3-3-1-12-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-12-09

Otsuse kuupäev

25. märts 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Eldur Eelmaa ja Hillar Eelmaa (Ann Kuma õigusjärglaste)

kaebus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsuste ja Tallinna

Linnavalitsuse korraldustega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-04-221

Menetluse alus Riigikohtus

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse

kassatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse kassatsioonkaebused

rahuldamata.

Täiendada Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2008. a otsuse põhjendavat osa haldusasjas

nr 3-04-221 käesoleva otsuse motiividega. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus jõusse.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsusega nr 590 loeti Vene tn 27 ja 29 hooned

ja krundid omandireformi objektiks, majavaldus ja maa loeti natsionaliseerituks 1940. aastal, loeti

tõendatuks vara kuulumine õigusvastase võõrandamise ajal E. Gutmannile ja R. Kumale võrdsetes

mõttelistes osades ning omandireformi õigustatud subjektiks vara suhtes tunnistati H. Kuma.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 14. veebruari 1994. a otsustega nr 1524 ja 1525 loeti Vene

tn 27 ja 29 hooned ja krundid omandireformi objektiks, omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistati H. Kuma 1/2 mõttelise osa suhtes varast ning jäeti rahuldamata teiste hulgas Ann Kuma

taotlus põhjendusega, et taotleja ei kuulu omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-s 8 märgitud

omandireformi õigustatud subjektide ringi.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 18. juuni 1994. a otsusega nr 1525/m loeti Vene tn 27 hooned ja

krunt omandireformi objektiks, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal

R. Kumale ja E. Gutmannile võrdsetes mõttelistes osades, omandireformi õigustatud subjektiks vara

suhtes tunnistati H. Kuma ning jäeti rahuldamata teiste hulgas A. Kuma taotlus põhjendusega, et

taotleja ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsustega nr 3849 ja 3860 tühistati

vastavalt komisjoni 14. veebruari 1994. a otsused nr 1525 ja 1524, omandireformi objektiks loeti

Vene tn 29 ja 27 asunud hooned ja krundid, loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase

võõrandamise ajal R. Kumale ja E. Gutmannile võrdsetes mõttelistes osades, omandireformi

õigustatud subjektiks vara suhtes tunnistati H. Kuma ning jäeti rahuldamata teiste hulgas A. Kuma

taotlus põhjendusega, et taotleja ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide

ringi.

Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korraldusega nr 2351-k otsustati kompenseerida

Vene tn 29 ehitised, määrati kompensatsiooni summa ja otsustati see maksta H. Kumale.

Tallinna Linnavalitsuse 14. oktoobri 1994. a korraldusega nr 2369-k tagastati Vene tn 27 asuv

hoone H. Kumale.

Tallinna Linnavalitsuse 31. jaanuari 1996. a korraldusega nr 279-k tagastati endise kinnistu

nr 631 maa aadressil Vene tn 27 (suurusega 588 m2) H. Kumale.

Tallinna Linnavalitsuse 29. märtsi 1996. a korraldusega nr 828-k tagastati endisest kinnistust

nr 216 (aadress Vene tn 27A) 108 m2 suurune osa H. Kumale. Endisest kinnistust nr 216 maareformi

seaduse (MaaRS) § 6 lg 2 p 3 alusel mittetagastatava maa-ala (suurus 480 m2) suhtes märgiti, et see

kuulub kompenseerimisele.

Tallinna Linnavalitsuse 14. mai 1996. a korraldusega nr 1247-k määrati Vene tn 29 (endine

kinnistu nr 216) asuva 480 m2 suuruse maa eest kompensatsioon H. Kumale.

2. Ann Kuma esitas 20. juulil 1999 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles vaidlustas Tallinnas Vene

tn 27 ja 29 asuvate hoonete ja kruntide suhtes Helene Kuma omandireformi õigustatud subjektiks

tunnistamise ja vara tagastamise ning A. Kuma taotluse nimetatud vara osas omandireformi

õigustatud subjektiks tunnistamiseks rahuldamata jätmise. Ann Kuma suri 27. mail 2003. Tallinna

Ringkonnakohtu 19. märtsi 2004. a määrusega kaasati kaebaja õigusjärglastena menetlusse Eldur

Eelmaa ja Hillar Eelmaa.

Õigusjärglased palusid Tallinna Halduskohtule esitatud täpsustatud kaebuses tühistada ÕVVTK

Tallinna linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsuse nr 590, 18. juuni 1994. a otsuse nr 1525/m ning

26. septembri 1994. a otsuse nr 3849 p-d 3 ja 5 ja otsuse nr 3860 p-d 3 ja 5, samuti Tallinna

Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduse nr 2351-k p 2, 14. oktoobri 1994. a korralduse

nr 2369-k, 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k ning 14. mai 1996. a korralduse nr 1247-k.

Kaebuses paluti ennistada linnakomisjoni 3. mai 1994. a otsuse nr 590 ja 26. septembri 1994. a otsuse

nr 3860 ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduse nr 2351-k, 14. mai 1996. a

korralduse nr 1247-k ja 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k vaidlustamise tähtaeg.

Kaebajad esitasid halduskohtule 30. detsembril 2005 kaebuse muutmise avalduse, milles palusid

tunnistada õigusvastaseks seni vaidlustatud haldusaktid ja Tallinna Linnavalitsuse 31. jaanuari

1996. a korralduse nr 279 ning mõista välja hüvituse tekitatud kahju eest.

3. Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2006. a määrusega jäeti ennistamata tühistamiskaebuse esitamise

tähtaeg ning lõpetati menetlus linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsuse ning Tallinna

Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a, 29. märtsi 1996. a, 31. jaanuari 1996. a ja 14. mai 1996. a

korralduste tühistamise nõudes. Tallinna Halduskohtu 26. oktoobri 2006. a määruse p-ga 1 võeti vastu

E. ja H. Eelmaa loobumine tühistamiskaebusest. Määruse p-ga 2 lõpetati menetlus linnakomisjoni

3. mai 1993. a ja 18. juuni 1994. a otsuste ning 26. septembri 1994. a otsuse nr 3849, samuti Tallinna

Linnavalitsuse 14. oktoobri 1994. a korralduse tühistamiseks. Määruse p-ga 3 ennistati kaebuse

esitamise tähtaeg kahju hüvitamise nõudes.

4. Tallinna Halduskohtu 26. septembri 2007. a vaheotsusega tunnistati ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsus nr 590, 18. juuni 1994. a otsus nr 1525/m, 26. septembri 1994. a

otsuse nr 3849 p-d 3 ja 5 ja otsus nr 3860 ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korraldus

nr 2351-k, 14. oktoobri 1994. a korraldus nr 2369-k, 31. jaanuari 1996. a korraldus nr 279-k,

29. märtsi 1996. a korraldus nr 828-k ja 14. mai 1996. a korraldus nr 1247-k õigusvastaseks.

5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses paluti

halduskohtu vaheotsus tühistada kohtumenetluse normi, halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 45 lg 1 p 2 olulise rikkumise tõttu. Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole

menetlusnormi rikkumisega, paluti vaheotsus tühistada ja jätta kaebus linnakomisjoni 3. mai 1993. a,

18. juuni 1994. a ja 26. septembri 1994. a otsuste ning linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a,

14. oktoobri 1994. a, 31. jaanuari 1996. a, 29. märtsi 1996. a ja 14. mai 1996. a korralduste

õigusvastaseks tunnistamise nõuete osas rahuldamata.

23. septembri 2005. a kliendilepingu kohaselt volitas linnakomisjon ennast esindama vandeadvokaat

Meelis Pirni. Vandeadvokaat esitas kohtule volikirja, mille kohaselt on tal õigus esindada samaaegselt

nii linnavalitsust kui linnakomisjoni. Viimane dokument, mille kohus advokaadile saatis, on

24. oktoobri 2005. a määrus. Halduskohtu 30. märtsi 2006. a määrusest nähtuvalt on kohus lugenud

vastustajate ühiseks esindajaks Tallinna linna Maa-ameti juristi Kristel Tähhe-Kaljulaidi. Vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg-le 2 võis kohus lugeda K. Tähhe-Kaljulaidi

volitatuks esindama Tallinna Linnavalitsust. Linnakomisjon ei ole linnavalitsuse struktuuriüksus, vaid

Vabariigi Valitsuselt saadud volituse alusel linnavalitsuse poolt moodustatud iseseisev haldusorgan.

Kohtutoimikust ei nähtu, et linnakomisjon oleks andnud K. Tähhe-Kaljulaidile volituse enda

esindamiseks. Linnakomisjon sai teada asjaolust, et kaebaja on oma algsest nõudest loobunud ja

asendanud selle kahju hüvitamise nõudega, alles enam kui aasta pärast kahju hüvitamise kaebuse

tähtaja ennistamist kohtu poolt. Linnakomisjonil puudus võimalus esitada vastuväiteid kaebaja uuele

nõudele. Seetõttu on oluliselt rikutud kohtumenetluse normi.

Lisaks esitasid apellandid ka sisulisi vastuväiteid halduskohtu seisukohtadele.

6. Tallinna Ringkonnakohtu 6. novembri 2008. a otsusega rahuldati apellatsioonkaebus osaliselt

ning tühistati Tallinna Halduskohtu vaheotsus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsuse

nr 590 ja 18. juuni 1994. a otsuse nr 1525/m ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a

korralduse nr 2351-k, 14. oktoobri 1994. a korralduse nr 2369-k, 31. jaanuari 1996. a korralduse

nr 279-k, 14. mai 1996. a korralduse nr 1247-k ja 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k osas. Muus

osas jäeti vaheotsus muutmata. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt:

a) linnakomisjon kujutab endast iseseisvat haldusorganit. Haldusorgani seaduslikuks esindajaks

halduskohtumenetluses on haldusorgani juht ning üksnes temal on õigus anda volitusi haldusorgani

esindamiseks, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 55

lg 4 p-st 6 tulenevalt võib linnasekretär esindada kõiki linna haldusorganeid ja anda volitusi nende

esindamiseks, sest linna haldusorganid esindavad haldusõigussuhtes samuti linna. Kuigi ÕVVTK

linnakomisjon täidab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluses

riiklikku ülesannet, on haldusorganisatsioonilises mõttes tegemist kohaliku omavalitsuse üksuse

struktuuri kuuluva organiga (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 24. mai 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-

10-07, p 18);

b) halduskohtus toimunud menetluse viimases staadiumis esines linnakomisjoni nimel linna Maa-

ameti ametnik K. Tähhe-Kaljulaid. Toimikust puudub talle linnakomisjoni esimehe või linnasekretäri

antud volikiri. Halduskohus eksis menetlusnormide vastu sellega, et ei kontrollinud komisjoni

esindama asunud ametniku volitusi, kuid komisjon oli käesoleva asja menetlusse vastustajana

kaasatud;

c) kuna linnavalitsus ametiasutusena on komisjoni teenindav organ ja linnavalitsus kollegiaalorganina

on komisjoni moodustanud ning linnavalitsusele on menetlusdokumendid kätte toimetatud, ei

käsitanud ringkonnakohus olukorda HKMS § 45 lg 1 p-s 2 nimetatud juhtumina. Ühtlasi ei lugenud

ringkonnakohus halduskohtu tehtud menetlusvigu sellisteks, mis oleks oluliselt mõjutanud

kohtuotsuse sisu. Vaidluse esemeks on kahjunõue, mis puudutab linna varalisi õigusi tervikuna, mitte

üksnes komisjoni tegevust. Linnasekretär kui üks komisjoni seadusest tulenevalt esindama õigustatud

isik oli teadlik, et K. Tähhe-Kaljulaid tegeles kõnesoleva kohtuasjaga. Samuti tuleb silmas pidada, et

asi on kohtute menetluses juba 1999. aastast saadik. Asja uueks läbivaatamiseks saatmine ilma poolte

muid väiteid käsitlemata riivaks ebaproportsionaalselt poolte õigust menetlusele mõistliku aja

jooksul;

d) vaheotsus ei vasta TsMS § 449 lg-s 1 sätestatule, sest haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei ole

käsitatav haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise nõude tunnustamisena. See ei ole siiski tühistamise

aluseks osas, mis ei väljunud vaheotsuse piiridest;

e) tühistada vaheotsus ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 3. mai 1993. a otsuse nr 590 ja 18. juuni

1994. a otsuse nr 1525/m ning Tallinna Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduse nr 2351-k,

14. oktoobri 1994. a korralduse nr 2369-k, 31. jaanuari 1996. a korralduse nr 279-k, 14. mai 1996. a

korralduse nr 1247-k ja 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k osas, sest neil haldusaktidel ei saa olla

põhjuslikku seost hüvitatava kahjuga. Kaebaja taotleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata ja

kompenseerimata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist - sellise kahju tekitab haldusakt, mis

õiguslikult või faktiliselt välistab vara tagastamise või kompenseerimise. Vara tagastamise võisid

käesoleval juhul välistada üksnes linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsused, millega jäeti

A. Kuma taotlused lõplikult ja siduvalt rahuldamata;

f) ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsused on

õigusvastased.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Tallinna Linnavalitsus ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjon esitasid Tallinna Ringkonnakohtu

otsusele kassatsioonkaebuse, millega vaidlustavad kohtuotsust osas, milles ringkonnakohus jättis

rahuldamata nende taotluse tühistada esimese astme kohtu vaheotsus kohtumenetluse normi olulise

rikkumise tõttu ja saata see asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Kassatsioonkaebuse

põhjendused on järgmised:

a) Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-15-04 käsitlenud küsimust, kes on pädev esindama

maavanema poolt moodustatud ÕVVTK komisjoni. Kolleegium jõudis järeldusele, et ÕVVTK

maakonnakomisjon on haldusmenetluse seaduse tähenduses vaadeldav haldusorganina, kelle aktide ja

toimingute peale saab vaieldamatult esitada kaebusi halduskohtusse. Põhimõte, et asutusena

käsitletavat haldusorganit esindab reeglina tema juht (HKMS § 14 lg 5), kellel selle organi

põhimääruses sätestatud korras ja juhtudel on õigus anda organi esindamiseks volitusi, on kohaldatav

ka ÕVVTK maakonnakomisjonide esindamisele halduskohtus. Sama seisukohta on Riigikohtu

halduskolleegium väljendanud otsuses asjas nr 3-3-1-24-04;

b) Riigikohtu nimetatud lahenditega on vastuolus Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt

võib ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni esindajaks olla linnasekretär. Linnakomisjoni esindajaks saab

olla linnakomisjoni esimees või tema poolt volitatud isik. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon ei ole

Tallinna linna struktuuriüksus, vaid riigi poolt antud volituse alusel Tallinna Linnavalitsuse

moodustatud organ, kes täidab riiklikke ülesandeid;

c) isegi kui nõustuda ringkonnakohtu seisukohaga, et linnasekretär on õigustatud esindama

linnakomisjoni, pole ikkagi ÕVVTK Tallinna linnakomisjon Tallinna Halduskohtus toimunud

menetluse viimases etapis osalenud, sest kohtutoimik ei sisalda linnasekretäri poolt Kristel Tähhe-

Kaljulaidile antud volikirja linnakomisjoni (ega ka linna) esindamiseks.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele ei nõustu Eldur Eelmaa ja Hillar Eelmaa kassaatorite

seisukohtadega. Vastuse kohaselt on ilmne, et Kristel Tähhe-Kaljulaid ei läinud omal algatusel

esindama ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni, vaid tal oli selleks vähemalt suuline volitus. On tavaline,

et kohtumenetluses on ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil ja Tallinna linnal ühine esindaja, tavaliselt

linna töötaja.

Tallinna Halduskohtu 30. juuni 2006. a määrust, mille kohaselt on vastustajate esindaja K. Tähhe-

Kaljulaid, samuti kohtute hilisemaid määrusi ei ole vaidlustatud põhjusel, et linnakomisjoni ei ole

kohtusse kutsutud. TsMS § 227 lg 7 kohaselt kehtivad menetlusosalise nimel tehtud

menetlustoimingud ka juhul, kui menetlusosaline andis esindajale volituse muus vormis kui

kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui menetlusosaline kiitis esindaja

menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks. Antud juhul on K. Tähhe-Kaljulaid esindanud

menetlusosalisi kohtumenetluses üle aasta ja tema tehtud toiminguid ei ole kassaatorid enne

26. septembri 2007. a vaheotsust kordagi vaidlustanud. Linnakomisjon on esindaja K. Tähhe-

Kaljulaiu osalemise menetluses vaikivalt heaks kiitnud ning kassaatorid püüavad pahatahtlikult

kohtumenetlust venitada.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Arvestades, et kassatsioonkaebuses on esitatud vastuväiteid üksnes ringkonnakohtu seisukohtadele

halduskohtus toimunud menetluse õiguspärasuse küsimuses, ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda

seda osa ringkonnakohtu otsusest, mis puudutab halduskohtu otsuse sisu.

10. Kassaatorid leiavad, et Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt võib ÕVVTK Tallinna

linnakomisjoni esindajaks olla linnasekretär, on ekslik - linnakomisjoni esindajaks saab olla

linnakomisjoni esimees või tema poolt volitatud isik. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni näol ei ole

tegemist Tallinna linna struktuuriüksusega, tegemist on riigi poolt antud volituse alusel Tallinna

Linnavalitsuse poolt moodustatud organiga, kes täidab riiklikke ülesandeid.

11. Halduskolleegium nõustub selles osas kassaatorite seisukohtadega. Sama on Riigikohtu

halduskolleegium leidnud ka maakonnakomisjoni puudutavas kohtuasjas nr 3-3-1-15-04 (p 14):

"ÕVVTK maakonnakomisjon on Haldusmenetluse seaduse tähenduses vaadeldav haldusorganina,

avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud koguna. Nimetatud kogu on haldusorgan, kelle aktide ja

toimingute peale saab vaieldamatult esitada kaebusi halduskohtusse. [---] Täitevvõimu poolt

õigustloovates aktides ettenähtud korras moodustatud ning täitevvõimu volitusi omav komisjon saab

esineda halduskohtumenetluses poolena. Haldusorgani, sealhulgas muu avalik-õiguslikke ülesandeid

täitva isiku esindamine toimub õigusaktides sätestatud korras. Reeglina esindab asutusena käsitletavat

haldusorganit tema juht (HKMS § 14 lg 5), kellel selle organi põhimääruses sätestatud korras ja

juhtudel on õigus anda organi esindamiseks volitusi. Ka kollegiaalse organi puhul lahendatakse

esindamise küsimus reeglina õigustloovate aktidega või selle kollegiaalse organi aktiga. Eeltoodud

põhimõtted on kohaldatavad ka ÕVVTK maakonnakomisjonide esindamisele halduskohtus."

Arvestades, et linnakomisjon on iseseisev ja linnavõimust sõltumatu haldusorgan, ei saa tema

seadusjärgseks esindajaks pidada linnasekretäri. Komisjoni esindajaks saab olla komisjoni esimees

või tema poolt volitatud isik.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et halduskohus eksis menetlusnormide vastu,

kuna ei kontrollinud linnakomisjoni ja linnavalitsust vahepealses menetluses esindama asunud

ametniku volitusi. HKMS § 14 lg 51 sätestab, et advokaadi puhul eeldatakse esindusõiguse olemasolu

ning advokaat ei pea menetlusdokumendile volikirja lisama, kuid sama ei kehti haldusorgani muu

esindaja osas. HKMS § 14 lg 5 3. lause alusel saab haldusülesandeid täitvat asutust seaduse alusel

esindada üksnes asutuse juht. Kui asutust esindab muu isik, kes ei ole ka advokaat, on järelikult

vajalik volikirja esitamine kohtule. Antud asjas K. Tähhe-Kaljulaid volikirja esitanud ei ole ning

kohus pole seda ka nõudnud.

13. Eeltoodu ei anna käesolevas kohtuasjas siiski alust kassatsioonkaebuse rahuldamiseks. HKMS § 5

lg 1 kohaselt juhindub halduskohus seadustikuga reguleerimata küsimustes tsiviilasjade

hagimenetlusele kohaldatavatest sätetest, kui seadusega ei ole ette nähtud hagita menetluse sätete

kohaldamine. HKMS § 14 lg 5 teise lause alusel kohaldatakse esindusele tsiviilkohtumenetluse

sätteid, arvestades halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud erisusi. TsMS § 227 lg 7 sätestab, et

menetlusosalise nimel tehtud menetlustoimingud kehtivad ka juhul, kui menetlusosaline andis

esindajale volituse muus vormis kui kirjalikult või notariaalselt kinnitatuna või tõestatuna või kui

menetlusosaline kiitis esindaja menetluses osalemise sõnaselgelt või vaikivalt heaks.

Kolleegium leiab, et ka halduskohtumenetluses on võimalik kasutada TsMS § 227 lg-s 7 sätestatud

erandlikku võimalust aktsepteerida isiku esindusõigust, hoolimata volikirja puudumisest.

14. Vastuses kassatsioonkaebusele viitasid Eldur Eelmaa ja Hillar Eelmaa sellele, et kohtumenetlus

kestis pärast määrust, kus nimetati kassaatorite esindajana K. Tähhe-Kaljulaidi, enam kui aasta, ilma

et linnavalitsus või linnakomisjon oleks kohtule esindaja osas vastuväiteid esitanud või kassaatorite

esindaja vandeadvokaat Meelis Pirn oleks menetluse käigu kohta huvi tundnud. Pärast nimetatud

määrust on halduskohus teinud 30. juunil 2006 kohtumääruse, millega lõpetas HKMS § 12 lg 3 alusel

menetluse ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26. septembri 1994. a otsuse nr 3860, Tallinna

Linnavalitsuse 13. oktoobri 1994. a korralduse nr 2351-k, 29. märtsi 1996. a korralduse nr 828-k,

31. jaanuari 1996. a korralduse nr 279-k ja 14. mai 1996. a korralduse nr 1247-k tühistamise nõudes

ning palus vastustajatel ja kolmandatel isikutel esitada 25. augustiks 2006 kohtule seisukoha kahju

hüvitamise kaebuse tähtaja ennistamise taotluse kohta. Sellele määrusele reageeris K. Tähhe-

Kaljulaid vastustajate nimel taotlusega mitte ennistada kaebuse tähtaega kahjunõude osas.

26. oktoobril 2006 tegi halduskohus määruse, millega lõpetas menetluse ka ülejäänud

tühistamistaotluste osas ning ennistas kahju hüvitamise kaebuse tähtaja. K. Tähhe-Kaljulaid esitas

Tallinna Linnavalitsuse ning ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni nimel määruskaebuse, kuid ei

motiveerinud seda asjaoluga, et vastustajatele pole menetlusdokumente kätte toimetatud. 5. märtsil

2007 esitasid kaebajad kohtule taotluse osaotsuse tegemiseks kirjalikus menetluses ning taotluse

täpsustuses palusid asendada sõna "osaotsus" sõnaga "vaheotsus". Ka sellele taotlusele vastas

K. Tähhe-Kaljulaid ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsuse nimel. 17. aprilli

2007. a määrusega kõrvaldas kohus menetlusest kolmandate isikutena kaasatud isikud.

Määruskaebuse sellele kohtumäärusele esitas Tallinna Linnavalitsus, määruskaebuses nimetati

vastustajate esindajana K. Tähhe-Kaljulaidi ning määruskaebusele on alla kirjutanud linnasekretär

Toomas Sepp.

Kolleegium nõustub E. Eelmaa ja H. Eelmaa seisukohaga, et pole usutav, et K. Tähhe-Kaljulaid

esindas omal algatusel ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni ja Tallinna Linnavalitsust. Eeltoodust

järeldab kolleegium, et linnakomisjon on K. Tähhe-Kaljulaidi oma esindajana vaikivalt heaks kiitnud.

Seega puudub alus ringkonnakohtu ja halduskohtu otsuste tühistamiseks.

15. Lisaks peab kolleegium vajalikuks rõhutada, et vaidlus on praegu vaheotsuse üle, millega

tuvastati kahe akti õigusvastasus. Kahju hüvitamise nõudele saab linnakomisjon endiselt vastuväiteid

esitada edasises menetluses. Kaebajate väidetele aktide õigusvastasuse kohta sai linnakomisjon aga

vastuväiteid esitada juba varem, enne kaebuse muutmist. Seda on linnakomisjon ka teinud.

16. Eeltoodud põhjustel täiendab kolleegium ringkonnakohtu otsuse põhjendavat osa käesoleva

otsuse motiividega. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse jõusse.

17. Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb vastavalt HKMS § 90 lg 2 teisele lausele

arvata riigituludesse.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann