3-2-1-8-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUD

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-8-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. märts 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Veera Jeliferevskaja ja Petr Eliferevski hagi kohtutäitur Arvi

Pingi ja A/S-i Danske Bank Eesti filiaal (endine ärinimi AS

Sampo Pank) vastu kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-19397

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A/S-i Danske Bank Eesti filiaal ja kohtutäitur Arvi Pingi

kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind Riigikohtus

135 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hagejad Veera Jeliferevskaja (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Petr

Eliferevski (isikukood xxxxxxxxxxx), ühine esindaja

vandeadvokaat Andres Past

Kostjad A/S Danske Bank Eesti filiaal (endine ärinimi AS Sampo

Pank) (registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marko

Tiiman, ja kohtutäitur Arvi Pink, esindaja vandeadvokaat Andres

Hallmägi

Asja läbivaatamise kuupäev

16. veebruar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. oktoobri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-19397 osas,

millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 22. aprilli 2008. a otsuse Veera

Jeliferevskaja ja Petr Eliferevski hagis kohtutäitur Arvi Pingi ja A/S-i Danske Bank Eesti filiaal

vastu menetluskulude jaotuse osas. Teha menetluskulude jaotuse osas uus otsus, millega jätta

kohtutäitur Arvi Pingi maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt

Veera Jeliferevskaja ja Petr Eliferevski kanda.

2. Ülejäänud osas muuta osaliselt ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

3. Kohtutäitur Arvi Pingi kassatsioonkaebus rahuldada. A/S-i Danske Bank Eesti filiaal

kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Jätta kohtutäitur Arvi Pingi kassatsiooniastmes kantud menetluskulud solidaarselt Veera

Jeliferevskaja ja Petr Eliferevski kanda. Jätta A/S-i Danske Bank Eesti filiaal

kassatsiooniastmes kantud menetluskulud A/S-i Danske Bank Eesti filiaal kanda.

5. Tagastada Arvi Pingile 14. oktoobril 2008 tasutud kassatsioonikautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Veera Jeliferevskaja ja Petr Eliferevski (hagejad) esitasid 18. mail 2007 Harju Maakohtule hagi

kohtutäitur Arvi Pingi (kostja I) ja A/S-i Danske Bank Eesti filiaal (enne ühinemist A/S-iga Danske

Bank oli kostjaks AS Sampo Pank) (kostja II) vastu, milles palusid mõista kostjatelt solidaarselt välja

135 000 krooni suuruse kahjuhüvitise.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hagejate tütar Alla Rassohha ja kostja II 11. juunil 2003

laenulepingu, mille alusel sai A. Rassohha krediiti 100 000 krooni, laenulepingu tähtaeg oli 5 aastat,

intressimäär 4% + 12 kuu EURIBOR. 11. juunil 2003 sõlmisid hagejad kostjaga II pandilepingu,

tagamaks abikaasade ühisvaraks oleva suvilaga laenulepingu täitmist. 5. veebruaril 2004 edastas

kostja II A. Rassohhale laenulepingu ülesütlemise avalduse, millega teatati, et ta võlgneb pangale

laenu tähtajaks tasumata osa 8762 krooni, tasumata intressid 2771 krooni 96 senti, viivise 107 krooni

65 senti ja laenu sissenõudmise kulu 1120 krooni, kokku 12 762 krooni 51 senti. Kostja II määras

võlgnevuse tasumiseks 14-päevase tähtaja ning teatas, et võlgnevuse täiendava tähtaja jooksul

tasumata jätmise korral ütleb ta alates 21. veebruarist 2004 laenulepingu erakorraliselt üles.

15. märtsil 2004 esitas kostja II kostjale I avalduse täitemenetluse algatamiseks A. Rassohha

laenulepingust tuleneva kohustuse sundtäitmiseks ning taotles, et nõue rahuldataks hagejate panditud

vara arvel. 16. märtsil 2004 saatis kostja I V. Jeliferevskajale täitedokumendi saabumise teate.

13. aprillil 2004 arestis kostja I V. Jeliferevskajale kuuluva suvila. Arestitud vara maksumuseks oli

115 000 krooni. 19. mail 2004 toimunud avalikul enampakkumisel müüs kostja I suvila.

Hagejad leidsid, et laenulepingu lõpetamine ja täitemenetlus olid õigusvastased. Laenulepingu

rikkumine oli vabandatav, kuna A. Rassohha laps sattus lepingu täitmise perioodil lühikese

ajavahemiku jooksul kahel korral kliinilise surma seisundisse ning seda asjaolu ei saanud

A. Rassohha lepingu sõlmimisel ette näha. A. Rassohha ei ole kätte saanud ühtki kostja II teadet

võlgnevuse kohta ega laenulepingu ülesütlemise avaldust. Seega A. Rassohhat ei teavitatud

laenulepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ega antud võimalust tagastada mõistliku tähtaja jooksul

laen ja intress. Kostja II alustas täitemenetlust nõude alusel, mis ei olnud veel sissenõutavaks

muutunud. A. Rassohha lapse haiguse ja hageja V. Jeliferevskaja halva tervisliku seisundi tõttu jäi

hagejatel tähelepanuta asjaolu, et kostjad I ja II algatasid hea usu põhimõtte vastaselt panga

8762 krooni 90 sendi suuruse nõude alusel täitemenetluse aianduskooperatiivi suvila müümiseks.

Laenulepingu ülesütlemise avaldusest nähtuvalt oli kostja II juba 2003. a detsembris kaotanud

kontakti A. Rassohhaga, tal olid olemas hagejate kontaktandmed, kuid sellele vaatamata kostja II ei

võtnud midagi ette, et pandieseme omanikega tekkinud laenuprobleemi lahendada. Kostjale II oli

teada, et A. Rassohha ei ole 5. veebruari 2004. a teadet kätte saanud. Hea usu põhimõttega ei ole

kooskõlas, et kostja II ei teinud enne täitemenetluse alustamist hagejatele ettepanekut kas

8762 krooni 90 senti tasuda või ennetähtaegse lepingu lõpetamise tõttu laenusumma ja intress

tagastada. Hagejaid ei informeeritud laenulepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja hagejatele tekkinud

kohustusest täita laenulepingust tulenev nõue. Hagejad ja A. Rassohha, saanud alles kostja I saadetud

täitemenetluse algatamise teatest teada laenulepingu lõpetamisest ja hagejate vara ähvardavast ohust,

asusid kohe tegutsema, et tasuda võlgnetav summa. Kostja I eksitas hagejaid ega toiminud nende

huvides, kui andis lubaduse, et juhul, kui 23. maiks 2004 on võlgnevus tasutud, siis nende vara

enampakkumist ei toimu. V. Jeliferevskaja ja A. Rassohha teatasid kostjale I juba 2004. a mai

alguses, et võlgnevus tasutakse ilma, et tekiks vajadus võõrandada hagejatele kuuluvat ja

pandiesemeks olevat vallasvara. Kostjale I teatati, et võla tasumiseks vajaliku summa saamiseks on

tehing määratud 19. maile 2004. Ka kostja II teadis, et võlgnik tasub võla mõistliku aja jooksul, kuid

vältis täitmise vastuvõtmist ega võimaldanud täita mõistliku aja jooksul täitemenetluses kohustust,

mis ei olnud veel muutunud sissenõutavaks.

Arvestades enampakkumise ajal valitsenud turuhindasid, oleks pidanud aianduskooperatiivi suvila

alghinnaks kujunema vähemalt 400 000-500 000 krooni. Kostja I määras enampakkumisel olnud

suvila hinna kolm korda alla tegeliku väärtuse. Sellega rikkus kostja I kohaliku keskmise müügihinna

määramise põhimõtteid, millega rikkus samuti oluliselt võlgniku huve. Samuti ei võimaldanud kostja

I hagejatele täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks, kuigi talle oli ilmne, et hagejad täidavad

täitemenetluse aluseks oleva nõude mõistliku aja jooksul.

Eeltoodu alusel leidsid hagejad, et neile tekitatud kahju seisneb suvila väärtuse kohta tehtud 7. mai

2003. a eksperdihinnangus antud hinna 250 000 krooni ja suvila enampakkumisel saadud müügihinna

115 000 krooni vahes, mille hagejad palusid kostjatelt solidaarselt välja mõista.

3. Kostja I vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt jäeti Tallinna Ringkonnakohtu jõustunud

25. mai 2005. a kohtuotsusega rahuldamata V. Jeliferevskaja hagi enampakkumise kehtetuks

tunnistamiseks. V. Jeliferevskaja vara arestimisel varale määratud hinda täitemenetluse seadustiku

(TMS) § 77 lg 1 järgi ei vaidlustanud.

Kostja II vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei saa hagejad primaarnõude esitamata jätmise

tõttu esitada kahju hüvitamise nõuet. Hagejad ei ole vaidlustanud kohtutäituri toiminguid. Hagejate

hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks jäeti Tallinna Ringkonnakohtu otsusega rahuldamata,

kohtuotsus on jõustunud.

Kostja II laenuandjana ei ole hagejatele kahju tekitanud. Hagejatele tekkis kahju eelkõige laenusaaja

tegevuse tõttu. Laenusaaja laenuandja ees oma kohustusi ei täitnud ega teatanud laenuandjale

lepingus ettenähtud seitsme päeva jooksul lepingutingimuste täitmist takistavatest asjaoludest,

mistõttu tekkis laenuandjal õigus kasutada laenulepingus ettenähtud õiguskaitsevahendeid, sh

laenuleping erakorraliselt üles öelda. Kostja II ei olnud enampakkumise läbiviimisega seotud.

Pandilepinguga kohustusid hagejad alluma kohesele sundtäitmisele. Enampakkumise korraldas

kohtutäitur, kes määras TMS sätete alusel suvila müügihinna. Laenuandja ei saanud müügihinda

mõjutada.

4. Harju Maakohus jättis 22. aprilli 2008. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud võrdsetes

osades hagejate kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 6 ning riigivastutuse

seaduse (RVS) § 7 alusel esitatud hagi tõttu analüüsida hagi rahuldamise eelduste olemasolu: kas

hagejatel on tekkinud kahju; kas kostjate tegevuse ja hagejatel kahju tekkimise vahel on põhjuslik

seos; kas kahju tekitamine on õigusvastane; kas kostjad on kahju tekitamises süüdi või vastutavad

kahju tekitamise eest seaduse järgi.

Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingust tulenevate kohustuste tagatiseks panditud suvila müüdi

19. mail 2004 toimunud enampakkumisel alghinnaga 115 000 krooni. Kahjusumma arvutamisel on

hagejad lähtunud AS Pindi Kinnisvara 7. mail 2003 koostatud eksperdihinnangust, mille kohaselt

hinnati müüdud vara turuväärtuseks 250 000 krooni. Eksperdihinnangu kohaselt on suvila

turuväärtust hinnatud pangale esitamise eesmärgiga ning see on kehtiv muu hulgas eeldusel, et

objekti võõrandamiseks puuduvad takistavad piirangud, objekt ei ole koormatud üüri- ega

pandilepingutega ning objekti võimalikul võõrandamisel on müügiperioodi pikkuseks vähemalt kuus

kuud. Hinda langetavateks teguriteks täitemenetluses on asjaolu, et pandiese müüakse kiirmüügi

korras ja müügitehingu toimumisega ei pruugi vara omandajale üle minna ostetud asja valdus. Samuti

mõjutab hinda alanemise suunas enampakkumisel osalejatele kehtestatud tingimus, et ostusumma

peab enampakkumise toimumise ajal osalejal juba olemas olema. See välistab laenu saamise

enampakkumisel ostetava vara tagatisel ning seeläbi kitsendab võimalike ostjate ringi. Kõiki

eelnimetatud asjaolusid kinnisvarafirma oma eksperdihinnangus ei arvestanud. Täitetoimingute

tegemise ajal kehtinud TMS § 51 lg 1 kohaselt ei tulene kohtutäiturile kohustust määrata arestitud

vara väärtuseks kohalik keskmine turuhind, vaid vara maksumuse määramisel tuli lähtuda kohalikust

keskmisest müügihinnast. Paljasõnaline ja tõendamata on hagejate väide, et AS Pindi Kinnisvara

eksperdihinnangu andmise ja enampakkumise toimumise vahele jäänud aasta jooksul hinnad tõusid.

Hageja V. Jeliferevskaja, kes oli vaidlusaluse vallasvara omanik ehitusregistri järgi, ei ole

vaidlustanud kohtutäituri 13. aprillil 2004 koostatud vallasvara arestimise akti, millega kohtutäitur

määras arestitud vara hinnaks 115 000 krooni. V. Jeliferevskaja jättis kasutamata seaduses ettenähtud

võimaluse kohtutäituri määratud hinna vaidlustamiseks ja on seetõttu kaotanud õiguse tugineda kahju

hüvitamise nõude esitamisel asjaolule, et kohtutäitur määras suvilale põhjendamatult madala hinna.

Hagejad ei ole esitanud tõendeid, et vaidlusaluse suvila tegelik turuväärtus enampakkumise

toimumise ajal oli müügihinnast kõrgem. Asjaolu, et enampakkumisel osales kaks pakkujat ning

suvila müüdi alghinnaga, näitab, et suvila müügihind vastas sellel hetkel tegelikule turusituatsioonile.

Kuna tõendamata jäi hagejate väide, et arestimisaktis märgitud hind oli suvila tegelikust keskmisest

müügihinnast madalam, ei saanud selle hinnaga müümisel hagejatele kahju tekkida. Kuivõrd

hagejatel ei ole kahju tekkinud, puudus vajadus anda hinnangut menetlusosaliste väidetele, mis

puudutavad kostjate käitumise ja toimingute väidetavat õigusvastasust ning nende süüd, ja analüüsida

põhjusliku seose olemasolu kostjate käitumise ning hagejatele kahju tekkimise vahel.

5. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. oktoobri 2008. a otsusega maakohtu otsuse.

Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt II hagejate kasuks välja kahjuhüvitise

135 000 krooni. Hagi kostja I vastu jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis

kostjalt II hagejate menetluskulude katteks välja 50% kahes kohtuastmes kantud menetluskuludest,

50% hagejate menetluskuludest ja kostja II menetluskulud jättis ringkonnakohus kostja II kanda.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et 11. juuni 2003. a pandilepinguga

tagasid hagejad oma tütre A. Rassohha 11. juuni 2003. a laenulepingu täitmist ja pandilepingu p 3.2

järgi kohustusid alluma kohesele sundtäitmisele pandiga tagatud nõuete aluseks olevatest lepingutest

tulenevate pandipidaja nõuete rahuldamiseks. Pandilepingu p 3.1 kohaselt oli pandipidajal pandiga

tagatud nõuete täitmata jätmisel õigus nõuda pandi eseme müümist asjaõigusseaduse rakendamise

seaduses ja täitemenetluse seadustikus kehtestatud korras. Pooled ei vaidle ka selle üle, et

5. veebruaril 2004 saatis kostja II laenusaajale laenulepingus märgitud aadressil laenulepingu

ülesütlemise avalduse, mille kohaselt, kui A. Rassohha ei tasu tähtajaks tasumata maksetest tekkinud

võlgnevust 12 762 krooni 51 senti hiljemalt 20. veebruariks 2004, öeldakse laenuleping erakorraliselt

alates 21. veebruarist 2004 üles ning nõutakse laenulepingu alusel võlgnetavate summade kohest ja

täielikku tasumist.

Hagiavalduse ja kaebuse väidete kohaselt ei ole laenusaaja ega hagejad 5. veebruari 2004. a kirja

kätte saanud ja seetõttu ei olnud nad teadlikud laenulepingu erakorralise ülesütlemise kavatsusest ega

saanudki midagi ette võtta laenulepingust tuleneva kohustuse täitmiseks, et laenulepingut

ennetähtaegselt ei lõpetataks. Kohtuistungi protokollist nähtub, et kostja I teavitas V. Jeliferevskajat

täitemenetluse alustamisest 16. märtsil 2004 (I kd, tl 216), laenusaaja sai laenulepingu lõpetamisest

samuti teada märtsis 2004. a kostja I saadetud kirjast (I kd, tl 254).

Laenulepingu ülesütlemine on tahteavalduse tegemine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69

mõttes, mida TsÜS § 69 lg 1 kohaselt peab tahteavalduse tegija väljendama ja mis muutub kehtivaks

kättesaamisega. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud

tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2).

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-156-05 (p 10) selgitanud, et mõistlik võimalus tahteavaldusega

tutvuda sõltub sellest, millal tahteavalduse tegija võib tavapärastel asjaoludel arvestada sellega, et

saaja on selle kätte saanud. Asja materjalidest nähtub, et laenusaajale saadetud laenulepingu

ülesütlemise avaldus oli kostjale II tagastatud, mistõttu puudus kostjal II alus arvata, et laenusaaja on

avalduse kätte saanud ja sellega tutvunud.

Maakohus ei ole otsuses käsitlenud hagejate väiteid selle kohta, et laenulepingu erakorralise

ülesütlemise avaldust ei saadud kätte, ega asjaolu, kas ja kui põhjendatud oli laenusaajal tekkinud

12 762 krooni 51 sendi suuruse võlgnevuse katteks täitemenetluse korras pandiga tagatud vara

müümine 115 000 krooni eest. Ringkonnakohus nõustus hagejate väidetega, et alates sellest, kui

kostja II esitas täitemenetluse alustamise avalduse, muutusid hagejad võlgnikeks pandilepingu järgi ja

seega oli neil eriline ja äratuntav huvi laenulepingu ennetähtaegse lõpetamise põhjendatuse vastu,

samuti täitemenetluse algatamise põhjendatuse vastu, millest tulenevalt peaksid ka hagejad saama

VÕS § 416 lg 1 alusel tähtaja kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. Asja materjalidest ei nähtu, et

kostja II oleks hagejatele tulenevalt VÕS § 416 lg-st 1 andnud täiendava tähtaja või tulenevalt

pandilepingust (p 3.1) taganud võimaluse pandiga tagatud nõude täitmata jätmisel müüa pandi ese

omavahelise kokkuleppe alusel. Sellega ei andnud laenuandja ei laenusaajale ega hagejatele

võimalust saavutada kokkulepe laenulepingu täitmist takistavate asjaolude ületamiseks. See on

vastuolus nii hea usu põhimõtte (VÕS § 6) kui ka mõistlikkuse põhimõttega (VÕS § 7), mis on

võlasuhte peamisteks kriteeriumideks oma kohustuste täitmisel.

Kostja II algatas hea usu põhimõtte vastaselt 12 762 krooni 51 sendi suuruse nõude alusel

täitemenetluse suvila müümiseks. Võlgnevuse sissenõudmine hagejate vara arvel ei olnud vältimatu.

Kostjal II olid olemas hagejate kontaktandmed, kuid sellele vaatamata ei võtnud kostja II midagi ette,

et pandieseme omanikega tekkinud laenuprobleemi lahendada. Hagejaid ei informeeritud

laenulepingu ennetähtaegsest lõpetamisest ja hagejatele tekkinud kohustusest laenusaaja

laenulepingust tulenev nõue täita.

VÕS § 115 lg 1 järgi on põhjendatud, et kostja II on kohustatud rahuldama hagejate kahju hüvitamise

nõude. VÕS § 115 lg 1 võimaldab lepingu või muu võlasuhte poolel, kelleks hagejad pandilepingu

järgi on ja kelle suhtes on teatamise kohustust rikutud, valida kahe kahju hüvitamise nõude esitamise

viisi vahel, milleks on õigus nõuda seaduse kohaselt kahju hüvitamist koos kohustuse täitmisega või

selle asemel. Kahjunõude arvutamisel on hagejad lähtunud AS Pindi Kinnisvara 7. mai 2003. a

eksperdihinnangust, mille kohaselt on hinnatava objekti turuväärtuseks 250 000 krooni. Kui ära võtta

kahju tekitanud sündmus ja kogutud tõendite alusel tekkinud olukorda hinnata, siis on tuvastatav, et

nii laenusaajal tekkinud 12 762 krooni 51 sendi suurune võlgnevus kui ka laenulepingu erakorralisel

ülesütlemisel sissenõutavaks muutunud tasumata võla summa 108 430 krooni 86 senti oleksid

hagejad suutnud tagasi maksta AS-ilt BIG saadud laenu arvel (I kd tl 33-39, 223-239) ilma

sissenõude pööramiseta hagejate varale. Et sissenõude pööramine hagejatele kuuluvale varale, mida

kõiki asjaolusid arvestades tehti lubamatult kiiresti, ei olnud vältimatu, tuleb lugeda hagejate vara

enampakkumisel müümine neile lepingust tulenevaks kahjuks ja kostjal II on kohustus hüvitada

hagejatele pandi eseme eksperdihinnangus märgitud turuhinna ja selle enampakkumise korras

müügist saadud summa vahe 135 000 krooni.

Nõude kostja I vastu jättis maakohus põhjendatult rahuldamata, kuivõrd asjas on jõustunud Tallinna

Ringkonnakohtu otsus nr 2-2/698/05 (I kd, tl 126-133) ja praeguses menetluses ei saa algatada

sisuliselt vaidlust täitemenetluse väidetava õigusvastasuse üle. Õigusvastase teo puudumisel ei saa

rahuldada kohtutäituri vastu esitatud nõuet hüvitada õigusvastaselt tekitatud kahju.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 2 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab

tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral

vastavalt menetluskulude jaotust. Hagi ühe kostja vastu rahuldamise tõttu tuleb tulenevalt

TsMS § 163 lg 1 esimesest lausest hagi osalise rahuldamise korral hagejate menetluskulu jaotada

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja kostjalt II tuleb hagejate kasuks välja mõista kahes

kohtuastmes kantud menetluskuludest 50%, s.o 7250 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja I palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega tühistati

maakohtu otsus menetluskulude jaotamise osas ja jäeti ringkonnakohtu otsuses käsitlemata kostja I

menetluskulud. Kostja I palub vaidlustatud ulatuses teha uue otsuse, millega jätta maakohtu otsus

muutmata kostja I menetluskulude hagejate kanda jätmise osas, jätta kostja I apellatsioonimenetluses

kantud menetluskulud hagejate kanda ja mõista hagejatelt kostja I kasuks välja. Kostja I palub jätta

kassatsiooniastme menetluskulud hagejate kanda ja mõista hagejatelt kostja I kasuks välja.

Kostja I leiab kassatsioonkaebuses, et mõlemad kohtud on teinud lahendi, millega jäeti hagi kostja I

vastu rahuldamata. Seega oleks ringkonnakohus pidanud maakohtu otsust menetluskulude osas

üksnes muutma, mitte täies ulatuses tühistama. Samuti oleks ringkonnakohus pidanud jätma kostja I

apellatsiooniastme menetluskulud hagejate kanda. Selles osas on otsus jäetud üldse tegemata.

Hagejad leiavad vastuses kostja I kassatsioonkaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.

Kostja II leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

8. Kostja II palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega kostjalt II

mõisteti hagejate kasuks välja 135 000 krooni ja millega mõisteti hagejate menetluskulude katteks

50% kahes kohtuastmes tehtud menetluskuludest, 50% hagejate menetluskuludest ja enda

menetluskuludest jäeti kostja II kanda.

Kostja II leiab kassatsioonkaebuses, et laenusaajal oli mõistlik võimalus tutvuda

ülesütlemisavaldusega. Kostja II saatis kõik teated laenulepingus märgitud aadressil, selle

muutumisest kostjale II ei teatatud ja järelikult võib lugeda ülesütlemisavalduse kättesaaduks.

Laenulepingu p 14.2 kohaselt võis kostja II saata kõik teated laenusaaja laenulepingus näidatud

aadressil ja lugeda kättesaaduks viie päeva möödumisel postitamisest. Isegi kui nõustuda, et

laenusaaja ei ole ülesütlemisavaldust kätte saanud, peab ta kandma mittekättesaamise riski, sest ei

teatanud kostjale II oma raskustest laenu tagastamisel.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta apellatsioonkaebuse vastuses esitatud seisukoha, et

pandilepinguga seati ehitisele pant asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 132 lg 2 järgi.

Sellisele pandile kohaldatakse sama paragrahvi lg 1 kohaselt käsipandi sätteid. AÕSRS § 132 lg 1

lubab pandieseme müüa kohese sundtäitmise teel täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Seega

ei ole ehitise omanikel õigust esitada vastuväiteid pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara

arvel asjaõigusseaduses ning võlaõigusseaduses kehtestatud alustel.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 416 lg-t 1. Pandilepingu korral ei saa kohaldada VÕS § 416

lg-t 1 ja laenuandja ei pea § 416 lg 1 järgi teavitama kolmandaid isikuid krediidilepingu

ülesütlemisest.

Ringkonnakohtu otsusest nähtub, et kohus loeb hagejate ja kostja II sõlmitud pandilepingut sisuliselt

käenduslepinguks, jättes sellekohased põhjendused samas esitamata. Kui nõustuda ringkonnakohtu

järeldustega kostja II käitumise kohta, mille kohaselt oleks kostja II pidanud aktiivselt pakkuma

hagejatele võimalust täita laenusaaja kohustused muul moel kui pandilepingus kokkulepitud

tingimustel, kaotaks asjaõiguslike tagatiste regulatsioon oma mõtte. Seega ei olnud kostjal II

kohustust teavitada hagejaid laenulepingu ennetähtaegsest lõpetamisest.

Väljamõistetud kahju ulatus ei ole põhjendatud. Eksperdihinnang vara hinna kohta lähtus n-ö

tavalisest müügist, kuid müügi korral täitemenetluses kehtivad teistsugused reeglid. Seega ei

tohtinuks eksperdihinnangut aluseks võtta ja ringkonnakohus oleks pidanud asja kahju suuruse

kindlaksmääramiseks tagasi saatma maakohtusse.

Hagejad leiavad vastuses kostja II kassatsioonkaebusele, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja

põhjendatud.

Kostja I leiab vastuses kostja II kassatsioonkaebusele, et kassatsioonkaebus on põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab kostja I

maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Ülejäänud osas

tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

10. Kolleegium käsitleb esmalt kostja II kassatsioonkaebust (I). Seejärel käsitleb kolleegium kostja I

kassatsioonkaebust (II). Lõpetuseks lahendab kolleegium kaebustega seotud menetluslikud

küsimused (III).

I

11. Esmalt käsitleb kolleegium kassatsioonkaebuse väiteid, mis puudutavad 11. juuni 2003. a

krediidilepingu ülesütlemise avalduse kättetoimetamist laenusaajale.

Krediidilepingu ülesütlemise avaldus on tahteavaldus TsÜS § 67 jj tähenduses. Tahteavalduse

tegemist ja selle kättesaamist reguleerib TsÜS § 69. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 69 lg 3

reguleerib eemalviibijale tehtud, lepinguga seotud tahteavalduse kättesaamist. Seega on see praegusel

juhul erinorm TsÜS § 69 lg 2 teise lause suhtes, mida on ekslikult kohaldanud ringkonnakohus. TsÜS

§ 69 lg 2 teine lause reguleerib eemalviibijale tehtud sellise tahteavalduse kättesaamist, mis ei ole

seotud lepinguga. Samas ei ole TsÜS § 69 lg 2 teise lause kohaldamine toonud kaasa ebaõiget

lahendit, sest tuvastatud ei ole, et laenusaajal on olemas lepingu täitmisega kõige enam seotud

tegevuskoht (eelkõige on tegevuskoht ettevõtjatel ÄS § 1 tähenduses). TsÜS § 69 lg 3 teise lause

kohaselt, kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või tal puudub

tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või

asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda.

Seega tuleb tahteavalduse kättesaamise analüüsimisel kindlaks teha, kas tahteavalduse saajale oli

tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Ringkonnakohus tuvastas, et laenusaajale

saadetud krediidilepingu ülesütlemise avaldus on kostjale II tagastatud. Kostja II on kinnitanud (I kd,

tl 55 ja 56), et ta saatis laenulepingu ülesütlemise avalduse laenusaajale tähitud kirjaga. Kuna kohtud

tuvastasid, et laenusaaja pole lepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud, vaid see on tagastatud

kostjale II, siis tuleb järeldada, et laenusaajale jäeti postkasti teade kostjalt II saabunud tähitud kirja

kohta, millele laenusaaja postiasutusse järele ei läinud ja see tagastati kostjale II. Seega tuleb

lahendada küsimus, kas tahteavalduse saab lugeda TsÜS § 69 lg 3 teise lause tähenduses

kättesaaduks, kui tahteavalduse saaja postkasti tähitud kirja saabumise teate panemisest on möödunud

mõistlik aeg. Kolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt. Tähitud kirja saabumise ja postiasutusse

hoiustamise teatis ei sisalda teavet saabunud kirja sisu kohta. Seetõttu puudub tahteavalduse saajal

mõistlik võimalus tahteavalduse sisuga tutvuda ja seega ei saa lugeda tahteavaldust kättesaaduks.

Järelikult ei olnud laenusaaja praeguses asjas krediidilepingu ülesütlemise avaldust kätte saanud ja

ülesütlemine tähitud kirja saabumise teate postkasti panekuga ei olnud toimunud. Seega on ekslik

kassatsioonkaebuse väide, et kuna laenusaaja ei olnud aadressi muutumisest teatanud, tuleb

ülesütlemisavaldus lugeda kättesaaduks. Eelnenu ei välista, et krediidilepingu ülesütlemine toimus

hiljem, täitemenetluse käigus.

Kolleegium märgib, et kohtud ei ole võtnud seisukohta kostja II ja A. Rassohha vahelise laenulepingu

p 14.2 kohta, mille teise lause kohaselt: "Teade loetakse Laenusaaja poolt kättesaaduks [...] või on

saadetud postiasutuse poolt tähitud kirjaga Laenusaaja poolt Lepingus märgitud aadressil ja

postitamisest on möödunud 5 (viis) päeva." Vaatamata sellele, et kohtud pole võtnud seisukohta

viidatud lepingupunkti kohta, ei ole see ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks, sest käesoleva

otsuse p 13 kohaselt rikkus kostja II laenuandjana kohustust teatada hagejatele kui pantijatele

täitemenetluse alustamise kavatsusest ning peab selle rikkumise tõttu hüvitama hagejate nõutud

kahju. Seega ei ole laenulepingu ülesütlemise küsimuse lahendamata jätmine viinud ebaõige

lahendini.

Kolleegium märgib täiendavalt, et ringkonnakohus ei ole otsuses märkinud, millisel alusel võivad

pantijad tugineda sellele, et laenusaaja ei saanud kätte krediidilepingu ülesütlemise avaldust.

Kolleegiumi arvates annab sellise õiguse AÕS § 351 lg 3 analoogia alusel kohaldamine. Nimetatud

sätte kohaselt võib hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, esitada hüpoteegiga

tagatud nõude vastu samu vastuväiteid, mida võib esitada võlgnik või käendaja.

12. Järgmisena vastab kolleegium kassatsioonkaebuse väidete põhjal küsimusele, millised on pantija

õigused pandiga tagatud lepingu ülesütlemisel ja pandieseme sundmüügi korral.

Kolleegium nõustub kostjaga II, et ringkonnakohus kohaldas vääralt VÕS § 416 lg-t 1 ja järeldas

ebaõigesti, et laenuandja peab VÕS § 416 lg 1 järgi teavitama kolmandaid isikuid (s.o praegusel juhul

pantijaid) krediidilepingu ülesütlemisest. VÕS § 416 lg 1 võimaldab krediidiandjal üles öelda

tarbijaga sõlmitud krediidilepingu, kui tarbijale on antud edutult vähemalt kahenädalane täiendav

tähtaeg osamaksete võlgnevuse tasumiseks koos avaldusega, et krediidiandja ütleb selle tähtaja

jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Pantija, kes ei ole ise tarbijana krediidilepingut sõlminud, ei ole krediidilepingu pooleks, kellele

tuleks krediidilepingu ülesütlemisest teada anda. Pantija on krediidiandjaga asjaõiguslikes suhetes, ta

ei ole ka krediidi käendaja. Seetõttu ei laiene temale VÕS § 416 lg-st 1 tulenev teatamiskohustus.

Ringkonnakohtu otsusest tuleb see põhjendus välja jätta.

13. Kolleegiumi hinnangul on krediidilepingu ülesütlemisega võrreldes erinev olukord siis, kui

laenuandja soovib pärast lepingu ülesütlemist sundmüüki panna pantijale kuuluva pandieseme.

Praegusel juhul on 11. juunil 2003 sõlmitud pandilepingu näol tegemist ehitise (või selle mõttelise

osa) pantimisega valdust üle andmata (nn nimetu pant), mida reguleerib AÕSRS § 132. AÕSRS § 132

lg 2 kohaselt kohaldatakse nn nimetule pandile reeglina käsipanti reguleerivaid sätteid

asjaõigusseadusest. AÕSRS § 132 lg-te 1 ja 2 koostoimes ei kohaldata nimetule pandile AÕS § 293,

sh lõiget 1, mille kohaselt peab pandipidaja pantijale panditud asja müügist üldjuhul teatama üks kuu

ette.

Kolleegiumi arvates on ka nn nimetu pandi korral pandipidaja siiski kohustatud pantijale teatama

tekkinud võlast ja täitemenetluse alustamise kavatusest enne kohtutäituri vahendusel täitemenetluse

alustamist. See on vajalik, et pantija saaks vältida võla tasumisega enda omandi sundmüüki. Ka

pandiõiguse üldpõhimõtte kohaselt on koormatud vara omanikul õigus nõude asjast rahuldamine

tasumisega ära hoida ja asi nii endale jätta. Teavitamine ja mõistliku tähtaja andmine täitemenetluse

vältimiseks ei kahjusta enamasti oluliselt ka pandipidaja huve, sest pant krediidilepingu

ülesütlemisega ei lõpe ning tagab pandipidaja nõuet ka edaspidi.

Praegusel juhul on kostja II sõlminud hagejatega pandilepingu, mille p-s 3.1 on lisaks pandipidaja

õigusele müüa pandi ese asjaõigusseaduse rakendamise seaduses ja täitemenetluse seadustikus

sätestatud korras (kohesele sundtäitmisele allutamise kokkulepe p-s 3.2) ka teine lause, mille

kohaselt: "Omanik ja Pandipidaja võivad pandi eseme müüa ka omavahelise kokkuleppe alusel."

Kolleegium leiab, et kostja II ei ole pandipidajana käitunud heas usus, kui ta ilma pantijatele

teatamata pöördus kohtutäituri poole täitemenetluse alustamiseks. Lisaks eespool toodud põhjustele

viitab kolleegium veel VÕS § 78 lg-le 3, mida ei saa küll kohaldada praegusel juhul, kuid millest

saab järeldada, et seadusandja on teatud juhul andnud kolmandale isikule õiguse täita võlgniku

kohustus, kui sellega välditakse olukorda, kus täitemenetluse tõttu lõpeb kolmanda isiku valdus või

muu õigus müüdavale asjale. Selle õiguse kasutamise eeldus on aga see, et kolmas isik saaks

täitemenetluse alustamise kavatsusest teada. Sarnane õigus on VÕS § 145 lg 2 kolmanda lause

kohaselt antud käendajale - käendaja vastutab võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude

hüvitamise eest ainult siis, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus

neid kulusid vältida.

14. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, millised õiguslikud tagajärjed on pandipidaja käitumisel, kes

ei teatanud pantijale vara müümise kavatsusest täitemenetluses. Kui pandipidaja rikub hea usu

põhimõtete vastaselt pandilepingust tulenevat kohustust teavitada pantijat täitemenetluse alustamise

kavatsusest, võib ta olla kohustatud VÕS § 115 lg 1 järgi hüvitama rikkumisega tekitatud kahju. Juhul

kui pantija sai asja müügist teada pärast täitemenetluse alustamist ja suutis võla tasumisega vältida

asja müüki täitemenetluses, on hüvitatavaks kahjuks eelkõige täitekulud. Kui asi on aga

täitemenetluses müüdud ja pantija omand asjale lõppenud, on hüvitatavaks kahjuks lisaks

täitekuludele ka kaotatud omandi väärtus, millest on VÕS § 127 lg 5 alusel maha arvatud kasu, mida

kahjustatud isik kahju tekitamise tagajärjel sai. Kahju hüvitamise nõude eeldused VÕS § 115 lg 1

järgi on eelkõige kahju olemasolu ja põhjuslik seos kohustuse rikkumise ja kahju vahel. Selline kahju

on kolleegiumi arvates hõlmatud ka VÕS § 127 lg 2 kaitse-eesmärgist, s.o praeguse kahju

ärahoidmine on kohustuse eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.

Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et väljamõistetud kahju ulatus ei ole põhjendatud.

Ringkonnakohus leidis, et kui hagejaid oleks täitemenetluse alustamise kavatsusest õigel ajal

teavitatud ning antud võimalus tekkinud võlg vabatahtlikult tasuda, oleks neil olnud võimalik võlg

tasuda. Sel juhul ei oleks olnud vajalik müüa suvila täitemenetluses 115 000 krooni eest. Arvestades

asjas tehtud ekspertiisi, oleks suvila väärtus tavalise müümise korral olnud 250 000 krooni. Sellise

hinnaga oleks hagejatel olnud võimalus suvila soovi korral müüa.

15. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et kassatsioonkaebuses ei ole peale kahju ulatuse

vastuväitele esitatud väiteid nt puuduva põhjusliku seose või hagejate käitumise kohta, kes oleksid

võinud kahju vähendada või vältida kohtutäituri määratud hinda vaidlustades. Samuti ei väideta

kaebuses, et ringkonnakohus oleks rikkunud menetlusnorme, jättes uut otsust tehes arvestamata

kostja II maakohtus esitatud vastuväited. Lähtudes TsMS § 688 lg-st 1, ei kontrolli Riigikohus

ringkonnakohtu otsust osas, mille peale ei kaevatud.

II

16. Kolleegium leiab, et kostja I kassatsioonkaebuse väited on õiged. Mõlema astme kohtud on jätnud

hagi rahuldamata kostja I vastu. Seetõttu oleks tulnud kostja I nii esimese kui ka teise astme

menetluskulud jätta solidaarselt hagejate kanda. Ringkonnakohus ei ole TsMS § 173 lg-t 1 rikkudes

kostja I apellatsiooniastme menetluskulude kohta otsust üldse teinud ega ole arvestanud maakohtu

otsust tühistades, et kostja I maakohtu menetluskulud oleks tulnud jätta hagi rahuldamata jätmise

tõttu hagejate kanda.

Kolleegium märgib, et maakohus on jätnud menetluskulud hagejate kanda võrdsetes osades

TsMS § 165 lg 1 alusel. Kolleegium leiab, et kuna hagejad nõudsid kostjatelt kahju hüvitamist

solidaarselt, siis tuleb ka menetluskulud neilt välja mõista solidaarselt. Riigikohus on 12. juuni

2006. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 leidnud, et juhul, kui kaotanud poolel on mitu kostjat või

hagejat, tuleb neilt üldjuhul kogu asjas vajalik ja põhjendatud kohtukulu välja mõista solidaarselt, kui

nad teostavad hagejaga ühist õigust või kaitsevad end ühiselt hageja vastu.

III

17. Kolleegium tühistab otsuse eelnenud punktides viidatud menetlusõiguse normide olulise

rikkumise tõttu ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse

menetluskulude jaotuse osas. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, mille sisu on nähtav otsuse

p-st 9 ja resolutsioonist.

18. Kostja I kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kostjale

I tagastada tasutud kautsjon. Kostja I on 28. jaanuaril 2009 esitatud avalduses palunud kautsjoni

tagastada enda kontole.

Kostja II kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause alusel arvata riigituludesse.

Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka asjaolule, et kostja II ärinimi oli õigusjärgluse tõttu

muutunud juba ca 4 kuud enne ringkonnakohtu otsuse tegemist.

19. Kostja I kassatsiooniastme menetluskulud jätab kolleegium TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt

hagejate kanda. Kostja II kassatsiooniastme menetluskulud jätab kolleegium tema enda kanda.

Tambet Tampuu, Henn Jõks, Villu Kõve