3-1-2-3-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-1-2-3-08 Otsuse kuupäev 30. detsember 2008. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Kohtuasi Kriminaalasi Eero Kanguri süüdistuses KrK § 100 ja § 207 lg 1 ja 2 järgi Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2008. a määrus kriminaalasjas nr 1-08-5417 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Eero Kanguri kaitsja vandeadvokaat Ann Saar, teistmisavaldus Asja läbivaatamise kuupäev 10. detsember 2008. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Eero Kanguri kaitsja avaldus Tallinna Ringkonnakohtu poolt Eero Kanguri kriminaalasjas KrK § 100 ja § 207 lg 1 ja 2 järgi 13. mail 2008. a tehtud määruse teistmiseks rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartu Maakohus mõistis 28. detsembri 2005. a otsusega Eero Kanguri süüdi KrK § 100 ning § 207 lg-te 1 ja 2 järgi. Kohus karistas E. Kangurit KrK § 100 järgi 8-aastase vangistusega ning KrK § 207 lg-te 1 ja 2 järgi 2-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel mõistis kohus liitkaristuseks 8 aastat vangistust, lugedes kergema karistuse kaetuks raskemaga. KarS § 68 lg 1 alusel luges kohus karistusest kantuks E. Kanguri eelvangistuses viibitud aja 31. oktoobrist kuni 18. novembrini 2002. a., s.o 19 päeva. Seega jäi Eero Kanguril kanda 7 aastat 11 kuud ja 11 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks luges kohus 11. juuli 2005. a. 2. 17. aprillil 2008. a esitati Harju Maakohtule taotlus E. Kangurile Tartu Maakohtu 28. detsembri 2005. a kohtuotsusega mõistetud karistuse täpsustamiseks. Taotluses märgiti, et maakohtu otsuse põhiosas on karistuse kandmise alguse kuupäev vale. Samuti taotleti kohtult karistuse aja täpsustamist seoses sellega, et E. Kangur kandis vahepeal vangistust Hispaania Kuningriigis sealse kohtu otsuse alusel. 3. Harju Maakohus tegi 23. aprillil 2008. a määruse, millega parandas Tartu Maakohtu 28. detsembri 2005. a otsuse põhiosa IV osas märgitud E. Kanguri karistuse kandmise alguse kuupäevas vea, lugedes õigeks 11. juuli 2005. a. Ühtlasi märkis kohus, et Tartu Maakohtu poolt mõistetud karistusaja hulka ei loeta Hispaania Kuningriigi kohtuotsuse alusel Hispaania vanglas viibitud aega 11. juulist 2006. a kuni 4. veebruarini 2008. a, s.o 1 aasta 6 kuud ja 23 päeva. 4. Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse E. Kanguri kaitsja vandeadvokaat A. Gorkin, kes taotles maakohtu määruse tühistamist osas, millega kohus ei lugenud karistusaja hulka Hispaania vanglas viibitud aega. 5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. märtsi 2008. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja Harju

Maakohtu määruse muutmata. Kohus märkis, et Eestis ja Hispaanias mõistetud karistuste liitmiseks puudub alus. Hispaanias mõistetud karistust ei ole Eestis tunnustatud, mistõttu ei ole liitmine võimalik ja karistused tuleb täita eraldi. 6. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas E. Kanguri kaitsja vandeadvokaat A. Saar teistmisavalduse, tuginedes PS §-le 15, § 23 lg-le 3 ja EIÕK artiklitele 5 ja 6. Teistmisavalduses leitakse, et tuginedes vääralt KrMS § 306 lg-le 5, on Harju Maakohus sisuliselt pikendanud E. Kanguri karistusaega, ilma seda põhjendamata ja õiguslikku alust nimetamata. Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrustega on E. Kanguri olukorda oluliselt raskendatud. Määrustega ei või muuta jõustunud kohtuotsust, s.o Tartu Maakohtu 28. detsembri 2005. a otsust. Asjakohane norm ei ole ka KrMS § 431, mis reguleerib kohtulahendi täitmisel ilmnevate ebaselguste lahendamist, sest kohtulahend on täitmisele pööratud juba 2006. a kohtuotsuse jõustumise järel. Karistuse kandmise aja algust oleks tulnud hakata lugema alates 31. oktoobrist 2002. a, sest E. Kanguri kinnipidamisega 31. oktoobril 2002. a algas sisuliselt tema suhtes Eesti Vabariigi nimel eelvangistus KarS § 68 lg 1 tähenduses. Seda tõkendit ei ole muudetud ega tühistatud. Eesti kohtud ei ole arvestanud asjaoluga, et E. Kanguri kinnipidamisest Hispaanias 31. oktoobril 2002. a teavitati Eesti Vabariiki juba 4. novembril 2002. a. Eesti Vabariik oleks kohe pidanud reageerima, kuid Euroopa vahistamismäärus koostati alles 1. juunil 2004. a ja E. Kangur toimetati Eesti Vabariiki 11. juulil 2005. a, mis on Hispaania Kuningriigis 1. novembril 2002. a tehtud otsusest arvestades ebamõistlikult pikk aeg. Kaitsja peab määrusi ebaõigeteks ka seetõttu, et Tartu Maakohtu otsuse kohaselt oli E. Kanguri karistuse kandmise alguseks 11. juuli 2005. a ning otsuses ei ole märgitud, et karistuse kandmine oleks katkenud mingiks ajaks. Samuti ei näe seadus ette karistuse kandmise aja peatumist. Peatuda saaks karistuse kandmise aeg ainult selleks ajaks, kui süüdimõistetu on vabaduses. 7. Teistmisavaldusele esitas vastuse riigiprokurör Eve Olesk, kes märgib järgmist. E. Kangur peeti Hispaania Kuningriigis kinni 31. oktoobril 2002. a. Kuna E. Kanguri suhtes oli Hispaanias alustatud kriminaalmenetlust, teatati, et E. Kangur antakse Eesti Vabariigile üle pärast Hispaanias mõistetud karistuse ärakandmist, s.o 3. veebruaril 2007. 1. jaanuaril 2004. a (Eesti Vabariigis 25.mail 2004. a) hakkas Euroopa Liidu liikmesriikidele kehtima Euroopa Nõukogu raamotsus Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta. 25. mail 2005. a teatas Hispaania Interpol, et Eestil on võimalik taotleda E. Kanguri ajutist loovutamist. Lõuna Ringkonnaprokuratuur andiski 1. juunil 2005. a välja Euroopa vahistamismääruse, mille alusel loovutas Hispaania Kuningriik E. Kanguri Eestile kuueks kuuks. Seda tähtaega pikendati hiljem ühe aastani. Pärast selle tähtaja möödumist 11. juulil 2006. a tuli E. Kangur taas loovutada Hispaania Kuningriigile Malaga Kriminaalkohtu nr 5 otsusega mõistetud karistuse kandmiseks. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et E. Kanguri karistusaja hulka oleks tulnud lugeda kogu tema Hispaania Kuningriigis vahi all viibitud aeg. E. Kangur viibis Eesti väljaandmistaotluse alusel

vahi all ajavahemikul 31. oktoobrist kuni 19. novembrini 2002. a. Ülejäänud aja viibis ta vahi all Hispaanias menetletava kriminaalasja raames ja selle aja lugemiseks Tartu Maakohtu poolt mõistetud karistuse hulka puudub seaduslik alus. Ekslik on ka kaitsja väide, et Hispaania Kuningriigi vanglas viibides kandis E. Kangur samaaegselt Tartu Maakohtu poolt mõistetud vangistust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Esmalt märgib kolleegium, et esitatud avalduses ei ole KrMS §-s 366 nimetatud teistmisalust ning seetõttu tuleb jätta teistmisavaldus rahuldamata. Asjaolu, et E. Kanguri karistuse kandmise aja algust arvestatakse 11. juulist 2005. a, otsustas Tartu Maakohus 28. detsembri 2008. a otsusega. Teistmisavaldus on aga esitatud Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2008. a määruse peale. Ei Tallinna Ringkonnakohus ega Harju Maakohus ole oma määrustes käsitlenud küsimust, kas Tartu Maakohtu otsustus karistuse aja arvestamise kohta on sisuliselt õige ega muutnud Tartu Maakohtu määratud karistuse kandmise alguse aega. Harju Maakohus on üksnes parandanud Tartu Maakohtu otsuse tekstis olnud ebatäpsuse. Nimelt erines Tartu Maakohtu 28. detsembri 2008. a otsuse resolutsioonis ja põhiosas olnud karistuse kandmise alguse aeg - resolutsioonis oli selleks 11. juuli 2005. a, põhiosas aga 11. juuli 2004. a. Kuna Tartu Maakohus on otsuse põhiosas märkinud ühtlasi, et karistuse kandmise algusajaks tuleb lugeda päev, millal E. Kangur saabus 1. juunil 2004. a koostatud Euroopa Vahistamismääruse alusel Eesti Vabariiki, on õige Tartu Maakohtu otsuse resolutsioonis olev kuupäev. Otsuse põhiosas olev aastaarv 2004 kujutab endast seega ilmselgelt viga ning tulenevalt KrMS § 306 lg-st 5 alusel oli maakohtul õigus vastav viga parandada. Seega ei saa Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2008. a määruse peale esitatud teistmisavaldusega vaidlustada Tartu Maakohtu poolt kindlaks määratud karistuse kandmise alguse aega. Kriminaalkolleegium märgib siiski, et Tartu Maakohtu otsusest tulenevalt on tuvastatud, et Eesti väljaandmistaotluse alusel viibis E. Kangur vahi all 31. oktoobrist 2002. a kuni 19. novembrini 2002. a, pärast mida peeti teda Hispaanias vahi all seoses sealse kriminaalmenetlusega. Need 19 päeva, mis E. Kangur viibis vahi all Eesti väljaandmistaotluse alusel, on maakohus lugenud karistusaja hulka. 9. Tagamaks seaduse ühetaolist kohaldamist ning kohtupraktika ühtlustamist, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium järgnevalt vajalikuks analüüsida kaitsja väidet, et Harju Maakohus ja Tallinna Ringkonnakohus on õigusliku aluseta muutnud määrustega Tartu Maakohtu jõustunud kohtuotsust karistuse osas ja raskendanud E. Kanguri olukorda. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu. Harju Maakohus ega Tallinna Ringkonnakohus ei ole muutnud Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistust. E. Kangurit on karistatud vangistusega kahe erineva kohtuotsusega ja erinevate kuritegude eest. Lisaks Tartu Maakohtu otsusele oli E. Kangurit karistatud vangistusega ka Malaga kriminaalkohtu nr 5 poolt. Tartu Maakohtu otsus ei käsitle Hispaanias toimepandud narkokuritegu ja maakohtu poolt mõistetud karistus ei hõlma Hispaania Kuningriigi kohtus mõistetud karistust, sest Hispaania Kuningriigi kohtuotsuse tunnustamist ei ole taotletud ega seda otsust Eestis tunnustatud. Seega pidi E. Kangur kandma mõistetud karistused eraldi. Asjaolu, et E. Kangurit karistati vangistusega ka Eestis, ei andnud talle alust eeldada, et ta ei pea kandma juba eelnevalt Hispaania Kuningriigi kohtu poolt teise teo eest mõistetud karistust. Kuna Hispaania Kuningriik oli loovutanud

E. Kanguri Eesti Vabariigile ajutiselt, kandis ta 11. juulist 2006. a kuni 4. veebruarini 2008. a karistust Hispaania Kuningriigis, enne ja pärast seda aga Eesti Vabariigis. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei halvenda E. Kanguri poolt karistuste kandmine vaheldumisi osade kaupa tema olukorda võrreldes sellega, kui ta oleks kandnud ühes riigis ära esmalt ühe ja seejärel teises riigis teise karistuse. Tartu Maakohus ei arvestanud E. Kangurile karistuse mõistmisel temale Hispaania Kuningriigis mõistetud karistusega. Seetõttu ei saanud ka Harju Maakohtu 23. aprilli 2008. a määrus, millega ei loetud Tartu Maakohtu otsuse alusel kantava karistuse hulka Hispaania kinnipidamiskohas viibitud aega, muuta Tartu Maakohtu otsusega mõistetud karistust. Kriminaalkolleegium nõustub Tallinna Ringkonnakohtu määruses esitatud seisukohaga, et Harju Maakohtu määruse õiguslikuks aluseks on KrMS § 431, mis näeb muuhulgas ette, et kohtulahendi täitmisel ilmnevad ebaselgused võib lahendada kohtulahendit täimisele pöörava maakohtu täitmiskohtunik määrusega. 10. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1 jätab kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalasjas nr 1-08-5417 tehtud 13. mai 2008. a määruse peale esitatud teistmisavalduse rahuldamata. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg