3-3-1-61-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-3-1-61-08 Määruse kuupäev 17. detsember 2008 Kohtukoosseis Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann Kohtuasi Tartu Linnavalitsuse kaebus Tartu maavanema 22. jaanuari 2007. a ettekirjutuse nr 2.1-1/2771 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus asjas nr 3-07-1138 Menetluse alus Riigikohtus Tartu Linnavalitsuse kassatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Lõpetada haldusasja menetlus. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus ja Tartu Halduskohtu 11. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-07-1138. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Tagastada kautsjon. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Tartus Küüni 2 asuvate korterite erastamiseks sõlmiti ostu-müügilepingud ajavahemikus 22. detsember 1994 - 28. november 1995. Korterite erastamisel lähtus Tartu Linnavalitsus korteri üldpinna osast kogu hoone korterite üldpinnas, mille andmed saadi Tartumaa Hooneregistrist (register). Registri 26. oktoobri 1994. a õiendil nr 7207 märgiti Küüni 2 korterite nr 1, 2, 4, 7, 9, 13, 14, 15, 17 ja 18 üldpind ja kogu hoone üldpind 1430,7 m2; 24. aprilli 1995. a õiendil nr 3193 märgiti Küüni 2 korterite nr 5, 6, 8, 10, 11 ja 16 üldpind ning kogu hoone üldpind 1430,7 m2; 4. juuni 1995. a õiendil nr 4735 märgiti Küüni 2 korteri nr 12 üldpind ja kogu hoone üldpind 1431,8 m2; 1995. a septembri õiendil nr 7768 märgiti Küüni 2 korteri nr 3 üldpind ja kogu hoone üldpind 1430,7 m2. Erastamisel võeti aluseks kogu hoone korterite üldpind 1430,7 m2. Vastavalt sellele arvutati välja protsent korteri üldpinna osast kogu hoone korterite üldpinnas. Pärast korterite erastamist ilmnes, et registri õienditele märgitud andmed hoone kõigi korterite üldpinna (1430,7 m2) kohta olid ebaõiged ega vastanud Tartus Küüni 2 kogu hoone korterite üldpinnale. Tegelikult oli registri andmete kohaselt Tartus Küüni 2 hoone kõigi korterite üldpind kokku 1225,6 m2. Tartu Linnavalitsus tegi 27. novembril 2000 korterite vastava mõttelise osa kindlaksmääramiseks ümberarvestuse, lähtudes korteri üldpinna suhtest kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinda. Tartus Küüni 2 hoone ülevaatus ning mõõdistamine toimus 10. oktoobril 2001. Tartu Linnavalitsus tegi 3. novembril 2003 ilmnenud vigade parandamiseks ümberarvestuse ning koostas eluruumide ümberhindamise akti, millest teavitati kõiki korteriomanikke. Ümberhindamise aktiga ei nõustunud

Küüni 2 korteriomanikud O. Tšertov, M. Berezina, E. Part, T. Paas, B. Matšonov, E. Ernits, R. Urbanik, M. Laur, H. Hvoinskaja, P. J. Pyhtilä ja S. Soomlais, kes pöördusid kaebustega Tartu Linnavalitsuse poole. Tartu Linnavalitsuse 20. mai 2004. a korraldusega nr 1081 jäeti kaebused rahuldamata. P. J. Pyhtilä ja H.-R. Ennet pöördusid Tartu maavanema poole taotlusega järelevalvemenetluse algatamiseks Tartu Linnavalitsuse 20. mai 2004. a korralduse nr 1081 üle. Tartu maavanem tegi järelevalvemenetluse raames oma 22. jaanuari 2007. a ettekirjutusega nr 2.1- 1/2771 Tartu Linnavalitsusele ettepanku viia Tartus Küüni 2 asuva hoone ümberhindamise akt vastavusse eluruumide erastamise seaduse (EES) §-ga 22 ning Vabariigi Valitsuse 1. juuli 1993. a määrusega nr 198 vastu võetud "Eluruumide erastamise korraldamise" (EEK) p-de 71-74 nõuetega ja tunnistada kehtetuks 20. mai 2004. a korraldus nr 1081. Tartu Linnavalitsus ettekirjutusega ei nõustunud ja esitas Tartu maavanemale taotluse ettekirjutuse tühistamiseks, mille maavanem jättis 30. aprilli 2007. a korraldusega nr 2.1-1/542 rahuldamata. 2. Tartu Linnavalitsus esitas 4. juunil 2007 halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Tartu maavanema 22. jaanuari 2007. a ettekirjutus nr 2.1-1/2771. Kaebuse kohaselt on Tartu maavanema ettekirjutus õigusvastane. Linnavalitsus oli kohustatud Küüni 2 hoone ümberarvestuse tegemisel EES § 3 lg-st 2 tulenevalt lähtuma korteri tegelikust üldpinnast ning asjaolust, et ümberarvestuse käigus läbiviidud hoone mõõdistamise ja ülevaatuse tulemusi ei vaidlustatud. 3. Tartu Halduskohus jättis 11. veebruari 2008. a otsusega asjas nr 3-07-1138 kaebuse rahuldamata. Halduskohus leidis, et EES § 22 lg 11 sätestab, et kui õigusaktidest tulenevalt ei ole korterile või mitteeluruumile vastava elamu muu osa kindlaksmääramisel lähtutud korteri või mitteeluruumi üldpinna osakaalust kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinnas või kui eluruumide erastamisel määratud mõtteliste osade summa erineb ühest, on kohustatud subjektil kohustus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ühepoolselt lihtkirjalikult tekkinud viga parandada. Seega oli eluruumi erastamise kohustatud subjektil kohustus erastamise käigus tekkinud viga Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ühepoolselt lihtkirjalikult parandada teisendamise, ümberarvestuse ja ümberhindamisakti vormistamisega. Tartu Linnavalitsus oli kohustatud läbi viima reaalosadele vastavate mõtteliste osade lihtkirjaliku ümberarvestuse ja vormistama ümberhindamise akti (EES § 22 lg 11 ja EEK p-de 71-74). Korterite reaalosade suuruste muutmise õigust eluruumide erastamise seadus ja eluruumide erastamise korraldamine ei sätesta. Tartu Linnavalitsuse tellitud ülemõõtmine andmete korrastamiseks ei anna õiguslikku alust korteri reaalosale vastava mõttelise osa arvestamisel teha ühepoolselt muutusi omanike reaalosades. Kuna korteri reaalosade suurused on otseseks arvestuslikuks aluseks korteri reaalosale vastava mõttelise osa suuruse ümberarvestamisel ja kogu hoone muu osa suuruse osakaalu ümberarvestamisel hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinnas, siis hoone iga reaalosa suurus mõjutab teiste reaalosade vastavate mõtteliste osade ümberarvestamist ja ümberhindamisakti õiguspärasust. 4. Tartu Linnavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada. Kui mõõdistamise käigus ilmnes, et osade korterite üldpind erineb erastamise ajal aluseks võetud

andmetest, siis oli linnavalitsus kohustatud lähtuma eluruumide erastamise seadusest ning võtma aluseks korteri tegeliku üldpinna. EES § 3 lg 2 kohaselt tuleb lähtuda korteri üldpinnast, mitte aga ekslikest andmetest. Maavanema ettekirjutuse täitmisel tekiks olukord, kus korteri reaalosa suuruse aluseks võetakse ebaõiged hooneregistri andmed. Sellisel juhul rikutakse EES § 3 lg-t 2. EEK p 72 kohaselt tuli linnavalitsusel ümberarvestuse tegemisel lähtuda korteri tegeliku üldpinna suhtest kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinda. 5. Tartu Ringkonnakohus jättis 20. mai 2008. a otsusega asjas nr 3-07-1138 apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et toimikule lisatud 3. novembril 2003 koostatud eluruumide ümberhindamise aktist nähtub, et osade korterite reaalosade suurust on muudetud. Korteriomanikud ei ole vaidlustanud 10. oktoobril 2001 teostatud mõõdistamise tulemusi, kuid samas ei ole nad nõustunud ümberhindamise aktiga, millega muudeti üheksa korteri reaalosa suurust ning sellest tulenevalt on muutunud ka reaalosale vastava mõttelise osa arvestus. EES § 3 lg 2 kohaselt oli linnavalitsus õigustatud ühepoolselt muutma ümberhindamise aktis osade korterite reaalosa suurust enne ostu-müügilepingu sõlmimist ja omandi üleandmist, kuid mitte pärast seda, kui isikud olid juba saanud korteriomanikeks. Korteriomanike omandi suurust ei saa vähendada, sest sellega rikutakse põhiseaduse § 32 lg-t 1. Eluruumide erastamise seaduse ja eluruumide erastamise korraldamise sätetest ei tule linnavalitsusele õigust ümberhindamise aktis muuta korteri reaalosa suurust. Arvandmed mõjutavad igale korterile ja mitteeluruumile vastava mõttelise osa suurust ja ümberarvestamisel peavad olema tagatud omanike kõik õigused. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Tartu Linnavalitsus palub kassatsioonkaebuses tühistada Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Asjas on vaidlus selle üle, kas ümberarvestuse tegemisel võib aluseks võtta korteri tegeliku üldpinna, mis on saadud pärast erastamist toimunud hoone ülevaatuse ja mõõdistamise käigus või peab erastamisel lähtuma ostumüügilepingusse kantud korteri üldpinnast. Kui mõõdistamise käigus ilmnes, et osade korterite üldpind erineb erastamise ajal aluseks võetud andmetest, siis oli linnavalitsus kohustatud lähtuma eluruumide erastamise seadusest ning võtma aluseks korteri tegeliku üldpinna. EES § 3 lg 2 kohaselt tuleb lähtuda korteri üldpinnast, mitte aga ekslikest andmetest. EEK p 72 kohaselt tuli linnavalitsusel ümberarvestuse tegemisel lähtuda korteri tegeliku üldpinna suhtest kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinda. Seega on Tartu Linnavalitsuse tegevus Tartus Küüni 2 ümberarvestuse tegemisel olnud õiguspärane ning maavanema ettekirjutus õigusvastane. 7. Tartu maavanem palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. veebruari 2008. a otsus jõusse. Ettekirjutuse tegemisel lähtuti EES § 22 lg-st 11 ja EEK p-dest 71-74. Tartus Küüni 2 hoone puhul esinesid EEK p-des 7¹ ja 7² sätestatud asjaolud ja seega tekkis kohustatud subjektil kohustus arvutada korteritele ja mitteeluruumidele vastavad mõttelised osad ümber. Ümberarvutuse võis linnavalitsus teha ühepoolselt ja lihtkirjalikus vormis. Ümberarvestuse tegemisel

tuli elamus asuvate eluruumide reaalosadele liita juurde mitteeluruumide reaalosad ja välja arvutada neile vastav mõtteline osa ehitise muust osast. Mitteeluruumidena võis arvesse võtta ainult EEK p 7² tingimustele vastavaid mitteeluruume. Ümberarvestus on kirjalik toiming, mis tehakse eluruumide erastamisandmete ja mitteeluruumide erastamise seaduse kohaselt arvesse võetud mitteeluruumide lisamise teel. Ümberarvestus ei eelda hoone ülemõõtmist ja kõigi hoonega seotud andmetes ja asjaajamises ilmnenud võimalike vigade parandamist. Seadusega on antud kohustatud subjektile volitus ühepoolselt lihtkirjalikult teha ümberarvestus ainult eluruumide erastamisel määratud mõtteliste osade arvestuses. Ümberhindamisaktiga vormistatud ümberarvestuse käigus tehtud vigade parandamisest teavitatakse korteriomanikke ja kui nemad ei ole sellega nõus, siis on neil õigus ümberhindamisakt vaidlustada (EEK p 74). Ümberhindamise tulemusena muutusid isikutele kuuluvate korterite reaalosade suurused võrreldes erastamisaegse seisuga. EES ja EEK käsitavad elamu muu osa suuruse kindlaksmääramisel tehtud vigade parandamist kui ümberarvestust. Need õigusaktid ei anna alust teha ümberarvestuse käigus erastatud korterite ja mitteeluruumide ülemõõtmisi hoone andmete tegelikkusega vastavusse viimiseks. EES ei näe ette ümberarvestuse tegemisel ülemõõtmise kohustuslikkust ega anna alust ühepoolselt ülemõõtmise tulemuse alusel muuta korterite reaalosi. Eluruumide erastamisel määratud mõtteliste osade ümberhindamisakti, mis sisaldas eluruumide reaalosade muutusi, tutvustati korteriomanikele ja osa korteriomanikke vaidlustas akti EEK p-s 74 sätestatud korras. Samal ajal algatati Tartu Maakohtus kaasomandi vaidlus (asi nr 2-03-218). Omaniku nõusolekuta võib omandi suurust muuta ainult seaduses sätestatud juhtudel. EES § 22 lg 11 ja eluruumide erastamise korraldamine ei anna korteritele ja mitteeluruumidele vastavate mõtteliste osade lihtkirjaliku ümberarvestuse protsessis kohustatud subjektile õigust lihtkirjalikult muuta korterite reaalosade suurust. EES § 3 ei anna õigust üle mõõta erastatud kortereid ja nende korterite andmeid halduskorras muuta. Eluruumide erastamise seadus üldist hoone arvandmete korrastamist ja muutmist ei reguleeri. Kui seadusandjal olnuks soov lubada ühepoolselt ja lihtkirjalikult korrastada erastatud hoonete arvandmeid, muuta korteriomanikele kuuluvaid reaalosi jms, siis ei oleks EES § 22 lg-s 11 piirdutud kindlates piirides mõtteliste osade ümberarvestamise lubamisega. Pärast erastamist toimuvaid muutusi ei reguleerita enam eluruumide erastamise seadusega. Õiglane ja elanike soovidega on kooskõlas, kui need pinnad on ümberarvestuse aluseks korterite juurde mõttelise osana kuuluva muu osa suuruse kindlaksmääramisele. Ei saa pidada mõistlikuks, et korteri pindala suurendamine näiteks ümberehituse teel annaks aluse suurendada korteri juurde mõttelise osana kuuluvat muud osa ilma teiste korteriomanike nõusolekuta. Registrikannete tegemise üle järelevalve ei kuulunud hooneregistri ega ehitusregistri toimimise ajal Tartu maavanema pädevusse. 8. Kolmandad isikud I. Art, M. Berezina, E. Part, B. Matšonov, E. Ernits, L. Hvoinskaja, P. J. Pyhtilä ja S. Soomlais paluvad jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata. Erastamise ajal sõlmitud lepingutes lähtuti korteri üldpinna osakaalust kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinda. Mõtteliste osade summa ei erinenud ühest. Korterite reaalosasid saavad kaasomanikud muuta

notariaalse kokkuleppe teel. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Tartu maavanem algatas järelevalvemenetluse, mille käigus kontrolliti Tartu Linnavalitsuse tegevuse õiguspärasust eluruumide ümberhindamisel. Menetluse tulemusena tegi Tartu maavanem Tartu Linnavalitsusele ettepaneku viia Tartus Küüni 2 asuva hoone ümberhindamise akt vastavusse EES §-ga 22 ning EEK p-dega 71-74 ning tunnistada kehtetuks 20. mai 2004. a korraldus nr 1081. Tartu Linnavalitsus nimetatud ettepanekuga ei nõustunud ning vaidlustas selle halduskohtus. Riigikohtu halduskolleegium peatub kõigepealt halduskohtu pädevusel avalik-õiguslike vaidluste lahendamisel, kui seadus näeb vaidluse lahendamiseks ette teistsuguse menetluskorra (I). Seejärel peab kolleegium vajalikuks käsitleda tekkinud õigusprobleemi (II). Viimaks lahendab kolleegium menetluslikud küsimused (III). I 10. Vastavalt HKMS § 3 lg-le 1 kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, seadusega sätestatud juhtudel haldustoiminguks loa andmine ja seadusega halduskohtu pädevusse antud muude asjade lahendamine. Halduskohtu pädevusse ei kuulu avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra (HKMS § 3 lg 2). HKMS § 3 lg 2 sisaldab halduskohtu pädevust piiravat normi (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. oktoobri 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-38-04). 11. EEK p 74 kohaselt teostab ümberhindamise menetluses järelevalvet kohustatud subjekti üle maavanem või majandusja kommunikatsiooniminister. Vastavalt EES § 22 lg-le 9 teostab munitsipaalomandisse kuuluvate eluruumide puhul eluruumide erastamise seaduslikkuse üle järelevalvet Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras maavanem. Eelnimetatud sätte kolmanda lause kohaselt on maavanemal õigus pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et kohustatud subjekt on rikkunud seadust; maavanem võib enne kohtusse pöördumist teha kohustatud subjektile kirjaliku ettekirjutuse rikkumine kõrvaldada. Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg 4 sätestab: "Kui maavanem leiab, et kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse üksikakt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, võib ta esitada kirjaliku ettepaneku viia üksikakt või selle säte 15 päeva jooksul põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga vastavusse. Kui volikogu või valitsus ei ole 15 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist üksikakti või selle sätet põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga kooskõlla viinud või on keeldunud seda tegemast, pöördub maavanem halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras protestiga halduskohtusse." 12. Tartu maavanema on järelevalvemenetluses teinud ettepaneku, mis on pealkirjastatud eluruumide erastamise seadusest ja eluruumide erastamise korraldamisest juhindudes ettekirjutusena. Kuigi EES § 22 lg-s 9 ja EEK p-s 27 on sätestatud, et maavanem võib enne kohtusse pöördumist teha ettekirjutuse, tuleb vaidlustatud ettekirjutuse olemust mõista koostoimes VVS § 85 lg-ga 4, st, et selle sisuks on ettepanek. Asjaolu, et ettepanek on pealkirjastatud ettekirjutusena, ei muuda ettepaneku

õiguslikku tähendust. Vabariigi Valitsuse seaduse, eluruumide erastamise seaduse ja eluruumide erastamise korraldamise regulatsioonist tuleneb üheselt, et järelevalveorgan (praegusel juhul Tartu maavanem) võib järelevalve alla kuuluva organi (praegusel juhul Tartu Linnavalitsus) tähelepanu pöörata tema veale, kuid tühistama või muutma peab akti järelevalvealune organ ise. Seega ei ole Tartu Linnavalitsusel tingimata kohustust Tartu maavanema ettepanekuga nõustuda. Kui Tartu Linnavalitsus Tartu maavanema ettepanekuga ei nõustu ja jätab selle täitmata, siis on vastavalt Vabariigi Valitsuse seaduse, eluruumide erastamise seaduse, eluruumide erastamise korraldamise ja halduskohtumenetluse seadustiku sätetele Tartu maavanemal õigus pöörduda protestiga halduskohtusse. Asjaolu, et Tartu maavanem on vaidlustatud ettepaneku lõpus ekslikult märkinud, et seda on võimalik vaidlustada halduskohtus, ei anna nimetatud haldusakti adressaadile õigust pöörduda halduskohtusse. Järelevalveorgan ei saa ise luua järelevalve alla kuuluvale organile halduskohtulikku kaebeõigust, sest vaidluse lahendamiseks on seadusega ette nähtud eriregulatsioon ja teistsugune menetluskord. 13. Kuna antud asjas näevad Vabariigi Valitsuse seaduse, eluruumide erastamise seaduse ja eluruumide erastamise korraldamise regulatsioonid ette teistsuguse menetluskorra Tartu maavanema järelevalvemenetluses tehtud ettepaneku vaidlustamiseks, siis ei kuulu asja lahendamine halduskohtu pädevuses. Seetõttu tuleb asja menetlus lõpetada (HKMS § 24 lg 1 p 1, § 72 lg 1 p 3). Kuna kolleegium lõpetab asjas menetluse HKMS § 24 lg 1 p 1 ja § 72 lg 1 p 3 kohaselt, siis tuleb Tartu Ringkonnakohtu 20. mai 2008. a otsus ja Tartu Halduskohtu 11. veebruari 2008. a otsus asjas nr 3-07- 1138 tühistada HKMS § 72 lg 1 p 3 ja § 46 lg 1 p 5 alusel. II 14. Tartu maavanem ja Tartu Linnavalitsus vaidlevad selle üle, kas korteriomandi seadmise protsessis, kui korterid olid juba isikutele erastatud, oli õigus ümberarvestuse tegemise aluseks võtta korteri tegelik üldpind ja nende andmete pinnalt lähtuvalt ühepoolselt muuta andmeid korterite reaalosa suuruse kohta. Kuigi Riigikohtu halduskolleegium lõpetab asja menetluse halduskohtu pädevuse puudumise tõttu, peab kolleegium vajalikuks märkida selle õigusvaidluse kohta järgmist. 15. EES § 3 lg 2 sätestab, et korterile või mitteeluruumile vastava elamu muu osa suuruse kindlaksmääramisel lähtutakse selle korteri või mitteeluruumi üldpinna osakaalust kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinnas ning nimetatud osa määratletakse mõttelise osana. EES § 22 lg 11 sätestab: "Kui õigusaktidest tulenevalt ei ole korterile või mitteeluruumile vastava elamu muu osa kindlaksmääramisel lähtutud korteri või mitteeluruumi üldpinna osakaalust kogu hoone korterite ja mitteeluruumide üldpinnas või kui eluruumide erastamisel määratud mõtteliste osade summa erineb ühest, on kohustatud subjektil kohustus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ühepoolselt lihtkirjalikult tekkinud viga parandada. Vea parandamisest tingitud mõttelise osa suuruse muutuse registreerib kohustatud subjekt kohalikus omavalitsuses, kuid mitte enne kahe kuu möödumist korteriomanike teavitamisest. Mõttelise osa suurus väljendatakse hariliku murruna. Kohalik omavalitsus esitab mõttelise osa suuruse andmed riiklikule ehitisregistrile." EES § 3 lg 2 sätestab, millest tuleb lähtuda erastamise objekti kindlaksmääramisel. EES § 22 lg 11

reguleerib seda, kuidas tuleb kohustatud subjektil tegutseda, kui pärast eluruumide erastamist selgub, et eluruumide erastamise käigus tekkis EES § 22 lg-s 11 nimetatud viga. Kui korterid on erastatud ja omandiõigus korteritele on tekkinud, siis tuleb lähtuda EES § 22 lg-st 11, mis on erisätteks EES § 3 lg 2 suhtes. 16. EES § 22 lg-st 11 ja EEK p-dest 7¹-74 nähtub, et ümberarvestuse tegemisel tuleb elamus asuvate eluruumide reaalosadele liita juurde mitteeluruumide reaalosad ja välja arvutada neile vastav mõtteline osa ehitise muust osast. Kui omand erastatud eluruumile on tekkinud, siis ei tulene kohustatud subjektile EES § 3 lg-st 2, EES § 22 lg-st 11 ning EEK p-dest 7¹-74 õiguslikku alust ühepoolselt muuta ümberhindamisaktiga erastatud korterite üldpinda ning vastavalt sellele muuta ka korteri reaalosa suurust. Vastavalt EES § 13 lg 2 lausele 2 vastutab kohustatud subjekt ostu-müügitehingu sõlmimiseks esitatavate andmete õigsuse eest. Kui enne ostu-müügilepingute sõlmimist oli erastamislepingusse kantud korteri üldpind ja reaalosa suurus ekslik, siis oleks kohustatud subjektil tulnud vastavad muudatused teha enne lepingute sõlmimist. Pärast korterite erastamist, kui omandiõigus korterile on tekkinud, on ümberhindamise aktis sisalduvate andmete pinnalt võimalik korteriomandi seadmist jätkata näiteks koostöös kaasomanikega ja kokkuleppe alusel. III 17. Kaebaja kannab menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui HKMS §-s 92 ei sätestata teisiti (HKMS § 92 lg 4). Kuna Tartu maavanem ja kolmandad isikud menetluskulude väljamõistmist ei taotle ning kuludokumente esitanud ei ole, siis tuleb jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Kuna vaidluse lahendamine ei kuulu halduskohtu pädevusse, siis tuleb tasutud kautsjon tagastada (HKMS § 90 lg 2). Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann