3-2-1-122-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-122-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 25. veebruar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Henn Jõks ja Peeter Jerofejev

Kohtuasi

Jüri Segali hagi F.T.W.Kaubandus OÜ vastu kaheksa

sõiduauto Volvo S 60 omandiõiguse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-22273

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Jüri Segali kassatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

4 600 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Jüri Segal (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Raul Talts

Kostja F.T.W.Kaubandus OÜ (registrikood xxxxxxxx) ja kolmas

isik kostja poolel Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Lõuna

maksu- ja tollikeskuse kaudu, esindaja vandeadvokaat Kaspar

Lind

Asja läbivaatamise kuupäev

26. jaanuar 2009. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 24. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-05-22273

menetluskulude jaotuse osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta maakohtus ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Muus osas jätta

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta otsuse põhjendusi.

2. Välja mõista Jüri Segalilt Eesti Vabariigi kasuks kassatsiooniastmes kantud menetluskulu

6000 (kuus tuhat) krooni.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Tagastada Jüri Segalile kassatsioonkaebuselt 26. mail 2008 tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni ja 24. detsembril 2008 tasutud kautsjon 39 600 (kolmkümmend üheksa tuhat kuussada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jüri Segal (hageja) esitas 14. detsembril 2005 F.T.W.Kaubandus OÜ (kostja) vastu hagi, milles

palus tunnustada hageja omandiõigust kaheksale sõiduautole Volvo S60.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 1. juulil 2005 laenulepingu

nr 001/01-07 (laenuleping), mille järgi andis hageja kostjale 2 500 000 krooni laenu ja kostja

kohustus tagastama laenusumma koos intressiga (4% kuus) 1. novembril 2005. Laenulepingu p 2.4

kohaselt tagas kostja laenu kaheksa sõiduautoga Volvo S60 ning p 2.5 kohaselt pidi tagatiseks olevate

sõiduautode omandiõigus minema üle hagejale, kui kostja ei tagasta laenu tähtajaks. Hageja arvates

sisaldus laenulepingus nii võlaõiguslik kui ka asjaõiguslik leping ja asjaõiguslepingu alusel läks

1. novembril 2005 hagejale üle sõiduautode omand.

2. Hageja esitas 19. jaanuaril 2006 hagi tagamise taotluse. Tartu Maakohus rahuldas 19. jaanuari

2006. a määrusega taotluse ja arestis sõiduautod.

3. Kostja võttis 27. jaanuari 2006. a vastuses hagi õigeks.

4. 23. veebruaril 2006 esitas Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu

avalduse kolmanda isikuna menetlusse astumiseks ja asjas menetluse peatamiseks.

Avalduse kohaselt on Eesti Vabariigil õiguslik huvi tsiviilasjas osalemiseks, sest tema kasuks on

arestitud sõiduautod, mille omandiõiguse üle siin menetluses vaieldakse. Muud vara kostjal ei ole. On

kaheldav, et kostjal puudub huvi hagile vastu vaielda. Asja menetlus tuleb peatada, sest 30. novembril

2005 on algatatud kriminaalmenetlus kostja vastu maksude väärarvutuse tõttu. Selles menetluses

kogutud tõendite põhjal on alust eeldada, et laenuleping on fiktiivne. Laenulepingu fiktiivsuse ja

sõiduautode kuuluvuse tuvastamine kriminaalasjas on oluline ka omandiõiguse tunnustamise asja

lahendamisel, mistõttu tuleb menetlus selles asjas peatada.

Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse 16. novembri 2005. a maksuotsuse nr 12-5/390

järgi tuli kostjal tasuda käibemaksu 5 122 487 krooni. Kostja suhtes on tehtud maksuotsus ja

algatatud kriminaalasi. Vaidlusalused autod on arestitud nii maksuotsuse kui ka kriminaalasja tõttu.

Kostja on autode kättesaamiseks esitanud 3. oktoobril 2005 sõlmitud müügilepingu, mille kohaselt

müüs kostja autod RTD Invest OÜ-le, ja 14. novembril 2005 sõlmitud müügilepingu samade

sõiduautode müügi kohta hagejale.

5. Tartu Maakohus kaasas 11. aprilli 2006. a määrusega Eesti Vabariigi Maksu- ja Tolliameti Lõuna

maksu- ja tollikeskuse kaudu menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda isikuna kostja poolel ja jättis

18. oktoobri 2006. a määrusega menetluse peatamise taotluse rahuldamata.

6. Hageja täiendas hagi 29. septembril ja 9. novembril 2006, paludes tunnistajana üle kuulata kostja

juhatuse liikme O. Pooli. Samuti märkis hageja, et täiendab hagi alust ja tugineb hagiavalduses lisaks

ka 14. novembril 2005 sõlmitud sõiduautode müügilepingule (müügileping), millega pooled lugesid

laenulepingu lõpetatuks ja autod hagejale üleantuks. Müügilepingu sõlmimisel andis kostja hagejale

üle ka autode valduse, s.o dokumentatsiooni ja võtmed.

7. Tartu Maakohus jättis 12. detsembri 2006. a määrusega hagi täiendamise avalduse rahuldamata

põhjendusel, et hageja soovis muuta nii hagi alust kui ka eset, mis ei ole tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 376 lg 1 järgi võimalik.

8. Tartu Maakohus kuulutas 2. juuli 2007. a otsusega välja kostja pankroti ja nimetas kostja

pankrotihalduriks E. Vallandi.

Pankrotihaldur esitas 15. augustil 2007 teate selle kohta, et astub kostja esindajana menetlusse, ja

esitas oma seisukohad hageja nõude kohta. Pankrotihaldur palus jätta hagi rahuldamata, sest hagist ei

selgu, kuidas kostja hageja õigusi rikkus ja kuidas saaks kohtuotsus rikkumise kõrvaldada. Kui hageja

väited tema omandiõiguse kohta oleksid õiged, olnuks hageja väidetava õiguse kohase kaitsmise

viisiks kaebuse esitamine tema õigusi väidetavalt rikkuva isiku tegevuse peale. Autod on pärast

nende soetamist olnud kogu aeg tolli järelevalve all, sest hageja ega kostja ei ole tasunud

imporditollimaksu. Hageja ei ole autode valdust ega omandit saanud. Laenulepingu p 2.5 ei saanud

kaasa tuua autode omandiõiguse üleminekut kostjalt hagejale. Laenulepingus on autosid nimetatud

laenulepingu tagatiseks. Sellist kokkulepet saab tõlgendada kui poolte tahet anda hageja nõudele

tavapärasest suurem tagatis. Asjaõiguses kehtib numerus clausus`e põhimõte, st kokkuleppega ei saa

luua seaduses sätestamata asjaõigusi ega muuta asjaõiguse seaduses sätestatud olemust. Nimetatud

tagatis ei vasta ühegi seaduses sätestatud pandiõiguse tunnustele. Seega on kokkulepe autode

omandiõiguse automaatse ülemineku kohta tühine. Menetluse kestel on hageja hakanud väitma, et

tema omandiõigus autodele tekkis müügilepingu alusel. Hageja ei ole esitanud nõuet ühegi nimetatud

lepingu täitmiseks, vaid on esitanud omandiõiguse tunnustamise nõude, mis ei ole esitatud asjaoludel

võimalik. Müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud O. Pool kostja seaduslik esindaja, sest oli end

juhatuse liikme kohalt tagasi kutsunud. Seetõttu ei ole vajalik teda tunnistajana üle kuulata.

9. Tartu Maakohus jättis 21. novembri 2007. a otsusega hagi rahuldamata, tühistas hagi tagamise

alates kohtuotsuse jõustumisest ja jättis poolte menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 1. juulil 2005 laenulepingu, mille alusel andis

hageja kostjale laenu 2 500 000 krooni. 14. detsembril 2005 esitas hageja kostja vastu hagi

omandiõiguse tunnustamiseks, kuna kostja rikkus laenulepingust tulenevat kohustust maksta

laenulepingus sätestatud tähtajaks, s.o 1. novembriks 2005 hagejale laen tagasi. 9. novembril 2006

esitas hageja taotluse hagi aluse täiendamiseks asjaoluga, et 14. novembril 2005 sõlmisid pooled

sõiduautode müügilepingu, ning palus täiendada hagi ka sellest müügilepingust tulenevate nõuetega.

Maakohus jättis hageja taotluse 12. detsembri 2006. a määrusega rahuldamata, sest hagi aluse

täiendamisel müügilepingust tulenevate asjaolude ja nõuetega muutub nii hagi alus kui ka ese.

Vaatamata hageja esindaja väidetele, et laenuleping on lõppenud ja laenulepingust tulenev kostja

kohustus on täidetud müügilepingu sõlmimisega, on tegemist kahe iseseisva lepinguga ning

laenusuhtest tekkinud kohustust ei saa ümber vormistada muuks võlasuhteks. Laenulepingust tulenev

võlasuhe ei saa lõppeda laenulepingust tulenevate nõuete tasaarvestamisel müügilepingust tulenevate

nõuetega, kuna laenulepingust ja müügilepingust tulenevad nõuded ei ole samaliigilised.

Laenulepinguga kohustub võlgnik tagastama võlausaldajale sama rahasumma (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 396), asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle asja ning tegema võimalikuks

omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu (VÕS

§ 208). Nimetatud nõudeid ei saa VÕS § 197 järgi tasaarvestada, sest need ei ole samaliigilised

kohustused.

Laenulepingust tulenev võlasuhe on lõppenud VÕS § 207 järgi. Hageja esindaja väitel lõppes

laenulepingust tulenev kohustus täitmisega. Kostja esindaja sellele vastu ei vaielnud. Hageja esindaja

avaldusi võlasuhte lõppemise kohta saab käsitada nõudest loobumisena. Seega tuleb hagi jätta

rahuldamata, kuna laenulepingust tulenev võlasuhe on lõppenud ja hageja nõudest loobunud.

Hagi rahuldamata jätmise teiseks aluseks on asjaolu, et hageja ei ole valinud kohast

õiguskaitsevahendit. Hageja ei esitanud lepingu täitmise nõuet, vaid omandiõiguse tunnustamise

nõude, kuid seda nõuet ei ole esitatud asjaoludel võimalik rahuldada. Kuna kostja rikkus

laenulepingust tulenevat kohustust, s.o jättis laenusumma tähtajaks tagastamata, tekkis hagejal õigus

kasutada VÕS §-s 101 sätestatud õiguskaitsevahendeid. VÕS §-s 101 on esitatud ammendav loetelu

kohustuse rikkumise korral rakendatavatest õiguskaitsevahenditest.

Laenulepingus on vaidlusaluseid autosid nimetatud laenulepingu tagatiseks. Äriseadustiku (ÄS)

§ 135 lg 3 kohaselt vastutab võlgnik oma kohustuste täitmise eest kogu oma varaga, ilma et seda vara

peaks eraldi nimetama. Õige on kostja esindaja arusaam, et sellist poolte kokkulepet saab tõlgendada

selliselt, et pooltel oli tahe anda hageja nõudele tavapärasest suurem tagatis. Kuigi Eesti õiguses

kehtib üldreeglina lepinguvabaduse põhimõte, kehtib asjaõigusseaduses numerus clausus`e põhimõte,

st kokkuleppega ei saa luua seaduses sätestamata asjaõigusi ega muuta asjaõiguse seaduses sätestatud

olemust. Nimetatud tagatis ei vasta ühegi seaduses sätestatud pandiõiguse tunnustele. Seega ei ole

poolte selline kokkulepe õiguslikult realiseeritav.

Laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumisel ei saa esitada asjaõiguslikku nõuet. Praegusel juhul

olnuks esitatavateks nõueteks kohustuse täitmise nõue (raha tagastamine) ja rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivise nõue. Vaatamata kohtu korduvale tähelepanu juhtimisele hageja

neid nõudeid esitada ei soovinud. Kuna õiguskaitsevahendi valik ja selle kasutamine on võlausaldaja

otsustada, ei saa kohus kohaldada õiguskaitsevahendit, mida ei ole nõutud, ega tuvastada

õiguskaitsevahendi kasutamist, millele hageja ei ole tuginenud.

10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada, või tühistada maakohtu otsuse ja saata asja esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks. Kuna kostja võttis vastuses hagi õigeks, pidi maakohus tegema hagi õigeksvõtul

põhineva otsuse. Hageja ei ole nõudest loobunud. Müügilepingu esitamisega muutis hageja üksnes

hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, aga mitte hagi eset. Hageja soovis tunnistajana üle kuulata

kostja endise juhatuse liikme ja anda vande all seletusi, kuid ta jäeti tõendite esitamise võimalusest

ilma. Laenu- ja müügilepingut saab käsitleda koos. Laenulepingu alusel tekkis kostjal kohustus laen

tagastada, tasuda intress ja viivis. Hagejal tekkis vastav nõudeõigus. Müügilepingu sõlmimisel võttis

kostja kohustuse autod hagejale üle anda. Kostja täitis selle kohustuse lepingu sõlmimise päeval.

Hagejal tekkis kohustus maksta kostjale ostuhind 2 500 000 krooni. Nii tekkis pooltel vastastikune

kohustus tasuda teineteisele 2 500 000 krooni. Kohustused tasaarvestati. Asja õige lahendamine ei ole

võimalik müügilepingut hindamata.

11. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

12. Kolmas isik palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

13. Tartu Ringkonnakohus jättis 24. aprilli 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda.

Õige ei ole apellandi väide, et kuna kostja võttis hagi õigeks, siis oli maakohus sellega seotud ja pidi

kohtuistungit pidamata hagi rahuldama. Kuigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 440 ei ole

sõnaselgelt sätestatud kohtu õigust hagi õigeksvõtu vastuvõtmisest keelduda ka asjades, mida ei ole

nimetatud sama paragrahvi 4. lõikes, tuleneb kohtu selline õigus menetluse üldsätetest ning

eesmärgist lahendada asi õigesti. TsMS § 328 lg 1 järgi peavad menetlusosalise avaldused asja

puudutavate faktiliste asjaolude kohta olema tõesed. Praeguses asjas oli kohtule avaldatud, et kostja

püüdis vaidlusalused autod esmalt tagatiseks anda, seejärel aga võõrandas autod kahel korral

erinevatele isikutele. Sellises olukorras ei pidanud maakohus arvestama kostja üldsõnalise hagi

õigeksvõtuga.

Apellandi väide, et hagi täiendamisega 9. novembril 2006 täiendas ta üksnes hagi alust, on

formaalselt õige. Asja materjalidest nähtub, et hageja jäi omandiõiguse tunnustamise nõude juurde

ning taotles selle nõude rahuldamist ka ringkonnakohtus, kuid hageja ei põhistanud, mida ta soovib

esitatud hagiga saavutada. Hageja ei ole esile toonud, milles seisnes tema õiguslik huvi TsMS § 368

lg 1 mõttes, kui ta esitas kostja vastu hagi ja palus tuvastada, et ta on vaidlusaluste autode omanik.

Müügileping kinnitab hageja väidetavat omandiõigust. Seega on alusetu väide, et kostja on hageja

õigusi rikkunud viisil, mis annab aluse kohtule esitada hagi. Kuna faktiliste asjaolude õigsust

eeldades puudub hagejal õiguslik huvi omandiõigust veel kord tuvastada, siis tuleks hagi TsMS § 423

lg 2 p 2 alusel jätta läbi vaatamata, sest hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi

kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset või kui hagiga ei ole seda eesmärki

võimalik saavutada. Sellises olukorras on hagejal õigus esitada omandikaitse hagi isiku vastu, kes

õigusliku aluseta tema asja valdab.

Praeguses asjas ei ole poolte esitatud asjaolud tõesed. Hageja tugines menetluses pikka aega üksnes

laenulepingule. Laenulepingu alusel ei saa hageja omandiõigust tunnustada ega hagi rahuldada.

Kuigi kostja võttis kirjalikus vastuses motiveerimatult hagi õigeks, ei ole hagi õigeksvõtt usutav ega

kohtumenetluses arvestatav olukorras, kus hageja esiletoodud asjaolude kohaselt ei ole võimalik hagi

rahuldada ning kus kostja võõrandas autod müügilepinguga kellelegi kolmandale.

TsMS § 329 lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama menetluses oma avaldused, taotlused, tõendid

ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja

õigeks lahendamiseks vajalik. Müügileping sõlmiti enne hagi esitamist, leping oli hageja valduses

ning ta oli lepingut puudutavatest asjaoludest teadlik. Kuna hageja ei esitanud ühtegi mõistlikku

põhjendust, miks ta esitas müügilepingu sõlmimise fakti kui hagi alusesse kuuluva asjaolu hilinenult,

tuleb müügileping jätta TsMS § 238 lg 3 p 3 ja § 238 lg 5 alusel arvestamata.

Hageja väitel lõpetas müügileping laenulepingu, kuid müügileping seda väidet ei kajasta. Vastupidi,

müügilepingus on kokku lepitud, et ostja (hageja) tasub müüjale (kostjale) autode müügihinna. Seega

on hageja väited otseses vastuolus müügilepingu sõnastusega ning pooled ei ole menetluses andnud

selgitusi, millest see vastuolu tulenes.

Arvestades müügilepingu teksti, hageja vastuolulisi väiteid müügilepingu kohta ning seda, et hageja

esitas asjaolu, mis oli talle teada enne hagi esitamist, olulise hilinemisega, on ringkonnakohtu arvates

põhjendatud kolmanda isiku seisukoht, et müügileping on fiktiivne ning koostatud tagantjärele

eesmärgiga saada kätte tolliasutuse valduses olevad autod. Müügileping on ebausaldusväärne tõend.

Apellandi väide, et ta jäeti asjaolude tõendamise ja tõendite esitamise võimalusest ilma, kuna teda ja

kostja endist seaduslikku esindajat ei kuulatud tõendi allikatena ära, ei ole põhjendatud. Maakohus

leidis õigesti, et poolte vahel kokkulepitud laenulepingu tingimus, et tagatiseks olevate autode

omandiõigus läheb laenuandjale teatud tingimustel üle, ei toonud kaasa õiguslikke tagajärgi. Kui

pooled soovisid laenulepingut tagada, siis pidid nad valima seadusega lubatud tagatise vormistamise

viisi. Pooled ei ole tagatise andmist nõuetekohaselt vormistanud, mistõttu ei saa hageja nõuda

laenulepingu p 2.5 alusel omandiõiguse tunnustamist. Poolte esitatud väidete kohaselt ei vaielda asjas

omandiõiguse üle, teisalt ei saa esiletoodud asjaolu hageja taotletud tõenditega tõendada. Seega oli

maakohtul TsMS § 238 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi alus keelduda tõendite vastuvõtmisest.

Alusetu on hageja väide, et laenuleping vormistati ümber müügilepinguks ja nõuded tasaarvestati.

Kui laenulepingust tulenev kohustus tasaarvestati, siis pidi see tasaarvestuse ajal olemas olema.

Hageja rõhutas apellatsioonkaebuses, et kostja täitis kohustuse autod hagejale üle anda lepingu

sõlmimise päeval.

Õige on hageja väide, et maakohus kohaldas vääralt hagist loobumise sätteid, kuid see ei viinud kohut

ebaõigele lõppjäreldusele. Õige on jätta hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu, kuigi esineb ka

formaalne alus jätta hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Hagi läbivaatamata jätmine võib

tekitada vale mulje, et hagejal on põhjendatud alus esitada omanikuna hagi igaühe vastu, kes tema

omandiõigust rikub.

Kuna nii hagi kui ka apellatsioonkaebus jäävad rahuldamata, kannab TsMS § 162 järgi

menetlusosaliste menetluses kantud kulud hageja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

14. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsuse ning

saata asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Samuti palus hageja mõista kostjalt välja hageja

menetluskulud ning jätta kostja menetluskulud kostja enda kanda.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas ringkonnakohus vääralt, et hagejal puudus hagi

esitamiseks õiguslik huvi, rikkudes sellega TsMS § 368 lg-t 1. Nii hageja kui ka kostja peavad

vaidlusaluseid sõiduautosid enda omaks. Sõiduautod arestiti nii 16. novembril 2005 tehtud

maksuotsuse sundtäitmise raames, Tartu Maakohtu 19. jaanuari 2006. a määruse alusel hagi tagamise

abinõuna kui ka Tartu Maakohtu 9. veebruari 2006. a määrusega kriminaalasjas. Kostja andis

sõiduautod, sh juurdepääsu võimaldavad võtmed ja dokumendid hagejale üle, kuid sõiduautod on

tolli järelevalve all. Puudub alus kahelda, et sõiduautode valdus ei läinud hagejale üle. Kuna Maksu-

ja Tolliameti arvates kuuluvad sõiduautod kostjale, on hagejal õigustatud huvi omandiõigust

tuvastada. Kuna Maksu- ja Tolliamet ei väida, et ta ise on sõiduautode omanik, on õige esitada hagi

kostja vastu. Maksuhaldur on üritanud täitemenetluses sõiduautosid kui kostja omandis olevaid

vallasasju võõrandada. Asjaolu, et sõiduautod asuvad praegu tollilaos, ei tähenda, et hageja peaks

esitama omandiõiguse tuvastamise hagi riigi vastu. Arusaamatu on ringkonnakohtu käsitlus, et

hagejal puudub huvi omandiõigust veel kord tuvastada olukorras, kus kostja vaidleb tegelikult hageja

omandiõigusele vastu.

Ringkonnakohus tuvastas vääralt, et müügileping on fiktiivne ja seetõttu ebausaldusväärne tõend.

Tõendi esitamise viivituse tingis asjaolu, et Maksu- ja Tolliamet algatas hageja suhtes kriminaalasja,

taotledes hageja vahi alla võtmist, mistõttu viibis hageja menetluse ajal kahel korral vahi all,

sh kohtuistungi ajal, ega saanud tõendit õigel ajal esitada. Lisaks tuvastas ringkonnakohus ühelegi

normile tuginemata müügilepingu fiktiivsuse, mille tõttu peaks tehing olema tühine.

Ringkonnakohus leidis vääralt, et asjaolude tõendamise ja tõendite esitamise korda ei ole rikutud.

Asja õigeks lahendamiseks tuli hinnata müügilepingut ja tuvastada, kas see on piisav omandiõiguse

üleminekuks. Nii laenu- kui ka müügilepingu sõlmisid hageja ja kostja endine juhatuse liige, kes said

anda selgitusi mõlema lepingu asjaolude kohta. Lisaks on alama astme kohtud hinnanud tõendina

poole esindaja istungil antud seletusi, mis ei saa olla asjas tõendiks, sest esindatav ei kinnitanud

kohtuistungil esindaja sõnu.

Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsMS § 231 lg-t 2, sest kui pool väidab, et nõue on tasaarvestusega

lõppenud, ei saa kohus sellist väidet käsitada faktilise asjaolu omaksvõtuna (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 5. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-07 ja 6. veebruari 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07).

Alama astme kohtud tuvastasid vääralt, et poolte laenusuhe on lõppenud. Pooled ei vaidle selle üle, et

hageja andis kostjale laenu 2 500 000 krooni ja et kostja laenu ei tagastanud. Pooltel oli õigus oma

suhted ümber kujundada ja nad sõlmisid müügilepingu ning hageja sai sõiduautode valduse. Asjas ei

ole oluline, kas pooled tegid nõutavas vormis tasaarvestuse, sest sõiduautode omandit see ei mõjuta.

Ringkonnakohus kohaldas menetluskulude kindlaksmääramisel 1. jaanuaril 2006 jõustunud

TsMS § 162 ja 167, kuigi hagi esitati enne 1. jaanuari 2006. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja

täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (TsMSRS) § 3 järgi tuli kohaldada varasemat seadust,

mille järgi ei tulnud hüvitada kolmanda isiku menetluskulusid ning menetluskulude hüvitamise

eelduseks oli kulunimekirja ja -dokumentide esitamine enne asja sisulise arutamise lõpetamist.

15. Kostja ja kolmas isik kostja poolel vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu, palusid jätta

kassatsioonkaebuse rahuldamata ja mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja kassatsiooniastmes

kantud menetluskulud 10 000 krooni. Kostja ja kolmas isik möönsid, et ringkonnakohus määras

kohtukulude jaotuse ekslikult praegu kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb kohtukulude jaotuse osas TsMS § 692 lg 1 p 2

alusel menetlusõiguse normi väära kohaldamise tõttu tühistada ja tühistatud osas tuleb TsMS § 691

p 5 alusel teha uus otsus, millega jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda. Muus osas tuleb TsMS § 691 p 1 ja § 692 lg 2 alusel jätta

ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb otsuse põhjendusi.

17. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et hagejal oli õiguslik huvi sõiduautode omandiõiguse

tuvastamise vastu.

Nii hageja kui ka kostja peavad vaidlusaluseid sõiduautosid enda omaks. Sõiduautod on tolli

järelevalve all ning Maksu- ja Tolliameti arvates kuuluvad sõiduautod kostjale. Seega on hagejal

õigustatud huvi omandiõiguse tuvastamise vastu. Asjaolu, et hageja soovis tuvastada üksnes

sõiduautode omandiõigust ja mitte esitada vindikatsioonihagi, ei tähenda, et hagejal puuduks õiguslik

huvi omandiõigust tuvastada.

Samuti ei võta hagejalt õiguslikku huvi omandiõiguse tuvastamise vastu ära see, et samaaegselt

sõiduautode müügilepinguga leppisid hageja ja kostja kokku ka sõiduautode omandi üleminekus.

Eelnevast ei järeldu veel, et sõiduautode omandiõiguse kuuluvus on selge.

Seetõttu on väär ringkonnakohtu seisukoht, et hagi tuleks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel jätta läbi

vaatamata, sest hagejal puudub õiguslik huvi omandiõigust veel kord tuvastada. Kuna

ringkonnakohus ei jätnud aga hagi läbi vaatamata, ei anna nimetatud puudus alust ringkonnakohtu

otsuse tühistamiseks. Muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

18. Hageja palus tuvastada sõiduautode omandiõiguse, tuginedes esmalt asjaolule, et pooled sõlmisid

1. juulil 2005 laenulepingu, mille järgi andis hageja kostjale 2 500 000 krooni laenu ja laenusumma

tähtajaks tagastamata jätmise korral pidi kostjale kuuluvate sõiduautode omandiõigus hagejale üle

minema. Menetluse kestel täiendas hageja hagiavaldust ja palus tuvastada sõiduautode omandiõiguse,

tuginedes nii poolte 1. juuli 2005. a laenulepingule kui ka 14. novembri 2005. a müügilepingule.

Müügilepingu järgi lugesid pooled 1. juuli 2005. a laenulepingu lõpetatuks ja autod hagejale

üleantuks.

Ülalnimetatud asjaolusid arvestades leidis ringkonnakohus õigesti, et hagi täiendamisega muutis

hageja üksnes hagi alust, kuid mitte hagi alust ja eset, nagu leidis vääralt maakohus. Ekslik on aga

ringkonnakohtu seisukoht, et müügileping, mille hageja esitas menetluse kestel omandiõiguse

tõendamiseks, tuleb TsMS § 238 lg 3 p 3 ja lg 5 alusel jätta arvestamata, kuna hageja ei esitanud

ühtegi mõistlikku põhjendust, miks ta esitas müügilepingu sõlmimise fakti kui hagi alusesse kuuluva

asjaolu hilinenult.

Kui kohus on juba tõendi vastu võtnud või tõendeid kogunud, võib ta TsMS § 238 lg 3 p 3 ja lg 5

järgi jätta asja lahendamisel tõendi arvestamata mh juhul, kui tõend esitatakse hilinenult. Õige on

ringkonnakohtu osutamine TsMS § 329 lg-le 1, mille järgi peavad menetlusosalised esitama oma

avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited menetluses nii varakult, kui menetluse seisund seda

võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Sama sätte teise lause järgi

võib uusi avaldusi, taotlusi, väiteid, tõendeid ja vastuväiteid esitada pärast eelmenetluse lõppemist

üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Viidatud sättest tuleneb

seega, et üldjuhul võivad menetlusosalised esitada tõendeid kuni eelmenetluse lõpuni. TsMS § 237

lg 1 järgi annab kohus menetlusosalistele eelmenetluses tähtaja tõendite esitamiseks ja kui tõendit ei

ole tähtaja möödudes esitatud, võib menetlusosaline tugineda tõendile hiljem juhul, kui see ei

põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist. Seega saab lugeda menetlusosalise esitatud

tõendid tähtaegselt esitatuks, kui need on esitatud enne kohtu määratud tähtaja möödumist või

eelmenetluse lõppemist.

Praeguses asjas esitas hageja hagi 14. detsembril 2005 (tl 1, I kd), hagi täiendamise avalduse koos

uue tõendi, 14. novembri 2005. a müügilepinguga 29. septembril 2006 (tl 139-140, 143, I kd). Pärast

seda arutas maakohus asja 2. oktoobri 2006. a eelistungil, kus ta muu hulgas kohustas pooli esitama

kõik tõendid ja menetluslikud taotlused hiljemalt 10. novembriks 2006 ja hoiatas, et hilisemad

tõendid ja taotlused võib kohus jätta tähelepanuta (tl 147 pöördel, I kd). Seega esitas hageja tõendi

lubatud aja jooksul. Kui menetlusosaline esitab tõendi TsMS § 237 lg 1 alusel määratud tähtaja

jooksul või enne tähtaja määramist, ei saa kohus jätta seda TsMS § 238 lg 3 p 3 ja lg 5 esimese lause

alusel arvestamata põhjusel, et tõend on esitatud hilinenult.

19. Samas võib kohus hindamise järel jätta tõendi TsMS § 238 lg 5 teise lause järgi arvestamata ka

juhul, kui see on ilmselt ebausaldusväärne. Ringkonnakohus asus kõiki müügilepingu esitamisega

seotud asjaolusid hinnates seisukohale, et müügileping ei ole tõendina usaldusväärne. TsMS § 688

lg 5 järgi Riigikohus ise alama astme kohtutes kogutud ja hinnatud tõendeid ei uuri. Küll kontrollib

Riigikohus, kas ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Praeguses asjas on

ringkonnakohus põhjendanud, miks ei saa müügilepingut pidada usaldusväärseks. Ringkonnakohus

põhjendas tõendi ebausaldusväärsust ühest küljest sellega, et hageja tugines menetluses pikka aega

üksnes laenulepingule ja müügilepingule hakkas hageja tuginema hiljem, kuigi müügileping sõlmiti

enne hagi esitamist, leping oli hageja valduses ja ta oli lepinguga seotud asjaoludest teadlik. Teisalt

põhjendas ringkonnakohus tõendi ebausaldusväärsust ka sellega, et hageja väited müügilepingu kohta

olid vastuolulised ning kolmanda isiku arvates oli leping koostatud tagantjärele. Kolleegiumi arvates

võib nimetatud asjaolude koosesinemisel osutuda tõend ebausaldusväärseks, mis annab alust jätta see

asja lahendamisel arvestamata.

Tõendi ebausaldusväärsuse tuvastamisel nõustus aga ringkonnakohus vääralt kolmanda isiku

seisukohaga, et müügileping on fiktiivne. Kui ringkonnakohus leidis, et müügileping võib olla näilik,

siis tulnuks tal ka tehingu näilikkus tuvastada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 järgi

on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei

ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu

olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on TsÜS § 89 lg 2

järgi tühine ja kui sellega varjatakse teist tehingut, siis tuleb TsÜS § 89 lg 3 järgi kohaldada varjatud

tehingu kohta sätestatut. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et kohus võib menetluses ka omal

algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja

lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). Ringkonnakohtu otsuses ei ole tuvastatud näiliku tehingu asjaolusid

ja seetõttu ei saanud ringkonnakohus jätta müügilepingut arvestamata selle tühisuse tõttu.

Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS § 436 lg-d 1 ja 2. Siiski ei anna see menetlusnormi rikkumine

alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, sest ringkonnakohtu järeldus, et müügileping ei ole

usaldusväärne tõend, on põhjendatud. Seega jättis ringkonnakohus lõppjäreldusena õigesti

müügilepingu asja lahendamisel arvestamata.

20. Kuna alama astme kohtud ei arvestanud müügilepingut tõendina, ei anna ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks alust ka muud sellest tulenevad kassatsioonkaebuse väited. Ringkonnakohus leidis

põhjendatult, et hagi tuleb tõendamatuse tõttu jätta rahuldamata.

21. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus kohaldas menetluskulude

kindlaksmääramisel vääralt 1. jaanuaril 2006 jõustunud TsMS § 162 ja 167, kuigi hagi esitati enne

1. jaanuari 2006.

Enne 1. jaanuari 2006 alustatud menetluses kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende

kindlaksmääramisele TsMSRS § 3 lg 1 järgi varem kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus

sätestatut. Enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1 esimese lause järgi mõistis kohus poole

taotlusel, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud

kohtukulud. Poolel ei olnud TsMS § 60 lg 3 järgi õigust nõuda kulude hüvitamist, kui ta ei esitanud

enne kohtuvaidlusi kohtule kohtukulude nimekirja ja kuludokumente. Kuigi TsMS § 60 sõnastuse

järgi oli õigus kohtukulude hüvitamisele poolel, saab nimetatud sätte mõttes poole kulutustega

võrdsustada ka selle menetlusosalise poolel menetlusse kaasatud kolmanda isiku kulutused (vt ka

Riigikohtu 6. oktoobri 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-98-04, p 15).

Asja materjalidest ei nähtu, et kostja ja kostja poolel menetlusse kaasatud kolmas isik oleksid

esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid. Seega tuleb

ringkonnakohtu otsus selles osas tühistada ja jätta kostja ja kolmanda isiku apellatsiooniastme

menetluskulud nende endi kanda.

Kolmanda isiku esindaja esitas Riigikohtule kuludokumendi, mille kohaselt on esindaja osutanud

kolmandale isikule kassatsiooniastmes õigusteenuseid 10 000 krooni eest. Kolleegiumi arvates on

põhjendatud õigusabikuluks 6000 krooni. Arvestades käesolevas punktis ülalpool märgitut leiab

kolleegium, et hagejalt tuleb TsMSRS § 3 lg 1 ja enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 60 lg 1

alusel kolmanda isiku kasuks välja mõista õigusabikulu 6000 krooni.

22. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 järgi kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon tagastada. Hageja esitas 16. detsembril 2008 taotluse kautsjoni tagastamiseks temale,

kuid kohtu arvelduskontole tasusid kautsjoni kolmandad isikud. Kuigi hageja esitas taotluse enne

1. jaanuari 2009, leiab kolleegium, et kautsjon tuleb 1. jaanuaril 2009 jõustunud TsMS § 149 lg 8

järgi tagastada hagejale.

Jaak Luik, Henn Jõks, Peeter Jerofejev