3-1-1-5-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-5-09

Otsuse kuupäev

26. märts 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi A. P. (P.) süüdistuses KarS § 120 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2008. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-15425

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Owe Ladva, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

18. veebruar 2009

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2008. a kohtuotsus kriminaalasjas A. P. (P.) süüdistuses KarS § 120 järgi

muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. P. tunnistati Harju Maakohtu 27. juuni 2008. a otsusega süüdi KarS § 120 järgi ja talle mõisteti rahaline karistus 58

päevamäära, s.o 14906 krooni. A. P. tunnistati süüdi selles, et 27. märtsil 2006. a kella 8.20 paiku püüdis ta sõiduautoga otsa

sõita Tallinnas XXXXXXXX XX asuva maja juures sõiduteed ületavale P. P-le, ähvardades teda sel viisil tervisekahjustuse

tekitamisega. P. P.-l oli alust karta ähvarduse täideviimist.

Kohus leidis, et kannatanu ütlused on usaldusväärsed. Asjaolu, et kannatanu helistas süüdistuses märgitud päeva õhtul

süüdistatavale ja viimane kinnitas, et soovis kannatanut alla ajada, on tõendatud kannatanu ja süüdistatava ütlustega kohtus.

Sama nähtub ka asitõendi - kannatanu ja süüdistatava telefonivestluse salvestise - vaatlusprotokollist.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. P. kaitsja Owe Ladva, kes palus kaitsealuse tõendamatuse tõttu õigeks mõista.

Kaitsja leidis, et ähvardamine on kuriteona karistatav vaid siis, kui on alust karta ähvardamise täideviimist, see aga ei ole

tõendatud. Kannatanu ütlusi hinnati kriitikavabalt. Kaitsja märkis, et A. P. süüd kinnitava tõendina käsitatud asitõend ei ole

lubatav. Eraisiku poolt omal algatusel salaja salvestatud telefonivestlus ei saa olla tõendiks kriminaalmenetluses, sest selle

kogumisel ei ole järgitud PS §-s 43 sätestatud igaühe õigust edastatava sõnumi saladusele.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2008. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt.

3.1 Karistusseadustiku §-s 120 sätestatud kuriteokoosseisu objektiks on inimese vaimne tervis, mille ründamiseks kasutab

süüdlane psüühilist vägivalda. Seejuures ei eeldata, et ründajal oleks kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahend,

millega ta ähvardab. Ähvardamine KarS § 120 mõttes tähendab võimaliku kahju (surm, tervisekahjustus, vara rikkumine või

hävitamine) tekkimise ettekujutuse loomist kannatanul. Seejuures ei ole oluline, kas ähvardaja saab ja tahab ähvardust

realiseerida. Tähtis on, et kannatanul peab tekkima arusaam, et ähvardust tuleb võtta tõsiselt. Ringkonnakohus rõhutas, et KarS

§ 120 koosseisu ei realiseeri igasugune ütlus või tegu, mis on tõlgendatav ähvardusena, vaid ainult selline, mille sisust või

olemusest on võimalik kas otseselt või ka kaudselt mõista, et ähvardatakse tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega või

olulises ulatuses vara rikkumise või hävitamisega. Ringkonnakohus leidis, et P. P. tajus 27. märtsi 2006. a hommikul ohtu enda

tervisele, mis seisnes A. P. poolt juhitud sõiduki temast lähedalt möödasõitmises. Sellega loodi kannatanule reaalne mulje

võimalikust tahtlikust otsasõidust, mille vältimiseks pidi ta eemale hüppama. Kirjeldatud käitumine on kvalifitseeritav KarS §

120 järgi. Õhtuses telefonikõnes kinnitas A. P. juhtunut ja andis P. P-le mõista, et kahjuliku tagajärje saabumine on võimalik ja

see sõltub tema tahtest.

3.2 Kannatanu ütluste usaldusväärsuses ringkonnakohus ei kahelnud, märkides, et A. P. süüküsimuse otsustamine valdavalt

kannatanu ütluste põhjal on kooskõlas Riigikohtu praktikaga.

3.3 Salvestist, millele kannatanu oli salvestanud salaja enda mobiiltelefoni kõne süüdistatavale, ei saa käsitada asitõendina

KrMS § 124 lg 1 tähenduses, sest selle vaatlemise tulemina ei ole võimalik saada teavet süüteo toimepanemise kohta. Kahe

inimese vahelise vestluse salvestist CD-l saab üksnes kuulata. Ringkonnakohus asus seisukohale, et eraelulise vestluse

salvestamine on käsitatav muu teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Teabesalvestise kohtulik uurimine peaks

toimuma sarnaselt jälitustoimingu tegemisel saadud tõendi uurimisega. Teabesalvestises kajastuv vestlus tuleb seega talletada

protokollis, mis ongi kohtuliku uurimise objektiks. Teabesalvestis ise kohtuliku uurimise objektiks ei ole. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 15 sätete rikkumist maakohtus ei ole ringkonnakohus tuvastanud.

3.4 Käesoleval juhul on eraviisilise vestluse lindistus menetluslikult lubatav tõend. Ringkonnakohus tunnustas PS §-s 43

sisalduvat igaühe õigust tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatava sõnumi

saladust, rõhutades, et isiku eraelu puutumatus peab olema kaitstud riikliku sekkumise eest. Karistusõiguslikult kaitseb seda

enesemääramise õigust KrMS § 137. Nimetatud põhiseaduslik õigus ei ole aga absoluutne, selle riive on lubatav PS § 43 teises

lauses toodud juhtudel. Riiklikud abinõud on allutatud rangele proportsionaalsusnõudele (KrMS § 110 lg 1). Formaalsete

eelduste puudumise tõttu ei saaks riik käesolevas asjas jälitustegevust rakendada.

3.5 Eraelulise vestluse lindistamisel oleks selliste jäikade tingimuste seadmine ebamõistlik, sest sellisel juhul jääks

suhtesüütegude korral eraisiku enda õiguste kaitse piiratuks, kuna telefonitsi tehtud ähvardusi ei saaks lindistada riiklikud

ametkonnad ega eraisik ise. Ringkonnakohtu arvates tuleb eraviisilise lindistuse tegemisel ja hilisemal menetluslikul

aktsepteerimisel hinnata seda, kas vaatluse all olev põhiõiguste riive oleks tuvastatav teisel viisil (analoogselt KrMS § 110 lg-

ga 1). Ähvardamine kui suhtesüütegu pannakse üldjuhul toime tunnistajateta ja seetõttu tuleb vähemalt käesolevas asjas

eraviisilise vestluse lindistust tõendina aktsepteerida. Ringkonnakohus sedastas, et P. P. ei helistanud A. P.-le omal initsiatiivil,

vaid tegi vastukõne hommikul vastamata jäänud kõnele. Seega ei asunud P. P. ise menetleja rolli ega hakanud omakäeliselt

tõendeid koguma. Kannatanu lindistas kõne enda õiguste kaitseks sisuliselt kestva ohu olukorras.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. A. P. kaitsja O. Ladva esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles palub A. P. süüdistuses KarS § 120 järgi

õigeks mõista. Eraisiku poolt omal algatusel salaja salvestatud telefonivestlust ei saa käsitada kohtukõlbliku tõendina, sest selle

kogumisel on rikutud PS § 43. Helistades süüdistatavale asus P. P. ise tõendeid koguma. Kohtud ei ole salvestist vahetult

uurinud. A. P. soovis kannatanut vaid ehmatada. Ei saa võtta tõsiselt võetava ähvardusena olukorda, kui liikuv auto sunnib tee

ületajat vaid sammu kiirendama. Ringkonnakohtu otsuses märgitud kestev oht on tõendamata.

5. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Eve Soostar, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud, kassatsiooni rahuldamiseks alust ei ole. Kannatanu ja A. P. telefonivestluse salvestise arvestamine

lubatud tõendina on prokuröri arvates kooskõlas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendiga Schenk vs. Šveits.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kriminaalkolleegium nõustub täielikult ringkonnakohtu käsitlusega KarS §-s 120 kirjeldatud kuriteokoosseisu kohta. Nii

maa- kui ka ringkonnakohus on tuvastanud, et A. P. sõitis 27. märtsi 2006. a hommikul mootorsõidukiga P. P. suunas, luues

talle reaalse mulje võimalikust tahtlikust otsasõidust, mille vältimiseks pidi kannatanu sammu kiirendama. Kannatanu tajus

ohtu enda tervisele, leides, et tegemist ei olnud juhusliku liiklussituatsiooniga, vaid kavatsetud tegevusega.

Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et A. P. soovis P. P.-d vaid ehmatada. Ringkonnakohus on selle väite ümber

lükanud ja otsust igati põhjendanud. Seega kriminaalkolleegium leiab, et A. P. on õigesti süüdi mõistetud KarS § 120 järgi

ähvardamises tekitada P. P-le tervisekahjustus.

7. A. P. süü on tuvastatud eelkõige kannatanu ütlustega kohtus. Kohtud hindasid igakülgselt kannatanu kui tõendiallika

usaldusväärsust ja jõudsid veendumusele, et puudub mõistlik põhjus, miks peaks kannatanu andma valeütlusi. Ringkonnakohus

osutab põhjendatult Riigikohtu praktikale, mis ei välista isiku süüditunnistamist ka üksnes kannatanu ütluste alusel (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04 - RT III 2004, 27, 293). Seejuures on ringkonnakohus

arusaadavalt ja piisavalt põhjendanud, miks eelistatakse kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele asja tehiolude kohta 27. märtsi

2006. a hommikul.

8. Siiski on asjas kogutud ka teisi tõendeid. Kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et võttis vastu kannatanu telefonikõne ja vastas

kannatanu küsimusele, kas teda taheti alla ajada, jaatavalt (I kd, tlk 28). Nimetatud vestlust on kohtud käsitanud täiendava

asjaoluna, mis aitas mõtestada A. P. käitumist P. P. ähvardamisel tervisekahjustuse tekitamisega. Telefonivestluses räägitu

tugevdas kohtute veendumust, et P. P. tajus 27. märtsi 2006. a hommikul ohtu enda tervisele ja talle loodi reaalne mulje

võimalikust tahtlikust otsasõidust.

Kriminaalasjale on lisatud CD-plaat, millele on kopeeritud kannatanu mobiiltelefoniga tehtud salvestis kõnealusest

telefonivestlusest. Salvestise sisu on kohtueelses menetluses ka protokollitud. P. P. selgitas kohtus (I kd, tlk 18), et

telefonivestluse salvestas ta selleks, et tõestada politseile juhtunut.

9. Kriminaalkolleegium soostub ringkonnakohtu seisukohaga, et menetluslikult on tegemist eraelulise vestluse salvestusega,

mida tuleb tõendi seisukohalt käsitada teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses. Et tagada tõenditele antava hinnangu

adekvaatsus, tuleb teabesalvestise vahetul uurimisel KrMS § 15 tähenduses teha salvestis kohtule tajutavaks võimalikult

vahetul viisil. Seetõttu oleks pidanud salvestisest tehtud kirjalikule protokollile eelistama selle vahetut kuulamist kohtus.

Käesolevas asjas uurisid kohtud tõendina vaid salvestise alusel koostatud protokolli. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et

arutatavas asjas ei ole tekkinud vaidlust salvestise sisu ja selle protokollilise kajastuse adekvaatsuse üle. Protokollis kajastatud

vestluse sisu on kriminaalasja puutuvas osas ka otseste isikuliste tõendiallikate kaudu kohtus kõlanud. Seega ei ole põhjust

käsitada teabesalvestise kohtus kuulamata jätmist kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena, millega kaasnes või võis

kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus KrMS § 339 lg 2 p 2 tähenduses.

10. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et eraelulise sfääri, sh kommunikatsioonivahendite kaudu edastatud sõnumi saladus on

kaitstud KarS §-ga 137. Erinevalt ringkonnakohtust ei pea aga kriminaalkolleegium käesoleval juhul eraelulise vestluse

lindistuse kui tõendi lubatavuse kontrollimisel asjakohaseks kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jao sätteid, mis

reguleerivad tõendite kogumist jälitustoiminguga.

Jälitustoimingute tegemine on osa jälitustegevusest. Üldistavalt võib öelda, et jälitustoiminguga kogutakse ja töödeldakse

salaja või varjatult isikuandmeid, mille käigus sekkutakse jälitatava (aga sageli paratamatult ka kolmandate isikute)

põhiseaduslikult kaitstavate õiguste sfääri. Enda telefonivestluse kuulamine ja lindistamine ei vasta ühelegi seaduses

kirjeldatud jälitustoimingule, sest enda telefonikõnet ei saa isik ise salaja ega varjatult pealt kuulata ega sellel eesmärgil

lindistada. Neil põhjustel ei teki eraelulise vestluse salvestise kui tõendi lubatavuse otsustamisel küsimust võimaliku

eraviisilise jälitustegevuse kohta KarS § 137 tähenduses.

Põhiseaduse §-s 43 sätestatud põhiõigust edastatavate sõnumite saladusele kaitseb ka KarS § 156. Nimelt võib

karistusseadustiku selles paragrahvis sätestatud süüteo subjektiks olla vaid isik, kes ei olnud sõnumi adressaat või adressant.

See tähendab, et seadusandja ei ole seni soovinud kehtestada isiku vastutust talle enesele suunatud sõnumite mis tahes viisil

talletamise ja avalikustamise eest.

11. Neil põhjustel leiab kriminaalkolleegium, et kannatanu ja süüdistatava vahelise telefonivestluse salvestist tuleb käsitada

teabesalvestisena KrMS § 63 lg 1 tähenduses ja sellest koostatud protokolli kasutamine tõendamiseseme asjaolude

tuvastamisel ei kujutanud endast kõnealuses kriminaalasjas kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2008. a

kohtuotsuse muutmata ja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi