3-2-1-15-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-15-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. märts 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Gennadi Krasnolutskiy hagi Niina Homjakova vastu

59 281 krooni 90 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-2658

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Gennadi Krasnolutskiy kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

59 281 krooni 90 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Gennadi Krasnolutskiy (isikukood xxxxxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik

Kostja Niina Homjakova (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marget Henriksen

Asja läbivaatamise kuupäev

23. veebruar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-2658 ja

saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Gennadi Krasnolutskiyle kassatsioonkaebuselt 12. novembril 2008. a tasutud

kautsjon 5928 (viis tuhat üheksasada kakskümmend kaheksa) krooni 20 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Gennadi Krasnolutskiy (hageja) esitas 19. jaanuaril 2007. a Harju Maakohtule hagi Niina

Homjakova (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista 54 647 krooni 94 senti.

Hagiavalduse kohaselt andis kostja 16. aprillil 2003. a hagejale võlatunnistuse, mille järgi ta võlgneb

hagejale 50 000 krooni. Võlatunnistuse kohaselt tuli kostjal see summa tagastada 1. juuliks 2003. a.

Võlatunnistusel märgitud 50 000 kroonist on kostja tagastanud 10 000 krooni, seega võlgneb kostja

hagejale 40 000 krooni. Kostjal tuleb hagejale tasuda ka 14 647 krooni 94 senti viivist. Nõude

13. veebruari 2008. a täpsustuse kohaselt tuleb kostjal tasuda hagejale 19 281 krooni 90 senti viivist.

Seega tuleb kostjalt välja mõista kokku 59 281 krooni 90 senti. Kostja on jätnud oma kohustuse

tahtlikult täitmata. Kostja on viimati tunnistanud võlgnevust 15. detsembril 2004, makstes hagejale

intresse. Hageja palus kohtul määrata, et kostja peab hagejale tasuma põhinõude täitmiseni viivist

seadusjärgses määras. Samuti palus hageja kohtul määrata, et maksed, mida kostja teeb kohtulahendi

täitmiseks, arvestatakse maha kõigepealt viivisenõudest ning seejärel põhinõudest. Hageja leidis, et

tema nõue ei ole aegunud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Ta selgitas, et võlakiri on seotud 18. märtsil 2003. a sõlmitud ostu-

müügi eellepinguga (edaspidi eelleping), mistõttu hageja ei saa esitada iseseisvat nõuet võlakirja

alusel. Tsiviilasjas nr 2-05-2005 tehtud jõustunud kohtuotsusega jäeti hageja samadel asjaoludel ja

sama eseme kohta esitatud hagi rahuldamata. Hageja vaidlusalust võlakirja varasemas

kohtumenetluses ei esitanud, seetõttu ei ole aegumistähtaja kulgemine vahepeal peatunud. Võlakirja

maksetähtaeg oli 1. juuli 2003. Kuivõrd seaduse kohaselt on tehingust tuleneva nõude

aegumistähtaeg kolm aastat, siis on hageja nõue aegunud.

3. Harju Maakohus jättis 20. märtsi 2008. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. Hagi aluseks oleva võlatunnistuse

järgi kohustus kostja võla tagastama 1. juulil 2003. a. Seega muutus hageja nõue tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 2 järgi sissenõutavaks 2. juulil 2003. TsÜS § 146 lg 1 järgi on

tehingust tulenev üldine aegumistähtaeg kolm aastat ja sama paragrahvi lg-s 5 märgitud kümneaastast

aegumistähtaega kohaldatakse siis, kui kohustatud isik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult.

Tulenevalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-st 103 vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata

süü olemasolust. VÕS § 104 järgi arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või

lepingus ettenähtud juhtudel. Kohustuse mis tahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav

tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, sh tahtluse olemasolu tuleb lisaks rikkumise

tuvastamisele eraldi tuvastada. VÕS § 104 lg 5 sätestab, et tahtlus on õigusvastase tagajärje

soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Hageja ei ole tõendanud, et kostja

allkirjastas võlatunnistuse kavatsusega jätta võlatunnistusel märgitud summa tagastamata. Puuduvad

eeldused VÕS § 104 lg 6 kohaldamiseks, sest hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis võimaldaksid

kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastast hagi aegumise tähtaega. Kohaldada tuleb TsÜS

§ 146 lg-s 1 sätestatud kolmeaastast aegumistähtaega.

TsÜS § 160 lg 1 järgi peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks

või tunnustamiseks. Harju Maakohus jättis 24. märtsi 2006. a otsusega tsiviilasjas nr 2-05-2005

rahuldamata hageja nõude kostja vastu 72 527 krooni saamiseks. Hageja nõue tulenes 18. märtsil

2003. a sõlmitud eellepingust, mille sõlmisid hageja, Roman Troskov ja Viktor Vassiljev. Seda

lepingut vahendas OÜ Uus Kodu ja Partnerid, keda esindas kostja. Maakohtu eeltoodud otsus jäi

ringkonnakohtu 26. juuni 2006. a otsusega muutmata ja kohtuotsus on jõustunud. Kohtud leidsid (ja

seda kinnitas ka hageja ise), et pooled ei sõlminud 10. märtsil 2004 laenulepingut. Praeguses asjas

rajas hageja oma nõude kostja antud võlatunnistusele kui iseseisvale kohustusele VÕS § 30 mõttes.

Seega ei peatanud hagi esitamine tsiviilasjas nr 2-05-2005 praeguse hagi aluseks olevast

võlatunnistusest tuleneva nõude aegumist.

Kostja seletuse kohaselt ei ole ta maksnud võlatunnistuse katteks intresse. Seda kinnitab ka kohtule

esitatud hageja konto väljavõte, millest nähtuvalt on kostja tasunud intresse hageja ning R. Troskovi

ja V. Vassiljevi sõlmitud eellepingu järgi. Hagi aluseks olev võlatunnistus intresside maksmise

kohustust ei kajasta. See, et kostja maksis intresse tulenevalt eellepingust, ei katkesta hagi alusena

esitatud võlatunnistusest tuleneva nõude aegumist.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. oktoobri 2008. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ning

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ning ei

pidanud vajalikuks neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 kohaselt korrata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hageja nõue on TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. TsÜS § 146

lg-s 4 sätestatut tuleb mõista nii, et kümneaastane aegumistähtaeg kohaldub nõuetele, mis tulenevad

ühe lepingupoole tahtlikust tegevusest eesmärgiga tekitada teisele poolele kahju. Selle sätte

kohaldamiseks ei piisa üksnes sellest, et kohustatud isik jätab oma kohustuse teise lepingupoole vastu

täitmata. Vastasel korral ei oleks võimalik TsÜS § 146 lg-s 1 märgitud kolmeaastast aegumistähtaega

kohaldada. Laenulepingule tugineva nõude esitamine kostja vastu ja selle menetlus kohtus ei

peatanud TsÜS § 160 järgi praeguse hagi aegumist, sest tegemist on erinevatest alustest tulenevate

nõuetega. Võlatunnistusega ei võtnud kostja endale kohustust tasuda hagejale intresse. Seega ei ole

intresside maksmine seotud võlatunnistusest tuleneva nõudega ega katkestanud TsÜS § 158 alusel

selle aegumist.

Tühise ostu-müügilepingu korral tekib tehingu (osaliselt) täitnud isikul alusetust rikastumisest

tuleneva kohustuse järgi õigus sooritus tagasi nõuda lepinguosaliselt, kellele ta tühise tehingu järgi

soorituse tegi. Kostja ei olnud eellepingu pooleks, vaid üksnes lepingus osalenud maaklerifirma

esindaja. Hageja näidatud summad said isikud, kes olid eellepingu järgi korteri müüjad, mitte aga

kostja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kassatsioonkaebuses palub hageja nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi

uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-d 4 ja 5, jättes tähelepanuta hageja apellatsioonkaebuse

põhjendused, et kostja antud võlakiri on käsitatav deklaratiivse võlatunnistusena, mis kinnitas

eellepingust tulenevat kohustust.

Ringkonnakohus asus ekslikule seisukohale, et laenulepingule tugineva nõude esitamine kostja vastu

ja selle menetlus kohtus ei peatanud TsÜS § 160 järgi hagi aegumist selles asjas. Tegemist on hagiga

sama eseme suhtes uuel alusel. Hagi aegumine oli peatunud 20. maist 2005. a kuni 23. juunini

2006. a.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 146 lg-t 4, kui leidis, et kümneaastast aegumistähtaega ei

tule kohaldada. Tahtlusena ei saa käsitada ainult isiku tegevust. Kostja tahtlus kohustuse täitmata

jätmisel avaldub tema tegevusetuses.

Ringkonnakohus jättis ka tähelepanuta, et kostja tunnistas kohustuse olemasolu ja selle täitmata

jätmist. Nii märkis kostja vastuses hagiavaldusele, et ta ei ole rikkunud oma kohustusi teadlikult, ning

ringkonnakohtu istungil ei osanud kostja seletada, milles seisnes hooletus kohustuse täitmata jätmisel.

Eeltoodust tulenevalt jättis ringkonnakohus ekslikult kohaldamata TsMS § 231 lg 4.

7. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidleb kostja sellele vastu, leides, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

9. Pooled vaidlevad kostja antud võlatunnistuse olemuse üle, samuti selle üle, kas varasemas

tsiviilasjas hageja esitatud võla tagastamise nõue peatas praeguse hagi aluseks olevast

võlatunnistusest tuleneva nõude aegumise.

10. Maakohus leidis, et hageja rajas oma nõude võlatunnistusele kui iseseisvale kohustusele. Kuivõrd

varasemas tsiviilasjas ja praeguses tsiviilasjas esitatud hageja nõude alus oli erinev, ei peatanud

varasema hagi menetlus praeguse hagi aegumist. Hageja nõue on esitatud kolmeaastast

aegumistähtaega ületades ning see tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus eeltoodud

seisukohaga.

11. Hagiavalduse kohaselt tugineb hageja oma nõudes võlatunnistusele kui lepingule, millega loodi

iseseisev kohustus VÕS § 30 mõttes. Samas märgitakse võlatunnistuses, et hageja nõuab kostjalt

eellepingu täitmata jätmisest tulenevat võlga (tlk 10). Samuti on maakohtu menetluses esitatud

viidatud eelleping (tlk 59-61). Hagi nõude suurendamise avalduses (tlk 123) märgib hageja, et

varasemas ja praeguses tsiviilasja menetluses nõutakse ühtemoodi eellepingus märgitud tagatisraha

tagastamist. Maakohtu istungi protokolli (tlk 134) kohaselt kinnitab hageja esindaja, et kostja

kohustus tuleneb eellepingust ning kostja on tunnistanud võlatunnistusega võla olemasolu.

Apellatsioonkaebuse kohaselt eksis maakohus võlatunnistuse olemuse kindlaksmääramisel. Kostja

antud võlakiri on deklaratiivne võlatunnistus, mille sisuks on kohustuse olemasolu tunnistamine,

mitte iseseisva kohustuse loomine.

Kolleegium leiab, et sellises olukorras pidi ringkonnakohus tulenevalt TsMS § 652 lg-st 5

kontrollima, kas maakohus uuris kõiki tõendeid nõuetekohaselt ning põhjendas oma järeldusi.

Viidatud sätte kohaselt ei kogu, uuri ega hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu

menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese

astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu

tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut

uurimist ja hindamist vajalikuks. Hageja apellatsioonkaebus põhinebki väitel, et asjas tähtsate

asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks ringkonnakohtul teha maakohtust erinev otsus (tuvastada

võlatunnistuse olemus maakohtust erinevalt).

12. Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel võtta hageja

apellatsioonkaebuses esitatud väite kohta põhjendatud seisukoht. Võlatunnistusele hinnangu andmisel

tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures

võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse

andmise põhjust ning eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms.

VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse

kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Poolte tahet luua

abstraktne võlatunnistus ei saa eeldada.

Abstraktse võlatunnistuse, mille eesmärgiks on iseseisva kohustuse loomine, ning deklaratiivse

võlatunnistuse, mille eesmärgiks on olemasoleva kohustuse kinnitamine, õiguslikku olemust on

kolleegium lähemalt analüüsinud 24. aprilli 2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-21-06 (vt selle kohta

ka kolleegiumi 6. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-06, p 13 ning 1. oktoobri 2008. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-08, p 15).

13. Kui ringkonnakohus leiab asja uuel läbivaatamisel, et pooled ei sõlminud abstraktset

võlatunnistust, vaid deklaratiivse, millega kinnitati eellepingust tuleneva võla tasumise kohustust,

tuleb ringkonnakohtul otsustada hageja nõude aegumise peatumise üle. Ringkonnakohtul tuleb

selleks hinnata, kas kõnealused tsiviilasjad on omavahel seotud. Toimiku materjalide kohaselt tugines

hageja varasemas tsiviilasjas laenulepingule, mis sõlmiti samuti eellepingust tuleneva võla tasumise

kohustuse täitmise tagamiseks.

14. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väitele TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise kohta märgib

kolleegium järgmist. Selle sätte kohaselt on sama paragrahvi lõigetes 1!3 nimetatud nõuete

aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustust tahtlikult. VÕS § 104 lg 5

järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.

Seega on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg kohaldub

vaid nõuetele, mis tulenevad ühe lepingupoole tahtlikust tegevusest eesmärgiga tekitada teisele

poolele kahju. Kohustuse rikkumise õigusvastane tagajärg ei tarvitse olla ainult kahju tekkimine.

Seega võib kohustuse rikkumine olla tahtlik ka siis, kui soovitakse muud õigusvastast tagajärge.

Iseenesest õige on hageja kassatsioonkaebuse väide, et ka kostja tegevusetust saab käsitada tahtliku

tegevusena. Samas ei ole kohtute tuvastatu kohaselt hageja esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid

kostja tegevusetust lugeda tahtlikuks õigusvastase tagajärje soovimiseks. Ringkonnakohus leidis

õigesti, et hageja väitest, et kostja tahtlus seisnes oma kohustuse täitmata jätmises, kõnealuse sätte

kohaldamiseks ei piisa.

15. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 654 lg-t 5, jättes seisukoha võtmata

apellatsioonkaebuse p 9 kohta, milles hageja väitis, et kostja poolt kohustuse tahtlikku rikkumist tuleb

eeldada, sest kostja tunnistas kohustuse olemasolu ja selle täitmata jätmist.

16. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

17. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa