3-2-1-127-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-127-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. jaanuar 2009. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Stanislav Morozi hagi Tðeslava Mitskevitði vastu varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Stanislav Morozi ja Tðeslava Mitskevitði kassatsioonkaebused

Tsiviilasja hind

12 000 krooni

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Stanislav Moroz (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Irina Þurina

Kostja Tðeslava Mitskevitð (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kaido Kooga

Asja läbivaatamise kuupäev

15. detsember 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-04-442 osas, millega

mõisteti kostjalt hageja kasuks välja kostja valdusse jäänud asjade eest hüvitis 10 000 krooni

ning kehavigastuste tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju eest hüvitis 2000 krooni,

samuti kohtukulude jagamise osas. Saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks Tartu

Ringkonnakohtule.

2. Muus osas jätta Viru Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsus muutmata.

3. Rahuldada Tðeslava Mitskevitði kassatsioonkaebus.

4. Jätta Stanislav Morozi kassatsioonkaebus rahuldamata.

5. Tagastada Tðeslava Mitskevitðile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Stanislav Moroz (hageja) esitas 3. mail 2004. a Ida-Viru Maakohtule hagi Tðeslava Mitskevitði

(kostja) vastu, milles palus välja nõuda kostja ebaseaduslikus valduses olevad hageja isiklikud

vallasasjad, poolte ühise tegutsemisega tekkinud tulu ja hageja saamata jäänud tulu. 14. märtsil 2005

maakohtule esitatud parandatud ja täiendatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt välja

hüvitise 41 056 krooni kostja valdusse jäänud hageja asjade eest, hüvitise 27 250 krooni poolte ühise

majandustegevuse tulemuste eest, hüvitise 40 000 krooni hagejale kehavigastuste tekitamisega

põhjustatud mittevaralise kahju eest, hüvitise 10 000 krooni hageja au ja väärikuse teotamisega

põhjustatud mittevaralise kahju eest ning hüvitise 27 krooni päevas hageja saamata jäänud tulu eest

alates 17. märtsist 2004.

Hagiavalduse kohaselt elas hageja alates 1997. aastast kuni 17. märtsini 2004. a kostjaga vabaabielus

kostjale kuuluvas majas aadressil Jõhvi vald, Sompa küla 8. Hageja müüs maha oma kahetoalise

korteri ning kolis 1997. a kostja juurde elama. Kõik korteris ja selle juures asunud garaaþis olnud

vara viis hageja kostja juurde. Seitsme kooselatud aasta jooksul oli pooltel ühine majapidamine ning

pooled valdasid, kasutasid ja käsutasid ühisvara. Pooled harisid 3 ha maad, kasvatasid

põllumajandussaadusi ja pidasid loomi. Kostja müüs hageja teadmata 8000 krooni eest maha veoauto

GAZ-52 ja jättis kogu saadud raha endale. Kostja ajas 17. märtsil 2004. a koos politseipatrulliga

hageja majast välja ja rohkem teda majja ei lasknud. Kostja ebaseaduslikku valdusse jäid hageja asjad

41 056 krooni väärtuses. Hageja oli sunnitud vajaliku vara uuesti soetama. On võimalik, et osa varast

on muutunud kasutuskõlbmatuks, mistõttu hageja palus asendada vara võõrast ebaseaduslikust

valdusest väljanõudmise nõude 41 056 krooni suuruse hüvitise nõudega.

Pooled said ühise tegevuse tagajärjel tulu. Kuna hageja tegi seitsme aasta jooksul palju füüsilist tööd,

on tal õigus saada ühise tegutsemise tulemuse eest kompensatsiooni 27 250 krooni.

Kostja põhjustas hagejale kehavigastuste tõttu mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks nõuab hageja

40 000 krooni. Peksmise fakt on fikseeritud kahel korral. 8. augustil 2003. a oli hageja kostja poolt

läbipekstuna ja tervise halvenemise tõttu sunnitud pöörduma arstiabi saamiseks Kohtla-Järve linna

traumapunkti. Ambulatoorse kaardi väljavõttes on fikseeritud kehavigastused (hematoomid ja

väikesed 0,5 cm pikkused haavad). Selle sündmuse kohta on politsei andnud 13. augustil 2003. a

tõendi. Teist korda tekitas kostja hagejale kehavigastusi 12. märtsil 2004. Selle sündmuse kohta on

23. märtsi 2004. a kohtuarstliku ekspertiisi akt nr 45, millega on tõendatud, et kostja tekitas hagejale

kehavigastuse. Kehavigastuste tekitamine tõi mõlemal juhul hagejale kaasa füüsilist ja hingelist valu

ning moraalseid kannatusi. Moraalsete kannatuste tõttu tundis hageja ebamugavust, nuttis ning tema

töövõime vähenes. Samuti pidi hageja tegema kulutusi - vajalikud olid rahustavad preparaadid ja

korduvad sõidud arstide juurde.

Hageja väitel teotas kostja hageja au 20. oktoobril 2004. a ja 12. jaanuaril 2005. a maakohtule

esitatud kirjades. Sellised väljendused hageja aadressil nagu !ðantaþeerija", !aferist", !hageja,

töötades miilitsas, võttis altkäemaksu", !hageja mürgitas kostja koera", !hageja on kostja mitu

korda paljaks varastanud", !hageja elab ebanormaalset elu" alandavad hageja inimväärikust ja

teotavad tema au. Kostja ülaltoodud väljendused on paljasõnalised. Hageja leiab, et kostja peab talle

maksma mittevaralise kahju hüvitisena 10 000 krooni.

Hageja väitel ostis ta poolte ühisesse majapidamisse kanu ja kitsi, kuid pärast 17. märtsi 2004. a

kaotas ta võimaluse saada kitsepiima ja mune ning seetõttu on hagejal saamata jäänud kasu 27 krooni

päevas.

18. septembril 2006. a esitatud avalduse kohaselt palus hageja tuvastada kostjal kalli sõiduauto

olemasolu. 11. jaanuari 2007. a kohtuistungil loobus hageja kostjal sõiduauto olemasolu tuvastamise

nõudest.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja leidis, et hageja esitatud nõuded on põhjendamatud. Poolte kooselu ilma abielu registreerimata

ei anna hagejale õigust nõuda ühises kasutuses oleva vara jagamist, kuna hagejal ei ole tekkinud

omandiõigust hagiavalduses märgitud varale. Ühise majapidamise fakt ei ole omandiõiguse tekkimise

õiguslikuks aluseks. Kostja ei eita, et hageja elas aeg-ajalt kostja majas, kus asuvad kostja isiklikud

asjad. Kuid isegi juhul, kui hageja osutas kostjale kooselu ajal materiaalset abi, ei saa see olla hagejal

kostja vara suhtes omandiõiguse tekkimise aluseks.

Hageja ei ole esitanud hagiavalduse lisas nimetatud vara suhtes omandiõiguse tekkimise õiguslikke

aluseid. Kostja on hageja vara heauskne valdaja ning kuna hagejal puudub seaduslik alus tunnistada

end hagiavalduse lisas märgitud vara omanikuks, palus kostja jätta rahuldamata ka hageja nõude

41 056 krooni hüvitise saamiseks.

27 250 krooni hüvitise nõue on ebaseaduslik ja põhjendamata. Hageja ei saa nõuda hüvitist töö eest

ühises majapidamises. Kuna pooled elasid koos ning nende vahel valitsesid perekondlikele suhetele

sarnased suhted, tuleb hea tava kohaselt eeldada teineteise vastastikust abistamist.

Veoauto müügist saadud 4000 krooni väljamõistmise kohta leidis kostja, et hagejal ei ole alust seda

raha nõuda. Hagejal puudub alus omandiõiguse tekkimiseks kariloomadele ja kodustele konservidele

ning seega ei ole hagejal õigus nõuda hüvitist vara heauskse valdamise ajal saadud viljade eest. Seega

ei tule rahuldada ka hageja nõuet saamata jäänud tulu hüvitamiseks.

Kostja ei ole tekitanud hagejale tervisekahju. Seda tõendab asjaolu, et õiguskaitseorganid on

keeldunud kostja suhtes kriminaalmenetluse algatamisest. Hagejale kahju tekitamine ei ole tõendatud.

Samuti ei ole tõendatud hageja nõue 10 000 krooni hüvitise väljamõistmiseks hageja au ja väärikuse

väidetava teotamise eest.

3. Viru Maakohus jättis 20. veebruari 2007. a otsusega hagi rahuldamata. Hageja nõudes tuvastada

kostjal sõiduauto olemasolu lõpetas maakohus menetluse. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks

välja 334 krooni 50 senti kohtukulude katteks.

Maakohtu otsuse kohaselt alustasid pooled 1997. a ühist vabaabielu kostja elukohas. Kooselu lõppes

hiljemalt 17. märtsil 2004, mil hageja lahkus lõplikult ühisest elukohast. Hagiavalduse kohaselt tõi

hageja poolte ühisesse elukohta endale kuuluva vara, mis on nimetatud hagiavalduse lisas. Hageja

jättis oma vara kostja valdusse. Ta väitis, et vara hilisemal nõudmisel keeldus kostja vara hagejale

välja andmast. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei pea end vaidlusaluste asjade omanikuks. Seega

on tegemist valduse rikkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamise nõudega võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1045 lg 1 p 5 alusel. Hageja ei ole esitanud asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 80 sätestatud

vindikatsiooninõuet.

Maakohus luges tõendatuks, et hageja ostis 3. septembril 2002. a järelmaksuga külmiku Zenith ja et

selle külmiku viis hageja poolte ühisesse elukohta. Samas on tunnistaja Nikolai Fingi ütlustega

tõendatud, et pärast külmiku ostu sõlmisid hageja ja kostja suulise lepingu, millega hageja loovutas

külmiku valduse ja omandiõiguse kostjale ning kostja kohustus tasuma hageja eest külmiku hinna.

Seega ei ole kostja rikkunud külmiku valdamisega hageja õigusi.

Ülejäänud asjade puhul viitavad hageja esitatud tõendid vaid sellele, et ta on need asjad soetanud.

Tõendid ei kinnita seda, et hageja oleks viinud need asjad poolte ühisesse elukohta. Tunnistaja

Aleksandr Startsev ütles küll, et viis koos hagejaga poolte ühisesse elukohta mitmeid asju, kuid ei

mäletanud milliseid. Seega puuduvad tõendid selle kohta, millised asjad viis hageja poolte ühisesse

elukohta. Isegi kui oleks tõendatud mingite asjade viimine poolte ühisesse elukohta, puuduvad

tõendid selle kohta, et kostja oleks rikkunud hageja õigust asju vallata, näiteks keeldunud asju

hagejale välja andmast. Hagejal kehavigastuste esinemist kinnitavad meditsiinilised dokumendid ei

tõenda, et need vigastused oleks tekitanud kostja või et hagejal oleks põhjust karta oma asjadele

järele minnes kostja vägivalda. Kuna ei ole tõendatud väidetava kahju põhjustanud teo või tegude

olemasolu, ei saa lugeda tõendatuks varalise kahju esinemist hagejal, mistõttu hageja nõuet ei tule

selles osas rahuldada.

Hageja nõude kohta mõista kostjalt välja ühise majandustegevuse tulemuste eest kompensatsioon

27 250 krooni leidis maakohus, et poolte vahel oli tegemist vabaabieluliste perekondlike suhetega.

Perekondlikes suhetes ei kohaldu abikaasade vastastikusele töötegemisele ühises majapidamises

töölepingu kohta käivad sätted. Tegemist ei ole ka lepinguväliste suhetega, kuna poolte tegevus oli

suurel määral koordineeritud ja omavahel kooskõlastatud tahteavaldustega. Kõne alla võib tulla ühise

majapidamise edendamisele suunatud seltsingulepingu olemasolu. VÕS § 603 lg 3 kohaselt ei maksta

hüvitist panuse eest, mis seisnes seltsingule teenuse osutamises või eseme kasutusse andmises. Seega

ei ole hagejal õigust saada hüvitist ühise majapidamise edendamiseks tehtud füüsilise töö eest, kuid

tal on õigus nõuda seltsinglaste ühisvarasse omandatud esemete jagamist. Hageja ei ole nõudnud vara

jagamist ning pole ka tõendatud, et pooled oleksid soovinud osta mingit konkreetset eset

ühisomandisse. Seega tuleb need hageja nõuded jätta rahuldamata.

Kehavigastuste tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta leidis

maakohus, et on tõendatud, et hagejal tõepoolest olid kehavigastused ning hageja pöördus korduvalt

politsei poole kriminaalmenetluse algatamiseks, kuid politsei keeldus sellest. Puuduvad mis tahes

tõendid selle kohta, et kostja oleks tekitanud hageja kehavigastused. Seejuures ei ole hageja esitanud

pealtnägijate tunnistusi või isegi kaudseid tõendeid selle kohta, et kostjal oleks kehavigastustega

mingi seos.

Hageja nõude puhul, mis puudutas au ja väärikuse teotamise eest 10 000 krooni suuruse hüvitise

väljamõistmist kostjalt, viitas maakohus VÕS § 1046 lg-le 1 ja § 1047 lg-le 1 ning leidis, et kostja

hagiavaldusele antud vastuses sisalduvad väljendid !ðantaþeerija", !aferist", !hageja, töötades

miilitsas, võttis altkäemaksu", !hageja mürgitas kostja koera" on käsitatavad kohtule ja

menetlusosalistele valeandmete esitamisena ning väljendid !hageja on kostja mitu korda paljaks

varastanud", !hageja elab ebanormaalset elu" on hageja au teotavad väärtushinnangud ja selliste

väljendite alusetu kasutamine kohtumenetluses on taunitav. Võttes arvesse seda, et need väljendid

esitati kitsale isikute ringile kohtumenetluse õhustikus, kus pooltel võib olla raske oma tundeid

kontrollida, ning et kostja on väljendid tagasi võtnud ja hageja ees vabandanud, samuti tuginedes

Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-17-05, luges maakohus au teotamisega tekitatud mittevaralise

kahju heastatuks vabandusega.

Maakohus leidis, et esitatud tõendist (kohtutoimiku lk-d 161, 162) nähtub, et hageja ostis 2. mail

2003 Vassili Gerassimenko käest kaks kitse. Kanade omandamise kohta puuduvad igasugused

tõendid, mistõttu ei saa lugeda hagejat kanade omanikuks. Samuti puuduvad igasugused tõendid selle

kohta, mis sai kitsedest pärast hageja lahkumist kostjaga ühisest elukohast. Puuduvad tunnistajate

ütlused selle kohta, et hageja oleks jätnud need kitsed kostja juurde. Isegi juhul, kui see oleks

toimunud, puuduvad tõendid selle kohta, kas selleks oli pooltel mingisugune kokkulepe. Samuti

puuduvad tõendid selle kohta, millises seisundis olid hageja ostetud kitsed ja kas nende valdamise

korral oleks valdajal tegelikult tulu tekkinud. Samuti ei ole hageja tõendanud oma väiteid, et liiter

kitsepiima maksab 10 krooni ja üks muna 1 kroon 20 senti. Saamata jäänud tulu tõendamiseks oleks

hagejal tulnud tõendada ka kitsele ja kitsepiima realiseerimisele tehtavad kulutused ning arvestada

need maha saadavast tulust. Seega ei ole hageja tõendanud saamata jäänud tulu.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus osaliselt tühistada maakohtu

otsuse ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt välja 41 056 krooni suurune hüvitis varalise kahju

eest, 40 000 krooni suurune hüvitis mittevaralise kahju eest, mis tekkis kehavigastuse tekitamise

tõttu, ja 10 000 krooni suurune hüvitis au ja väärikuse teotamisega tekitatud mittevaralise kahju eest,

samuti 3000 krooni kohtukulude katteks.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus tühistas 28. mai 2008. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt 41 056 krooni ja

kehavigastuste tekitamise eest mittevaralise kahju 40 000 krooni väljamõistmata jätmise osas ja

kohtukulude jaotuse osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega mõistis kostjalt

hageja kasuks välja kostja valdusse jäänud asjade eest hüvitise 10 000 krooni ning kehavigastustega

tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitise 2000 krooni. Kohtukulud jättis ringkonnakohus poolte endi

kanda.

Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks au

ja väärikuse teotamise eest 10 000 krooni väljamõistmata jätmise osas. Ringkonnakohus nõustus

maakohtu otsuse seisukohtadega ega pidanud vajalikuks neid korrata, märkides täiendavalt, et kostja

vabandas hageja ees ka ringkonnakohtu istungil.

Asjade maksumuse hüvitamise nõude kohta leidis ringkonnakohus, et tunnistaja A. Startsevi ütluste

alusel on maakohus õigesti leidnud, et tunnistaja ei mäletanud konkreetseid asju, mida viidi kostja

elukohta. Kostja ise on maakohtu 5. aprilli 2005. a istungil seletanud, et hageja tõi tema poole vana

puhveti ja kaks tugitooli. Hageja ei tule oma riietele järele, riided on pakitult kostja juures. Telerit

pole hageja kostja juurde toonud, kostja juures ei ole ka magnetofoni. Vana puhveti, diivani ja kaks

tugitooli viis hageja oma korterisse. Tunnistaja N. Fingi ütlustega on tõendatud, et hageja viis kostja

elukohta oma riietusesemed ja need asuvad kostja juures. Tunnistaja A. Startsevi ütlustega on

tõendatud, et hageja võõrandatud korterist viidi mööbliesemeid kostja juurde, kuid need ütlused

kinnitavad sündmusi mitu aastat enne poolte kooselu lõppemist ega tõenda konkreetsete esemete

olemasolu kooselu lõppemisel kostja juures. Samuti ei tõenda tunnistaja A. Startsevi ütlused

hagiavaldusele lisatud nimekirjas olevate tööriistade, autoosade ja -tarvikute viimist kostja juurde.

Apellatsioonkaebuse väide, et hageja jäi 17. märtsil 2004 asjadest ilma ning pidi ostma kogu vara

uuesti ning ostis teleri, veekeetja, magnetofoni, telefoni, audiokassetid ja külmiku, ei vasta asjas

esitatud tõenditele. Eelnimetatud asjad on ostetud enne 17. märtsi 2004. Telefoni soetamise kohta ei

ole hageja tõendeid kohtule esitanud. Maakohtu seisukohta külmiku Zenith kuuluvuse kohta ei ole

apellatsioonkaebuses vaidlustatud. Tõendatud ei ole teiste eelnimetatud esemete viimist kostja

elukohta ja asumist kostja valduses.

Kahju tekitamine hagejale kostja valdusse jäänud asjade tõttu on tõendatud osaliselt. Võttes aluseks

VÕS § 127 lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 233, tuleb kostjalt välja mõista tema

valdusse jäänud hageja asjade eest kahju hüvitamiseks 10 000 krooni.

Kuigi hageja on hagiavalduses ja apellatsioonkaebuses osutanud oma nõudega seoses AÕS § 80 lg-

le 1, ei ole asjas esitatud vindikatsioonihagi. Kui hageja oleks esitanud vindikatsiooninõude asjade

väljaandmiseks, sõltuks valdaja vastutus sellest, kas ta on hea- või pahauskne ja millal ta sai teada

hagi esitamisest tema vastu.

Kehavigastuse tekitamisega seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõude kohta leidis

ringkonnakohus, et tegemist on õigusvastaselt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudega VÕS

§ 1043 ja § 1045 lg 1 p 2 alusel. Süül põhineva vastutuse elementideks on objektiivne teokoosseis,

õigusvastasus ja süü (VÕS §-d 1043-1050). Tõendamiskoormus jaguneb järgmiselt: hageja peab

tõendama objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse eeldused, kostja peab vastutusest vabanemiseks

tõendama kas mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (VÕS § 1050 lg 1).

Objektiivne teokoosseis ja põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel (VÕS § 127 lg 4) on tõendatud hageja

esitatud tõenditega (hageja traumapunkti tervisekaardiga, avaldusega kriminaalmenetluse alustamise

kohta, Viru Ringkonnaprokuratuuri 22. märtsi 2004. a teatisega kriminaalmenetluse alustamise kohta,

Ida-Viru Prokuratuuri 15. septembri 2003. a vastusega hageja avaldusele, Ida-Viru Prokuratuuri

19. septembri 2003. a kriminaalmenetluse alustamise teatisega, Ida-Viru Prokuratuuri 27. augusti

2003. a teatisega kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta, Viru Ringkonnaprokuratuuri 10. juuni

2004. a vastusega hageja avaldusele, isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga nr 45) (kohtutoimiku I kd,

lk 17, 96-99, 110, 112, 116, 121, 130, 135, 139, 140, 143, 179-182). Ka kostja teo õigusvastasus on

tõendatud - tegemist on seaduses nimetatud õigushüve (õigus tervisele) kahjustamisega.

Maakohus eksis tõendamiskoormuse jagamisel, asudes seisukohale, et puudavad tõendid selle kohta,

et hageja vigastused oleks tekitanud kostja. VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt ei vastuta kahju tekitaja

kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Seega lasus süü puudumise

tõendamise koormus kostjal, mitte hagejal. Asja materjalide kohaselt on kostja vastu vaielnud hageja

hüvitise nõudele kehavigastuste tekitamise eest, eitanud hagejale kehavigastuste tekitamist, kuid pole

esitanud ühtegi tõendit oma süü puudumise või ka mõne õigusvastasust välistava asjaolu kohta.

Eeltoodu tõttu ei vabane kostja kahju hüvitamise kohustusest. Maakohtu otsus tuleb kehavigastuste

tekitamise eest mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas tühistada ja teha uus

otsus, millega hagi rahuldada osaliselt.

VÕS § 128 lg 5 sätestab, et mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja

hingelist valu ja kannatusi. Hageja väitel tõi kehavigastuste tekitamine hagejale kaasa füüsilist ja

hingelist valu ning samuti moraalseid kannatusi. Moraalsete kannatuste tõttu tundis hageja

ebamugavust, nuttis ning vähenes tema töövõime. Samuti tuli teha kulutusi ravimite soetamiseks -

rahustavad preparaadid ja korduvad sõidud arstide juurde. Hageja hindas hüvitise suuruseks

40 000 krooni ja on apellatsioonkaebuses märkinud, et jätab hüvitise suuruse kohtu otsustada.

VÕS § 130 lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud kahju hüvitamise

kohustuse olemasolul kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena

mõistlik rahasumma. Arvestades kahju tekitamise asjaolusid, laadi, raskust, tagajärgi, kostja

majanduslikku seisundit pensionärina, on mõistlikuks ja õiglaseks rahasummaks 2000 krooni. Asja

materjalidest ei nähtu hageja alalist töövõime kaotust 8. augustil 2003 ja 12. märtsil 2004 toimunu

tõttu, kuna hageja oli töövõime kaotanud juba varem. Tegemist on olnud lühiajalise

tervisekahjustusega, mis ühel juhul on piirdunud paaripäevase haiguslehel viibimisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha

uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaseaduslik,

ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõiguse normi, andis tuvastatud asjaoludele vale õigusliku

hinnangu ja rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, mis tõi kaasa ebaõige otsuse.

Asjade maksumuse hüvitamise nõude kohta leiab kostja, et ringkonnakohus kohaldas vääralt

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 ning andis asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu. Ringkonnakohus

leidis, et tõendatud on asjaolu, et hageja on viinud kostja elukohta oma riietusesemed ja need asuvad

kostja juures. Kostja ei eita, et mingid hageja riided on pakitult tema juures ja hageja ei tule nendele

järele. Hageja on oma käitumisega näidanud, et tal puudub igasugune huvi oma vanade riiete valduse

vastu. Hageja pole teinud midagi oma riiete kättesaamiseks, ka sellist hagi ei ole ta esitanud. Kostja

pole kuidagi rikkunud hageja riiete omandiõigust ega valdust, mistõttu pole tema tegevus

õigusvastane ja järelikult pole ta ka hagejale mingit kahju tekitanud. Hageja huvi on saada oma

väärtusetute riiete eest rahalist hüvitist.

Ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui kohaldas vääralt VÕS § 127 lg-t 6 ja

TsMS § 233. Kui ringkonnakohus leidis, et hagejale on kahju tekitatud, kuid kahju suurust ei saa

kindlaks teha, siis oleks pidanud kohus ka põhjendama, milles seisnevad raskused kahju suuruse

kindlaksmääramisel. Ringkonnakohtu otsustatud hüvitis on põhjendamatult suur ka lähtudes hageja

hinnangust oma asjade väärtusele. Hageja pole hinnanud kostja valdusse jäänud riiete väärtust nii

kõrgelt, kui seda tegi ringkonnakohus.

Kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks esitatud 40 000-kroonise

nõude lahendamisel kohaldas ringkonnakohus valesti VÕS § 1050 lg-t 1. Ringkonnakohus on vääralt

tõlgendanud VÕS § 1050 lg-t 1 ning võrdsustanud kahju tekitamise ja süüdiolemise. Tsiviilasjas pole

tõendatud, et kostja tekitas hagejale kehavigastuse, ja selle asjaolu tõendamiskoormus on hagejal.

Kostjal olekski raske negatiivset asjaolu tõendada. Selline tõendamiskoormus rikuks ka süütuse

presumptsiooni põhimõtet. Kui oleks tõendatud, et kostja tekitas hagejale kehavigastuse, peaks juba

kostja vastutusest vabanemiseks tõendama süü puudumist. Hageja väidete kohaselt tekitasid talle

kehavigastusi mitu isikut (nende seas ka kostja), kuid mitte mingeid tõendeid ta selle asjaolu

tõendamiseks esitanud ei ole.

8. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

9. Hageja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada

hagi rahuldamata jätmise osas ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja

täiendavalt 10 000 krooni varalise kahju hüvitamiseks, 18 000 krooni kehavigastuse tekitamise tõttu

tekkinud mittevaralise kahju hüvitamiseks ja 5000 krooni au ja väärikuse teotamisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

Hageja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme ning analüüsis valesti

tõendeid, mis tõi kaasa vale otsuse (TsMS § 669 lg 2, § 654 lg-d 4 ja 5).

Ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja varalise kahju eest vaid 10 000-kroonise

hüvitise. Seda summat ei saa pidada mõistlikuks, arvestades, et hageja jäi korteris asuvast varast ilma

ja pidi soetama kogu vara uuesti. Hageja soovib täiendavalt 10 000 krooni väljamõistmist, leides, et

20 000 krooni oleks mõistlikuks summaks kostja ebaseaduslikku valdusesse sattunud vara

hüvitamiseks. Lähtudes VÕS § 127 lg-st 6, peab kahjuhüvitise suurus olema mõistlik. Kahju

olemasolu on tõendatud tunnistaja A. Startsevi ütlustega.

Hageja ei ole nõus talle kehavigastuse tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamise hagi

osalise rahuldamisega. Ringkonnakohtu väljamõistetud 2000 krooni ei ole piisav hüvitis tekitatud

valu ja hingeliste ja füüsiliste kannatuste eest. Hüvitis peaks olema 20 000 krooni. Kohus ei andnud

objektiivset hinnangut tõenditele, mis on kohtutoimiku lk-del 96-99 ja 112, ning 23. märtsi 2004. a

kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 45. Sellega rikkus ringkonnakohus TsMS § 232 lg-t 1. Mõistes

kostjalt hageja kasuks välja 2000 krooni, tuvastas kohus seega põhjusliku seose olemasolu kostja

tegude ja hagejale saabunud tagajärgede vahel. VÕS § 1045 alusel leidis kohus, et kostja teod olid

õigusvastased.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti tühistamata maakohtu otsuse hageja au ja väärikuse teotamise eest

kahju hüvitamise nõudes rahuldamata jätmise osas. Hageja nõuab 5000 krooni suurust hüvitist. Isiku

nimetamine psüühiliselt ebanormaalseks inimeseks on solvang ebasündsas vormis. Kostja

solvangutele jättis maakohus hinnangu andmata.

10. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 691 p 2 ning 692 lg 1 p-de 1

ja 2 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

osas, millega ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja kostja valdusse jäänud asjade eest

hüvitise 10 000 krooni ning kehavigastuse tekitamise tõttu tekkinud mittevaralise kahju eest hüvitise

2000 krooni, samuti kohtukulude jagamise osas. Asi tuleb tühistatud osas saata ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Kostja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada, hageja kassatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

12. Ringkonnakohus rikkus materiaalõigust sellega, et jättis tuvastamata hageja asjade väärtuse

hüvitamise nõude kui kahju hüvitamise nõude eeldused. Ringkonnakohus oleks pidanud hagi

rahuldamiseks tuvastama, et kostja valdab hageja asju ilma seadusliku aluseta, et kostja on keeldunud

hagejale tema asju välja andmast või et kostja ebaseaduslikus valduses olnud hageja asjad hävisid

ajal, mil kostja neid valdas.

Kolleegium selgitab, et asja omanikul on õigus nõuda asja välja ebaseadusliku valdaja valdusest AÕS

§ 80 alusel. Kahju hüvitamist asja taassoetamise väärtuse (VÕS § 132 lg 1) või väärtuse (VÕS § 132

lg 2) ulatuses võib asja omanik nõuda asja ebaseaduslikult valdajalt üldjuhul siis, kui asi on

hävinenud ja ebaseaduslik valdaja vastutab selle eest AÕS § 84 järgi.

Juhul kui ebaseaduslikus valduses olev asi on alles ja kahjustamata, siis ei ole asja omanikul üldjuhul

asja väärtuse hüvitamise nõuet asja ebaseadusliku valdaja vastu. Kolleegium jääb 11. märtsil 2008. a

tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08 tehtud otsuse p-s 21 väljendatud seisukoha juurde, et olukorras, kus hagejal

on võimalik AÕS § 80 alusel kostjalt välja nõuda talle kuuluvad asjad, saab ta nõuda asjade

väljaandmise kohustuse asemel kahju hüvitamist asjade väärtuse ulatuses üksnes VÕS § 115 lg-tes 2

ja 3 sätestatud tingimustel. See tähendab, et kostja ebaseaduslikus valduses olevate asjade allesoleku

korral tuleb hagejal kui asjade omanikul kahju hüvitamise nõude eeldusena üldjuhul anda kostjale

VÕS § 114 järgi täiendav tähtaeg asjade väljaandmiseks või tõendada, et tähtaja määramine ei ole

erandina vajalik VÕS § 115 lg 3 järgi - eelkõige juhul, kui hageja on kaotanud kostja viivituse tõttu

huvi asjade tagastamise vastu ja seetõttu on mõistlik asjade väljaandmise asemel hüvitada kahju.

Hageja ei ole väitnud, et tema asjad on hävinenud ja et kostja vastutab selle eest. Ta väidab, et kostja

keeldub talle asju välja andmast. Seetõttu peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastama,

kas on alust kohaldada VÕS § 115 lg-d 2 ja 3.

13. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus on kohaldanud vääralt VÕS § 127 lg-t 6 ja

TsMS § 233 lg-t 1. Ringkonnakohus leidis, et tunnistaja N. Fingi ütlustega on tõendatud, et hageja

viis kostja elukohta oma riietusesemed ja et need asuvad kostja juures. Seejärel leidis

ringkonnakohus, et võttes aluseks VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233, tuleb kostjalt välja mõista tema

valdusse jäänud hageja asjade eest kahjuhüvitis 10 000 krooni. Ringkonnakohus jättis ebaõigesti

tuvastamata, missuguste hageja esemete eest ta mõistis kostjalt välja kahjuhüvitise.

VÕS § 127 lg 6 kohaselt otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud,

kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus

tekkiva kahju korral. TsMS § 233 lg 1 kohaselt otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse

kohaselt kõiki asjaolusid arvestades, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset

suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või

ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga.

Kolleegium selgitab, et võõras ebaseaduslikus valduses olevate asjade väärtuse hüvitamise nõude

korral peab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 kohaldamiseks esmalt tegema kindlaks asjad,

mille eest nõutakse kahjuhüvitist. Need sätted võimaldavad kohtul hinnata üksnes asjade

taassoetamise väärtust või väärtust VÕS § 132 lg-te 1 ja 2 järgi. Ringkonnakohus saab käesolevas

asjas VÕS § 127 lg-t 6 ja TsMS § 233 lg-t 1 kohaldada kahju hüvitamise nõude eelduste esinemise

korral (vt käesoleva otsuse p 12) üksnes siis, kui hagejale kuuluvate ja kostja ebaseaduslikus vadluses

olevate riietusesemete taassoetamise väärtust (VÕS § 132 lg 1) või väärtust (VÕS § 132 lg 2) ei

õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult

suurte kuludega.

14. Ringkonnakohus leidis hageja väite kohaselt kostja valduses olevate hageja muude vallasasjade

kohta, et pole tõendatud nende asjade viimine kostja juurde ja et kostja valdab neid asju.

Kolleegiumil ei ole õigust hinnata hageja esitatud tõendeid ega ümber hinnata ringkonnakohtu

tuvastatut.

TsMS § 688 lg 3 esimese lause kohaselt arvestab Riigikohus kassatsiooninõude põhjendatuse

kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Sama

paragrahvi neljanda lõike kohaselt on Riigikohus seotud ringkonnakohtu tuvastatud faktiliste

asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud kassatsioonkaebusega ning

asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. TsMS § 688 lg 5 kohaselt ei kogu

ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks. Samuti ei kogu ega uuri Riigikohus uuesti

madalama astme kohtutes kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid.

15. Ringkonnakohus leidis vääralt, et maakohus eksis tõendamiskoormuse jagamisel, asudes

seisukohale, et puudavad tõendid selle kohta, et hageja kehavigastused oleks tekitanud kostja.

VÕS § 1050 lg-st 1 tulenevalt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole

kahju tekitamises süüdi. Süü presumptsioon selle sätte järgi ei tähenda seda, et eeldatakse

õigusvastase teo toimepanemist. Seega on õige kostja väide, et hagejal lasub kohustus tõendada, et

kostja tekitas talle kehavigastusi. Alles siis, kui hageja on tõendanud, et kostja seda tegi, läheb

viimasele üle süüd välistavate asjaolude tõendamise koormus.

VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse õigusvastaselt kahju põhjustanud isiku hooletust, mitte tahtlust.

Seega juhul, kui on küll tõendatud, et kostja tekitas hagejale kahavigastusi, vabaneb ta VÕS § 1050

lg 1 järgi kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab, et ta ei olnud hagejale kehavigastuste

tekitamisel hooletu. Lisaks süü puudumisele võib kahju põhjustaja vabaneda kahju hüvitamise

kohustusest, kui ta tõendab kas või ühe VÕS § 1045 lg-s 2 nimetatud teo õigusvastasust välistava

asjaolu esinemise.

Juhul kui kostja oli hagejale kehavigastuse õigusvastasel tekitamisel hooletu (ta ei suuda tõendada

hooletuse puudumist), võib ta vabaneda kahju hüvitamise kohustusest, kui ta tõendab süüd välistavate

subjektiivsete asjaolude esinemise VÕS § 1050 lg 2 järgi. Kui hageja tõendab, et kostja tekitas talle

kehavigastusi tahtlikult, ei ole kostjal võimalik kahju hüvitamise kohustusest VÕS § 1050 järgi

vabaneda.

16. Kolleegium leiab, et kohtud on nõude puhul, mis puudutas au ja väärikuse teotamise eest

10 000 krooni väljamõistmist, õigesti kohaldanud VÕS § 1046, hinnanud esitatud asjaolusid ning

põhjendanud, miks tuleb jätta kostjalt välja mõistmata rahaline hüvitis hageja kasuks.

VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse tuvastamisel

arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise

raskuse vahel. Maakohus on põhjendatult võtnud kostja teo õigusvastasuse hindamisel arvesse, et

hageja au teotavad väited esitati kitsale isikute ringile kohtumenetluse õhustikus, kus pooltel võib olla

raske oma tundeid kontrollida. Maakohus on, viidates Riigikohtu 13. mai 2005. a otsusele tsiviilasjas

nr 3-2-1-17-05, õigesti võtnud arvesse muu hulgas seda, et kostja on hageja ees vabandanud.

17. Kuna kolleegium tühistab ringkonnakohtu otsuse osaliselt, tuleb see tühistada ka kohtukulude

jagamise osas. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise

seaduse §-ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate

kulude suurus asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

18. Kuna kolleegium rahuldab kostja kassatsioonkaebuse, tuleb kassatsioonikautsjon TsMS § 149

lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kuna hageja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, arvatakse

kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi riigituludesse.

Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu