3-2-1-154-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-154-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. märts 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Osaühingu COOL GRUPP (pankrotis) hagi Priit Kivi vastu

alusetult saadud 213 480 krooni 50 sendi ja 481 758 krooni

58 sendi suuruse kahjuhüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-8832

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu COOL GRUPP (pankrotis) kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

490 039 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Osaühing COOL GRUPP (pankrotis, registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen

Kostja Priit Kivi (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

9. veebruar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 27. juuni 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 2-07-8832 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing COOL GRUPP (pankrotis) esitas 13. märtsil 2007 Harju Maakohtule hagi Priit Kivi

vastu 695 239 krooni 8 sendi saamiseks.

Hagiavalduse ja selle täienduse kohaselt algatati 3. veebruaril 2005. a hageja pankrotimenetlus.

Hageja juhatuse liige oli J. Sild, kuid osaühingu majandustegevust korraldas kostja ja tal oli selleks

väidetavalt juhatuse volitus. Kaubavarude 1. aprilli 2005 inventuuri käigus selgus, et kostja valduses

on hageja kaubavarud maksumusega 205 199 krooni 25 senti. Kostja ei ole kaupu või nende müügist

saadud raha hageja pankrotivarasse andnud. Lisaks väljastas kostja tuvastamata isikutele arve-

saatelehe nr 922 alusel 8281 krooni 25 sendi eest kaupu, mille eest tasuti sularahas. Ka seda raha ei

ole kostja hagejale andnud. Hagejal oli AS-is Hansapank arvelduskonto, mille allkirjaõiguslikeks

isikuteks olid kostja ja E. Riisna. Kaks pangakaarti ja teleteenuste tunnuskood olid kostja valduses.

Arvelduskonto väljavõttest nähtub, et maksekaartidega võeti 2. jaanuarist 2004 kuni 10. detsembrini

2004 sularahaautomaatidest välja 384 696 krooni. Raha sai välja võtta pangakaartide valdaja, s.o

kostja. Samal ajavahemikul võttis kostja hageja arvelduskontolt ka pangakontoris välja

15 700 krooni. Kokku võttis kostja välja 400 396 krooni, mille kohta hageja raamatupidamises

arvestust ei peetud ning mille kohta kuludokumendid puuduvad. Saadud raha eest ei ole kostja

hagejale midagi üle andnud, mistõttu kandis hageja otsest varalist kahju. Kostja maksis hageja kassast

orderi nr 11 alusel välja 81 361 krooni 90 senti, kuid orderilt ei nähtu, kellele ja mille eest makse

tehti, seega tekitas kostja hagejale kahju.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest kõik hageja viidatud summad

läksid äriühingu hüvanguks. Kostja võttis õigeks, et ta võttis hageja märgitud ajavahemikul hageja

arvelduskontolt välja 400 396 krooni, kuid samal perioodil on ta kassasse tagasi kandnud

108 100 krooni. Ülejäänud summa, s.o 292 296 krooni 68 senti kulus sularahaarvete, mootorikütuse

ja muude osaühingu tegevuseks vajalike kaupade või teenuste eest tasumiseks.

3. Harju Maakohus rahuldas 18. veebruari 2008. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 381 939 krooni 83 senti ning jättis 55% menetluskuludest kostja kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et kostja rikastus hageja arvel 205 199 krooni

25 sendi võrra. Tõendamata on hageja väide, et kostja pidi pärast pankrotimenetluse algatamist

müüma hagejale kuuluvat kaupa või tagama kauba säilimise. Juhul kui võlgnik ei täitnud halduri

korraldusi, oli halduril võimalus pöörduda kohtu poole, et kohaldada võlgniku suhtes

pankrotimenetluse tagamise abinõu. Seega ei ole põhjendatud VÕS § 1028 ja § 1032 alusel laovarude

väärtuse väljamõistmine kostjalt.

Asjas on tõendatud, et kostja kasutas ilma hageja nõusolekuta 8281 krooni 25 senti omal

äranägemisel hageja pankrotimenetluse ajal. Kostja ei eita raha saamist. Hageja väitel ei ole hagejale

raha üle antud. Kostja väitel tasus ta sellega hageja arveid. Kuna kostja ei tohtinud käsutada hageja

rahalisi vahendeid, peab ta 8281 krooni 25 senti VÕS § 1037 alusel hagejale tagastama.

Asjas on tõendatud, et hageja võttis kostja pangakontolt 2. jaanuarist 2004 kuni 10. detsembrini 2004

välja sularaha 400 396 krooni senti ja maksis kassast välja 81 361 krooni 90 senti, põhjustades sellega

hagejale otsest varalist kahju (VÕS § 128 lg 3). Kostja oli faktiliselt hageja tegevjuht. Ta tegutses

hageja juhatuse liikme J. Silla juhiste järgi, st sisuliselt oli hageja majandustegevus kostja kontrolli

all. Seega tegutses kostja VÕS § 616 mõttes suulise käsunduslepingu alusel. Käsundisaaja peab VÕS

§ 626 lg 1 järgi andma käsundiandjale välja selle, mis ta käsundi täitmisega on saanud või loonud,

samuti selle, mis ta käsundi täitmiseks sai ja mida ta käsundi täitmiseks ei kasutanud. Kostja

kuritarvitas hageja usaldust ja kasutas pangakaarte poolte kokkulepet rikkudes. Kostja väitel ei

põhjustanud ta hagejale kahju. Kuid kostja esitatud raamatupidamises dokumenteerimata kviitungid

ei tõenda, et ta kasutas raha hageja huvides. Sellega rikkus kostja käsunduslepingut ja põhjustas

hagejale otsese varalise kahju. Kostja hüvitatavast kahjust tuleb maha arvata 108 100 krooni, mille ta

maksis hageja pangakontole. Hageja ei ole tõendanud, et see raha pärines kolmandatelt isikutelt.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega maakohus

rahuldas hagi kostja vastu, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning

kohtukulud hageja kanda.

5. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi rahuldada ja

jaotada menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

6. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja palusid jätta vastaspoole

apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 27. juuni 2008. a otsusega osaliselt kostja apellatsioonkaebuse

ja jättis hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, tühistas maakohtu otsuse menetlusõiguse

normi olulise rikkumise tõttu osas, millega hagi rahuldati, ja saatis asja tühistatud osas maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole maakohtu otsus seaduslik ega põhjendatud.

Kostja esitas maakohtule kokku 99 lehel tõendeid, tõendamaks oma väiteid sularaha kasutamise

kohta. Maakohus ei andnud esitatud tõenditele hinnangut ja märkis vääralt, et raamatupidamises

dokumenteerimata ning raamatupidamisregistris kirjendamata kviitungid ei tõenda, et kostja kasutas

raha äriühingu huvides. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg 1 kohaselt on esitatud

saatelehed ja kviitungid asjas tõenditeks. Kahju tekitati äriühingule väidetavalt mitte arvete

raamatupidamisregistris kirjendamata jätmisega, vaid sellega, et kostja ei kasutanud sularaha hageja

huvides. Esitatud tõenditest nähtub, et kostja ostis hagejale autokütust ja kaupu sularaha eest. Kui

ostetud autokütust ja kaupu kasutati äriühingu huvides, siis sõltumata raamatupidamisregistri

kirjetest, ei ole hagejale kahju tekkinud. Kui hageja leiab, et nimetatud kaupu ei ole ostetud tema

huvides, ei piisa paljasõnalisest vastuväitest, et saatelehed ei ole tõendid, kuna need ei ole

raamatupidamisregistris kirjendatud. Kostja kinnitusel tegi ta koopiad just raamatupidamisteenust

osutavale äriühingule esitatud dokumentidest. Hageja ei ole neid väiteid ümber lükanud.

Kohus peab andma sisulise hinnangu kõigile asjas esitatud tõenditele ning nende alusel otsustama,

kas ja kui palju on hagejale kahju tekitatud. Kuna tõendite kogumise ja hindamise juures, samuti uute

faktiliste asjaolude tuvastamisel peab olema pooltele tagatud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 24 lg-s 5

ja TsMS § 688 lg-tes 3 ja 4 antud edasikaebeõigus kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude

vaidlustamiseks, tuleb asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles hagi osaliselt

rahuldati.

Osas, milles hagi jäeti osaliselt rahuldamata, tuleb maakohtu otsus jätta muutmata, sest hageja väited

selle kohta, et kostja poolt hageja arvelduskontole 108 100 krooni maksmine ei anna alust nimetatud

summat väljamõistetavast summast maha arvata, on paljasõnalised ja tõendamata. Menetluskulud

tuleb esimese astme kohtul jaotada asja uue sisulise läbivaatamise tulemusest lähtuvalt.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 490 039 krooni.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et maakohus ei hinnanud

tõendeid ega tuvastanud vajalikke asjaolusid. Seetõttu saatis ringkonnakohus asja põhjendamatult

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Maakohus hindas kostja tõendeid ja leidis, et raamatupidamises

dokumenteerimata ja raamatupidamisregistris kirjendamata kviitungid ei tõenda, et kostja kasutas

raha äriühingu huvides. Ringkonnakohus pidanuks menetlusökonoomia põhimõtet arvestades ise asja

lahendama.

Ringkonnakohtu seisukoht, et kostja esitatud tõendid tõendavad, et raha kasutati hageja heaks, on

vastuolus raamatupidamisseaduse §-dega 4, 6 ja 9. Äriühingu raha kulutamine peab olema

dokumenteeritud raamatupidamisseaduses sätestatud nõuete kohaselt. Äriühingu kulutused selguvad

raamatupidamiskirjete kaudu. Kostja korraldas hageja raamatupidamist ja vastutab selle eest, et

äriühingu kulutused oleksid kajastatud raamatupidamisregistris. Seejuures jagas ringkonnakohus

vääralt tõendamiskoormise. Hageja esitas kohtule tõendid, et kostja võttis raha pangast välja, ja kostja

peab tõendama, et ta kulutas selle raha hageja majandustegevuses.

Ringkonnakohus ei andnud hinnangut hageja vastuapellatsioonkaebuse väitele, et kostja pole

tõendanud 108 100 krooni maksmist hagejale. Kostja teatas, et see summa maksti hageja kontole

hageja kassast. Kostja ei ole tõendanud, et ta maksis selle summa hageja kassasse, seetõttu ei ole õige

arvestada seda summat kahjuhüvitisest maha.

9. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele vandeadvokaadi vahendusel vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks, mistõttu tuleb kassatsioonkaebus jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium ei

korda TsMS § 689 lg 5 järgi ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

11. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et Riigikohus kontrollib ringkonnakohtu

otsust TsMS § 688 lg 1 järgi kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale kaevati. Hageja palus

kassatsioonkaebuses rahuldada enda nõude 490 039 krooni ulatuses. Seega ei vaidlusta hageja alama

astme kohtute otsuseid osas, millega maakohus jättis rahuldamata tema 205 199 krooni 65 sendi

saamise nõude kaubavarude hüvitamiseks. Hageja väitel väljastas kostja pankrotimenetluse ajal arve-

saatelehe nr 922 alusel hagejale kuuluvat kaupa 8281 krooni 25 sendi eest, maksis hageja kassast

väljaminekuorderi nr 11 alusel välja 81 361 krooni 90 senti ja võttis hageja pangakontolt 2004. aastal

kokku 400 396 krooni. Kostja ei ole raha hagejale üle andnud ega hageja huvides kasutatud. Hageja

leiab, et maakohus hindas kostja esitatud tõendeid, kui leidis, et need ei tõenda kostja rahakasutust

hageja huvides, sest hageja raamatupidamine ei kajasta vastavaid kuludokumente.

12. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguses vaidluses võivad TsMS § 229 lg 1 järgi

kostja esitatud saatelehed ja kviitungid tõendada hageja raha kasutamist hageja huvides.

Hagiavalduse järgi ei tekitanud kostja hagejale kahju mitte seetõttu, et ta ei korraldanud hoolsalt

hageja raamatupidamist, vaid et ta, tegutsedes hageja usalduse alusel, kasutas viimase raha isiklikes

huvides. Kuigi kohtud tuvastasid pooltel käsunduslepingu olemasolu, ei teinud nad kindlaks, kas

kostjal olnuks käsunduslepingust tulenev kohustus korraldada hageja raamatupidamist, nagu see on

äriseadustiku §-st 183 tulenevalt osaühingu juhatuse liikmel.

Kuna hageja nõuab kostjalt raha, mida viimane kasutas väidetavalt isiklikes huvides, saab kostja

esitada asjas tõendina ka hageja raamatupidamises kirjendamata arveid ja kohus peab neid hindama

ning kindlaks tegema, kas ja millised arved tõendavad raha tegelikku kasutamist hageja huvides.

Eeltoodust tulenevalt saatis ringkonnakohus õigesti selles osas asja maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

13. Ringkonnakohus ei jaganud poolte vahel vääralt tõendamiskoormist. Õige on hageja arusaam, et

kostja peab tõendama, et ta kulutas hageja kassast ja pangakontolt väljavõetud (-makstud) raha hageja

huvides. Ringkonnakohus ei ole vastupidist väitnudki. Ringkonnakohus lähtus asjaolust, et kostja

esitas vastuväite, et ta kasutas raha hageja huvides, ja esitas selle vastuväite tõendamiseks hulga

tõendeid. Kuna hageja ei lükanud kostja vastuväidet ümber, ei saanud maakohus jätta kostja

vastuväidet arvestamata ja tõendeid hindamata. Kostja vastuväite ümberlükkamiseks ei piisanud

hageja väitest, et raamatupidamises kirjendamata dokumentidega ei saa tõendada raha kasutamist

hageja huvides (vt otsuse p 12).

14. Ringkonnakohus võttis seisukoha 108 100 krooni kohta ja leidis, et hageja väide, et kostja poolt

hageja arvelduskontole 108 100 krooni maksmine ei anna alust nimetatud summat väljamõistetavast

summast maha arvata, on paljasõnaline ja tõendamata. Muu hulgas nõustus ringkonnakohus selles

küsimuses maakohtu otsusega, sh sellega, et maakohus tuvastas, et kostja maksis 2004. aasta jooksul

hageja pangakontole 108 100 krooni sularahas. Ka kolleegiumi arvates on asja lahendamisel õige

arvestada nii neid summasid, mida kostja hageja pangakontolt välja võttis, kui ka neid, mida kostja

hageja pangakontole sisse maksis, sõltumata sellest, kas raha pärines kolmandatelt isikutelt või mitte.

Hageja majandustegevuse raames kolmandatelt isikutelt saadud raha pidi kostja kandma hageja

kontole ja selles osas ei ole hagejal kahju tekkinud.

15. Kuna kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb hageja tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise

lause järgi arvata riigituludesse. Menetluskulude jaotus otsustatakse asja sisulisel lahendamisel.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa