3-2-1-117-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-117-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 13. jaanuar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Ants Kull

Kohtuasi

G. A hagi P Aktsiaseltsi vastu kutsehaigusest põhjustatud

sissetulekukaotuse hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 6. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-588

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P Aktsiaseltsi (alates 6. augustist 2008. a AKTSIASELTS E)

kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja G. A (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kaljo Kuusmaa

Kostja AKTSIASELTS E (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Toomas Vaher

Asja läbivaatamise kuupäev

24. november 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, kostja esindaja

vandeadvokaat Toomas Vaher. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 6. mai 2008. a otsus osas, millega jäeti muutmata Viru

Maakohtu 7. märtsi 2007. a otsus.

2. Tühistada Viru Maakohtu 7. märtsi 2007. a otsus osas, millega hagi rahuldati, s.o osas,

millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja ajavahemiku oktoober 2003 kuni veebruar 2007

eest ühekordne hüvitis 139 825 krooni ning alates 1. märtsist 2007 eluks ajaks hüvitis 3748

krooni kuus, indekseerides seda tarbijahinnaindeksiga ja lähtudes otsuse põhjendustes toodud

metoodikast, ning osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud.

3. Muus osas jätta ringkonnakohtu ja maakohtu otsus muutmata.

4. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule.

5. Tagastada Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ-le 28. mail 2008 kostja

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni ja 19. juunil 2008 tasutud kautsjon

1035 (üks tuhat kolmkümmend viis) krooni 73 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. G. A (hageja) esitas 17. oktoobril 2003 Ida-Viru Maakohtule hagiavalduse P Aktsiaseltsi (kostja)

vastu kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse hüvitamiseks. Ühtlasi palus hageja jätta

kohtukulud kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt põhjustas hagejale tervisekahjustuse töötamine kostja ja tema õiguseellaste

juures kaevanduses maa-alustel töödel alates 19. juunist 1973 kuni 8. juulini 2003. Hagejal

diagnoositi 1989. aastal kutsehaigus osalise töövõime kaotusega (III grupi invaliid). Hiljem on hageja

kutsehaiguse diagnoosi korduvalt täpsustatud ja töövõime kaotuse määra tõstetud. Hagejale tekitati

kahju kutsealase töövõime 35-50% kaotusega, mille tõttu ta jäi ilma varasemast sissetulekust.

Hageja väitel põhjustas tema kutsehaiguse see, et kostja jättis täitmata ohutu ja tervist

mittekahjustava töökeskkonna tagamise kohustuse. Hageja töötingimused ei vastanud kehtestatud

normidele, kostja ei informeerinud hagejat tööga kaasnevatest tööohutusteguritest, ei korraldanud

õigesti tööaega ega võimaldanud hagejale korralist puhkust. Tööruumides valitses halb mikrokliima,

müra ja vibratsioon ning hagejal tuli pidevalt töötada sundasendis ja teha rasket füüsilist tööd.

Lähtudes Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määruse nr 172 "Ettevõtete, asutuste ja

organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel tekitatud vigastuste või muu tervisekahjustustega

tekitatud kahju hüvitamise ajutisest korrast" (edaspidi ajutine kord) esitas hageja 1987. aasta

indekseeritud (indeks 30,85) töötasu (kokku 226 240 krooni 8 senti, keskmine kuutasu 18 853 krooni

34 senti) alusel järgmise hüvitise arvestuse:

2001. aasta - kutsealase töövõime kaotus on 35%, seega 18 853 krooni 34 senti * 0,35 = 6598 krooni

66 senti. Invaliidsuspensioni ei makstud, seega brutohüvitis 6598 krooni 66 senti, millest arvestatakse

maha tulumaksuvaba miinimum 1000 krooni, tulumaksustatav summa on 5598 krooni 66 senti, sellelt

tulumaks 5598 krooni 66 senti * 0,26 = 1455 krooni 65 senti. Väljamakstav summa ühes kuus on

6598 krooni 66 senti - 1455 krooni 65 senti = 5143 krooni 1 sent * 12 kuud = 61 716 krooni 12 senti;

2002. aasta - kutsealase töövõime kaotus 40%, seega 18 853 krooni 34 senti * 0,40 = 7541 krooni

33 senti. Invaliidsuspension 867 krooni, seega brutohüvitis 7541 krooni 33 senti - 867 krooni =

6674 krooni 33 senti - tulumaksuvaba miinimum 1000 krooni = 5674 krooni 33 senti * tulumaks 0,26

= 1475 krooni 32 senti. Netohüvitis on seega 6674 krooni 33 senti - 1475 krooni 32 senti =

5199 krooni 1 sent * 15 kuud = 77 985 krooni 15 senti;

alates 1. aprillist 2003 - invaliidsuspension 931 krooni, seega 7541 krooni 33 senti - 931 krooni =

6610 krooni 33 senti (brutohüvitis), 6610 krooni 33 senti - 1000 krooni = 5610 krooni 33 senti

(tulumaksustatav summa), 5610 krooni 33 senti * tulumaks 0,26 = 1458 krooni 68 senti (tulumaks),

6610 krooni 33 senti - 1458 krooni 68 senti = 5151 krooni 65 senti (netohüvitis) * 2 kuud =

10 303 krooni 50 senti;

alates 5. juunist 2003 - kutsealase töövõime kaotus 50%, seega 18 853 krooni 34 senti * 0,5 =

9426 krooni 67 senti - invaliidsuspension 931 krooni = 8495 krooni 67 senti (brutohüvitis) -

1000 krooni = 7495 krooni 67 senti * tulumaks 0,26 = 1948 krooni 87 senti (tulumaks). Netohüvitis

on seega 8495 krooni 67 senti - 1948 krooni 87 senti = 6546 krooni 80 senti * 4 kuud = 26 187 krooni

20 senti.

Kokku palus hageja kostjalt välja mõista ühekordse hüvitisena ajavahemiku jaanuarist 2001 kuni

4. oktoobrini 2003 eest 176 191 krooni ja hüvitise 6546 krooni 80 senti kuus alates 5. oktoobrist

2003.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning mõista hagejalt kostja kasuks välja

kohtukulud.

Kostja leidis, et hageja ei ole tõendanud kahju olemasolu, kostja teo õigusvastasust ega kahju

tekkimise ja teo vahelist põhjuslikku seost. Hageja ei ole kutsehaiguse ja töövõime kaotuse

kindlaksmääramise tõttu ilma jäänud senisest tööst ja sissetulekust. Hagejal tuvastati kutsehaigus juba

1989. aastal. Vaatamata sellele jätkas hageja töötamist kostja õiguseellaste juures 14 aastat, saades

endist töötasu. Kostja õiguseellased rakendasid kõiki meetmeid hageja tervise kaitseks. Kostja ei ole

rikkunud seaduste ja teiste õigusaktide sätteid. Kuna hageja ei ole tõendanud, et kostja on toime

pannud õigusvastase teo ja et just selle tõttu on hagejal tekkinud kahju, siis ei ole tõendatud ka

põhjuslik seos õigusvastase teo ja tekitatud kahju vahel.

Hageja tervisekaardist nähtuvalt läbis hageja aastatel 1991, 1993, 1995 ja 1997 edukalt

tervisekontrolli ja lubati tööle. Ka 2002. aastal on hagejale väljastatud tervisetõend, mis lubas tal

töötada allmaa väljamismasinal. Kostja on täitnud hageja töö korraldamisel kõiki arstide juhiseid.

Väidetava kahju tekkimises on raske ettevaatamatuse vormis süüdi ka hageja ise, kes varjas kostja ja

arstide eest oma terviseprobleeme.

Hageja hüvitise arvestuses kasutatud indeks 30,85 on väär. Seetõttu on hageja näidanud oma palka

tegelikust ligi kaks korda kõrgemana. Hagiavalduses ei ole arvestatud, et hageja töötas kostja juures

kuni 8. juulini 2003 ja sai töötasu, mida ei ole hüvitisest maha arvestatud sellele kuupäevale eelnenud

ajavahemiku eest. Samuti ei nähtu hagiavaldusest, miks on hüvitise arvestamise aluseks võetud

1987. aasta töötasu, kuigi hagiavalduse kohaselt diagnoositi kutsehaigus 1989. aastal.

3. Viru Maakohus rahuldas 7. märtsi 2007. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt

hageja kasuks ajavahemiku oktoobrist 2003 veebruarini 2007 eest ühekordse kahjuhüvitisena välja

139 825 krooni ning alates 1. märtsist 2007 eluks ajaks 3748 krooni kuus, indekseerides seda

tarbijahinnaindeksiga ning lähtudes kohtuotsuse põhjendustes toodud metoodikast. Ühtlasi mõistis

maakohus kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulud 6263 krooni ning riigituludesse riigilõivu

7250 krooni.

Maakohtu otsuse kohaselt on hageja kutsehaiguse põhjuseks kostja juures tehtud raske füüsilise tööga

kaasnenud vibratsioon, müra, tolm, õhuniiskus kuni 90%, madalad temperatuurid (kuni +8 ºC) ja halb

mikrokliima. Hageja sai kutsehaiguse kostja juures töötamise ajal, vibratsioontõbi diagnoositi hagejal

17. märtsil 1989. Maakohus eeldas 11. märtsil 1984 hagejale kutsehaiguste kliiniku jaoks kostja

väljastatud tõendi alusel, et kostja oli teadlik nii hageja tervise seisundi halvenemisest kui ka hagejal

kutsehaiguse esinemisest. Isegi kui hageja ei teavitanud kostjat 1984. aastal kutsehaiguste kliinikusse

pöördumise tulemustest, oli kostjal õigus ja kohustus pöörduda vastava info saamiseks. Kostja

käskkirjadega viidi hageja aastatel 1988 ja 1989 üle kergemale tööle keskmise töötasu säilitamisega

töökoodeksi (TööK) § 164 lg-te 1 ja 2 alusel. Kostja peetud hageja meditsiinilise kaardi järgi esineb

hagejal alates 12. juunist 1996 vibratsioontõbi. Seega ei saa kostja tugineda asjaolule, et ta ei teadnud

midagi hageja kutsehaigusest.

TööK § 150 lg 1 järgi ei olnud lubatud vastu võtta ühtegi ettevõtet, tsehhi või jaoskonda, kui selles ei

ole tagatud tervislikud ja ohutud töötingimused. Kostja on tegutsev ettevõte. Töötades

allmaatingimustes, puutus hageja kokku allmaa-mikrokliima, müra ja vibratsiooniga. Pole välistatud,

et rasket füüsilist tööd tuli teha sundasendis. Et need tingimused ei olnud kaevandusele

iseloomulikud, ei ole tuvastatud. Hageja väidab, et kostja ei taganud töötamiseks vajalikke

töötingimusi. Asjaolu, et vaatamata väidetavatele halbadele töötingimustele jätkas hageja töö

tegemist ja alates 1989. aastast ei olnud tema tervis oluliselt halvenenud (töövõimekaotuse protsent

kasvas 35%-lt 40%-ni), viitab sellele, et kostja tagas kaevanduses töötamiseks vajalikud

töötingimused.

Hagejale väljastati tööriietus, tööjalatsid ja töökaitsevahendid, hageja läbis mäetöölisena, masinistina

ja läbindajana ohutu töötamise ning põlevkivi kvaliteedi tõstmise ja üldkvaliteedi tõstmise

õppekursused ning kostja instrueeris hagejat pidevalt mitu korda aastas tööohutuse alal. Kostja

korraldatud tervisekontrollide tulemusena oli hageja kõlblik töötama läbindajana ja allmaa-

väljamismasina juhina. Kuigi kostjal ei olnud alust kahelda töötervishoiuarsti tõendites hageja tööle

lubamise kohta, ei ole kostja süüd siiski võimalik välistada. Kostjal oli võimalik hageja tervise vastu

rohkem huvi tundma hakata, mille tagajärjel ei oleks tekkinud olukorda, kus kutsehaigusega töötaja

töötas edasi veel ca 15 aastat.

Asjaolu, et hageja, teades enda kutsehaigusest, jätkas alates 1989. aastast terviskontrolli läbimist ja

esitas tööandjale tervisetõendeid, viitab sellele, et hageja tekitas ise olukorra, kus tööandja oli

sunnitud ta tööle lubama. Hageja esitas kostjale avalduse teisele tööle üleviimiseks alles 1992. aastal.

Vaatamata tuvastatud töövõimekaotusele ja sellest tingitud invaliidsusele töötas hageja endiselt

kaevanduses ja ei kasutanud aastatel 1996-1999 võimalust keelduda tervist ja elu ohustava töö

tegemisest. Seega töötas hageja kostja juures selleks, et endiselt säilitada kõrgemat töötasu ja saada

tööstaaþi soodustingimustel pensioni saamiseks.

Kostja esitatud tõendid kinnitavad, et hagejal oli lubatud töötada kaevanduses, kuid kostja ei vaidle

vastu, et alates 1989. aastast esineb hagejal kutsehaigus, millele järgnes invaliidsus ja mille tõttu

määrati hagejale töövõimetuspension. Kostja on süüdi hageja kutsehaiguses ning esineb põhjuslik

seos hageja kostja juures töötamise ja töötamise käigus kutsehaiguse tekkimise vahel. Hageja

käitumine oleks hagi täielikult rahuldamata jätmise aluseks tingimusel, kui tema tervis edasise

töötamise käigus oluliselt halveneks. Alates kutsehaiguse tuvastamisest ei ole hageja tervis oluliselt

halvemaks muutunud, mistõttu kooskõlas tsiviilkoodeksi (TsK) § 463 lg-ga 1 ja lg 3 p-ga 2 peab

kostja hüvitama hagejale töövõime kaotuse tagajärjel kaotatud töötasu eluaegselt.

Põhjendatud ei ole hageja nõue saada hüvitist vastavalt töövõime kaotuse protsendile alates

jaanuarist 2001 kuni töölepingu lõpetamiseni 8. juulil 2003. Asjaolu, et juba 2001. aastal esines

hagejal töövõimekaotus 35%, ei tähenda, et seetõttu töötas hageja vähem ning kaotas töötasu.

Töövõimekaotuse tõttu ei ole hageja töötasu vähenenud, ta töötas täistööajaga ja sai selle eest töötasu

terves ulatuses. Kuni töölepingu lõpetamiseni 8. juulil 2003 sai hageja lisaks töötasule

töövõimetuspensioni.

Põhjendatud on hageja nõue hüvitise saamiseks alates 17. oktoobrist 2003. Hüvitise suuruse

arvestamisel TsK § 462 lg 1 alusel tuleb lähtuda töövõimekaotusest 35%, jättes arvestamata

töövõimekaotuse kasvudünaamika. Hüvitise määramisel ei saa praegusel juhul arvestada hagejale

määratud vanaduspensioni, sest kahjust saab maha arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on

määratud tervisekahjustuse tõttu. Hüvitise suuruse kindlakstegemisel tuleb lähtuda töölepingu

lõpetamisele eelnenud hageja 12 kuu töötasust. Kuni töölepingu lõpetamiseni ei kaotanud hageja

töötasu. Maksu- ja Tolliameti tõendi kohaselt sai hageja 11 kuu eest ajavahemikus augustist 2002

juunini 2003 töötasu koos haigusrahaga kokku 138 806 krooni ehk keskmiselt 12 619 krooni kuus.

Juunis ja juulis 2002 ei ole hageja töötasu saanud. Oktoobrist 2003 veebruarini 2004 sai hageja Eesti

Töötukassast hüvitist kokku 27 733 krooni ehk keskmiselt 5547 krooni kuus. Seega oktoobrist 2003

veebruarini 2004 jäi hagejal igas kuus saamata 7072 krooni (12 619 krooni - 5547 krooni).

Kostja pakkus hagejale enne töölepingu lõpetamist saeraami lihttöölise tööd, mille vastuvõtmisest

hageja keeldus. Kostjal oli eelduslikult võimalik seda tööd hagejale pakkuda pensionikindlustuse

seaduse § 7 lg-s 2 sätestatud vanuseni 60 aastat ja 6 kuud, s.o 26. veebruarini 2009. Millist töötasu

saanuks hageja talle pakutud töökohal, ei ole teada, kuid see ei oleks olnud väiksem kui Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Seega tuleb saamata jäänud töötasust maha arvata tasu,

mida hageja oleks saanud pakutud töö vastuvõtmisel. Kokku tuleb ajavahemiku oktoobrist 2003 kuni

veebruarini 2004 eest määrata hüvitis 8372 krooni ((7072 krooni * 3 kuud - 2160 (palga alammäär)

krooni * 3 kuud) + (7072 krooni * 2 kuud - 2480 krooni * 2 kuud) * 35%).

Alates märtsist 2004 ei ole hageja enam töötukassast raha saanud. Samast ajast alates tuleb töötasu

korrutada tarbijahinnaindeksiga 1,013, mistõttu keskmine töötasu kasvab 12 783 kroonini.

Ajavahemiku märtsist detsembrini 2004 eest on hüvitis 36 061 krooni ((12 783 krooni * 10 kuud -

2480 krooni * 10 kuud) * 35%). Jaanuari ja veebruari 2005 eest on hüvitis 7065 krooni

((12 783 krooni * 2 kuud - 2690 krooni * 2 kuud) * 35%). Alates 1. märtsist 2005 tuleb keskmine

töötasu korrutada tarbijahinnaindeksiga 1,03. Hageja keskmiseks töötasuks on seega 13 166 krooni

(12 783 krooni * 1,03) ja märtsist detsembrini määratud hüvitiseks 36 666 krooni ((13 166 krooni *

10 kuud - 2690 krooni * 10 kuud) * 35%). Jaanuari ja veebruari 2006 eest on hüvitis 7116 krooni

((13 166 krooni * 2 kuud - 3000 krooni * 2 kuud) * 35%). Alates 1. märtsist 2006 oli

tarbijahinnaindeks 1,041 ja keskmiseks töötasuks sai 13 706 krooni (13 166 krooni * 1,041). Märtsist

detsembrini 2006 on hüvitis seega 37 471 krooni ((13 706 krooni * 10 kuud - 3000 krooni * 10 kuud)

* 35%). Jaanuari ja veebruari 2007 eest on hüvitis 7074 krooni ((13 706 krooni * 2 kuud -

3600 krooni * 2 kuud) * 35%). Alates 1. märtsist 2007 on tarbijahinnaindeks 1,044, mistõttu on

hageja keskmine töötasu 14 309 krooni. Seega tuleb alates 1. märtsist 31. detsembrini 2007 välja

mõista hüvitis 3748 krooni ((14 309 krooni - 3600 krooni) * 35%) kuus. Hüvitis tuleb hagejale välja

mõista eluks ajaks. Kostja peab iga aasta korrigeerima keskmist töötasu ja arvestama, et alates

1. oktoobrist 2009 ei ole võimalik keskmisest töötasust maha arvata Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäära. Hüvitiselt tuleb arvestada ja kinni pidada seaduses ettenähtud ulatuses tulu- ja

sotsiaalmaks.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja kohtukulud palus kostja jätta tema enda

kanda ning kostja kohtukulud mõista välja hagejalt. Ringkonnakohtu istungil palus kostja tagastada

talle enam makstud riigilõivu.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei tuvastanud maakohus, et kostja rikkus õigusakte, kuid on vaatamata

sellele leidnud, et kostja peab vastutama hagejal tekkinud võimaliku kahju eest. Kahju tekitamisest

tuleneva kohustise tekkimiseks peavad TsK § 448 kohaselt esinema ja olema üheaegselt tõendatud

neli tingimust. Hageja ei ole tõendanud püsiva töövõime kaotusest tingitud kahju olemasolu,

kahjutekitaja teo õigusvastasust ega ka kahju tekkimise ja kahjutekitaja teo vahelist põhjuslikku seost.

Kostja õiguseellased rakendasid kõiki meetmeid hageja tervise kaitseks, kostja ei ole seaduste ja

õigusaktide sätteid rikkunud. Kutsehaigusesse haigestumine on sellistes tingimustes töötamisel

töötaja risk. Tööandja peab vastutama vaid juhul, kui ta on enda käitumisega seda riski oluliselt

suurendanud. Tervisekahjustus võib tekkida ka normaalsetes tingimustes töötades. Hageja on oma

töövõime kaotuses, mis ei lubanud tal töötamist jätkata, ise süüdi. Kui hageja oleks avaldanud oma

tervise tegeliku seisundi kostjale ja perioodilist tervisekontrolli teinud arstidele ja töötamisest kostja

juures loobunud, poleks hagejal tervisekahjustust välja kujunenud.

Maakohtu otsus on vastuoluline. Leides, et kostja oli töökeskkonna võimalikest kahjulikest mõjudest

ja nende vältimise võimalustest hagejat teavitanud ja väljastanud tööriietuse ja isikukaitsevahendid,

leidis maakohus samas, et kostja süüd kutsehaiguse tekkimises ei ole võimalik välistada. Hageja läbis

tervisekontrollid edukalt ning tal lubati jätkata töötamist all-maatingimustes. Kostja sai hageja

töövõime kaotusest teada alles töölepingu lõpetamisel. Sellest, et hageja on vormistanud invaliidsuse

ja saanud invaliidsuspensioni, sai kostja teada kohtumenetluse käigus.

Maakohtu otsusest ei selgu, miks on kohus arvanud, et hageja töövõime kaotuse määraks oli 1992 ja

järgnevatel aastatel 35%. Kohus on vääralt leidnud, et hagejale tuleb kahju hüvitada eluaegselt.

Samuti ei ole õige maakohtu seisukoht, et kui isik saab vanaduspensioni, siis talle maksmisele

kuuluvast hüvitisest mingit pensionisummat maha arvutada ei saa. Hüvitise arvutamisel on kohus

aluseks võtnud valed summad.

Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb kostjalt välja mõista kogu riigilõiv ja jätta tema kanda ka

kõik kohtukulud. Kohus eiras sellega enne 1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 60 lg-d 1 ja 2 ning § 64 lg-d 1 ja 2.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus tühistas 6. mai 2008. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega kostjalt

mõisteti välja riigilõiv 7250 krooni, ning tagastas kostjale enam makstud riigilõivu 6750 krooni.

Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt ei võeta alates 1. jaanuarist 2007 kehtiva riigilõivuseaduse § 22 lg 1

p 11 kohaselt riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju

hüvitamise hagi läbivaatamisel. Seetõttu tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse kostjalt riigilõivu

väljamõistmise osas.

Ülejäänud osas nõustus ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega ning ei pidanud

neid kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks korrata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu tuvastatu

ja järeldustega kostja poolt õigusaktide sätete rikkumise ja põhjusliku seose esinemise kohta.

Apellatsioonkaebuse väited, et maakohus on vääralt leidnud, et töölepingu lõpetamine tekitas

hagejale kahju ning et hageja on ise tervisekahjustuses süüdi, ei anna samuti alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Maakohus on oma otsuses arvestanud asjaolu, et hageja jätkas pärast haigestumise

tuvastamist töötamist, mistõttu jättis arvestamata töövõime kaotuse kasvu. Ringkonnakohus nõustus

maakohtu otsusega ka selles, et kostja ei saa tugineda asjaolule, et ta ei teadnud hageja

haigestumisest. Maakohtu otsus vastab TsMS §-s 232 ja § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele. Asja

materjalide kohaselt saab hageja vanaduspensioni. Tulenevalt ajutise korra p-st 20 on maakohus

õigesti leidnud, et vanaduspensioni ei tule hüvitisest maha arvata. Maakohus on hüvitise arvutamisel

õigesti lähtunud ajutise korra p-dest 11 ja 14 ning Maksu- ja Tolliameti tõendist, millest nähtuvad

kõik hagejale tehtud väljamaksed enne koondamist. Juulis töölepingu lõpetamise hüvitisena

väljamakstud summat 17 017 krooni ei ole maakohus palgaseaduse § 2 järgi õigesti arvestanud.

Maakohus on õigusabikulude väljamõistmisel õigesti viidanud enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud

TsMS § 61 lg 1 p-le 1 ja õigusabikulud välja mõistnud 5% ulatuses hagi rahuldatud osast. Hagihinna

suurust vaidlustatud ei ole.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse

tühistada osas, millega jäeti rahuldamata tema apellatsioonkaebus. Tühistatud osas palub kostja teha

uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Ühtlasi palub kostja jätta mõlema poole menetluskulud

hageja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus jätnud tähelepanuta, et maakohus rikkus

menetluskulude jaotamisel menetlusõiguse normi. Maakohus oleks pidanud rahuldama hageja ja

kostja kohtukulude taotlused rahuldatud või rahuldamata jäetud nõudega võrdelises osas enne

1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 2 järgi, mitte sama seaduse § 61 lg 1 p 1 alusel.

Maakohus jättis kostja kohtukulud tähelepanuta.

Ringkonnakohus ei tuvastanud TsK §-de 448 ja 463 kohaldamise eeldusi, vaid piirdus allmaa-

töötingimuste kirjeldusega. Tuvastatud ei ole, mida konkreetset kostja tegi või jättis tegemata, et peab

vastutama hagejal tekkinud võimaliku kahju eest. Hageja ei ole esitanud kostjale ühtegi etteheidet

ning seega ei saanud kohus tuvastada, milles oli kostja tegevus vastuolus õigusaktidega ja milles

seisnes kostja süü. Samuti ei ole hageja tõendanud ega kohus tuvastanud, milles seisnes kostja

õigusvastane tegu. Õigusvastase teo kindlaks tegemata jätmise tõttu ei saanud kohus tuvastada ka

põhjusliku seose olemasolu kostja õigusvastase käitumise ja hagejal tekkinud kahju vahel. Olukorras,

kus kutsehaiguse riski ei ole võimalik täielikult vältida töö eripärast tulenevalt, vastutab kostja üksnes

juhul, kui ta on enda käitumisega suurendanud oluliselt kutsehaigestumise riski. Ringkonnakohus on

jätnud tähelepanuta, et maakohtu otsus on vastuoluline: kohus luges tõendatuks kostja rakendatud

töökaitsemeetmed, kuid leidis üldsõnaliselt, et kostja ei ole tõendanud süü puudumist.

Ringkonnakohus jättis vastamata apellatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et maakohus on valesti

lähtunud ajutisest korrast ja jätnud tähelepanuta TsK § 464 lg 1. Kui töövõimetuspension on

asendatud vanaduspensioniga, tuleb hüvitisest maha arvata summa, mis on võrdne

töövõimetuspensioniga, mida isik saaks, kui teda ei oleks üle viidud vanaduspensionile. Hüvitise

automaatne suurenemine alates vanaduspensionile jäämisest ei ole põhjendatud. TsK § 464 lg 1

kohaselt tuleb hüvitada kahju osas, mis ületab pärast tervisekahjustust määratud toetuse või saadava

pensioni. Ajutine kord ei ole pärast võlaõigusseaduse jõustumist kohaldatav.

Samuti ei vastanud ringkonnakohus kostja vastuväitele, et maakohus mõistis ebaõigesti hüvitise välja

eluks ajaks TsK § 463 lg 3 p 2 alusel. Selle sätte alusel mõistetakse hüvitis välja eluks ajaks üksnes

juhul, kui hüvitisnõude on esitanud kannatanu ülalpidamisel olnud isikud (TsK § 463 lg 1 ja TsK

§ 464 lg 2). Isikule, kes nõuab endale tekitatud kahju hüvitamist, saab hüvitise välja mõista üksnes

aja eest, mille kohta on kindlaks tehtud tema püsiv töövõime kaotus. Seega tuleb hüvitis välja mõista

ajavahemiku eest, millal isik eelduslikult oleks töötanud. Hageja töövõimetus on kindlaks tehtud kuni

30. juunini 2007.

Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta ka kostja väite, et maakohus eksis hüvitise väljaarvutamisel.

Maakohtu otsuse resolutsioon ei ole selge, ühemõtteline ega õiguslikult põhjendatud ning seda ei saa

täita kohtuotsuse muu osata, sest maakohus on otsuse resolutsioonis üksnes viidanud otsuse

põhjendustes toodud hüvitise väljaarvutamise metoodikale. Sellega on rikutud TsMS § 442 lg-t 5

koostoimes TsMS § 654 lg-ga 1. Maakohus arvutas hüvitise välja omal initsiatiivil põhimõtete alusel,

mille arvestamist ei ole pooled taotlenud. Hageja nõudis hüvitist ajutise korra järgi, kostja vaidles

sellele vastu. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei ole alates 1. oktoobrist 2009 võimalik hageja

töötasust maha arvata Vabariigi Valitsuse kehtestatud palga alammäära.

Lisaks viitas maakohus valesti VÕS §-le 1050, kuigi lahendas vaidluse tsiviilkoodeksi sätete alusel.

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle rahuldamata ja

ringkonnakohtu otsuse muutmata.

Hageja leiab, et kohtud on tuvastanud kahju hüvitamiseks vajalikud asjaolud. Hagejal tekkis kahju,

sest ta ei saanud enam täiel määral töötada ja see põhjustas talle väiksema töötasu. Lisaks viidi hageja

kergemale ja vähem tasuvale tööle. Kostja õigusvastane käitumine seisnes selles, et kostja

õiguseellased rikkusid töötervishoidu käsitlevaid õigusnorme. Õigusnormide rikkumise tulemusel

tekkis hagejal kutsehaigus, mis tingis omakorda väiksema töötasu. Kostja ei ole tõendanud süü

puudumist.

9. Riigikohtu istungil jäid poolte esindajad oma seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2

ning lg 5 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu osas, millega hagi rahuldati. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 4 alusel

saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Kassatsioonkaebus tuleb rahuldada.

11. Maakohus ei järginud TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja

arutatakse ammendavalt, samuti TsMS § 348 lg 3 teist lauset ja TsMS § 351 lg-t 2, mis paneb kohtule

kohustuse tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse

puutuvate (asja lahendamiseks oluliste) asjaolude kohta. Samuti on maakohus rikkunud TsMS § 436

lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet. Need rikkumised on

menetlusõiguse normi olulised rikkumised TsMS § 669 lg 1 p-de 1 ja 5 järgi. Kuna ringkonnakohus

jättis need rikkumised tähelepanuta ega tühistanud maakohtu otsust, tühistab kolleegium ühes

ringkonnakohtu otsusega ka maakohtu otsuse ning saadab asja uueks läbivaatamiseks samale

maakohtule.

TsMS § 363 lg 1 p 2 järgi peab hagiavalduses olema märgitud hagi alus, s.o hagi aluseks olevad

faktilised asjaolud. Praegusel juhul saavad hagi aluseks olla hagejal kutsehaiguse tekkimine,

töövõime kaotus, sissetuleku vähenemine, õigusaktide ettekirjutuste rikkumine kostja poolt ning

põhjusliku seose asjaolud. Kuna kostjal lasub TsK § 448 lg-st 2 tulenevalt kohustus tõendada süü

puudumist, siis peavad talle teada olema asjaolud, mida talle süüks pannakse. Hageja ei ole

hagiavalduses märkinud, missuguseid tööohutuse norme on kostja rikkunud. Seega ei olnud kostjal

võimalik vastu vaielda oma tegevuse väidetavale õigusvastasusele ega tõendada süü puudumist.

Kohtud oleksid pidanud juhtima hageja tähelepanu sellele, et hagi rahuldamiseks peab olema

kindlaks tehtud tööohutuse normide süüline rikkumine kostja poolt (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 15. oktoobri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03, p 26).

12. Kolleegium nõustub kostjaga selles, et maakohus on jätnud välja selgitamata hageja kahju

hüvitamise nõude eeldused. Maakohus kirjeldas üksnes allmaa töötingimusi, kuid ei teinud kindlaks,

milliseid tööohutusnõudeid kostja rikkus. Maakohus ei tuvastanud, milles seisneb kostja õigusvastane

tegu, kas esineb põhjuslik seos kahju ja kostja teo vahel ning kas kostja on süüdi kahju tekitamises.

Asjaolust, et hageja tervis kostja juures töötades alates 1989. aastast oluliselt ei halvenenud, järeldas

maakohus, et kostja tagas hagejale kaevanduses töötamiseks vajalikud töötingimused. Sellega on

vastuolus aga maakohtu leitu, et kostja on süüdi hageja kutsehaiguses ning esineb põhjuslik seos

hageja kostja juures töötamise ja kutsehaiguse tekkimise vahel. Kolleegium on korduvalt juhtinud

kohtute tähelepanu sellele, et TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse

nõue tähendab mh seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 25. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-07, p 20).

Kolleegium jääb tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03 tehtud otsuse p-s 25 väljendatud seisukoha juurde, et

tervislike töötingimuste tagamata jätmise eest kostjale vastutuse panemiseks on vaja tuvastada, milles

seisnes töökorralduse vastuolu õigusaktidega kehtestatud nõuetega või millega kostja eiras

tööohutuse nõudeid. Praegusel juhul ei ole kohtud selgitanud, kas ja mis osas oli kostja tegevus töö

korraldamisel vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või milliseid seadusest tulenevaid

ohutusnõudeid kostja rikkus. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et kostja tegevuse

õigusvastaseks lugemiseks ei piisa üldisest etteheitest, et hageja töötingimused kostja juures olid

tervist kahjustavad ja põhjustasid hagejale kutsehaiguse (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 17. detsembri 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15).

Asja uuel läbivaatamisel peab hageja tõendama, et kostja töökorraldus maa-aluses kaevanduses ei

vastanud ajavahemikus 1973-2003 õigusaktidega kehtestatud nõuetele või et kostja rikkus sel

ajavahemikul seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid. Kui hageja neid asjaolusid ei tõenda, puudub

teo õigusvastasus kui kostja vastutusele võtmise üks eeldus. Sellisel juhul puudub kostjal kohustus

TsK § 448 lg 2 järgi tõendada, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Lisaks kahjule ja kostja

tegevuse õigusvastasusele peab hageja tõendama nende asjaolude vahelise põhjusliku seose (vt

Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02, p 12 ja viidatud

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p 15).

13. Vastuseks kostja väitele, et maakohus on valesti kohaldanud ajutist korda ning jätnud

tähelepanuta TsK § 464 lg-s 1 sätestatu, märgib kolleegium järgmist. Ajutine kord kui seadusest

madalama õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates võlaõigusseaduse jõustumisest 1. juulil 2002

(vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17).

Kolleegium selgitab, et ajutine kord kehtib siiski tegude suhtes, mis pandi toime enne

võlaõigusseaduse jõustumist. Tegude suhtes, mis pandi toime pärast 1. juulit 2002, ajutine kord ei

kehti. Kuna praeguses asjas on väidetav kahju põhjustanud tegevus toimunud valdavalt enne 1. juulit

2002, on kohtud õigesti leidnud, et asjas kohaldub ajutine kord. Ajutine kord ei muuda seadusega -

tsiviilkoodeksiga - sätestatud kahju mõistet ega selle hüvitamise eesmärki (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-02).

Kolleegium märgib, et kahju ulatuse kindlaksmääramisel võib hageja tõendada, et tema kahju on

suurem, ning kostja võib tõendada, et hageja kahju on väiksem, kui oleks ajutise korra järgi arvutatav

hageja kahju. Juhul kui asja uuel läbivaatamisel pooled ei soovi tõendada kahju suurust ajutises

korras sätestatust erineval viisil, peab maakohus kahju hüvitamise eelduste esinemise korral õigesti

kohaldama kahjuhüvitise arvestamisel ajutist korda.

Kolleegium jääb 13. veebruaril 2002 tsiviilasjas nr 3-2-1-14-02 tehtud otsuses väljendatud

seisukohale, et TsK § 464 järgi on tööandja vastutuse eelduseks kannatanul kahju tekkimine ulatuses,

mis ületab tervisekahjustuse tõttu saadava toetuse ja pensioni summa. Järelikult saab kahjust maha

arvata vaid need toetused ja pensionid, mis on määratud tervisekahjustuse tõttu. Ringkonnakohtu

otsuse kohaselt makstakse hagejale vanaduspensioni. Kohtud on õigesti märkinud, et

vanaduspensioni ei tule hagejale arvestatavast hüvitisest maha arvata. Lisaks juhib kolleegium

maakohtu tähelepanu asjaolule, et TsK § 472 järgi tuleb kannatanu töövõime vähenemisega seotud

kahju hüvitada kuumaksetena.

14. Kolleegium ei nõustu kostja seisukohaga, et töövõime kaotanud isikule ei ole võimalik

kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse eest mõista hüvitist välja eluks ajaks. TsK § 463 lg 1

ega § 464 lg 1 ei keela tervisekahjustuse tekitamise korral mõista kannatanule hüvitis välja eluks

ajaks. Vastupidist ei saa järeldada ka TsK § 463 lg-tes 2 ja 3 ega § 464 lg-s 2 sätestatust.

Kostjal on siiski võimalus tõendada, et hageja on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui kostja süüst

tingitud töövõimekaotuse või -vähenemise tagajärjel. Nii on kostjal nt võimalik tõendada, et hageja ei

töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet kaotanud.

15. Hageja tugineb oma nõudes mh sellele, et kostja kahjustav tegevus jätkus pärast 1. juulit 2002

kuni hagejaga töölepingu lõpetamiseni. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse § 22 lg 1 järgi, kui kahju põhjustanud tegu või sündmus pandi

toime või leidis aset pärast 1. juulit 2002, kohaldatakse võlaõigusseaduses kahju õigusvastase

tekitamise kohta sätestatut. Seega peab maakohus asja uuel läbivaatamisel kohaldama ka

võlaõigusseaduse 53. ptk-s (kahju õigusvastane tekitamine) sätestatut.

Sarnaselt tsiviilkoodeksis sätestatule peab ka võlaõigusseaduse järgi deliktilise üldvastutuse korral

lisaks põhjuslikule seosele (VÕS § 127 lg 4) ja õigusvastasusele (VÕS § 1045 lg 1) olema kostja

süüdi hagejale kahju põhjustamises (VÕS § 1050). Vastavalt VÕS § 1050 lg-le 1 eeldatakse kahju

tekitaja süüd. Kostja ei vastuta kutsehaigusega hagejale tekitatud kahju eest, kui ta tõendab mõne

VÕS § 1045 lg-s 2 sätestatud õigusvastasust välistava asjaolu esinemise.

Kolleegium märgib, et VÕS § 1044 lg 1 kohaselt ei välista ega piira pärast 1. juulit 2002

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise sätete kohaldamine kannatanu õigust nõuda kahju

hüvitamist lepingulise kohustuse (nt töölepinguseaduse §-d 48 ja 49) rikkumise tõttu. Asja uuel

läbivaatamisel peab maakohus TsMS § 351 lg-test 1 ja 2 tulenevalt selgitama, kas hageja tugineb

kooskõlas VÕS § 1044 lg-ga 3 üksnes deliktiõigusliku hüvitisnõude eeldustele, või tahab hageja

tugineda ka nendele asjaoludele, millega saab põhjendada hageja ja kostja sõlmitud töölepingu

rikkumisest tulenevat hüvitisnõuet (VÕS § 101 lg 1 p 3, §-d 103 ja 115). TsMS § 442 lg 8 neljanda

lause kohaselt ei pea kohus alternatiivse nõude rahuldamisel teise alternatiivse nõude rahuldamata

jätmist põhjendama (vt täpsemalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26. septembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-53-06, p-d 12 ja 13).

16. Kui kohus tuvastab, et kostja vastutab ka pärast 1. juulit 2002 hagejale kutsehaigusega tekitatud

kahju eest, tuleb selle eest makstav hüvitis arvestada VÕS § 130 lg 1 alusel ning tervisekahjustuse

põhjustamisega saamata jäänud sissetulek tuleb VÕS § 136 lg 2 kohaselt hüvitada perioodiliste

maksetena (vt viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-08, p-d 16-17).

VÕS § 136 lg 4 järgi, kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus

maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist

ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille

ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Ka TsMS § 459 lg 1 võimaldab

pooltel pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti hageja kasuks välja perioodilised maksed,

nõuda uues hagis maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust

või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel nõue rahuldati, ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud

on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või

vastuväiteid esitada.

17. Põhjendatud on kostja seisukoht, et maakohtu otsuse resolutsioon ei ole piisavalt selge ega

täidetav. TsMS § 442 lg-st 5 tuleneb kohtu kohustus lahendada poolte nõuded kohtuotsuse

resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt selliselt, et resolutsioon on arusaadav ja täidetav ka muu

otsuse tekstita. Praegusel juhul märkis maakohus otsuse resolutsioonis, et alates 1. märtsist 2007

eluks ajaks väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb indekseerida tarbijahinnaindeksiga ning lähtuda

otsuse põhjenduste punktis 47 toodud metoodikast. Viidates resolutsioonis üldsõnaliselt kohtuotsuse

muule osale, ei ole maakohus täitnud TsMS § 442 lg-s 5 ettenähtud kohustust. Lisaks sellele, et

kohtuotsuse resolutsioon peab selle sätte kohaselt olema täidetav, peab kõrgema astme kohtul olema

võimalik seda ka kontrollida. Kohtuotsuse põhjenduste peale ei saa ilma otsuse resolutsiooni

vaidlustamata esitada apellatsioon- ega kassatsioonkaebust (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 31. oktoobri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07, p 14). Eeltoodust tulenevalt

leiab kolleegium, et poole kasuks väljamõistetava hüvitise arvestuse peab kohus kokkuvõtlikult

märkima ka kohtuotsuse resolutsioonis.

18. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi

lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus asja

uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Ants Kull