3-1-1-9-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-9-09

Otsuse kuupäev

18. märts 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

A.O. loovutamine Leedu Vabariigile Euroopa vahistamismääruse alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2008. a määrus

kriminaalasjas nr 1-08-13649

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Riigiprokurör Eve Oleski määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

18. veebruar 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta läbi vaatamata riigiprokuröri määruskaebus Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2008. a määruse peale,

millega keelduti A.O. loovutamisest Leedu Vabariigile Euroopa vahistamismääruse alusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Leedu Vabariik esitas Eestile rahvusvahelise tagaotsimispalve, taotledes Eesti kodaniku A.O. kinnipidamist ja vahistamist

tema loovutamiseks Leedu Vabariigile. A.O. suhtes on Leedu Vabariigis 30. juunil 2005 välja antud Euroopa vahistamismäärus

nr 14.3-349, mille kohaselt kahtlustakse teda selles, et alates 4. aprillist 2000. aastast ajal, mil A.O. tegutses Leedu firma T

tegevdirektorina, omandas ta kelmusega teisele isikule kuuluvad 2 059 679, 30 LTL ning omastas seaduse vastaselt ettevõttele

T kuulunud vara 16 000 LTL väärtuses. A.O. süüdistatakse eeltoodu alusel vara omastamises Leedu Vabariigi

kriminaalkoodeksi artikkel 184 lg 2 järgi, mille eest on karistusena ettenähtud vabadusekaotus kuni seitse aastat, ja vara

riisumises Leedu Vabariigi kriminaalkoodeksi artikkel 183 lg 1 järgi, mille eest on karistusena ette nähtud vabadusekaotus kuni

kolm aastat.

2. Harju Maakohtu 29. oktoobri 2008. a määrusega nõustuti A.O. loovutamisega Leedu Vabariigile Euroopa

vahistamismääruse alusel ja loovutati A.O. Leedu Vabariigi ametivõimudele tingimusel, et A.O-le mõistetud karistus tuleb täita

Eesti Vabariigis. Maakohus leidis, et KrMS § 492 lg-tes 1 ja 2 loetletud isiku loovutamist välistavad ja piiravad asjaolud

menetletavas asjas puuduvad.

Kohus märkis, et kuritegude eest, mille alusel on A.O. suhtes välja antud Euroopa vahistamismäärus, näeb Leedu Vabariigi

kriminaalseadus maksimumkaristusena ette vangistuse seitsmeks aastaks. Ka Eesti Vabariigis kehtiva karistusseadustiku järgi

on samalaadsete tegude toimepanemise eest ette nähtud vangistus üle ühe aasta. Kohtul ei olnud teavet, et A.O. suhtes oleks

Eestis pooleli kriminaalmenetlust või et teda oleks mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis sama teo eest süüdi või õigeks mõistetud

või menetlust tema suhtes lõpetatud. Maakohtu hinnangul ei ole A.O-le etteheidetav kuritegu aegunud. Tema kuriteo aegumine

on vastavalt KarS § 81 lg 7 p-le 1 peatunud, sest A.O., olles teadlik Leedu Vabariigis toimuvast kriminaalmenetlusest, on

menetlustoimingutest kõrvale hoidnud. A.O. on tunnistatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks. Lisaks eelmärgitule sätestab EL

liikmesriikide vaheline väljaandmise konventsiooni art 8, et väljaandmisest ei tohi keelduda põhjusel, et taotluse saanud riigi

seaduste kohaselt on kriminaalmenetluse tähtaeg möödunud või karistus aegunud. Maakohus märkis, et rahvusvaheline

suhtlemine välisriikidega (sh Euroopa vahistamismääruse menetlemine) toimub vastastikuse tunnustamise põhimõttel ning

Eesti Vabariigi ametivõimudel puudus igasugune alus kahelda esitatud andmete õigsuses ja neid mitte tunnustada.

3. A.O. kaitsja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist, Euroopa

vahistamismääruse rahuldamata jätmist ja A.O. Leedu Vabariigile loovutamisest keeldumist, sest esinevad KrMS § 492 lg-s 2

loetletud loovutamist piiravad asjaolud.

Kaitsja leidis, et maakohtu määrusest ei selgu, kas A.O-le Leedus etteheidetavad teod on Eestis kuriteona karistatavad.

Maakohtu vahistamismäärus ja loovutamismäärus on selles küsimuses vastuolulised. Kaitsja hinnangul ei olnud A.O-le

omastamisena etteheidetavad teod perioodil 1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 Eestis kuriteona karistatavad ja

seetõttu on A.O. loovutamine nende tegude eest lubamatu. Samuti on A.O-le etteheidetavad teod toime pandud 2000. a

aprillikuus, mistõttu on need aegunud. Puuduvad tõendid selle kohta, et A.O. oleks kriminaalmenetlusest kõrvale hoidnud ja

seetõttu võiks aegumine olla peatunud. Kaitsja leiab, et maakohtu viide EL liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsiooni

art-le 8 on ebaselge. See norm käsitleb isiku nõusolekust teatamist, mitte väljaandmisest keeldumise põhjusi. Kaitsja hinnangul

ei ole viited sellele konventsioonile või Väljaandmise Euroopa konventsioonile asjakohased, kuna Euroopa

vahistamismäärustega seonduvat reguleerib Euroopa Nõukogu 13. juuni 2002. a raamotsus, milles sätestatud põhimõtted on

ülekantud kriminaalmenetluse seadustikku. Kui kohus leiab, et Väljaandmise Euroopa konventsioon on asjakohane ja

kohaldub käesolevas asjas, siis nimetatud konventsiooni art 10 kohaselt väljaandmist ei toimu, kui isiku suhtes ei saa taotleva

või taotluse saanud riigi seaduse järgi menetlust algatada või karistust täide viia aegumise tõttu.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2008. a määrusega rahuldati kaitsja määruskaebus ja tühistati maakohtu määrus

järgmistel põhjustel.

4.1 A.O-le võõralt pangakontolt õigustamatu ülekande tegemisega omastamisena etteheidetav käitumine ei olnud

1. septembrist 2002 kuni 31. detsembrini 2003 Eestis karistatav. Kuna A.O. pani talle omastamisena etteheidetavad teod toime

2000. a, siis kohaldub nende kvalifitseerimisel KarS § 5 lg-st 2 tulenevalt tema olukorda kergendav karistusseadustiku

redaktsioon. A.O. toimepandu karistatavus Eesti seaduste järgi on välistatud ja seega ei kuulu A.O. selles episoodis Leedu

Vabariigile loovutamisele.

4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud prokuratuuri seisukohaga, et kuna Euroopa vahistamismäärusest nähtuvalt on A.O.

tegevuses olemas ka KarS §-s 209 sätestatud kelmuse tunnused, siis täpse kvalifikatsiooni saab A.O. tegudele anda vaid Leedu

kriminaalasja materjalide alusel. Kohtu hinnangul ei saa vastava materjali puudumise tõttu A.O. teo kvalifikatsiooni üle

otsustada. Kuna Euroopa vahistamismääruse põhjal kahtlustatakse teda Leedus vara omastamises ja riisumises, siis puudub

ringkonnakohtul võimalus kvalifikatsiooni ümber vaadata ja kohus peab lähtuma just vahistamismääruses märgitud

kvalifikatsioonist.

4.3 Maakohtu määruses viidatud EL liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsioon ja määruskaebuses välja toodud EL

liikmesriikide vahelise väljaandmise lihtsustatud korra konventsioon on erinevad õigusaktid, kuid kumbki neist pole praegusel

juhul asjakohane. Euroopa vahistamismäärust käsitleb Euroopa Nõukogu 13. juuni 2002. a raamotsus ja selle preambula p-st 5

nähtuvalt asendatakse liikmesriikide vaheline väljaandmine õigusasutustevahelise üleandmissüsteemiga. See tähendab, et kõigi

EL liikmesriikide vahel kehtib ainult loovutamismenetlus ning EL liikmesriikide vahelise väljaandmise konventsioon ega

väljaandmise Euroopa konventsioon ei kuulu enam kohaldamisele. Sama rõhutatakse ka seletuskirjas kriminaalmenetluse

seadustiku muutmise ja täiendamise seaduse juurde (vt eelnõu 368 SE seletuskiri, Riigikogu X koosseis).

4.4 Euroopa vahistamismääruse täitmisest võib KrMS § 492 lg 2 p 4 alusel keelduda, kui kuriteole kohaldub Eesti

karistusseadustik ja vahistamismääruse aluseks olev kuritegu on Eesti karistusseadustiku järgi aegunud. Tegemist on

loovutamisest vabatahtliku keeldumise alusega, mis tähendab, et loovutamisküsimuse otsustamise pädevus on jäetud Eesti

kohtule, kes peab lähtuvalt konkreetsest asjast tegema diskretsiooniotsuse. Menetletavas asjas tuleb lahendada küsimus sellest,

kas A.O. võib jätta loovutamata ka tulenevalt asjaolust, et talle omistatavad süüteod on aegunud. Kuna A.O. on kahtlustatav

teise astme kuritegude toimepanemises, siis lähtuvalt KarS § 81 lg 1 p-st 5 ei saa teda kuriteos süüdi mõista ega karistada, kui

selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Aegumise väidetava

peatumise kohta põhjusel, et A.O. on kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud, märkis ringkonnakohus järgmist. KarS § 81 lg 7

p kohaselt peatub süüteo aegumine muu hulgas põhjusel, et isik hoiab menetlusest kõrvale. Kriminaalasja toimikust ega

prokuratuurile tehtud järelepäringu vastusest ei ilmne ühtegi tõendit, millele tuginedes oleks võimalik tuvastada, et A.O. on

menetlusest kõrvale hoidnud. Selliseks tõendiks ei saa olla Leedu Vabariigi poolt välja antud otsus või vahistamismäärus.

Samas nähtub toimikust üheselt, et Leedus kriminaalasja menetlenud isikutele olid teada nii A.O. tegelik elukoht Eestis kui ka

tema registreeritud aadress. Kõrvalehoidumist kinnitavate tõendite puudumisele viidates leidis ringkonnakohus, et

kriminaalasja aegumist ei saa katkenuks lugeda, mis tähendab, et Vilniuse Piirkonnakohtu 16. juuni 2005. a otsus ning

30. juunil 2005 Leedu Vabariigis välja antud Euroopa vahistamismäärus pärinevad mõlemad ajast, mil A.O. poolt väidetavalt

sooritatud süüteod olid juba aegunud.

4.5 Ringkonnakohus märkis aga, et A.O. loovutamist ei saa välistada olukorras, kus talle esitatav kahtlustus kvalifitseeritakse

ümber taoliselt, et tegemist pole enam omastamise või muu teise astme kuriteoga ning loovutamisest keeldumise alused

puuduvad.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse riigiprokurör Eve Olesk, kes taotleb ringkonnakohtu määruse

tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist.

5.1 Prokurör möönab, et ringkonnakohtu määrus käesolevas asjas pole kaevatav, kuid peab siiski vajalikuks selle erandkorras

Riigikohtus läbi vaatamist. Kaebaja märgib, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, mistõttu on

Riigikohtul tulenevalt KrMS § 349 lg 4 p-dest 1 ja 2 ja § 346 p-st 2 volitus määruskaebuse menetlemiseks. Lisaks on prokuröri

arvates ringkonnakohtu määrus põhiseadusevastane ja määruskaebuse menetlemine oleks vajalik õiguspraktika kujundamise

seisukohast.

5.2 Oma seisukohti põhistab prokurör sellega, et rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades toimub Euroopa Liidus nn Tampere

põhimõttena vastastikuse tunnustamise alusel, st aktsepteeritakse teise liikmesriigi pädeva õigusasutuse otsustusi ka olukorras,

kus need erineksid siseriikliku õigusasutuse võimalikust otsustusest samadel asjaoludel. Ka Euroopa vahistamismääruse

aluseks olev Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus lähtub sellest põhimõttest.

5.3 Ringkonnakohtu määruse konkreetsete õiguslike järelduste kohta märgib prokurör, et ringkonnakohus on eksinud

märkides, nagu poleks A.O. teod teatud ajahetkel olnud Eesti karistusõiguse kohaselt karistatavad ning nagu poleks

prokuratuur võinud viidata, et olukorras, kus loovutamist taotleti vara omastamise eest, võinuks kehtiva õiguse kohaselt A.O.

tegusid käsitada kelmusena. Prokurör juhib tähelepanu sellele, et loovutamise korral võib teatud juhtudel kontrollida teo

siseriiklikku karistatavust. See ei tähenda mitte kontrollimist, kas tehiolud on ka Eestis paigutatavad sama kvalifikatsiooni alla,

mis taotlevas riigis, vaid just nimelt selle selgitamist, kas tehiolud moodustavad kehtiva õiguse kohaselt kuriteokoosseisu.

Määruskaebuses juhitakse tähelepanu ka asjaolule, et ringkonnakohus on A.O. käitumises jätnud käsitlemata episoodid, mis on

kogu aeg vaieldamatult kvalifitseerunud Eesti õiguse kohaselt omastamiseks (ettevõtte nimel vastuvõetud sularaha ettevõtte

pangaarvele sissemaksmata jätmine ja endale hoidmine ning ettevõtte pangaarvelt endale sularaha väljavõtmine).

5.4 Prokuröri arvates on ebaõige ka ringkonnakohtu seisukoht, nagu ei oleks A.O. loovutamine lubatav põhjusel, et talle

etteheidetavad teod on aegunud. Loovutamistaotluses on märgitud, et A.O. hoiab kriminaalmenetlusest kõrvale. Kui kohtul

tekkis selles osas kahtlus, siis oleks pidanud ta selle kahtluse kõrvaldamiseks pöörduma Leedu Vabariigi õigusasutuste poole

täiendava teabe saamiseks. Eesti prokuratuuril sellist teavet pole ega saagi loovutamismenetluses vastastikuse tunnustamise

tingimustes olla.

6. Kaitsja esitas määruskaebuse peale vastuse, milles taotleb määruskaebuse läbivaatamata jätmist või juhul, kui Riigikohus

otsustab selle läbi vaadata, siis kaebuse tervikuna rahuldamata jätmist. Kaitsja hinnangul puudub prokuröril kaebeõigus, sest

ringkonnakohtu määrus arutuselolevas asjas on KrMS § 504 lg 4 kohaselt lõplik. Kaitsja leiab jätkuvalt, et A.O-le Leedus

etteheidetavad teod ei olnud Eestis 1. septembrist 2002 - 31. detsembrini 2003 karistatavad, mistõttu KarS § 5 lg 2 kohaselt ei

saa A.O-d talle süüksarvatud tegude eest karistada. Seega on tema loovutamine lubamatu. Vastuseks prokuröri seisukohale, et

ringkonnakohus pidanuks KrMS § 502 lg 5 kohaselt Leedu pädevalt õigusasutuselt lisateavet nõudma, märkis kaitsja, et

võitleva kohtumenetluse käigus ei saa kohtule niisugust etteheidet teha, sest igasugune täiendavate tõendite või lisateabe

kogumise taotlus peab lähtuma kas süüdistus- või kaitsefunktsiooni teostavalt menetlussubjektilt. Kaitsja arvates on ebaõige

kaebaja viide sellele, nagu saanuks ringkonnakohus KrMS § 337 lg 2 p 2 kohaselt saata kriminaalasja uueks arutamiseks

esimese astme kohtule. Kuna KrMS § 390 lg 2 kohaselt vaadatakse määruskaebus läbi selle piirides, siis oli ringkonnakohus

seotud kaitsja määruskaebuses esitatud taotlusega. Kaitsja aga ei taotlenud asja esimese astme kohtusse uueks arutamiseks

saatmist. Kaitsja ei nõustu prokuröriga, et loovutamismenetluses on endiselt võimalik tugineda ka EL liikmesriikide vahelise

väljaandmise konventsiooni sätetele, sest selle konventsiooni on nüüdseks asendanud Euroopa Liidu Nõukogu 13. juuni

2002. a raamotsus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigiprokurör esitas määruskaebuse ringkonnakohtu määrusele, millega lahendati A.O. kaitsja määruskaebus maakohtu

loovutamismääruse peale. Kriminaalkolleegium märgib, et KrMS § 504 lg 4 kohaselt on loovutamismääruse või loovutamisest

keeldumise määruse peale ringkonnakohtule esitatud määruskaebuse korral ringkonnakohtu lahend lõplik. Seega puudub

Riigikohtul menetluslik pädevus esitatud määruskaebuse lahendamiseks ning see tuleb jätta läbi vaatamata.

8. Kriminaalkolleegium peab aga ühetaolise õiguspraktika kujundamise seisukohast vajalikuks obiter dictum korras selgitada

järgmist.

8.1 Euroopa Liidu kriminaalõigusalase koostöö üheks aluspõhimõtteks on kriminaalasjades tehtavate nii lõplike kui ka

menetluslike kohtulahendite vastastikune tunnustamine. Selle põhimõtte esimese väljundina võttis Euroopa Nõukogu 13. juunil

2002. a vastu raamotsuse Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta. Raamotsuse preambula

p-de 2 ja 5 kohaselt rajaneb liikmesriikidevaheline koostöö vastastikuse tunnustamise põhimõttel ja kriminaalasjades tehtud

kohtulahendite viivitusteta vabal liikumisel. Eelnevast järeldub, et teise liikmesriigi pädevate õigusasutuste otsustusi tuleb

käsitada sarnaselt riigisiseste õigusasutuste vastavate otsustustega. Eelnevast tuleneb samuti, et teise liikmesriigi õigusasutuse

otsustust ei või jätta täitmata üksnes põhjusel, et isikul ei ole võimalik selle osas esitada riigisisesele õigusasutusele enda

vastuväiteid. Raamotsuse art 17 lg 1 kohaselt tuleb Euroopa vahistamismäärus täita viivituseta.

Kolleegium kordab oma varasemat seisukohta, et Euroopa Liidu Nõukogu raamotsus on Euroopa Liidu lepingu art 34 lg 2 p b

kohaselt õigusallikas, mis on liikmesriigile siduv oma eesmärgi osas, jättes selle täitmise viisi iga riigi enda otsustada. Seega

on oluline, et kuigi liikmesriigile jääb pädevus enda riigisisest õigussüsteemi, normitehnikat ja õiguspraktikat arvestades

määrata, kuidas täpselt raamotsusest nähtuvad põhimõtted ellu viia, peab lõpptulemusena riigisiseselt kehtiv õigus vastama

raamotsuses sätestatule (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. märtsi 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-1-09, RT III 2009, 11, 76,

p 9.1). Raamotsuse art 34 lg 1 kohaselt kohustusid liikmesriigid selle dokumendi sätete järgimiseks vajalikud meetmed

kasutusele võtma 1. detsembriks 2003. Eesti viis asjakohased muudatused kriminaalmenetluse seadustikku sisse infoühiskonna

teenuse seaduse, karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku rakendamise seaduse,

riigisaladuse seaduse ja väärteomenetluse seadustiku muutmise seadusega (RT I 2004, 54, 387), mis jõustus 1. juulil 2004.

Selle seadusega täiendati KrMS 19. ptk-d 8. jaoga - loovutamine, mis kehtestas raamotsuses kajastatud põhimõtted ka Eestis.

8.2 Kolleegium nõustub määruskaebuses märgituga, et KrMS § 492 lg-s 2 nimetamata kuriteo puhul, kontrollides

vahistamismääruses märgitud teo karistatavust Eestis, ei või Eesti kohus lähtuda vahistamismääruses toodud teo

kvalifikatsioonist taotlevas riigis. Kohus peab kontrollima, kas toodud tehiolud vastavad mingile karistusseadustiku

süüteokoosseisule, mille realiseerimine on karistatav vähemalt üheaastase vangistusega. Asjakohane on ka prokuröri osundus,

et ringkonnakohus on osad vahistamismääruse kohaselt A.O-le Leedu Vabariigis süüks arvatud teoepisoodid ebaõigesti üldse

tähelepanuta jätnud.

8.3 Ringkonnakohtu seisukoha kohta, et A.O. loovutamine pole lubatav muu hulgas põhjusel, et talle etteheidetavad teod on

aegunud, märgib kriminaalkolleegium järgmist. Loovutamistaotluse täitmisest võib KrMS § 492 lg 2 p 4 alusel tõepoolest

keelduda, kui vahistamismääruse aluseks olevale kuriteole võib kohaldada Eesti karistusseadustikku ja see kuritegu on Eesti

karistusseadustiku järgi aegunud. Käesoleval juhul on ringkonnakohtu hinnangul ilmne, et A.O-le Leedu Vabariigis süüks

arvatavad teod on karistusseadustiku § 81 sätete kohaselt aegunud.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul on ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et olukorras, kus vahistamismäärusest ei nähtu

tõendeid selle kohta, et kahtlustatav on taotlevas riigis kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud, tuleb järeldada, et isik ei ole

menetlusest kõrvale hoidunud. Sellises olukorras võib kohtul küll tekkida kahtlus aegumise peatumise aluse olemasolu kohta.

Kui kohtul tekib kahtlus Euroopa vahistamismääruse aluseks olnud asjaoludes, s.h teo aegumises, tuleb KrMS § 502 lg 5

kohaselt kohtul endal määrata taotleva riigi pädevale õigusasutusele tähtaeg lisateabe edastamiseks.

Priit Pikamäe, Jüri Ilvest, Lea Kivi