3-3-1-102-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-102-08

Otsuse kuupäev

5. märts 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Aleksandr Dorožko kaebus Tallinna Vangla peale kirjaümbrike

võetuse akti koostamata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks ja

akti väljastamiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-08-652

Menetluse alus Riigikohtus

Aleksandr Dorožko kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Aleksandr Dorožko kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 14. oktoobri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-652 ja jätta

jõusse Tartu Halduskohtu 1. augusti 2008. a otsus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aleksandr Dorožko sai Tallinna Vanglas 28. jaanuaril 2008 kuus kirja - kolm Tallinna

Halduskohtult, ühe Tartu Vanglalt, ühe Murru Vanglalt ja ühe eraisikult. 28. jaanuaril 2008 koostatud

akti kohaselt võeti sellel päeval A. Dorožkolt ära üks ümbrik. 29. jaanuaril 2008 sai A. Dorožko kolm

kirja - ühe Tartu Vanglalt ja kaks eraisikutelt. Sel päeval koostatud akti kohaselt võeti A. Dorožkolt

ära kaks ümbrikku.

2. A. Dorožko esitas 30. jaanuaril 2008 vaide, milles taotles Tallinna Vangla poolt toimingu

sooritamist. Justiitsministeerium jättis 27. märtsi 2008. a vaideotsusega nr 11-1/1689 A. Dorožko

vaide rahuldamata.

3. A. Dorožko esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus kohtul kohustada Tallinna Vanglat

sooritama toiming - väljastama A. Dorožkolt äravõetud kirjaümbrike kohta võetuse aktid. Kaebaja

märgib, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 63 lg 2 alusel koostatakse kinnipeetavalt äravõetud

eseme kohta akt kahes eksemplaris, millest üks eksemplar antakse kinnipeetavale allkirja vastu.

Kohustus lasub vanglal ning kinnipeetav ei pea ise akti nõudma. Kuna tembeldatud kirjaümbrik on

infokandja (ärasaatmise postkontori tempel, kuupäev, sihtkoha postitempel, kuupäev, adressaadid ja

saatja aadressid), siis peab vangla infokandja äravõtmist kinnitama tõendiga, mida saab vajaduse

korral kasutada vaidluses. Kinnipeetaval on õigus kontrollida, kas vangla täidab õigusaktiga talle

pandud kohustust edastada kiri kinnipeetavale kolme päeva jooksul (VSkE § 49). Seega leiab

kaebaja, et võetuse akti väljastamine on igati õigustatud. Kaebuse esitamise põhjendatud huvina

märkis A. Dorožko lisaks preventiivse eesmärgi, et edaspidi taolised toimingud (tegevusetus) ei

korduks.

4. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt hakati Justiitsministeeriumi

antud juhiste kohaselt Tallinna Vanglas alates 1. novembrist 2007 jagama kirju kätte selliselt, et

ümbrik, mille sees kiri tuleb, võetakse ära. Kui kinnipeetaval ei ole saatja aadressi, tuleb võimaldada

talle selle ümberkirjutamine ja seejärel kirjaümbrikud ära võtta. Pärast ümbriku äravõtmist

koostatakse akt kõikide sel päeval ära võetud ümbrike kohta korraga. Akti märgitakse kuupäev ja

ajavahemik, kambri number, kinnipeetava nimi ja kinnipeetavalt ära võetud ümbrike arv.

A. Dorožkole on 12. veebruaril 2008 kirjalikult selgitatud, et iga kord vormistatakse ümbrike

äravõtmise kohta akt ja selle koopiat on võimalik Tallinna Vanglalt taotleda. Kaebaja ei ole

sellekohast taotlust esitanud. Õigusaktidest ei tulene nõuet, et eseme äravõtmise kohta koostatud

aktist tuleks üks eksemplar või koopia automaatselt kinnipeetavale väljastada. Ümbrikud võetakse ära

VSkE § 461 tõlgendamise tulemusena ning selle kohta ei koostata haldusakti.

Vangla säilitab vastavalt VSkE §-le 73 äravõetud esemete, sh kirjaümbrike kohta koostatud akte kolm

aastat. VSkE § 50 lg 1 alusel edastatakse kiri kinnipeetavale allkirja vastu kirja vanglasse saabumisest

kolme päeva jooksul. A. Dorožko saab postitemplit ümbrikul kontrollida, kui vanglaametnik kirja

edastab, sest ümbrik avatakse kinnipeetava juuresolekul ja tal on võimalik sellelt üles kirjutada kõik

andmed.

Vangistusseaduse (VangS) § 29 kohaselt avatakse kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad

kirjad vanglaametnike juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille omamine on vangla

sisekorraeeskirjaga keelatud. Kinnipeetavale saadetud kirju vanglaametnikud ei loe.

Vanglaametnikud ei võta ära kinnipeetavate kirjaümbrikke, mille on saatnud prokuratuur, kohus,

Justiitsministeerium, politsei, advokaat, notar või vangla.

28. ja 29. jaanuaril võeti A. Dorožkolt kokku ära kolm ümbrikku ning nende äravõtmise kohta

koostati mõlemal päeval akt, mille on kinnitanud direktori asetäitja. Seega toimus ümbrike

äravõtmine õiguspäraselt ja A. Dorožkole ei ole väljastatud ümbrike äravõtmise akti põhjusel, et ta ei

esitanud vastavasisulist taotlust.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 1. augusti 2008. a otsusega kohtuasjas nr 3-08-652 kaebuse,

tunnistas õigusvastaseks 28. jaanuaril 2008 ja 29. jaanuaril 2008 ümbrike äravõtmisel koostatud

aktide kaebuse esitajale mitteväljastamise ning kohustas Tallinna Vanglat viie kalendripäeva jooksul

kohtuotsuse jõustumisest arvates väljastama kaebajale 28. jaanuaril 2008 ja 29. jaanuaril 2008

koostatud kirjaümbrike võetuse aktid.

Otsuse põhjenduste kohaselt sätestab VangS § 29 lg 1, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt

saadetavad kirjad avab vanglaametnik kinnipeetava juuresolekul ning sealt võetakse ära esemed,

mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. VSkE § 63 lg 2 sätestab, et

kinnipeetavalt äravõetud asjade ja dokumentide kohta koostatakse akt kahes eksemplaris, millest üks

antakse kinnipeetavale allkirja vastu. Kui vangla loeb kirjaümbriku vanglas keelatud esemeks, mis

tuleb ära võtta, siis tuleb võetuse akti koostamisel kohaldada VSkE § 63 lg 2 nõudeid. VSkE § 63

pealkirjast ei nähtu, et antud paragrahv kohaldub ainult esmakordselt vanglasse saabuvate

kinnipeetavate suhtes. Kinnipeetavatelt keelatud asjade äravõtmise vajadus võib tekkida ka

vangistuses viibimise ajal, näiteks ka juhul, kui muutub keelatud asjade nimekiri. Ka sel juhul kuulub

kohaldamisele VSkE § 63 lg 2.

Kaebajale tulnuks anda üks eksemplar aktist vastavalt VSkE § 63 lg-s 2 sätestatud nõuetele. Akti

mitteväljastamine kinnipeetavale oli õigusvastane. Kinnipeetavalt äravõetud asju kajastava akti

kinnipeetavale allkirja vastu kätteandmise eesmärk on vältida hilisemaid vaidlusi selle üle, millised

asjad täpselt ära võeti. Erinevalt Tallinna Vangla praktikast väljastab Tartu Vangla kinnipeetavale

koheselt ühe eksemplari ka kirjaümbrike äravõtmise aktist.

VSkE § 70 reguleerib pakist äravõetud esemega toimimist ja pakist äravõetud eseme kohta akti

koostamist, mitte pakendi enda äravõtmist. Kui vangla võtab kinnipeetavale adresseeritud

kirjaümbrikud ära tulenevalt sellest, et loeb need keelatud esemeteks, tuleb nende äravõtmisel järgida

VSkE § 63 lg 2 nõudeid.

6. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada Tartu Halduskohtu 1. augusti

2008. a otsuse ning teha uue otsuse, millega jätta A. Dorožko kaebus rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse kohaselt sätestab VSkE § 461, et vanglas käsitatakse kirjana paberkandjal

esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel. Sätte

grammatiline tõlgendus ei välista võimalust, et vangla võtab ära kirjaümbrikud, mille sees kiri

saabub. Ümbrik on selline ese, mis ei mahu VSkE § 461 kirja definitsiooni alla ning mis seetõttu on

võimalik ära võtta sarnaselt kirja sees tulnud ajakirjade, ristsõnade jms-ga.

VSkE § 50 lg 3 kohaselt võtab vanglaametnik kinnipeetavale saabunud kirjast ära esemed, mis ei ole

VSkE § 461 kohaselt kirjana käsitatavad. Äravõetud esemete suhtes kohaldatakse VSkE §-de 70, 72

ja 73 sätteid. VSkE § 70 lg 2 sätestab, et kui äravõetud eseme väärtus on alla saja krooni, siis ese

võõrandatakse, hävitatakse või kantakse riigieelarve tuludesse. VSkE § 72 lg 2 kohaselt märgitakse

vanglaametniku koostatud eseme äravõtmise akti eseme kirjeldus, kuupäev ja kellaaeg, saaja nimi,

saatja nimi, ettepanek eseme hävitamise kohta ja akti koostaja nimi.

Tallinna Vangla rõhutas, et taotluse olemasolul oleks ta väljastanud A. Dorožkole ümbrike võetuse

aktid viie tööpäeva jooksul, kuid kaebaja ei ole taotlust esitanud.

7. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 14. oktoobri 2008. a otsusega kohtuasjas nr 3-08-652

apellatsioonkaebuse, tühistas Tartu Halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis A. Dorožko

kaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt oli kohustamiskaebuse lahendamiseks vajalik välja selgitada, kas

Tallinna Vanglale tulenes vangistusseadusest või vangla sisekorraeeskirjast kohustus anda koheselt

üks eksemplar ümbrike äravõtmise kohta koostatud aktist A. Dorožkole või mitte. Asja materjalidest

nähtuvalt on Tallinna Vangla kirjaümbrike äravõtmise osas selgitanud, et ümbrik on ese, mis ei mahu

VSkE §-s 461 toodud kirja definitsiooni alla ja mis seetõttu võetakse ära VSkE § 50 lg 3 alusel, mis

omakorda viitab esemete äravõtmise akti koostamise osas VSkE §-dele 70, 72 ja 73. VSkE §-d 70-73

ei näe ette, et vangla peaks kinnipeetava taotluseta alati väljastama ühe eksemplari ümbrike

äravõtmise aktist ka kinnipeetavale, kellelt ümbrikud ära võeti. Asjaolu, et vangla esindaja viitas

halduskohtu istungil sellele, et kinnipeetavatele saabunud kirjade ümbrikke üritatakse kasutada

vanglasse narkootilise aine toimetamiseks, millest võib tekkida oht vangla julgeolekule, ei tähenda

ringkonnakohtu hinnangul, et Tallinna Vangla käsitaks kirjaümbrikke VangS § 15 lg 2 p 3 ja § 29 lg 1

mõistes kinnipeetavale keelatud esemena, mis tuleb kinnipeetavalt ära võtta VSkE § 63 alusel ja

selles paragrahvis sätestatud korras. VSkE § 50 lg 3 ja §-d 70-73 moodustavad VSkE §-ga 63

võrreldes eriregulatsiooni.

Kuna vangistusseadus ega VSkE §-d 70-73 ei kohusta vanglat väljastama automaatselt ühte

eksemplari ümbrike äravõtmise aktist kinnipeetavale, puudub alus tunnistada Tallinna Vangla vastav

toiming õigusvastaseks või kohustada vanglat sooritamata toimingu sooritamiseks. Põhjendatud on

apellandi väide, et ümbrike võetuse aktist koopia saamiseks tuleb kinnipeetaval esitada vanglale

vastav taotlus (teabenõue), pärast mida soovitud aktid ka väljastatakse. Toimiku materjalidest

nähtuvalt ei ole A. Dorožko esitanud Tallinna Vanglale kirjalikku taotlust temalt 28. ja 29. jaanuaril

2008 ära võetud ümbrike kohta koostatud aktist koopia saamiseks. A. Dorožko esitatud vaiet ei saa

ringkonnakohtu hinnangul sellise taotlusena käsitada, kuna tegemist on vaidega, mis HMS §-de 70-

73 kohaselt on juba suunatud haldusorgani toimingu vaidlustamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Aleksandr Dorožko esitas Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Kassaator

palub tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jätta jõusse halduskohtu otsuse. Kassatsioonkaebuse

kohaselt

a) ei olnud ümbrikud Tallinna Vanglas 28.-29. jaanuaril 2008 haldusaktiga keelatud esemeteks

tunnistatud, mistõttu võetus oli õigusvastane. VangS § 29 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale saadetud või

tema poolt saadetavad kirjad [---] avatakse vanglaametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning

võetakse sealt ära esemed, mille omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud;

b) ümbrike äravõtmisel, st omandiõiguse piiramisel pidanuks vangla kohe andma kassaatorile

äravõetud esemete kohta vastava akti, lähtudes VSkE § 63 lg-st 2;

c) isegi kui lähtuda ringkonnakohtu poolt viidatud sätetest, pidanuks kohus arvestama ka seda, et

kaebaja küsis ametnikult koheselt akti, st esitas taotluse suuliselt. Samuti võinuks arvesse võtta vaide

esitamist. Kuna vaide eelmenetlust teostab vangla, siis võinuks ta ise HMS § 80 lg 2 alusel vaide

rahuldada ja aktid väljastada. Vangla käitus pahatahtlikult ning ebamõistlikult, kui ta suulisest

taotlusest ning vaidest hoolimata ei esitanud kassaatorile akti koopiat. Sellega rikkus vastustaja HMS

§ 5 lg-t 2, mis sätestab, et haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti

võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.

Õiguskantsleri 28. juuli 2008. a märgukirjas nr 6-3/080628/0805275 õiguskantsler leiab, et VSkE §-

s 461 kirja mõiste piiritlemisel on justiitsminister ületanud VangS § 28 lg 1 volitusnormi piire ning

seega on see formaalselt põhiseadusega vastuolus.

Samuti viitas kassaator õiguskantsleri 29. mai 2008. a ettepanekule rikkumise kõrvaldamiseks (nr 7-

4/071656/0803375). Viidatud ettepanekus märgib õiguskantsler, et kinnipeetavatele saabuvatelt

kirjadelt ümbrike eemaldamise puhul riivatakse eelkõige kinnipeetava omandiõigust (PS § 32 lg 1

ls 1). Lisaks väiksele materiaalsele väärtusele on ümbrikul ka mittemateriaalne väärtus - esiteks

emotsionaalne väärtus (piiratavaks põhiõiguseks on seega õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele,

PS § 26 ls 1) ning teiseks väärtus tõendina haldus- ja/või kohtumenetluses, kus see saab tõendada nt

kirja kättesaamise kuupäeva. Ümbrike kui tõendite keelamine võib riivata PS §-dest 13-15 tulenevat

põhiõigust tõhusale õiguskaitsele. Kohane menetlus põhiõiguste kaitseks hõlmab kindlasti ka õigust

ja võimalust esitada tõendeid enda väidete tõendamiseks. Ettepanekus jõuab õiguskantsler

järeldusele, et ümbrike keelamiseks on kaks varianti: esiteks saab vangla direktor igal konkreetsel

juhul otsustada, kas ümbriku eemaldamine on vajalik või mitte (selleks tuleks anda põhjendatud

haldusakt); alternatiivina võiks vangla direktor kehtestada ümbrike saamise piirangu üldkorraldusega.

9. Tallinna Vangla vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Vastustaja nõustub Tartu Ringkonnakohtu

seisukohtadega. Vanglal ei olnud võimalik A. Dorožkole ümbrike äravõtmise akte väljastada, kuna

kinnipeetav ei esitanud sellekohast taotlust. Taotluse olemasolul oleks Tallinna Vangla väljastanud

A. Dorožkole ümbrike võetuse aktid viie tööpäeva jooksul.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei olnud ümbrikud vaidlustatud toimingu ajal Tallinna Vanglas

keelatud esemeteks tunnistatud, mistõttu oli võetus õigusvastane. Kuigi Tartu Halduskohtule esitatud

kaebuses märkis A. Dorožko, et ei vaidlusta ümbrike äravõtmist, peab kolleegium vajalikuks seda

teemat käsitleda seoses küsimusega, millisel õiguslikul alusel toimub kirjaümbrike äravõtmine

kinnipeetavatelt.

11. VangS § 15 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis (1) ohustavad

inimese julgeolekut, (2) sobivad eriti vara kahjustamiseks või (3) võivad ohustada vangla julgeolekut.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kehtestab kinnipeetavale keelatud asjade loetelu justiitsminister

määrusega ning lõike 4 alusel võib vangla keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud

asjade loetelus, kuid vastavad paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. VangS § 15 lg 3 kohaselt

kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu [---] justiitsminister

määrusega. VangS § 15 lg 4 alusel võib vangla keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole

keelatud asjade loetelus, kuid vastavad käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele.

VangS § 15 lg 2 sätestab küll üldised tingimused, mille esinemisel võib kinnipeetavale aineid ja

esemeid keelata, kuid paragrahvi kolmandast ja neljandast lõikest tuleneb, et keelatud asjade loetelu

kehtestab üldjuhul justiitsminister ning vangla võib kehtestada täiendavaid keelde. Seega ei tulene

VangS § 15 lg-st 2 otseselt, et kõik nimetatud tingimustele vastavad esemed ja ained on

kinnipeetavale keelatud, vaid see eeldab täpsustava üldakti kehtestamist või ad hoc üksikakti

andmist. VSkE § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate

isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke

asju. Jaanuaris 2008 kehtinud VSkE § 63 lg 1 redaktsiooni 1. lause kohaselt võetakse vanglasse

vastuvõetavalt kinnipeetavalt, keda ei tooda sinna teisest vanglast ega arestimajast, ära temaga kaasas

olevad isiklikud asjad, mida tal ei tohi vanglas olla. Kinnipeetavale keelatud esemete ja ainete loetelu

sätestab VSkE § 641, mille ükski punkt ei hõlma kirjaümbrikke. Tallinna Vangla on selgitanud, et

kirjaümbrikke võetakse vanglas ära Justiitsministeeriumi juhiste kohaselt, kuid vaidlust ei ole selles,

et justiitsminister ega vangla ei olnud käsitletavate sündmuste ajaks kehtestanud kirjaümbrikke

puudutavat keelavat õigusakti. Justiitsministeeriumi juhiste näol on tegemist haldusesisese

dokumendiga, mis ei ole suunatud halduseväliste isikute õiguste piiramisele.

12. VangS § 29 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale saadetud või tema poolt saadetavad kirjad, välja

arvatud sama paragrahvi lõigetes 4-5 sätestatud isikutele ja ametiasutustele adresseeritud kirjad,

avatakse vanglaametniku poolt kinnipeetava juuresolekul ning võetakse sealt ära esemed, mille

omamine vanglas on vangla sisekorraeeskirjadega keelatud. VangS § 28 lg 1 2. lause kohaselt toimub

kirjavahetus vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. Jaanuaris 2008 kehtinud VSkE § 461

redaktsiooni kohaselt käsitatakse vanglas kirjana paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud

erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel. Kirjaga võib saata viis marki ja viis

ümbrikku. VSkE § 50 lg 3 järgi võtab vanglaametnik kinnipeetavale saabunud kirjast ära esemed, mis

ei ole VSkE § 461 kohaselt käsitatavad kirjana. Äravõetud esemete suhtes kohaldatakse VSkE § 70,

§ 72 ja § 73 sätteid.

13. Kaebaja on viidanud õiguskantsleri 28. juuli 2008. a märgukirjale nr 6-3/080628/0805275, mille

kohaselt ületas justiitsminister VSkE §-s 461 kirja mõiste piiritlemisel VangS § 28 lg 1 volitusnormi

piire. Volitusnormist ei nähtu sõnaselgelt justiitsministri õigust defineerida kirja mõistet viisil, mis

viiks inimeste põhiõiguste ja -vabaduste piiranguteni. Sättest tuleneb üksnes ministri õigus kehtestada

otsuse tegemisele suunatud menetluskord - toimingute jada, mis on suunatud otsustamiseks vajalike

asjaolude kontrollimisele ja otsustamise muul viisil ettevalmistamisele. Seega on õiguskantsler

seisukohal, et VSkE § 461 on formaalselt põhiseadusega vastuolus.

Kolleegium ei nõustu selle seisukohaga. Justiitsministri õigus reguleerida kirjavahetuse korda võib

hõlmata ka kirja mõiste defineerimist, et tagada kirjavahetuse reguleerimisel kirja mõiste täpne

kasutus. Samas on oluline, et mõiste definitsioon oleks mõistlik ja ei piiraks ebaproportsionaalselt

kinnipeetavate põhiõigusi.

14. Kolleegium ei pea õigeks vastustajapoolset VSkE § 461 tõlgendust, mille kohaselt kirja mõiste ei

hõlma ümbrikku, millega kiri on saadetud. Ei VangS § 29 lg 1 ega ka VSkE § 461 ei võimalda

järeldust, et vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirja mõttes moodustab kirja ainult ümbriku sisu.

Ka ümbrikule võib olla märgitud ainult adressaadile suunatud erasõnum (näiteks võib ümbrikule

kirjutada midagi täiendavat peale saaja ja saatja aadressi) ning ümbrik võib omada adressaadi jaoks

emotsionaalset väärtust. VangS § 29 lg 1 käsitleb kirja avamist ja sellest keelatud esemete äravõtmist,

kirja avades avatakse aga tegelikult ümbrik. Seega hõlmab kirja mõiste vangistusseaduse ja vangla

sisekorraeeskirja mõttes ka kirjaümbrikku.

15. Kirjaümbriku äravõtmine ei ole välistatud, kui ümbrik kujutab endast ohtu vangla julgeolekule.

See eeldaks kinnipeetavatele saadetud erakirjade saatmiseks kasutatud ümbrike selgesõnalist

nimetamist keelatud esemeks justiitsministri või vangla direktori poolt või ad hoc otsust konkreetse

kirjaümbriku äravõtmise kohta seoses julgeolekuohuga. Vanglasiseselt vastava keelu kehtestamine

üldkorraldusega või üksikjuhtumil ümbriku äravõtmise otsuse tegemine VangS § 15 lg 4 alusel eeldab

põhjalikku motiveerimist, kuna tegemist on kinnipeetava õigusi piirava haldusaktiga.

16. Kassaator leiab, et ümbrike äravõtmine toimub VSkE § 63 alusel, mille lõike 2 alusel koostatakse

kinnipeetavalt äravõetud asjade ja dokumentide kohta akt kahes eksemplaris, millest üks antakse

kinnipeetavale allkirja vastu. Vastustaja on seisukohal, et ümbrike äravõtmine toimub VSkE § 70 ja

§ 72 alusel, mis käsitlevad vahistatule saadetud pakist äravõetud esemega toimimist.

17. Vangla põhjendas halduskohtu istungil ümbrike äravõtmist julgeolekukaalutlustega, viidates muu

hulgas VangS § 15 lg 2 p-le 3, mis sätestab, et kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis

võivad ohustada vangla julgeolekut, ja § 15 lg-le 4, mille kohaselt vangla võib keelata täiendavalt

aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad paragrahvi lõikes 2 sätestatud

tingimustele. Apellatsioonkaebuses märkis Tallinna Vangla, et kinnipeetavatelt võetaks ümbrikud

vanglas ära ka juhul, kui puuduks VSkE § 461 tõlgendamise võimalus. Ümbrik ei ole vanglas

keelatud ese, kuid tema abil saab vanglasse toimetada keelatud aineid, mis võivad ohustada vangla

julgeolekut.

18. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et kirjaümbriku kui keelatud eseme äravõtmisel

tuleb akti koostamisel järgida VSkE § 63 lg 2 nõudeid. Kuigi VSkE § 63 lg 1 räägib vanglasse

vastuvõetavalt kinnipeetavalt isiklike asjade äravõtmisest, tuleb analoogia korras VSkE § 63 lg-t 2

kohaldada ka muudel juhtudel, kui juba vanglas viibivalt kinnipeetavalt võetakse ära keelatud

esemeid ning kui tegemist ei ole läbiotsimise käigus leitud esemega. Viimasel juhul reguleeriks

vangla tegevust VangS § 68 ning VSkE §-d 66-69 ja § 71. VSkE § 63 lg 2 kohaselt koostatakse

kinnipeetavalt äravõetud asjade ja dokumentide kohta akt kahes eksemplaris, millest üks antakse

kinnipeetavale allkirja vastu.

19. Vastava akti sisu osas peab kolleegium vajalikuks märkida järgmist. Vangla sisekorraeeskiri ei

täpsusta VSkE § 63 lg 2 alusel antavale aktile esitatavaid vorminõudeid. Siiski leiab kolleegium, et

selleks, et akt võimaldaks tuvastada äravõetud esemeid, peaks aktis sisalduma esemete kirjeldus.

Äravõetava eseme kirjeldamiseks ei piisa üksnes sellest, kui märkida, et tegemist on mingil

kuupäeval isikule saabunud kirja ümbrikuga. Kassaator on menetluse kestel rõhutanud, et ümbrik

võib olla kinnipeetava jaoks oluline infokandja, seal on lisaks saatja aadressile ka postitemplid ning

vangla tempel koos kuupäevadega. Näiteks kohtuvaidlustes võib olla oluline tõendada, mis kuupäeval

on kiri posti pandud või mis kuupäeval on see saabunud vanglasse. Tõendiks võiks olla kas ümbrik

ise (selle koopia) või vangla akt, millest nähtuksid kõik äravõetud ümbrikul olnud andmed. Et seda

eesmärki täita, peaks ümbriku võetuse akt kirjeldama äravõetud ümbrikku, kajastades kõiki ümbrikul

olnud andmeid, eelkõige saatja nime ja aadressi ning postitemplitel sisalduvat teavet (koht ja

kuupäev). Alternatiivina võiks vangla väljastada kinnipeetava taotlusel talle koos aktiga ümbriku

koopia.

Eespool jõudis kolleegium järeldusele, et vaidlusaluste ümbrike äravõtmise ajal ei olnud

kirjaümbrikud kantud vangla sisekorraeeskirja keelatud esemete loetellu, samuti puudus vangla

direktori poolt välja antud üldakt. Seega tuleb lähtuda sellest, et vangla võttis A. Dorožkole saadetud

kirjade ümbrikud ära põhjusel, et need võisid kujutada endast julgeolekuohtu. Samuti sedastas

kolleegium eelnevalt, et selline otsus tuleb teha haldusaktiga. HMS § 56 lg 1 esimene lause sätestab,

et kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peavad olema kirjalikult

põhjendatud. Vastavalt HMS § 56 lg-le 2 tuleb haldusakti põhjenduses märkida haldusakti andmise

faktiline ja õiguslik alus. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti

põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Järelikult ei

piisa akti motiveerimiseks julgeolekuohule viitamisest, vaid vangla peab põhjendama, mille alusel on

tal kahtlus, et konkreetse ümbrikuga võidakse toimetada vanglasse narkootilisi aineid.

20. VSkE § 63 lg 2 alusel koostatud akti saamiseks ei pea kinnipeetav esitama taotlust, vaid akt

väljastatakse seaduse alusel. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et vastustaja ei väljastanud

kassaatorile akte viimaselt 28. ja 29. jaanuaril 2008 äravõetud kirjaümbrike kohta. Seetõttu rahuldab

kolleegium A. Dorožko kassatsioonkaebuse, tühistab Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse

Tartu Halduskohtu otsuse.

Otsuse täitmise osas märgib kolleegium, et kui faktilistel põhjustel (ümbrike hävitamise tõttu) puudub

vanglal võimalus kassaatorile väljastada käesoleva otsuse punktis 19 kirjeldatud tingimustele

vastavaid akte, peab vastustaja kaebajale väljastama vähemalt aktid, mis on kohtuvaidluse kestel

esitatud ka kohtule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann