3-2-1-14-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-14-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. märts 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V. K hagi AS-i V vastu kehavigastusega tekitatud kahju

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-1248

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i V kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

197 337 krooni 76 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. K (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Toomas Bekker

Kostja AS V (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Raul Tosmann

Asja läbivaatamise kuupäev

23. veebruar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-1248 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-ile V kassatsioonkaebuselt 20. novembril 2008. a tasutud kautsjon 1927 (üks

tuhat üheksasada kakskümmend seitse) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. K esitas 28. septembril 2004. a Viljandi Maakohtule hagi AS-i V vastu kehavigastusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 15. augustil 1996. a sõlmitud töölepingu alusel kostja juures

pingitöölisena. Tema tööks oli puidupressil aknadetailide kokkupanek. 14. jaanuaril 2002. a viis

kostja hageja puidutööpingilt üle tööle sorteerimislauale. Hageja uueks tööülesandeks oli prusside

sorteerimine laual ja nende virnastamine. Sorteerimislauale saabusid prussid rulltransportööril. Oma

eelmisel tööpaigal hageja rulltransportööriga kokku ei puutunud.

26. veebruaril 2002. a juhtus hagejaga tööõnnetus. Rulltransportööri rullide vahele oli sattunud

puupind, mis tuli ära võtta, sest see takistas tööprotsessi ja kahjustas rulltransportööri. Hageja otsis

pingioperaatorit, kelle kohustuseks oli pind eemaldada, kuid teda ei olnud tööpaigal. Ka ei olnud

kohal hageja otsest ülemust ja töö vahetut korraldajat (meistrit). Kuna hageja tahtis ära hoida

rulltransportööri rikkumist, siis otsustas ta pinnu ise kõrvaldada. Rulltransportööri ta seisma panna ei

saanud, seda sai teha ainult pingioperaator. Kui hageja hakkas vasaku käega rulltransportööri vahelt

pindu ära võtma, tõmbas liikuv kett tema käe keti ja hammasratta vahele. Hageja sai tööõnnetuses

raskeid kehavigastusi: vasaku käe I, II, III ja IV sõrme amputatsiooni ning ulatusliku pehmete kudede

vigastuse. Hiljem tekkisid täiendavad tüsistused: vasaku õlavarre osaline halvatus ja V sõrme

kõõluste vigastus.

24. juunini 2002. a maksti hagejale ajutise töövõimetuse toetust kuupalga ulatuses. Tartu

Pensioniameti ekspertiisikomisjoni 27. juuni 2002. a otsusega tunnistati hageja töövõime kaotuse

protsendiks 80 ajavahemikul 25. juunist 2002. a 30. juunini 2003. a. 18. juuni 2003. a arstliku

ekspertiisi otsusega määrati hageja töövõime kaotuse protsendiks 60 ajavahemikul 1. juulist 2003. a

30. juunini 2005. a. 14. juuni 2005. a arstliku ekspertiisi otsusega määrati hageja töövõime kaotuse

protsendiks 60 ajavahemikul 13. juunist 2005. a 23. maini 2009. a. Tööõnnetusega tekitati hagejale

kahju, mis seisneb töövõime vähenemisest tingitud sissetuleku kaotuses.

Hagejale kahju tekkimises on süüdi kostja, kes rikkus tööohutuse eeskirju. Kostja kasutas töövahendit

(rulltransportööri), mis ei vastanud ohutustehnika nõuetele. Rulltransportöörile ei olnud paigaldatud

kaitsepiiret, mis oleks takistanud juurdepääsu ohualale ja ära hoidnud töötlemisjäätmete sattumist

masina liikuvate osade vahele. Sellega rikkus kostja Vabariigi Valitsuse 11. jaanuari 2000. a määruse

nr 13 "Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded" § 4 lg-d 1 ja 2. Kaitsepiirded

paigaldas kostja rulltransportöörile pärast tööõnnetust, 2002. aasta juulis. Kostja ei korraldanud

täiendjuhendamist enne hageja üleviimist teisele tööle (sorteerimislauale). Ta ei tutvustanud hagejat

rulltransportööri ohutuseeskirjadega ega selgitanud, kuidas peab toimima, kui rulltransportööri

mehhanismide vahele satuvad töödeldava materjali jäätmed. Sellega rikkus kostja töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 p 12 ja 13 ning § 14 p 1 ja 2 ning sotsiaalministri 14. detsembri

2000. a määrusega nr 80 kinnitatud "Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra"

§ 7 lg 1 p 3 ja 4.

Hageja palus mõista kostjalt välja hageja kasuks varalise kahju eest 109 548 krooni 1 sendi suuruse

hüvitise ajavahemiku eest 25. juunist 2002. a 30. aprillini 2006. a ja alates 1. maist 2006. a

2048 krooni 68 senti kuus kuni töövõime taasläbivaatuseni 23. mail 2009. a, kohustades kostjat

indekseerima hüvitist iga aasta 1. märtsil statistikaameti avaldatud eelmise aasta

tarbijahinnaindeksiga, samuti mõista kostjalt hageja kasuks välja mittevaralise kahju eest

100 000 krooni suurune rahaline hüvitis.

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt on kahju hagiavalduses toodud kujul

olemas, kuid põhjuslik seos esineb vaid kahju ja hageja enda tahtliku käitumise vahel. Hageja süü

väljendub talle tutvustatud ohutustehnika eeskirjade jämedas tahtlikus rikkumises. Hageja eiras

sissejuhatava töökaitsejuhendi punkti 4.5 ja juhendi nr 3 "Ohutuks töötamiseks puidutöötlejale"

(juhend nr 3) p 21 nõuet. Hageja lahkus tahtlikult, selleks põhjust omamata oma töökohalt -

sorteerimistransportöörilt - puidutööpingi juurde, kuhu tal polnud asja ja milleks tal polnud ka

väljaõpet, rikkudes tahtlikult töölepingu p 2.1 ning kostja töökorra p 18.1 ja 18.6. Operaator Kaarel

Kalajõgi oli rulltransportööri töötamise hetkel lahksae juures ja hageja vastupidine väide on eksitav.

Kuna hageja kasutatavaid töövahendeid polnud vahetatud või uuendatud, ei olnud vaja teda uuesti

juhendada ja välja õpetada. Kostja on maksnud hagejale õnnetusjuhtumi eest hüvitist 39 908 krooni.

3. Tartu Maakohus jättis 12. mai 2006. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse kohaselt ei olnud hageja kohustuseks rullide vahele sattunud pindude eemaldamine.

Hagejal puudus vajadus minna rulltransportööri vahele sattunud pindu eemaldama selle töötamise

ajal. Mingit ohtu see pind, mida hageja tahtis eemaldada, rulltransportöörile ei kujutanud. Alusetu on

hageja väide, et teda ei ole instrueeritud, kuidas töötada rulltransportööril. Juhendamist ei olnud

vajalik korraldada, sest hageja töökohaks oli sorteerimislaud, millel töötamiseks oli ta väljaõppe

saanud. Tõendatud ei ole hageja väide, et töövahend ei vastanud ohutustehnika nõuetele.

Rulltransportöör ei olnud hageja töövahendiks, sest hageja pidi töötama sorteerimislaual. Kostja on

ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 458 kohaselt tõendanud, et suurema ohu allika tekitatud kahju tekkis

kannatanu enda süülise teo tagajärjel. Hageja süü väljendub talle tutvustatud ohutustehnika eeskirjade

jämedas tahtlikus rikkumises. Hageja lahkus tahtlikult töökohalt, rikkudes tahtlikult töölepingu

punkti 2.1 - töö sisuks on tööd puidutööpinkidel, mida töötaja oskab kasutada. Samuti rikkus hageja

töökorra p 18.1, mille järgi on töötaja kohustatud tegema kokkulepitud tööd, ja p 18.6, millega oli

keelatud lahkuda töökohalt ilma tööjuhi loata. Kostja võib TsK § 462 lg 1 alusel keelduda

kahjuhüvitise maksmisest hagejale, kuna hageja enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist.

Hageja eiras sissejuhatava töökaitsejuhendi p 4.5 ja juhendi nr 3 p 21 nõuet, et masina käigu ajal on

keelatud selle puhastamine, korrastamine, seadistamine, remontimine, mutrite pingutamine, kettide

pealepanek ja pingutamine, ummistuste kõrvaldamine, välja arvatud juhtudel, kui see on lubatud

seadme passis oleva juhendi järgi. Viljandimaa Tööinspektsioon jõudis 15. märtsil 2002. a samuti

järeldusele, et tööõnnetus juhtus sellepärast, et hageja eiras ohutusnõudeid.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse

tühistamist ning uue otsusega hagi rahuldamist. Apellatsioonkaebuse kohaselt tuvastas maakohus

vääralt tööõnnetusega seotud asjaolud ning jõudis ekslikule järeldusele, et kahju tekkimist soodustas

hageja raske ettevaatamatus. Tööõnnetuses on süüdi kostja, hageja ei ole kahju tekkimises süüdi.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

6. Tartu Ringkonnakohus jättis 9. oktoobri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et põhjendatud ei ole hageja väide, mille kohaselt maakohus tuvastas

tööõnnetusega seotud asjaolud ebaõigesti. Tõendatud ei ole hageja väide, et häired rulltransportööril

mõjutasid hageja tööd ning et ilma hageja sekkumiseta oleks rulltransportöör purunenud. Pooled ei

vaidle selle üle, et tööruumis viibisid isikud, kes olid pädevad vajaduse korral rulltransportööri

seiskama, kuid hageja ei pöördunud nende poole. Ei ole tõendatud, et häiriva heli põhjustanud

puupind oleks tulnud viivitamatult kõrvaldada. Maakohus määras õigesti hageja enda süü astme.

Hageja viited töökohas kujunenud tavale ei ole kooskõlas teiste tõenditega, muu hulgas ka hageja

enda kinnitusega, et ta töötas sorteerimislaua ääres lühikest aega. Kostja süü ei ole tõendatud. Hageja

täiendav instrueerimine ega juhendamine ei olnud vajalik ning ka seda asjaolu ei saa hinnata kostja

kahjuks.

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus selle otsuse tühistada

ja saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

8. Kostja palus jätta hageja kassatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata.

9. Riigikohus tühistas 21. märtsi 2007. a otsusega Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006. a otsuse ja

Tartu Maakohtu 12. mai 2006. a otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Riigikohtu otsuse kohaselt lahendasid kohtud hagi valesti TsK § 458 järgi, lugedes kostja suurema

ohu allika valdajaks. Rulltransportööri käitamine ei olnud suurema ohu allikas, kuivõrd hagejat

ähvardanud oht - tema käe võimalik sattumine käitatud rulltransportööri liikuva keti ja hammasratta

vahele - oli mõistlikult kõrvaldatav rulltransportöörist ohutus kauguses viibimisega või

rulltransportööri seiskamisega enne selle rullide vahelt pinnu eemaldamist. Kuna kostja tegevus ei

olnud suurema ohu allikaks, pidid kohtud hagi lahendama süül põhineva vastutuse sätete järgi ning

tuvastama muu hulgas kostja teo õigusvastasuse. Kohtud kohaldasid valesti TsK § 462 lg-t 1 ilma, et

nad oleksid lugenud kostja vastutavaks hagejale kahju tekitamise eest.

10. Asja uuel läbivaatamisel jättis maakohus 27. mai 2008. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse kohaselt puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel.

Kostja ei rikkunud ohutustehnikareegleid ega jätnud hagejat ohutustehnikas instrueerimata.

Rulltransportööri pidid teenindama kaks operaatorit. Hagejal puudus kohustus ja vajadus minna

võtma sinna sattunud pindu ära rulltransportööri töötamise ajal. Mingit ohtu see pind

rulltransportöörile ei kujutanud. Hageja eiras töökaitsejuhendis ettenähtud keeldu töötavat masinat

puhastada ja ummistusi kõrvaldada. Hageja süü väljendub talle tutvustatud ohutustehnika eeskirjade

jämedas ja tahtlikus rikkumises.

Hageja väide, et tema töövahend ei vastanud ohutustehnika nõuetele, on alusetu. Rulltransportöör ei

olnud hageja töövahendiks. Hageja töökohaks oli sorteerimislaud. Paikvaatlusel selgus, et

rulltransportöör ei hakka üldse tööle, kui sellel puudub ettenähtud kaitse. Rohkem kaitsekatteid

rulltransportöörile ei ole võimalik paigutada, sest siis ei oleks võimalik sellel töötada.

Rulltransportööri montaaþi ja töö kirjeldus kinnitab, et tehniliselt ei ole võimalik, et rulltransportöör

töötaks ilma kaitsekatteta.

Alusetu on hageja väide, et teda ei ole instrueeritud, kuidas töötada rulltransportööril. Juhendamist ei

olnudki vaja korraldada, sest hageja töökohaks oli sorteerimislaud, millel töötamiseks oli ta saanud

väljaõppe.

11. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes otsuse tühistada ning teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada.

12. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

13. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20. oktoobri 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja kehavigastusega tekitatud varalise kahju eest ühekordse hüvitise

108 801 krooni ja alates 1. maist 2008 kuni hageja töövõime taasläbivaatamiseni 23. mail 2009 iga

kuu 1544 krooni 73 senti ning mittevaralise kahju eest hüvitise 70 000 krooni. Ühtlasi mõistis

ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud.

Ringkonnakohus leidis, et tõendatud on kõik TsK §-s 448 sätestatud kahju hüvitamise eeldused.

Kostja tekitatud tervisekahju tõttu ei ole hageja võimeline tegema tööd tööaja üldisele riiklikule

normile vastavas mahus, tema keskmine puue põhjustab lisakulutusi, elukvaliteet on langenud ja ta

vajab kõrvalist abi. Seega on hagejal tekkinud nii varaline kui ka mittevaraline kahju. Asja

materjalidest nähtub, et hageja oli töösuhtes kostjaga ja tööõnnetus juhtus hageja töökohal töösuhtest

tulenevalt. Seega sai hageja kahju tööõnnetuse tagajärjel, st esineb põhjuslik seos kahju ja kostja teo

vahel.

Hageja on tõendanud kostja tegevuse õigusvastasuse. Hageja töötas alates 15. augustist 1996 kostja

juures pingitöölisena ja tema töö sisuks oli töö puidutööpinkidel, mida ta oskab kasutada.

14. jaanuaril 2002 paigutas kostja hageja ümber sorteerimislauale, kus tema tööülesandeks oli

prusside sorteerimine ja virnastamine. Prussid saabusid sorteerimislauale rulltransportöörilt. Kostja

rikkus TTOS § 13 lg 1 p 12 ja 13, mis kohustavad tööandjat tutvustama töötajale tervishoiu- ja

ohutusnõudeid, kontrollima nende täitmist, korraldama juhendamise ja väljaõppe töövahendite või

tehnoloogia vahetamisel või uuendamisel. Juhendamist ja väljaõpet tuleb korrata, kui töövahendeid

või tehnoloogiat vahetatakse või uuendatakse.

Samuti rikkus kostja sotsiaalministri 14. detsembri 2000 määrusega nr 80 kehtestatud "Töötervishoiu-

ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra" § 7 p 3 ja 4, mille kohaselt töötaja

täiendjuhendamist korraldatakse tehnoloogia või töövahendite vahetamisel või uuendamisel ning

töötaja ümberpaigutamisel teisele tööle või tema tööülesannete olulisel muutumisel. Hageja

ümberpaigutamisel sorteerimislauale muutusid nii tema töövahendid kui ka tööülesanded oluliselt.

Hageja juhendamata jätmine on vastuolus nimetatud õigusaktide sätetega ning seega õigusvastane.

Rulltransportöör, millel toimus tööõnnetus, asub kõrvuti sorteerimislauaga, millel töötas hageja.

Materjal saabus sorteerimislauale rulltransportöörilt. Seega mõjutasid rulltransportööri häired hageja

tööd sorteerimislaual. Maakohtu seisukoht, et hagejal ei olnud rulltransportööri juurde asja, on ekslik.

Maakohtu seisukoha põhjendamatust kinnitab see, et kostja ei korraldanud hagejale

täiendjuhendamist ega piiritlenud tööülesandeid tema ümberpaigutamisel sorteerimislauale. Hageja

juurdepääs rulltransportöörile sai võimalikuks seetõttu, et tema tööülesanded ei olnud kindlaks

määratud. Hageja tööülesannete kindlaks määramata jätmisega rikkus kostja Vabariigi Valitsuse

11. jaanuari 2000 määrusega nr 13 kehtestatud "Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse

nõuete" § 7 p 9, mille järgi, kui töövahendi kasutamise puhul on tõenäoline, et see võib kasutajat

ohustada või tema tervist kahjustada, peab tööandja tagama, et sellist töövahendit kasutab, hooldab,

parandab, seadistab ja puhastab ainult see töötaja, kellele see on tehtud tööülesandeks ja kes on

saanud sellekohase väljaõppe.

TTOS § 5 lg 3 p 1 kohaselt peab tööandja tagama, et töövahend on valmistatud nii, et on takistatud

pääs selle ohualale. Eksperdiarvamuse p-st 2 nähtub, et kaitsekattega varustatud rulltransportööril on

võimalik käe sattumine keti ja ketiratta vahele. Eksperdiarvamus tõendab, et kostja ei teinud kõike

selleks, et oleks takistatud juurdepääs rulltransportööri ohualale. Asjaolu, et tööinspektsiooni

arvamuse kohaselt juhtus tööõnnetus seetõttu, et hageja eiras ohutusnõudeid, ei välista kostja teo

õigusvastasust. Kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole süüdi hagejale kahju tekitamises.

Kuna hagejat oli varasemal töökohal instrueeritud selles, et töötavat masinat on keelatud puhastada,

korrastada ja sellest ummistusi kõrvaldada, oli ta masina töötamise ajal rullide vahele sattunud

puupindu eemaldama asudes raskelt ettevaatamatu. Arvestades hageja süüastmeks 30%, tuleb kostjal

hüvitada hagejale varaline kahju 70% ulatuses. Mittevaralise kahju hüvitamisel on mõistlikuks

rahasummaks 70 000 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ning lõpetada asja menetluse mittevaralise kahju eest hüvitise nõudes ja saata

varalise kahju hüvitamise nõue uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Kostja leidis, et ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire, tühistades maakohtu otsuse osas,

millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Ringkonnakohus tuvastas valesti õigusvastasuse olemasolu. Kuna hageja töövahendeid ei olnud

vahetatud ega uuendatud, ei olnud vajadust korrata tema juhendamist või väljaõpet. Ringkonnakohus

ei hinnanud kostja esitatud tõendeid ega võtnud seisukohta tema väidete kohta, et hagejal puudus

kokkupuude rulltransportööriga. Hageja on süüdi talle tutvustatud ohutuseeskirjade jämedas tahtlikus

rikkumises. Ta lahkus omavoliliselt töökohalt, kõndis mitu meetrit sellest eemale, ronis trepi alt läbi

ja lükkas kõrvale rulltransportöörile saabuva puitmaterjali. Kostja ei rikkunud ohutusnõudeid ega

jätnud hagejat ohutustehnikas instrueerimata. Hageja tööülesandeks oli prusside sorteerimine ja

virnastamine, rulltransportööri juurde tal asja ei olnud, tema kohustuseks ei olnud sinna sattunud

pindude võtmine. Puudus vajadus minna pindu ära võtma, sest see ei kujutanud masinale ohtu.

Tõendatud ei ole, et hageja töövahend ei vastanud ohutusnõuetele, sest rulltransportöör ei ole tema

töövahend. Sel põhjusel ei olnud teda vaja instrueerida rulltransportööril töötamises. Ringkonnakohus

ei hinnanud maakohtus täiendavalt üle kuulatud tunnistajate antud ütlusi. Leides, et kostja pidi

kordama ohutusõpet ja rulltransportöör ei olnud ohutu, kohaldas ringkonnakohus valesti

materiaalõiguse norme. Varasemas menetluses ei ole arutatud asjaolu, et kostja teo õigusvastasust ei

välista asjaolu, et tööinspektsiooni arvamuse kohaselt juhtus tööõnnetus seetõttu, et hageja eiras

ohutusnõudeid.

Ringkonnakohus ei ole kahjuhüvitise väljamõistmisel arvestanud asjaoluga, et kostja on hagejale osa

hüvitisest välja maksnud. Kostja esitas maakohtule maksekorraldused, millega on tõendatud, et kostja

on tasunud hagejale 39 908 krooni.

15. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud, selle tühistamiseks ei ole alust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692

p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 kohaselt

saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

17. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 ja TsMS § 654 lg-s 5 ettenähtud kohustust võtta

põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, mh seletada, miks

üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust.

Kostja tugines hagiavaldusele esitatud vastuses mh sellele, et ta on hagejale maksnud vabatahtlikult

kahjuhüvitist 39 908 krooni (vt kohtutoimiku I kd, lk 22). Oma väite tõendamiseks esitas kostja

maakohtule maksekorraldused nr 2316 ja 2506 (kohtutoimiku I kd, lk-d 24 ja 25). TsMS § 654 lg 5

järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike

väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel

tähendust. Ringkonnakohus rikkus seda sätet, sest jättis kostja eelnimetatud väite ja tõendid

tähelepanuta.

Kuna ei ole selge, kas kostja maksis väidetava hüvitise hagejale varalise või mittevaralise kahju

hüvitamiseks, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada tervikuna, s.o nii varalise kui ka mittevaralise

kahju hüvitamise osas. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tegema kindlaks, kas, mis liiki

kahju ja kui suures ulatuses on kostja hagejale hüvitanud.

18. Õige ei ole kostja väide, et ringkonnakohus ületas apellatsioonkaebuse piire. Hageja palus

apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ja teha uue otsuse, millega hagi

rahuldada (kohtutoimiku II kd, lk 68). Seega esitas hageja apellatsioonkaebuse ka maakohtu otsuse

selle osa peale, millega jäeti rahuldamata hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Ringkonnakohtul oli TsMS § 651 lg 1 alusel kohustus kontrollida esimese astme kohtu otsuse

seaduslikkust ja põhjendatust nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas.

19. TsMS § 688 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse

kontrollimisel üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Sama

paragrahvi neljanda lõike kohaselt on Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste

asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning

asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus on TsK §-s 448

sätestatud kahju hüvitamise eelduste tuvastamisel kohaldanud materiaalõiguse norme õigesti ning ei

ole selles osas menetlusõiguse norme rikkunud. Kooskõlas TsMS § 689 lg-s 5 sätestatuga järgib

kolleegium selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

20. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et ringkonnakohus tuvastas valesti kostja tegevuse

õigusvastasuse. Ringkonnakohus tuvastas, et kostja oli õigusaktidest tulenevalt kohustatud kordama

ohutusõpet, kuid jättis selle tegemata. Hageja on menetluse algusest peale väitnud, et kuna tema

tööülesanded ja töövahendid olid muutunud, oli kostja kohustatud teda instrueerima ohutuses, kuid ei

teinud seda. Kostja on seevastu olnud seisukohal, et kuna hageja töövahendeid ei olnud vahetatud ega

uuendatud, puudus vajadus juhendamise ja väljaõppe kordamiseks. Ringkonnakohtu istungil arutati

mh seda, kas hageja viidi teisele tööle üle ja muudeti tema töövahendeid, mis tinginuks ohutuse

kordusinstrueerimise (kohtutoimiku II kd, lk-d 91-92). Kostja ei vaidle vastu sellele, et sorteerimist

vajavad lauad tulid hageja töölauale rulltransportöörilt. Seega oli ringkonnakohtul alust leida, et

hageja puutus oma töö käigus kokku rulltransportööriga. Asjaolu, et rulltransportöör ei olnud otseselt

hageja töövahendiks, ei tähenda, et kostjal ei olnud kohustust instrueerida hagejat rulltransportööri

ohutusnõuetes pärast seda, kui muutusid hageja tööülesanded ja töövahendid. Ringkonnakohtu

viidatud õigusnormid (TTOS § 13 lg 1 p 13 ning "Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja

täiendõppe korra" § 7 p-d 3 ja 4) sätestavad üheselt tööandja kohustuse korrata töötervishoiu- ja

tööohutusnõuete juhendamist või väljaõpet, kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või

uuendatakse. Ringkonnakohus põhjendas veenvalt ka seda, et kostja rikkus "Töövahendi kasutamise

töötervishoiu ja tööohutuse nõuete" § 7 p 9, jättes tagamata selle, et töövahendit kasutab, hooldab,

parandab, seadistab ja puhastab ainult see töötaja, kellele see on tehtud tööülesandeks ja kes on

saanud sellekohase väljaõppe. Samuti on ringkonnakohus põhjendanud TTOS § 5 lg 3 p 1 rikkumist

kostja poolt. Hageja kaassüüd kahju tekkimises on ringkonnakohus õigesti arvestanud kahjuhüvitise

vähendamisel.

21. Ringkonnakohus ei rikkunud TsMS § 653, mis sätestab ringkonnakohtu kohustuse põhjendada,

miks tuleb maakohtu hinnatud tõendit teisiti hinnata. Iseenesest õige on kostja väide, et kuigi

ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse, ei ole ta analüüsinud maakohtus täiendavalt üle kuulatud

tunnistaja N. K ütlusi (kohtutoimiku II kd, lk 7). Maakohus on mh N. K ütlustele tuginedes

tuvastanud, et rulltransportööri puhastamine ei olnud hageja tööülesandeks ja tal ei olnud vaja selle

juurde minna. Kolleegium leiab, et need ütlused ei ole asjakohased hindamaks, kas hageja puutus

rulltransportööriga oma töös kokku ringkonnakohtu tuvastatud viisil. Ringkonnakohus ei tuvastanud,

et rulltransportööri puhastamine oleks olnud hageja tööülesandeks.

22. Asjaolu, et ringkonnakohus tugines asja lahendamisel mh tööinspektsiooni arvamusele

tööõnnetuse kohta, mida varasemas menetluses ei käsitletud, leides, et see ei välista kostja tegevuse

õigusvastasust, ei ole menetlusõiguse oluline rikkumine TsMS § 669 ega TsMS § 692 lg 1 p 2 ja lg 4

tähenduses. Tööinspektsiooni arvamuses leitu, et hageja oli välja õpetatud ja teda oli juhendatud ning

õnnetus juhtus sellepärast, et hageja eiras ohutusnõudeid, on kohtu poolt (ümber)hinnatav. Neid

asjaolusid on kohtumenetluses läbivalt arutatud.

23. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi

lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja

uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu