3-4-1-16-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-4-1-16-08

Otsuse kuupäev

26. märts 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Peeter Jerofejev, Hannes Kiris,

Indrek Koolmeister, Priit Pikamäe

Kohtuasi

Relvaseaduse § 43 lõike 1 punkti 2 põhiseaduslikkuse kontroll

Menetluse alus

Tallinna Halduskohtu 11. novembri 2008. aasta otsus haldusasjas

nr 3-07-2302

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tunnistada relvaseaduse § 43 lõike 1 punkt 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks

osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada kahtlustatava või süüdistatava

relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava isikuga ja

kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Halduskohtu otsuse kohaselt on Põhja Politseiprefektuur Andres Sarrile väljastanud 18

relvaluba ja 4 relvasoetamisluba (soetamisluba), mille alusel on tal õigus omada ja kanda kümmet

vintpüssi, viit sileraudset püssi, kahte revolvrit ja ühte püstolit.

2. Kaitsepolitseiamet esitas 11. oktoobril 2007. aastal kriminaalasjas nr 05913000055 A. Sarrile

kahtlustuse karistusseadustiku (KarS) § 298 lõike 1 järgi altkäemaksu lubamises ja andmises.

3. Põhja Politseiprefektuuri 2. novembri 2007. aasta relvaloa kehtivuse peatamise otsusega nr 327

peatati viitega relvaseaduse (RelvS) § 43 lõike 1 punktile 2 A. Sarrile Põhja Politseiprefektuuri

väljastatud füüsilise isiku relvalubade ja soetamislubade kehtivus "peatamise aluseks olnud asjaolude

äralangemiseni" ning võeti relvad koos laskemoonaga Põhja Politseiprefektuuri relvalattu hoiule.

4. A. Sarri esitas 9. novembril 2007. aastal Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles

Põhja Politseiprefektuuri 2. novembri 2007. aasta otsuse nr 327 tühistamist ning RelvS § 43 lõike 1

punkti 2 kohaldamata jätmist ja põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks tunnistamist.

5. Kohus võttis A. Sarri kaebuse 20. novembril 2007 menetlusse ja tunnistas vastustajaks

Põhja Politseiprefektuuri. Kohus jättis 13. novembril 2007 A. Sarri esialgse õiguskaitse taotluse ja

kaebuse rahuldamata. A. Sarri esitas kohtumääruse peale määruskaebuse, mille Tallinna

Ringkonnakohus jättis 3. jaanuari 2008. aasta määrusega rahuldamata.

6. Riigiprokurör lõpetas A. Sarri vastu algatatud kriminaalmenetluse 14. märtsil 2008.

7. Põhja Politseiprefektuur taastas A. Sarri relvalubade kehtivuse 26. märtsi 2008. aasta otsusega

nr 545.

8. A. Sarri asendas 4. aprillil 2008 Põhja Politseiprefektuuri 2. novembri 2007. aasta otsuse nr 327

tühistamise nõude õigusvastasuse tuvastamise nõudega.

9. Tallinna Halduskohus rahuldas 11. novembri 2008. aasta otsusega nr 3-07-2302 A. Sarri kaebuse ja

tunnistas õigusvastaseks Põhja Politseiprefektuuri 2. novembri 2007. aasta relvaloa kehtivuse

peatamise otsuse nr 327. Lisaks tunnistas Tallinna Halduskohus põhiseadusega vastuolus olevaks

RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 ja jättis nimetatud sätte kohaldamata osas, millega ei nähta ette

politseiprefektuurile kaalutlusõigust relvaloa kehtivuse peatamise otsustamisel, ning algatas sellega

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Tallinna Halduskohus leiab, et riigivõim sekkus A. Sarrile väljastatud relvalubade ja

soetamislubade kehtivuse peatamisega PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse.

Otsustamaks, kas põhiõiguse riive on põhiseaduspärane, tuleb täitevvõimul kaaluda erinevaid

vastanduvaid huve. Halduskohus järeldab, et kuna RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 ei võimalda relvaloa

või soetamisloa kehtivuse peatamise otsustamisel arvestada konkreetsete asjaoludega ega kaaluda,

kas vaidlustatud sätte kohaldamine on proportsionaalne, pole PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba

eneseteostuse õigusesse sekkumise põhiseaduspärasus kindel.

Halduskohus tõdeb, et A. Sarri oli kahtlustatav aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos,

täpsemalt altkäemaksu lubamises ja andmises. Kaebajat kahtlustati seega teise astme kuriteos, mis ei

ole seotud relvade ega ohuga teistele inimestele või ühiskondlikule julgeolekule. Asjas puuduvad

halduskohtu hinnangul andmed, mis viitaksid, et A. Sarri näol on tegemist isikuga, kes kujutab ohtu

ühiskonnale. Halduskohus ei nõustu politseiprefektuuriga, et loa kehtivuse peatamine piirab isiku

õigusi oluliselt vähem kui loa kehtetuks tunnistamine. Halduskohus on seisukohal, et loa kehtivuse

peatamisel on mõju küll ajutine, aga siiski samaväärne loa kehtetuks tunnistamisega.

Eeltoodud põhjustel leiab halduskohus, et RelvS § 43 lõike 1 punktis 2 sätestatud piirang, mis

kohustab seaduse rakendajat peatama kriminaalasjas kahtlustatava või süüdistatava soetamisloa või

relvaloa, arvestamata juhtumi asjaolusid, sh soetamisloa või relvaloa omaniku isikut ja kahtlustuse

või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid (kuriteo raskusaste ja iseloom jms), ei ole proportsionaalne

eesmärgiga kaitsta teiste isikute elu ja tervist. Halduskohus tõdeb, et A. Sarrile väljastatud

relvalubade ja soetamislubade kehtivuse peatamine ei olnud proportsionaalne.

11. A. Sarri leiab, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 imperatiivse normina ei võimalda teostada

haldusõiguslikku diskretsiooni. See on vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse ja

PS §-s 14 sätestatud tõhusa menetluse põhimõttega. A. Sarri rõhutab, et imperatiivse piiranguga

kaasneb alati oht eirata mitte üksnes proportsionaalsuse põhimõtet, vaid ka hea halduse põhimõtet.

A. Sarri on seisukohal, et Riigikohtu praktika kohaselt on kaalutlusotsus reegel, ilma milleta ei pruugi

haldusorgan teha proportsionaalset otsust (vt nt Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. aasta otsus

asjas nr 3-4-1-7-01 - RT III 2001, 26, 280, p 22, 23, 24; Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi (RKPJK) 28. aprilli 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-6-00 - RT III 2000, 13, 140; 3. mai

2001. aasta otsus asjas nr 3-2-1-6-01 - RT III 2001, 15, 154; 17. veebruari 2003. aasta otsus asjas

nr 3-4-1-1-03 - RT III 2003, 5, 48).

A. Sarri tõdeb, et põhiseaduse vastane ei ole piirangu kohaldamise võimalus, vaid kaalutlusõiguse

võimaluse puudumine. RelvS § 43 lõike 1 punktis 2 sätestatud piirang teiste isikute elu ja tervise

kaitse huvides võib olla vajalik eelkõige kahtlustuse puhul vägivaldsetes, s.o teistele isikutele

füüsiliselt ohtlikes kuritegudes. Seadus näeb ette ka mitmeid põhiseaduslikke piirangumeetmeid, mis

sõltuvad isikust endast (nt kriminaalkorras karistatus, kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumine,

jahipidamine ilma jahitunnistuseta). Kahtlustuse esitamine aga ei sõltu isikust endast ja võib olla

objektiivselt põhjendamatu. Relvaloa ja soetamisloa kehtivuse peatamise piirangu kohaldamise

aluseks ei ole isiku süü, vaid isikust lähtuv oht, millele viitavad väidetavalt toimepandud teod.

Arvestades PS § 22, ei ole enamikul juhtumitel pelgalt kahtlustuse põhjal alust eeldada isiku

ohtlikkust.

A. Sarri juhib tähelepanu sellele, et Riigikohus on leidnud, et ebaproportsionaalne on relvaloa

taotlemise absoluutne keeld, kui isik on minevikus toime pannud tahtliku kuriteo (vt Riigikohtu

üldkogu 11. oktoobri 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-01, p 22, 23, 24 - RT III 2001, 26, 280).

12. Põhja Politseiprefektuur leiab, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 ei ole vastuolus põhiseadusega.

Relvaseadus on eriseadus, millega antakse isikutele, kes vastavad seaduses toodud nõuetele, eriõigus

omada ja kanda piiratud käibega relva. Põhja Politseiprefektuur arvab, et arvestades kogukonna

turvalisust, on seaduse säte, mis kohustab politseiprefektuuri kriminaalmenetlusest tulenevatel

asjaoludel kahtlustatava isiku relvaloa peatama, täiesti argumenteeritud ja loogiline.

Põhja Politseiprefektuur juhib tähelepanu, et seadusandja eristab relvaloa kehtivuse peatamist ja

kehtetuks tunnistamist. RelvS § 43 lõikes 3 on sätestatud relvaloa kehtetuks tunnistamise alused

(sh kriminaalkorras karistatus, kaitseväeteenistusest kõrvalehoidumine, jahipidamine ilma

jahitunnistuseta jne). RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 kohaselt, kui loa omaja on kahtlustatav või

süüdistatav, siis relvaloa kehtivus peatatakse, mitte ei tunnistata kehtetuks. See tähendab, et samal

ajal kriminaalmenetluse lõpetamisega langeb ära relvaloa kehtivuse peatamise alus ning isiku

relvaloa kehtivus taastatakse. Eelnevast järeldab politseiprefektuur, et relvaloa kehtivuse peatamine

piirab isiku õigusi oluliselt vähem kui loa kehtetuks tunnistamine. Põhja Politseiprefektuur on

seisukohal, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, kuna

avalikud huvid on kaalukamad kahtlustatava või süüdistatava subjektiivsest õigusest.

13. Riigikogu nimel esitas arvamuse põhiseaduskomisjon. Põhiseaduskomisjon leiab, et RelvS § 43

lõike 1 punkt 2 ei ole kooskõlas PS §-dega 11 ja 19. Põhiseaduskomisjon tõdeb, et

RelvS § 43 lõike 1 punktis 2 sätestatud piirang, mis kohustab politseiprefektuuri igal juhul peatama

kriminaalmenetluses kahtlustatava või süüdistatava relvaloa, arvesse võtmata toimepandud kuriteo

ühiskonnaohtlikkust ja iseloomu ning kahtlustatava isiksuseomadusi, võib vähem ohtlike kuritegude

puhul ja sõltuvalt kahtlustatava või süüdistatava isikuomadustest olla ebaproportsionaalne eesmärgiga

kaitsta teiste isikute elu ja tervist.

14. Õiguskantsler arvab, et PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ei ole kooskõlas

RelvS § 43 lõige 1 punkt 2, mille kohaselt tuleb sõltumata kuriteost alati, kui isik tunnistatakse

kriminaalmenetluses kahtlustatavaks või süüdistatavaks, selle isiku relvaloa kehtivus peatada.

Õiguskantsler leiab, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 riivab PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba

jahipidamise ja jahispordi õigust ning õigust enesekaitsele. Piirang on kehtestatud eesmärgiga kaitsta

kõrge tähtsusega õigushüvesid, nagu teiste isikute elu ja tervist. Hinnata tuleb aga nimetatud

õigushüvede kahjustamise tõenäosust, mis sõltub nii relva omadustest ja kasutamiseesmärgist kui ka

relva kasutaja isikust.

Õiguskantsleri hinnangul on küsitav, kas alati aitab kaasa teiste isikute elu ja tervise kaitsele, kui

kriminaalmenetluses kahtlustatavaks või süüdistatavaks tunnistatud isikul peatatakse tema

soetamisluba või relvaluba. Ohu tõenäosus on suurem siis, kui kuriteo toimepanemises kahtlustatav

või süüdistatav on vägivaldne ja teistele inimestele ohtlik. Õiguskantsler möönab, et karistusseadustik

sisaldab mitmeid kuritegusid, mis ei ole seotud vägivallaga. A. Sarrit kahtlustati altkäemaksu

andmises, mis on kuritegu aususe kohustuse vastu.

Õiguskantsler on seisukohal, et relvaloa võiks jätta kriminaalmenetluses kahtlustataval või

süüdistataval kehtima, kui kahtlustus või süüdistus puudutab näiteks ettevaatamatuse tõttu toime

pandud kuritegusid. Õiguskantsleri hinnangul peaks seadusandja loetlema kuriteod, mille puhul on

seaduse rakendajal võimalus kaaluda soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisest loobumist.

15. Justiitsminister leiab, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 sisaldab vaba eneseteostuse õiguse

ebaproportsionaalset piirangut, olles vastuolus PS § 11 lõikega 1 ja § 19 lõikega 1 nende koostoimes.

Justiitsminister on seisukohal, et RelvS § 43 lõike 1 punktis 2 sätestatud relvaloa peatamise eesmärk

on ennetada ohtu isiku elule ja tervisele ning tagada tõrgeteta kriminaalmenetlus. Minister tõdeb, et

relvaloa automaatne peatamine mis tahes kuriteo toimepanemise kahtluse korral ei ole mõõdukas

üldise vabadusõiguse piirang. RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 kohaselt puudub haldusorganil diskretsioon

relvaloa või soetamisloa peatamise otsuse tegemisel. Kriminaalmenetluses kahtlustuse esitamine toob

igal juhul kaasa soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamise. Minister järeldab, et säte ei arvesta

kahtlustatava või süüdistatava võimaliku kuriteo raskusastet ja ohtlikkust ühiskonna üldistele

huvidele.

Ministri hinnangul ei ole mõistlik väita, et ükskõik millise kuriteo toimepanemise kahtlus annab

automaatselt aluse pidada tõenäoliseks selle isiku poolt edasiste õigusvastaste tegude toimepanemist.

Kahtlus, et relvaga pannakse toime õigusvastaseid tegusid, võib eelkõige olla põhjendatud isiku

puhul, keda kahtlustatakse või süüdistatakse tahtlikult toime pandud kuriteos, mille koosseisuliseks

tunnuseks on vägivalla kasutamine. Minister leiab, et piirangut ettenägev relvaseadus peaks

kahtlustatava või süüdistatava relvaloa või soetamisloa kehtivuse peatamise üle otsustamisel

võimaldama hinnata kuriteo raskusastet ja laadi ning kahtlustatava või süüdistatava isikuomadusi.

16. Siseminister on seisukohal, et RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 on kooskõlas PS §-des 11, 19 ja 22

sätestatud põhimõtetega.

Siseminister leiab, et õigus soetada või omada relva ei ole igaühe põhiõigus, sest PS §-s 19 sätestatud

üldist vabadusõigust võib piirata mis tahes põhjusel, mis ei ole põhiseadusega otseselt keelatud.

RelvS § 36 kohaselt on seadusandja kehtestanud kõrgendatud nõudmised isikutele, kellele

võimaldatakse relva kasutada. Nõudmised on vajalikud, et ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele

ning et riik saaks veenduda, et soetamisluba või relvaluba antakse isikule, kes on riigi jaoks

usaldusväärne. Muu hulgas on seadusandja välistanud soetamisloa ja relvaloa andmise isikule, keda

on kriminaalkorras karistatud ja kes on kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav. Sellest

nähtub, et seadusandja ei pea selliseid isikuid riigi jaoks usaldusväärseks määral, et riik võiks lubada

neil relva soetada, omada ja kasutada. Riik ei saa lubada tekkida olukorral, kus relv jäetakse isiku

kasutusse, kelle usaldusväärsuses riik kahtleb, kuna niisugune isik kujutab endast potentsiaalset ohtu

teiste isikute ning iseenda elule ja tervisele.

Siseminister tõdeb, et soetamisloa ja relvaloa kehtivuse peatamine on ajutine meede, mis piirab isiku

õigusi vähemal määral, võrreldes loa kehtetuks tunnistamisega. RelvS § 43 lõike 2 kohaselt, kui

isikult langeb ära kahtlustus või süüdistus, lõpetatakse relvaloa kehtivuse peatatus.

ASJASSEPUUTUV SÄTE

17. Relvaseaduse (RT I 2001, 65, 377; 2008, 1, 6) § 43 lõige 1 punkt 2:

"§ 43. Soetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamine ja kehtetuks tunnistamine

(1) Soetamisloa või relvaloa väljastanud politseiprefektuur peatab loa kehtivuse, kui:

[---]

2) loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav;".

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

18. Kolleegium võtab kõigepealt seisukoha RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 asjassepuutuvuse kohta ning

leiab riivatud põhiõiguse (I). Seejärel hindab kolleegium sätte formaalset ja materiaalset

põhiseaduspärasust (II). Lõpuks lahendab kolleegium Tallinna Halduskohtu taotluse (III).

I

19. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lõike 2 järgi peab säte, mille

põhiseaduspärasust Riigikohus hindab, olema põhivaidluse lahendamisel asjassepuutuv. Riigikohtu

praktika kohaselt on asjassepuutuv säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega

(vt nt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. aasta otsus asjas nr 3-4-1-10-00 - RT III 2001, 1, 1,

p 10). Säte on otsustava tähtsusega siis, kui kohus peaks asja lahendades normi põhiseadusele

mittevastavuse korral otsustama teisiti kui selle põhiseadusele vastavuse korral (vt nt Riigikohtu

üldkogu 28. oktoobri 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-02 - RT III 2002, 28, 308, p 15).

Kuna A. Sarrit kahtlustati KarS § 298 lõike 1 järgi altkäemaksu lubamises ja andmises ehk ta oli

RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 mõistes kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav, siis pidi

politseiprefektuur A. Sarri relvalubade ja soetamislubade kehtivuse selle sätte alusel peatama.

Kõnesolev säte ei näe ette muud õiguslikku tagajärge. RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 põhiseadusele

vastavuse korral oleks Tallinna Halduskohus pidanud A. Sarri kaebuse rahuldamata jätma ehk

otsustama teisiti kui selle põhiseadusele mittevastavuse korral. RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 oli seega

kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ehk asjassepuutuv säte.

20. Järgnevalt tuleb käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve asja lahendamiseks leida, kas

RelvS § 43 lõike 1 punkt 2 riivab mõnda põhiõigust.

21. A. Sarri relvalubade ja soetamislubade kehtivus peatati RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 alusel kümne

vintpüssi, viie sileraudse püssi, kahe revolvri ja ühe püstoli osas. Kaebuses Tallinna Halduskohtule

leidis A. Sarri, et relvalubade kehtivuse peatamine võtab temalt võimaluse tegeleda jahipidamisega.

Tallinna Halduskohus leidis, et riigivõim sekkus A. Sarrile väljastatud soetamislubade ja relvalubade

kehtivuse peatamisega isiku PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigusesse.

22. Riigikohus on asunud seisukohale, et põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva

igaühe põhiõigusena, kuid isiku õigus soetada ja omada relva võib olla hõlmatud PS § 19 lõikes 1

nimetatud õigusega vabale eneseteostusele (vt RKPJK 6. oktoobri 2000. aasta otsus asjas

nr 3-4-1-9-00 - RT III 2000, 21, 233, p 12). Riigikohtu üldkogu on leidnud, et isiku vaba

eneseteostuse viis on ka jahipidamine. Samas lahendis on üldkogu märkinud, et kuigi jahipidamine ei

eelda alati relva kandmist ja kasutamist, on relvaga jaht üks vanimaid ja riigi tunnustatud

jahipidamise viise (vt Riigikohtu üldkogu 11. oktoobri 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-7-01 - RT III

2001, 26, 280, p 13).

23. Jahiseaduse (JahiS) § 38 lõike 1 kohaselt, kui jahipidamisviis eeldab jahirelva kasutamist, ei tohi

selleks jahiluba anda isikule, kes relvaluba ei oma. JahiS § 38 lõige 2 sätestab, et jahirelvaga

jahipidamisel peab olema jahil kaasas relvaluba. Seega on võimalik relvaga jahti pidada ainult

relvaloa olemasolul.

JahiS § 39 lõike 1 punktid 1 ja 2 sätestavad, et tulirelvadest on lubatud jahipidamisvahendid sile- või

vintraudne või kombineeritud tulirelv, välja arvatud täisautomaattulirelv ning poolautomaattulirelv,

mille salve mahub kuni kaks padrunit. Tulenevalt RelvS § 29 lõike 3 esimesest lausest on jahitulirelv

põhiliselt jahipidamiseks ettenähtud sileraudne, vintraudne või kombineeritud püss, millel on kergesti

lülitatav kaitseriiv.

RelvS § 29 lõikega 3 on seadusandja pidanud vajalikuks eristada jahitulirelvana kasutatavaid püsse

revolvritest ja püstolitest, mille kasutamine jahipidamiseks on keelatud. A. Sarri õigust vabale

eneseteostusele jahipidamise eesmärgil saab seega riivata vaid vintpüsside ja sileraudsete püsside

lubade kehtivuse peatamine.

24. RelvS § 28 lõike 1 punktide 1 ja 4 kohaselt võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata

lisaks jahipidamisele ka turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitseks. Kuigi, nagu

jahipidaminegi, ei eelda ka turvalisuse tagamine alati relva kasutamist, on relvaga turvalisuse

tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise. Seega kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara

kaitse eesmärgil PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse. Kolleegium

tõdeb, et turvalisuse tagamise eesmärgil on A. Sarri soetanud revolvrid ja püstoli, kuid sellel

eesmärgil ei ole välistatud ka jahipidamiseks ettenähtud tulirelvade kasutamine.

25. Relvalubade kehtivuse peatamine võttis seega A. Sarrilt võimaluse kasutada relva jahipidamiseks

ning enese ja vara kaitseks, millega riigivõim riivas kaebuse esitaja PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldist

vabaduspõhiõigust.

II

26. Riigivõimu sekkumine kaebuse esitaja PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldisesse

vabaduspõhiõigusesse ei tähenda veel selle õiguse rikkumist. Põhiõigust riivav õigusakt ei riku

põhiõigust, kui see on põhiseaduspärane ehk formaalselt ja materiaalselt põhiseadusega kooskõlas (vt

RKPJK 13. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05 - RT III 2005, 23, 233, punkt 7).

27. Formaalne põhiseaduspärasus tähendab, et põhiõigusi piirav õigustloov akt peab vastama

pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele ning määratuse ja seadusereservatsiooni põhimõtetele (RKPJK

13. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-5-05 - RT III 2008, 33, 222, punkt 8). Kolleegiumi

hinnangul vastab asjassepuutuv regulatsioon formaalse põhiseaduspärasuse nõuetele.

28. Materiaalne kooskõla põhiseadusega tähendab, et põhiõigust riivav õigusakt on kehtestatud

põhiseadusega lubatava eesmärgi saavutamiseks ning on selle saavutamiseks proportsionaalne

abinõu.

RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 kehtiv redaktsioon jõustus 24. juulil 2004. aastal. Relvaseaduse muutmise

seaduse eelnõu seletuskirjast ei ilmne, miks kehtestati relvaloa kehtivusele ja selle kaudu relva

omamisele kriminaalmenetluse ajaks just selline piirang.

Riigikogu põhiseaduskomisjon on oma arvamuses märkinud, et asjassepuutuva sättega põhjustatud

riive eesmärk on ennetada ohtu inimeste elule ja tervisele. Kuna üldist vabaduspõhiõigust võib piirata

põhjusel, mis ei ole põhiseadusega vastuolus, siis on tegemist üldise vabaduspõhiõiguse piiramiseks

lubatava eesmärgiga. Kolleegium hindab riive põhiseaduspärasust sellest lähtuvalt.

29. Ehkki seadusandja on piirangu kehtestanud legitiimset eesmärki silmas pidades, saab põhiõiguse

riivet pidada õigustatuks vaid siis, kui on järgitud proportsionaalsuse põhimõtet (vt nt RKPJK

5. märtsi 2001. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-01 - RT III 2001, 7, 75, punkt 16).

Riive proportsionaalsus tähendab seda, et riive peab olema eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja

mõõdukas. Sobiv on abinõu, mis soodustab eesmärgi saavutamist. Sobivuse seisukohalt on

vaieldamatult ebaproportsionaalne abinõu, mis ühelgi juhul ei soodusta eesmärgi saavutamist. Abinõu

on vajalik, kui eesmärki ei ole võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga,

mis on vähemalt sama efektiivne kui esimene. Abinõu mõõdukuse üle otsustamiseks tuleb kaaluda

ühelt poolt põhiõigusse sekkumise ulatust ja intensiivsust ning teiselt poolt eesmärgi tähtsust (vt

RKPJK 6. märtsi 2002. aasta otsus asjas nr 3-4-1-1-02 - RT III 2002, 8, 74, punkt 15).

30. Kehtestatud piirang on punktis 28 nimetatud eesmärgi saavutamiseks sobiv. Kuriteos kahtlustatav

või süüdistatav isik võib olla ohtlik ning saab kasutada relva kuritegude toimepanemise jätkamiseks

või kriminaalmenetluse takistamiseks. See võib omakorda kujutada ohtu inimeste elule ja tervisele.

Relvaloa või soetamisloa kehtivuse peatamine tähendab RelvS § 44 kohaselt, et isik peab loa ja relva

andma üle politseiprefektuurile ega saa seetõttu relva kasutades põhjustada ohtu inimeste elule või

tervisele.

31. Piirang on eesmärgi saavutamiseks ka vajalik. Kolleegiumi hinnangul ei ole relvaloa kehtivuse

peatamisele muud samaväärset alternatiivi, mis tagaks, et kahtlustatav või süüdistatav ei ohusta

relvaga teiste isikute elu ja tervist.

32. Järgmisena hindab kolleegium, kas soetamisloa või relvaloa kehtivuse kohustuslikus korras

peatamine, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav,

on mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks.

33. Asjassepuutuva sättega põhjustatud piirang on intensiivne. Soetamisloa ja relvaloa kehtivuse

peatamine riivab iga kahtlustatava või süüdistatava vaba eneseteostust viisil, mis võtab täielikult

võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ja turvalisuse tagamiseks.

Põhja Politseiprefektuur ja siseminister märgivad, et seadusandja on relvaseaduses kehtestanud

erineva intensiivsusega piirangutena soetamisloa ja relvaloa kehtivuse peatamise ja kehtetuks

tunnistamise. Loa kehtivuse peatamine ajutise meetmena piirab nende hinnangul isiku õigusi oluliselt

vähemal määral, võrreldes loa kehtetuks tunnistamisega. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu ning

ühineb Tallinna Halduskohtu arvamusega, et loa kehtivuse peatamisel on mõju küll ajutine, kuid

samaväärne loa kehtetuks tunnistamisega. Mõlemas olukorras puudub isikul piirangu kehtivuse ajal

relvaga jahipidamise ja turvalisuse tagamise võimalus. Pealegi ei tähenda asjaolu, et seadusandja

oleks võinud kehtestada veelgi intensiivsema piirangu, et juba kehtestatud väiksema intensiivsusega

piirang on mõõdukas lahendus.

Samas kaitstakse asjassepuutuva sättega väga kaalukaid õigushüvesid - inimeste elu ja tervist.

34. Kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisu arvesse võttes võib aga

selguda, et isik ei ohusta kaitstavaid õigushüvesid.

Kriminaalmenetlusõiguses kehtiva universaalsuse põhimõtte kohaselt kulgeb kriminaalmenetlus

ühetaoliselt sõltumata toimepandud kuriteo liigist ja kahtlustatava või süüdistatava isikust. Seega ei

arvesta kriminaalmenetluse alustamine ega toimetamine iseenesest toimepandud kuriteo olemust ega

kahtlustatava või süüdistatava isikuomadusi.

Relv kui vahend on muu hulgas mõeldud elava objekti tabamiseks, kahjustamiseks või hävitamiseks.

Seetõttu tekib vajadus ennetada relvaloa või soetamisloa kehtivuse peatamise kaudu ohtu inimeste

elule või tervisele eelkõige elu- või tervisevastase kuriteo tunnustega teo toimepanemise korral,

samuti sellise teo puhul, mille toimepanemisel kasutati relva. Samas sisaldab karistusseadustik palju

kuriteokoosseise, millega kaitstavaks õigushüveks ei ole inimese elu ega tervis või mis ei eelda relva

kasutamist. Inimese elu ja tervis on olulisimad kuriteokoosseisudega kaitstavad õigushüved, kuid

lisaks nendele kaitstakse karistusõigusega veel muid õigushüvesid, mille seotus inimese elu ja

tervisega on minimaalne või puudub sootuks.

35. Kolleegium ei nõustu siseministri seisukohaga, et ainuüksi isikule kahtlustatava või süüdistatava

menetlusseisundi omistamisega kaasneb tema poolt relva kuritarvitamise oht. Kolleegium leiab, et

inimeste elule ja tervisele põhjustatava ohu ennetamine on esmajoones tagatud piirangutega, mis

kehtivad relvaloa või soetamisloa andmise kohta. Puudub alus arvata, et isik, keda riik on enne

usaldanud relva soetama ja omama talle relvaloa ning soetamisloa väljastamisega, muutuks igal juhul

ebausaldusväärseks ja kujutaks ohtu inimeste elule ja tervisele pelgalt seetõttu, et tema vastu on

alustatud kriminaalmenetlust.

36. Ka käesoleva põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse aluseks olnud kohtuasjas leidis Tallinna

Halduskohus, et isikut ja temale esitatud kahtlustust arvestades ei olnud lubade kehtivuse peatamine

teiste inimeste elu ja tervise kaitsmiseks proportsionaalne vahend. Selles kohtuasjas kahtlustati isikut

aususe kohustuse rikkumisega seotud kuriteos. Tegemist ei olnud kriminaalmenetlusega, mille ese oli

elu- või tervisevastane kuritegu. Samuti ei nähtu Tallinna Halduskohtu otsusest, et teo

toimepanemisel oleks kasutatud relva.

37. Eeltoodut arvestades leiab kolleegium, et soetamisloa või relvaloa kehtivuse kohustuslikus korras

peatamine, kui loa omaja on kriminaalmenetlusest tulenevatel asjaoludel kahtlustatav või süüdistatav,

ei ole mõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks, kuna see ei võimalda arvestada

kahtlustatava või süüdistatava isikut ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevaid asjaolusid.

III

38. Lähtudes eelnevast, tunnistab kolleegium RelvS § 43 lõike 1 punkti 2 põhiseadusega vastuolus

olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril arvestada kahtlustatava või

süüdistatava relvasoetamisloa või relvaloa kehtivuse peatamisel kahtlustatava või süüdistatava

isikuga ja kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate asjaoludega.

39. Kolleegium lisab, et kõige paremini tagab ühelt poolt inimeste elu ja tervise kaitse ja teiselt poolt

kahtlustatava või süüdistatava üldise vabaduspõhiõiguse kaitse, kui seaduse rakendajal on võimalik

arvestada relvaloa või soetamisloa kehtivuse peatamisel kahtlustuse või süüdistuse sisuks olevate

asjaoludega, kahtlustatava või süüdistatava isikuomadustega ning muude võimalike oluliste asjaolude

ja põhjendatud huvidega. Üldise vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku

muutumist riigivõimu objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele.

See ei tähenda, nagu ei võiks seadusandja näha ette situatsioone, kus politseiprefektuuril

kaalutlusõigus puudub. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda

proportsionaalse tulemuse. Teatud juhtudel võib seadusandja ise jõuda kaalumise tulemusel

põhjendatud järelduseni, et isikute põhiõigused ja -vabadused on tagatud ka menetleja

kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas nr 3-4-1-2-

05 - RT III 2005, 24, 248, punkt 60). Seadusandjal on seega oma otsustusvabadust kasutades

võimalik politseiprefektuurile suuremat kaalutlusõigust andmata piiritleda relvaseaduses need

asjaolud, mille esinemisel tuleb relvaloa või soetamisloa kehtivus kohustuslikus korras peatada.

Märt Rask, Peeter Jerofejev, Hannes Kiris, Indrek Koolmeister, Priit Pikamäe