3-2-1-116-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-116-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Raul Markuse hagi Alar Antsovi, Ossip Kuusi, Kadri

Juhansoni ja OÜ Ketal Võru vastu omandiõiguse

tunnustamiseks AS Kagu-Eesti Turvas aktsiatele ja Eesti

väärtpaberite keskregistri kande muutmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-348

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Alar Antsovi, Ossip Kuusi, Kadri Juhansoni ja OÜ Ketal Võru

kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Raul Markus (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kaspar Lind;

Kostja Alar Antsov (isikukood xxxxxxxxxxx);

Kostja Ossip Kuus (isikukood xxxxxxxxxxx);

Kostja Kadri Juhanson (isikukood xxxxxxxxxxx);

Kostja OÜ Ketal Võru (registrikood xxxxxxxx), kostjate esindaja

vandeadvokaat Andres Vinkel.

Asja läbivaatamise kuupäev

10. november 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-04-348 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsus ning

samas tsiviilasjas tehtud Harju Maakohtu 17. jaanuari 2008. a otsus ning saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada osaühingule Advokaadibüroo Hansa Law Offices 26. juunil 2008. a tasutud

kassatsioonikautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raul Markus (edaspidi hageja) esitas 13. aprillil 2004. a Harju Maakohtule hagi Alar Antsovi

(edaspidi kostja I), Ossip Kuusi (edaspidi kostja II) ja Kadri Juhansoni (edaspidi kostja III) vastu

omandiõiguse tunnustamise nõudes AS Kagu-Eesti Turvas aktsiatele ja Eesti väärtpaberite

keskregistri (EVK) kande muutmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 16. jaanuaril 2001. a iga kostjaga eraldi aktsiate ostu-

müügilepingu, mille alusel kostjad müüsid hagejale AS Kagu-Eesti Turvas (edaspidi AS KET)

esitajaaktsiaid nimiväärtusega 3500 krooni. Kostja I müüs hagejale kolm talle kuuluvat aktsiat, kostja

II viis talle kuuluvat aktsiat ja kostja III kaks talle kuuluvat aktsiat. Lisaks eelnevale andsid kostjad

lepingu p 4 kohaselt hagejale üle ka aktsiatähe. Kuivõrd kostjad elasid Võrumaal, lepiti kokku, et

kostjad teavitavad aktsiaseltsi müügitehingust. Pärast aktsiate registreerimist EVK-s sai hageja teada,

et teda ei ole aktsionärina kantud registrisse ja aktsiate omanikeks on ikka veel kostjad. Seega on

EVK kanne vale.

18. jaanuaril 2006. a kaasas kohus hageja taotluse alusel menetlusse kostjana ka OÜ Ketal Võru

(edaspidi kostja IV), kuivõrd Võru Maakohus oli tunnustanud 30. juuni 2005. a, 4. augusti 2005. a ja

30. juuni 2005. a otsustega kostja IV omandiõigust kostjate I!III nimele EVK-s registreeritud

vaidlusalustele AS Kagu-Eesti Turvas aktsiatele.

Kostjad väitsid, et nad andsid 20. juunil 2002. a aktsiad mitterahalise sissemaksena kostjale IV. Isegi

kui kostjad andsid aktsiad üle kostjale IV, siis viimane andis need kostjatele tagasi. Seega tunnustas

kostja IV 2002. a oktoobris kostjate väidetavat omandiõigust AS KET aktsiatele. Kuivõrd AS KET

aktsiate omandiõigus kuulus kostjatele, mitte kostjale IV, siis ei oma tähtsust, millisel kuupäeval

kostjad võõrandasid aktsiad hagejale. Kostjad ei ole vaidlustanud asjaolu, et neile kuulusid AS KET

aktsiad, mille nad võõrandasid hagejale. Seetõttu tekkis hagejal nimetatud aktsiatele omandiõigus

sõltumata tehingu tegemise kuupäevast. Hageja palus tunnustada omandiõigust kolmele kostja I,

viiele kostja II ja kahele kostja III AS KET aktsiale.

2. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Hagi aluseks olevat 16. jaanuari 2001. a aktsiate müügilepingut

tegelikkuses ei sõlmitud. Müügilepingu esitas hageja kostjatele allakirjutamiseks 2002. a lõpu poole

pärast seda, kui kostjad olid oma aktsiad juba võõrandanud kostjale IV. Aktsiate müügilepingud

vormistati 2002. a detsembris Kaja Juhansoni kodus Võrumaal kostjate ja advokaadibüroo Meidra

Markus ja Missik töötaja A. Kasaku juuresolekul. Kostjate EVK-sse kandmise põhjustas hageja

esindaja eksitav tegevus 2002. a sügisel. Tegelik vaidlusaluste aktsiate omanik on alates 20. juunist

2002. a tänaseni kostja IV, kes omandas aktsiad ajavahemikul august 2001. a kuni 20. juuni 2002. a.

Kostjad võõrandasid oma aktsiad kostjale IV osakapitali suurendamise käigus 20. juunil 2002. a.

Tehinguid tegemata muudeti 10. oktoobril 2002. a EVK seisu (nn esmakanne, 3 aktsionäri) selliselt,

et aktsiad !kanti tagasi" kõikidele väikeaktsionäridele, sh kostjatele. Nimetatud protsess toimus

A. Kasaku juhendamisel. Kui hageja oleks olnud AS KET aktsionär alates 2001. a, siis ei oleks

aktsiad EVK-s !tagasi kantud" mitte kostjatele, vaid hagejale. Pole usutav, et A. Kasak ei teadnud,

et !tegelik" aktsiate omanik on hageja. Müügilepinguid ei kirjutatud alla mitte 16. jaanuaril 2001. a,

vaid detsembris 2002. a.

3. Harju Maakohus rahuldas 17. jaanuari 2008. a otsusega hagi ja jättis kostjate kohtukulud nende

endi kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt olid kostjad I!III enne 16. jaanuari 2001. a AS KET esitajaaktsiate

omanikud. Kostjad sõlmisid aktsiate võõrandamise lepingu, märkides lepingul kuupäevaks

16. jaanuari 2001, samuti kinnitasid kostjad selle, et aktsiatähed on hageja valduses. Pooled vaidle

selle üle, kas aktsiate võõrandamise lepingud allkirjastati kostjatega I!III ja aktsiatähed anti üle

16. jaanuaril 2001 või hoopis 2002. a lõpul, nagu väitsid kostjad.

Tunnistaja, kostja III ema, K. Juhansoni ütlustest tulenevalt allkirjastasid hageja esindaja ja kostjad I-

III müügilepingu teadlikult lepingu päises märgitud kuupäevast hiljem. Tegelikult maksti ka raha

aktsiate eest detsembris 2002. Üks aktsia maksis 10 000 krooni, mis ka samas ära maksti.

Aktsiatähtede üleandmist tunnistaja ei näinud. Maakohus leidis, et lepingu allkirjastamine ja raha

üleandmine ei tähenda muud kui võlasuhte tunnistamist.

Müügilepingute p 4 kohaselt annab müüja lepingu sõlmimise momendil ostjale üle aktsiate suhtes

väljaantud aktsiatähed, p 7 kohaselt jõustub leping allakirjutamise momendist, milleks loetakse

kuupäev lepingu päises. Tegemist on tavatu lepingu sõlmimise kuupäeva rõhutamisega, mis kinnitab

kostjate väiteid, et leping allkirjastati muul kuupäeval.

Kostjad ei ole aga tõendanud, et aktsiatähed anti hagejale üle teisel kuupäeval kui 16. jaanuaril

2001. a. Nimetatut ei lükanud ümber ka AS Mikskaar ettepanek aktsiate müügiks, kuna ettepanekust

ei tulene, millal anti aktsiatähed üle hagejale või tehti toiminguid hagejale aktsiatähtede

üleandmiseks.

Enne 1. jaanuarini 2001 kehtinud Äriseadustiku (ÄS) § 230 lg-te 1 ja 2 kohaselt oli esitajaaktsia

vabalt võõrandatav aktsiatähe üleandmisega. Eesti väärtpaberite keskregistri seaduse (EVKS) § 88

lg 3 pikendas sisuliselt nimetatud tähtaega, mille järgi seaduse jõustumise ajal olemasolevad

aktsiaseltsid, samuti aktsiaseltsid, mida ei olnud selleks ajaks veel äriregistrisse kantud, kuid mille

asutamisotsus oli vastu võetud või asutamisleping sõlmitud, pidid esitama taotluse oma aktsiate

registreerimiseks EVK-s hiljemalt 1. jaanuaril 2003. AS KET aktsionäride üldkoosoleku protokolliga

nr 1 oli tõendatud, et AS KET aktsionärid otsustasid 12. aprillil 2001 viia äriühingu põhikirja

esitajaaktsiate osas vastavusse seadusemuudatustega. Seega olid aktsiad 16. jaanuaril 2001 veel

esitajaaktsiad ja vabalt võõrandatavad.

Kostja IV esitatud kohtulahendid aktsiate omandiõiguse kuuluvust ei tõenda. Hagejal ei olnud

võimalik oma seisukohti esitada ja õigusi kaitsta. Ta ei olnud nendes asjades menetlusosaline. Seega

ei saanud kostjatevahelises vaidluses jõustunud kohtulahendiga tuvastatud asjaolusid lugeda hageja

jaoks siduvaks. Tulenevalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 457 lg-s 1 sätestatust ei ole

hageja jaoks seda ka otsuse resolutsioon. Kuivõrd tegemist oli tagaseljaotsusega ja hageja hinnangul

oli tegemist kostjate I-III ja kostja IV omavahelise kokkumänguga kohtulahendi saamiseks, ei

pidanud maakohus tõendeid usaldusväärseteks.

Kostjad ei suutnud tõendada, et aktsiatähed anti üle muul ajal kui 16. jaanuaril 2001. a, seetõttu ei

oma asjas tähendust, mis asjaoludel kostjad I-III 10. jaanuaril 2002 uuesti EVK-sse kanti ja milliste

tehingute alusel ning milliste kannete tegemist EVK-sse ja kostjate kohta AS KET taotles.

Tõendamata jäi ka kostjate väide, et tegemist on müügilepingute võltsimisega. Kostjad ei ole

tõendanud, millal anti aktsiatähed üle. Seega ei saanud kohus juhinduda TsMS § 277 lg-s 4 sätestatust

ja jätta arvestamata aktsiate müügilepingud.

4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse

tühistada ja jätta kohtukulud vastustaja kanda.

Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28. mai 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus esimese astme kohtu otsuse põhjendustega.

Tulenevalt TsMS § 652 lg 1 p-s 1 sätestatust võttis ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud.

Kuni 16. jaanuarini 2001 kuulusid AS KET aktsiad kostjatele I-III, kes sõlmisid aktsiate

võõrandamise lepingu (I kd, tl 7, 63 ja 88), märkides lepingu sõlmimise kuupäevaks 16. jaanuari

2001. a. Kostjad I-III kinnitasid, et aktsiatähed on hageja valduses. Pooled vaidlevad selle üle, millal

tegelikult läks kostjate omandiõigus aktsiatele üle hagejale ehk millal sai hageja aktsiatähtede

valduse.

Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et aktsiatähed anti hagejale üle 16. jaanuaril 2001 ja samast

kuupäevast sai hageja aktsiatähtede omanikuks. Tulenevalt aktsiate ostu-müügilepingute p-st 4 annab

müüja lepingu sõlmimise momendil ostjale üle aktsiate kohta väljaantud aktsiatähed ja p-st 7

tulenevalt jõustub leping allakirjutamise momendist, milleks loetakse kuupäev lepingu päises.

Olenemata kohtu tuvastatud lepingute sõlmimise praktikas tavatust lepingu sõlmimise kuupäeva

rõhutamisest, mis kinnitab kostjate väiteid lepingu muul kuupäeval allkirjastamisest, olid kostjad I-III

lepingu poolena aktsiatähtede üleandmise lepingu sõlmimisel niimoodi kokku leppinud ja vastupidist

nad tõendanud ei ole. Lepingu tühisusele ei ole kostjad ka menetluses tuginenud. ÄS § 228 lg-st 3 ja

EVKS § 88 lg-st 5 tulenevalt ei saanud esitajaaktsiaid 2002. a enam võõrandada ega üle anda.

Kuivõrd kehtivaid aktsiatähti ei olnud 2002. a enam võimalik üle anda, siis ei saanud hageja kuidagi

aktsiatähtede omanikuks 2002. a detsembris, vaid pidi nende omanikuks saama juba varem.

Arvestades, et esitajaaktsiatest tulenevad õigused loetakse kuuluvaks isikule, kelle valduses on

aktsiatäht, omab tähtsust see, millal aktsiad reaalselt hagejale üle anti, mitte aga dokumendi

allkirjastamise aeg. Isegi juhul, kui leping allkirjastatigi 2002. a detsembris, ei muuda see tuvastatud

asjaolu, et aktsiatähed anti hagejale üle 16. jaanuaril 2001. a, ja puudub vajadus selgitada, kas pooled

sõlmisid 2002. a detsembris võlatunnistuse ja kui sõlmisid, siis millist liiki võlatunnistuse.

Maakohus on õigesti kohaldanud TsMS § 267 lg-t 1 ja TsMS § 270 lg-t 1. Maakohus pidi vaidluse

lahendamiseks tuvastama aktsiatähtede võõrandamise aja. Poolte allkirjastatud leping tõendab, et

aktsiatähed võõrandati 16. jaanuaril 2001. Poole vande all antud seletusega ei saa kirjalikku lepingut

muuta ja kostjate poolt väidetavaid asjaolusid ei saa lugeda tõendatuks poole keeldumise tõttu anda

vande all seletust. Kostjatel oli olemas tõend aktsiate üleandmise kohta, mistõttu puudus üldse eeldus

hageja ülekuulamiseks vande all.

TsMS § 438 lg 1 sätestab otsuse tegemisel lahendatavad küsimused. Kohtuotsuses kohtu poolt

õigusakti kohaldamise märkimata jätmine ei kujuta endast olulist menetlusõiguse rikkumist ega

muuda otsuse lõppjäreldust ebaõigeks. Maakohus on kõiki kohtule esitatud tõendeid arvestades

tuvastanud aktsiate võõrandamise aja, sh arvestanud ka TsMS § 270 lg 1 alusel lubatud tõendiga.

TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o praegusel juhul

kostjad.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostjad esitasid ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu

otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole ringkonnakohtu otsus kooskõlas seadusega ega põhjendatud.

Kohtud ei ole arvestanud kassaatori vastuväidetega.

Dokumentide tagantjärele vormistamine ei ole käsitatav võlasuhte tunnistamisena ega ka võlasuhte

loomisena. Hageja ei võtnud menetluse käigus omaks fakti, et aktsiate müügitehing tehti detsembris

2002.

Kohtud on ekslikult võrdsustanud müügilepingu sõlmimise ja jõustumise ajad. Aktsiad anti üle

lepingu sõlmimise momendil detsembris 2002, kuid leping ise jõustus jaanuaris 2001.

Kostjal IV ei olnud vaja müügilepingu tühisusele tugineda, kuna ta pidas ennast aktsiate omanikuks

alates juunist 2002.

Ringkonnakohtu põhjendus, et vande all antud ütlustega ei saa muuta kirjalikku lepingut, on

vastuolus TsMS § 232 lg-ga 2.

Kassatsioonkaebuse menetlemisel Riigikohtus tuleks selgitada, millistel juhtumitel on kohaldatav

TsMS § 270 lg 1.

Hageja palus vastuses kassatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ning ringkonnakohtu otsus

muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

TsMS § 692 lg 5 teise lause järgi tuleb tühistada ka maakohtu otsus ning TsMS § 691 p 4 alusel tuleb

asi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

8. Kohtud on asjas lugenud tuvastatuks, et hageja sai 16. jaanuaril 2001. a kostjatelt I ja II ning kostja

III seaduslikult esindajalt AS Kagu-Eesti Turvas esitajaaktsiate valduse, nimiväärtusega 3500 krooni.

Ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu otsuse, mille kohaselt koos aktsiatähtede valduse

saamisega 16. jaanuaril 2001, s.o kuupäeval, mis on pooltevahelistes müügilepingutes märgitud selle

sõlmimise ajaks, sai hagejast ka aktsiate omanik. Nimetatud müügilepingute p 4 järgi annab müüja

lepingu sõlmimise momendil ostjale üle aktsiate kohta välja antud aktsiatähed.

9. Kolleegium märgib esitajaaktsiate võõrandamisega seonduvalt kõigepealt seda, et EVKS § 88 lg 3

kohaselt pidid seaduse jõustumise ajal olemasolevad aktsiaseltsid, samuti aktsiaseltsid, mida ei ole

selleks ajaks veel äriregistrisse kantud, kuid mille asutamisotsus on vastu võetud või asutamisleping

sõlmitud, esitama taotluse oma aktsiate registreerimiseks Eesti väärtpaberite keskregistris hiljemalt

2003. aasta 1. jaanuariks. EVKS § 88 lg 5 kohaselt tuli aktsiaseltsil, kes on välja lasknud

esitajaaktsiaid, need vahetada nimelisteks aktsiateks hiljemalt 2001. aasta 31. detsembriks. Sama

paragrahvi lõike 9 kohaselt kohaldati kuni esitajaaktsiate ümbervahetamiseni või esitajaaktsiatega

aktsiaseltsi lõppemiseni esitajaaktsiatele äriseadustikus esitajaaktsiate kohta kuni 1. jaanuarini

2001. a kehtinud sätteid. Eelnevast järeldab kolleegium, et kui pärast esitajaaktsia vahetamist

nimeliseks aktsiaks esitajaaktsia tähti ära ei võetud ja need võõrandati, siis ei andnud see omandajale

esitajaaktsiast tulenevaid õigusi.

10. Kolleegium leiab, et kohtud ei ole tuvastanud kõiki eeldusi, mis võimaldavad lugeda hagejat

vaidlusaluste aktsiate omanikuks, ja on eksinud tõendamisreeglite vastu.

Kostjad on kassatsioonkaebuses vaidlustanud kohtute hinnangu, et hageja sai esitajaaktsiate

omanikuks 16. jaanuaril 2001. a. Kostjad väidavad, et müügileping sõlmiti ning aktsiatähed anti üle

2002. a detsembris, seega pärast seda, kui aktsiad oli 2002. a juunis omandanud kostja IV.

TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. Seega tuleb hagejal tõendada, et ta on saanud vaidlusaluste aktsiate

omanikuks. Kohtud pole tuvastanud, et vaidlusalused aktsiad oleksid enne 16. jaanuari 2001

muutunud nimelisteks aktsiateks. Seega võis aktsiate omand üle minna hageja väidetud kuupäeval

enne 1. jaanuari 2001. a kehtinud ÄS § 230 lg 2 kohaselt.

Ringkonnakohus on oma otsuses ekslikult samastanud aktsiatähe valduse saamise aktsiatähe

üleandmisega. 31. detsembrini 2000. a kehtinud ÄS § 228 lg 3 kehtestas, et esitajaaktsiast tulenevad

õigused loetakse kuuluvaks isikule, kelle valduses on aktsiatäht, kui vastupidine ei ole tõendatud või

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama ajani kehtinud ÄS § 230 lg 2 kohaselt võõrandati esitajaaktsia

aktsiatähe üleandmisega. Kolleegiumi hinnangul tuleb ka esitajaaktsia võõrandamisel üleandmist

sisustada sarnaselt AÕS §-s 92 sätestatuga. Seega eeldas ka esitajaaktsia omandamine omandaja poolt

aktsiatähe valduse saamist ja kokkulepet aktsiatähe võõrandamise kohta võõrandaja ja omandaja

vahel. Kohtud on lugenud tõendatuks (kuigi menetlusnorme rikkudes, vt otsuse p 11) küll aktsiatähe

valduse saamise 16. jaanuaril 2001. a, kuid pole tuvastanud, et võõrandajad ja omandaja oleksid

kokku leppinud esitajaaktsiate võõrandamises ajal, mil see oli võimalik. Kui hageja sai 2001. a

jaanuaris kostjatelt aktsiate valduse, kuid nad ei leppinud kokku omandi üleminekus, siis ei saanud

nad 2002. a detsembris kokku leppida, et aktsiate omand läks üle 2001. a jaanuaris.

11. Tõendamisega seonduvalt on kohtud rikkunud esmalt TsMS § 232 lg-t 2, mille kohaselt ei ole

ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Selle

sätte rikkumine seisneb selles, et kohtud on hinnanud aktsiatähtede valduse üleandmise tuvastamisel

ainult lepinguid ja põhjendanud teiste tõendite arvestamata jätmist sellega, et neid ei saa arvestada,

kuna kirjalik leping tõendab muud.

Eelnevast tulenevalt on ekslik ka ringkonnakohtu märgitu, et poole vande all antud seletusega ei saa

kirjalikku lepingut muuta ja kostjate väidetavaid asjaolusid ei saa lugeda tõendatuks poole

keeldumise tõttu anda vande all seletus. Esiteks ei käi vaidlus mitte lepingu muutmise üle, vaid

dokumentaalses tõendis (lepingus) märgitu teiste tõenditega ümberlükkamise üle. Teiseks on

võimalik TsMS § 238 lg 2 aluste puudumisel dokumentaalsest tõendist nähtuvat ümber lükata kõigi

teiste tõenditega (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-39-08,

p 15). Sellega eksisid kohtud TsMS § 270 lg 1 vastu, mille kohaselt võib kohus lugeda seletuse

andmist taotlenud poole väidetud asjaolu tõendatuks, kui pool keeldub vannet või vande all seletust

andmast või kui ta ei tee kohtu nõudmisest hoolimata selle kohta mingit avaldust, arvestades muu

hulgas vande või seletuse andmisest keeldumise kohta esitatud põhjendusi.

Tõendamisega seonduvalt jääb arusaamatuks ka ringkonnakohtu otsuses märgitu, et kuivõrd

kehtivaid aktsiatähti ei olnud 2002. a enam võimalik üle anda, siis ei saanud hageja kuidagi

aktsiatähtede omanikuks 2002. a detsembris, vaid pidi nende omanikuks saama juba varem.

Arusaamatuks jääb, millest järeldas ringkonnakohus, et hageja pidi aktsiate omanikuks saama. Pooled

vaidlevadki selle üle, kas hageja sai esitajaaktsiate omanikuks või mitte.

12. Kolleegium märgib täiendavalt, et kohtud pole tuvastanud, millal vaidlusalused aktsiad

registreeriti Eesti väärtpaberite keskregistris ning kes kanti vaidlusaluste aktsiate omanikena

registrisse. Eeltoodu võib tähtsust omada juhul, kui keegi kostjatest on omandanud aktsia registrile

tuginedes. EVKS § 9 lg 2 kohaselt, kui isik omandab registrile tuginedes heauskselt väärtpaberi või

õiguse väärtpaberile, loetakse register tema suhtes õigeks.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu