3-2-1-126-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-126-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Tarmo Petersoni hagi Rapla valla vastu 72 812 krooni

80 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-20697

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Tarmo Petersoni kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Tarmo Peterson (isikukood xxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Eve Jundas

Kostja Rapla vald

Asja läbivaatamise kuupäev

17. november 2008. a

Istungil osalenud isikud

Poolte esindajaid kohtuistungile ei ilmunud. Istungit protokollis

Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-20697 ja saata

asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Gaius Õigusbüroo Tarmo Petersoni kassatsioonkaebuselt 20. juunil 2008. a

tasutud kautsjon 632 (kuussada kolmkümmend kaks) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tarmo Peterson (hageja) esitas 31. juulil 2006 Pärnu Maakohtule hagiavalduse Rapla valla (kostja)

vastu 72 812 krooni 80 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26. jaanuaril 1998 rendilepingu (edaspidi leping), mille alusel

kostja andis hagejale 50 aastaks rendile kardiraja. 17. aprillil 2003 tegi kostja hagejale ettepaneku

leping lõpetada poolte kokkuleppel. 6. mail 2003 teatas hageja kostjale, et nõustub lepingu

lõpetamisega pärast kardiraja üleandmist ning tema tehtud kulutuste hüvitamist. 15. mail 2003

edastas kostja hagejale konkursitingimused kardirajale uue haldaja leidmiseks. Konkursitingimuste

kohaselt pidi konkursi võitja hüvitama senise lepingu järgi tehtud tööde maksumuse kokkuleppel

senise haldajaga. 4. juulil 2003 teatas kostja hagejale, et loeb lepingu lõppenuks poolte kokkuleppel

alates 1. augustist 2003. Hageja esitas 28. juulil 2003 kostjale kalkulatsiooni, mille järgi on ta

kardiraja parendamiseks kulutanud kokku 149 886 krooni. Kostja ei nõustunud kulutusi hüvitama.

Hageja ei ole kostjaga kokku leppinud lepingu lõpetamises, vaid on väljendanud oma tahet lõpetada

see üksnes juhul, kui talle kompenseeritakse kardirajale tehtud kulutused. Kostja on lepingut

ühepoolselt lõpetades ning hageja tehtud parendusi ja kulutusi hüvitamast keeldudes käitunud

pahauskselt. Lisaks lõi kostja kardirajale uue haldaja leidmiseks korraldatud konkursi tingimuste

edastamisega hagejale ettekujutuse, et tema tehtud kulutused hüvitatakse. Kostja ütles lepingu üles

ennetähtaegselt selleks mõjuvat põhjust omamata ning tähtaega ja vorminõudeid järgimata. Lepingu

ülesütlemine oli tühine ja hagejal oleks olnud õigus jätkuvalt kardirada rentida, kuid ta ise loobus

sellest.

Hageja nõudis kulutuste hüvitamist, tuginedes lepingu p-le 9.4 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 359 lg-

tele 1 ja 2. Lepingu p 9.4 kohaselt on lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel rentnikust mitteolenevatel

põhjustel rendileandja kohustatud kompenseerima vara ümberehitus- ja parendustööde maksumuse.

VÕS § 359 lg 1 annab hagejale õiguse nõuda mõistlikku hüvitist, sest lepingueseme väärtus on kostja

nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu kestvalt oluliselt suurenenud. Kokkulepe selle

õiguse välistamise või piiramise kohta on tühine. Sama paragrahvi 2. lõike järgi on hagejal õigus

nõuda päraldiste väärtuse suurenemise hüvitamist, mis saavutati tema töö või kulutustega. Kostja

andis kirjaliku nõusoleku kulutuste tegemiseks rendilepingu lisas nr 4, milles on määratud 1998. aasta

investeeringute maht ja antud hagejale kirjalik nõusolek teha remondi- ja korrastustöid 75 000 krooni

eest, samuti investeerida vara kasutamisega seotud inventari soetamiseks 50 000 krooni. Hageja

nõudis kardiraja kohtunikemaja ehitustööde maksumuse 61 014 krooni ning kardiraja elektrivõrguga

liitumiseks sõlmitud liitumislepingu tasu 11 798 krooni 80 sendi hüvitamist. Seega ei ületa hageja

esitatud kulude hüvitamise nõue kostja lubatud ja kooskõlastatud kulutusi.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu.

Kostja leidis, et pooled lõpetasid lepingu kokkuleppel alates 1. augustist 2003. Pärast lepingu

lõppemist poolte kokkuleppel ei ole rentnikul enam õigust kulutuste hüvitamist nõuda. Kulutuste

hüvitamist ei saa hageja nõuda ka juhul, kui leping on tema arvates kehtiv, kuna VÕS § 359 sätestab

kulutuste hüvitamise lepingu lõppemise korral. Hagejal ei ole õigust nõuda lepingu p 9.4 alusel

ümberehitus- ja parendustööde maksumuse hüvitamist, kuna tal puudus tööde tegemiseks kostja

kirjalik nõusolek ning hageja ei ole tehtud kulutusi käsitanud ümberehitus- ja parendustööde

kuludena. Hageja ei ole kunagi taotlenud kostjalt nõusolekut rendilepingu eseme parendamiseks.

Kostja ei nõustunud tööde maksumuse kalkulatsiooniga ja leidis, et hageja on omavoliliselt teinud

kulutusi võõrale varale.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 13. juuni 2007 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 63 178 krooni 80 senti. Ühtlasi jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt sõlmisid pooled 26. jaanuaril 1998 Rapla kardiraja rentimise lepingu

tähtajaga kuni 31. detsember 2047. Kardiraja koosseisu kuulus muu hulgas pooleliolev ehitis

(kohtunikemaja). Leping lõppes 1. augustil 2003 kostja arvates poolte kokkuleppel, hageja hinnangul

ennetähtaegselt hagejast mitteolenevatel põhjustel.

Maakohus leidis, et kuna hageja ja kostja kirjavahetusest nähtub, et pooled ei saavutanud kokkulepet

hagejale kulutuste kompenseerimiseks, ei saa kokkulepet rendilepingu lõpetamiseks lugeda sõlmituks

(VÕS § 9 lg 3). Lepingu ülesütlemine on tühine, sest kostja 4. juuli 2003. a kirjas, millega teatati

hagejale rendilepingu ühepoolsest lõpetamisest, puudusid lepingu ülesütlemise alused ja mõjuvad

põhjused (VÕS § 325 lg 5, § 341). Kostja rikkus lepingu lõpetamisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) §-s 138 sätestatud hea usu põhimõtet. Leides, et hagejal ei ole õigust kompensatsiooni saada,

pidanuks kostja seda selgelt väljendama ja lepingu ülesütlemise aluse äranäitamisega üles ütlema.

Kuna leping lõpetati ennetähtaegselt hagejast mitteolenevatel põhjustel, on kostja kohustatud lepingu

p 9.4 alusel kompenseerima hagejale renditud varale tehtud ümberehitus- ja parendustööde

jääkmaksumuse. Lepingu ebaseadusliku ülesütlemise tõttu vastutab kostja VÕS § 103 lg 1 alusel oma

kohustuste rikkumise eest, välja arvatud juhul, kui rikkumine oli vabandatav. Kuna kostja oma

rikkumist ei tunnista, ei ole põhjust vabandatavust kontrollida.

VÕS § 359 lg 1 kohaselt juhul, kui rendilepingu lõppemisel ilmneb, et rendilepingu eseme väärtus on

rendileandja nõusolekul tehtud parenduste ja muudatuste tõttu kestvalt oluliselt suurenenud, võib

rentnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Hageja nõue koosneb elektrivõrguga liitumisel makstud

tasust 11 798 krooni 80 senti ning kohtunikemaja ja selle ees paikneva kaitsepiirde ehitustööde

maksumusest. Kohtu määratud ehitustehnilise ekspertiisi, paikvaatluse ja eksperdi täiendaval

ülekuulamisel saadud tõendite alusel tuvastas maakohus, et hageja on teinud asjale parendusi.

Tunnistajate ütlustest nähtuvalt on hageja tehtud parendused, s.o kardiraja elektrifitseerimine,

kohtunikemaja ehitamise jätkamine ja kaitsepiirde rajamine vajalikud kardiraja sihipäraseks

kasutamiseks. Maakohus määras eksperdi arvamuse alusel kohtunikemaja ehitustööde maksumuseks

51 380 krooni.

Lepingu lisa nr 4 järgi oli hagejal kostja kirjalik nõusolek renditud vara remontimiseks ja

korrastustööde tegemiseks 75 000 krooni eest. Seega ei ole õige kostja väide, et lepingu p 9.4 alusel

ei tule hagejale hüvitada investeeringuid ja kostja kirjaliku kooskõlastuseta tehtud ümberehitus- ja

parendustöid, kuna hageja oli lepingu p-de 4.1.6 ja 4.1.9 alusel kohustatud rendilepingu kehtivuse

ajal tegema omal kulul remonti ja investeeringuid vara kasutamiseks.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nähtu maakohtu otsusest, millised tööd hüvitati hagejale

rendiseaduse ning millised tööd võlaõigusseaduse alusel. Kostja ei ole andnud hagejale kirjalikku

nõusolekut ümberehitus- ja parendustööde tegemiseks. Kohtunikemaja ümberehitus on väärtusetu ja

ehitis kasutuskõlbmatu. Kuna VÕS § 345 lg 1 ja § 349 lg 1 kohaselt ei hüvitata rentnikule

rendilepingu eseme tavapäraseks korrashoiuks tehtud kulutusi, ei oma tähendust lepingu lisas nr 4

antud kostja nõusolek teha remondi- ja korrastustöid. Maakohus lubas hagejal kohtukõnes esitada

üllatusliku asjaolu, et lepingu lisas nr 4 sisaldub kostja nõusolek parenduste tegemiseks, ning tugines

sellele kohtuotsuses. Maakohus hindas tõendeid ebaõigesti, jättes osa tõendeid analüüsimata, ning

tõlgendas valesti rendilepingut. Ekspertiisi tegemisel rikuti oluliselt ekspertiisi korraldamist

reguleerivaid menetlusnorme. Leides, et lepingu ülesütlemine on tühine, ületas maakohus hagi

lahendamise piire. Kostja esitas ringkonnakohtu istungil taotluse jätta hagi rahuldamata aegumise

tõttu.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja kohtukulud kostja

kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. mai 2008. a otsusega maakohtu otsuse ning tegi uue otsuse,

millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Esimese astme kohtu menetluskulud jättis

ringkonnakohus hageja ning apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsus on vastuoluline. Kui leping ei oleks lõppenud, puuduks

alus välja mõista parendustöödele tehtud kulutusi. Hageja tugines hagiavalduses lepingu p-le 9.4,

mille kohaselt lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel rentnikust mitteolenevatel põhjustel on

rendileandja kohustatud rentnikule kompenseerima renditud varale tehtud ümberehitus- ja

parendustööde jääkmaksumuse. Hagiavalduse kohaselt lõpetas kostja lepingu, kuid keeldus

kompensatsiooni maksmast. Lepingu ülesütlemise seadusvastasusest rääkis hageja kohtukõnes, kuid

sellest tulenevat nõuet ei ole ta esitanud. Hageja on väitnud, et lepingu lõpetamine ei olnud korrektne

ning et ta on lõpetanud tegevuse kardirajal ning seal tegutseb konkursi võitnud rentnik. Hageja

apellatsioonimenetluses esitatud väide, et tegelikult ei ole rendileping lõppenud, on vastuolus nii

hagiavalduse kui ka esimese astme kohtus tema esitatud väidetega. Rendilepingu kestmine oleks

iseenesest hagi rahuldamata jätmise aluseks.

Apellatsioonimenetluses esitas kostja taotluse aegumise kohaldamiseks VÕS § 338 lg 1 järgi, mille

kohaselt on üürileandja poolt üüritud asja muutmise või halvendamise eest hüvitise saamise nõude

ning üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuste äravõtmise nõude

aegumistähtaeg kuus kuud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja teatas 19. detsembri 2003. a vastuses

hagejale, et jääb oma varasema seisukoha juurde, et leping on lõpetatud ja hagejale hüvitist ei maksta.

Hageja sai kostja kirja kätte detsembris 2003. Seega vastusest pidi hagejal olema selge, et leping on

lõppenud ja talle ei hüvitata tehtud kulutusi. Oma õiguste kaitseks tuli hagejal esitada lepingust

tulenev kulutuste hüvitamise nõue VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud tähtaja jooksul. Hageja on pöördunud

hagiavaldusega kohtusse alles 31. juulil 2006. Seega on hageja nõue aegunud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Kassatsioonkaebuse kohaselt kohaldas ringkonnakohus ebaõigesti aegumist VÕS § 338 lg-te 1 ja 2

alusel, tuvastades valesti lepingu lõppemise aja, millest algab aegumistähtaeg. Hageja ei nõustunud

lepingu lõpetamisega poolte kokkuleppel ilma kulutuste hüvitamiseta. Kuna kohtud tuvastasid, et

kostja ei öelnud lepingut üles VÕS § 325 lg-le 5 vastavalt, ei ole lepingut üles öeldud.

Ringkonnakohus ei saa arvestada lepingu lõppemise tähtaega muu asjaoluga seonduvalt.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.

9. Kolleegiumi istungile ilmunud kostja volitatud esindaja Veljo Väärsi palus võtta toimikusse

volikirja ja kostja kirjaliku seisukoha. Kohus võttis toimikusse volikirja, kuid tagastas kohtukõne

kirjalikud teesid. Kohus otsustas, et ei luba V. Väärsit Riigikohtus kostjat esindama ning ei anna talle

istungil sõna. Kooskõlas TsMS § 677 lg-ga 4 selgitas kolleegium, et TsMS § 218 lg 3 järgi saab

hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline teha menetlustoiminguid ning esitada avaldusi ja taotlusi

üksnes vandeadvokaadi vahendusel ning et menetlustoiminguid, mida ei ole tehtud vandeadvokaadi

vahendusel, kassatsioonkaebuse lahendamisel ei arvestata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi

tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

11. Hageja palub kostjalt välja mõista üüriesemele tehtud kulutused. Ringkonnakohus luges hageja

nõude aegunuks VÕS § 338 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaja möödumise tõttu. VÕS § 338 lg 1 järgi

on üürniku nõude aegumistähtaeg kuus kuud. See tähtaeg hakkab sama paragrahvi 2. lõike kohaselt

kulgema lepingu lõppemisest. Ringkonnakohtu otsuse põhjendusest võib järeldada, et lepingu

lõppemise ajaks luges ringkonnakohus 2003. a detsembrikuu, mil hageja sai kätte kostja

19. detsembri 2003. a kirja. Samas pole ringkonnakohus võtnud õiguslikult põhjendatud seisukohta,

kas rendileping on lõppenud ja kui on, siis mis alusel. On eelkõige õigusliku hinnangu küsimus, kas

leping sai lõppeda poolte esitatud asjaoludel. Jättes lepingu lõppemisega seotud asjaolud tuvastamata

ja neile õigusliku hinnangu andmata, rikkus ringkonnakohus eelkõige TsMS § 654 lg-s 4 ettenähtud

kohustust märkida otsuses kohtu tuvastatud asjaolud ning nendest tehtud järeldused ja TsMS § 436

lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet.

12. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid 26. jaanuaril 1998 tähtajalise rendilepingu. Tegemist on

VÕS § 195 lg-s 3 toodud kestvuslepingu mõistele vastava lepinguga. Asja uuel läbivaatamisel peab

ringkonnakohus esmalt lahendama küsimuse, kas ja millises osas kohaldub pooltevahelisele suhtele

enne 1. juulit 2002 kehtinud rendiseadus ja millises osas nimetatud kuupäeval jõustunud

võlaõigusseadus. Samuti võib vajalikuks osutuda lahendada küsimus sellest, kas pärast 1. juulit

2002. a tuleb pooltevahelisele suhtele kohaldada võlaõigusseaduse rendi- ja üürilepingut või ainult

üürilepingut reguleerivaid sätteid.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse (VÕSRS)

§ 12 lg 1 järgi kohaldatakse enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele alates sellest kuupäevast

tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatut. Sama paragrahvi lg 2 järgi ei välista

ega piira 1. lõikes sätestatu lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002.

Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit

2002, kohaldatakse senikehtinud seadust. Enne 1. juulit 2002 tehtud tehingu saab VÕSRS § 7 lg 1

kohaselt pärast 1. juulit 2002 tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes

sätestatud korras. Tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal

kehtinud seadust.

13. Enne 1. juulit 2002 kehtinud rendiseaduse (RenS) § 17 lg 2 võimaldas lepingu ennetähtaegselt

lõpetada poolte kokkuleppel. Ühe poole nõudmisel võis lepingu lõpetada üksnes seaduses või

lepingus ettenähtud alustel ja korras. Rendileandja võis nõuda lepingu ennetähtaegset lõpetamist

RenS §-s 18 ettenähtud juhtudel, s.o juhul, kui rentnik kasutab vara vastuolus lepinguga või vara

otstarbega (p 1), tahtlikult või ettevaatamatult halvendab vara seisundit (p 2), ei ole tasunud renti

kolme kuu jooksul tasumise tähtaja möödumise päevast arvates, kui lepingus ei ole ette nähtud teist

tähtaega (p 3), ei tee remonti juhtudel, mil see lepingu järgi kuulub tema kohustuste hulka (p 4), ei

järgi lepingus ettenähtud tingimusi maa ja teiste loodusobjektide kasutamise kohta (p 5), kasutab vara

ebaseaduslikuks tegevuseks (p 6).

Renditud vara parendamiseks tehtud kulutuste hüvitamist reguleeris RenS § 12.

VÕS § 313 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool üürilepingu üles öelda mõjuval põhjusel, s.o juhul, kui

ülesütlemist soovivalt poolelt ei saa kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes

eeldada, et ta jätkab lepingu täitmist. Lepingu erakorraline ülesütlemine on VÕS § 313 lg 2 kohaselt

lubatud eelkõige VÕS §-des 314-319 nimetatud asjaoludel.

Samuti võib nii rendi- kui ka üürilepingu lõpetada poolte kokkuleppel.

Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et pooltevaheline leping ei ole lõppenud, võib

kostja olla lepingut rikkunud. Sellisel juhul võib hagejal olla alus kasutada VÕS §-s 101 sätestatud

õiguskaitsevahendeid, mh nõuda kahju hüvitamist.

14. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tuleneb lepingu p-st 9.4 hageja õigus nõuda lepingu

ennetähtaegse lõpetamise korral temast mitteolenevatel põhjustel renditud varale tehtud ümberehitus-

ja parendustööde jääkmaksumuse hüvitamist. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et leping on

lõpetatud või lõpetatakse hageja algatusel kostja rikkumiste tõttu, tuleb ringkonnakohtul võtta

seisukoht, kas lepingu p 9.4 välistab sellisel juhul hageja nõudeõiguse. Selleks tuleb selgitada, kas

lepingu p-s 9.4 soovisid pooled välistada kulutuste hüvitamise juhuks, kui lepingu lõpetamine tulenes

kostja rikkumistest.

15. Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et kui leping ei oleks lõppenud, puuduks alus kostjalt hageja

kasuks välja mõista hüvitist parendustöödele tehtud kulutuste eest.

VÕS § 286 järgi, kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud

parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku

hüvitist. Seega muutub VÕS § 286 lg-s 1 sätestatud kulutuste hüvitamise nõue sissenõutavaks

lepingu lõppemisest ning enne lepingu lõppemist ei saa parenduste eest hüvitist nõuda. VÕS § 286

lg-s 2 ettenähtu järgi võib üürnik aga muude kui sama paragrahvi 1. lõikes nimetatud kulutuste

hüvitamist nõuda üürileandjalt vastavalt käsundita asjaajamise kohta sätestatule. Viimati nimetatud

kulutuste hüvitamise nõude õigus on üürnikul sõltumata sellest, kas oli järgitud VÕS § 285 lg-s 1

sätestatut ning kas üürileping on lõppenud või mitte (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 16. aprilli

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-08, p 13).

16. Eksitav on ringkonnakohtu otsuses märgitu, et hageja rääkis lepingu ülesütlemise

seadusvastasusest küll kohtukõnes, kuid sellest tulenevat nõuet ei esitanud. Seadusest ei tulene

sellekohase nõude esitamise vajadust. Kui pool väidab, et ülesütlemine on tühine ja leping kehtiv, siis

peab kohus selle küsimuse lahendama kohtuotsuse põhjendavas osas.

17. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul määrata asjas kohaldatav õigus, võtta seisukoht

lepingu lõppemise kohta ning seejärel lahendada esitatud asjaolude alusel hageja nõue.

18. Menetluskulude jaotus määratakse kindlaks asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Henn Jõks