3-1-1-84-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-84-08

Otsuse kuupäev

27. veebruar 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

J.F. väärteoasi ühistranspordiseaduse § 54² lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. septembri 2008. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-07-6702

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ida Politseiprefektuur, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

28. jaanuar 2009

Istungil osalenud isikud

Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna vanemkomissar Jüri Teslenko

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 19. septembri 2008. a kohtuotsus J.F. väärteoasjas ühistranspordiseaduse § 54² lg 1 järgi

ja saata väärteoasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Väärteoprotokollis kirjeldatu kohaselt juhtis J.F. 4. oktoobril 2007. a kell 7:40 Ida-Viru Maakonnas Tallinn-Narva maantee x

kilomeetril takso tunnustega mootorsõidukit ja teostas tellimusel reisijate vedu. J.F. rikkus sellega majandus- ja

kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määrusega nr 141 kinnitatud sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja

pagasiveo üldeeskirja (edaspidi Eeskiri) § 11 lg 5, mis keelab sõitjate juhuveol kasutada takso tunnustega sõidukit. Rikkumine

kvalifitseeriti ühistranspordiseaduse (edaspidi ÜTS) § 542 lg 1 järgi ja Ida Politseiprefektuuri 11. novembri 2007. a otsusega

karistati J.F. rahatrahviga 200 trahviühikut (12 000 krooni) selle eest, et ta teostas 4. oktoobril 2007. a tasulist sõitjatevedu

juhuveo korras, kasutades sõidukil takso tunnuseid (TAKSO kirjega plafoon, hinnakiri parempoolsel tagaukse aknal).

2. J.F. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebaja eitas ÜTS § 54² lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemist, kinnitades, et ta vedas

reisijaid tellijaga sõlmitud lepingu alusel.

3. Viru Maakohtu 19. septembri 2008. a kohtuotsusega tühistati Ida Politseiprefektuuri 11. novembri 2007. a otsus ja

väärteomenetlus lõpetati.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Viru Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Ida Politseiprefektuur, kes väärteomenetlusõiguse rikkumise tõttu taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist uueks arutamiseks Viru Maakohtule. Kassaatori põhiväited on järgmised.

4.1 Maakohtu otsus on põhistamata. Sellest ei selgu, milliseid ütlusi ja muid tõendeid kohus hindas. Maakohus on alusetult

lugenud ebausaldusväärseks tunnistaja P. M.-i ütlused. Samas on maakohus jätnud hindamata teiste tunnistajate ütlused.

4.2 Maakohus on kogutud tõendite pinnalt teinud ebaõiged järeldused. Nii väärteoprotokollis kui ka -otsuses on märgitud, et

menetlusalune isik rikkus Eeskirja § 11 lg 5, mis keelab sõitjate juhuveol takso tunnustega sõidukite kasutamise, ja tema

tegevus on kvalifitseeritud ÜTS § 54² lg 1 järgi. Seega on isiku tegu konkreetselt kirjeldatud ja täpselt kvalifitseeritud.

4.3 Maakohus ei ole lahendanud väärteoasja täies ulatuses. Ei ole hinnatud, millist transporditeenust menetlusalune isik osutas.

Seega ei ole ka selge, millisele transporditeenuse osutamise vormile on kohus oma juriidilise hinnangu andnud. Maakohus on

jätnud selgitamata, kuidas tulnuks toime pandud tegu väärteoprotokollis kirjeldada.

5. Riigikohtu istungil jäi kassaator oma kaebuse juurde, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist samale

kohtule uueks arutamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohus on korduvalt selgitatud, et maakohus peab väärteomenetluse seadustiku § 123 lg-st 2 tulenevalt arutama

väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks

olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Menetlusseaduse sellest sättest lähtuvalt tuleb kohtuvälise menetleja otsuse peale

kaebuse lahendamist maakohtus käsitada väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena, mille puhul, lähtudes VTMS §-

dest 133 ja 134, on eristatavad kohtu kaks toimimisvõimalust. Juhul, mil kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav

kohus tuvastab VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust välistava asjaolu, võib kohus jätta kohtuotsuses VTMS § 133 p-

des 2 kuni 9 loetletud küsimused käsitlemata. Ülejäänud juhtudel, mil puuduvad VTMS § 29 lg-s 1 loetletud väärteomenetlust

välistavad asjaolud, peab kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebust läbivaatav kohus lahendama kohustuslikus korras kõik

VTMS § 133 p-des 2 kuni 7 loetletud küsimused ning edasiselt - sõltuvalt asjaoludest - ka VTMS § 133 p-des 8 või 9 loetletud

küsimused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid väärteoasjades nr 3-1-1-30-05 - RT III 2005, 15, 152; 3-1-1-19-04 -

RT III 2004, 11, 134; 3-1-1-49-04 - RT III 2004, 17, 207; 3-1-1-2-05 - RT III 2005, 7, 65; 3-1-1-66-06 - RT III 2006, 35, 296).

7. VTMS § 132 sätestab maakohtu pädevuse kaebuse kohtulikul lahendamisel. Viru Maakohtu otsuse resolutiivosast nähtub, et

kohtuvälise menetleja otsus J.F. karistamises ÜTS § 542 lg 1 järgi tühistati ja väärteomenetlus lõpetati. VTMS § 132 p 3

võimaldab maakohtul kohtuvälise menetleja otsuse tühistada ja väärteomenetluse lõpetada sama seadustiku §-des 29 ja 30

toodud alustel. Milline neist oli J.F. väärteomenetluse lõpetamise aluseks, kohtuotsuse resolutiivosast ei nähtu. Kohus märgib

otsuse 2. leheküljel järgmist: "Väärteo kirjelduses ei ole konkreetselt märgitud, mida Feoktsitov konkreetselt toime pani, ei ole

avatud tellimusveo olemust, keda ja kuhu ta vedas, tellimus ei ole kinnitatud kokkuleppega, kui kokkulepe oli olemas.

Väärteoprotokollis ei ole väärteo kirjeldust motiveeritud, otsus asjas ei saa olla kohtu poolt vastu võetud Feoktistovi

süüditunnistamiseks väärteos, ettenähtud ÜTS § 54 2 lg 1 järgi." Tsiteeritud tekstist võib järeldada, et väärteomenetlus lõpetati

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteo tunnuste puudumine tõttu. Menetluse lõpetamine sellel alusel on võimalik vaid siis, kui teos

puuduvad väärteo tunnused (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-75-03 - RT III 2003, 21, 200; 3-

1-1-53-06 - RT III 2006, 27, 246; 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304; 3-1-1-38-07 - RT III 2007, 30, 244). VTMS § 87

kohaselt saab isikut karistada vaid sellise teo eest, mida on väärteoprotokollis kirjeldatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsused väärteoasjades nr 3-1-1-52-08 - RT III ja 3-1-1-71-07 - RT III 2007, 40. 316 p 7). Käesolevas asjas on kohtuväline

menetleja seda nõuet rikkunud (laiendatud on taksot märgistavaid tunnuseid; teokirjeldusse on lisatud juhuveo mõiste),

maakohus ei ole seda rikkumist hinnanud.

8. Kriminaalkolleegium märgib, et ÜTS § 54² lg 1 on blankentse väärteokoosseisuga norm, mille sisustamiseks tuleb pöörduda

nende õigusaktide poole, mis kehtestavad selles paragrahvis loetletud veo korraldamisel kehtivad nõuded. Seetõttu saab ÜTS

§ 542 lg-s 1 kirjeldatud väärteokoosseisu olemasolu või puudumise üle otsustada alles siis, kui eelnevalt on välja selgitatud, kas

väärteoprotokollis kirjeldatud teoga on Eeskirja vastavat sätet rikutud või mitte. J.F. väärteoasja arutamisel on maakohus jätnud

hindamata, kas väärteoprotokollis kirjeldatud teoga rikuti samas protokollis märgitud Eeskirja § 11 lg 5 või on tegu vaadeldav

Eeskirja mõne muu sätte rikkumisena, mis välistaks väärteo kvalifitseerimise ÜTS § 542 lg 1 järgi. Kohtuotsusest ei ole

võimalik aru saada, milliste väärteo koosseisuliste tunnuste puudumise kohus tuvastas.

9. Seega ei nähtu Viru Maakohtu otsusest, millisel õiguslikul alusel J.F. väärteomenetlus lõpetati. Kohtu põhjendused on

ebaselged, tõendite sisuline analüüs puudub. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast aga nähtuma nii tõendite

analüüs kui ka see, millised asjaolud on kohus lugenud tõendatuks ja millele on kohus tuginenud otsuse tegemisel. Kohtu

mõttekäik peab olema kohtuotsuse põhjal jälgitav ja järelduste tegemine seostatud tuvastatud asjaoludega. Kui maakohtu otsus

nendele nõuetele ei vasta, on oluliselt rikutud väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-105-03- RT III 2003, 30, 310; nr 3-1-1-6-06 - RT III 2006, 26, 235, p 6.3

ja nr 3-1-1-8-08 - RT III 2008, 15, 98, p 8).

10. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud

kaebus vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid

tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-06 - RT III 2006, 18, 165, p 14.2). Arusaadavalt käib see ka tunnistaja

ütluste kohta. Käesoleva väärteoasja menetlemisel maakohus kohtuvälise menetleja poolt üle kuulatud tunnistajaid kohtusse ei

kutsunud, kohtuistungil vaid avaldati nende varem antud ütlused. VTMS § 99 lg 8 kohaselt võib kohus tunnistaja kohtuvälises

menetluses antud ütlusi küll avaldada, kuid see on lubatav vaid juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei

saanud asja arutamisele ilmuda mõjuvatel põhjustel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr 3-1-1-74-07 -

RT III 2007, 43, 346, p 5.1). Kriminaalkolleegium on ka märkinud, et sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste

avaldamine põhjendatud vaid olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv.

Kriminaalkolleegium leiab, et kohtusse kutsumata jäetud tunnistajate ütluste avaldamine on väärteomenetlusõiguse oluline

rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes.

Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ning § 175 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru

Maakohtu 19. septembri 2008. a kohtuotsuse täies ulatuses ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks

Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi