3-2-1-13-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-13-09

Määruse kuupäev

Tartu, 23. märts 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Marika Kivili pärandvara (pankrotis) pankrotihaldur Terje

Eipre hagi Helen Rajase vastu kinkelepingu kehtetuks

tunnistamise ja kinkelepingu alusel saadu väärtuse

hüvitamise nõudes.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 7. novembri 2008. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-3612

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marika Kivili pärandvara (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Marika Kivili pärandvara (pankrotis) pankrotihaldur

T. Eipre

Kostja Helena Rajas (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm

Asja läbivaatamise kuupäev

2. märts 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 7. novembri 2008. a määrus tsiviilasjas

nr 2-07-3612 ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada pankrotihaldur Terje Eiprele määruskaebuselt 17. detsembril 2008 tasutud

kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Marika Kivili pärandvara (pankrotis) pankrotihaldur Terje Eipre (hageja) esitas 29. jaanuaril 2007

M. Kivili pärandvara (pankrotis) nimel Viru Maakohtule hagi Helena Rajase (hagi esitamise ajal

Helena Kivil, kostja) vastu, milles palus tunnistada kehtetuks Marika Kivili ja kostja 25. septembril

2002 sõlmitud kinnistu kinkeleping. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja kinkelepingu alusel

saadu hüvitisena 240 000 krooni.

2. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Viru Maakohus 18. jaanuari 2006. a otsusega välja Marika Kivili

pärandvara pankroti. Pankrotiavalduse alus oli 1995. aastal AS-i Eesti Maapank (pankrotis) ja Marika

Kivili sõlmitud laenulepingu nr 7676982 täitmata jätmine. Lepingu järgi laenas M. Kivil

100 000 krooni ja kohustus selle tagastama 20. septembriks 2001. M. Kivil kohustusi ei täitnud.

AS Eesti Maapank (pankrotis) esitas 15. novembril 2001 kohtule hagi 231 136 krooni 82 sendi

suuruse võla sissenõudmiseks. Viru Ringkonnakohus mõistis 27. veebruari 2003. a otsusega

M. Kivililt AS-i Eesti Maapank (pankrotis) kasuks välja 85 200 krooni.

Kuna täitemenetluses ei olnud võimalik kogu nõuet rahuldada, algatas Ida-Viru Maakohus 6. oktoobri

2003. a määrusega M. Kivili pankrotimenetluse. M. Kivil suri 18. oktoobril 2003 ning

pankrotimenetlus lõpetati. 17. märtsil 2004 esitas kostja notarile avalduse Marika Kivili pärandi

vastuvõtmiseks koos pärandi inventuuri tegemisega.

20. juunil 2005 esitas OÜ Trenton Invest kohtule pankrotiavalduse M. Kivili pärandvara pankroti

väljakuulutamiseks. OÜ Trenton Invest oli omandanud nõude M. Kivili vastu AS-ilt Eesti Maapank

(pankrotis). Nõude jääk oli pankrotiavalduse esitamise seisuga 72 364 krooni.

25. septembril 2002, s.o pärast AS-i Eesti Maapank (pankrotis) poolt M. Kivili vastu hagi esitamist

võõrandas M. Kivil talle kuuluva kinnistu kinkelepinguga oma tütrele, kostjale. Kostja võõrandas

kinnistu 14. septembril 2005 edasi oma elukaaslasele.

Kohaldada tuleb enne 1. jaanuari 2004 kehtinud pankrotiseaduse (PankrS) § 44 lg 1 p 4 ja selle alusel

tunnistada kinkeleping kehtetuks. PankrS § 42 lg 2 kohaselt tuleb nõuda vara eest hüvitist, kuna

kostjal ei ole vara enam alles. Kostja võõrandas kinnistu 17 234 krooni 50 sendi eest. Kinnistu

turuväärtus on 25. septembri 2002. a seisuga 240 000 krooni.

3. Kostja leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, kuna kinkelepingu alusel võõrandatud kinnistu ei

kuulunud M. Kivili pärandvara hulka

4. Viru Maakohus rahuldas 9. novembri 2007. a otsusega hagi ja tunnistas kehtetuks M. Kivili ja

kostja 25. septembril 2002 sõlmitud kinnistu kinkelepingu. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks

välja kinkelepingu alusel saadu hüvitisena 240 000 krooni.

Maakohtu otsuse kohaselt on pankrotimenetlus algatatud 14. novembril 2005 ja tagasivõitmise hagi

on esitatud 29. jaanuaril 2007. Seega tuleb tagasivõitmise hagi läbivaatamisele kohaldada alates

1. jaanuarist 2004 jõustunud pankrotiseaduse sätteid.

PankrS § 8 lg 1 kohaselt on pankrotivõlgnik füüsiline või juriidiline isik, kelle suhtes kohus on

algatanud pankrotimenetluse. PankrS § 9 lg 2 kohaselt võib võlgniku surma korral pankrotiavalduse

esitada ka tema vara suhtes, seega võlgniku pärandi suhtes, mis muutub samasuguseks pankrotivaraks

nagu füüsilisest isikust võlgniku vara. Pankrotimenetluse eesmärgiks on võlausaldaja nõuete

rahuldamine maksejõuetu võlgniku vara arvel (PankrS §-d 1-2), järelikult võib see toimuda siis, kui

võlgnik on surnud, ka võlgniku pärandi arvel. PankrS § 108 lg 2 kohaselt on pankrotivara vara, mis

oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mida nõutakse või võidetakse tagasi või

mille võlgnik omandab pankrotimenetluses. Eeltoodust tulenevalt ei ole erinevust, kas pankrotivara

puhul on tegemist füüsilisest isikust võlgniku varaga või tema surma korral tema pärandvaraga,

mõlemal juhul saab rakendada ka tagasivõitmist. Pärandvara suurenemist pärast pärandaja surma ei

välista ka pärimisseaduse § 148 lg 1.

Kinkeleping on sõlmitud viie aasta jooksul enne M. Kivili pärandvara pankrotimenetluse algatamist.

Kostja kui kingisaaja oli tehingu tegemise ajal võlgniku M. Kivili täisealine tütar, kelle puhul on

eeldatav, et ta teadis, et M. Kivil kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Maareformi

seaduse §-st 221 tulenev teoreetiline võimalus hoonete juurde kuulunud maa ostueesõigusega

erastamiseks ei tõenda pärast kinnistu kinkelepingut M. Kivili maksejõulisuse säilimist. Mingit

otsustust maa ostueesõigusega erastamise kohta kohaliku omavalitsuse organ ei ole teinud, mistõttu

pole teada, kas üldse, millist maad, millises suuruses ja millise võimaliku turuväärtusega oleks

M. Kivil saanud ostueesõigusega erastada. Asjaolu, et algatati M. Kivili pankrotimenetlus, kinnitab

järeldust, et kinkelepingu tagajärjel muutus M. Kivil maksejõuetuks, kuna likviidse vara ebapiisavuse

tõttu ei olnud ta võimeline rahuldama võlausaldaja nõudeid.

Kostja on kinnistu võõrandanud, seega on selle väljaandmine hagejale võimatu. Kostja ei ole

tõendanud, et ta ei teadnud või ei pidanud teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Seega

peab kostja hüvitama hagejale tagasivõidetud tehingu alusel saadu.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus,

kui seadusega või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine

müügihind (turuhind). Hageja esitatud tõendi kohaselt oli kinkelepingu alusel üleantud kinnistu

turuväärtus 25. septembri 2002 seisuga vähemalt 240 000 krooni (ilma 3 ha suuruse metsamaa

väärtuseta). Kostja pole hageja arvamust kinnistu turuväärtuse kohta otsesõnu vaidlustanud. Kostja ja

Heigo Rajase vahel 14. septembril 2005 sõlmitud kinnistu müügilepingus kokkulepitud hinda

17 234 krooni 50 senti ei saa lugeda usaldusväärseks tõendiks kinnistu turuväärtuse kohta, kuna

lepingu punktis 4.2 on sätestatud (tl 19), et ostuhind loeti võrdseks maa väljaostuvõlaga. Samuti on

juba vaidlustatud kinkelepingus määratud kinnistule kõrgem hind (50 000 krooni). Seega peab kostja

hüvitama hagejale 240 000 krooni.

5. Kostja esitas Viru Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse

tühistada ja teha uue otsuse hagi rahuldamata jätmise kohta.

Hageja palus kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja jättis 7. novembri 2008. a määrusega hagi läbi

vaatamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt võib TsMS § 423 lg 3 järgi kohus jätta hagi läbi

vaatamata ka muul seaduses nimetatud juhul. Hagi tuleb jätta läbi vaatamata hagejal

tsiviilkohtumenetlusõigusvõime puudumise tõttu alljärgnevatel põhjendustel.

29. jaanuari 2007. a hagiavalduses on hagejaks märgitud M. Kivili pärandvara (pankrotis).

TsMS § 204 lg 1 kohaselt kontrollib kohus menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja

tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu ning ei luba selle puudumisel isikul menetluses osaleda.

TsMS § 201 lg 1 järgi on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime isiku võime omada

tsiviilkohtumenetlusõigusi ja kanda tsiviilkohtumenetluskohustusi. Sama paragrahvi teise lõike

kohaselt on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt.

TsÜS § 7 lg 2 kohaselt algab isiku õigusvõime inimese elusalt sündimisega ja lõpeb surmaga.

Kuna M. Kivil on surnud 18. oktoobril 2003, s.o enam kui kolm aastat enne hagi esitamist, siis ei saa

teda lugeda praeguses hagiasjas (pankrotis olevaks) hagejaks ja pankrotihaldurit tema seaduslikuks

esindajaks. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse järgi ei ole

tsiviilkohtumenetlusõigusvõimet asjadel. Järelikult ei saa hagejaks lugeda ka hagiavalduses hagejana

märgitud (M. Kivili) pärandvara. Pärandvara ei ole iseseisva (tsiviilkohtumenetlus)õigusvõimega isik.

M. Kivili pärandvara on notarile kirjaliku avalduse esitamisega 17. märtsil 2004 vastu võtnud tema

tütar Helena Rajas (Kivil). Kohtupraktika kohaselt läheb pärandaja surma korral pärandvara hulka

kuuluvate esemete omand pärandi vastuvõtnud pärijale üle tagasiulatuvalt alates pärandi avanemise

ajast (vt nt Riigikohtu 5. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-08).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse

tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Määruskaebuse kohaselt võib PankrS § 9 lg-te 2 ja 3 järgi esitada võlgniku surma korral

pankrotiavalduse ka tema vara suhtes, seega võlgniku pärandi suhtes. Seega ei ole pankrotimenetluse

algatamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks tingimata vaja õigusvõimelise füüsilise või juriidilise

isiku olemasolu tsiviilseadustiku üldosa seaduse mõttes, vaid pankroti saab välja kuulutada ka

pärandvara kui varakogumi suhtes.

Pankrotiseaduses puuduvad piirangud tagasivõitmise hagi esitamiseks, kui tegu on pärandvara

pankrotiga. Kui pärija surmaga vabaneks pärandvara võlgniku tegevusest tekkinud kohustustest,

oleks võlausaldajate kaitse võimatu ja PankrS § 9 lg 2 sisutühi. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-120-

07 leidnud, et ka pärast füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surma on pankrotihalduril õigus ja

kohustus täita talle pankrotiseadusega pandud ülesandeid, sh esitada tagasivõitmise hagi.

Tulenevalt PankrS § 9 lg-s 2 sätestatust on võimalik surnud isiku pankrotti algatada ja seda

pankrotiseaduses sätestatud ulatuses menetleda, sh esitada surnud pankrotivõlgniku nimel

pankrotivara tagasivõitmise nõudeid.

8. Kostja leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

10. Kolleegium märgib esmalt seda, et õige on ringkonnakohtu järeldus, et seaduse kohaselt ei ole

pärandvara füüsiline või juriidiline isik, kellele oleks omistatud (tsiviilkohtumenetlus)õigusvõime või

-teovõime. TsÜS § 7 kohaselt on õigusvõime füüsilisel isikul ja TsÜS § 26 kohaselt juriidilisel isikul.

Siiski ei välista eelnev, et pärandvaraga või tema suhtes ei oleks võimalik teha õiguslikke toiminguid.

11. Pankrotiseaduse § 9 lg 2 kohaselt on võimalik esitada pankrotiavaldus surnud isiku vara suhtes.

Lisaks PankrS § 9 lg-s 2 nimetatud isikutele võib avalduse sama paragrahvi lg-te 1 ja 2 koostoimes

esitada ka võlausaldaja. Praegusel juhul on sellise pankrotiavalduse 20. juunil 2005 esitanud

OÜ Trenton Invest ja Viru Maakohus kuulutas 18. jaanuari 2006. a otsusega välja M. Kivili

pärandvara pankroti.

Seega näeb pankrotiseadus ette võimaluse korraldada pankrotimenetlust pärandvara suhtes. Ka

pärandvara pankroti korral tuleb pankrotiseaduse mõtte kohaselt kohaldada pankrotimenetlust

reguleerivaid sätteid. Vastasel korral ei oleks PankrS § 9 lg-l 2 mõtet. Pankrotimenetlust reguleerivate

sätete hulka kuuluvad ka tehingute tagasivõitmise sätted (PankrS § 109 jj). Nimetatu ei keela esitada

tagasivõitmise hagi, kui tegemist on pärandvara pankrotimenetlusega. PankrS § 109 lg 1 üldsättena

lubab kehtetuks tunnistada PankrS §-des 110-114 sätestatud alustel võlgniku tehingu, mis on tehtud

enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Võlgnikuks PankrS § 109 jj

tähenduses tuleb pärandvaral õigusvõime puudumise tõttu praegusel juhul lugeda isik, kes

vaidlustatava tehingu sõlmis - Marika Kivil.

Kuna pankrotiseadus näeb ette, et pankrotimenetlust korraldab eelkõige pankrotihaldur, siis tuleb ka

pärandvara pankroti väljakuulutamisel nimetada pankrotihaldur. Sellisel juhul tuleb määratleda ka

pankrotihalduri õiguslik staatus. PankrS § 54 lg 1 kohaselt on pankrotihaldur võlgniku seaduslik

esindaja, kes teeb võlgniku nimel pankrotivaraga seonduvaid tehinguid ja muid toiminguid ning

esindab võlgnikku kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes.

Pankrotihalduri ülesanne on PankrS §-st 2 ja § 108 lg-st 1 lähtuvalt eelkõige tegutseda võlausaldajate

huvides. PankrS § 2 esimese lause kohaselt rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate

nõuded võlgniku vara arvel samas seaduses ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või

võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu. PankrS § 108 lg 1 kohaselt muutub võlgniku vara

pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja

pankrotimenetluse läbiviimiseks.

Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et pankrotihaldur tuleb praeguses asjas, st kui kostjaks on

pärija, lugeda hagejaks, kes kaitseb enda nimel teiste isikute, s.o võlausaldajate huve. Õiguslik alus

pankrotihalduri hagejaks lugemiseks tuleneb lisaks eespool viidatud sätetele TsMS § 3 lg-st 2, mille

kohaselt menetleb kohus seaduses ettenähtud juhul tsiviilasja ka siis, kui isik pöördub kohtusse teise

isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Pärandvaral õigusvõime

puudumise tõttu ei saa kohaldada PankrS § 118 lg 1 teist lauset, mille kohaselt esitab tagasivõitmise

nõude haldur võlgniku nimel. Küll on võimalik kohaldada PankrS §-s 119 sätestatud tagajärgi, st hagi

rahuldamise korral tuleb tehingu alusel saadu tagastada pankrotivarasse või hüvitada selle väärtus.

Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et Riigikohus on 21. novembril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-

120-07 tehtud määruse p 12 teises lõigus märkinud, et pärast võlgniku surma esitatud

pankrotiavalduse korral tegutseb pankrotihaldur võlgniku pärijate nimel. Kolleegium jääb selle

seisukoha juurde, kuid lisab, et pärijate nimel tegutsemine ei kehti siis, kui pankrotihaldur esitab

tagasivõitmise hagi, mille kostja on võlgniku pärija. Sel juhul tegutseb pankrotihaldur hagejana

pärandaja võlausaldajate huvides.

12. Kolleegium märgib täiendavalt, et tagasivõitmise hagi korral tuleb riigilõivu tasuda lähtuvalt

TsMS § 122 jj järgi määratud hagihinnast. Seejuures võib pankrotihaldur esitada TsMS § 183 lg 2

järgi menetlusabi andmise taotluse, kui on tõendatud, et pankrotivõlausaldajad, kelle huvides

pankrotihaldur tegutseb, ei suuda kulusid kanda. Selline TsMS § 183 lg 2 tõlgendus vastab

kolleegiumi arvates pankrotihalduri kui hageja õigustatud huvidele, sest kuigi pankrotihaldur esitab

hagi enda nimel, paneb ta siiski maksma teistele isikutele (võlausaldajatele) kuuluvat õigust.

Riigikohus asus 9. aprilli 2008. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-18-08 seisukohale, et TsMS § 183 lg 2

kohaselt eeldatakse, et varalist huvi omav isik (praegusel juhul võlausaldaja) saab menetluskulusid

kanda ning vastupidist tuleb tõendada.

13. Käesoleva otsuse p-s 10 esitatud põhjustel tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada ja asi tuleb

saata kostja apellatsioonkaebuse läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule. 1. jaanuaril 2009

jõustunud kohtute seaduse § 22 lg 4 kohaselt on Tartu Ringkonnakohtu tööpiirkonnas ka Viru

Maakohus. Viru Ringkonnakohus likvideeriti kohtute seaduse § 1387 kohaselt.

14. Menetluskulude jaotus jääb TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt alama astme kohtu otsustada.

15. Hageja määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel hagejale

tagastada tasutud kautsjon. Praeguses asjas on kautsjon tasutud kahe maksena, 17. detsembril 2008

M. Kivili (pankrotis) kontolt 314 krooni ja 17. detsembril 2008 OÜ Advokaadibüroo Eipre&Partnerid

kontolt 86 krooni. Alates 1. jaanuarist 2009 kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse

avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti,

või tema korraldusel muule isikule. Asja läbivaatamise kulusid tagastatavast summast maha ei arvata.

Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit, tuleb avalduses või kaebuses

märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada. Tulenevalt viidatud sättest tuleb

hagejal teatada Riigikohtule, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu