3-3-1-86-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-86-08

Otsuse kuupäev

8. jaanuar 2009

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Romeo Kalda kaebus Tartu Vangla toimingute peale ja Tartu

Vanglale ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 18. septembri 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-08-150

Menetluse alus Riigikohtus

Romeo Kalda kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Romeo Kalda kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 18. septembri 2008. a otsus haldusasjas nr 3-08-150 muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtutäitur Anne Böckler esitas 21. mail 2007 Tartu Vanglale kinnipeetav Romeo Kalda rahaliste

nõuete arestimise aktid täiteasjades nr 182/2007/752, 182/2007/753 ja 182/2007/754. Arestimisaktide

kohaselt on Tartu Vangla kohustatud mitte maksma R. Kaldale võlgu olevaid summasid kuni

arestimisaktis sätestatud nõuete rahuldamiseni ning kandma vastavad summad kohtutäituri

ametialasele arvelduskontole. Samuti kohustati arestimisaktidega Tartu Vanglat mitte maksma

R. Kaldale võlgu olevaid summasid, mis muutuvad sissenõutavaks tulevikus.

2. Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-07-701 mõisteti Tartu

Vanglalt R. Kalda kasuks välja halduskohtus kantud menetluskulud summas 3000 krooni ja

apellatsioonikaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 40 krooni. Tartu Halduskohtu 2. novembri 2007. a.

otsusega haldusasjas nr 3-07-1431 mõisteti Tartu Vanglalt R. Kalda kasuks välja riigilõiv 80 krooni.

3. R. Kalda esitas 17. oktoobril 2007 Tartu Vanglale kirjaliku taotluse tema kasuks kohtuotsustega

välja mõistetud menetluskulude kandmiseks tema vanglasisesele arvele lähtudes VangS § 44 sätetest

selliselt, et 40 krooni laekuks kogu ulatuses kasutamiseks mõeldud arvele ja 3000 krooni laekuks

vanglasisesele isikuarvele pärast sellest seadusega ette nähtud mahaarvamisi.

Tartu Vangla keeldus 17. oktoobri 2007. a kirjaliku vastusega taotlust rahuldamast põhjendusel, et

kohtuotsus jõustub 18. oktoobril 2007 ning R. Kalda rahalised nõuded on kohtutäiturite poolt

arestitud. Nõuete arestimise aktidega on keelatud võlgu olevat summat R. Kaldale välja maksta ja

Tartu Vanglat on kohustatud nõuet täitma sissenõudjate kasuks kohtutäituritele. Tartu Vangla juhtis

tähelepanu sellele, et tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 114 lg-st 4 on nõue arestitud, kui

arestimisakt on võlgniku suhtes kohustatud kolmandale isikule kätte toimetatud. Samuti leidis Tartu

Vangla, et viide VangS §-le 44 ei ole asjakohane, sest kohustab vanglat kandma "kinnipeetavale

laekuvad" rahasummad tema vanglasisesele isikuarvele, ent kohtuotsusega väljamõistetud

rahasumma ei ole kinnipeetavale laekunud ja tulenevalt sellise nõude arestimise aktidest ei ole

vanglal õigust summat vanglasisesele isikuarvele kanda. Samuti juhtis Tartu Vangla tähelepanu

sellele, et kui R. Kalda leiab, et rahaliste nõuete arestimisega on rikutud tema õigusi, on tal õigus

kaevata kohtutäituri tegevuse peale TMS §-s 217 sätestatud korras.

4. R. Kalda esitas 19. oktoobril 2007 Tartu Vanglale täiendava kirjaliku taotluse, märkides, et

kinnipeetava isikuarvele laekuvatest summadest kinni peetav osa arvutatakse vastavalt TMS §-le 31

ja VangS § 44 lg-le 2, mille kohaselt jäetakse 50 protsenti kinnipeetava isikuarvel olevatest

summadest rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud

summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud

korras. Lisaks palus R. Kalda kanda 40 krooni koheselt vanglasiseseks kasutamiseks, sest nimetatud

riigilõivu maksis ta oma vanglasiseselt isikuarvelt.

Tartu Vangla keeldus 19. oktoobril 2007. a kirjalikus vastuses R. Kalda täiendavat taotlust

rahuldamast, selgitades, et VangS § 44 kohustab küll vanglat kandma kinnipeetavale laekuvad

rahasummad tema vanglasisesele isikuarvele, ent Tartu Ringkonnakohtu 14. septembri 2007. a

otsusega haldusasjas nr 3-07-701 väljamõistetud summa ei ole kinnipeetavale laekunud ja seetõttu ei

kuulu VangS § 44 kohaldamisele.

5. R. Kalda esitas 8. oktoobril 2007 kaebuse kohtutäitur Anne Böckleri otsuse peale täiteasjades

nr 182/2007/748, 182/2007/749, 18272007/750 ja 18272007/753, leides, et tulenevalt VangS § 44 lg-

st 2 peab vangla kandma kõik kinnipeetavale laekuvad summad esmalt kinnipeetava vanglasisesele

isikuarvele ning nendest summadest 50 protsenti jäetakse rahaliste nõuete täitmiseks. Veel leidis

R. Kalda, et kohtutäitur on Tartu Vanglale samades täiteasjades esitanud nõuete arestimise aktid kahel

korral.

Kohtutäitur leidis 5. novembri 2007. a otsuses, et 2. oktoobril 2007. a. koostatud arestimisaktid

olid suunatud konkreetse nõude, s.o Tartu Vanglalt kinnipeetava kasuks kohtuotsusega väljamõistetud

summa arestimisele. Kohtutäituri väitel kohaldatakse nõuete arestimisele TMS § 111, mille kohaselt

sissenõude pööramiseks nõudele arestib kohtutäitur nõude ja kohustab kolmandat isikut täitma

kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Kohtutäitur leidis ka, et vaidlusalune nõue ei kuulu TMS

§-s 112 loetletud nõuete hulka, millele ei saa sissenõuet pöörata. Neil põhjustel otsustas kohtutäitur

arestimisakte mitte tühistada.

6. R. Kalda esitas 10. detsembril 2007 Tartu Vanglale kirjaliku taotluse tema kasuks Tartu

Halduskohtu 2. novembri 2007. a otsusega nr 3-07-1431 väljamõistetud riigilõivu, s.o 80 krooni

kandmiseks tema vanglasisesele isikuarvele.

Tartu Vangla teatas oma 12. detsembri 2007. a. kirjalikus vastuses eelnimetatud taotlusele, et

kohtutäiturid on arestinud R. Kalda rahalised nõuded alates 2004. aastast. Samuti selgitas Tartu

Vangla, et talle on saabunud kohtutäitur A. Böckleri poolt välja antud rahaliste nõuete arestimise akt,

mis keelab R. Kaldale võlgu olevate summade väljamaksmise ning vanglal kui võlgnikul lasub

kohustus kanda R. Kaldale võlgu olev summa kohtutäituri arvele.

7. Vaidemenetluse käigus (13. novembri 2007. a, 10. detsembri 2007. a ja 18. detsembri 2007. a

vaided) taotles R. Kalda Justiitsministeeriumilt vangla kohustamist kohtuotsusega välja mõistetud

menetluskulude kandmiseks tema vanglasisesele isikuarvele.

Tartu Vangla tagastas 18. detsembri 2007. a ja 28. detsembri 2007. a vaided selgitusega, et Tartu

Vanglal kui võlgnikul lasus kohustus kanda võlguolev summa kohtutäituri arvele ning kohtutäituri

otsust ega tegevust ei saa vaidlustada vaidemenetluses, vaid kaebus tuleks esitada kohtutäiturile TMS

§-s 217 sätestatud korras.

Tagastades R. Kalda 13. novembri 2007. a vaide, leidis Justiitsministeerium, et R. Kalda õigusi ei ole

sellega rikutud, et Tartu Vangla kandis kohtutäituri poolt arestitud nõude otse kohtutäituri

arveldusarvele. Samuti selgitas Justiitsministeerium, et kohtutäituri seaduse § 1 lg-st 2 tulenevalt ei

kohaldata haldusmenetluse seadust täitetoimingutele ja seepärast ei saa täitedokumendi menetlusest

tulenevaid toiminguid vaidlustada haldusmenetluse seaduses sätestatud vaidemenetluse korras.

Ühtlasi selgitas Justiitsministeerium täitemenetluse seadustikuga ette nähtud vaidlustamiskorda

kohtutäituri aktide vaidlustamiseks. Ministeerium lisas ka, et vaide tagastamise peale on õigus esitada

kaebus halduskohtule halduskohtumenetluse seaduses sätestatud alustel, tähtaegadel ja korras.

8. R. Kalda esitas 23. jaanuaril 2008 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada

õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud, millega keelduti tema kasuks välja mõistetud

menetluskulusid kandmast tema vanglasisesele arvele vastavalt TMS § 31 ja VangS § 44 sätetele.

Ühtlasi palus kaebaja kohustada Tartu Vanglat välja nõudma kohtutäiturile alusetult kantud summad:

50 protsenti haldusasjas nr 3-07-701 välja mõistetud 3000 kroonist, s.o 1500 krooni ja 40 krooni

riigilõivu tervikuna, ning haldusasjas nr 3-07-1431 välja mõistetud riigilõiv 80 krooni tervikuna.

Kaebaja taotles nimetatud summade kandmist tema isikuarvele.

9. Tartu Halduskohus jättis 15. mai 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-08-150 kaebuse

rahuldamata. Kohus asus seisukohale, et praegusel juhul ei tule kohaldada VangS § 44 koostoimes

TMS §-ga 31, sest kohtutäitur on arestinud rahalised nõuded, mitte kaebaja kontole laekuvad

summad. Vangla on täitnud väljamõistetud summade osas kohtutäituri nõude arestimise aktidest

tulenevat kohustust ning kohtutäituri arestimisaktide eiramine võinuks vanglale kaasa tuua trahvi

TMS §-s 261 sätestatu alusel. Vanglalt R. Kalda kasuks välja mõistetud summade varasem kandmine

kinnipeetava isikuarvele VangS § 44 järgi kujutas endast vangla töötaja eksimust.

10. Apellatsioonkaebuses palus R. Kalda tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse kohaselt on Tartu Vangla vääralt leidnud, et kohtutäituri

arestimisaktidest tulenes vangla kohustus kanda vaidlusalused summad otse kohtutäiturile ning mitte

kohaldada TMS § 31 ja VangS § 44 sätteid. Tartu Vangla on rikkunud TMS § 31 lg-t 1 ja VangS § 44

lg-d 1 ja 2, sest kohtuotsusega välja mõistetud menetluskulud ja riigilõivud on käsitatavad muude

kinnipeetavale laekuvate summadena.

11. Tartu Ringkonnakohus jättis 18. septembri 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus leidis, et R. Kalda kasuks vanglalt väljamõistetud

summasid ei saa käsitada kinnipeetava töötasu ega muude kinnipeetavale laekuvate summadena.

Ringkonnakohtu arvates ei oma tähtsust asjaolu, et kaebaja tasus 80 krooni riigilõivu isikuarvelt,

millelt olid tehtud VangS §-s 44 sätestatud mahaarvamised, sest Tartu Vangla poolt võlgnetavad

summad olid arestitud ja Tartu Vanglat kohustati kandma need täituri arvele. Ringkonnakohus märkis,

et TMS § 114 lg 4 kohaselt on nõue arestitud, kui arestimisakt on võlgniku suhtes kohustatud

kolmandale isikule kätte toimetatud ning lg 5 kohaselt kehtib ka ebaõige arestimisakt võlgniku suhtes

kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelistes suhetes seni, kuni see tühistatakse ja kuni võlgniku

suhtes kohustatud isik saab sellest teada. Asjaolu, et halduskohus on asja lahendamisel arvestanud

kõiki kohtutäituri poolt Tartu Vanglale esitatud nõuete arestimise akte, kuigi Tartu Vangla on

viidanud, et vaidlusalused summad kanti kohtutäiturile üle üksnes täiteasjas nr 182/2007/748 tehtud

arestimisakti alusel, ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. Kassatsioonkaebuses palub R. Kalda tühistada ringkonnakohtu otsus ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada. Kassaator leiab, et tema nõuded Tartu Vangla vastu on käsitatavad muude

kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1 tähenduses ja kohaldada tuleks TMS § 31

koostoimes VangS § 44 lg-tega 1 ja 2.

13. Tartu Vangla palub kirjalikus vastuses jätta kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuses leitakse, et

TMS § 31 reguleerib kinnipeetava isikuarvele laekuvast rahast tehtavaid kinnipidamisi, TMS § 111

aga sissenõude pööramist nõudele ehk olukorda, kus võlgnetav summa arestitakse enne, kui see üldse

kinnipeetava isikuarvele jõuab. Kuna kassaatori kasuks kohtuotsusega väljamõistetud rahasummad ei

ole kunagi laekunud kassaatori isikuarvele, ei kohaldu TMS § 31 ega VangS § 44 sätted. Tulenevalt

arestimisaktidest ja TMS §-dest 111 ja 114 oli vastustaja kohustatud kandma kõrvalekaldumatult kõik

kassaatorile võlgnetavad summad üksnes kohtutäituri arveldusarvele. Vastustaja lisab, et töötasu ja

väljastpoolt vanglat kinnipeetava isikuarvele kantavad rahasummad laekuvad igal juhul ainult

kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele ja alles seejärel teostatakse neist summadest kinnipidamised

TMS § 31 ja VangS § 44 sätete kohaselt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

14. Esitatud kaebustes palus R. Kalda tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud, mis

seisnesid selles, et jõustunud kohtuotsustega Tartu Vanglalt tema kui kinnipeetava kasuks välja

mõistetud summasid (riigilõivud ja õigusabikulud) ei tasunud vangla VangS § 44 lg-t 2 järgides tema

isikuarvele, vaid kandis kohtu poolt välja mõistetud summad vastavalt nõuete arestimise aktidele

täies ulatuses kohtutäituri arvele.

Kaebaja palus ka, et Tartu Vanglat kohustataks kohtutäiturile alusetult kantud summasid välja

nõudma ja kandma tema isikuarvele järgmiselt: haldusasjas nr 3-07-701 välja mõistetud 3000

kroonist 50 protsenti, s.o 1500 krooni ja 40 krooni riigilõivu tervikuna, ning haldusasjas nr 3-07-1431

välja mõistetud riigilõiv 80 krooni tervikuna. R. Kalda on jätkuvalt seisukohal, et kuna riigilõivu on

ta tasunud tema isikuarvele VangS § 44 lg-s 2 ette nähtud jaotuse alusel vabaks kasutamiseks

laekunud rahast, tuleks see kanda tema isikuarvele vanglasiseseks kasutamiseks täies ulatuses.

Kohtuotsuse alusel välja mõistetud õigusabikulude puhul nõustub ta isikuarvele kandmisega VangS

§ 44 lg 2 järgi.

15. TMS § 111 sätestab, et sissenõude pööramiseks nõudele arestib kohtutäitur nõude ja kohustab

võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile.

Arestimisaktiga keelab kohtutäitur võlgnikul ka nõuet käsutada, eelkõige nõuet sisse nõuda. TMS

§ 112 sätestab nõuded, millele ei saa sissenõuet pöörata.

Arestitud nõuded kujutavad praegusel juhul endast kinnipeetava nõudeid vangla vastu. Vanglalt on

kohtuotsustega välja mõistetud kinnipeetava kasuks menetluskulud asjades, kus kinnipeetav on

vaidlustanud vangla akte või toiminguid.

16. Täitemenetluse seadustiku erinorm (TMS § 31) reguleerib rahalise nõude täitmist vanglas. TMS

§ 31 lg 1 kohaselt kannab vangla kinnipeetava töötasust või muust kinnipeetavale laekuvast rahast

kinnipeetud osa igas kuus selle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole, kes on rahalise nõude

täitmiseks saatnud. Kinni peetav osa arvutatakse vastavalt vangistusseaduse §-le 44. Vangs § 44 lg 2

kohaselt jäetakse kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest 50 protsenti rahaliste nõuete

täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse

kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui

kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse

ka need summad vabanemistoetusena. Kinnipeetava soovil võib ka tema vanglasiseseks kasutamiseks

jäetud summasid kasutada rahaliste nõuete täitmiseks (VangS § 44 lg 4).

Kolleegium leiab, et kohtuotsuse alusel kinnipeetava kasuks vanglalt väljamõistetavad summad (sh

menetluskulud) on käsitatavad muude kinnipeetavale laekuvate summadena VangS § 44 lg 1

tähenduses ning vastav nõue tuleb vanglal üldjuhul täita VangS § 44 lg-t 2 järgides.

17. Asjas on vaidlus TMS § 31 ja VangS § 44 kohaldatavuse üle olukorras, kus kohtutäitur on

arestinud kinnipeetava nõuded vangla vastu. Pooltel on erinevad seisukohad selles, kas juhul, kui

kinnipeetav, kelle nõuded kohtutäitur on arestinud, pole oma õiguste kaitseks kasutanud TMS §-

des 217 ja 218 sätestatud võimalusi kohtutäituri otsuse ja tegevuse vaidlustamiseks, on vanglal õigus

ja kohustus ülalnimetatud sätetest lähtuda.

Vangla on selle vaidluse põhjustanud olukorras vastandlikus rollis. Ühelt poolt on ta täiteasjas

kohustatud isik, kes peab arestimisakti täitma. Teisalt peab vangla tagama kinnipeetavate õiguste

kaitse, sh VangS § 44 lg 2 õige kohaldamise.

18. Kolleegiumi hinnangul kujutab TMS § 111 endast üldnormi nõuete arestimiseks, millele lisaks on

seadusandja ette näinud teistsugused reeglid erijuhtudeks, mille hulka kuulub ka TMS § 31, mis

nõuete rahuldamiseks kinni peetava summa ulatuse osas osundab omakorda VangS § 44 lg-le 2.

Seega peab kolleegium põhimõtteliselt vajalikuks kinnipeetava nõuete arestimisel arvestada TMS §-

s 31 ja VangS § 44 lg-s 2 sätestatut. Erinormi (TMS § 31) olemasolu tõttu ei põhjenda kinnipeetava

nõuete arestimist ka asjaolu, et seda ei keela TMS § 112, mis loetleb nõuded, millele sissenõuet

pöörata ei saa.

19. Kohtutäituri otsuste ja tegevuse vaidlustamiseks sätestatakse täitemenetluse seadustiku

seitsmendas osas omaette menetluskord ning halduskohtumenetluses puudub võimalus hinnata

kohtutäituri aktide õiguspärasust. Kui arestimisakti pole vaidlustatud või on jäetud kasutamata

edasikaebe võimalus, kehtib võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku ja võlgniku vahelises suhtes

ka ebaõige arestimisakt (TMS § 114 lg 5). TMS § 261 võimaldab kohaldada trahvi võlgniku suhtes

kohustatud kolmandale isikule, kes keeldub alusetult arestimisakti täitmisest või ei täida seda

nõuetekohaselt.

Seetõttu nõustub kolleegium alama astme kohtutega selles, et kui isik ei ole kasutanud täitemenetluse

seadustikus ette nähtud õiguskaitsevahendeid õigusvastase arestimisakti vaidlustamiseks, puudus

vanglal kui võlgniku suhtes kohustatud isikul võimalus arestimisakti võimalikust õigusvastasusest

sõltumata rahuldada R. Kalda nõue TMS §-st 31 ja VangS § 44 lg-st 2 tulenevaid proportsioone

arvestades.

Põhimõtteliselt tuleneb TMS § 217 lg-st 1, et vangla, kes praeguse vaidluse põhjustanud situatsioonis

on käsitatav TMS § 5 lg 1 mõttes muu isikuna, kelle õigusi täitemenetlus puudutab, saaks

täitemenetluse osalisena juhul, kui ta hindab täituri akti õigusvastaseks, selle ise vaidlustada, et

vältida oma tegevuse vastuolu TMS §-ga 31 ja VangS §-ga 44.

20. Eeltoodud põhjendustel jäetakse R. Kalda kassatsioonkaebus rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann