3-2-1-140-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-140-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 4. märts 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev, Jaak Luik

Kohtuasi

Tallinna linna hagi Laine Peebu vastu vara üleandmise akti

tühisuse tuvastamiseks ja alusetult saadud vara väärtuse

hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 26. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-01-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tallinna linna kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind Riigikohtus

159 520 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tallinna linn, esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol

Kostja Laine Peebu (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Küllike Namm

Asja läbivaatamise kuupäev

2. veebruar 2009. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Veljo Viilol. Istungit protokollis

Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 26. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-01-154 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Tallinna linnale kassatsioonkaebuselt 2. juulil 2008. a tasutud kautsjon 1595 (üks

tuhat viissada üheksakümmend viis) krooni 20 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna linn (edaspidi hageja) esitas 22. oktoobril 2001. a hagi Laine Peebu (edaspidi kostja) vastu

Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 alusel alusetult saadud tulu hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt otsustati õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

(ÕVVTK) Tallinna Linnakomisjoni 19. juuni 1995. a otsusega nr 5733 lugeda Tallinnas Heina tn 47

endisel kinnistul nr 4787 asunud ehitised ja krunt omandireformi objektiks ning selle suhtes tunnistati

õigustatud subjektiks kostja 1/2 mõttelises osas. Nimetatud otsuse alusel Tallinna Linnavalitsuse

24. oktoobri 1995. a korraldusega nr 3012-k otsustati tagastada kinnistul asuvast elamust 1/2 mõttelist

osa kostjale. Põhja-Tallinna Valitsuse 16. novembri 1995. a aktiga nr 276 anti kostjale üle kinnistul

asuvast elamust 1/2 mõttelist osa.

ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 17. aprilli 2000. a otsusega nr 11497 tühistati ÕVVTK Tallinna

Linnakomisjoni 19. juuni 1995. a otsus nr 5733, kuna kostja ei kuulu omandireformi õigustatud

subjektide ringi. Samal õiguslikul alusel tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 16. augusti 2000. a

korraldusega nr 3101-k kehtetuks Tallinna Linnavalitsuse 24. oktoobri 1995. a korraldus nr 3012-k.

Nimetatud otsuse ja korralduse tühistamisega langes ära kostjale kinnistul asuva elamu 1/2 mõttelise

osa üleandmise õiguslik alus. Sellest tulenevalt on tühine 16. novembri 1995. a akt nr 276, millega

anti vara kostjale üle, kuna vara anti üle isikule, kes ei olnud selle vara suhtes õigustatud subjekt.

Seega oli vara üleandmine vastuolus Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) §-ga 7.

Vastavalt Tallinna Hooneregistri 9. oktoobri 2001. a teatisele nr 21121 on kostja 2. augusti 1999. a

ostu-müügilepingu alusel müünud kinnistul asuva elamu 1/2 mõttelist osa AS-le Favorte. TsK § 477

lg-te 3 ja 5 alusel tuleb hüvitada alusetult saadud vara väärtus ja sellest saadud tulu. Kostja poolt

alusetult saadud vara väärtuseks tuleb lugeda 2. augusti 1999. a ostu-müügilepingu alusel saadud

rahasumma.

4. juunil 2002. a esitas hageja haginõude täpsustuse, milles palus tunnistada 16. novembri 1995. a

vara üleandmise akti nr 276 tühisust ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 175 000 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta leidis, et vara tagastamise seaduslik alus ei ole ära langenud.

3. Lääne-Viru Maakohus rahuldas 6. novembri 2002. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja hüvitise 175 000 krooni alusetult saadud tulu eest, õigusabikulude katteks 8750 krooni ja

riigilõivu katteks 1050 krooni. Kohus mõistis kostjalt riigituludesse riigilõivu katteks 8950 krooni.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse.

5. Viru Ringkonnakohus rahuldas 20. mai 2003. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas

maakohtu otsuse ja saatis asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Lääne-Viru Maakohus rahuldas 18. veebruari 2004. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 15 480 krooni. Maakohus jättis poolte kohtukulud nende endi kanda.

Maakohus leidis, et vara tagastamise õiguslik alus on ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni 19. juuni

1995. a otsuse nr. 5733 ja Tallinna Linnavalitsuse 24. oktoobri 1995. a korralduse nr 3012-k

tühistamisega ära langenud.

Põhja-Tallinna Valitsuse 18. novembri 2003. a kirjast nr. 5-30/4923 nähtub, et Tallinna Linnavalitsuse

17. augusti 1994. a korraldusega nr 1757-k andis Pelgulinna EEV oma bilansist Põhja-Tallinna

Valitsuse bilanssi üle Heina tn 47 elamu jääkväärtusega 37 400 krooni. Elamu väärtus kostjale selle

üleandmise hetkel 1. detsembril 1995. a oli vastavalt Põhja-Tallinna Valitsuse raamatupidamise

teatele 30 960 krooni. Järelikult vara kostjale üleandmise momendil oli Heina tn 47 elamu 1/2

mõttelise osa väärtus 15 480 krooni.

Kohaldamisele ei kuulu TsK § 477 lg 5, kuna kostja sai teada vara saamise õigusliku aluse

äralangemisest alles pärast elamu 1/2 mõttelise osa võõrandamist.

Maakohus ei pidanud vajalikuks käsitleda eraldi haginõudena tehingu tühisuse tunnustamist.

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse

ja teha uus otsus, millega tunnustada 16. novembri 1995. a vara üleandmise akti nr 276 tühisust ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja 175 000 krooni ja hageja kohtukulud.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Viru Ringkonnakohus jättis 26. mai 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostja sai hagejalt

elamu 1/2 mõttelist osa Tallina Linnavalitsuse 24. oktoobri 1995. a korralduse nr 3012-k ja

16. novembri 1995. a akti alusel, mis on tühised, ning et nende alusel ei tekkinud kostjal

omandiõigust varale. Maakohus on õigesti kohaldanud kuni 1. juulini 2002. a kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 ja TsK § 477. Pooled vaidlevad ringkonnakohtus selle

üle, milline oli vara väärtus kostjale tagastamise ajal, mille kostja on kohustatud hagejale hüvitama

TsÜS § 66 lg 5 ja TsK § 477 lg 3 alusel.

Ringkonnakohus leidis, et hageja väited selle kohta, et kostjalt hüvitise väljamõistmisel tuleb lugeda

vaidlusaluse vara väärtuseks 1995. aastal 175 000 krooni, ei ole põhjendatud ega kooskõlas asja

materjalide ja seadusega. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 2 lg 2 järgi toimub vara

tagastamine ORAS-s ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud korras. ORAS ega muud

õigusaktid ei näe ette tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva vara hindamist selle turuhinna

alusel kuni 1. juuli 2002. a kehtinud asjaõigusseaduse (AÕS) § 29 järgi.

Maakohtu otsuse tühistamiseks ei anna alust hageja väited, et maakohus tugines omal algatusel

tõendina juurde võetud Tallinna Linnavalitsuse 18. novembri 2003. a kirjale nr 5-30/4923 ja selle

juurde lisatud raamatupidamisteatisele vara väärtuse tuvastamisel. Maakohtul oli kuni 1. jaanuarini

2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 118 lg 1 alusel õigus nõuda seoses poolte

esitatud dokumentaalsete tõenditega nii algdokumendi esitamist kui selgitusi dokumendis esitatud

hinna arvutamise kohta.

Kuna maakohus ei mõistnud kostjalt hüvitist välja vaidlusalase vara turuhinda arvestades, siis ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks kaebuse väide hageja esitatud KVE Kinnisvaraekspert hinnangu

kui vaidlusalase vara 360 000 kroonist väärtust kinnitava tõendi hindamata jätmise kohta. Vara

bilansiline väärtus ja turuhind ei ole samased mõisted.

Kuna hageja oli oma hagis 175 000 krooni väljamõistmise nõude alusena märkinud vaidlusaluse vara

tagastamise (tehingu) tühisuse asjaolu ja kohus selle asjaolu oma otsuses ka tuvastas, siis ei pidanud

maakohus tegema eraldi otsust hageja 16. novembri 1995. a akti tühisuse tunnustamise kohta.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja maakohtu otsused tühistada

osas, milles hagi jäeti rahuldamata ja Riigikohtul teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hageja

palub kassatsioonkaebuses ka muuta kohtuotsuse motiive ning lugeda 16. novembri 1995. a vara

üleandmise akt nr 276 tsiviilõiguslikuks tehinguks ja tunnustada akti tühisust. Hageja leiab, et nii

ringkonnakohus kui ka maakohus on rikkunud menetlusnorme ja ebaõigesti kohaldanud

materiaalõigust.

Maakohus on alusetult võtnud omal algatusel tõendina asja juurde Põhja-Tallinna Valitsuse

18. novembri 2003. a kirja nr 5-30/4923 ja selle juurde lisatud raamatupidamise teatise vara väärtuse

tuvastamisel. Tulenevalt maakohtu menetluse ajal kehtinud TsMS §-st 91 võib kohus omal algatusel

tõendeid koguda vaid avaliku huvi kaitseks. Maakohus ei teavitanud menetlusosalisi omal initsiatiivil

tõendi nõudmisest ega küsinud poolte arvamust tõendi juurdevõtmise kohta rikkudes sellega TsMS

§ 67. Kohus ei ole ka kooskõlas TsMS §-ga 176 määranud tõendit asja juurde võtta. Seetõttu puudus

kohtul ka TsMS § 227 lg-s 2 ja §-s 228 sätestatud õigus tõendit hinnata ja sellele otsuses tugineda.

Ringkonnakohus ei ole hageja sellekohaste vastuväidetega arvestanud ega nende mittearvestamist

põhjendanud, millega on rikkunud TsMS § 654 lg 5 sätestatut.

Maakohus ei ole käsitlenud hageja poolt dokumentaalse tõendina esitatud KVE Kinnisvaraekspert

hinnangut, mille kohaselt hagetava vara väärtus selle omandamisel kostja poolt oli 360 000 krooni.

Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 231 lg-t 4. Ringkonnakohus ei ole kassaatori sellekohaste

vastuväidetega arvestanud ega nende mittearvestamist põhjendanud, millega on rikkunud TsMS § 654

lg-t 5.

Kohtud on valesti kohaldanud kostja poolt vara omandamise hetkel kehtinud AÕS § 29. AÕS § 29

lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). AÕS § 29 lg 3

kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust.

10. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsuse muutmata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

11. Riigikohtu istungil jäi hageja esindaja oma seisukohtade juurde.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

13. Kohtud on tuvastanud, et kostja on saanud hagejalt Heina tn 47 asuvast elamust 1/2 mõttelist osa.

Kostja poolne vara omandamise õiguslik alus on Tallinna Linnavalitsuse 24. oktoobri 1995. a

korralduse nr 3012-k, millega otsustati tagastada Heina tn 47 asuvast elamust 1/2 mõttelist osa

kostjale, tühistamisega ära langenud. Kostja on saadud elamu 1/2 mõttelist osa maha müünud. Seega

on kohtud õigesti leidnud, et kohaldamisele kuulub TsK § 477 lg 3.

14. Pooled vaidlevad Riigikohtus selle üle, milline oli kostjale tagastamise ajal vara väärtus, mille

kostja on TsK § 477 lg 3 alusel kohustatud hagejale hüvitama. Ringkonnakohus on leidnud, et ORAS

ega muud õigusaktid ei näe ette tagastamisele või kompenseerimisele kuuluva vara hindamist selle

turuhinna alusel kuni 1. juulini 2002. a kehtinud AÕS § 29 järgi. Ringkonnakohus on leidnud, et

hüvitamisele kuuluva summa kindlaksmääramisel tuleb lähtuda vara bilansilisest väärtusest.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on hüvitise kindlaksmääramisel valesti kohaldanud TsK § 477

lg-t 3 ja vara tagastamise hetkel kehtinud AÕS § 29. TsK § 477 lg 3 sätestab, et kui alusetult

omandatud vara ei ole võimalik natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil

määratav väärtus rahas. AÕS § 29 lg 3 kohaselt loetakse asja väärtuseks selle harilikku väärtust, kui

seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 29 lg 2 kohaselt on asja harilik väärtus selle

kohalik keskmine müügihind (turuhind). Seega tuleb TsK § 477 lg 3 alusel lugeda vara väärtuseks,

mis tuleb hagejale hüvitada, vara kostjale üleandmise aja turuhind.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus, kostja poolt hagejale hüvitamisele kuuluva summa

kindlaksmääramiseks, tuvastama, milline oli kinnistul asuva elamu 1/2 mõttelise osa turuhind selle

kostjale üleandmise hetkel. Seejuures peab ringkonnakohus andma hinnangu ka hageja poolt

maakohtus dokumentaalse tõendina esitatud KVE Kinnisvaraekspert hinnangule, mille kohtud

lähtudes ekslikust vara väärtuse käsitlusest jätsid eelnevas menetluses arvestamata.

15. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohus on rikkunud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 91 lg-s 2 sätestatut, kogudes omal algatusel tõendeid ja võttes asja juurde Põhja-Tallinna

Valitsuse 18. novembri 2003. a kirja nr 5-30/4923 ja selle juurde lisatud raamatupidamise teatise vara

väärtuse kohta. Kolleegium märgib aga, et ainuüksi see menetlusnormi rikkumine ei toonud kaasa

ebaõiget lahendit. Selle tõendi alusel ei ole võimalik tuvastada asja lahendamisel tähtsust omavat

asjaolu: kinnistul asuva elamu 1/2 mõttelise osa turuhinda.

16. Kolleegium leiab, et kostja vara saamise õiguslik alus langes ära Tallinna Linnavalitsuse

24. oktoobri 1995. a korralduse nr 3012-k, millega otsustati vara kostjale tagastada, kehtetuks

tunnistamisega. Seega ei ole TsK § 477 kohaldamiseks vaja eraldi tunnustada vara üleandmise akti

tühisust. Vara üleandmise akti näol on tegemist abstraktse kokkuleppega, millega on Vabariigi

Valitsuse 5. veebruari 1993. a määrusega nr 36 kinnitatud "Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra" p 48 kohaselt seostatud tagastatud varale omandiõiguse tekkimise aeg. Vara

üleandmise akti kehtivus ei sõltu iseenesest vara tagastamise õigusliku aluse olemasolust.

17. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule, tuleb menetluskulude jaotus

lahendada asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest.

18. Hageja kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause

alusel tagastada kassatsioonikautsjon.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Jaak Luik