3-1-2-2-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-2-08

Otsuse kuupäev

26. jaanuar 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi A.D. süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8; § 120 ja § 215

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning V.D. (P.) süüdistuses KarS § 200 lg 2 p-de 5, 7 ja 8

ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Linnakohtu 30. mai 2003. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri

2003. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 2-1/754/2003

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.D. (P.) ja A.D. kaitsja vandeadvokaat Martin Männiku teistmisavaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

10. detsember 2008, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta A.D. ja V.D. (P.) kaitsja teistmisavaldused rahuldamata.

2. Mõista Eesti Vabariigilt Pohla & Hallmägi OÜ kasuks välja 6372 (kuus tuhat kolmsada seitsekümmend kaks) krooni,

sealhulgas käibemaks 972 krooni, vandeadvokaat Martin Männiku poolt A.D-le ja V.D-le (P.) teistmismenetluses riigi

õigusabi osutamise eest.

3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks A.D-lt ja V.D-lt (P.) Eesti Vabariigi kasuks välja kummaltki

3186 (kolm tuhat ükssada kaheksakümmend kuus) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.D. tunnistati Tallinna Linnakohtu 30. mai 2003. a kohtuotsusega süüdi KarS § 200 lg 2 p-de 4, 5, 7 ja 8; § 120 ning § 215

lg 2 p 1 ja 3 järgi. Teda karistati vangistusega üheksaks aastaks. Sama kohtuotsusega tunnistati V.D. (P.) süüdi KarS § 200 lg 2

p-de 5, 7 ja 8 ning § 215 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi. Teda karistati vangistusega seitsmeks aastaks.

2. Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2003. a otsusega tühistati linnakohtu otsus A.D. ja V.D. süüditunnistamises A.P.

sõiduauto omavolilise kasutamise katses ja nendelt A.P. kasuks 800 krooni väljamõistmises ning mõisteti nad selles

süüdistuses õigeks. Muus osas jättis ringkonnakohus linnakohtu otsuse muutmata.

3. Ringkonnakohtu otsus jõustus Riigikohtu poolt A.D. ja V.D. kassatsioonkaebuste menetlusse võtmata jätmisega. A.D. ja

V.D. esitasid kaebuse Euroopa Inimõiguste Kohtule (edaspidi inimõiguste kohus), leides, et rikutud on nende õigust õiglasele

kohtupidamisele Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi konventsioon) art 6 lg 1 mõttes.

Kaebajate väitel seisnes rikkumine selles, et linnakohtus kriminaalasja arutanud kohtunik E. Popova abikaasa I. Popov osales

sama kriminaalasja eeluurimisel. Kohtunik E. Popova, olles sellest asjaolust teadlik, ei taandanud end ning seetõttu ei olnud

kohus erapooletu.

4. Inimõiguste kohus leidis 24. aprilli 2008. a kohtuotsuses ühendatud kohtuasjades nr 14659/04 ja nr 16855/04 D and P vs.

Estonia, et Eesti Vabariik on rikkunud A.D. ja V.D. suhtes konventsiooni art 6 lg-t 1. Inimõiguste kohus märkis, et objektiivselt

eksisteerib põhjendatud kahtlus kriminaalasja arutanud linnakohtu kohtuniku E. Popova erapooletuses, sest tema abikaasa

osales uurimisgrupi juhina sama kriminaalasja eeluurimisel. Seetõttu kohtunik E. Popova vähemalt näis erapoolikuna (otsuse

p 58). Inimõiguste kohus määras V.D-le toimunud rikkumise eest hüvitisena 1500 eurot (otsuse p 65). Kuna A.D. ei taotlenud

talle rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, siis temale inimõiguste kohus hüvitist ei määranud (otsuse p 61).

5. A.D. ja V.D. kaitsja M. Männik esitas Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotleb kriminaalasjas menetluse uuendamist

ning Tallinna Linnakohtu 30. mai 2003. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2003. a otsuste teistmist, v.a osas, milles

Tallinna Ringkonnakohus mõistis A.D. ja V.D. õigeks. Samuti taotleb kaitsja riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmist.

5.1 Kaitsja leiab, et A.D. ja V.D. kohta tehtud kohtuotsuse suhtes esineb teistmisalus ja eeldus menetluse taastamiseks, kuna

nende põhiõiguste rikkumine menetluse käigus võis mõjutada asja otsustamist ning seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega

tekitatud kahju hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu.

5.2 Inimõiguste kohus on tuvastanud, et Eesti Vabariik rikkus konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud põhiõigust, mille kohaselt

on igaühel oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja

avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise

volitustega institutsioonis. Kuna kohtunik E. Popova oli tõenäoliselt teadlik, et tema abikaasa oli uurimisjuht, kelle ülesanne oli

menetleda A.D. ja V.D. kriminaalasja, siis esines piisav alus objektiivseks kahtluseks kohtuniku erapooletuses.

5.3 Kaitsja märgib, et kuna kriminaalasja arutamine ei olnud erapooletu, tõi see kaasa ebaõige kohtulahendi, sest erapooletu

kohus ei oleks A.D. ja V.D. süüdi tunnistanud või oleks kohus mõistnud neile kergemad karistused. Tallinna Ringkonnakohtul

olnuks võimalik A.D. ja V.D. põhiõiguse rikkumine heastada, rahuldades nende apellatsioonkaebused, kuid ringkonnakohus ei

teinud seda. Ka Riigikohus ei heastanud õiguste rikkumist, jättes A.D. ja V.D. kassatsioonkaebused menetlusse võtmata.

5.4 Järgnevalt leiab kaitsja, et kuna A.D. ja V.D. on jätkuvalt kinnipeetavad ebaseadusliku kohtuotsuse alusel ja kannavad

karistust Tartu vanglas, on konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud põhiõiguse rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane

kriminaalasi sõltumatus ning erapooletus kohtus uuesti läbi vaadata. Vaid sõltumatu ja erapooletu kohus saab tuvastada, kas

A.D. ja V.D. on neile süüksarvatud tegude toimepanemises süüdi ning juhul, kui kohus leiab, et nad on süüdi, mõista neile

õiglane karistus. Pelgalt A.D. ja V.D. põhiõiguste rikkumise tuvastamine inimõiguste kohtu poolt ei ole piisav, sest nad on

rikkumise tagajärjel alusetult ilma jäetud vabadusest ning seega on nende õiguste oluline rikkumine ebaseadusliku kohtuotsuse

tõttu jätkuv. Kaitsja arvates saab A.D. ja V.D. õiguslikku seisundit parandada üksnes teistmise abil, mõistes nad õigeks või

nähes ette, et mõistetud karistus on juba ära kantud. Kaitsja leiab, et pärast jõustunud kohtulahendite teistmist ja uue

kohtuotsuse tegemist tuleb lähtuvalt riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise seaduses

sätestatust hüvitada A.D-le ja V.D-le rikkumisega põhjustatud kahju. Käesoleval juhul kaalub kohtumenetluse taasavamise

vajadus kaitsja hinnangul üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel läbivaatamisel.

6. Prokurör esitas teistmisavalduse peale vastuse, milles leiab, et avaldus tuleb rahuldada: kriminaalmenetlus A.D. ja V.D.

suhtes tuleb uuendada, linna- ja ringkonnakohtu otsused teistmisavalduses taotletud osas tühistada ja kriminaalasi saata uueks

arutamiseks Harju Maakohtusse. Prokurör leiab, et kriminaalasjas otsuse tegemine kohtuniku poolt, kelle erapooletuse suhtes

on tõusetunud põhjendatud kahtlus, on käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium selgitab esmalt KrMS § 366 p-st 7 tuleneva teistmisaluse olemust (I), hindab seejärel teistmisaluse

olemasolu käsitletavas asjas (II), lahendab riigi õigusabi osutamise eest tasu maksmise küsimuse (III) ja kujundab lõpuks

arvamuse kohtuasja lahendamise kohta (IV).

I

8. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 7 kohaselt on teistmise alus teistetavas kriminaalasjas tehtud kohtuotsuse või -

määruse peale Euroopa Inimõiguste Kohtule esitatud individuaalkaebuse rahuldamine konventsiooni või selle protokolli

rikkumise tõttu, kui rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju

hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. Kõnealuses asjas on inimõiguste kohus tuvastanud konventsiooni artikli 6 lg 1

rikkumise. Inimõiguste kohus märkis, et objektiivselt eksisteerib põhjendatud kahtlus linnakohtu kohtuniku E. Popova

erapooletuses. Enda abikaasa rolli tõttu kriminaalasja eeluurimisel kohtunik E. Popova vähemalt näis erapoolikuna

(inimõiguste kohtu otsuse p 58).

9. Kriminaalmenetlus A.D. ja V.D. kriminaalasjas on riigisiseselt lõppenud - ringkonnakohtu otsus on jõustunud ning see on

täitmisele pööratud. Kriminaalmenetluse kestel reageeritakse madalamas kohtuastmes toimunud menetlusõiguse rikkumisele

või materiaalõiguse ebaõigele kohaldamisele apellatsiooni või kassatsiooni korras ebaõige kohtuotsuse tühistamisega ja uue

otsuse tegemisega või kriminaalasja alama astme kohtule uueks arutamiseks saatmisega. Seevastu jõustunud kohtuotsuse

korral pole niisugune reaktsioon võimalik. Teistmismenetluse korras juba jõustunud kohtulahendi tühistamine ja menetluse

taasavamine on võimalik ainult väga erandlike asjaolude esinemisel. Kriminaalmenetluses on sellised erandlikud asjaolud

loetletud KrMS § 366 p-des 1-7. Nimetatud loetelu kehtestades on seadusandja lähtunud arusaamast, et tegemist on selliste

justiitsvigadega, mille esinemise korral peavad õiguskindluse ja -rahu põhimõtted taanduma õigluse põhimõtte ees. See

tähendab muu hulgas, et kohtumenetluse taasavamisel peab olema mõistlik perspektiiv viia teistsuguse lahendi tegemisele.

Tuleb siiski tähele panna, et KrMS § 366 p-des 1-7 sätestatud teistmisalused on oma olemuselt erinevad. KrMS § 366 p-des 1-

5 sätestatud teistmisaluste puhul on tegemist uute faktiliste asjaoludega, mis ei olnud kohtule kriminaalasja menetlemise ajal

teada. Selliste uute puhtobjektiivsete asjaolude ilmnemine seab senise kohtumenetluse tulemi sisuliselt ilmselgelt kahtluse alla

ja seetõttu eeldatakse nende esinemisel teistsuguse lahendi saavutamise tõenäosust. Seevastu KrMS § 366 p-s 7 sisalduv

teistmisalus on eelnimetatutest erinev. Tegemist on spetsiifilise teistmisalusega, mille sisuks pole uue faktilise asjaolu

ilmnemine, vaid konventsiooni tähenduses õigusrikkumise tuvastamine. Konventsiooni nõuete rikkumine kriminaalasja

menetlemisel ei tähenda aga automaatselt, et kohtulahend oleks ka sisuliselt väär. Seetõttu tuleb KrMS § 366 p-s 7 toodud

teistmisaluse esinemisel iga kord eraldi tuvastada, kas kriminaalasjas menetluse uuendamine mõjutab eelduslikult menetluse

lõpptulemust.

10. Ülaltoodust tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et KrMS § 366 p 7 alusel varasema lahendi teistmise eelduseks on lisaks

sama kriminaalasjaga seotud individuaalkaebust rahuldava inimõiguste kohtu otsuse olemasolule veel väljavaade, et asi

laheneb taotlejale soodsamalt kui varasema otsusega. See tähendab, et mõistlikult peab olema võimalik eeldada, et kui esmases

menetluses poleks konventsiooni nõudeid rikutud, oleks menetluse tulemusena isiku õiguslik seisund olnud teistsugune. Ka

Riigikohtu varasemas praktikas on jõutud seisukohale, et menetluse taasavamise üle otsustamisel tuleb teha kindlaks, kas

menetluse taasavamine on inimõiguste kohtu tuvastatud ning konventsiooniga tagatud õiguse rikkumise või sellega põhjuslikus

seoses oleva rikkumise heastamiseks vajalik ja kohane. Seejuures tuleb kaaluda, kas õiguse rikkumise tuvastamine iseenesest

või õiglase hüvitise määramine inimõiguste kohtu poolt on isiku jaoks piisav. Menetluse taasavamine on põhjendatud üksnes

õiguse jätkuva ja olulise rikkumise korral ning vaid siis, kui selle abil saab parandada isiku õiguslikku seisundit.

Kohtumenetluse taasavamise vajadus peab kaaluma üles õigusrahu ja teiste isikute õiguste võimaliku riive asja uuel

läbivaatamisel. Samuti on jõustunud kohtulahendi revideerimise eelduseks asjaolu, et muud tõhusad võimalused rikkumise

heastamiseks puuduvad (vt 6. jaanuari 2004. a RKÜK otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36 p 32).

11. Vajadusele hinnata KrMS § 366 p-s 7 sätestatud teistmisaluse rakendamisel kriminaalmenetluse uuendamise perspektiivi

osundab ka kõnealuse sätte ajalooline tõlgendamine (vt seaduseelnõu SE 545 seletuskiri, Riigikogu X koosseis). Seletuskirjas

põhjendatakse KrMS § 366 täiendamist uue teistmisalusega (p 7) muu hulgas järgmiselt: "Seega peaks siseriikliku

kohtulahendi teistmine olema alati võimalik, kui Euroopa Inimõiguste Kohtu leitud rikkumine võis mõjutada kriminaalasja

otsustamist, st kui esineb võimalus, et konventsioonikohase menetluse tulemusena ei oleks konkreetset süüdimõistvat otsust

isiku suhtes tehtud. [...] Teistmisavalduse menetlusse võtmise või mittevõtmise otsustab Riigikohus kõiki asjaolusid igakülgselt

kaaludes. Kui Riigikohus leiab, et teistmise aluseid ei esine (st avalduses väljatoodu alusel lahendi teistmisel ilmselt ei

muutuks varasema kohtumenetluse tulemus [...], siis tuleb menetlusökonoomika põhimõttest lähtuvalt jätta avaldus menetlusse

võtmata)" (seletuskirja p 3.6). Eeltoodust järeldub samuti, et teistmisavaldus tuleb rahuldada üksnes kahe samaaegselt esineva

tingimuse olemasolul: rikkumine võis mõjutada asja otsustamist ja seda ei ole võimalik kõrvaldada või sellega tekitatud kahju

hüvitada muul viisil kui teistmise kaudu. Kui aga Riigikohus tuvastab, et üks nimetatud tingimustest on täitmata, puudub

KrMS § 366 p-st 7 nähtuv teistmisalus.

II

12. Kaitsja asubki teistmisavalduses seisukohale, et kohtunik E. Popova kui vähemalt näivalt erapooliku kohtuniku osalemine

kriminaalmenetluses on asjaolu, mis mõjutas A.D. ja V.D. kohta tehtud kohtuotsust - s.t just kohtunik E. Popova isiku tõttu

tunnistati nad süüdi või vähemalt mõisteti neile raskemad karistused, kui seda oleks teinud mõni muu kohtukoosseis.

Kriminaalkolleegium ei pea kaitsja nimetatud arutluskäiku põhjendatuks.

13. Kriminaalkolleegium nõustub inimõiguste kohtu hinnanguga, et Eesti kohtud, leides, et kriminaalasja võib arutada ka

kohtunik, kelle lähedane isik on mingiski staadiumis osalenud sama kriminaalasja menetlemisel, on rikkunud käsitletavas asjas

A.D. ja V.D. põhiõigust nende kriminaalasja arutamisele erapooletu kohtu poolt. Selline olukord on otseses vastuolus ka

kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega. Kohtunik, kelle lähedane isik on käimasoleva kriminaalasja menetlemisega seotud,

peab KrMS § 49 lg 1 p 5 alusel kahtlemata taanduma, sest isiklik seotus eelkirjeldatud isikuga seab kahtluse alla kohtuniku

võime hinnata talle istungil esitatavaid asjaolusid erapooletult ja ilma kõrvaliste mõjutusteta. Kriminaalkolleegium märgib, et

kolleegiumi hilisema praktika kohaselt on KrMS § 49 lg 1 p-st 5 tulenevat taandamisalust selliselt ka tõlgendatud. Nii märgib

kolleegium, et olukorras, kus kohtunik suhtub prokuröri ja kriminaalmenetlusse tervikuna selgelt tajutavalt negatiivselt, peab ta

taanduma. Kohtuniku taandumata jäämine on aga käsitatav kriminaalmenetluse seaduse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

mõttes, mis toob endaga KrMS § 341 lg 2 kohaselt kaasa kohtuotsuse tühistamise ja uueks arutamiseks saatmise

(vt 7. novembri 2005. a RKKK otsus asjas nr 3-1-1-123-05 - RT III 2005 39, 380, p 17). Kriminaalkolleegium leiab siiski, et

eeltoodule vaatamata puuduvad käesolevas asjas alused A.D. ja V.D. kohta tehtud kohtulahendite teistmiseks KrMS § 366 p 7

alusel järgmistel põhjustel.

14. Kriminaalkolleegium märgib, et kuigi ka kõnealuses asjas tehtud inimõiguste kohtu otsuses käsitletakse A.D. ja V.D.

põhiõiguste võimaliku rikkumisena kohtupidamise erapooletuse nõude rikkumist, leiab inimõiguste kohus samas, et puuduvad

tõendid selle kohta, nagu oleks kohtunik E. Popova menetluse kestel käitunud süüdistatavate suhtes erapoolikult (inimõiguste

kohtu otsuse p 55). Kohtupidamise erapooletus on kahtluse alla sattunud üksnes põhjusel, et kriminaalasjas kohtueelsel

menetlemisel osales kohtunik E. Popova abikaasa (inimõiguste kohtu otsuse p 58). Seega ei ole nähtuvalt inimõiguste kohtu

otsusest alust seisukohal, et E. Popova asemel mõne teise kohtuniku eesistumisel oleks A.D. ja V.D-le mõistetud kergem

karistus või neid koguni õigeks mõistetud.

15. Ühtlasi ei saa jätta tähelepanuta, et A.D. ja V.D. apellatsioonkaebuste põhjal on linnakohtu otsust täies mahus kontrollinud

apellatsioonimenetluses Tallinna Ringkonnakohus. Seejuures käsitles ringkonnakohus kõiki apellantide väiteid sisuliselt ning

andis neile põhistatud vastuse. Ringkonnakohus on veel kord hinnanud A.D. ja V.D. süüdimõistmise aluseks olevaid tõendeid

ja selle põhjal leidnud, et maakohtu järeldused nende süüküsimuses on põhjendatud, v.a A.P. auto omavolilise kasutamise

katse, milles ringkonnakohus mõistis süüdistatavad õigeks. Kuid isegi pärast süüdistuse mahu vähendamist ei pidanud

ringkonnakohus vajalikuks muuta A.D-le ja V.D-le mõistetud karistusi. Riigikohus, jättes süüdistatavate kassatsioonid

menetlusse võtmata, andis sellega ka oma hinnangu, et kassatsioonid on alusetud - neist nähtuvalt ei ole menetluses aset

leidnud menetlusõiguse normide rikkumisi või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis tingiks madalama astme kohtute

antud õiguslike hinnangute muutmist. A.D. ja V.D. kaitsja poolt Euroopa Inimõiguste Kohtusse esitatud kaebuse menetlemisel

leidis inimõiguste kohus, et Eesti on rikkunud A.D. ja V.D. õigust erapooletule kohtupidamisele konventsiooni art 6 lg 1

mõttes, sest kriminaalasja linnakohtus arutanud kohtunik E. Popova näis erapoolikuna. Muid põhiõiguste rikkumisi pole

inimõiguste kohus tuvastanud.

16. Kriminaalkolleegium ei nõustu eelnevale tuginedes kaitsja seisukohaga, nagu oleks A.D. ja V.D. ebaseadusliku kohtuotsuse

tõttu jätkuvalt ilma jäetud vabadusest. Kohtuotsuse ebaseaduslikkus ei puuduta käesoleval juhul A.D-le ja V.D-le esitatud

süüdistuse sisulisi aspekte. Kuna keegi pole kahtluse alla seadnud apellatsioonimenetluse ega Riigikohtu loamenetluse

erapooletust, siis leiab kriminaalkolleegium, et A.D. ja V.D. põhiõiguste rikkumine on käsitletaval juhul kõrvaldatud juba selle

tuvastamise faktiga inimõiguste kohtu poolt. Seega puudub käesolevas kriminaalasjas mõistlik põhjus eeldada, et A.D. ja V.D.

kohta tehtud kohtulahendite teistmine võiks viia teistsuguse lõpptulemuseni. Nende põhiõiguse rikkumisest tekkinud kahju

saab hüvitada inimõiguste kohtu otsuses määratud kompensatsiooni maksmisega. Eeltoodud põhjendustel on ainetu ka kaitsja

taotlus hüvitada A.D-le ja V.D-le tekitatud kahju riigi poolt isikule alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise

seaduse alusel - A.D-lt ja V.D-lt ei ole alusetult vabadust võetud. A.D. ja V.D. muid põhiõigusi pole kriminaalmenetluse käigus

rikutud ja seetõttu pole teistmisavalduse rahuldamine ning menetluse uuendamine põhjendatud.

III

17. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest tasu väljamõistmiseks. Taotluse kohaselt soovib kaitsja 5400

krooni väljamõistmist, millele lisandub 18% käibemaksu. Esitatud taotlus vastab justiitsministri 26. jaanuari 2005. a määruse

nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatus ja kord" § 1 lg-tes 1 ja 2, § 2 lg 3 p-s 1 ning § 8 lg-tes 1 ja 6 kehtestatud tasumääradele ja tuleb rahuldada.

KrMS § 186 lg 3 alusel mõistab kolleegium A.D-lt ja V.D-lt kummaltki Eesti Vabariigi kasuks välja 3186 (kolm tuhat ükssada

kaheksakümmend kuus) krooni.

IV

18. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium A.D. ja V.D. kaitsja

teistmisavaldused rahuldamata.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg