3-4-1-12-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM

MÄÄRUS

Kohtuasja number

3-4-1-12-08

Määruse kuupäev

30. detsember 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Indrek

Koolmeister ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Raivo Paala taotlus tuvastada, et menetlus Tartu Maakohtu kriminaalasjas

nr 1-07-2186 on olnud ebamõistlikult pikk, mis rikub tema õigust

menetlusele mõistliku aja jooksul; et õigustloova akti andmata jätmine

ebamõistlikult pika menetlusaja kohta esitatud kaebuste läbivaatamiseks ja

õiglase hüvitise määramiseks on vastuolus põhiseaduse ja Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga; ning määrata õiglane

hüvitis põhiõiguste rikkumisega põhjustatud moraalse kahju eest

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta R. Paala taotlus läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raivo Paala on Tartu Maakohtu menetluses olevas kriminaalasjas nr 1-07-2186 antud kohtu alla

süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 386 lõikes 1 kirjeldatud kuriteo toimepanemises.

2. Tartu Maakohus lõpetas 9. jaanuari 2008. aasta määrusega osaliselt kriminaalmenetluse

süüdistusaktis kajastatud 1996. aastal toimepandud teo osas aegumise tõttu, andmata hinnangut

süüdistuse sisulisele põhjendatusele. Tartu Maakohus jättis tsiviilhagi süüdistuse osas läbi vaatamata.

Samuti jättis Tartu Maakohus läbi vaatamata R. Paala taotluse esiteks tuvastada, et

kriminaalmenetlusega on rikutud tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul Euroopa inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikli 6 lõike 1 tähenduses, teiseks tuvastada

alternatiivselt, et puudub konventsiooni artikli 13 tähenduses tõhus õiguskaitsevahend, kui on rikutud

õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, ning kolmandaks määrata R. Paalale üks miljon krooni

hüvitist, kuna jätkuvalt on rikutud konventsiooni artikli 6 lõikes 1 sätestatud mõistliku menetlusaja

nõuet.

3. Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse prokurör ja süüdistatav R. Paala. Prokurör taotles

9. jaanuari 2008. aasta kohtumääruse tühistamist osas, millega kohus lõpetas menetluse 1996. aastal

toimepandud kuriteos aegumise tõttu. Süüdistatav R. Paala taotles kohtumääruse tühistamist täies

ulatuses ning õigeksmõistva otsuse tegemist 1996. aasta kuriteos.

4. Tartu Ringkonnakohus tühistas 12. veebruari 2008. aasta määrusega Tartu Maakohtu 9. jaanuari

2008. aasta määruse kriminaalmenetluse osalise lõpetamise kohta kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 199 lõike 1 punkti 2 ja § 274 lõike 1 alusel aegumise tõttu ja KrMS § 274 lõike 4 alusel

tsiviilhagi läbivaatamata jätmise osas. Kohus leidis, et jätkuva kuriteo toimepanemise aega saab

tuvastada kohtus uuritud tõendite põhjal ning alles siis saab otsustada kuriteo aegumise üle.

Maakohus, uurimata tõendeid, on ennatlikult kasutanud KrMS § 274 lõikes 1 antud võimalust

kriminaalmenetluse lõpetamiseks.

5. R. Paala esitas 7. märtsil 2008 Riigikohtule taotluse tunnistada KrMS § 2 osaliselt põhiseaduse

(PS) ja konventsiooniga vastuolus olevaks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium

jättis 3. märtsi 2008. aasta määrusega asjas nr 3-4-1-3-08 R. Paala taotluse läbi vaatamata.

6. R. Paala esitas 2. septembril 2008 Riigikohtule uue taotluse, milles ta palub:

1) tuvastada, et menetlus Tartu Maakohtu kriminaalasjas nr 1-07-2186 on olnud ebamõistlikult pikk,

mis on vastuolus PS §-ga 14 ja konventsiooni artikli 6 lõikega 1;

2) tuvastada, et õigustloova akti puudumine, millega sätestatakse tsiviil- ja kriminaalõiguslik

menetluskord ebamõistliku menetlusaja kohta esitatud kaebuste läbivaatamiseks ja õiglase hüvitise

määramiseks, on vastuolus PS §-ga 14 ning konventsiooni artikliga 13;

3) määrata õiglane hüvitis põhiõiguste rikkumisest tuleneva moraalse kahju eest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. R. Paala on arvamusel, et tema individuaalkaebus on lubatav ja tuleb sisuliselt läbi vaadata, kuna

tal puudub muu tõhus vahend oma õiguste kaitsmiseks. Riigikohus saab aga jätta isiku kaebuse

menetlemata üksnes siis, kui isikul on võimalik kaitsta oma õigusi muul tõhusal viisil (vt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3. juuli 2008. aasta määrus asjas nr 3-4-1-10-08 − RT III

2008, 33, 225; 3. aprilli 2008. aasta määrus asjas nr 3-4-1-3-08 − RT III 2008, 16, 104; 17. mai

2007. aasta määrus asjas nr 3-4-1-11-07 − RT III 2007, 21, 170; 4. aprilli 2007. aasta määrus asjas

nr 3-4-1-8-07 − RT III 2007, 15, 114; 17. jaanuari 2007. aasta määrus asjas nr 3-4-1-17-06 − RT III

2007, 3, 20; 9. mai 2006. aasta määrus asjas nr 3-4-1-4-06 − RT III 2006, 19, 174; 13. juuni

2005. aasta määrus asjas nr 3-4-1-10-05 − RT III 2005, 23, 234; 23. märtsi 2005. aasta määrus asjas

nr 3-4-1-6-05 − RT III 2005, 11, 104).

Muu tõhusa õiguskaitsevahendiga seoses juhib R. Paala tähelepanu sellele, et Euroopa Inimõiguste

Kohus (EIK) on tuvastanud 8. novembri 2007. aasta otsuses kohtuasjas Saarekallas OÜ vs. Eesti, et

Eesti õigussüsteemis puudub konventsiooni artikli 13 nõuetele vastav tõhus õiguskaitsevahend, mis

võimaldaks isikute kaebuste läbivaatamist küsimuses, kas nende tsiviilõiguste ja -kohustuste või

nendele esitatud kriminaalsüüdistuse menetlus toimub mõistliku aja jooksul.

8. R. Paala leiab, et Tartu Maakohus on kriminaalasja nr 1-07-2186 menetlemisel rikkunud

PS §-st 14 ja konventsiooni artikli 6 lõikest 1 tulenevat mõistliku menetlusaja nõuet. R. Paala

kohtuasja arutamine oli 2. septembri 2008. aasta seisuga kestnud üle üheksa aasta.

R. Paala on seisukohal, et isikul on õigus taotleda oma põhiõiguste rikkumise tuvastamist enne, kui

kohtuasjas on jõustunud kohtuotsus. EIK on 9. detsembri 1991. aasta otsuses Maylnek vs. Austria

asunud seisukohale, et kui on rikutud konventsiooni, saab isiku avaldust lugeda vastuvõetavaks ilma,

et isiku kohta oleks jõustunud sisemaine kohtuotsus. Sarnasele seisukohale asus EIK 2. detsembri

2003. aasta kohtuasjas Treial vs. Eesti.

EIK praktika kohaselt sõltub mõistlik menetlusaeg kohtus kohtuasja keerukusest, kaebaja käitumisest

ja pädevate asustuste käitumisest (EIK 22. detsembri 2004. aasta otsus asjas Mitev vs. Bulgaaria, EIK

17. aprilli 1991. aasta ostus asjas Jean-Claude Boddaert vs. Belgia, EIK 25. mai 2004. aasta otsus

asjas Akcakale vs. Türgi, EIK 8. novembri 2001. aasta otsus asjas Sari vs. Türgi ja Taani). R. Paala

on seisukohal, et tema kriminaalasja näol on tegemist tavalise kohtuasjaga, et tema käitumine ei anna

alust kriminaalmenetluse venimiseks üle mõistliku aja ja pädevate asutuste käitumises ei esine

asjaolusid, mis vabandaksid menetluse ebamõistlikku kestust.

R. Paala juhib tähelepanu sellele, et EIK tuvastas 8. novembri 2007. aasta kohtuotsuses Saarekallas

OÜ vs. Eesti mõistliku menetlusaja nõude rikkumise olukorras, kui kriminaalmenetlus oli kestnud üle

seitsme aasta.

9. Teiseks leiab R. Paala, et sisemaise menetluskorra puudumine ebamõistliku menetlusaja kohta

esitatud kaebuste läbivaatamiseks on vastuolus PS §-s 14 ja konventsiooni artiklis 13 sätestatuga. See

vastuolu on R. Paala hinnangul leidnud kinnitust ka eespool viidatud otsuses Saarekallas OÜ

vs. Eesti.

R. Paala hinnangul on Riigikohtul võimalik kas oma praktikaga selline mentluskord luua või

kohustada Riigikogu reguleerima nimetatud küsimust õigustloova aktiga. Vaatamata menetluskorra

puudumisele on R. Paala siiski seisukohal, et Riigikohtul on võimalik ajutise meetmena lahendada

tema kaebus ebamõistliku menetlusaja pikkuse kohta.

10. Kolmandaks taotleb R. Paala Riigikohtult põhiõiguste väidetavate rikkumiste eest õiglase hüvitise

määramist. R. Paala on seisukohal, et ebamõistlikult kaua kestnud menetlus on kahjustanud teda ja

tema perekonna elukvaliteeti ning tuleviku planeerimist. Õiglaseks hüvitiseks peab R. Paala ühte

miljonit Eesti krooni. R. Paala tõdeb, et kuna hüvitise suurusega sama oluline on põhiõiguste

rikkumise tuvastamise fakt, siis soovib ta Riigikohtult õiglase hüvitise määramist kohtu äranägemisel.

11. Riigikogu nimel esitasid arvamused põhiseaduskomisjon ja õiguskomisjon. Komisjonid asusid

seisukohale, et R. Paala taotlus ei ole lubatav, kuna enne Riigikohtule individuaalkaebuse esitamist ei

ole R. Paala ammendanud sisemaiseid õiguskaitsevahendeid.

Komisjonid leiavad, et R. Paalal on olukorras, kus tema õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on

rikutud, võimalus pöörduda kaebusega halduskohtusse. Samuti on R. Paalal võimalik pöörduda

halduskohtusse nimetatud õiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Komisjonid märkisid, et

kahju hüvitamise küsimus põhiõiguste rikkumisest tuleneva moraalse kahju kompenseerimiseks

tekib, kui on tuvastatud isiku õiguste rikkumine.

Komisjonide arvates annavad aluse selleks eelkõige halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 4

lõige 2 ja PS § 25. HKMS sätestab, et toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või

protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või

tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. PS § 25 kohaselt on igaühel õigus talle

õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Riigivastutuse seaduse (RVastS)

§ 15 lõige 1 võimaldab kohtu poolt õigusemõistmisel tekitatud kahju hüvitamist, kui kohtunik on

kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

12. Õiguskantsleri hinnangul ei ole R. Paala taotlus lubatav, kuna R. Paalal on võimalik pöörduda

halduskohtusse taotlusega tuvastada kriminaalmenetluse ebamõistliku kestuse õigusvastasus ning

mõista välja õiglane hüvitis põhiõiguste rikkumisest tuleneva moraalse kahju eest.

Õiguskantsler tõdeb, et halduskohtu pädevuses on tuvastada, et kahju hüvitamise koosseisuliseks

tunnuseks olev tegevus või tegevusetus on õigusvastane, ja otsustada välja mõista avalik-õiguslikus

suhtes tekitatud kahju, sh mõista välja kohtu tekitatud kahju.

Õiguskantsler tugineb oma arvamuses eelkõige HKMS § 6 lõike 3 punktidele 1 ja 2 ning RVastS § 1

lõikele 1 ja § 17 lõikele 1. HKMS § 6 lõike 3 punkt 1 sätestab, et halduskohtu pädevusse kuulub

haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine. HKMS § 6 lõike 3 punkti 2 kohaselt

kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju väljamõistmine. RVastS § 1

lõikest 1 ja § 17 lõikest 1 tuleneb, et avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju üle on pädev otsustama

halduskohus.

13. Justiitsminister leiab, et R. Paala taotlus on lubatav, kuna EIK 8. novembri 2007. aasta otsuse

Saarekallas OÜ vs. Eesti kohaselt puudub Eesti õiguskorras tõhus vahend kohtumenetluse mõistliku

kestuse tagamiseks konventsiooni mõttes.

Justiitsminister on seisukohal, et R. Paala suhtes ei ole rikutud nõuet, et kriminaalasja menetlemise

aeg peab olema mõistliku pikkusega. Justiitsminister möönab, et R. Paala kohtuasjas toimuv

kriminaalmenetlus on pikaajaline, arvestades kriminaalmenetluse keskmist pikkust ja EIK praktikat.

EIK praktikas on esinenud juhtumeid, kus võrreldava pikkusega kohtumenetluse puhul ei ole

tuvastatud mõistliku menetlusaja nõude rikkumist. Justiitsminister tõdeb, et R. Paala kohtuasi on

keerukas. Menetlemist raskendab ka asjaolu, et R. Paala õiguste tõhusama kaitse tagamise eesmärgil

on samaliigilise kuriteo suhtes toimuvad kriminaalmenetlused ühendatud ühtseks menetluseks.

Justiitsminister järeldab, et osaliselt on menetlusaja pikenemine tingitud vajadusest paremini tagada

R. Paala õigusi.

Justiitsminister arvab, et kuna kohtumenetluse aja mõistliku pikkuse nõuet ei ole rikutud, siis puudub

alus kahju hüvitamiseks. R. Paala taotlus tuleks rahuldada osas, milles ta soovib, et Riigikohus

tuvastaks, et õigustloova akti puudumine, millega sätestatakse tsiviil- ja kriminaalõiguslik

menetluskord ebamõistliku menetlusaja peale esitatud kaebuste läbivaatamiseks ja õiglase hüvitise

määramiseks, on vastuolus PS §-ga 14 ja konventsiooni artikliga 13.

14. Välisminister leiab, et R. Paala taotlus ei ole lubatav, kuna taotlejal on tõhus võimalus kasutada

teisi õiguskaitsevahendeid.

Välisminister möönab, et kohtumenetlust reguleerivates seadustikes ei ole konkreetset normi, mis

sätestaks kohtusse pöördumise ja kahjunõude esitamise olukorras, kus on rikutud õigust menetlusele

mõistliku aja jooksul. Siiski on see menetluskord olemas üldsätetena. PS § 15 lõikes 1 sätestatud

kaebeõiguse võimalikult ulatuslikuks tagamiseks on HKMS § 3 lg 1 p 1 ja lg 2 kohaselt halduskohtu

pädevusse määratud kõik avalik-õiguslikud vaidlused, milleks seadus ei näe ette teistsugust

menetluskorda.

Välisminister on seisukohal, et KrMS §-s 15¹ sätestatud kohtu kohustusele jõuda võimalikult kiiresti

kohtulahendini vastab kohtualuse isiku subjektiivne avalik õigus seda nõuda. Kui nimetatud

kohustust on rikutud, võib isik pöörduda oma õiguste kaitseks halduskohtusse ja esitada kahjunõude

õiguse menetlusele mõistliku aja jooksul rikkumise eest.

Välisminister on seisukohal, et EIK 8. novembri 2007. aasta otsus asjas Saarekallas OÜ vs. Eesti ei

anna alust R. Paala taotluse rahuldamiseks. Välisminister juhib tähelepanu, et EIK 8. novembri

2007. aasta otsuse Saarekallas OÜ vs. Eesti punktis 66 järeldas EIK, et nii Eesti kohtupraktikas kui ka

seaduses puudub tõhus hüvituslik õiguskaitsevahend, kuna valitsus ei nimetanud selles

kohtuvaidluses ühtegi kohtuasja, kus kohus oleks kohtumenetluse ebamõistliku kestuse eest hüvitist

välja mõistnud.

Välisminister leiab, et Riigikohtu suunised taotlejale ja alamate astmete kohtutele on vajalikud,

tagamaks õigusselgust, et puudub vastuolu PS §-ga 14 ja konventsiooni artikliga 13 koosmõjus

konventsiooni artikli 6 lõikega 1.

15. Rahandusministri arvamuse kohaselt ei ole R. Paala taotlus lubatav. Rahandusminister arvab, et

ebamõistlikult pika kohtumenetluse peale on isikutel võimalik esitada kaebus halduskohtusse ja

nõuda hüvitist PS §-de 15 ja 25 alusel. Kehtivas õiguses puudub säte, mis keelaks isikul kohtusse

pöörduda ja nõuda kohtumenetluse ebamõistlikult pikaks tunnistamist ning viimase tuvastamisel

õiglast hüvitist.

PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

16. Raivo Paala taotluse läbivaatamiseks kontrollib Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium kõigepealt selle lubatavust.

17. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadus (PSJKS) ei sätesta otsesõnu võimalust

esitada individuaalkaebust õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks (vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2005. aasta määrus asjas nr 3-4-1-6-05 − RT III

2005, 11, 104, punkt 4 ja 4. aprilli 2007. aasta määrus asjas nr 3-4-1-8-07 − RT III 2007, 15, 114,

punkt 5).

18. Riigikohtu üldkogu on aga PS §-dele 13, 14 ja 15 ning konventsiooni kohaldamispraktikale

tuginedes korduvalt sedastanud, et Riigikohus saab jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui

isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt

Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. aasta otsus asjas 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, punkt 17;

6. jaanuari 2004. aasta otsus asjas nr 3-1-1-13-03 − RT III 2004, 4, 36, punkt 32; 6. jaanuari

2004. aasta otsus asjas nr 3-3-2-1-04 − RT III 2004, 4, 37, punkt 26).

19. PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste

ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule, kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane

kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt nt Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 14. aprilli 2003. aasta otsus asjas nr 3-4-1-4-03 − RT III

2003, 13, 125, punkt 16).

20. Eeltoodust tulenevalt analüüsib kolleegium R. Paala taotluse läbivaatamiseks, kas taotluse esitaja

käsutuses on mingi muu tõhus võimalus kasutada PS §-st 15 tulenevat õigust kohtu kaitsele.

21. Kolleegium leiab, et on rikutud R. Paala õigust menetlusele mõistliku aja jooksul ja et R. Paalal

on võimalik esitada seda puudutav taotlus Tartu Maakohtus toimuvas menetluses. Kohtul on kohustus

see lahendada igas menetlusstaadiumis, mitte üksnes kohtuotsust tehes. Vajadusel peab kohus

tuginema konventsioonile ja selle kohaldamise praktikale, mis on kriminaalmenetlusõiguse allikas

tulenevalt KrMS § 2 punktist 2. Konventsiooni näol on tegemist Riigikogu ratifitseeritud

välislepinguga, millel on PS § 123 lõikest 2 tulenevalt prioriteet Eesti seaduste või muude aktide

suhtes (vt Riigikohtu üldkogu 6. jaanuari 2004. aasta otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36,

punkt 31).

22. Kohus peab menetluse kestuse mõistlikkust EIK praktika kohaselt hindama kohtuasja eripärast

lähtuvalt, võttes arvesse EIK praktikas sätestatud tingimusi, eeskätt kohtuasja keerukust, kaebaja

tegevust ja pädevate võimuorganite tegevust (vt nt EIK 25. märtsi 1999. aasta otsus kohtuasjas

Pélissier ja Sassi vs. Prantsusmaa, avaldus nr 25444/94, punkt 67). Ka Riigikohus on märkinud, et

mõistliku menetlusaja ületamist hinnates peab kohus lähtuma kuriteo raskusest, kriminaalasja

keerukusest ja mahukusest aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse

senisest käigust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. aasta otsus asjas

nr 3-1-1-3-04 − RT III 2004, 8, 86, punkt 19).

23. Kui kohus leiab, et R. Paala õigust menetlusele mõistliku aja jooksul on rikutud, on tal kõiki

asjaolusid kaaludes võimalik konventsiooni artikli 6 lõikele 1 tuginedes kriminaalmenetlus

määrusega otstarbekuse kaalutlusel lõpetada, teha õigeksmõistev otsus või arvestada mõistliku aja

ületamist karistuse mõistmisel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on nende võimaluste kohta märkinud, et kriminaalasja menetlemise

mõistliku aja möödumine ei pea iseenesest ja alati tähendama isiku õigeksmõistmist. Sõltuvalt

asjaoludest võib kriminaalasja menetlemise mõistliku aja möödumise proportsionaalseks järelmiks

olla ka näiteks menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel või ka kõnealuse asjaolu arvestamine

karistuse mõistmisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. veebruari 2004. aasta otsus asjas

nr 3-1-1-3-04 − RT III 2004, 8, 86, punkt 22). Menetluse ebamõistliku pikkusega arvestamise kohta

karistuse mõistmisel on kriminaalkolleegium märkinud, et kohtutel on konventsiooni artikli 6

lõikele 1 tuginedes KarS §-st 61 lähtuvalt õigus kohaldada karistust alla seaduses sätestatud

alammäära (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. novembri 2008. aasta otsus asjas nr 3-1-1-28-08 −

RT III osas veel avaldamata, punkt 17).

24. Kolleegium leiab ka R. Paala taotluse kohta tunnistada õigustloova akti andmata jätmine

põhiseadusega vastuolus olevaks, et kui mingi õigustloova akti andmata jätmine rikub taotluse esitaja

hinnangul tema subjektiivseid õigusi, on tal võimalik pöörduda vastava taotlusega kriminaalasja

läbivaatamise käigus Tartu Maakohtu poole. Niisuguse õiguse annab R. Paalale PS § 15 lõike 1 teine

lause, mille kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mis tahes asjassepuutuva

seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseaduse vastaseks tunnistamist. Tartu Maakohus seevastu

on sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohustatud järgima põhiseadust ja tunnistama põhiseaduse

vastaseks mis tahes seaduse, muu õigusakti või toimingu, mis rikub põhiseaduses sätestatud õigusi ja

vabadusi või on muul viisil põhiseadusega vastuolus. PS § 152 lõige 1 sätestab, et kohus jätab

kohtuasja lahendamisel kohaldamata mis tahes seaduse või muu õigusakti, kui see on vastuolus

põhiseadusega. Vastava kohtulahendi alusel käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus

Riigikohtus (PS § 152 lõige 2, PSJKS § 4 lõige 3). Peaks aga kriminaalasja menetlev kohus jätma

taotluse rahuldamata, võib taotleda põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist

apellatsioonimenetluses ning lõpuks ka kassatsioonimenetluses.

25. Vaagides R. Paala taotlust hüvitada talle põhiõiguste rikkumisega tekitatud kahju, nõustub

kolleegium menetlusosaliste seisukohtades avaldatud arvamusega, et R. Paalal on võimalik nõuda

kahju hüvitamist halduskohtus riigivastutuse seaduses sätestatud alustel ja korras.

26. Arvestades eespool punktides 20-25 sedastatut ja asjaolu, et R. Paala kriminaalmenetlus on Tartu

Maakohtus endiselt pooleli, leiab Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et R. Paala

taotlused ei ole lubatavad ja Riigikohtul puudub alus nende sisuliseks läbivaatamiseks.

27. Esitatud kaalutlustel jätab põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium PSJKS § 11 lõikest 2

juhindudes R. Paala taotluse läbi vaatamata.

Märt Rask, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris,

Indrek Koolmeister, Priit Pikamäe