3-2-1-4-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-4-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. märts 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

A. R hagi U. R vastu lapsele elatise saamiseks ja ühisvara

jagamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-15587

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

U. R kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

130 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja A. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Raul Oberg

Kostja U. R (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Juho-Enn Aule

Asja läbivaatamise kuupäev

16. veebruar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta U. R kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuni 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 2-07-15587 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A. R esitas 17. mail 2007 U. R vastu Pärnu Maakohtule hagi lapsele elatise saamiseks ja

abikaasade ühisvara jagamiseks. Elatise nõude kohta kinnitas Pärnu Maakohus 11. oktoobri 2007. a

määrusega poolte kompromissi ja lõpetas selles nõudes asja menetluse.

Ühisvara jagamise nõude kohta märkis hageja, et abikaasade ühisvara hulka kuulub Tallinnas

X. Xxxxx xxx xxxx-xx asuv korteriomand. Korteri omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja.

Korter erastati 25. mail 1995, s.o poolte abielu ajal. Korteriomand on poolte ühisvara. Seda ei muuda

ka asjaolu, et korteri erastamiseks vajalikud EVP-kroonid andis väidetavalt kostja ema. Vallasasjana

erastatud korter muutus kinnistusraamatu kandest nähtuvalt korteriomandiks 27. märtsil 2002, s.o

samuti poolte abielu ajal. Korteriomandi väärtuseks on vaidluse lahendamise ajal 800 000 krooni.

Korteriomand tuleb jätta kostjale ja kostja peab hüvitama hagejale enam saadud ühisvara arvel

400 000 krooni.

2. Kostja vaidles ühisvara jagamise nõudele vastu. Korter eraldati kostja emale 1972. aastal. Kostja

elab selles korteris alates 1972. aastast. Hageja asus sellesse korterisse elama pärast abielu sõlmimist.

Korter erastati kostja nimele 25. mail 1995. Tallinna linn andis talle üle korteri omandiõiguse ja

kostja ema kandis selle eest linnale üle 11 000 EVP-krooni. Abielusuhete lõppemise ajal,

s.o 2003. aasta jaanuaris oli eksperdi arvamuse järgi korteriomandi turuväärtus 365 000 krooni.

Korteriomand omandati kostja lahusvara arvel, mistõttu tuleb ühisvara jagamisel kalduda kõrvale

abikaasade osade võrdsusest. Kostja oli nõus, et korteriomand jääb temale ja ta hüvitab hagejale

270 000 krooni kümne aasta jooksul. Kostja nõustus, et korteriomandi turuväärtus on vaidluse

lahendamise ajal 800 000 krooni.

3. Pärnu Maakohus jagas 14. detsembri 2007. a otsusega abikaasade ühisvara hulka kuuluva

korteriomandi, jättes korteriomandi kostjale ja mõistes kostjalt hageja kasuks välja 400 000 krooni

suuruse hüvitise.

Otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled abielu 27. veebruaril 1987 ja lahutasid 13. juulil 2004.

Kostja kanti korteriomandi omanikuna kinnistusraamatusse 27. märtsil 2002. Seega on korteriomand

perekonnaseaduse (PKS) § 14 lg 1 järgi abikaasade ühisvara. Korteriomandi väärtus tuleb määrata

kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga, s.o lähtudes korteriomandi turuhinnast

vaidluse lahendamise ajal. Asjaolu, et kostja ema kandis oma korteri erastamisest üle jäänud

tööaastad üle kostjale, ei anna alust kalduda ühisvara jagamisel kõrvale abikaasade osade võrdsuse

põhimõttest.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada otsuse osas,

millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja 400 000 krooni, ja teha selles osas uue otsuse, millega

vähendada hüvitist 270 000 kroonini.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 12. juuni 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et kaebuses märgitud menetluslikud

minetused ei anna alust sisult õige otsuse tühistamiseks. Maakohus tuvastas õigesti ja kooskõlas asja

materjalidega, et korteriomand on poolte ühisvara. Apellant sisuliselt nimetatud asjaolu ei

vaidlustagi, kuid ta leiab, et kohus oleks pidanud kõrvale kalduma ühisvara võrdse jagamise

põhimõttest.

Maakohus lähtus õigesti jagatava ühisvara väärtuse kindlakstegemisel ja hüvitise väljamõistmisel

ühisvara väärtusest selle jagamise ajal. Kui ühisvara jagamist nõutakse hiljem, kui poolte abielulised

suhted katkesid, ja ühisvara väärtus on selle ajaga tõusnud, tõusis mõlema abikaasa osa väärtus

ühisvaras. Seega ei anna vara väärtuse tõus alust abikaasade osade võrdsusest PKS § 19 lg-te 1 ja 2

alusel kõrvale kalduda. PKS § 18 lg-st 2 ei tulene, et vara hilisemal jagamisel tuleb vara väärtuse

määramisel lähtuda selle väärtusest abielusuhete katkemise ajal, sest ühisvara koosseis ja selle

väärtus on erinevad mõisted.

Ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks ei anna alust ka asjaolu, et korteri

erastamisel kasutati ainult ühe abikaasa EVP-kroone. Erastamine toimus sümboolse hinna eest ja ühe

EVP-krooni turuhind oli toona ca 40 senti. Samuti ei anna kõrvalekaldumiseks alust asjaolu, et

kostjal ei ole võimalik tasuda hagejale kohe 400 000 krooni suurust hüvitist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja lõpetada

asjas menetluse.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saanud maakohus asja menetleda ja pidi jätma asja

käiguta ning andma hagejale hagi esitamisel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, sest hageja tasus

400 000 krooni suuruselt nõudelt riigilõivu 1000 krooni, kuigi riigilõivuseaduse järgi pidi maksma

19 000 krooni. Hagejat ei ole riigilõivu tasumisest osaliselt vabastatud. Ringkonnakohus leidis

sellises olukorras vääralt, et menetluslikud minetused ei anna alust otsust tühistada. Sellises olukorras

tuleb alama astme kohtute otsused tühistada ja asja menetlus lõpetada.

Ühisvaraks saab PKS § 14 mõttes olla ainult abikaasade raha eest abielu ajal perekonna jaoks ostetud

vara. Töötasu kuulub sellele, kes on selle tööga välja teeninud. Korteriomand saadi kostja lahusvara

arvel, sest korter anti 1972. aastal tööandja eluruumina kostja ema kasutusse. 1993. aastal vormistati

korter Elamuekspluatatsioonivalitsuses kostja nimele, sest kostja ema asus elama sugulaste juurde.

Korter erastati vallasasjana kostja ema ja õe EVP-kroonide eest ja see oli nende kingitus kostjale.

Pooled selle omandamiseks mingeid vahendeid ei kulutanud. Kohtud jätsid põhjendamatult neid

asjaolusid kinnitavad tõendid hindamata ja vääralt PKS § 19 lg 2 p 3 alusel abikaasade osade

võrdsusest kõrvale kaldumata. Korteriomand saadi kostja lahusvara arvel.

Kohtud määrasid vääralt korteriomandi väärtuse. PKS § 18 lg 2 järgi tuli see määrata kindlaks

abielusuhete lõppemise aja seisuga, mitte ühisvara jagamise aja seisuga.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 691

p 1 alusel jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

10. TsMS § 688 lg 3 kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel

vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Kolleegium leiab, et

ringkonnakohus kohaldas perekonnaseaduse sätteid õigesti, kui lähtus ühisvara jagamisel

korteriomandi turuväärtusest vaidluse lahendamise ajal ja leidis, et osade võrdsusest ei võimalda

kõrvale kalduda asjaolu, et korteri erastamiseks kasutati ühe abikaasa EVP-kroone.

11. Kohtud tuvastasid, et Tallinnas X. Xxxxx xxx xxxx-xx asuva korteri omandasid pooled

vallasasjana abielu ajal ja ka korteriomand on poolte ühisvara PKS § 14 lg 1 järgi. Perekonnaseaduse

§ 19 lg 1 kohaselt loetakse abikaasade ühisvara jagamisel nende osad võrdseks, olenemata sellest, et

üks abikaasa ei saanud sissetulekut lapse kasvatamise tõttu või muul mõjuval põhjusel. Kohus võib

PKS § 19 lg 2 p 3 järgi kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe

abikaasa lahusvara arvel.

Põhjendamatu on kostja kassatsioonkaebuse väide, et kuna korter erastati talle ema poolt kingitud

EVP-kroonide eest, siis on vallasasjana omandatud korter tema lahusvara ning kohtud jätsid alusetult

PKS § 19 lg 2 p 3 kohaldamata. Perekonnaseaduse § 15 lg 1 järgi on abikaasa lahusvara tema

omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel

omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist.

Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kohus oleks saanud abikaasade ühisvara

jagamisel osade võrdsuse põhimõttest kõrvale kalduda, kui kostja oleks tõendanud, et korter

vallasasjana omandati tema lahusvara arvel. Maakohus leidis õigesti, et tõend, millest nähtub, et

kostja ema kandis 12. mail 1994. a oma tööaastad EVP-kroonides kostja kontole, ei ole asjakohane

kinkelepingu tõendamiseks. Kolleegium nõustub sellega, sest sel ajal kehtinud TsK § 260 lg 1 järgi

pidi kinkeleping üle 50 krooni olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis.

12. Põhjendamatu on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud määrasid valesti korteriomandi väärtuse.

Kolleegium on 21. märtsil 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07 tehtud otsuse p-s 13 leidnud, et

PKS § 18 lg-st 2 tuleneb küll, et abielusuhete lõppemise aja seisuga määratakse kindlaks ühisvara

koosseis, see aga ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka

kuuluvate esemete väärtus. Ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada õiglane

hüvitis. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määratakse

kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. (Vt Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-13-07, p 13; 12. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-06 ja 8. märtsi

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-12-07.) Kuna ühisvara jagamisel tuleb omandist ilma jäänud

abikaasale tagada õiglane hüvitis, lähtusid kohtud õigesti korteriomandi turuväärtusest vaidluse

lahendamise ajal, mitte abielusuhte lõppemise ajal, nagu soovib kostja.

13. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele asja menetluse lõpetamise kohta märgib kolleegium

järgmist. Hagi hind on TsMS § 122 lg 2 kohaselt hagis taotletu harilik väärtus. TsMS § 147 lg 1

kohaselt maksab avaldaja riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette ja enne riigilõivu tasumist ei

toimetata hagi kostjale kätte ega tehta muid lõivustatud toimingust tulenevaid menetlustoiminguid.

Sama lõike teise lause kohaselt määratakse avaldajale tähtaeg riigilõivu tasumiseks ja riigilõivu

tähtpäevaks tasumata jätmise korral jäetakse avaldus läbi vaatamata, kui seaduses ei ole ette nähtud

teisiti. Kui menetlusse võetud nõudelt on riigilõivu tasutud seaduses sätestatust vähem, nõuab kohus

TsMS § 147 lg 3 esimese lause kohaselt riigilõivu tasumist seaduses sätestatud suuruses. Kui hageja

jätab riigilõivu kohtu määratud tähtpäevaks maksmata, jätab kohus hagi selle nõude osas läbi

vaatamata. Osutatud menetlusõiguse normid võimaldavad anda riigilõivu tasumiseks tähtaeg. Kohus

hagejale vähem tasutud riigilõivu tasumiseks tähtaja ei määranud ja ei ole alust jätta asi

läbivaatamata.

Maakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud TsMS § 179 lg 1 järgi võib tasumata või vähem tasutud

riigilõivu ja muude menetluskulude, mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena,

riigile tasumist kohtumääruse alusel nõuda ka tagantjärele, kui määrus on maksma kohustatud isikule

kätte toimetatud ühe aasta jooksul pärast kohtulahendi jõustumist või menetluse muul põhjusel

lõppemist. Maakohus on kohtuotsuse põhjendavas osas märkinud, et riigilõivuseaduse § 56 lg 1

kohaselt tuli haginõudelt tasuda riigilõivu 19 000 krooni ja hageja tasus 1000 krooni, seetõttu tuleb

riigilõivu tasumine lahendada pärast kohtuotsuse jõustumist määrusega. Kolleegium leiab, et

maakohus oleks saanud riigilõivu tasumise kohta teha ise lahendi, sest TsMS § 179 ei takistanud seda

tegemast. Samas ei ole see oluline menetlusõiguse normi rikkumine, sest TsMS § 179 lg 1 võimaldab

riigilõivu riigi kasuks sisse nõuda ka pärast kohtuotsuse jõustumist.

1. jaanuarist 2009. a kehtiva TsMS § 179 lg 1 järgi menetluskulud, mis tuleb tasuda riigile ja mis ei

ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või vähem tasutud

riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav kohus kohustatud

isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt võib

pärast asjas tehtud lahendi jõustumist § 179 lg-s 1 nimetatud kulud välja mõista määrusega nii kohus,

kelle menetluses kulud tekkisid, kui ka asja lahendanud maakohus. Määrust ei või teha, kui asjas

tehtud kohtulahendi jõustumisest on möödunud üle kahe aasta.

14. Kolleegium peab vajalikuks märkida, et 26. veebruari 2008. a määrusega vabastas

ringkonnakohus kostja 6750 krooni suuruse riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel.

Kuna ringkonnakohus jäeti kostja apellatsioonkaebuse 12. juuni 2008. a otsusega rahuldamata, tuleb

kostjal menetlusabi kulu riigile hüvitada. Eelneva tõttu peab maakohus TsMS § 179 lg-st 2 tulenevalt

määrusega lahendama nii hageja vähem tasutud riigilõivu kui ka ringkonnakohtus kostjale antud

menetlusabi kulu riigi kasuks väljamõistmise.

15. Kuna kassatsioonkaebust ei rahuldata, arvatakse tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4

teise lause järgi riigituludesse.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa