3-1-1-85-08 · Riigikohus

R I I G I K O H U S

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-85-08

Otsuse kuupäev

25. veebruar 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi J.K. süüdistuses KarS § 207 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2008. a otsus

kriminaalasjas nr 1-08-54

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

J.K. kaitsja vandeadvokaadi abi Tambet Toomela,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

28. jaanuar 2009, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 23. aprilli 2008. a otsus osaliselt J.K-lt riigi õigusabi kulude

väljamõistmises.

2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2008. a otsus osas, millega jäeti maakohtu otsus

õigusabi kulude väljamõistmises muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluses kaitsjale riigi õigusabi osutamise eest makstud tasu 12 589 krooni ja 42

senti riigi kanda.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

6. Mõista Eesti Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Eversheds Ots & Co kasuks välja 1062 (üks tuhat

kuuskümmend kaks) krooni, sealhulgas käibemaks 162 (ükssada kuuskümmend kaks) krooni, J.K-le

kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

7. Jätta eelmises punktis nimetatud menetluskulu riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.K. anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 217 lg 2 p 2 ja § 208 lg 2 p-de 1 ning 2 järgi.

1.1 Karistusseadustiku § 217 lg 2 p 2 järgi süüdistati J.K-d selles, et tema, omamata luba X Maavalitsuse

arvutivõrgu kasutamiseks, analüüsis ajavahemikul 4.-14. novembrini 2005 oma koduarvutist X Maavalitsuse

arvutivõrgu turvalisust selleks spetsiaalselt mõeldud programmiga Nessus ja sai interneti kaudu läbi

tulemüüri ligipääsu maavalitsuse arvutivõrku, mis sisaldab vastavalt avaliku teenistuse seaduse §-dele 34 ja

asutusesiseseks

kasutamiseks

tunnistatud

andmeid.

Kirjeldatud

tegevusega

kõrvaldas

J.K.

arvutisüsteemile juurdepääsuks kaitsevahendi ja kasutas ebaseaduslikult ametialaseid andmeid sisaldavat

arvutivõrku.

1.2 Karistusseadustiku § 208 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdistati J.K-d selles, et tema, omamata luba X

Maavalitsuse arvutivõrgu kasutamiseks, eesmärgiga sulustada maavalitsuse meiliserver, ajavahemikul

8.-14. novembrini 2005, sai oma koduarvutist interneti kaudu läbi tulemüüri ligipääsu X Maavalitsuse

arvutivõrku. Kasutades maavalitsuse serveri e-posti teenust ja e-posti kontosid ning programme Mozilla

Thunderbird, Kmail ja Evolution, saatis J.K. X Maavalitsuse e-posti aadressile 2-sekundilise intervalliga

elektronkirju, mille tulemusena ummistusid maavalitsuse töötajate kirjakastid. Kokku saatis J.K.

maavalitsuse e-posti aadressidele 1039 laviinkirja, millest 986 kirjale oli lisatud manus. J.K. tegevuse

tagajärjel ei jõudnud töötajateni tööalaselt vajalik informatsioon ja puudus võimalus elektronkirjade

saatmiseks, mis häiris tööd ja põhjustas olulise materiaalse kahju summas 31 633.52 krooni. Lisaks tekitas

süüdistatav moraalset kahju summas 50 000 krooni, kuna vähenes maavalitsuse autoriteet riigiasutuste,

omavalitsuste ja teiste asutuste ning kodanike ees.

2. Pärnu Maakohtu 23. aprilli 2008. a otsusega tunnistati J.K. süüdi KarS § 207 järgi ja talle mõisteti rahaline

karistus 250 päevamäära (12 500 krooni). Karistusseadustiku § 68 lg 1 alusel arvati karistuse hulka

eelvangistuses viibitud aeg 3 päeva ja tasumisele kuuluvaks rahaliseks karistuseks loeti 241 päevamäära (12

050 krooni). Ühtlasi mõisteti J.K-lt Eesti Vabariigi kasuks välja kuriteoga tekitatud kahju 3000 krooni,

õigusabikulud 12 589 krooni ja 42 senti, konfiskeeriti KarS § 83 lg 1 alusel süüdistatava elukohast ära

võetud lauaarvuti ja otsustati kohtuotsuse jõustumisel hävitada asitõenditena ära võetud võrgukontroller,

mälupulk ning kõvaketas. Süüdistuses KarS § 217 lg 2 p 2 järgi mõisteti J.K. õigeks.

2.1 Maakohus tuvastas, et J.K. pani toime kuriteo, mis süüdistusaktis on kvalifitseeritud KarS § 208 lg 2 p-

de 1 ja 2 järgi ning mis seisnes selles, et ajavahemikul 8. kuni 14. novembrini 2005 saatis süüdistatav oma

koduarvutist viiekümnele X Maavalitsuse e-posti aadressile vähemalt 600 elektronkirja, sh 555 elektronkirja

koos manustega. Kirjeldatud tegevuse tulemusena ummistusid maavalitsuse teenistujate kirjakastid. Kohus

leidis, et elektronkirjade massiline saatmine on tõendatud ekspertiisiakti ja selle lisade ning ekspert Tanel

Nõmmeotsa kohtus antud ütlustega. J.K. saadetud elektronkirjade kohalejõudmist kinnitasid tunnistajate

J.K., J.M., E.M., S.O. ja K.M. ütlused ning J.K-le 7. novembril 2005 saadetud elektronkiri. Ühtlasi tõendab

see kiri, et kuriteo pani toime süüdistatav.

2.2 Tõendamata jäid süüdistusaktis kirjeldatud asjaolud, mille kohaselt sai J.K. interneti kaudu läbi tulemüüri

ligipääsu maavalitsuse arvutivõrku ja saatis viiekümnele X Maavalitsuse elektronposti aadressile

elektronkirju 2-sekundilise intervalliga. Ühtlasi nõustus maakohus kaitsjaga selles, et J.K. tegevus

elektronkirjade saatmisel ei olnud käsitatav arvutiviiruse levitamisena. Süüdistatav ei loonud kahjulikku

programmi ega muutnud arvutiprogramme Kmail, Evolution ja Mozilla Thunderbird muu programmi

levitamise eesmärgil. Sel põhjusel puudub alus käsitada tema poolt massilist elektronkirjade saatmist

arvutiviiruse levitamisena. Maakohtu hinnangul ei vasta J.K. käitumine KarS § 208 lg 2 p-des 1 ja 2

sätestatud süüteokoosseisu tunnustele ka seetõttu, et puudub oluline kahju ja tegemist ei ole korduva, vaid

jätkuva kuriteoga. J.K. pani erinevad osateod toime ühtse tahtlusega.

2.3 Süüdistuse kohaselt seisnes kuriteoga tekitatud kahju otseses varalises ja moraalses kahjus. Varalise

kahju tõendamiseks esitas tsiviilhageja kohtule kaks arvet, millest arve nr 93 alusel tasus X Maavalitsus

elektronposti serveri viiruste ja spämmi filtreerimise taastamise eest 3000 krooni. Vastav kulutus tehti seoses

laviinkirjade saabumisega ning seda saab lugeda süüdistatava tegevuse tagajärjel tekkinud kahjuks. Arvel

numbriga 11200504915509 puudub põhjuslik seos J.K-le süüksarvatava teoga. Samuti on tõendamata

tsiviilhageja vara kaotsiminek, mis seisnes täitmata jäänud tööülesannetes. Deklaratiivne ja tõendamata on ka

moraalse kahju tekkimine.

2.4 Kokkuvõtlikult asus maakohus seisukohale, et J.K. tegevus on kvalifitseeritav KarS § 207 järgi, olles

käsitatav arvutivõrgu või -süsteemi ühenduse rikkumise või kahjustamisena. Süüdistatava tegevus kahjustas

ühte osa arvutisüsteemist, s.o elektronkirjade vahetamist, sest laviinkirjade saabumise tagajärjeks oli nii

tavapärase elektronkirjavahetuse täielik katkemine kui ka ajutine tõkestamine.

3. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid ringkonnaprokurör Aarne Pruus ja J.K. kaitsja

vandeadvokaadi abi Tambet Toomela. Prokuröri apellatsioonis taotleti maakohtu otsuse tühistamist ja uue

otsuse tegemist, millega lugeda süüdistatava saadetud elektronkirjade arvuks 1039 ning tunnistada J.K. süüdi

KarS § 208 lg 1 järgi, jättes maakohtu mõistetud karistuse muutmata. Kaitsja apellatsioonis taotleti maakohtu

otsuse tühistamist osas, millega J.K. tunnistati süüdi KarS § 207 järgi, rahuldati tsiviilhagi, konfiskeeriti

personaalarvuti, otsustati hävitada asitõendid, jäeti tühistamata süüdistatava suhtes kohaldatud tõkend

elukohast lahkumise keeld ja hüvitamata kriminaalmenetluse kulud. Apellant taotles uue otsuse tegemist,

millega mõista süüdistatav õigeks, jätta tsiviilhagi läbi vaatamata ja tagastada J.K-le arvuti, võrgukontroller,

mälupulk ning kõvaketas. Ühtlasi palus kaitsja tühistada süüdistatavale kohaldatud tõkendi ja hüvitada

kriminaalmenetluse kulud.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2008. a otsusega rahuldati kaitsja apellatsioon osaliselt. Maakohtu

otsus tühistati personaalarvuti konfiskeerimise ja võrgukontrolleri, mälupulga ning kõvaketta hävitamise

osas. Uue otsusega tagastati asitõendid J.K-le. Muus osas jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata, kuid selle

põhiosas tehti täpsustus ja loeti õigeks süüdistatava poolt 1039 elektronkirja saatmine. J.K. suhtes valitud

tõkend jäeti muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Prokuröri apellatsiooni jättis kohus rahuldamata.

4.1 Ringkonnakohus nõustus prokuröriga selles, et maakohtu otsuse põhiosas on ekslikult esitatud järeldus

viisil, nagu oleks J.K. süü tõendatud osaliselt, s.o vähemalt 600 e-kirja saatmises. Tegemist on tehnilise

eksitusega ja see nähtub ka vaidlustatud otsuse põhiosast, kuna kohus nõustus süüdistuse mahuga

elektronkirjade arvu osas (vähemalt 1039). Ühtlasi ei lugenud ringkonnakohus põhjendatuks kaitsja väidet,

nagu oleks vaidlustatud otsuse põhiosas asutud seisukohale, et J.K. pani toime KarS § 208 lg 2 p-des 1 ja 2

sätestatud kuriteo.

4.2 Maakohus leidis põhjendatult, et kuritegude toimepanek süüdistatava poolt on tõendatud. Ühtlasi on

jälgitav ja arusaadav kohtu siseveendumuse kujunemine. Otsuses sisalduvaid järeldusi ei kummuta kaitsja

viide AB AS-i tehnilise eksperdi arvamusele ega ka oletuslik hinnang, mille apellant andis arve nr 93

väljastanud V.J. selgitusele.

4.3 Alates 24. märtsist 2008 jõustunud KarS § 207 lg-s 1 nähakse ette vastutus arvutisüsteemi toimimise

ebaseadusliku häirimise või takistamise eest andmete sisestamise, edastamise, kustutamise, rikkumise,

muutmise või sulustamise teel. Karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu nr 166SE II-1 seletuskirja

kohaselt on arvutisüsteemi töö häirimine elektronkirjade masspostituste teel vaadeldav KarS §-s 207

ettenähtud tegevusena. Seega eristab käesoleval ajal kehtiv KarS § 207 redaktsioon elektronkirjade

masspostitust arvutiviiruse levitamisest. Kui ka asuda seisukohale, et varasemate redaktsioonide kehtivuse

ajal oli laviinkirjade saatmine võrdsustatud arvutiviiruse levitamisega, siis käesoleval ajal kehtiva

karistusseaduse kohaselt see nii ei ole. Loetletud põhjustel on maakohtu otsusega süüdistatava käitumisele

antud juriidiline hinnang õige. Ühtlasi eeldab nii KarS §-s 207 kui ka §-s 208 sätestatud süüteokoosseisude

realiseerimine arvutivõrgu olemasolu, millist asjaolu ei pea eraldi tõendama.

4.4 Kvalifitseerides J.K-le inkrimineeritud tegevuse KarS § 207 järgi, toimis maakohus kooskõlas KrMS

§ 268 lg-s 8 sätestatuga. Karistusseadustiku §-des 207 ja 208 sisalduvate süüteokoosseisude võrdlemisel ei

ole alust rääkida sisult oluliselt erinevatest süüdistustest, sest maakohus ei tuvastanud võrreldes

süüdistusaktis kirjeldatuga mingeid uusi asjaolusid. Muutunud on pelgalt J.K. käitumisele antud õiguslik

hinnang, millega on tema olukorda kergendatud.

4.5 Maakohus on ekslikult märkinud, nagu eeldaks KarS §-s 207 sätestatud süüteo toimepanemine otsest

tahtlust kõigi süüteokoosseisu tunnuste suhtes. Tegelikult on see koosseis täidetud, kui isik tegutseb vähemalt

kaudse tahtlusega. Vastav seisukoht ei muuda aga otsust vastuoluliseks, kuivõrd süüdistatav pani kuriteo

toime kavatsetult. Ka maakohus leidis, et J.K. tegutses eesmärgiga takistada ja häirida maavalitsuse

tavapärast elektronkirjavahetust, mis on otsene viide kavatsetusele. Karistuse mõistmisel on samuti

arvestatud asjaoluga, et tegu pandi toime kavatsetult.

4.6 Maakohus luges põhjendatult tõendatuks, et laviinkirjad saadeti süüdistatava koduarvutist ja nende

saatjaks oli J.K. ise. See järeldus tugineb kohtuliku arutamise käigus vahetult uuritud tõendite hindamise

tulemile. Ühtlasi oli kohus õigustatud lugema kuriteo toimepanemise aja tuvastatuks ajavahemikuna.

4.7 Arvestades süüdistatava isikut, teo toimepanemise motiive ja asjaolu, et tegemist oli vähem ohtlikku

laadi arvutikuriteoga, millega ei tekitatud olulist kahju, puudub vajadus kohaldada personaalarvuti

konfiskeerimist. Seetõttu pidas apellatsioonikohus võimalikuks asitõendite tagastamist süüdistatavale.

4.8 Õige ei ole kaitsja järeldus, et juhtudel, mil süüdistatav mõistetakse osaliselt õigeks, tuleks ka osa

menetluskuludest jätta riigi kanda. Maakohtu otsuse näol on tegemist süüdimõistva otsusega. Seetõttu oli

vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 ja § 309 lg-le 1 põhjendatud ka menetluskulude väljamõistmine süüdistatavalt.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale on esitanud kassatsiooni J.K. kaitsja vandeadvokaadi abi Tambet

Toomela, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist, tsiviilhagi

läbi vaatamata jätmist ja kriminaalmenetluse kulude hüvitamist. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Tunnistades J.K. süüdi KarS § 207 järgi, ei kaalunud kohtud süüdistuse muutmise olulisust. Riigikohtu

kriminaalkolleegium on asjas nr 3-1-1-96-06 leidnud, et süüteo kvalifikatsiooni muutmisel tuleb tuvastada,

kas

tegemist

on

süüdistuse

olulise

muutmisega.

Asjas

nr

3-1-1-116-06

leidis

Riigikohtu

kriminaalkolleegium, et süüdistuse lubamatu olulise muutmisega on tegemist muu hulgas juhul, mil kohus

annab

süüdistusaktis

kirjeldatud

faktilistele

asjaoludele

oluliselt

erineva

õigusliku

hinnangu.

Ringkonnakohus ei analüüsinud kuriteo kvalifikatsiooni, vaid süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude

muutmist, mis ei ole tulenevalt KrMS § 268 lg-st 2 asjakohane ega kooskõlas kriminaalmenetluse

võistlevuse põhimõttega. Sisuliselt ei eristanud ringkonnakohus süüdistuses toodud faktiliste asjaolude ja

neile antud õigusliku hinnangu muutmist. Ühtlasi ei saa nõustuda selgitusega, nagu oleks Riigikohtu

kriminaalkolleegium asjas nr 3-1-1-36-07 aktsepteerinud süütegude kvalifikatsiooni muutmist juhul, kui

rünnatavad õigushüved on erinevad. Loetletud põhjustel ei olnud süüteo kvalifikatsiooni muutmine KarS §-lt

208 KarS §-le 207 lubatav.

5.2 Karistusseadustiku §-de 207 ja 208 koosseisulised tunnused erinevad oluliselt. Arvutiviiruse levitamine

leiab aset ainult viiruse kui iseleviva ja isetoimiva kahjuliku arvutiprogrammi olemasolul. Seejuures ei ole

ühendus arvutivõrguga vajalik, kuna viirust saab levitada ka andmekandja vahendusel. Ühtlasi ei ole

arvutivõrgu olemasolu KarS § 208 koosseisuliseks tunnuseks. Karistusseadustiku §-s 207 sätestatud

arvutivõrgu või -süsteemi ühenduse kahjustamise puhul on aga esmase tähendusega arvutivõrgu või -

süsteemi olemasolu ja nende ühenduse rikkumine või tõkestamine. Kohtud ei analüüsinud süüteo

kvalifikatsiooni muutmisel J.K. tegevust pelgalt nende asjaolude osas, mis omasid tähendust KarS § 208

kohaldamise aspektist, vaid täiendasid süüdistust, tuues omavoliliselt juurde arvutivõrgu ja selle ühenduse

kahjustamise, mis on vastuolus KrMS § 268 lg-s 8 sätestatuga ja kujutab endast süüdistuse olulist muutmist.

Eeltoodu on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

5.3 J.K. tunnistati süüdi ebaselge ja konkretiseerimata süüdistuse alusel. Süüdistusaktis heideti süüdistatavale

ette arvutiviiruse korduvat levitamist, kuid selles ei ole näidatud, millal ja kuidas viidi erinevad osateod

lõpule. Lisaks on osategude toimepanemise aega kirjeldatud lubamatult avaralt ja ebaselgelt. Arvestades, et

süüdistatavale etteheidetava teo sisuks on elektronkirjade massiline saatmine, sai sellist tegevust fikseerida

sekundilise täpsusega. Süüdistusaktist nähtuvalt on seda tehtud pelgalt ajavahemike esimeste ja viimaste

elektronkirjade puhul.

5.4 Ekslikult on arvestatud tunnistaja A.A. ütlusi elektronkirjade mahu kohta. Nimetatud isikut ei kaasatud

menetlusse eksperdina ja tal ei ole puutumust tõendamiseseme asjaoludega KrMS § 66 lg 1 tähenduses.

Tunnistaja ütlused, milles ta nimetab andmeploki suuruseks numbrit 117208809472, ei põhine ühelgi

uuringul ega vaatlusandmetel. Asitõendite vaatlusprotokolli lisaks olevalt CD-plaadilt nähtub vastav number

kui elektronkirjade füüsilist suurust iseloomustav info. AB AS eksperdi arvamuse kohaselt ei olnud nii suure

mahuga kirjade saatmine tehniliselt võimalik. Kohtud aga seda dokumentaalset tõendit ei arvestanud.

Asitõendite vaatlusprotokoll ja eksperdi arvamus kinnitavad, et süüdistatav ei ole X Maavalitsuse

meiliserverisse laviinkirjasid saatnud.

5.5 Tsiviilhagi rahuldamisel on jäetud põhjendamatult tähelepanuta V.J. selgitused 11. novembri 2005. a arve

nr 93 kohta. Arves kirjeldatud töid teostati 2005. a oktoobris, s.o enne J.K-le inkrimineeritud tegude

toimepanemist, mistõttu puudub põhjuslik seos süüdistuses etteheidetavate tegude ja tehtud kulutuste vahel.

Ühtlasi jääb arusaamatuks, miks on kahel sama isiku väljastatud dokumendil ringkonnakohtu jaoks erinev

tõenduslik kaal.

5.6 Tulenevalt KrMS § 180 lg-st 1 ja § 181 lg-st 1 ei olnud võimalik jätta kõiki menetluskulusid süüdistatava

kanda, kuna süüdimõistev otsus tehti üksnes ühe süütekoosseisu järgi. Ülejäänud süüdistuses mõisteti J.K.

õigeks. Alusetu on jätta süüdistatava kanda kulud, mis on tekkinud põhjendamatust süüdistuse esitamisest.

Seetõttu olnuks põhjendatud 1/3 menetluskulude kandmine süüdistatava ja 2/3 kandmine riigi poolt.

6. Kassatsioonivastuses palub ringkonnaprokurör A. Pruus jätta kassatsiooni rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsuse muutmata, leides, et kassatsioonis korratakse juba maa- ning ringkonnakohtu menetluses avaldatud

argumente, mille kohtud on veenvalt kummutanud. Kokkuvõtlikult märgib prokurör järgmist.

6.1 Karistusseadustiku §-dega 207 ja 208 kaitstav õigushüve kattub, mille tõttu oli kohtul võimalik omal

algatusel kuriteo kvalifikatsiooni muuta. Seaduslik ja kooskõlas KrMS § 268 lg-s 8 sätestatuga oli ka J.K.

süüditunnistamine KarS § 207 järgi. Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga selleski, et maakohus ei tuvastanud

võrreldes süüdistusega uusi asjaolusid. J.K-le esialgse süüdistusega omistatud käitumise kirjeldus on jäänud

samaks, kuid sellele on antud erinev õiguslik hinnang. Seega ei ole alust rääkida sisult oluliselt erinevast

süüdistusest ega süüdistatava olukorra halvendamisest.

6.2 Asitõendi vaatlusprotokollile lisatud CD-plaadil olevate failide suurust on tunnistaja A.A.

kommenteerinud mitte väljasaadetud kirja suuruse, vaid ketta pealt leitud andmeploki suurusena. Samal

seisukohal oli ka ekspert T. Nõmmeots. AB AS tehnilise eksperdi arvamus ei tõenda ega välista J.K. poolt

süüteo toimepanemist.

6.3 Põhjendatult on rahuldatud tsiviilhagi summas 3000 krooni. Kaitsja poolt viidatud V.J. kirjast nähtub, et

viimasele esitati 5. oktoobri 2005. a arve nr 93. Tegelikult on arve nr 93 koostamise kuupäevaks

11. november 2005. Seetõttu on võimalik, et kaitsja esitatud ebaõige info alusel on ka V.J. ekslikult oma

kirjas märkinud, et arves nr 93 nimetatud tööd teostati 2005. a oktoobris. Tegelikult on arves loetletud töid

teostatud 2005. a novembris.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Käesoleva kriminaalasja lahendamiseks tuleb esmalt vastata küsimusele, kas J.K. teole süüdistusaktis

kirjeldatust erineva hinnangu andmise ja tema süüditunnistamisega KarS § 207 järgi on maakohus väljunud

süüdistuse piiridest (I). Seejärel kontrollib kriminaalkolleegium, kas tulenevalt karistusseaduse muutumisest

on süüdistatava tegevus jätkuvalt karistatav (II), annab hinnangu kassaatori väidetele, mis puudutavad J.K.

süüditunnistamist konkretiseerimata süüdistuse alusel (III), käsitleb tõendite hindamist ja lubatavust

puudutavaid küsimusi (IV), lahendab taotluse kriminaalmenetluse kulude hüvitamiseks (V) ning võtab

lõpuks seisukoha kassatsiooni rahuldamise osas (VI).

I

8. Kassaator leiab, et J.K. süüditunnistamisel KarS § 207 järgi ei ole maakohus kaalunud, kas süüdistus

muutub oluliselt või mitte. Samuti tingis kaitsja arvamuse kohaselt süüdistatava olukorra raskendamise tema

teole omistatud õigusliku hinnangu muutmine, kuna KarS §-des 207 ja 208 sisalduvate süüteokoosseisude

objektiivsed tunnused erinevad olulisel määral. Kriminaalkolleegium eeltoodud väidetega ei nõustu.

9. Vastavalt KrMS § 268 lg-le 1 toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult

süüdistusakti järgi, kui sama paragrahvi lõigetes 2-6 ei ole sätestatud teisiti. Kriminaalmenetluse seadustiku

§ 268 lg 8 sätestab, et kohus võib kohtuotsust tehes kuriteo samadest asjaoludest lähtuvalt muuta kuriteo

kvalifikatsiooni, kergendades isiku olukorda. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas

osutanud, et nõue lähtuda kuriteo kvalifikatsiooni muutmisel kuriteo samadest asjaoludest tähendab seda, et

kohtu poolt teo kvalifikatsioonis tehtav muudatus ei tohi eeldada uute, süüdistuses nimetamata faktiliste

asjaolude tuvastamist. Kohtu kohaldatava kuriteokoosseisu tunnustele vastavad faktilised asjaolud peavad

olema isikule esitatud süüdistuses kirjeldatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a

otsus asjas nr 3-1-1-46-08 - RT III 2008, 52, 361, p 30).

10. Süüdistusaktist nähtuvalt seisnes J.K. tegu selles, et tema, omamata luba X Maavalitsuse arvutivõrgu

kasutamiseks, saatis oma koduarvutist interneti kaudu, s.o arvutivõrgu vahendusel, maavalitsuse

elektronposti aadressile suure arvu mittevajalikke elektronkirju koos manustega, mille tagajärjel ummistusid

töötajate kirjakastid ja takistati elektronkirjade vahetamist, saatmist ning vastuvõtmist. Kirjade saatmiseks

kasutas süüdistatav maavalitsuse serveri elektronposti teenust ja elektronposti kontosid ning programme

Mozilla Thunderbird, Kmail ja Evolution. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on samade faktiliste asjaolude

kogumist lähtunud ka maakohus, leides, et süüdistatava tegevus häiris ja tõkestas X Maavalitsuse

arvutisüsteemi (elektronkirjavahetuse) tavapärast toimimist. Olenevalt sellest, kuidas töötajad suutsid oma

kirjakaste jälgida ja tühjendada, põhjustas elektronkirjade masspostitus kirjavahetuses nii ajutisi kui ka

püsivaid katkestusi. Võrreldes süüdistusaktis sisalduva teokirjeldusega ei ole J.K. süüditunnistamisel seega

mingeid uusi asjaolusid tuvastatud. Nendel põhjustel on ekslik kassaatori väide, mille kohaselt sisustas

maakohus süüdistust omal algatusel uute asjaoludega, täiendades seda arvutivõrgu mõiste ja selle ühenduse

kahjustamisega.

10.1 Lisaks süüdistuses nimetamata faktiliste asjaolude tuvastamise keelule tuleb arvestada KrMS § 268 lg-

s 2 sätestatut, millest järeldub, et süüdistatava olukorra kergendamine võrreldes esitatud süüdistusega ei või

endaga kaasa tuua süüdistuse olulist muutmist. Süüdistuse oluline muutmine võib seisneda ka selles, et

kohus annab faktilistele asjaoludele süüdistuses märgitust oluliselt erineva õigusliku hinnangu (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-116-06 - RT III 2007, 26, 216, p 17). J.K.

käitumisele antud õigusliku hinnangu muutmise osas sedastab kriminaalkolleegium järgnevat.

10.2 Kuni 24. märtsini 2008 kehtinud redaktsioonis nägi KarS § 207 ette vastutuse arvutivõrgu või

arvutisüsteemi ühenduse rikkumise või tõkestamise eest, KarS §-s 208 aga sätestati vastutus arvutiviiruse

levitamise eest. Mõlema süüteokoosseisu puhul on kaitstavaks õigushüveks arvutivõrkude ja

arvutisüsteemide kasutajate õiguspärane ootus nende võrkude ja süsteemide takistamatuks kasutamiseks.

Karistusseadustiku §-s 207 sätestatud objektiivne koosseis seisneb andmesideühenduse võimaluse täielikus

lubamatus katkestamises vähemalt kahe arvutivõrgus oleva arvuti vahel (ühenduse rikkumine) või

andmesideühenduse kiiruse lubamatus vähendamises (ühenduse tõkestamine). Karistusseadustiku §-s 208

sisalduva objektiivse koosseisu kirjeldus aga seisneb sellise arvutiprogrammi levitamises, mis võib end

algsel või modifitseeritud kujul ise või teiste programmide abil arvutivõrgu kaudu edasi levitada, häirides

sellisel viisil arvutite kasutamist. Sisuliselt takistatakse või häiritakse mõlemal juhul objektiivses koosseisus

kirjeldatud tegude toimepanemisega arvuti, arvutivõrgu või -süsteemi kasutamist ning toimimist. Maakohus

subsumeeris süüdistusaktis kirjeldatud faktilised asjaolud KarS § 207 alla, asudes seisukohale, et

elektronkirjade masspostitus ei ole vaadeldav arvutiviiruse levitamisena KarS § 208 mõttes. Lähtudes

arvutiviiruse mõistest ei lugenud kohus tuvastatuks, nagu oleks süüdistatav loonud kahjuliku programmi või

muutnud süüdistuses loetletud programme muu programmi levitamise eesmärgil. Ka süüdistuses toodud

teokirjelduses heideti J.K-le ette arvutisüsteemi tavapärase toimimise häirimist ja takistamist, mis toimus

arvutivõrgu kaudu. Süüdistuse muutmise tingiski pelgalt küsimus selle kohta, kas elektronkirjade

masspostitus on käsitatav arvutiviiruse levitamisena, millele maakohus on vastanud eitavalt. Andes küll J.K.

käitumisele süüdistusaktis esitatust erineva õigusliku hinnangu, ei ole sellega kaasnenud vajadust tuvastada

täiendavaid, KarS § 208 objektiivse koosseisuga hõlmamata tunnuseid. Seega ei ole kohtuotsuses tuvastatu

pinnalt võrreldavaid süüteokoosseise silmas pidades põhjust rääkida oluliselt erinevast õiguslikust

hinnangust. Vastavaid küsimusi on apellatsioonimenetluses põhjalikult analüüsinud ka ringkonnakohus,

käsitledes nii faktiliste asjaolude kui ka juriidilise hinnangu muutmisega seonduvat.

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium osutab sellelegi, et olukorras, kus kriminaalasja lahendav kohus annab

süüdistuses kirjeldatud teole õigusliku hinnangu, lähtudes normist, mille kohaldamise võimalikkusest ei

olnud süüdistatav kohtumenetluse ajal teadlik, ei ole kaitseõigust siiski rikutud, kui isikule on tagatud tõhus

võimalus esitada vastuväiteid kohtuotsuse tegemisele järgnevas kohtukaebemenetluses (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 23. detsembri 2005. a määrus asjas nr 3-1-1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p-d 29-31,

28. jaanuari 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-60-07 - RT III 2008, 7, 44, p 20 ja 1. juuli 2008. a otsus asjas nr 3-1-

1-39-08 - RT III 2008, 33, 226, p-d 9 ning 10). J.K. ja tema kaitsja on käesolevas kriminaalasjas omapoolsed

vastuväited süüdistuse muutmisele saanud esitada nii apellatsiooni- kui ka kassatsioonimenetluses.

Ringkonnakohus on kaitsja vastuväiteid maakohtu poolsele süüdistuse muutmisele sisuliselt analüüsinud ja

neile vastanud. Seega oli süüdistatavale kaitseõigust silmas pidades ka sel teel tagatud võimalus vaidlustada

süüdistuse muutmise vastavust kriminaalmenetluse seadustiku nõuetele.

II

12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas omaksvõetud arusaama kohaselt on tulenevalt KarS § 5 lg-

test 1 ja 2 isiku süüditunnistamine ja karistamine võimalik üksnes juhul, kui tema poolt toime pandud tegu

on olnud jätkuvalt karistatav igal ajahetkel arvates teo toimepanemisest kuni kohtuotsuse jõustumiseni (vt nt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-11-07 - RT III 2007, 24, 194, p 39).

Tsiteeritud põhimõttest lähtuvalt kontrollis ringkonnakohus põhjendatult J.K-le etteheidetava teo

karistatavust nii selle toimepanemise ajal kui ka kohtuotsuse tegemise hetkel, asudes kokkuvõtlikult

seisukohale, et maakohtu poolt süüdistatava käitumise subsumeerimine KarS § 207 objektiivse koosseisu alla

oli õigustatud, alates 24. märtsist 2008 kehtiva redaktsiooni kohaselt on aga süüdistatava tegevus karistatav

KarS § 207 lg-s 1 kirjeldatud teona.

12.1 Kuni 24. märtsini 2008 kehtinud redaktsioonis sätestas KarS § 207 vastutuse arvutivõrgu või

arvutisüsteemi ühenduse rikkumise või tõkestamise eest. Alates 24. märtsist 2008 seisneb KarS § 207 lg 1

objektiivses koosseisus kirjeldatud tegevus arvutisüsteemi toimimise ebaseaduslikus häirimises või

takistamises andmete sisestamise, edastamise, kustutamise, rikkumise, muutmise või sulustamise teel. Seega

on võrreldes varasema redaktsiooniga 24. märtsist 2008 KarS § 207 täiendava objektiivse koosseisu

tunnusena lisandunud termin "ebaseaduslik". Kriminaalkolleegium märgib, et vaadeldava süüteo

koosseisupärasuse tuvastamisel ei ole vajalik eraldi tõendada, et süüdlase tegu on ebaseaduslik. Teo

koosseisupärasus puudub, kui arvutisüsteemi toimimise häirimiseks või takistamiseks esines isikul õiguslik

alus (nt töö- või ametiülesannetest tulenev volitus).

12.2 Riigikogu 11. koosseisu menetluses olnud karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu nr 166 SE II-1

seletuskirja kohaselt soovis seadusandja muudatustega täpsustada KarS §-s 207 sisalduva koosseisu

objektiivseid tunnuseid, et välistada igasugused füüsiliste mõjutustega põhjustatud takistused (nt sidekaablite

ja arvutisüsteemide füüsiline rikkumine või hävitamine). Samuti oli seaduseelnõu muudatuste eesmärk

tagada karistusseadustiku vastavus Euroopa Nõukogu arvutikuritegevusvastase konventsiooni (RT II 2003, 9,

32) ja Euroopa Liidu Nõukogu 24. veebruari 2005. a raamotsuse 2005/222/JSK nõuetele. Raamotsuse

kohaselt võtavad liikmesriigid tarvitusele vajalikud meetmed, tagamaks, et infosüsteemi töö tahtlik

takistamine ja katkestamine arvutiandmete sisestamise, edastamise, kahjustamise, kustutamise, rikkumise,

muutmise, sulustamise või ligipääsmatuks muutmise teel on kriminaalkorras karistatav vähemalt oluliste

juhtumite puhul, kui tegu pannakse toime ilma õigusliku aluseta (art 3). Termin "õigusliku aluseta" tähendab

raamotsuse kohaselt süsteemi või selle osa omaniku või selle suhtes muu õiguse omaja loata või siseriiklike

õigusaktide kohaselt mittelubatud sisenemist või sekkumist (art 1, alapunkt d). Euroopa Komisjoni 14. juuli

2008. a aruande kohaselt on raamotsuse artikli 3 eesmärk kaitsta infosüsteemide terviklikkust, mille tõttu

saab infosüsteemi sekkumine olla ebaoluline ainult juhul, kui see on vähese tähtsusega või kui infosüsteemi

terviklikkust on kahjustatud vähesel määral. Arvutikuritegevusvastase konventsiooni artikli 5 kohaselt tuleb

konventsiooniosalistel samuti kuriteona määratleda juhtumid, mil arvutisüsteemi sekkumisel takistatakse

oluliselt selle toimimist ja vastav tegu pannakse toime tahtlikult ning õigusliku aluseta. Loetletud tunnustest

on seadusandja lähtunud ka KarS § 207 koosseisu sõnastamisel.

12.3 Kohtud tuvastasid, et süüdistatav saatis X Maavalitsuse elektronposti aadressile 1039 elektronkirja koos

manustega, pannes kuriteo toime kavatsetult. Tunnistajate ütlustega lugesid kohtud tõendatuks maavalitsuse

elektronkirjavahetuse täieliku katkemise ja ajutise tõkestamise, olenevalt asjaolust, kuidas töötajad suutsid

oma kirjakaste tühjendada. Süüdistatava teo tulemusena ei jõudnud maavalitsuse töötajateni vajalikud

elektronkirjad ning puudus võimalus elektronkirjade väljasaatmiseks. Et J.K-l ei olnud süüdistuses märgitud

kirjade saatmiseks vajadust ega õiguslikku alust arvutisüsteemi toimimist takistada, on tema käitumine KarS

§ 207 mõttes vaadeldav ebaseaduslikuna.

12.4 Nii süüdistuses kui kohtuotsustes tuleb tegu kvalifitseerida selle toimepanemise ajal kehtinud

karistusseadustiku redaktsiooni järgi, mis tagab KarS § 2 lg 1 kohase kontrolli, et tegu oli karistatav selle

toimepanemise ajal ning kindlustab KarS § 5 lg-tes 1-3 sätestatud karistusseaduse ajalise kehtivuse

põhimõtete rakendamise (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. märtsi 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08 -

RT III 2008, 15, 99, p 23). Tsiteeritud põhimõtet on kohtud käesoleva kriminaalasja lahendamisel järginud.

Maa- ja ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolude kohaselt vastab süüdistatava käitumine KarS § 207

süüteokoosseisule (kuni 24. märtsini 2008 kehtinud redaktsioonis) ning on karistatav ka käesoleval ajal

kehtiva karistusseaduse järgi (KarS § 207 lg 1).

III

13. Kassaator leiab, et J.K. tunnistati süüdi konkretiseerimata süüdistuse alusel. Kuigi elektronkirjade

saatmise fikseerimine on kaitsja hinnangul võimalik sekundilise täpsusega, on seda süüdistusaktis tehtud

vaid osade kirjade puhul.

13.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 62 p 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks muu hulgas kuriteo

toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. märtsi

2006. a otsuses asjas nr 3-1-1-146-05 (RT III 2006, 109, 92) märgiti, et kriminaalmenetluse seadustik ei

kirjuta ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada (p 11). 18. aprilli 2000. a otsuses asjas

nr 3-1-1-51-00 (RT III 2000, 14, 153) aga leidis kolleegium, et kuriteosündmust saab ajalises mõttes lugeda

tuvastatuks mitte üksnes siis, kui seda on tehtud kas sekundilise või minutilise täpsusega, vaid ka ajahetke

või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest (p 6.2). Sama

põhimõtet on korratud ka 15. oktoobri 2007. a otsuses asjas nr 3-1-1-45-07 (RT III 2007, 36, 285, p 10).

Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist

konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast esitatud süüdistuse vastu kaitsta.

13.2 Käesolevas kriminaalasjas nähtub süüdistusaktist nii kuupäevaliselt kui ka sekundilise täpsusega

ajavahemik, millal J.K. temale etteheidetava kuriteo (erinevad osateod) toime pani. Arvestades saadetud

elektronkirjade suurt hulka saab lugeda süüteo toimepanemise aja äranäitamist ajavahemikena piisavaks,

tagamaks süüdistatavale kaitseõigust. Ühtlasi on maakohus lähtunud eksperdi arvamusest ja ütlustest selle

kohta, et J.K. koduarvuti kõvakettalt leiti hulgaliselt viiteid süüdistuses loetletud elektronkirjade saatmisele.

Ka ringkonnakohus märkis, et süüdistuses on näidatud elektronkirjade minimaalseim hulk, mille saatmine

süüdistatava koduarvutist tuvastati eksperdi arvamuse pinnalt. Loetletud põhjustel on kassaatori etteheited

süüdistuse konkretiseerimatusest alusetud.

IV

14. Tõenditele antud hinnangu ja tsiviilhagi rahuldamise osas on kassaator korranud väiteid, mis esitati juba

apellatsioonimenetluses. Kolleegium leiab, et kohtute siseveendumuse kujunemine on mõlema astme

kohtulahendite pinnalt lugejale jälgitav. Samuti on ringkonnakohus oma otsuses näidanud asjaolud, miks ei

saa J.K.t õigustava tõendina arvestada AB AS-i tehnilise eksperdi arvamust ja miks ei ole tsiviilhagi

rahuldamine välistatud tulenevalt V.J. selgitustest. Nendel põhjustel puudub alus teha etteheiteid kohtuotsuste

põhistatusele. Tunnistajana üle kuulatud A.A. ütluste kohta märgib kriminaalkolleegium aga järgmist.

14.1 Varasemas praktikas on Riigikohtu kriminaalkolleegium leidnud, et kohtuistungil mingi

teadusvaldkonna huviorbiiti kuuluva probleemi kohta üldise iseloomuga selgitusi jagavat isikut ei saa

käsitada tunnistajana KrMS § 66 lg 1 mõttes, sest tal ei ole puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatavaga

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. märtsi 2006 otsus asjas nr 3-1-1-142-05 - RT III 2006, 8, 70, p-d 14 ja

15). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et A.A. andis kohtuistungil ütlusi asjaolude kohta, mis puudutavad

infotehnoloogilist valdkonda, s.o erinevaid arvutialaseid termineid, arvutisüsteemide tehnilisi iseärasusi jmt,

kuid mis ei oma puutumust kuriteosündmuse ega süüdistatava isikuga. Kuna A.A. ei osalenud varasemas

menetlusstaadiumis kriminaalmenetluse raames spetsialisti ega eksperdina, puudus lähtuvalt KrMS § 64 lg-

st 4 alus tema ülekuulamiseks.

14.2 Siiski ei ole alust A.A. ülekuulamist tunnistajana lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtu otsus ei tugine J.K. süüditunnistamisel olulisel määral selle isiku

ütlustele. A.A. ütlusi on kohtud arvestanud osas, mis puudutab asitõendi vaatlusprotokolli lisaks olevalt CD-

plaadilt nähtuvate arvandmete iseloomustamist kui ka erinevate infotehnoloogia mõistete selgitamist.

Sisuliselt on samade, mitteõiguslikke eriteadmisi eeldavate küsimuste kohta andnud selgitusi ka ekspert

T.Nõmmeots, kelle ütlustele on maakohus süüdimõistva otsuse järeldused rajanud. Samuti on kohus

tuginenud ekspertiisiaktis sisalduvale arvamusele. Loetletud põhjustel puudub alus käsitada A.A.

tunnistajana ülekuulamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

V

15. Järgnevalt annab kriminaalkolleegium hinnangu kassaatori taotlusele kriminaalmenetluse kulude

hüvitamiseks. Kassatsioonis leitakse, et vastuolus KrMS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 nõuetega on maakohus

jätnud kõik menetluskulud süüdistatava kanda, kuigi J.K. mõisteti süüdistuses KarS § 217 lg 2 p 2 järgi

õigeks. Kaitsja hinnangul on alusetu jätta süüdistatava kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud

põhjendamatu süüdistuse esitamisest.

15.1 Vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 hüvitab õigeksmõistva otsuse korral menetluskulud riik, arvestades KrMS

§-s 182 sätestatud erandeid. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsuses asjas nr 3-1-1-61-

08 (RT III 2008, 49, 339, p 19.1) asuti seisukohale, et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel

õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel. Eelöeldu tähendab, et süüdistatava osalisel

õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud,

mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes

kriminaalmenetlus lõpetatakse. Vastasel korral satuks mingis teos õigeksmõistetud isiku võimalus nõuda

selle teo menetlemisel tekkinud kriminaalmenetluse kulude hüvitamist sõltuvusse sellest, kas tegu menetleti

eraldi kriminaalasjas või koos mõne teise teoga, milles isik süüdi tunnistatakse. See, kas mitut kuritegu

menetletakse ühe ja sama või mitme erineva kriminaalasja raames, ei ole mõistlik põhjus (osaliselt)

õigeksmõistetud isikute erinevaks kohtlemiseks kriminaalmenetluse kulude hüvitamisel.

15.2 Kassaator lähtub arusaamast, et J.K. mõisteti süüdistuses KarS § 208 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 217 lg 2 p 2

järgi õigeks, KarS § 207 alusel aga tunnistati süüdi. Edasi arutleb kaitsja, et seega mõisteti J.K. süüdistuse

mahust kahe kolmandiku osas õigeks, mille tõttu tuleks riigi kanda jätta samuti kaks kolmandikku

kriminaalmenetluse kuludest. Kriminaalkolleegium sellise arusaamaga ei nõustu, kuivõrd kirjeldatud järeldus

ei vasta maakohtu otsuse resolutiivosale ega kriminaalasja materjalidele. Õigeksmõistva otsuse tegi

maakohus süüdistuses KarS § 217 lg 2 p 2 järgi. Karistusseadustiku § 208 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel esitatud

süüdistus aga kvalifitseeriti KarS § 207 järgi, mis ei kujuta endast süüdistatava õigeksmõistmist. Seega tuleb

süüdistatavale kriminaalmenetluse kulud hüvitada seoses tema õigeksmõistmisega KarS § 217 lg 2 p 2 järgi.

15.3 Kaitsja 3. aprilli 2008. a taotluse ja sellele lisatud õigusabikulude tasumist tõendavate dokumentide

kohaselt on süüdistatav tasunud valitud kaitsjale kokku 29 090 krooni ning 75 senti seoses kaitsega

kohtueelsel uurimisel (kriminaaltoimiku 3. kd, tl 151-165). Kohtumenetluses on kaitsja osutanud J.K-le riigi

õigusabi, millise tasu mõistis maakohus süüdistatavalt välja summas 12 589 krooni ja 42 senti. Arvetelt ega

taotlusest riigi õigusabi tasu hüvitamiseks ei nähtu, milline osa nendes näidatud summadest seondub

süüdistuse selle osa menetlemisega, milles J.K. õigeks mõisteti. Seega tuleb vastav asjaolu tuvastada

hinnanguliselt. Arvestades kriminaalasja spetsiifikat ja tõenduslikku ning õiguslikku keerukust, peab

kriminaalkolleegium valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikuks 25 000 krooni suuruses summas. Hinnates

õigeksmõistmist puudutava osa suhet süüdistuse kogumahtu ja võttes arvesse, et maakohtu otsuse alusel

tuleks J.K-l hüvitada riigi õigusabi kulu, peab kolleegium põhjendatuks jätta vastavalt KrMS § 181 lg-le 1

riigi kanda kohtumenetluses riigi õigusabi osutanud kaitsjale makstud tasu, s.o 12 589 krooni ja 42 senti.

Vastavas osas saab Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 361 p 7 alusel teha uue otsuse, mis ei raskenda

süüdistatava olukorda.

15.4 Kui Riigikohus tühistab esitatud kassatsiooni alusel kriminaalasja menetledes osaliselt maa- ja

ringkonnakohtu otsused, on süüdistataval õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes

lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja ta on kohustatud hüvitama üksnes põhjendamatust kaebusest

tingitud menetluskulud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06

- RT III 2007, 6, 44, p 10.2 ja 22. mai 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-26-08 - RT III 2008, 25, 165, p 14). Seoses

maa- ja ringkonnakohtu otsuste osalise tühistamisega kriminaalmenetluse kulude hüvitamist puudutavas osas

tuleb riigi kanda jätta ka kassatsioonimenetluses kaitsjale makstav riigi õigusabi tasu summas 1062 krooni.

VI

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4, § 181 lg-st 1, § 186 lg-st 1 ning § 361 p-st 7

tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu 22. septembri 2008. a ja Pärnu Maakohtu

23. aprilli 2008. a otsused osaliselt. Maakohtu otsus tuleb tühistada J.K-lt riigi õigusabi kulude

väljamõistmises. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada osas, millega jäeti maakohtu otsus õigusabi kulude

väljamõistmises muutmata. Kriminaalkolleegium teeb uue otsuse, millega jätab maakohtu menetluses riigi

õigusabi osutamise eest makstud tasu 12 589 krooni ja 42 senti riigi kanda. Muus osas tuleb kohtuotsused

jätta muutmata. Kassatsiooni rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium osaliselt. Samuti tuleb Eesti

Vabariigilt OÜ Advokaadibüroo Eversheds Ots & Co kasuks välja mõista 1062 krooni J.K-le

kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest ja jätta see menetluskulu riigi kanda.

Hannes Kiris, Lea Kivi, Priit Pikamäe