3-1-1-86-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-86-08

Otsuse kuupäev

2. märts 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Ott Järvesaar

Kohtuasi

Kriminaalasi J.T. süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2008. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-07-11875

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.T. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

28. jaanuar 2009

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2008. a kohtuotsus J.T. süüdistuses KarS § 424 järgi muutmata,

kassatsioon jätta rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Andres Rüütli Advokaadibüroo kasuks välja 1062 (üks tuhat kuuskümmend kaks)

krooni, sealhulgas käibemaks 162 (ükssada kuuskümmend kaks) krooni, vandeadvokaadi vanemabi Peep Rajavere

poolt J.T-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks J.T-lt Eesti Vabariigi kasuks välja 1062 (üks tuhat

kuuskümmend kaks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 26. mai 2008. a otsusega tunnistati J.T. süüdi selles, et tema, olles väärteokorras karistatud liiklusseaduse

§ 7419 järgi, juhtis 2. märtsil 2007 kella 18.10 ajal Läänemaal N vallas sõiduautot joobeseisundis. Karistusseadustiku § 424

järgi karistati J.T. kuuekuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi kohaldamata katseajaga kaheksateist kuud.

Karistusseadustiku § 50 lg 1 p 1 alusel võeti temalt ära mootorsõiduki juhtimise õigus kuueks kuuks.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja Peep Rajavere, kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja uue

otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Apellant leidis, et kohus ei tohtinud võtta otsust tehes aluseks M.O. ja S.O. ütlusi,

kuna tegemist ei ole erapooletute tunnistajatega. Politseiametniku M.O. ütlusi ei saanud kasutada, kuna ta oli väärteoasja

menetleja. Samuti võttis kohus ebaõigesti süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel aluseks J.T. ütlusi, mida ta andis

menetlusaluse isikuna väärteomenetluses. Esiteks on need ütlused saadud väärteomenetlusõiguse rikkumisega, kuivõrd

menetlejal oli kontrolli tulemusel teada J.T. varasem joobes juhtimine ning tema suhtes tulnuks alustada kriminaalmenetlust.

Väärteomenetluse jätkamisega rikuti tema peamist kaitseõigust - õigust teada, et teda kahtlustatakse kuriteo toimepanemises.

Väärteomenetluses ei ole menetlusalusel isikul ka ütluste andmisest keeldumise õigust.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 1. oktoobri 2008. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik. Seoses kriminaalasjas kogutud tõendite hindamisega

märkis ringkonnakohus järgmist.

3.1 Puudub alus kahelda tunnistajate M. ja S.O. ütluste objektiivsuses. Maakohus on nende ütlusi põhjalikult analüüsinud

koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja M.O. ütlused on kasutatavad politseiametnike

poolt

menetlusdokumentides talletatud tõendusteabe kontrollimiseks, neil on seejuures vaid abistav ja selgitav iseloom. Käesolevas

asjas ei rikkunud menetleja kohustust vormistada nõuetekohaselt tõenduslik teave menetlusdokumentides.

3.2 Isiku kaitseõigust ei ole rikutud tema suhtes väärteomenetluse alustamisega. Maakohus tuvastas, et sündmuskohal ei olnud

võimalik hinnata, kas J.T. vastab subjektina KarS § 424 süüteokoosseisu tunnustele. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et

J.T. õigused väärteomenetluses olid tagatud võrdväärselt kriminaalmenetlusega. Väärteoprotokollist nähtuvalt on J.T.

kinnitanud, et talle on tutvustatud VTMS §-s 19 ettenähtud õigusi (I kd tl 3). Väärteomenetluse seadustiku § 19 lg 1 p-s 1 on

sätestatud menetlusaluse isiku õigus teada, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, sama lõike punkt 4 sätestab

menetlusaluse isiku õiguse (mitte kohustuse) anda ütlusi. Ringkonnakohus nentis, et VTMS § 2 kohaselt kohaldatakse ka

väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi. Kriminaalmenetluse seadustiku § 34 lg 1

p 1 sätestab üheselt, et kahtlustataval on õigus ütluste andmisest loobuda. Enda ja lähedaste vastu ütluste andmisest

keeldumine on põhiseaduslik õigus (PS § 22), mille tagamine on süüteomenetlustes kohustuslik. Seega ei ole J.T. õigusi

rikutud. Kaitsja väide, nagu lahkneksid J.T. erinevates menetlusstaadiumides antud ütlused üksnes ebaolulistes detailides, on

väär ja eksitav. Süüdistatav on tõendamiseseme asjaolusid kirjeldanud erinevatel aegadel põhimõtteliselt erinevalt, mistõttu on

tema ütlused ebausaldusväärsed.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja P. Rajavere, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ning kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks.

4.1 Kaitsja leiab jätkuvalt, et tunnistajate M. ja S.O. ütlused on vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed. Võrreldes

kohtueelses menetluses antud ütlustega on tunnistajad kohtuistungil oma ütlusi täiendanud muuhulgas osas, mis puudutab

joobe tuvastamist abipolitseiniku indikaatorvahendiga (s.o kas seda tehti või mitte). See on oluline tuvastamaks, kas

süüdistatav võis alkoholi tarvitada pärast auto peatamist, kui oodati politsei saabumist.

4.2 Samuti on kaitsja seisukohal, et asja menetlemisel rikuti J.T. kaitseõigust, alustades tema suhtes väärteomenetlust ja

kasutades selle käigus antud ütlusi kriminaalmenetluses kohtus antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Kassaator leiab,

et väärteomenetluse seadustikust ei tulene sõnaselgelt menetlusaluse isiku õigus loobuda ütluste andmisest enda vastu. Samuti

ei ole kriminaalmenetlusega võrdsel määral tagatud kaitsja osavõtt menetlusest. Kuna menetleja sai juba kohapeal teadlikuks

sellest, et isikut on varem karistatud joobes juhtimise eest, oleks ta pidanud alustama kriminaalmenetlust.

5. Kassatsioonivastuses leiab prokuratuur, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud, kuna kassatsioonis ei ole välja

toodud asjaolusid, mille pinnalt saaks järeldada, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohtud on tuvastanud, et

sündmuskohal ei olnud politseiametnikel võimalik kindlaks teha, kas J.T. vastab KarS §-s 424 sisalduva süüteokoosseisu

subjekti tunnustele. J.T. õigused olid tagatud väärteomenetluses võrdväärselt kriminaalmenetlusega. Samuti on kohtud

põhjalikult analüüsinud ja hinnanud tunnistajate ütlusi, pidades neid usaldusväärseteks. Seega puudub alus ringkonnakohtu

otsuse tühistamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Puutuvalt kassatsiooni väidetesse tunnistajate ebausaldusväärsusest märgib kriminaalkolleegium, et tulenevalt KrMS § 363

lg-st 5 ei tuvasta Riigikohus faktilisi asjaolusid, kuid võib kontrollida, kas esimese- ja teise astme kohus on tõendite hindamisel

järginud kriminaalmenetlusõigust. Maa- ja ringkonnakohus on põhjendanud tunnistajate M. ja S.O. ütluste arvestamist.

Tunnistajate poolt kohtuistungil oma ütluste täiendamine, võrreldes kohtueelses menetluses antud ütlustega, ei pea alati

tingima ütluste tunnistamist ebausaldusväärseks tõendiks. Tulenevalt ajalisest distantsist, erinevatest küsitlejatest ning

erinevast emotsionaalsest taustast võib sündmuse reprodutseerimise detailsuse aste olla erinev. Küsimus ütluste

ebausaldusväärsusest saab siiski tõusetuda eelkõige ütluste sisulise vastuolulisuse puhul.

7. Seoses kassatsiooni väidetega, mis puudutavad J.T. suhtes väärteomenetluse toimetamist, märgib kolleegium järgmist.

7.1 Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis on karistatav väärteona LS § 7419 järgi. Kuriteoga ehk KarS § 424 järgi

karistatava teoga on tegemist juhul, kui isikut on varem karistatud sama teo eest. Seega sõltub õigusliku hinnangu andmine

sellest, kas isikul on kehtiv karistatus sõiduki juhtimise eest joobeseisundis. Kuriteo asjaolude ilmnemisel on menetleja

kohustatud toimetama kriminaalmenetlust kooskõlas KrMS §-ga 6.

7.2 Maakohus tuvastas, et sündmuskohal ei olnud võimalik hinnata, kas J.T. vastab KarS § 424 kuriteokoosseisu tunnustele, s.t

kas teda saab lugeda LS § 7419 järgi karistatud isikuks karistusregistri seaduse § 31 lg 1 tähenduses. Kohus põhjendas oma

seisukohta sellega, et toimikus sisalduvast karistusregistri teatisest ei nähtu karistatuse kustumist katkestanud teo

toimepanemise aega (Maksu- ja Tolliameti 30. jaanuari 2006. a otsus vedelkütuse erimärgistamise seaduse § 62 lg 1 järgi) ja

politsei poolt sündmuskohal kasutatud andmekogus Maksu- ja Tolliameti otsuse andmed ei sisaldunud.

7.3 Seetõttu, nagu on õigesti tuvastanud nii maa- kui ka ringkonnakohus, tuli politseiametnikel alustada väärteomenetlust. Kui

menetlejani jõudis teave, et J.T. näol on tegemist KarS § 424 täheldatud isikuga, tuli VTMS § 29 lg 1 alusel väärteomenetlus

lõpetada ning KrMS § 6 kohaselt alustada kriminaalmenetlust, mida ka tehti.

8. Otsustamaks selle üle, millist väärteomenetluses kogutud tõendusteavet tohib kriminaalmenetluses kasutada, tuleb lähtuda

sellest, millised on isikule antavad menetluslikud garantiid. Kui need garantiid on võrdsed, ei ole takistust tõendite

"ülekandmiseks" ühest menetlusliigist teise. Siinkohal tuleb silmas pidada, et VTMS § 31 lg 1 sätestab, et tõendamisel ja

tõendite kogumisel järgitakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades Väärteomenetluse seadustiku 5.

peatükis sätestatud erisusi.

Seega on kriminaalmenetluses lubatud kõik tõendid, mis on kogutud väärteomenetluse käigus ilma VTMS 5. peatükis toodud

erisusi kohaldamata. Kui aga tõend on kogutud ülalnimetatud erisusi arvestades, tuleb tõendi lubatavuse küsimuse

lahendamisel igal konkreetsel juhtumil võrrelda erinevates menetlustes isikule antavaid menetluslikke garantiisid.

8.1 Kolleegium ei nõustu kassatsiooni väitega, et väärteomenetluse seadustikust ei tulene isiku õigust keelduda ütluste

andmisest enda või oma lähedaste vastu. Õigus keelduda ütluste andmisest enda vastu on PS § 22 lg-s 3 sätestatud põhiõigus.

Kuigi VTMS § 19 erineb tõepoolest sõnastuslikult KrMS §-st 34, ei sätesta VTMS § 19 siiski kohustust anda ütlusi enda vastu.

Väärteomenetluse seadustiku § 19 lg 1 p 4 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus anda ütlusi, esitada tõendeid ja taotlusi.

Sellest lähtuvalt ei pidanud J.T. sündmuskohal ütlusi andma. Väärteoprotokollist nähtub, et ülekuulamisel ei soovinud isik ka

kaitsja juuresolekut.

8.2. KrMS § 293 sätestab, et süüdistatava ülekuulamisel lähtutakse KrMS §-dest 288-289. Seejuures tuleb tähele panna, et

ristküsitlusel võib vastavalt KrMS § 289 lg-le 1 ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel avaldada kohtueelses menetluses antud

ütlusi. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et väärteomenetluses kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõendid on oma

tähenduselt võrdsustatavad kohtueelses menetluses saadud tõenditega. Seega olid kohtud õigustatud kasutama J.T. poolt

väärteomenetluses antud ütlusi ka kriminaalmenetluses.

9. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuste muutmata ja kassatsiooni

rahuldamata.

10. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 900

krooni väljamõistmist, millele lisandub 18% käibemaksu. Esitatud taotlus vastab justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse

nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-tes 1 ja 2, § 2 lg 1 ning § 8 lg-s 1 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada summas 1062

krooni. KrMS § 186 lg 2 alusel tuleb see summa kanda J.T-l.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar