusvõtja või kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise

tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Kindlustuse üldtingimuste p 53 sätestab, et

kindlustusvõtja peab kindlustusobjekti suhtes täitma kõiki õigusakte, eeskirju, juhendeid, ettekirjutusi

jms, mis sisaldavad käitumisjuhiseid ohutuse tagamiseks, juhtumi ennetamiseks ja kahju suuruse

vähendamiseks. Samade tingimuste p 73 alusel on kindlustusandjal õigus hüvitise maksmisest

keelduda või kindlustushüvitist vähendada, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust

tulenevat kohustust (sh täiendavaid ohutusnõudeid ning tõendite esitamise kohustust), kui rikkumine

mõjutas kahju tekkimist või kahju suurust või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse

kindlakstegemist. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 39.1 sätestab, et kui kindlustatud sõiduki juht

juhtis sõidukit, olles alkoholijoobes, on kindlustusandjal õigus hüvitise maksmisest keelduda.

Kindlustusjuhtumi ajal kehtinud liiklusseaduse § 20 lg 2 sätestab, et juht ei või olla joobeseisundis.

Joobeseisund on alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine tarvitamisest põhjustatud

terviseseisund, mis avaldub häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja

reaktsioonides. Sama sätte lg 4 sätestab, et alkoholisisaldus ühes liitris juhi väljahingatavas õhus ei

või olla 0,1 milligrammi või rohkem või alkoholisisaldus juhi veres 0,2 promilli või rohkem. Juhil on

õigus pärast tema väljahingatava õhu alkoholisisalduse kontrollimist nõuda alkoholisisalduse

määramist veres. Liiklusseaduse täitmise kohustus on juhil, selle kohustuse rikkumine on otseselt

seadusest tuleneva keelu ehk kohustuse rikkumine, mis saab toimuda juhi tahtliku käitumise

tagajärjel. Seda, et sõiduki juht ei suutnud aru saada oma tegude tähendusest ja neid juhtida muul

põhjusel kui alkoholi tarvitamise tõttu, ei ole väidetud. Asjas on tõendatud, et sõiduki juht oli

liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes, ja seetõttu on kostja põhjendatult keeldunud

kahjuhüvitise väljamaksmisest. Väärteoasjas alkoholijoobe tuvastamise protokollist nähtub, et

sõiduki juhil on mõõdetud alkoholijoove 8. märtsil 2004 kell 04.00. Sõiduki juht loobus vereproovi

tegemisest. Samal päeval Wismari Haigla AS-s kell 06.20 tehtud vereanalüüsi järgi oli sõiduki juhi

veres alkoholisisaldus 0,0 promilli. Kostja tugines kohtueelses väärteomenetluses antud tunnistajate

ütlustele, mis ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 251 lg 2 ja § 272 tähenduses

lubatavad tõendid. Hageja tugines väärteoasjas antud tunnistajate ütlustele, mis on TsMS § 251 lg 2

järgi lubatavad tõendid. Sõiduki juhi alkoholijoovet kinnitavad tunnistajate K. Koivistoineni,

S. Kaðuba ning T. Palgi ütlused ja arst-ekspert A. Kauri arvamus. See, et väärteoasjas sõiduki juhi

alkoholijoove tõendamist ei leidnud, ei tähenda, et tsiviilasjas oleks sõiduki juhi alkoholijoove

liiklusõnnetuse toimumise ajal tõendamata. Väärteomenetluses on tõendamisstandard kõrgem kui

tsiviilkohtumenetluses.

Kuivõrd sõiduki juhi alkoholijoove liiklusõnnetuse toimumise ajal on tõendatud, siis on seadusest

tulenevat otsest keeldu tahtlikult rikutud. Seda saab pidada kindlustusvõtjapoolseks

lepingutingimuste tahtlikuks rikkumiseks kindlustuse üldtingimuste p 53 ja VÕS § 452 lg 1

tähenduses. Liiklusõnnetuses ei osalenud mitut sõidukit, mistõttu ei teki küsimust teiste

sõidukijuhtide võimalikust segasüüst ega sellest, et õnnetus juhtus mingi kolmanda asjaolu tõttu,

millest tingituna oli juht sunnitud tegema ootamatu manöövri, vältimaks suuremat kahju. Juht ei

tulnud sõiduki juhtimisega toime ja seega on alkoholijoobes juhtimisel otsene seos tekkinud kahjuga.

Kuivõrd kindlustusvõtja rikkus kindlustuslepingu ülalmärgitud tingimusi tahtlikult, oli

kindlustusandja õigustatud sõidukikindlustuse üldtingimuste p 39.1 alusel keelduma hüvitise

väljamaksmisest soodustatud isikule.

Kuivõrd maakohus jättis hagi rahuldamata, ei hinnanud ta poolte väiteid ja tõendeid kahju,

kindlustushüvitise suuruse ja viivise kohta.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 24. septembri 2008. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt

põhjendavas osas ja jättis maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata. Ringkonnakohtu arvates leidis

maakohus õigesti, et liiklusõnnetuse põhjustanud S. Lavrinenko oli õnnetuse toimumise ajal

alkoholijoobes ja seetõttu keeldus kostja põhjendatult kahjuhüvitise väljamaksmisest.

Ringkonnakohus ei korranud TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei rikkunud väärteoasjas S. Kaðuba antud ütlustele hinnangut

andes menetlusõiguse norme. Hageja seisukoht, et pooled ei soovinud viidatud tunnistaja ütlustele

tugineda, ei ole asjakohane. Maakohus võttis hageja 8. septembri 2006. a taotluse alusel väärteoasja

toimikumaterjalid tõenditena tsiviilasja juurde. Maakohus leidis õigesti, et kohtueelses menetluses

tunnistajate poolt öeldu ei ole TsMS § 251 lg 2 ja § 272 kohaselt tsiviilasja lahendamisel kasutatav

tunnistajate ütlustena, kuid kohtueelses menetluses kogutud menetlusdokumendid võivad kuuluda

dokumentaalsete tõenditena siiski tsiviilkohtumenetluses tõendite kogumisse ja olla seeläbi

hinnatavad.

Ekslik on hageja väide, et maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata, et 8. märtsil 2004. a

kell 06.20 tehtud analüüsi põhjal sõiduki juhi veres alkoholisisaldust ei tuvastatud. Maakohus on

eeltoodut otsuses käsitlenud. Maakohus on aga tõendeid kogumis hinnates õigesti järeldanud, et

sõiduki juht oli liiklusõnnetuse toimumise ajal alkoholijoobes. Maakohtu hinnang esitatud tõenditele

on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne. Maakohus märkis õigesti, et tõendamisstandard on

väärteoasjade puhul kõrgem kui tsiviilasjades. See erinevus seisneb mh tõendite lubatavuses.

Väärteomenetluses saab isikut karistada üksnes siis, kui süütegu on tuvastatud seaduslike tõendite

abil ning tõendid on lubatud, kui nende kogumisel ei ole oluliselt rikutud väärteomenetlusõiguse

norme. Tsiviilasjades isiku karistamist õiguslikus tähenduses ei toimu ja seetõttu on asjas tähtsate

faktiliste asjaolude tõendamine lubatav TsMS § 229 lg 1 kohaselt igasuguse teabega, mis on seaduses

sätestatud protsessivormis. Protsessivorm tsiviilkohtumenetluse jaoks erineb seejuures

väärteomenetluses sätestatud vormist. Tõendi usaldusväärsus on aga väärteo ja tsiviilasjade

menetlemisel sarnane. Eeltoodust tuleneb, et ka juhul, kui sõiduki juhile väärteomenetluses tõlki ei

võimaldatud, võib teave, mis saadi toimingu käigus väärteomenetluse norme rikkudes, peegeldada

tegelikke ja tsiviilasja lahendamisel kaalukaid asjaolusid. Kohtumenetluse käigus ei ole kogutud

ühtegi tõendit selle kohta, et toimunud liiklusõnnetuse põhjuseks võis olla midagi peale selle, et

sõiduki juht oli alkoholijoobes. Sõiduki juht ei ole väärteomenetluses põhjendanud, miks

liiklusõnnetuse põhjustanud olukord tekkis. Hageja väide, et põhjusi, miks sõiduki juht juhtimisega

toime ei tulnud, võib olla palju, on küll paikapidav, kuid peale juhi alkoholijoobe ei ole ühegi muu

asjaolu põhjusliku seose kohta tõendeid esitatud.

Maakohus kohaldas valesti VÕS § 452 lg-t 1. Selles osas tuleb maakohtu otsuse põhjendusi muuta.

Joobeseisundis juhtimine ei ole samastatav kindlustusjuhtumi tahtliku põhjustamisega viidatud sätte

tähenduses. VÕS § 452 lg 1 on rakendatav neil juhtumeil, kus kindlustusvõtja või soodustatud isik

tegutseb sihilikult kindlustusjuhtumi põhjustamise eesmärgiga. Praegusel juhul ei ole kogutud

tõendeid selle kohta, et sõiduki juht istus autorooli eesmärgiga põhjustada kindlustusjuhtum. Seega ei

ole kõnealuse sätte kohaldamine õige. Lepingu siduvusest (VÕS § 8 lg 2) tulenev lepinguga võetud

kohustuste täitmise kohustus tähendab ühtlasi ka seda, et teisele poolele enda suhtes antud õigusi

tuleb nende maksmapanekul taluda. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p-s 39.1 on kokku lepitud, et

kui kindlustatud sõiduki juht juhib sõidukit, olles alkoholijoobes, on kindlustusandjal õigus hüvitise

maksmisest keelduda. Seega soovib kostja maksma panna lepinguga saadud õigust ning ta ei vaja

hüvitise väljamaksmisest keeldumiseks muud materiaalõiguslikku alust. Hageja leiab ekslikult, et

sõidukikindlustuse üldtingimuste viidatud punkt on tühine, sest see võimaldab kostjal jätta maksmata

kogu kindlustushüvitise. Tegemist on tüüptingimusega VÕS § 35 mõttes ning selle kehtivust tuleb

hinnata VÕS § 42 järgi. Kindlustustingimus, mis võimaldab kindlustusandjal keelduda

kindlustushüvitise väljamaksmisest juhul, kui liiklusõnnetuse on põhjustanud alkoholijoobes juht, ei

kahjusta kindlustusvõtjat ebamõistlikult ega ole vastuolus heade kommetega. Alkoholijoobes

juhtimine on tahtlik ning raske liikluseeskirja rikkumine, mis kätkeb endas kõrgendatud ohtu.

Viidatud sõidukikindlustuse üldtingimuste punkt jagab muuhulgas ka liikluskindlustuse seaduse

(LKindlS) § 48 lg 2 p 2 mõtet, mille kohaselt peaks tagasinõude kaudu jääma liiklusõnnetuses

tekkinud kahju õnnetuse põhjustanud sõiduki valdaja kanda, kes juhtis sõidukit, olles alkoholijoobes.

Kuna hagi kindlustushüvitise saamiseks tuli jääta rahuldamata, pidas maakohus õigesti liigseks anda

hinnangut kahju, kindlustushüvitise suuruse ja viivise kohta esitatud väidetele ning tõenditele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus eiras liiklusõnnetuse riski osas vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingu eesmärki

ning käsitas hüvitise maksmisest keeldumist ebaõigesti karistusliku meetmena liikluseeskirja

rikkumise eest. Ringkonnakohus jättis arvestamata, et VÕS § 427 lg 1 järgi on kindlustusvõtja

kahjuks VÕS § 452 lg-s 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Seega on kindlustuse

üldtingimuste p 73 ja sõidukikindlustuse üldtingimuste p 39.1 tühised osas, milles need võimaldavad

kostjal jätta maksmata kogu kindlustushüvitise. Ringkonnakohus jättis ekslikult kohaldamata VÕS

§ 444 ja § 445 lg 2, mille kohaselt pidanuks hindama, kas kindlustusvõtja suurendas oma kohustuste

rikkumisega kindlustusriski võimalikkust ja kui palju kindlustusriski võimalikkus suurenes.

Liiklusõnnetus toimus halbadele tee- ja ilmastikuoludele (kiilasjää, udu, jäähunnikud teel)

mittevastava sõidukiiruse valimise tõttu. Tegemist oli sõidukijuhi tavapärase eksimusega

(hooletusega), mille puhul on vabatahtliku sõidukikindlustuse kindlustusandjal liiklusõnnetuse riski

osas hüvitamiskohustus täies ulatuses. Kerge alkoholijoobe mõju liiklusõnnetuse toimumisele ei ole

tõendatud. Ka juhul, kui käsitada sõiduki juhi kerget alkoholijoovet raske hooletusena, millel oli mõju

kindlustusjuhtumi toimumisele, ei anna see kostjale alust kindlustushüvitise maksmisest täielikult

keelduda. Samuti viitas ringkonnakohus valesti LKindlS § 48 lg 2 p-le 2. See seadus ei ole otseselt

ega kaudselt kohaldatav vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingule.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, jagades valesti poolte tõendamiskoormuse.

Ringkonnakohus leidis, et vaidluses pole peale alkoholijoobe ühegi muu asjaolu kohta tõendeid

esitatud, viidates sisuliselt sellele, et hageja pidi tõendama, et liiklusõnnetuse põhjuseks oli mingi

muu asjaolu. Samas ei ole ringkonnakohus tuvastanud, kas ja kuidas alkoholijoove mõjutas

kindlustusjuhtumi toimumist. Kostja kohustuseks on tõendada sõiduki juhi alkoholijoobe mõju

liiklusõnnetuse toimumisele, kuid kostja ei ole seda teinud.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles kostja sellele vastu ning leidis, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal kindlustusandjana on õigus keelduda kindlustushüvitise

maksmisest hagejale kui soodustatud isikule põhjusel, et kindlustusvõtja on rikkunud

kindlustuslepingust tulenevaid kohustusi. Kindlustusandja ja -võtja leppisid kindlustuslepingu

lahutamatuks osaks olevate kindlustuse üldtingimuste p-s 73 kokku, et kindlustusandjal on õigus

kindlustushüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada, kui rikkumine mõjutas

kahju tekkimist või kahju suurust või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemist ja

kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh täiendavaid ohutusnõudeid

ning tõendite esitamise kohustust). Lepingu lahutamatuks osaks olevate sõidukikindlustuse

üldtingimuste p-s 39.1 on sätestatud, et kui kindlustatud sõiduki juht juhib sõidukit, olles

alkoholijoobes, on kindlustusandjal õigus hüvitise maksmisest keelduda.

10. Ringkonnakohus põhjendas kostja õigust jätta kogu kindlustushüvitis maksmata, tuginedes

viidatud sõidukikindlustuse üldtingimuste p-le 39.1, sest asjas esitatud tõendite kohaselt toimus

liiklusõnnetus põhjusel, et sõiduki juht oli alkoholijoobes. Ringkonnakohus jättis muutmata

maakohtu lõppjärelduse, et hagi kindlustushüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata.

11. Ringkonnakohus hindas küll viidatud lepingutingimuse kehtivust tüüptingimusena (VÕS § 42),

kuid jättis analüüsimata, kas lepingutingimus on kooskõlas võlaõigusseaduses kindlustuslepingut

reguleerivate imperatiivsete sätetega.

VÕS § 444 sätestab kindlustusvõtjale keelu suurendada kindlustusriski võimalikkust. VÕS § 445 lg 2

kohaselt, kui kindlustusvõtja rikub VÕS §-s 444 kehtestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja

kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski

suurenemise võrra, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist. VÕS § 452 lg 2

p 2 järgi ei või kindlustusandja tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi

toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu, kui kindlustusvõtja

rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või

vältida selle suurenemist, ja rikkumine ei mõjutanud kindlustusjuhtumi toimumist ega

kindlustusandja täitmise kohustust. Viidatud sätete kohaldamist on kolleegium analüüsinud 9. aprillil

2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 tehtud otsuses. Kolleegium selgitas selle otsuse p-s 10, et

tulenevalt VÕS § 445 lg-st 2 ei anna VÕS § 452 lg 2 p 2 kindlustusandjale õigust kokkuleppe

kohaselt mitte maksta kogu kindlustushüvitist juhul, kui kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi

täitma kindlustusandja vastu eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist, ja

rikkumine mõjus kindlustusjuhtumi toimumisele ja kindlustusandja täitmise kohustusele. Kolleegium

jääb selle seisukoha juurde.

Eeltoodust tulenevalt jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et asjas kohaldatud üldtingimuste sätted on

vastuolus võlaõigusseaduse eelviidatud sätetega. Nii sätestavad sõidukikindlustuse üldtingimuste

p 39.1, samuti kindlustuse üldtingimuste p 73 võimaluse, et kindlustusandja võib hüvitise

väljamaksmisest täielikult keelduda (arvestamata, milline on rikkumise mõju kindlustusjuhtumi

toimumisele). Kuna VÕS § 427 järgi on kindlustusvõtja kahjuks § 452 lg-s 2 sätestatust

kõrvalekalduv kokkulepe tühine, siis on tühised ka sõidukikindlustuse üldtingimuste p 39.1, samuti

kindlustuse üldtingimuste p 73 osas, milles see võimaldab kostjal jätta maksmata kogu

kindlustushüvitise, kui kindlustusvõtja on rikkunud oma kohustust mitte suurendada kindlustusriski

võimalikkust.

12. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel rakendada hagi rahuldamise üle otsustamisel

VÕS § 445 lg-s 2 ja § 452 lg 2 p-s 2 sätestatut. Kolleegium jääb tsiviilasjas nr 3-2-1-17-08 tehtud

otsuse p-s 12 väljendatud seisukoha juurde, et VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamiseks on

kindlustusandja kohustuseks tõendada, kas ja kuivõrd mõjutas kindlustuslepingu rikkumine

liiklusõnnetuse toimumist.

Kuna praeguses asjas on tõendatud, et sõiduki juht oli alkoholijoobes, on kindlustusvõtja eeldatavasti

oma kohustuste rikkumisega mõjutanud liiklusõnnetuse toimumise võimalikkust. Kohaldades

kõnealuseid sätteid, peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastama, kuivõrd selline

rikkumine mõjutas liiklusõnnetuse toimumise võimalikkust.

13. Ringkonnakohus märkis, et kohtumenetluse käigus ei ole kogutud ühtegi tõendit selle kohta, et

liiklusõnnetuse põhjuseks võis olla midagi muud peale sõiduki juhi alkoholijoobe. Samas märkis

ringkonnakohus, et hageja väitel on mitmeid liiklusõnnetuse põhjusi, kuid peale juhi alkoholijoobe ei

ole muid asjaolusid esile toodud. Seega on põhjendatud hageja kassatsioonkaebuse väide, et

ringkonnakohus jagas valesti poolte tõendamiskoormuse, leides, et hageja kohustuseks on tõendada,

millistel asjaoludel liiklusõnnetuse põhjustanud olukord tekkis.

Kolleegium leiab, et VÕS § 445 lg 2 ja § 452 lg 2 p 2 kohaldamisel ei ole välistatud, et

kindlustusandja vabaneb kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusrisk suurenes ainuüksi

sellepärast, et kindlustusvõtja rikkus VÕS §-s 444 sätestatud kohustust. Sõiduki juhtimine

alkoholijoobes kui raske liikluseeskirja rikkumine võib olenevalt asjaoludest olla olukorras, kus

liiklusõnnetuse toimumist ei ole mõjutanud teise sõidukijuhi tegevus ega mingi muu kõrvaline

asjaolu, liiklusõnnetuse toimumise otseseks ja ainukeseks põhjuseks.

14. Samuti nõustub kolleegium hageja kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus võrdles

ekslikult sõidukikindlustuse üldtingimuste p 39.1 liikluskindlustusseaduse sätetega. Nimelt märkis

ringkonnakohus, et viidatud lepingupunkt jagab LKindlS § 48 lg 2 p 2 mõtet, mille kohaselt peaks

tagasinõude kaudu jääma liiklusõnnetuses tekkinud kahjud õnnetuse põhjustanud sõiduki valdaja

kanda, kes juhtis sõidukit, olles alkoholijoobes. Ringkonnakohtu selline seisukoht ei ole asjakohane,

sest liikluskindlustusseadus sätestab liikluskindlustuse kohustusliku kindlustusena ning selle seaduse

sätted ei ole kohaldatavad vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingule.

15. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

16. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu