3-2-1-9-09 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-9-09

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. märts 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Villu Kõve

Kohtuasi

Ruukki Products AS hagi MAXIMA Eesti OÜ (endine ärinimi

Osaühing VP Market) vastu 2 183 691 krooni suuruse

võlgnevuse tasumiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 2-07-47555

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

MAXIMA Eesti OÜ kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

2 183 691 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Ruukki Products AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Vahur Krinal

Kostja MAXIMA Eesti OÜ (endine ärinimi Osaühing VP Market)

(registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Martin Tamme

Asja läbivaatamise kuupäev

9. veebruar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-47555 ning Harju Maakohtu 12. mai 2008. a vaheotsus samas asjas ning saata asi

menetluse jätkamiseks Harju Maakohtusse.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada MAXIMA Eesti OÜ-le kassatsioonkaebuselt 2. detsembril 2008. a tasutud

kautsjon 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ruukki Products AS (hageja) esitas 14. novembril 2007 Harju Maakohtule hagi MAXIMA

Eesti OÜ (kostja) vastu 2 183 691 krooni saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Osaühing Alavest (pankrotis) ja hageja 4. oktoobril 2007 nõude

loovutamise lepingu, millega hageja omandas kostja vastu nõudeõiguse, mis tulenes töövõtulepingute

nr 1_T72_T231 (Põltsamaa) (edaspidi töövõtuleping nr 1, ka leping nr 1) ja nr 1T234 (Viljandi)

(edaspidi töövõtuleping nr 2, ka leping nr 2) järgi tasumata arvetest.

Osaühing Alavest (pankrotis) ja kostja sõlmisid 10. aprillil 2006 Tallinnas töövõtulepingu nr 1. Selle

lepingu objektiks oli Põltsamaal Kesk 6 asuva kaupluse ehitustööde peatöövõtt. Töövõtja pidas kinni

lepingus ettenähtud objekti üleandmise tähtaegadest ja esitas kostjale tehtud tööde eest arved.

15. detsembri 2006. a arve nr 242, 6. detsembri 2006. a arve nr 210-1 ja 31. detsembri 2006. a arve

nr FI-9827/01KR maksetähtajad on möödunud ja arvete alusel on kokku tasumata 1 129 323 krooni.

Osaühing Alavest (pankrotis) ja kostja sõlmisid 31. mail 2006 Tallinnas töövõtulepingu nr 2. Selle

lepingu objektiks oli Viljandis Tallinna 60 asuva kaupluse ehitustööde peatöövõtt. Töövõtja pidas

kinni lepingus ettenähtud objekti üleandmise tähtaegadest ja esitas kostjale tehtud tööde eest arved.

6. märtsi 2007. a arvete nr 241-a1, nr 241-a2 ja nr 241-a3 maksetähtajad on möödunud ja arvete

alusel on kokku tasumata 1 054 368 krooni. Nimetatud nõuded on loovutatud hagejale. Hageja palus

kostjalt välja mõista 2 183 691 krooni suuruse võlgnevuse ning jätta menetluskulud kostja kanda.

9. aprillil 2008 esitas hageja taotluse vaheotsuse tegemiseks. Hageja nõue tuleneb vaid kahest

loovutatud lepingust ning nende lepingutega on piiritletud ka õigussuhte maht. Asjaolu, et kostja ja

Osaühingu Alavest (pankrotis) vahel on muudest töövõtulepingutest tulenevaid õigussuhteid, ei

mõjuta loovutatud nõudeid. Hageja palus tuvastada, et hageja ja kostja õigussuhted piirduvad vaid

töövõtulepingutega nr 1 ja 2 ning kostja nõudeid Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tulenevad

muudest lepingutest, ei saa kasutada loovutatud nõuete tasaarvestamiseks.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja leidis, et töid ei tehtud nõuetekohaselt ega tähtaegselt ja

Osaühingul Alavest (pankrotis) ei tekkinud seetõttu õigust saada kogu kokkulepitud tasu ning

kuivõrd Osaühingul Alavest (pankrotis) ei olnud õigust tasu saada, siis ei saanud ta tasunõuet ka

hagejale loovutada, mistõttu ei ole hagejal kostja vastu nõuet. Hageja ei ole lepingute puhul

tõendanud tööde nõuetekohast tegemist ega nende vastuvõtmist või asjaolusid, miks tuleks lugeda

tööd vastuvõetuks. Töövõtulepingu nr 1 punkti 8.2 kohaselt kohustus Osaühing Alavest (pankrotis)

tegema kõik lepingulised tööd hiljemalt 10. augustiks 2006. Töövõtja kohustus andma kostjale

ruumid üle 24. juulil 2006 ja tehnilise dokumentatsiooni hiljemalt 24. juuliks 2006. Lepingu nr 1

alusel tehtud tööd on üle antud 6. detsembril 2006. Lepingu nr 1 p 8.9 kohaselt oli kostjal tööde

lõpptähtpäevast mittekinnipidamisel õigus nõuda Osaühingult Alavest (pankrotis) päevas viivist

0,07% tööde kogumaksumusest. Lepingu nr 2 objekt anti Osaühingule Alavest (pankrotis) tööde

alustamiseks üle 28. juunil 2006. Objekt pidi täielikult valmima ja kostjale üle antama 18. oktoobril

2007. Osaühing Alavest (pankrotis) ei teinud kõiki kokkulepitud töid lõpuni, tööd lõpetasid

kolmandad isikud. Tegelikult tegi Osaühing Alavest (pankrotis) töid kuni 20. oktoobrini 2006.

13. detsembril 2007 esitas kostja Osaühingule Alavest (pankrotis) ja hagejale kahju hüvitamise nõude

ja tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestas hagi esemeks olevad hageja nõuded nõuetega

Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu. Tasaarvestuse käigus tasaarvestati lisaks hagejale loovutatud

nõudele ka Osaühingu Alavest (pankrotis) nõudest 100 000 krooni. Tasaarvestusavaldusega ei

tunnustanud kostja tasaarvestatavaid nõudeid. Tasaarvestusavaldus esitati selleks, et välistada mis

tahes vaidlused selle üle, kas ja kui palju oleks Osaühingul Alavest (pankrotis) õigus kostjalt veel

midagi nõuda. Kostja kasutas tasaarvestuse tegemiseks 16. jaanuaril 2007 kostja ja Osaühingu

Alavest (pankrotis) sõlmitud lepingu nr 6T247 (leping nr 3) lõpetamise kokkuleppe p 2 järgset nõuet

2 126 041 krooni 87 senti ning lepingu nr 1 p 8.9 järgset leppetrahvinõuet 137 849 krooni 8 sendi

ulatuses. Leping nr 3 on sõlmitud pärast Osaühingu Alavest (pankrotis) rikkumiste toimepanemist

ning Osaühing Alavest (pankrotis) on sellega kostja nõuet üheselt tunnustanud. Tegemist on nõudega

tagastada kostja poolt Osaühingule Alavest (pankrotis) makstu ulatuses, mille eest ta töid ei ole

teinud. Leppetrahvinõue on esitatud tööde tegemisega viivitamise eest. Leppetrahvinõue on kokku

608 408 krooni. Seega kui hagejal isegi oleks olnud kostja vastu väidetavad nõuded, oleks need

lõppenud 13. detsembri 2007. a tasaarvestusega.

Kostja taotles vaheotsuse tegemist. Kostja kasutas tasaarvestuseks muu hulgas lepingu nr 3 p 2

järgset 2 126 041 krooni 87 sendi nõuet, millega on tasaarvestatud suurem osa hageja nõudest.

Hageja nõue praeguses asjas on esitatud teiste kostja ja Osaühingu Alavest (pankrotis) vahel sõlmitud

töövõtulepingute alusel. Tegemist on nõudega tagastada kostja poolt Osaühingule Alavest (pankrotis)

makstu ulatuses, mille eest töid ei ole tehtud.

Hageja vastu on õigus kasutada tasaarvestuse tegemiseks nõudeid, mis tulenevad lepingust, mis

erineb hagi nõuete aluseks olevatest lepingutest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 171 lg 1 kohaselt võib

võlgnik esitada uuele võlausaldajale kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude

loovutamise ajal. Nõue on võimalik loovutada ka ilma võlgniku nõusolekuta - tema positsioon ei saa

ega või kuidagi halveneda (VÕS § 164 lg 1). VÕS § 171 lg 3 alusel võib võlgnik talle senise

võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada. VÕS § 171 lg-tes 2 ja

3 sätestatud võimalikke tasaarvestuse piiranguid nõude loovutamise järel ei esine, mingit vaidlust ei

saa olla VÕS § 171 lg-s 2 ja lg 3 p-s 1 nimetatud olukordade puudumise üle. Kostja nõue Osaühingu

Alavest (pankrotis) vastu muutus sissenõutavaks lepingu nr 3 sõlmimisega, Osaühing Alavest

(pankrotis) loovutas hagejale nõude 4. oktoobri 2007. a lepinguga ning kostja sai sellest teada

4. oktoobril 2007 dateeritud teate saamisel. Seega sai kostja nõude loovutusest teada pärast nõude

sissenõutavaks muutumist ja VÕS § 171 lg 3 p-st 2 tulenevat tasaarvestuse keeldu ei esine.

3. Harju Maakohus tunnustas 12. mai 2008. a vaheotsusega kostja tasaarvestamise nõude

põhjendamatust ja jätkas menetlust hageja hagis kostja vastu võlgnevuse tasumise nõudes.

Pooled ei vaidle nõuete loovutamise üle. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigus uue

võlausaldaja nõuet tasaarvestada enda nõudega senise võlausaldaja OÜ Alavest (pankrotis) (nõude

loovutaja) vastu. VÕS § 171 lg 1 sätestab, et võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks

vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise

võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. Seega võib kostja (võlgnik) esitada hageja (uue

võlausaldaja) vastu kõiki vastuväiteid, mida ta oleks saanud esitada senise võlausaldaja (Osaühingu

Alavest (pankrotis)) vastu nõude loovutamise hetkel 4. oktoobril 2007. Nõude ülemineku ajaks on

nõude loovutuse lepingu p 3.1 järgi loovutuslepingu jõustumise hetk. Leping jõustus allakirjutamise

hetkel 4. oktoobril 2007. VÕS § 171 lg 3 kohaselt võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu

kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Nimetatud säte laiendab VÕS § 171 lg-

s 1 toodud põhimõtet, andes võlgnikule lisaks võimaluse juhuks, kui võlgnikul oli enne nõude

loovutamist võimalik see tasaarvestada. Samas üksnes tasaarvestamise võimalus ei kujuta endast veel

vastuväidet, vaid see tekib alles pärast tasaarvestamise toimumist tasaarvestusavaldusega. Alles

tasaarvestuse korral tekib vastuväite esitamise võimalus (täitmise vastuväide), sest tasaarvestus

mõjub sarnaselt kohustuse täitmisega. Kui võlgnik sellisel viisil nõude tasaarvestab, toob see kaasa

senise võlausaldaja nõude tagasiulatuva lõppemise VÕS § 197 lg 2 tähenduses. Senise ja uue

võlausaldaja vahelises suhtes toob see kaasa olukorra, kus pärast tasaarvestuse toimumist selgub, et

uus võlausaldaja ei ole loovutamise tulemusena kehtivat nõuet omandanud.

Tasaarvestusavalduse esitas kostja (võlgnik) Osaühingule Alavest (pankrotis) 13. detsembril 2007, s.o

pärast nõude loovutamist. Kuivõrd üksnes tasaarvestamise võimalus VÕS § 171 lg 1 tähenduses ei

kujuta endast veel vastuväidet, vaid see tekib alles pärast tasaarvestamise toimumist

tasaarvestusavaldusega, mille tulemusena uus võlausaldaja ei ole loovutamise tulemusena kehtivat

nõuet omandanud, leidis maakohus, et kuna kostja võlgnikuna ei esitanud oma tasaarvestuse avaldust

Osaühingule Alavest (pankrotis) enne kõnealust nõude loovutamist, ei saa ta enam oma nõuet endise

võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Kostja ei saa esitada vastuväidet, mille sisuks on tasaarvestuse

nõue senise võlausaldaja nõudega. Hageja ja kostja õigussuhted piirduvad vaid töövõtulepingutega

nr 1 ja 2 ning kostja nõudeid Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tulenevad muudest

lepingutest, ei saa kasutada loovutatud nõuete tasaarvestuseks. Kuivõrd kostja ja Osaühing Alavest

(pankrotis) ei saa oma nõudeid tasaarvestada, puudub vajadus hinnata VÕS § 171 lg 3 p-des 1 ja 2

nimetatud tasaarvestuskeeldude puudumist. Maakohus leidis, et menetlust tuleb jätkata hageja hagis

kostja vastu 2 183 691 krooni saamiseks, kuivõrd kostjal puudub alus tasaarvestada hageja nõudeid

kostja ja Osaühingu Alavest (pankrotis) vahel sõlmitud lepingust nr 3 tuleneva nõudega.

4. Kostja esitas maakohtu vaheotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu

otsuse ja teha uue vaheotsuse, millega tunnustada kostja õigust tasaarvestada pärast nõude

loovutamist hageja nõudeid enda nõudega Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tuleneb

lepingust, mis erineb hagi nõuete aluseks olevatest lepingutest.

5. Hageja vaidles kostja apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu

vaheotsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. novembri 2008. a otsusega maakohtu vaheotsuse muutmata

ning saatis asja menetluse jätkamiseks maakohtule.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid. Pooled ei vaidle selle

üle, et hageja ja Osaühing Alavest (pankrotis) sõlmisid 4. oktoobril 2007 nõude loovutamise lepingu,

millega hageja omandas kostja vastu töövõtulepingute nr 1 ja 2 järgi tasumata arvetest tulenevad

nõuded. 14. novembril 2007 esitas hageja hagi, milles ta palus kohtul kohustada kostjat neid nõudeid

täitma. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja esitas 13. detsembril 2007 Osaühingule Alavest (pankrotis)

ja hagejale tasaarvestusavalduse, milles ta tasaarvestas hageja nõude enda nõudega Osaühingu

Alavest (pankrotis) vastu. Kostja nõue tulenes töövõtulepingust, mis erineb hagi aluseks olevatest

lepingutest. Kostja esitas tasaarvestusavalduse 13. detsembril 2007, s.o pärast seda, kui Osaühing

Alavest (pankrotis) loovutas töövõtulepingutest nr 1 ja 2 tulenevad nõuded hagejale. Maakohus leidis

õigesti, et kostja saab oma vastuväiteid esitada hagejale, s.t uuele võlausaldajale vaid temale

loovutatud lepingutest tulenevalt, kuivõrd hageja on omandanud neist lepingutest tulenevad õigused

ja kohustused. Kostja on selgitanud, et tema vastuväited ja tasaarvestusnõuded ei tulene eelnimetatud

kahest lepingust. Ekslik on kostja seisukoht, et ta võib senise võlausaldaja vastu tekkinud kõik

nõuded tasaarvestada uue võlausaldaja nõudega. Tegemist peab olema vastuväidetega loovutatud

nõudele (s.o vastuväited töövõtulepingutele nr 1 ja 2). Kostja väitel on ta Osaühinguga Alavest

(pankrotis) sõlminud veel kolm lepingut. Teised kostja ja Osaühingu Alavest (pankrotis) vahel

sõlmitud lepingud ei saa mõjutada hageja õiguste ja kohustuste mahtu. Pärast nõude loovutamist

muudest lepingutest tulenevaid vastuväiteid ja tasaarvestusnõudeid saab kostja esitada esialgsele

võlausaldajale Osaühingule Alavest (pankrotis).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada ja teha uue vaheotsuse, millega tunnustada kostja õigust tasaarvestada pärast nõude

loovutamist hageja nõudeid enda nõudega Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tuleneb

lepingust, mis erineb hagi nõuete aluseks olevatest lepingutest. Samuti palub kostja mõista hagejalt

kostja kasuks välja kostja menetluskulud ning jätta hageja menetluskulud hageja kanda.

Kohtud on asunud seisukohale, et võlgnik ei saa võlausaldaja nõudele esitada tasaarvestuse

vastuväidet juhul, kui võlausaldaja on omandanud oma nõude võlgniku vastu nõude loovutamise teel

ja võlgniku tasaarvestuse vastuväide sellele nõudele tuleneb muust lepingust kui võlausaldaja nõue.

Sellega on kohtud lisaks VÕS § 171 lg-s 3 loetletud tasaarvestuse vastuväite esitamise piirangutele

loonud uue piirangu: pärast loovutusest teadasaamist saab tasaarvestuse vastuväite küll esitada, aga

seda ainult siis, kui vastuväide tuleneb samast lepingust loovutatud nõudega. Kuivõrd see piirang ei

tulene seadusest, on kohtud kohaldanud valesti VÕS § 171 lg-t 1 ja lg-t 3. VÕS § 197 lg-s 1

sätestatud tasaarvestuse eeldus on täidetud - kostjal ja Osaühingul Alavest (pankrotis) olid

vastastikused samaliigilised nõuded. Vastastikused nõuded olid muutunud sissenõutavaks enne

hagejale tehtud nõude loovutust ja tasaarvestust. Tasaarvestus saaks seega olla välistatud vaid juhul,

kui seadus seda keelaks (VÕS § 200 lg 1 p 3). VÕS § 171 lg-d 1 ja 3 lubavad tasaarvestust vaatamata

sellele, et Osaühing Alavest (pankrotis) oma nõude loovutas. VÕS § 171 lg 3 p-des 1 ja 2 nimetatud

erandid puudusid. Maakohus on oma otsuses märkinud, et ta ei hakka tasaarvestuse keeldude

puudumist üldse hindamagi, ja ringkonnakohus on maakohtuga nõustunud.

Kohtud on rikkunud oluliselt võlgniku kaitse põhimõtet ning asunud kaitsma loovutuse saaja huve

võlgniku arvel. Nõuete loovutamine võlgniku nõusolekuta (VÕS § 164 lg 1) baseerub põhimõttel, et

võlgniku olukord nõude loovutuse järel ei halvene. Seda põhimõtet on praegusel juhul rikutud. Kui

loovutust ei oleks toimunud, oleks tasaarvestus lubatud: 1) võlgnikul (kostjal) ja Osaühingul Alavest

(pankrotis) olid vastastikused sissenõutavad nõuded; 2) Osaühing Alavest (pankrotis) jõudis oma

nõuded kostja vastu loovutada hagejale enne, kui kostja jõudis nõuded kattuvas osas tasaarvestada;

3) pärast loovutust läks Osaühing Alavest pankrotti, tõenäoline on pankroti raugemine; 4) kohtute

seisukoha järgi peaks võlgnik (kostja) maksma kinni oma kunagise võla Osaühingule Alavest

(pankrotis) (loovutuse tõttu on makse saajaks hageja), kuid oma nõuet Osaühingu Alavest (pankrotis)

vastu ei ole kostjal võimalik realiseerida (pankroti tõttu); 5) kohtute seisukoha järgi juhul, kui nõude

loovutust ei oleks toimunud, saaks kostja oma nõude Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu

realiseerida (tasaarvestusega vastastikuste nõuete kattuvas ulatuses). Kuigi kohtuotsustest seda

otseselt ei nähtu, on kohtud ilmselt lähtunud soovist kaitsta nõude loovutuse saajat, kes ei pruugi

tasaarvestuse vastuväite võimalusest teadlik olla. Nii on kohtud leidnud, et suhted võlgniku ja

loovutuse saaja vahel peavad jääma samade lepingute piiresse, mille alusel tekkinud nõue loovutati.

Seaduses puudub alus, mis võimaldaks kostja tasaarvestuse vastuväiteid eristada nii, nagu seda on

teinud kohtud. Kohtud ei ole põhjendanud, miks tuleb eristada kahte liiki kostja nõudeid vana

võlausaldaja vastu: nõuded, mis tulenevad samast lepingust kui loovutatud nõuded, ja nõuded, mis

tulenevad teistest lepingutest (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumine). Kohtud on jätnud kõrvale

nõude loovutuse põhimõttelise olemuse ! õigusjärgluse. Loovutuse saaja astub loovutaja asemele,

tema olukord ei saa olla parem loovutaja omast.

8. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Hageja palub kostjalt

välja mõista 7080 krooni kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu katteks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu vaheotsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 4

ja § 692 lg 1 p 1 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ning asi tuleb saata menetluse

jätkamiseks maakohtusse. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal on õigust tasaarvestada pärast nõude loovutamist hageja

nõudeid enda nõudega senise võlausaldaja Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tuleneb

lepingust, mis erineb hagi nõuete aluseks olevatest lepingutest.

Kolleegium leiab, et põhjendatud on kostja kassatsioonkaebuse väited selle kohta, et kohtud on

vääralt kohaldanud VÕS § 171 lg-d 1 ja 3. VÕS § 171 lg 1 kohaselt võib võlgnik uue võlausaldaja

nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis

tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal. VÕS § 171 lg 3 kohaselt võib võlgnik talle

senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud

järgmistel juhtudel: 1) võlgnik on oma nõude omandanud kolmandalt isikult ja ta teadis või pidi selle

nõude omandamisel teadma, et tema vastu suunatud nõue on loovutatud; 2) võlgniku nõue muutus

sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada

saama pidi. Ekslik on kohtute seisukoht, et kostja saab VÕS § 171 lg 1 järgi esitada oma vastuväiteid

hagejale, s.t uuele võlausaldajale vaid nende lepingute alusel, millest tulenevad nõuded talle

loovutati. Seadus (VÕS § 171 lg-d 1 ja 3) ei piira võlgnikul vastuväidete esitamist ja tasaarvestuse

tegemist üksnes nende nõuetega, mis tulenevad loovutatud nõuete aluseks olevatest lepingutest.

Kostja võib tasaarvestamiseks esitada ka nõudeid, mis tulenevad senise võlausaldajaga sõlmitud

teistest lepingutest. Seejuures tuleb kostjal tõendada, et tal on olemas nõue senise võlausaldaja vastu

ning et täidetud on VÕS §-s 197 sätestatud tasaarvestamise eeldused. Kuna kohtud on vääralt

kohaldanud materiaalõiguse norme, tuleb kohtute otsused tühistada.

11. Kolleegium leiab, et vaheotsuse tegemine praeguses asjas ei olnud põhjendatud.

Hageja palus maakohtul tuvastada asjaolu, et hageja ja kostja õigussuhted piirduvad vaid

töövõtulepingutega nr 1 ja 2 ning kostja nõudeid Osaühingu Alavest (pankrotis) vastu, mis tulenevad

muudest lepingutest, ei saa kasutada loovutatud nõuete tasaarvestamiseks. Kostja taotles samuti

vaheotsuse tegemist, leides, et tal on õigus kasutada tasaarvestuse tegemiseks nõudeid, mis tulenevad

lepingust, mis erineb hagi nõuete aluseks olevatest lepingutest. Maakohus tegigi vaheotsuse,

tunnustades kostja tasaarvestamise nõude põhjendamatust. Ringkonnakohus jättis maakohtu

vaheotsuse muutmata. Põhjendamatu on vaheotsuse tegemine olukorras, kus tasaarvestuse aluseks

olevate nõuete põhjendatuse kohta pole kohus seisukohta võtnud. Seaduse mõtte kohaselt peaks

kohus kõigepealt võtma seisukoha põhinõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta ja alles siis

lahendama tasaarvestamise võimalikkuse küsimuse, mitte vastupidi. Samuti märgib kolleegium, et

kohus ei ole seotud poolte taotlustega vaheotsuse tegemiseks, vaid peab hindama, kas vaheotsuse

tegemine on võimalik ja põhjendatud.

12. Vastuseks hageja taotlusele mõista kostjalt välja hageja kasuks õigusabikulu katteks 7080 krooni

märgib kolleegium, et tulenevalt TsMS § 173 lg-st 5 ei märgi kohus menetluskulude jaotust

vaheotsuses, tasaarvestuse reservatsiooniga osaotsuses ja vaidlustamise reservatsiooniga otsuses

dokumendimenetluses, kui kohus jätkab neil juhtudel asja lahendamist. Menetluskulud jaotatakse sel

juhul lõppotsuses.

13. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kautsjon.

Ants Kull, Henn Jõks, Villu Kõve