3-2-1-7-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-7-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. märts 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Kadri Tali hagi Itacamusica S.r.l. vastu saamata jäänud palga

ja viivise saamiseks ning kulude hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-15167

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Itacamusica S.r.l. kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

186 506 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Kadri Tali (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ants Mailend

Kostja Itacamusica S.r.l. (registrikood XX xxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Jüri Sirel

Asja läbivaatamise kuupäev

16. veebruar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 11. juuli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-15167 osas,

millega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja viivis palga maksmisega viivitamise eest.

2. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

3. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata.

4. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tagastada Itacamusica S.r.l.-le kassatsioonkaebuselt 11. augustil 2008. a tasutud kautsjon

1865 (üks tuhat kaheksasada kuuskümmend viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kadri Tali (hageja) esitas 19. juunil 2006. a Harju Maakohtule hagi Itacamusica S.r.l. (kostja)

vastu, milles palus pooltevahelisest töösuhtest tulenevalt kostjalt välja mõista: 1) saamata jäänud

palga 186 506 krooni; 2) viivise palga maksmisega viivitamise eest 122 784 krooni 70 senti kuni

16. juunini 2006. a ja sealt edasi kuni palganõude täitmiseni 0,5% palganõudest iga palga

maksmisega viivitatud päeva eest; 3) kontorikulud 13 978 krooni, mida hageja kandis kostja eest.

Hagiavalduse kohaselt asus hageja 1. juunil 2005. a kostja juures tööle. 17. juunil 2005. a allkirjastas

hageja kostja saadetud kirjalikud töölepingu tingimused. Lepingu järgi asus hageja tööle mänedþeri

ametikohale, olles eelkõige kammerorkester Kremerata Baltica vastutav mänedþer kostja juures.

Lepingu järgi töötas hageja täistööajaga. Lepingu kehtivuseks märgiti kaks aastat alates selle

allakirjutamisest. Hageja töötasu on töölepingu tingimustes näidatud netosummana 19 558 krooni

kuus. Ümberarvestatuna brutopalgaks (maksuvaba tulu arvesse võtmata) on hageja palk

26 530 krooni kuus.

Kostja ei maksnud hagejale palka nõuetekohaselt. Brutosummana on hagejalt 2005. aasta

septembrikuu eest saamata 796 krooni. Alates sama aasta oktoobrist ei maksnud kostja hagejale üldse

palka, seda vaatamata korduvatele e-posti teel saadetud meeldetuletustele. Samas ei lõpetanud kostja

hagejaga ka nõuetekohaselt töölepingut, seega kehtib hagejaga sõlmitud tööleping endiselt. Alates

4. maist 2006. a on hageja tööleping sünnituslehe alusel peatunud. Hageja leiab, et tal on saamata

kogu palk 2005. aasta oktoobri, novembri, detsembri, samuti 2006. aasta jaanuari, veebruari, märtsi

ning aprilli eest. Kokku jäi hagejal 1. mai 2006. a seisuga saamata 186 506 krooni brutopalka.

Kostjalt tuleb välja mõista ka viivis 122 784 krooni 70 senti palga maksmisega viivitatud päevade

eest kuni 16. juunini 2006. a ning sealt edasi kuni palganõude täitmiseni 0,5% palganõudest iga palga

maksmisega viivitatud päeva eest. Lisaks jättis kostja hagejale hüvitamata kostja eest kantud

kontorikulud 13 978 krooni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis, et vaidlusalust lepingut tuleb lugeda käsunduslepinguks.

Hageja ja kostja koostöö ei laabunud. Arvestades pooltevahelist elektronkirjavahetust, lõppes

hagejaga sõlmitud leping alates 1. novembrist 2005. a. Seega ei ole hagejal õigust nõuda alates sellest

kuupäevast töötasu. Kuivõrd pooled sõlmisid käsunduslepingu, ei kohaldu asjas palgaseadus, mille

alusel nõuab hageja kostjalt viivist palga maksmisega viivitamise eest. Hageja nõutud kontorikulud

on põhjendamatud.

3. Harju Maakohus rahuldas 29. oktoobri 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja: 1) saamata jäänud palga 25 568 krooni 50 senti; 2) viivise 91 177 krooni 20 senti palga

maksmisega viivitamise eest ning alates 30. oktoobrist 2007. a kuni palganõude täitmiseni 0,5%

palganõudest iga palga maksmisega viivitatud päeva eest; 3) kulud 13 978 krooni, mida hageja kandis

kostja eest.

Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid töölepingu. Esmalt tuleneb see kostja tegevusest. Nii saatis

kostja hagejale tutvumiseks töölepingu tingimused ning teatas, et 2005. aasta juulikuu jooksul tuleb

see asendada tüüplepinguga. Selliselt toimis kostja kooskõlas direktiiviga 91/533/EMÜ "Tööandja

kohustuste kohta teavitada töötajaid töölepingu või töösuhete tingimustest". Töölepingus märgiti, et

kõik tegevused toimuvad kostja presidendi järelevaatuse all ning kostja strateegiast ja prioriteetidest

juhindudes. Seda, et hageja igapäevane tegevus toimus täielikult kostja presidendi kontrolli all,

tõendavad elektronpostiga edastatud kirjad. Arvestatav asjaolu on ka palgakokkulepe. Leping nägi

ette ka lisatasu. Kostja maksis kuni 2005. aasta oktoobrini iga kuu hagejale kokkulepitud palka.

Kokku lepiti ka selles, et kostja tasub kontorikulud ja tehnilise varustuse eest (sh arvuti- ja

telefonikulu). See, et hageja tegeles kostja juures töötades veel teiste projektidega, ei tähenda, et

pooled oleks sõlminud käsunduslepingu. Vaidlusalust lepingut ei saa käsitada käsunduslepinguna ka

vaatamata sellele, et leping ei kajasta töötaja põhi- ja lisapuhkuse kestust. Kostja väidab ekslikult, et

käsunduslepingule on iseloomulik see, et assistendi Gea Mäe valis välja üksnes hageja kostja

osavõtuta. Poolte kirjavahetusest nähtub, et G. Mägi ei olnud hageja assistent, vaid tal oli iseseisev

tööleping. Lepingus on sätestatud tingimus, et tööülesandeid ja kohustusi saab muuta kostja

presidendiga arutatud ja kokkulepitud prioriteete silmas pidades. Seega sai lepingu järgi ülesandeid ja

kohustusi muuta poolte eelneval kokkuleppel, mis on omane töölepingule. Kuigi lepingus on

tingimusi, mis on iseloomulikud ka käsunduslepingule, on siiski ülekaalus need tingimused (töötaja

allumine tööandja juhtimisele ja kontrollile ning kindlaksmääratud kuutöötasu), mille alusel saab

asuda seisukohale, et tegemist on töölepinguga. Kostja ei ole tõendanud, et tegemist on puhtalt

käsunduslepinguga.

Tööleping on sõlmitud kaheks aastaks. Tegemist ei ole töökohustustega, mille täitmiseks võimaldaks

töölepingu seaduse (TLS) § 27 lg 2 sõlmida tähtajalise töölepingu. Seega on sellised töötaja olukorda

halvendavad töölepingutingimused TLS § 15 alusel kehtetud. Nõustuda saab kostjaga, et 17. juunil

2005. a sõlmitud leping on lõppenud poolte kokkuleppel 1. novembrist 2005. a. Arvestades poolte

suhtlemist elektronkirjade vahetamise ja telefoni teel, saab kostjale 31. oktoobril 2005. a saadetud

elektronkirja sisust järeldada hageja soovi lõpetada tööleping alates 1. novembrist 2005. a. Samal

päeval on kostja nõustunud lepingu lõpetamisega. Kohtule esitatud kirjavahetusest nähtub, et alates

2005. aasta novembrist on poolte tööõiguslikud suhted ka tegelikult lõppenud.

Hageja palganõue tuleb osaliselt rahuldada. Töölepingu kohaselt on hageja netopalk 19 558 krooni,

millele tuleb arvestada juurde kinnipeetav tulumaks. 2005. aastal oli tulumaksu määraks 24% ning

maksuvaba oli 1700 krooni. Seega on hageja brutopalgaks 25 200 krooni. Septembrikuu eest sai

hageja kokkulepitust vähem 297 krooni 20 senti (brutosummana 368 krooni 50 senti). Oktoobrikuu

eest on palk üldse saamata. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista palk 25 568 krooni

50 senti (25 200 krooni + 368 krooni 50 senti).

Osaliselt tuleb rahuldada ka hageja viivisenõue palga maksmisega viivitamise eest. Tuginedes kostja

palga maksmise praktikale, võib lugeda palga maksmise kuupäevaks iga järgmise kuu 6. kuupäeva.

Palgaseaduse (PalS) § 35 järgi maksab tööandja palga maksmisega või töötaja pangakontole

ülekandmisega viivitamise eest töötajale iga viivitatud päeva eest viivist 0,5% maksmisele või

ülekandmisele kuulunud palgast. Seega on kostja 2005. aasta septembrikuu palga 368 krooni 50 senti

maksmisega viivitanud 744 päeva ning oktoobrikuu palga 25 200 krooni maksmisega 713 päeva.

Septembrikuu maksmata palgast on 0,5% 1 kroon ja 80 senti päevas ja oktoobrikuu maksmata palgast

on 0,5% 126 krooni päevas. Seega on põhjendatud viivisena kostjalt välja mõista 91 177 krooni

20 senti (1 kroon 80 senti * 744 + 126 krooni * 713).

Hageja nõue 13 978 krooni saamiseks kontorikulude katteks tuleb rahuldada. Töölepingu tingimuste

kohaselt kannab kostja kontoriruumide rendikulud ning kontoritehnikaga seotud kulud (sh üür,

arvutid, printerid, telefonid). Hageja arvestuse kohaselt on tasumata kontorikulu 13 978 krooni.

Tähtsust ei ole sellel, kellele kuulus hageja kasutuses olev mobiiltelefon, millega ta suhtles iga päev

tööalaselt kostjaga.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega kohus mõistis kostjalt välja viivise palga maksmisega viivitamise eest. Juhul kui

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega poolte sõlmitud lepingu tõlgendamise osas, palus

kostja tühistada maakohtu otsuse viivise väljamõistmise osas ja teha uue otsuse, millega mõista

kostjalt hageja kasuks välja viivis 44 krooni 22 senti. Samuti palus kostja juhul, kui kohus leiab, et

hagejal on õigus nõuda viivist palga maksmisega viivitamise eest, vähendada viivist mõistliku

suuruseni arvestades võlaõigusseaduses sätestatud viivisemäära.

5. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata

jätmise osas ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 11. juuli 2008. a otsusega maakohtu otsuse saamata jäänud palga

ja viivise suuruse osas ning tegi uue otsuse, millega mõistis kostjalt hageja kasuks välja palga

186 506 krooni ja viivise palga maksmisega viivitamise eest 91 337 krooni seisuga 16. juuni 2006

ning sealt edasi kuni palganõude täitmiseni 932 krooni iga päeva eest. Ringkonnakohus ei vaadanud

otsust läbi kontorikulude väljamõistmise osas, sest selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega, et pooled sõlmisid töölepingu. Ringkonnakohus

nõustus maakohtu põhjendustega neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel

kordamata. Hageja ja kostja vaheline suhe vastab oma oluliste tunnuste poolest töösuhtele. Hageja

töötas täistööajaga ning täitis tööülesandeid isiklikult, alludes tööülesannete täitmisel kostja

juhtimisele ja kontrollile. Kostja maksis töövahendite eest, töö tegemisega kaasnev riisiko lasus

täielikult kostjal. Maakohus vastas kõigile kostja esile toodud asjaoludele ning leidis õigesti, et ükski

neist ei tõenda töösuhte puudumist.

TLS §-st 76 ei tulene, et töölepingu lõpetamise avaldusele on sätestatud kohustuslik kirjalik vorm,

mille järgimata jätmisel oleks poolte tahteavaldus tühine. TsÜS § 78 lg 3 kohaselt võib kirjaliku

lepingu puhul lepingust tulenevad kirjalikud tahteavaldused edastada ka muul viisil, mis võimaldab

tahteavaldust kirjalikult taasesitada. Seega saab aktsepteerida elektronkirja teel edastatud töölepingu

lõpetamise avaldusi. Tahteavalduse kirjalik taasesitamine võimaldab kohtul hiljem vaidluse korral

selle sisu hinnata. Nõustuda ei saa aga maakohtu hinnanguga, et vaidlusalune tööleping lõppes poolte

kokkuleppel alates 1. novembrist 2005. a. 31. oktoobril 2005 kostjale saadetud elektronkirjast ja

samal päeval sellele saadetud vastusest eeltoodud järeldust teha ei saa. Hageja 31. oktoobri 2005. a

elektronkiri ei sisalda tingimusteta avaldust töölepingu lõpetamiseks. Töötaja kirjalikku pöördumist

tööandja poole töölepingu lõpetamise küsimuses (nt töö vähenemisel või tööseisaku korral) ei saa

vaadelda ettepanekuna lõpetada tööleping poolte kokkuleppel, kui see pöördumises sõnaselgelt ei

väljendu. Praegusel juhul oli hageja pöördumine tingitud sellest, et kostja ei tasunud õigel ajal

kontorikulusid ning hageja oli olukorras, kus ta pidi tasuma kostja kulud oma säästudest. Hageja kirja

saab käsitada ettepanekuna pidada läbirääkimisi töösuhte lõpetamise ning tekkinud probleemide

lahendamise üle. Kõnealune kiri ei ole käsitatav töölepingu lõpetamise avaldusena. Ka hageja

viitamist oma õigusele lõpetada tööülesannete täitmine seniks, kuni kostja ei täida oma kohustusi, ei

saa pidada töölepingu lõpetamise avalduseks. Tegelikkuses ei peatanud hageja oma tööülesannete

täitmist, vaid see muutus osaliselt võimatuks kostja tegevuse tõttu, kes sulges oma elektronposti

aadressi. Seejuures ei toonud kostja põhjenduseks mitte töölepingu lõpetamist, vaid elektronposti

täitumist üle lubatud kvoodi. Hageja nõuet katta kulud ja tasuda oktoobrikuu palk, ei saa pidada

lõpparve nõudeks, veel vähem töölepingu lõpetamise tahteavalduseks. Samamoodi ei sisalda kostja

31. oktoobri 2005. a vastuskiri tingimusteta nõusolekut töölepingu lõpetamiseks. Töölepingu

lõpetamise alused ja kord on ammendavalt sätestatud töölepingu seaduses. Töölepingu lõpetamine

vajab sellekohast vormistamist, kusjuures vormistamise kohustus on TLS § 73 järgi tööandjal. Kostja

ei saanud arvata, et hageja loeb töösuhte lõppenuks, sest hageja nõudis palga jätkuvat maksmist.

Eeltoodu alusel ei ole vaidlusalune tööleping lõppenud, vaid on alates 5. maist 2006. a peatunud

hageja sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusel viibimise tõttu.

Kuivõrd tööleping ei ole lõppenud, jättis maakohus vääralt kostjalt hageja kasuks välja mõistmata

saamata jäänud palga. Samuti võttis maakohus hageja brutopalga suuruse arvutamisel valesti arvesse

maksuvaba tulu ning mõistis 2005. aasta septembri ja oktoobri eest välja vähem palka.

Tulumaksuseaduse § 42 lg 1 kohaselt arvatakse palgast enne kinnipeetava tulumaksu arvutamist

maha 1/12 tulumaksuseaduse §-s 23 sätestatud maksuvabast tulust vaid juhul, kui selleks on

maksumaksja ühekordne kirjalik avaldus. Kuivõrd hageja ei ole sellist avaldust kostjale esitanud, ei

saa netopalga brutopalgaks ümberarvutamisel maksuvaba tulu arvesse võtta. Hageja netopalgaks oli

19 558 krooni kuus. Ümberarvestatuna brutopalgaks on hageja palk 26 530 krooni (arvestades, et

tulumaksumäär oli 2005. aastal 24%, kogumispension 2%, töötaja töötuskindlustus 1% ning

maksuvaba tulu ei tule arvesse võtta). Hagejal jäi 2005. aasta septembri ja oktoobri eest saamata

kokku 27 326 krooni. Kuivõrd maakohus mõistis hageja kasuks välja 25 568 krooni 50 senti, tuleb

hagejale 2005. aasta septembri ja oktoobri eest lisaks välja mõista 1757 krooni 50 senti. Kokku tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista 186 506 krooni saamata jäänud palka.

Viivist tuleb vähendada, sest see on osaliselt aegunud. Kostja esitas 21. jaanuaril 2008. a

viivisenõudele aegumise vastuväite. TsMS § 651 lg 2 kohaselt saab kostja taotleda aegumise

kohaldamist esimest korda ka ringkonnakohtus. Tulenevalt individuaalse töövaidluse lahendamise

seaduse (ITVS) § 6 lg-st 1 on viivisenõude esitamise tähtaeg neli kuud. Maakohus tuvastas, et palga

maksmise kuupäevaks oli iga järgmise kuu 6. kuupäev ja seda asjaolu ei ole vaidlustatud. Hageja

saab nõuda viivist 2005. aasta septembri, oktoobri, novembri, detsembri ja 2006. aasta jaanuari palga

maksmisega viivitamise eest tagasiulatuvalt neli kuud alates hagi esitamisest 19. juunil 2006 (s.o hagi

koostamise kuupäeva seisuga 118 päeva eest). Seega tuleb hageja viivisenõudest rahuldada

2005. aasta septembri palga osas 472 krooni (4 krooni * 118). Oktoobri, novembri, detsembri ja

2006. aasta jaanuari palga osas tuleb hageja viivisenõudest rahuldada 15 652 krooni 70 senti

(132 krooni 65 senti * 118) iga kuu eest. Viivis nimetatud kuude eest on kokku 63 082 krooni

80 senti. 28 254 krooni 45 sendi suurune viivisenõue 2006. aasta veebruari, märtsi ja aprilli palga

maksmisega viivitamise eest ei ole aegunud. Eeltoodu alusel tuleb hageja viivisenõudest rahuldada

16. juuni 2006. a seisuga 91 337 krooni 25 senti (63 082 krooni 80 senti + 28 254 krooni 45 senti),

millele lisandub 0,5% 186 506 kroonist, s.o 932 krooni iga päeva eest alates 17. juunist 2006. a kuni

palganõude rahuldamiseni. Kostja alternatiivselt esitatud viivise vähendamise nõue tuleb jätta

TsMS § 652 lg 4 alusel tähelepanuta, sest kostjal ei ole õigust tugineda viivise ebamõistlikule

suurusele ning nõuda viivise vähendamist esimest korda apellatsiooniastmes. Kostja ei ole maakohtus

tuginenud viivisenõude ebamõistlikule suurusele ega taotlenud viivise vähendamist.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kassatsioonkaebuses palub kostja ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus mõistis

kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud palga ja 91 337 krooni viivist palga maksmisega

viivitamise eest ning alates 17. juunist 2006. a kuni palganõude täitmiseni 0,5% palganõudest iga

palga maksmisega viivitatud päeva eest. Samuti palus kostja juhul, kui kohus leiab, et hagejal on

õigus nõuda viivist palga maksmisega viivitamise eest, vähendada viivist mõistliku suuruseni,

arvestades võlaõigusseaduses sätestatud viivisemäära. Kostja palub saata asi uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule, kui Riigikohus ei pea võimalikuks ise otsust teha.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et pooled sõlmisid töölepingu. Ringkonnakohus ei järginud lepingu

tõlgendamisele sätestatud reegleid ning ei arvestanud asjas tähtsaid asjaolusid ning kostja esitatud

tõendeid. Poolte suhte töösuhteks lugemise välistab eelkõige lepingu p 3(g). Selle kohaselt on hageja

töö kostja juures seotud partnerlusega kostja ja kolmanda isiku vahel, töölepingu seadus aga ei sätesta

tööandjale õigust lõpetada töölepingut tööandja ja kolmanda isiku koostöö lõppemise tõttu. Kostja

esitas 18. mai ja 31. juuli 2005. a elektronkirjad, millest nähtus poolte suhte iseloom, kuid kohtud

neid menetlusse ei võtnud. Kostja lähtus kogu lepingu kestuse ajal sellest, et pooled sõlmisid

tsiviilõigusliku lepingu ja hageja hakkab esitama kostjale oma teenuste eest arveid. Kostja on

välismaa juriidiline isik ning juhindus hageja juristi nõuannetest. Seega ei saanud talle panna

tõendamiskoormust, mis tuleneb TLS §-st 8. Kuna pooled sõlmisid käsunduslepingu, ei saanud

kohtud kohaldada tööandja vastutuse kohta käivaid töölepingu seaduse ja palgaseaduse sätteid.

Ringkonnakohus leidis valesti, et poolte suhe ei ole lõppenud. Hageja tahe tööleping lõpetada tuleneb

tema 20. oktoobri 2005. a, samuti 24. oktoobri ja 31. oktoobri 2005. a elektronkirjadest. Samuti rajas

ringkonnakohus otsuse asjas uurimata tõendile. Toimikus ei ole tõendit selle kohta, et hageja nõudis

palga jätkuvat maksmist ning saatis 16. jaanuaril 2006. a kostjale arvestuse seisuga 31. detsember

2005. a. Isegi kui leping ei oleks lõppenud hageja tahteavalduse alusel, oleks see lõppenud tähtaja

möödumise tõttu hiljemalt 17. juunil 2007. a. Kuivõrd töölepingu lõpetamisega lõpeb palga

maksmine ja võimalik palga maksmisega viivitamine, siis mõistis ringkonnakohus alusetult kostjalt

välja viivise aja eest pärast 17. juunit 2007. a.

Ringkonnakohus rahuldas kostja taotluse viivisenõudele aegumise kohaldamiseks, kuid eksis

aegumistähtaja arvutamisel. Lähtuvalt ITVS § 7 lg-st 1 tuleb lugeda viivisenõude aegumise tähtaja

alguseks päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Arvestades samas

seaduses sätestatud aegumistähtaegasid, ei ole hagejal õigust nõuda viivist palga maksmisega

viivitamise eest 2005. aasta septembri, oktoobri, novembri, detsembri ja 2006. aasta jaanuari palga

osas.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta kostja alternatiivse nõude viivise vähendamiseks.

Ringkonnakohus leidis ekslikult, et kostja ei saa tugineda viivise ebamõistlikule suurusele ning nõuda

selle vähendamist, sest ta pole esitanud sellist nõuet esimese astme kohtus. Juhul kui Riigikohus asub

seisukohale, et pooled sõlmisid töölepingu ning hagejal on õigus nõuda viivist palga maksmisega

viivitamise eest, palub kostja vähendada viivist mõistliku suuruseni, arvestades võlaõigusseaduses

sätestatud viivisemäära.

8. Vastuses kassatsioonkaebusele vaidles hageja sellele vastu ning leidis, et ringkonnakohus kohaldas

õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud menetlusõiguse norme.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ja § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu osas, millega kohus mõistis hagejalt kostja kasuks

välja viivise palga maksmisega viivitamise eest. Asi tuleb selles osas saata uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

10. Pooled vaidlevad eelkõige nendevahelise lepingulise suhte olemuse üle. Maakohus hindas

vaidlusaluse õigussuhte olemust ja leidis, et 17. juunil 2005. a allkirjastatud leping on käsitatav

töölepinguna ning asjas on seega kohaldatavad töölepingu seaduse sätted. Tuginedes TsMS § 654 lg-

le 6, järgis ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi, asudes seisukohale, et pooled sõlmisid

töölepingu. Kolleegium nõustub eeltoodud järeldusega.

Vaidlusaluse kokkuleppe õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas

VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendamisreeglitega (vt selle kohta nt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-24-06, p 10, 12. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-06, p-d 17 ja 18).

Kohtud on järginud viidatud sättes esitatud tõlgendamisreegleid. Kontrollimaks õigussuhte vastavust

töösuhtele, analüüsisid kohtud vaidlusaluse lepingu tingimusi, samuti poolte käitumist. Kohtud

kaalusid eelkõige, kes korraldas ja juhtis tööprotsessi, kes maksis töövahendite eest, milline tähendus

oli assistendi kasutamisel, kuidas oli töölepingus vormistatud lepingu tähtaeg ja puhkuse andmine

ning kuidas oli kokku lepitud palga maksmine. Kohtud andsid oma seisukoha kujundamisel hinnangu

ka asjaoludele, et hageja tegutses paralleelselt mitme projektiga, mis ei olnud kostja tegevusega

seotud, ning et lepingu tingimusi sai muuta kostja prioriteete järgides.

Lepingu olemuse kindlaksmääramisel arvestasid kohtud ka TLS §-s 8 sätestatuga. Selle sätte kohaselt

loetakse vaidluses lepingu olemuse üle, et pooled sõlmisid töölepingu, kui väidetav tööandja ei

tõenda vastupidist või kui pole ilmne, et pooled sõlmisid teistsuguse lepingu. Maakohus märkis

õigesti, et kuigi lepingus on tingimusi, mis on iseloomulikud tsiviilõiguslikule suhtele, on siiski

ülekaalus need tingimused, millest saab järeldada, et pooled sõlmisid töölepingu. Ka ei ole kostja

tõendanud, et leping on üheselt määratletav tsiviilõigusliku lepinguna. Kolleegium kordab siinkohal

14. juunil 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-3-05 tehtud otsuse p-s 18 väljendatud seisukohta, mille

kohaselt juhul, kui poolte kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui ka mõne muu tsiviilõigusega

reguleeritava lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja

tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte sõlmitud leping lugeda

töölepinguks. Vastuseks kostja kassatsioonkaebuse väitele TLS § 8 kohaldamise kohta märgib

kolleegium lisaks, et kostja esiletoodud asjaolud (kostja on välismaa juriidiline isik ning juhindus

hageja juristi nõuannetest) ei saa mõjutada viidatud paragrahvis kehtestatud tõendamiskoormuse

jagunemise reeglit.

Nõustuda võib kassatsioonkaebuse väitega, et kohtud ei ole otsuses käsitlenud vaidlusaluse lepingu

punkti, mille kohaselt oli lepingu kehtivus pandud sõltuvusse teisest lepingust (partnerlus kostja ja

kolmanda isiku vahel). Kolleegiumi arvates ei väära eeltoodu kohtute lõppjäreldust pooltevahelise

suhte õigusliku olemuse kohta. Asjaolu, et hagejaga sõlmitud lepingu kehtivus sõltus poolte suhte

välisest asjaolust, ei tähenda, et leping ei ole tööleping.

11. Põhjendamatu on kostja kassatsioonkaebuse väide, et kohtud rikkusid menetlusõiguse norme,

jättes pooltevahelist õigussuhet iseloomustavad tõendid (18. mai ja 31. juuli 2005. a elektronkirjad)

tähelepanuta.

18. mai 2005. a elektronkirja esitas kostja maakohtu 29. augusti 2007. a istungil. Maakohus tagastas

tõendi kostjale põhjusel, et see esitati hilinenult ning kostja ei ole tõendi hilisemat esitamist

põhjendanud. Kostja esitas kõnealuse tõendi uuesti apellatsioonkaebuse lisana. TsMS § 652 lg 3 p 2

järgi hindab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuses hindamata tõendeid üksnes juhul, kui seda

tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Seega

toimis ringkonnakohus kooskõlas eeltoodud sättega, kui jättis tõendi asja juurde võtmata, märkides

17. juuni 2008. a istungiprotokolli kohaselt, et kostja ei põhjendanud, miks ta ei saanud esitada

tõendit maakohtule õigel ajal. Kolleegium juhib tähelepanu ka TsMS §-le 333, mille kohaselt võib

menetlusosaline esitada hiljemalt kohtuistungi lõpus, kus rikkumine toimus, või rikkumisele

järgnenud esimeses kohtule esitatud menetlusdokumendis, vastuväite kohtu poolt menetlussätte

rikkumisele. Vastasel juhul kaotab menetlusosaline õiguse sellele rikkumisele tugineda ka otsuse

peale edasi kaevates. Samuti sätestab TsMS § 652 lg 6, et pool ei või apellatsiooniastmes tugineda

asjaolule, et esimese astme kohus rikkus menetlusõiguse normi, kui ta ei esitanud esimese astme

kohtus sellele õigel ajal vastuväidet (TsMS 333). Kostja ei ole maakohtu tegevusele esimese astme

menetluses vastuväidet esitanud.

31. juuli 2005. a elektronkirja esitas kostja toimikumaterjalide kohaselt esimest korda

apellatsioonkaebuse lisana. TsMS § 652 lg 4 teise lause järgi, kui pool uue asjaolu või tõendi

esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul,

kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega

nõus. Kuivõrd kostja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ta ei saanud kõnealust tõendit

esitada maakohtus (kostja märgib ekslikult, et esitas 31. juuli 2005. a tõendi maakohtu 29. augusti

2007. a istungil), jättis ringkonnakohus õigesti tõendi vastu võtmata.

12. Kolleegium ei nõustu kostja kassatsioonkaebuse väitega, et kohtule esitatud elektronkirjadest

tulenevalt saab lugeda pooltevahelise töösuhte lõppenuks. Ringkonnakohus kohaldas õigesti

materiaalõiguse norme, leides, et töölepingu seaduse kohaselt ei saa lugeda töölepingut faktiliselt

lõppenuks, sest töölepingu lõpetamine tuleb tööandjal nõuetekohaselt vormistada (TLS § 73).

Eeltoodu on kooskõlas 29. mail 2002. a tsiviilasjas nr 3-2-1-65-02 tehtud Riigikohtu otsuse p-s 11,

samuti 16. jaanuaril 2008. a tsiviilasjas nr 3-2-1-136-07 tehtud otsuse p-s 11 väljendatud seisukohaga.

Ekslik on kostja viide sellele, et pooltevaheline õigussuhe pidanuks lõppema tähtaja möödumise tõttu

hiljemalt 17. juunil 2007. a. Ringkonnakohus on põhjendatult nõustunud maakohtu seisukohaga TLS

§ 27 lg 2 ja § 15 kohaldamisel. Samuti on väär kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus

rikkus TsMS § 436 lg-t 3, kui rajas oma seisukoha töösuhte jätkumise kohta asjas uurimata tõendile

(16. jaanuari 2006. a kiri). Hageja lisas hagiavaldusele kostjalt hageja pangakontole laekunud

summade ning kulude koondarvestuse alates 2005. aasta juunist (I kd, tlk 24-26), märkides, et ta

saatis selle elektronposti teel kostjale 16. jaanuaril 2006. a ning tagasiside puudumisel teist korda

15. veebruaril 2006. a. Kostjal oli seega võimalus eeltoodud väitele vastu vaielda.

13. Põhjendatud on kostja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus on eksinud hageja

viivisenõudele aegumise kohaldamisel.

PalS § 35 kohaselt toob palga maksmisega viivitamine tööandjale kaasa viivise maksmise kohustuse.

ITVS § 7 sätestab, et nõude esitamise tähtaeg algab päeval pärast selle päeva saabumist või sündmuse

toimumist, mil töötaja või tööandja sai või pidi saama teada oma õiguste rikkumisest. Kolleegium on

selgitanud viidatud sätete kohaldamist 2. novembril 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-103-05 tehtud otsuse

p-s 18. Riigikohus märkis, et palga ja viivise omavahelise seose tõttu tuleb lugeda viivisenõude

aegumise tähtaja alguseks päev, mil tööandja jättis töötajale palga tähtaegselt välja maksmata. Seega

palga- ja viivisenõude aegumistähtajad algavad samal ajal, kuid aegumistähtaja pikkus on nendel

nõuetel erinev. Vältimaks aegumise kohaldamist, peab töötaja viivisenõude esitama nelja kuu jooksul

alates töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

Eeltoodust tulenevalt leidis ringkonnakohus õigesti, et ITVS § 6 lg 1 järgi on viivisenõude esitamise

tähtaeg neli kuud, kuid eksis aegumistähtaegade arvutamisel. Hageja nõudis viivist 2005. aasta

septembri, oktoobri, novembri, detsembri ja 2006. aasta jaanuari, veebruari, märtsi ja aprilli palga

maksmisega viivitamise eest. Kohtud on tuvastanud, et palga maksmise kuupäevaks oli iga järgmise

kuu 6. kuupäev. Seega pidid viivisenõuded 2005. a 6. oktoobril, 6. novembril, 6. detsembril ning

2006. a 6. jaanuaril, 6. veebruaril, 6. märtsil, 6. aprillil ja 6. mail väljamaksmisele kuuluva palga osas

aeguma vastavalt 2006. a 7. veebruaril, 7. märtsil, 7. aprillil, 7. mail, 7. juunil, 7. juulil, 7. augustil

ning 7. septembril. Arvestades, et hageja esitas oma nõude 19. juunil 2006. a, tuleb ringkonnakohtul

asja uuel arutamisel otsustada, milliste kuude osas on hageja viivisenõue aegunud.

14. Ringkonnakohus kohaldas õigesti TsMS § 652 lg-t 4, kui jättis kostja apellatsioonkaebuses

alternatiivselt esitatud viivise vähendamise nõude tähelepanuta. Viidatud sätte kohaselt peab pool uue

asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust oma kaebuses või vastuses põhjendama ja kohtu nõudmisel

põhistama. Kui pool uue asjaolu või tõendi esitamise lubatavust ei põhjenda või ei põhista, jätab

kohus selle tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks

lahendamiseks ja vastaspool on tõendi vastuvõtmisega nõus. Kuivõrd kostja ei taotlenud viivise

vähendamist maakohtus, siis ei olnud ta õigustatud seda taotlema apellatsioonimenetluses.

15. Kolleegium juhib tähelepanu, et tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 peavad ka töösuhtes

töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et

võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest

lähtuvalt vastuvõtmatu. Viidatud sättest tulenevalt ei ole hea usu põhimõttega kooskõlas olukord, kus

õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi. Kolleegium osutab 14. juunil 2005. a tsiviilasjas nr 3-2-1-66-

05 tehtud otsuse p-s 23 väljendatud seisukohale, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka

seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt

tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse,

kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu

eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite

seisukohast (nt on ülekohtune). Olenevalt tuvastatud asjaoludest pidas kolleegium viidatud lahendis

põhimõtteliselt võimalikuks ka olukorda, kus hea usu põhimõttega vastuolus olevaks osutub

viivisenõue üksnes mingi ajavahemiku eest.

Kolleegium märgib, et palga maksmisega viivitamise eest tööandja vastutust kehtestav PalS § 35

teenib tööandja distsiplineerimise eesmärki, kuid seaduses nõutud viivise maksmine ei tohi muutuda

tööandjat ebaproportsionaalselt koormavaks karistuseks. Toimiku materjalidest nähtub, et hageja

pöördus 17. juuni 2005. a lepingust tulenevate nõuetega kohtusse alles 7,5 kuu möödudes ajast, mil

pooled vahetasid tööülesannete täitmise lõpetamisega seoses elektronkirju. Samas tuleb arvestada, et

töölepingu seaduse kohaselt on töölepingu lõpetamise vormistamine tööandja kohustuseks.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel arutamisel eeltoodut arvestades ja poolte käitumist hinnates kaaluda,

kas hageja viivisenõue võib osutuda (nt osaliselt) hea usu põhimõtte vastaseks.

16. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

17. Kostja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Vaadeldavas asjas on kautsjoni tasunud kostja eest Advokaadibüroo Seppik & Sirel

OÜ. Alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiv TsMS § 149 lg 8 sätestab, et kautsjon tagastatakse avalduse

lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema

korraldusel muule isikule. Sellise avalduse või kaebuse esitamisel, millelt tuleb maksta kautsjonit,

tuleb avalduses või kaebuses märkida, kellele ja millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Tulenevalt viidatud sättest tuleb kostjal kautsjoni tagastamiseks teatada Riigikohtule, kellele ja

millisele pangakontole tuleb kautsjon tagastada.

Ants Kull, Lea Laarmaa, Jaak Luik