3-2-1-114-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-114-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 17. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

V. V hagi Aktsiaseltsi E vastu kutsehaigusest põhjustatud

sissetuleku kaotuse hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 14. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-03-

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. V kassatsioonkaebus ja Aktsiaseltsi E vastukassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja V. V (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Kaido Kooga

Kostja Aktsiaselts E (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Ants Nõmper

Asja läbivaatamise kuupäev

17. november 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-03-739 tehtud Viru Ringkonnakohtu 14. mai 2008. a otsus ning

Viru Maakohtu 19. märtsi 2007. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule.

2. Rahuldada V. V kassatsioonkaebus.

3. Jätta Aktsiaseltsi E kassatsioonkaebus läbi vaatamata.

4. Tagastada OÜ-le K. Kooga Advokaadibüroo 11. juunil 2008 V. V kassatsioonkaebuselt

tasutud kautsjon 593 (viissada üheksakümmend kolm) krooni 35 senti.

5. Tagastada Raidla Lejins & Norcous Advokaadibüroo OÜ-le 10. juulil 2008 Aktsiaseltsi E

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. V. V (hageja) esitas 17. detsembril 2003. a Viru Maakohtule hagi AS E (kostja) vastu

kutsehaigusest põhjustatud sissetulekukaotuse hüvitamiseks.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt töötas hageja ajavahemikel 1976-1988 ja 1993-1999 kostja

õiguseellase P AS (ühines kostjaga) kaevandustes, sh allmaatöödel, kus töö iseloomust tingituna

toimisid tervistkahjustavad faktorid: halb mikrokliima, raskuste käsitsi teisaldamine, sundasendid ja -

liigutused ning vibratsioon. 1. juulil 2003. a diagnoositi hagejal kutsehaigus ! ülekoormushaigus

kombineeritud vibratsiooni kahjuliku toime nähtudega - ja 21. oktoobril 2003. a määrati hageja

töövõime kaotuseks 50%. Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 14 lg 5 p 6 järgi on töötajal

õigus saada tööst põhjustatud tervisekahjustuse eest hüvitist Vabariigi Valitsuse kehtestatud korra

kohaselt. Selleks korraks on Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992. a määrus nr 172 "Ettevõtete, asutuste

ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu tervisekahjustusega

tekitatud kahju hüvitamise ajutise korra kohta" (edaspidi ajutine kord). 27. oktoobril 2003. a pöördus

hageja kostja poole avaldusega, milles taotles kutsehaigusest tingitud hüvitise maksmist, kuid kostja

ignoreeris avaldust. Hageja palus kostjalt välja mõista seadusega ettenähtud korras kutsehaigusest

tingitud tervisekahju hüvitis alates 17. märtsist 2003.

Hagi täienduste kohaselt ei suutnud kostja tagada töötajale ohutuid töötingimusi (ENSV töökoodeksi

(TööK) § 147, TTOS §-d 12 ja 13). Töötades toestajana, pidi hageja paigaldama allmaaraudtee

kuuemeetriseid relsse, kusjuures jooksva meetri kaal oli 24-33 kg. Hageja kutsehaiguse kohta

koostatud uurimiskokkuvõttes märgitakse, et töötamisel läbindajana ületas vibratsioon lubatud

piirnormi kuni 12 dB, kusjuures tervistkahjustavate faktoritena lisandusid sundasendid ja -liigutused

ning käte, õlavöötme, selja ja jalgade koormus. Uurimiskokkuvõtte kohaselt olid kutsehaigust

põhjustanud ohuteguriteks raske füüsiline töö, ebasoodne mikrokliima, koormus ja käte sundasendid

ning vibratsioon. Uurimiskokkuvõttes on viidatud Leningradi Töötervishoiu ja Kutsehaiguste

Teadusliku Uurimise Instituudi 1991. aastal koostatud uurimistööle. Kuigi selleks ajaks oli olukord

paranenud, leiti ka selles uurimistöös töötervishoius puudusi. Uuringuid korraldati ka varem,

Leningradi Tööhügieeni ja Kutsehaiguste Instituut korraldas uurimise 1974. aasta lõpus. 10. aprilli

1975. a akti kohaselt ületas elektripuuride vibratsioon lubatu käepidemel 3,4-2,3 korda ja tagaosas

7,2-5,7 korda, tolmusus oli 26 mg/m3 (norm oli 4 mg/m3), samuti ületati mürataset, ära märgiti

negatiivsena temperatuur 8-10 0C, õhu liikumine 0,3-0,5 m/sek, peamagistraalidel 3-5,6 m/sek.

Uuringu tulemusel tehti puurijate ja läbindajate töögraafikute kohta soovitusi, millest kostja ei

pidanud kinni. Ainsaks hageja kasutuses olevaks õigusaktiks on 16. juunil 1972. a kinnitatud

!Söetööstuse vibratsiooniohtlike erialade tööreþiimi põhimäärus" (edaspidi põhimäärus), kus on

toodud käsimasinatega töötamise normid, kuid neist ei peetud kinni. Ei peetud kohustuslikke

puhkepause ega toimunud vahetuste kaupa teistel töödel töötamist. Töö juures nõuti ainult plaanide

täitmist ja uute töörekordite püstitamist. Põhimäärus nägi ette vibroisoleerivate platvormide ja

vibrovastaste jalanõude kasutamist, kuid neid töötajatele ei antud. Kuna kostja pole loonud töötajatele

ohutuid töötingimusi, pole täitnud sellekohaseid nõudeid ega järginud soovitusi, siis ongi kostja

käitumine õigusvastane.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja leidis, et hagi on õigusliku aluseta ja tõendamata. Hageja ei ole tõendanud Eesti NSV

tsiviilkoodeksi (TsK) § 448 järgi kahju olemasolu, kostja teo õigusvastasust ega ka kahju tekkimise ja

kostja teo vahelist põhjuslikku seost.

Hagejal ei ole tervisekahjustusest kahju tekkinud. Ta on töötasust ilma jäänud koondamise tõttu. TsK

§ 463 lg 1 kohaselt on vigastuse või muu tervisekahjustuse korral kahju eest vastutav isik kohustatud

hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti

tervisekahjustusest tingitud kulutused. Seega on tööandja kohustatud töötaja tervisekahjustuse korral

hüvitama kannatanule kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus, s.o töötasus või selle osa suuruses,

mille töötaja kaotas kutsehaiguse ja töövõime täieliku või osalise kaotamise tõttu. Seda kinnitavad ka

ajutise korra p-d 2, 7 ja 18, mille kohaselt seisneb kahju hüvitamine kannatanule rahasummade

väljamaksmises sissetuleku (või selle osa) ulatuses, millest ta jäi ilma töövõime kaotamise või

vähenemise tagajärjel. Hüvitist makstakse töötajale alates päevast, mil ta jäi töövigastuse tagajärjel

ilma senisest sissetulekust. Hagejaga lõpetati tööleping 30. aprillil 1999. a koondamise tõttu. Tal

diagnoositi kutsehaigusest tingitud töövõimekaotus alles 21. oktoobril 2003. Hageja on ka pärast

1999. aastat töötanud ja saanud töötasu.

Kostja või tema õiguseellased ei ole käitunud õigusvastaselt. Hageja ei ole tõendanud kostja kui

tööandja käitumise õigusvastasust. Seaduse ja muude õigusaktide kohaselt ei ole töötajal keelatud

teha käsitsi tööd, tõsta raskusi, teha töid toatemperatuurist erinevates tingimustes jms. Sellistes

tingimustes töötamisel peab tööandja rakendama töötaja tervise kaitseks täiendavaid seaduses ja

teistes õigusaktides ettenähtud meetmeid ehk töötamine sellistes tingimustes peab vastama

õigusaktides ettenähtud nõuetele. Kostja oli rakendanud kõik meetmed hageja kui töötaja tervise

kaitseks.

Puudub õigusvastasus ja põhjuslik seos kostja teo ja tekitatud kahju vahel. Hageja ei ole tõendanud,

et kostja poolt toime pandud mingi konkreetne õigusvastane tegu või tegevusetus põhjustas mingi

konkreetse kahjuliku tagajärje. Kostja ei pea vastutama hageja võimaliku töövõime kaotuse eest, sest

tema ja tema õiguseellased järgisid kõiki töökaitsealaste õigusaktide sätteid, rakendades

õigusaktidega nõutud abinõusid kaevanduse töökeskkonnas tekkida võivate ohtlike ja kahjulike

mõjurite vältimiseks. Töö kõigis kaevandustes oli korraldatud kooskõlas seaduste ja õigusaktide

sätetega. Enne uute laavade kasutusele võtmist läbisid laavad, seal kasutatavad tehnoloogiad ja

mehhanismid kontrolli. Iga laava kohta olid olemas kinnitatud passid/projektid. Enne passide

kinnitamist ja seal sisalduvate dokumentide tutvustamist töötajatele allkirja vastu ei saanud laavasid

kasutusele võtta ja seal tööd alustada. Töötajatele korraldati alati enne tööle asumist erialane ja

töökaitsealane väljaõpe ning hiljem korraldati neile perioodiliselt töökaitsealast täiendõpet ja

juhendamisi. Koostatud olid tööohutusjuhendid, mida tutvustati töötajatele allkirja vastu ja milles oli

selgitatud ohutute töövõtete kasutamist ja tervist ohustavate tegurite korral hoiatatud sellest töötajaid.

Kõik töötingimused olid allmaakaevandustele iseloomulikud ja kooskõlas õigusaktide nõuetega.

Allmaatöötingimuste kompenseerimiseks oli töötajatele ette nähtud mitmeid soodustusi

(seitsmetunnine tööpäev, pikendatud puhkus, võimalus jääda pensionile kümme aastat varem).

Töötajatele korraldati perioodiliselt tervisekontrolle, töötajatele olid väljastatud tööriided kaitsmaks

neid maa-alustes tingimustes valitseva mikrokliima vastu. Pidevad sundliigutused hageja töös

puudusid ning tööoperatsioonid olid puhkepausidega ja vahelduvad, sest kostja tegeles väga erinevate

tööoperatsioonidega. Raskuste teisaldamist esines hageja töös minimaalselt, sest enamik

tööoperatsioone on mehhaniseeritud. Hagis esitatud süüdistused on üldsõnalised ja konkretiseerimata.

Riigikohtu praktika kohaselt on tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja

vastutusele võtmiseks vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud

nõuetega või millega kostja eiras tööohutuse nõudeid.

Haldusaktid, millega hagejal on tuvastatud püsiv töövõimetus, on õigusvastased. Pole tuvastatud

kõiki töövõimetuse võimalikke põhjuseid. Kostjale on teatavaks saanud, et hageja, omades massööri

litsentsi, tegi lisaks tööraamatus kajastatud tööle ka massööritööd. Massööritöö on seotud suure

lihasepinge ja käte ning kogu õlavöötme koormusega ning avaldas kahtlemata mõju hageja tervisele.

Peale selle on hageja korduvalt käinud Moskvas arsti juures, kus talle tehti kaks süsti, mis võtab valu

pooleks aastaks, kuid hõrendab samal ajal luukude.

3. Viru Maakohus rahuldas 19. märtsi 2007. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

ajavahemiku 13. oktoober 2003 kuni 28. veebruar 2007 eest ühekordse hüvitisena 193 522 krooni 38

senti ning alates 1. märtsist 2007 kuni hageja elu lõpuni 4944 krooni 60 senti kuus, indekseerides

seda summat tarbijahinnaindeksiga. Maakohus otsustas veel, et töövõimetuse protsendi ja

töövõimetuspensioni määra muutumisel tuleb hüvitis ümber arvutada. Kohtukulud jättis maakohus

kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt tuleb võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 22 lg-st 1 tulenevalt kohaldada asjas

TsK vastavaid sätteid (TsK § 448 ja § 463 lg 1). Hageja nõue ja tema haigestumine kutsehaigusesse,

kuna ta töötas pikka aega rasketes töötingimustes, kus puutus kokku tervist kahjustavate faktoritega

(vibratsioon, sundasendid, halb mikrokliima, raskuste käsitsi teisaldamine), on tõendatud:

1) SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kutsehaiguste ja töötervishoiu keskuse epikriisiga, milles on

määratud hageja põhidiagnoosiks parema humeroskapulaarliigese deformeeriv artroos ja näidustati

operatiivne ravi (kohtutoimiku I kd, lk 20); 2) haiguslooga, millest nähtub, et hageja viibis ravil

haiglas kardioloogia osakonnas ajavahemikul 30. oktoober 1984 kuni 17. november 1984

(kohtutoimiku II kd, lk 518-519); 3) Virumaa Pensioniameti VEK-i Kohtla-Järve koosseisu

21. oktoobri 2003. a arstliku ekspertiisi otsusega nr 064392, millega määrati hageja töövõime

kaotuseks 50% ja püsiva töövõimetuse põhjuseks kutsehaigus kuni 31. oktoobrini 2004

(kohtutoimiku I kd, lk 21-22); 4) Virumaa Pensioniameti AEK-i Kohtla-Järve koosseisu ekspertiisi

otsusega 17. oktoobrist 2006 nr 298460, millega määrati hageja töövõime kaotuseks 50% ja püsiva

töövõimetuse põhjuseks kutsehaigus kuni 31. oktoobrini 2008 (kohtutoimiku I kd, lk 210-211);

5) Sotsiaalkindlustusameti arstliku ekspertiisi osakonna 12. veebruari 2004. a ekspertiisiaktiga;

6) ekspertarst Rein Koha vastusega kostja kaebusele (kohtutoimiku I kd, lk 182-185).

Ekspertiisi tulemusena leiti, et hagejal on paremas õlaliigeses liigutused tugevalt piiratud,

pöördliigutused oluliselt piiratud, tugevalt väljendatud käte !higistamine", nahk kätel tsüanootiline,

valgete laikudega. Samuti leiti, et käte liigutused on mõõdukalt piiratud, kõõlusrefleksid kätel

nõrgenenud ning mõlemal käel on kindakujuline ülitundlikkus. Röntgeniülesvõtete kohaselt esinevad

mõlemas küünarliigeses moonduva deformatsiooni tunnused (kusjuures paremal pool on muutused

rohkem välja kujunenud), mõlemas randmeliigeses subkondraalse skleroosi tunnused, toruluudel

liigeselähedane luude hõrenemine, paremal õlaliigesel moonduvale deformatsioonile iseloomulikud

tunnused. Hagejal diagnoositud ülekoormushaigus kombineeritud vibratsiooni kahjustava toimega

diagnoositi kutsehaigusena esimest korda 1. juulil 2003. Kutsehaigusest tingitud tervisehäire

põhjustab hagejal keskmise raskusega funktsioonihäire. Ülekoormushaigus vibratsiooni kahjuliku

toime nähtudega on ainsaks põhjuseks eelnimetatud tervisehäirete tekkeks. Ülekoormushaigust

süvendab vibratsioon.

Hagejal diagnoositi vibratsioonihaiguse algtunnused 1984. a oktoobris ning ekspertarst R. Koha

arvamuse kohaselt on kutsehaiguse peamiseks põhjuseks kestvalt üle viie aasta toiminud

töökeskkonna ohutegurid. Tööandja esitatud töötingimuste ja tööoperatsioonide kirjelduste kohaselt

töötas hageja kaevandustes allmaatöödel enne 1984. aastat kokku ligikaudu seitse aastat, 1984-1985

töötas hageja läbindajana, 1985-1988 koristustöölisena ning 1996!1999 allmaakoristustöölisena.

Hageja seletuste kohaselt ei ole ta kunagi töötanud puurvankril, vaid on koristustöölisena puurinud

käsielektripuurmasinaga. Maakohus tuvastas otsuses hageja kutsehaigust põhjustanud ohufaktorid.

Maakohus ei nõustunud kostja vastuväidetega. Tuvastatud ei ole, et hageja haigestus kutsehaigusesse

töötamise tõttu betoneerijana, puusepana või massöörina. Meditsiiniliste dokumentide alusel on

tõendatud hageja haigestumine kutsehaigusesse töötamise tõttu rasketes ja tervist ohustavates

tingimustes kostja juures. Ära on näidatud ka ohufaktorid. Ekspertarst R. Koha arvamuse kohaselt ei

kutsu massööritöö esile ülekoormushaigust.

Kostja ei ole tõendanud süü puudumist hageja kutsehaigusesse haigestumises. Tema esitatud tõendid

ei välista süüd. Maakohus ei nõustunud kostja väidetega, et hageja varjas arstide ja tööandja eest oma

tervisliku seisundi eripära ning töötas kaevanduses edasi suure töötasu teenimise nimel. Kostjale ei

saanud olla teadmata fakt, et hageja viibis ravil kutsehaiguste kliinikus, samuti diagnoos ja

kutsehaiguse põhjustanud ohufaktorid ning soovitus edasise töökorralduse kohta.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja

teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Viru Ringkonnakohus rahuldas 14. mai 2008. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas

maakohtu otsuse ning jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja

kohtukulud 15 000 krooni.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole tuvastanud kahju olemasolu hagejal ning põhjuslikku

seost kostja võimaliku õigusvastase käitumise ja hagejal väidetavalt tekkinud kahju vahel. Maakohus

on eksinud ka tõendite hindamisel. Nimetatud menetlusnormide rikkumised on viinud ebaõige otsuse

tegemiseni.

Hagi on esitatud tervisekahjustuse hüvitise ja lisakulude väljamõistmise nõudes TsK §-de 448, 449 ja

463 alusel, mis eeldab kahju hüvitamise kohustuse tingimuste olemasolu tuvastamist kohtu poolt, s.o

hageja peab tõendama endal kahju olemasolu, põhjusliku seose tekitatud kahju ja kahjutekitanu teo

vahel ja kahjutekitanu teo õigusvastasuse. Kostja peab hüvitamise kohustusest vabanemiseks aga

tõendama enda süü puudumise hagejale kahju tekitamises. Maakohus on õigesti otsuses tuvastanud,

et vaidluses tuleb VÕSRS § 22 lg 1 kohaselt kohaldada TsK sätteid.

Tsiviilkoodeksi üldnormiks kahju hüvitamisel tervisekahjustuse tekitamise puhul on TsK § 463. Kuna

aga hageja palub tervisekahjustusest tekkinud kahju hüvitamist oma endiselt tööandjalt ja motiveerib

seda asjaoluga, et tervisekahjustus on tekkinud töökohustuste täitmise tagajärjel kostja juures, tuleb

kohaldada TsK § 464 lg-t 1. TsK § 464 lg 1 kohaselt, kui töötajale on töökohustuste täitmisega

tekitatud vigastus või muu tervisekahjustus organisatsiooni või kodaniku süül, kes on kohustatud

tema eest maksma riikliku sotsiaalkindlustuse makseid, peab see organisatsioon või kodanik

hüvitama kannatanule kahju osas, mis ületab tema poolt saadava toetuse või temale pärast tema

tervisekahjustust määratud ja tema poolt tegelikult saadava pensioni summa.

Seega pidanuks hageja tõendama, et talle on tekkinud kahju, st ta on jäänud töövõime kaotuse või

selle vähenemise tagajärjel ilma osast sissetulekust, et nimetatud kahju on tekkinud kostja teo

(tegevuse/tegevusetuse) tulemusena ning et kostja tegu oli õigusvastane.

Kahju tekitamine hagejale on tõendamata. Tsiviilasja materjalide kohaselt on neuropatoloog esitanud

arvamuse, et hagejal on vibratsioonihaiguse algtunnused, ja hageja suunati kutsehaiguste kliinikusse

diagnoosi täpsustamiseks. Kutsehaiguste kliinikus on diagnoositud I astme vibratsioonihaigus, kuid

hageja on töövõimeline oma töökohas. 1984. a töötas hageja Viru Kaevanduses 5. järgu läbindajana.

Nimetatud haigusloost tuleneb, et tööandja oli teadlik, et hagejal on diagnoositud I astme

vibratsioonihaigus. Hageja viibis ravil ajavahemikul 30. oktoober 1984 kuni 17. november 1984.

18. novembril 1984 asus ta uuesti tööle. 8. veebruaril 1985 viidi hageja üle kaeveõõnte 2. järgu

allmaaremonditööliseks allmaatranspordi jaoskonda ja 20. mail 1985 viidi hageja üle 5. järgu

koristustööliseks. 2. märtsil 1988 viidi hageja üle keskbaasi laadijaks ja 1. aprillil 1988 lõhkeaine lao

laadijaks. 10. juulil 1989 vabastati hageja töölt omal soovil. 18. detsembri 2006. a kohtuistungi

protokollist nähtub, et hageja on andnud selgitusi, mille kohaselt ei töötanud ta 1987-1993

kaevanduses allmaatöödel ja 1993. a on arst kinnitanud talle, et ta võib taas kaevanduses töötada.

1993-1999 töötas hageja taas kaevanduses allmaatöödel. 30. aprillil 1999 hageja koondati ja pärast

seda on hageja töötanud täiskohaga AS-s Norwes Metall, AS-s Norwes Tööstus ja AS-s Toila

Sanatoorium. Kutsehaigus diagnoositi hagejal 1. juulil 2003. Hageja ei ole tõendanud, et

kutsehaiguse tagajärjel ja töövõime alanemise tõttu 50% kaotas ta osa oma sissetulekust, s.o hageja

on töötanud alates 1984. aastast, mil tal esimest korda diagnoositi I astme vibratsioonitõbi, kuni

kutsehaiguse diagnoosimiseni 1. juulil 2003 täiskohaga töödel. 30. aprillil 1999 lõpetati hagejaga

tööleping mitte tervisekahjustusest tingitud töövõime languse, vaid koondamise tõttu.

TsK §-st 448 tuleneb, et kas või ühe eespool nimetatud tingimuse (kahju olemasolu hagejal,

põhjusliku seose olemasolu tekitatud kahju ja kostja teo vahel, kostja teo õigusvastasus ja kostja süü)

puudumise korral ei teki kohustust hüvitada tekitatud kahju. Eeltoodust tulenevalt puudub vajadus

vastata ka apellatsioonkaebuse väidetele põhjusliku seose, kostja õigusvastase käitumise ja süü

puudumise kohta. Kuna kahju olemasolu hagejal on tõendamata, on hagi põhjendamata ja tuleb jätta

rahuldamata.

Ekslik on kostja seisukoht, et maakohus rikkus protsessiõiguse norme, kui jättis märkimata, milles

seisnes kostja süü. TsK §-dest 448, 449 ja 463 tulenevalt on tööandjal kohustus tõendada süü

puudumist, st kui tööandja ei tõenda süü puudumist, siis tema süüd eeldatakse.

Tsiviilasja materjalide kohaselt diagnoositi hagejal I astme vibratsioonitõbi 1984. aastal ja kostja oli

sellest teadlik. Maakohus on otsuses jätnud põhjendamata, miks tuli hüvitis hagejale välja mõista

eluks ajaks. Ekslik on kostja seisukoht, et maakohus on vääralt arvutanud hüvitise suuruse. Maakohus

ei ole eksinud hüvitise suuruse arvestamisel.

Põhjendatud on kostja taotlus maakohtu poolt ebaseaduslikult välja mõistetud riigilõivu ja

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivu tagastamise osas. Kehtiva riigilõivuseaduse § 22

lg 1 p 11 kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastusega või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga

tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamisel. Eeltoodust tulenevalt on maakohtu otsus ka riigilõivu

kostjalt väljamõistmise osas põhjendamatu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega hagi rahuldada.

Hageja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohtu otsus on

põhjendamata. Ringkonnakohus on teinud meelevaldse järelduse, et kuna hageja suutis pärast

vibratsioonitõve tuvastamist ja pärast kutsehaiguse diagnoosimist täiskohaga töötada, siis polegi tal

kahju tekkinud. Ringkonnakohus pole arvestanud asjaoluga, et hageja tegi ka haigena kõik, et oma

peret ülal pidada. Pärast kutsehaiguse tuvastamist töötas hageja Toila Sanatooriumis 14. veebruarist

2005 kuni 30. detsembrini 2007 ja sai seal miinimumpalka (esitatud töölepingu kohaselt

3800 krooni). Seega hageja sissetulek vähenes oluliselt võrreldes sissetulekuga kostja juures.

Ringkonnakohus on ka viidanud hageja töötamisele pärast töölepingu lõpetamist kostjaga AS-s

Norwes Metall ja AS-s Norwes Tööstus. AS-s Norwes Metall töötas hageja 22 päeva ja AS-s Norwes

Tööstus 6 kuud ja 10 päeva. Kuigi hagejale otsiti kergemaid töid, olid töötingimused siiski nii rasked,

et pikemat aega ta seal töötada ei suutnud. Vale on väide, et hageja töötas 1974-1976 poolteist aastat

betoneerijana, kus ta võis kokku puutuda töövõtetest tingitud vibratsiooniga. Hageja töötas 1974. a

poolteist kuud puusepa õpilasena ja oli seejärel kaks aastat Nõukogude armees.

Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et 30. aprillil 1999 lõpetati hagejaga tööleping mitte

tervisekahjustusest tingitud töövõime languse, vaid koondamise tõttu. Formaalselt lõpetati tööleping

tõesti koondamise tõttu, kuid koondati just haigeid ja vanemaid töötajaid. Töölepingu lõpetamisel

ütles Tammiku Kaevanduse direktor Borovkov hagejale, et haigeid ei vajata. Ka lõpetati tööleping

hagejaga ebaseaduslikult, kuna töölepingu lõpetamise ajal oli hageja ajutiselt töövõimetu.

Kuna ringkonnakohtu otsus on olulises ulatuses põhjendamata, tegi kohus valed järeldused ja seetõttu

jättis kohaldamata materiaalõiguse normid (TsK §-d 448, 449 ja 463).

8. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

9. Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada asja alama

astme kohtule uueks läbivaatamiseks andmata osas, milles ringkonnakohus leidis, et ekslik on kostja

seisukoht, et maakohus on vääralt arvutanud hüvise suuruse. Menetluskulud palub kostja jätta hageja

kanda.

Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole

eksinud hüvise arvutamisel. Ringkonnakohus ei ole oma seisukohta mitte millegagi põhjendanud,

rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-t 1, § 654 lg-t 5 ja § 442 lg-t 8.

TsMS sätete rikkumine on põhjustanud materiaalõiguse normi väära kohaldamise. Maakohus ei ole

arvestanud hüvise arvutamisel ajutise korra p-ga 1.4, mille kohaselt 1. jaanuarist kuni 28. veebruarini

2001 hüvist ei indekseeritud ning alates 2001. aastast tuli määratud hüvis korrutada iga aasta

1. märtsil Statistikaameti poolt ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Maakohus

on hüvise arvestamisel aluseks võtnud hageja 1998. a ja 1999. a palgad. 2003. a palga leidmiseks on

kohus indekseerinud 1998. a palgasummad vääralt kasvuindeksiga 1,96 ja 1999. a palgasummad

vääralt kasvuindeksiga 1,73.

10. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus ja maakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja

TsMS § 692 lg 5 järgi tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Hageja

kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kostja kassatsioonkaebus tuleb jätta läbi vaatamata.

12. Kostja on esitanud kassatsioonkaebuse, milles vaidlustab ringkonnakohtu otsuse põhjendusi osas,

milles ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega kahjuhüvitise suuruse arvutamisel.

Kolleegium jääb 31. oktoobril 2007. a tsiviilasjas nr 3-2-1-88-07 tehtud otsuse p-s 14 väljendatud

seisukoha juurde, et kohtuotsus ei ole vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas

apellatsioon- või kassatsioonkaebust esitamata.

TsMS § 682 lg 1 kohaselt jätab kohus kassatsioonkaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse

menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või

kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist, samuti juhul, kui hageja võtab

kassatsioonimenetluses hagi tagasi. Selle sätte järgi on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist

kohustus kontrollida kaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada. Kostja ei ole praegusel juhul

vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni, st ta ei väida ka kassatsioonkaebuses, et

ringkonnakohus tegi ebaõige otsuse. Kuna kostja esitas kassatsioonkaebuse üksnes ringkonnakohtu

otsuse põhjenduste peale, tuleb tema kassatsioonkaebus jätta läbi vaatamata. Kostja saab oma

vastuväited, mida ta esitas kassatsioonkaebuses, esitada asja uuel läbivaatamisel maakohtus.

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus leidis valesti, et hagejal ei tekkinud kostja tegevuse tõttu

kahju, kuivõrd temaga lõpetati tööleping mitte tervisekahjustusest tingitud töövõime languse, vaid

koondamise tõttu. Töölepingu lõpetamine koondamise tõttu ei tähenda, et hagejal ei oleks saanud

tekkida kahju kostja tegevuse tagajärjel. Kolleegium jääb 14. oktoobril 2003. a tsiviilasjas nr 3-2-1-

92-03 tehtud otsuse p-des 26 ja 27 väljendatud seisukoha juurde, et ajutise korra sätteid saab

kohaldada ka siis, kui kannatanu lahkus kutsehaiguse põhjustanud töölt muul põhjusel kui

kutsehaiguse tõttu. Kannatanu võib kahju suuruse arvutamisel lähtuda ajutise korra sätetest ja võtta

aluseks keskmise kuusissetuleku kostja juures, kellega töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Kui

töötaja ei ole jõudnud vanaduspensioniikka ja tema töövõime on vähenenud kutsehaiguse tõttu, siis

võib eeldada, et tema tervislik seisund ei võimalda tal töötada ja et ta ei leia tööd ning on kaotanud

sissetuleku just kutsehaiguse tõttu. Samas ulatuses kutsehaiguse tagajärjel töövõime vähenemisega on

eelduslikult vähenenud töötaja võime saada sissetulekut. Ka siis, kui hageja jäi tööst ilma

koondamise, mitte aga tervisekahjustuse tõttu, ei leia ta eelduslikult samaväärset tööd seetõttu, et

tema töövõime pole enam endine. Selline eeldus jätab kostjale siiski võimaluse tõendada, et hageja

on kaotanud sissetuleku muul põhjusel kui kostja süüst tingitud töövõimekaotuse või -vähenemise

tagajärjel. Nii on kostjal nt võimalik tõendada, et hageja ei töötaks endisel erialal või ei töötaks üldse

ka siis, kui ta poleks kostja süül töövõimet kaotanud või see poleks vähenenud.

Töötaja võib kahju suuruse arvutamisel ajutise korra järgi võtta aluseks keskmise kuusissetuleku oma

tööandja juures ka juhul, kui töösuhe ei lõppenud kutsehaiguse tõttu. Võib eeldada, et tööandja

maksis töötajale vastava eriala keskmist palka (vt Riigikohtu 22. mai 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-

1-50-03, p 26).

14. Maakohus tuvastas, et kostja kahjustas hageja tervist kahjulike töötingimustega ning põhjustas

sellega hagejale kutsehaiguse, et hageja sissetulek vähenes kutsehaiguse tagajärjel hagis näidatud

ulatuses ning et kostja ei ole tõendanud oma süü puudumist. Maakohus ei selgitanud välja poolte

seisukohti kõigis asjas tähtsust omavates asjaoludes, jättis ebaõigesti tähelepanuta kostja vastuväite,

et tema tegu ei olnud õigusvastane, ning pani kostjale süü puudumise tõendamise koormuse

olukorras, kus kostja tegevuse õigusvastasus oli kindlaks tegemata (vt käesoleva otsuse p 15).

Maakohus rikkus TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle eest, et asja arutatakse

ammendavalt, ja TsMS § 348 lg 3 teist lauset ning TsMS § 351 lg-t 2, mis paneb kohtule kohustuse

tagada pooltele võimalus esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukoht kõigi asjasse puutuvate (asja

lahendamiseks oluliste) asjaolude kohta. Sellised rikkumised on menetlusõiguse normi olulised

rikkumised TsMS § 669 lg 1 p 1 järgi. Kuna ringkonnakohus jättis need rikkumised tähelepanuta ega

tühistanud maakohtu otsust, siis tühistab kolleegium TsMS § 692 lg 5 järgi nii ringkonnakohtu kui ka

maakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Asja ammendava arutamise kohustus tähendab muu hulgas kohtu kohustust selgitada pooltele asjas

tõendamist vajavaid asjaolusid ning asjaolude tõendamise koormust. TsMS § 351 lg 1 järgi peab

kohus arutama menetlusosalisega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest

kui ka õiguslikust küljest. Seega peab kohus arutama pooltega ka hageja nõude võimalikku

õiguslikku kvalifikatsiooni. Ilma seda tegemata ei ole kohtul võimalik pooltele selgitada, mis

asjaolud on asjas olulised, küsida poolte seisukohti nende asjaolude kohta ja selgitada pooltele, kes

neist peab tõendama ühte või teist asjaolu.

TsMS § 363 lg 1 p 2 kohaselt peavad hagiavalduses olema märgitud hagi aluseks olevad faktilised

asjaolud (hagi alus). Praeguses asjas pole hagiavalduses märgitud, missuguste õigusaktides sätestatud

nõuetega oli tööprotsess vastuolus või missuguseid tööohutuse nõudeid kostja rikkus (vt käesoleva

otsuse p 15). Seega ei olnud võimalik kostjal vastu vaielda oma tegevuse väidetavale

õigusvastasusele ega tõendada süü puudumist TsK § 448 lg 2 järgi.

15. Kolleegium jääb 15. oktoobril 2003. a tsiviilasjas nr 3-2-1-89-03 tehtud otsuse p-s 25 väljendatud

seisukoha juurde, et tervistkahjustavate tingimustega töö korraldamise eest kostja vastutusele

võtmiseks on vaja tuvastada, milles oli tööprotsess vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või

millega kostja eiras tööohutuse nõudeid. Praeguses asjas ei ole kohtud tuvastanud, kas ja mis osas oli

kostja tegevus vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega ja/või missuguseid seadusest tulenevaid

ohutusnõudeid kostja rikkus. Kolleegium selgitab, et kostja tegevuse õigusvastaseks lugemiseks ei

piisa üldistest etteheidetest, et töötingimused kostja juures kahjustasid hageja tervist ja põhjustasid

hagejale kutsehaiguse ning et kostja ei võtnud midagi ette hageja tervist kahjustavate töötingimuste

kõrvaldamiseks.

Juhul kui hageja ei suuda asja uuel läbivaatamisel tõendada, et kostja tööprotsess oli ajavahemikel

1976-1988 ja 1993-1999 vastuolus õigusaktidega kehtestatud nõuetega või et kostja rikkus tema

suhtes nendel ajavahemikel seadusest tulenevaid tööohutuse nõudeid, siis puudub üks kostja

vastutusele võtmise eeldus ! teo õigusvastasus. Sellisel juhul ei pea kostja TsK § 448 lg 2 järgi

tõendama, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi. Hageja peab tõendama lisaks kahjule ja kostja

tegevuse õigusvastasusele veel põhjusliku seose eelnimetatute vahel (vt Riigikohtu 30. oktoobri

2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02, p 12).

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus muu hulgas hindama, kas kostja rikkus hageja väidetud

õigusakti - söetööstuse vibratsiooniohtlike erialade tööreþiimi põhimäärust - ja kas rikkumise korral

oli see hageja kutsehaiguse ja sissetuleku vähenemise põhjuseks.

16. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt hageja võib tõendada, et tema

kahju on suurem, ning kostja võib tõendada, et hageja kahju on väiksem, kui oleks ajutise korra järgi

arvutatav hageja kahju (vt Riigikohtu 30. oktoobri 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-114-02, p 12).

Juhul kui asja uuel läbivaatamisel pooled ei soovi tõendada kahju suurust ajutises korras sätestatust

erineval viisil, siis peab maakohus kahju hüvitamise eelduste esinemise korral õigesti kohaldama

ajutist korda kahjuhüvitise arvestamisel.

17. Kolleegium märgib, et ajutine kord ei kehti alates 1. juulist 2002 (vt Riigikohtu 26. septembri

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-06, p 17). See tähendab, et kui töötaja sissetulek vähenes pärast

seda kuupäeva tehtud tööandja teo tagajärjel, mis kahjustas hageja tervist, siis selles osas ei ole

kahjuhüvitise arvestamise aluseks ajutine kord, nagu see on praegusel juhul. Kahjuhüvitist (varalise

kahju eest) tuleb sellisel juhul arvestada VÕS § 130 lg 1 järgi ning tervisekahjustuse põhjustamisega

saamata jäänud sissetulek tuleb hüvitada töötajale üldjuhul perioodiliste maksetena (VÕS § 136 lg 2).

18. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

19. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb talle TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvatakse kautsjon riigituludesse vaid juhul, mil kaebust ei võeta

menetlusse või see jäetakse rahuldamata. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb läbi vaatamata, tuleb

talle tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.

Peeter Jerofejev, Villu Kõve, Tambet Tampuu