3-2-1-112-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-112-08

Määruse kuupäev

Tartu, 10. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OSAÜHINGU PRIMARIUS avaldus pankrotimenetluse

algatamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2008. a otsus tsiviilasjas

nr 2-07-34515

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OSAÜHINGU PRIMARIUS ajutise pankrotihalduri Ene Ahase

määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

OSAÜHING PRIMARIUS (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Margus Viira

OSAÜHING PRIMARIUS ajutine pankrotihaldur Ene Ahas

(isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Marina Valge

Asja läbivaatamise kuupäev

10. november 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. märtsi 2008. a määrus tsiviilasjas nr 2-07-34515 ja

saata võlgniku määruskaebus menetlusse võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada Ene Ahasele määruskaebuselt 13. juunil 2008. a tasutud kautsjon 400 (nelisada)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OSAÜHING PRIMARIUS (võlgnik) esitas 7. septembril 2007. a Harju Maakohtule

pankrotiavalduse enda kui võlgniku pankrotimenetluse algatamiseks. Maakohus algatas 18. oktoobri

2007. a määrusega pankrotimenetluse ja nimetas ajutiseks pankrotihalduriks Ene Ahase.

2. 13. detsembri 2007. a määrusega lõpetas maakohus pankrotimenetluse pankrotti välja kuulutamata

raugemise tõttu. Maakohus otsustas võlgniku likvideerida ja registrist kustutada, tehes selle

ülesandeks ajutisele pankrotihaldurile. Pärast võlgniku registrist kustutamist vabastas maakohus

ajutise pankrotihalduri tema ülesannetest ning määras talle tasuks 24 605 krooni ja vajalike kulutuste

eest hüvitise 2315 krooni 90 senti. Maakohus leidis, et pankrotimenetluses on tuvastatud, et võlgniku

juhatuse liige Eva Truuverk (edaspidi juhatuse liige) ei esitanud pankrotiavaldust õigel ajal ning et

ajutise halduri tasu ja hüvitis kulutuste eest tuleb ajutise pankrotihalduri kasuks pankrotiseaduse

(PankrS) § 150 lg 4 alusel välja mõista solidaarselt võlgnikult ja selle juhatuse liikmetelt.

3. Võlgnik esitas 14. jaanuaril 2008 maakohtu määruse peale määruskaebuse. Ta leidis, et maakohtu

määrus on ebaõige põhjenduste osas, millega maakohus tuvastas, et võlgniku maksejõuetuse

põhjustas juhatuse liikme raske juhtimisviga, ning osas, millega maakohus kohaldas võlgniku ja

juhatuse liikme solidaarset vastutust ajutise pankrotihalduri kulude tasumisel.

4. Maakohus võttis 23. jaanuari 2008. a määrusega määruskaebuse menetlusse ja tühistas oma

13. detsembri 2007. a määruse osas, millega ta oli mõistnud ajutise halduri tasu ja kuluhüvitise välja

solidaarselt võlgnikult ning juhatuse liikmelt. Maakohus tegi uue määruse, millega mõistis võlgnikult

ajutise halduri kasuks välja ajutise halduri tasu ja kuluhüvitise. Lisaks mõistis maakohus riigi

vahenditest ajutise halduri kasuks välja ajutise halduri tasu 6700 krooni, millest tuleb kinni pidada

tulumaks ja millele lisandub sotsiaalmaks.

Maakohus märkis, et ülejäänud osas jääb määruskaebus rahuldamata ja 13. detsembri 2007. a määrus

muutmata. Maakohus edastas määruskaebuse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5

järgi ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 10. märtsi 2008. a määrusega maakohtu 23. jaanuari 2008. a

määruse osas, milles maakohus tühistas oma 13. detsembri 2007 määruse ja tegi uue määruse,

millega mõistis ajutise halduri tasu ja kuluhüvitise välja võlgnikult ja halduri tasu osaliselt välja

riigilt. Lisaks tühistas ringkonnakohus maakohtu 13. detsembri 2007 määruse osas, millega

maakohus mõistis võlgnikult ja juhatuse liikmelt solidaarselt ajutise halduri kasuks välja ajutise

halduri tasu ja kuluhüvitise. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega jättis ajutise

halduri tasu ja kulutused võlgniku kanda. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu

13. detsembri 2007. a määruse lõppjäreldustes muutmata, arvestades ringkonnakohtu määruses

märgitud põhjendusi.

Ringkonnakohus leidis, et TsMS § 663 lg-te 4 ja 5 kohaselt on maakohus õigustatud määruskaebuse

läbivaatamise tulemusena selle kas rahuldama, tühistades sel juhul oma vaidlustatud määruse, või

rahuldamata jätma, edastades kaebuse sel juhul ringkonnakohtule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku

sätted ei võimalda maakohtul oma määrust tühistada osaliselt ja rahuldada määruskaebuses esitatud

taotlusi valikuliselt.

Juhatuse liige kui füüsiline isik ei ole olnud pankrotimenetluses menetlusosaliseks, tema vastu ei ole

mingeid nõudeid esitatud ja juba sellest tulenevalt on tema suhtes nõude rahuldamine vastuolus

menetlusõiguse sätetega (TsMS § 439 ja § 656 lg 1 p 1). PankrS § 150 lg 4, mille kohaselt

pankrotimenetluse raugemise korral otsustab kohus pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude

kohaselt, ei õigusta pankrotimenetluse kulude väljamõistmist isikult, kes ei ole menetlusosaline.

Maakohus määras küll õigesti kindlaks ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kulutused, kuid neid

nõudeid on võimalik rahuldada üksnes pankrotivara arvel. Kui ajutine haldur leiab, et võlgniku

juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud ja sellega on tekitatud pankrotivõlgnikule kahju, siis on tal

õigus esitada kohtule hagi võlgniku juhatuse liikme vastu ÄS § 187 lg 1 alusel.

Ringkonnakohus leidis veel, et ei ole õigustatud ajutise halduri tasu osaliselt riigi arvel hüvitamine.

Vaatamata sellele, et ajutise halduri tasu osaliselt riigi arvel hüvitamise võimaluse näeb ette

justiitsministri 18. detsembri 2003. a määrus nr 71 "Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude

piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord" (edaspidi justiitsministri määrus),

pole seda määrust võimalik kohaldada, kuna justiitsministri määruse § 2 lg-d 8 ja 9 on vastuolus

põhiseaduse (PS) § 3 lg-st 1 ja § 94 lg-st 2 tuleneva seaduslikkuse nõudega. Selle tõttu tunnistas

ringkonnakohus 10. märtsi 2008. a määruse resolutsioonis justiitsministri määruse § 2 lg-d 8 ja 9

põhiseadusega vastuolus olevaks, jättis need kohaldamata ning algatas põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse.

6. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 28. mai 2008. a määrusega kohtuasjas

nr 3-4-1-4-08 ringkonnakohtu taotluse läbi vaatamata. Riigikohus leidis, et PankrS § 23 lg 1 kohaselt

on ajutisel halduril õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti

nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Ringkonnakohtu poolt

põhiseaduse vastaseks tunnistatud sätted võimaldavad ajutise halduri tasu ja hüvitatavad kohustused

välja mõista riigi vahenditest, kui pankrotimenetlus raugeb pankrotti välja kuulutamata. Võlgniku

pankrotimenetlus lõpetati Harju Maakohtu 13. detsembri 2007. a määrusega pankrotti välja

kuulutamata raugemise tõttu, kuna võlgnikul ei jätkunud vara pankrotimenetluse kulude katteks ja

puudus vara tagasivõitmise ning tagasinõudmise võimalus. Ajutise halduri aruande kohaselt oli

võlgniku vara suuruseks 70 krooni 58 senti. Ringkonnakohtu poolt kohaldamata jäetud sätete

põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks tunnistamisel puuduks kohtul võimalus kindlustada ajutisele

haldurile tasu juhul, kui võlgnikul puuduvad vahendid pankrotimenetluse kulude katteks.

Ringkonnakohus ei käitunud PS § 15 lg 1 ja § 14 kohase õiguste ja vabaduste tagajana. Tal ei olnud

pädevust algatada konkreetset normikontrolli, kui see ei rikkunud menetlusosaliste õigusi ja vabadusi.

Tunnistades nii võlgnikule kui ka ajutisele haldurile soodustava õigustloova akti põhiseadusega

vastuolus olevaks, väljus ringkonnakohus PS § 15 lg-s 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve

kohtumenetluse seaduse § 9 lg-s 1 ettenähtud pädevuse piiridest. Kohaldamata jäetud sätted ei piira

ega riku menetlusosaliste õigusi ja vabadusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Ajutine pankrotihaldur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus tühistada

ringkonnakohtu määruse ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ta väitis, et sai

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. a määruse kätte 29. mail 2008. a.

Määruskaebuse kohaselt ei olnud vaidlust selles, et võlgnikul ei ole vahendeid pankrotimenetluse

kulude katteks. Seega tuli ringkonnakohtul PankrS § 23 lg-te 1 ja 2 ning justiitsministri määruse § 2

lg-te 2 ja 3 alusel mõista 6700 krooni suurune ajutise halduri tasu ja kuluhüvitis välja riigi

vahenditest. Ringkonnakohus võis kohaldada ka TsMS § 146 lg 1 p 2, mõistes ajutise halduri tasu ja

kuluhüvitise välja solidaarselt võlgnikult ja selle juhatuse liikmelt. Samuti oli ringkonnakohtul

võimalus mõista ajutise halduri tasu ja kuluhüvitis välja täies ulatuses riigi vahenditest kas eksperdi

tasuna või riigi õigusabi seaduse alusel. Ringkonnakohtu määrusest järeldub, et pankrotivara

puudumisel tuleb ajutisel pankrotihalduril teha põhiseaduse vastaselt avalikes huvides tasuta tööd.

Seadusega kooskõlas ei ole ka ringkonnakohtu seisukoht, et kui ajutine pankrotihaldur leiab, et

võlgniku juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud ja sellega on tekkinud pankrotivõlgnikule kahju,

siis on tal õigus esitada kohtule hagi ÄS § 187 lg 1 alusel. Tulenevalt PankrS § 3 lg-st 3 pidi

ringkonnakohus ise välja selgitama võlgniku maksejõuetuse põhjused, kui tuvastas muu hulgas, et

võlgniku maksejõuetus ei olnud tingitud võlgniku juhatuse liikme poolt raske juhtimisvea tegemisest.

Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, kui jättis tähelepanuta, et võlgnikul ja tema

seaduslikul esindajal ei olnud maakohtu 13. detsembri 2007. a määruse vaidlustamise õigust. Võlgnik

taotles, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu määruse osas, millega mõisteti ajutise halduri tasu ja

kuluhüvitis välja võlgniku juhatuse liikmelt. Seega esitas võlgnik kaebuse kolmanda isiku nimel ja

huvides, omamata selleks volitust. Kaebeõigust ei olnud ka võlgniku juhatuse liikmel, sest ta

tunnistas maakohtu 21. novembri 2007. a istungil juhtimisvigade tegemist ning nõustus hüvitama

vabatahtlikult ajutise halduri tasu ja kuluhüvitise osas, mille hüvitamiseks ei piisa võlgniku varast.

Võlgnikul ja juhatuse liikmel tekkis kaebeõiguse teostamise vajadus alles pärast seda, kui

maksuhaldur teavitas neid vastutusotsusest. Vastutusotsuse kohaselt tuli võlgniku maksuvõlg tasuda

juhatuse liikmel, sest maakohtu 13. detsembri 2007. a otsuse kohaselt tegi viimane raskeid

juhtimisvigu ja tehinguid lähikondsetega ning selle tõttu jäi maksuvõlg tasumata.

8. Vastuses määruskaebusele palus võlgnik jätta kaebuse rahuldamata. Võlgnik leidis, et ajutisel

pankrotihalduril puudub määruskaebuse esitamise õigus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning võlgniku määruskaebus tuleb saata menetlusse

võtmise otsustamiseks samale ringkonnakohtule.

10. Kolleegium peab esmalt vajalikuks käsitleda ajutise pankrotihalduri õigust esitada

ringkonnakohtu määruse peale määruskaebus Riigikohtule.

PankrS § 5 lg 1 järgi võib pankrotimenetluses tehtud kohtumääruse peale esitada määruskaebuse

pankrotiseaduses ettenähtud juhtudel, samuti juhul, kui kohtumäärus takistab edasist menetlust.

PankrS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes

siis, kui see on ette nähtud pankrotiseaduses. PankrS § 23 lg 3 järgi võivad võlgnik, pankrotiavalduse

esitanud võlausaldaja ja ajutine haldur esitada määruskaebuse ajutise halduri tasu ja kulutuste

hüvitamise kohta tehtud kohtumääruse peale.

Kuna ajutise halduri tasu riigilt osalist väljamõistmist ei vaidlustatud määruskaebuses ja

ringkonnakohus tühistas selles osas maakohtu 23. jaanuari 2008. a määruse omal algatusel, siis tegi

ringkonnakohus määruse selles osas ilma määruskaebuseta. Seega ei ole ringkonnakohtu vaidlustatud

määrus halduri tasu riigilt väljamõistmise osas tehtud määruskaebuse kohta PankrS § 5 lg 2 mõttes

ning ajutisel halduril oli õigus esitada tasu riigilt väljamõistmata jätmise osas määruskaebus

ringkonnakohtu määruse peale PankrS § 23 lg 3 järgi.

11. Kohtud rikkusid oluliselt menetlusõiguse norme, tunnustades võlgniku kaebeõigust maakohtu

13. detsembri 2007. a määruse vaidlustamiseks.

Maakohtu kohustused määruskaebuse menetlemisel sätestab TsMS § 663. Selle paragrahvi lg 1

kohaselt otsustab maakohus määruskaebuse menetlusse võtmise viivitamata pärast määruskaebuse

saamist. Kohus kontrollib, kas määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt lubatud ja kas

määruskaebus on esitatud seadusega ettenähtud nõuete kohaselt ning tähtajast kinni pidades.

TsMS § 664 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus menetlusse võetud määruskaebuse saamisel, kas

maakohus on määruskaebuse õigesti menetlusse võtnud. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui

määruskaebus on ringkonnakohtu arvates ebaõigesti menetlusse võetud, jätab ringkonnakohus

määruskaebuse määrusega läbi vaatamata. TsMS § 659 alusel kohaldatakse ringkonnakohtusse

määruskaebuse esitamisele ja seal menetlemisele apellatsioonimenetluse kohta sätestatut, kui

TsMS 65. peatükist ja määruskaebuse olemusest ei tulene teisiti.

Praeguses asjas esitas võlgnik maakohtu 13. detsembri 2007. a määruse peale määruskaebuse,

vaidlustades maakohtu määruse osas, millega mõisteti ajutise halduri kulud välja võlgniku juhatuse

liikmelt. Lisaks palus võlgnik määruskaebuses, et maakohtu põhjendustest jäetaks välja osa, mis

käsitleb juhatuse liikme poolt raske juhtimisvea toimepanemist. Maakohus menetles seda

määruskaebust ja tegi 23. jaanuaril 2008. a määruse, millega rahuldas määruskaebuse osaliselt ja

tühistas osaliselt oma 13. detsembri 2007. a määruse. Maakohus edastas määruskaebuse TsMS § 663

lg 5 alusel ringkonnakohtule ning ringkonnakohus lahendas talle edastatud määruskaebuse 10. märtsi

2008. a määrusega.

TsMS § 692 lg 4 ja TsMS § 695 kohaselt, kui ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 669 lg-s 1

nimetatud menetlusõiguse normi, ei ole Riigikohus seotud määruskaebuse piiridega ja tühistab

ringkonnakohtu määruse määruskaebuse piiridest olenemata. TsMS § 669 lg 2 järgi võib Riigikohus

lugeda menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks ka sama paragrahvi lõikes 1 nimetamata

rikkumise. Kolleegium leiab, et TsMS § 637 lg 2 rikkumine on menetlusõiguse normi oluline

rikkumine.

Võlgniku määruskaebusest nähtuvalt esitas ta määruskaebuse maakohtu 13. detsembri 2007. a

määruse peale mitte enda, vaid juhatuse liikme huvides. Seadusest ei tulene pankrotivõlgniku õigust

esitada määruskaebust oma juhatuse liikme huvides. TsMS § 637 lg 2 ja § 659 järgi ei võta

ringkonnakohus määruskaebust menetlusse, kui asja läbivaatamist takistab määruskaebusele seaduses

sätestatud vormi ja sisu nõuete rikkumine, muu hulgas pädeva isiku allkirja puudumine kaebusel.

Kuna maakohtule esitatud ja ringkonnakohtule maakohtu poolt TsMS § 663 lg 5 alusel edastatud

määruskaebusele on võlgniku juhatuse liikmena kirjutanud alla E. Truuverk, siis saab

ringkonnakohus määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel selgitada, kas tegemist on võlgniku

või E. Truuverki enda määruskaebusega. Seega on TsMS § 637 lg 2 rikkumist võimalik kõrvaldada.

TsMS § 638 lg-st 2 ja TsMS §-st 695 tulenevalt, kui määruskaebuse menetlusse võtmist takistava

puuduse saab ilmselt kõrvaldada, jätab kohus määrusega määruskaebuse käiguta ja annab

määruskaebuse esitajale mõistliku tähtaja puuduse kõrvaldamiseks. Kui määruskaebuse esitaja jätab

kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, keeldub kohus määrusega määruskaebust menetlusse võtmast.

PankrS § 23 lg 3 sätestab, et ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamise kohta tehtud kohtumääruse

peale võivad võlgnik, pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja ja ajutine haldur esitada

määruskaebuse. Seda sätet saab ja tuleb tõlgendada kooskõlas PS § 24 lg-ga 5, mille järgi on igaühel

õigus tema kohta tehtud kohtu otsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata

kõrgemalseisvale kohtule. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et PankrS § 23 lg 3 ei välista

võlgniku juhatuse liikme õigust vaidlustada määruskaebusega kohtumäärust, millega mõisteti temalt

välja ajutise halduri tasu ja kuluhüvitis.

12. TsMS § 663 lg 4 järgi rahuldab maakohus määruskaebuse ise määrusega, kui ta leiab, et

määruskaebus on põhjendatud. Selle sätte mõtte kohaselt peab maakohus määruskaebuse rahuldama

osaliselt, kui määruskaebus on põhjendatud vaid osaliselt.

Eeltoodust tulenevalt on ekslik ringkonnakohtu seisukoht, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei

võimalda maakohtul oma määrust tühistada osaliselt. Määruskaebuse täieliku või osalise rahuldamise

korral TsMS § 663 lg 4 järgi on menetlusosalistel õigus selle määruse peale esitada määruskaebus

üldises korras.

Osas, milles maakohus ei rahulda määruskaebust, peab ta määruskaebuse saatma TsMS § 663 lg 5

järgi menetlemiseks ringkonnakohtule. Kuna maakohus rahuldas 23. jaanuari 2008. a määrusega

võlgniku taotluse jätta kohaldamata võlgniku ja juhatuse liikme solidaarne vastutus (tühistas selles

osas oma 13. detsembri 2007. a määruse), siis selles osas ei olnud ringkonnakohtul alust läbi vaadata

võlgniku määruskaebust.

Ajutisel pankrotihalduril oli õigus esitada maakohtu 13. detsembri 2007. a määruse peale

määruskaebus PankrS § 23 lg 3 järgi üksnes ajutise halduri tasu ja kulutuste hüvitamise kohta tehtud

osas. Kui ajutine haldur ei olnud nõus maakohtu 23. jaanuari 2008. a määrusega (osas, millega

maakohus tühistas oma 13. detsembri 2007. a määruse osas, millega ta oli välja mõistnud ajutise

halduri tasu ja kuluhüvitise solidaarselt võlgnikult ja tema juhatuse liikmelt), oleks ajutine haldur

võinud esitada määruskaebuse maakohtu 23. jaanuari 2008. a määruse peale eelnimetatud osas.

13. Ebaselgeks jääb, millises osas jättis maakohus rahuldamata võlgniku määruskaebuse ja mis osas

ta saatis määruskaebuse TsMS § 663 lg 5 järgi läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Ringkonnakohus

peab seda küsimust selgitama määruskaebuse menetlusse võtmise otsustamisel.

Kolleegium selgitab, et juhul, kui maakohus märgib PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma

lahendis, et võlgniku maksejõuetuse põhjuseks on raske juhtimisviga, siis ei riku see kohtulahend

võlgniku juhatuse liikmete õigusi. PankrS § 168 lg 5 järgi on haldur kohustatud esitama kahju

hüvitamise nõude raskes juhtimisveas süüdi oleva isiku vastu. Kahju hüvitamise nõude üle peetavas

vaidluses saab võlgniku juhatuse liige vaielda raske juhtimisvea etteheitele vastu ka siis, kui

maakohus on varasemalt PankrS § 28 lg 2 esimese lause järgi oma lahendis märkinud, et võlgniku

maksejõuetuse põhjuseks oli võlgniku juhatuse liikme raske juhtimisviga. Seetõttu puudub võlgniku

juhatuse liikmel õigus vaidlustada maakohtu lahendit eelnimetatud osas.

14. Ringkonnakohus leidis iseenesest õigesti, et PankrS § 150 lg 4 ei õigusta pankrotimenetluse

kulude väljamõistmist isikult, kes ei ole menetlusosaline. Samas võimaldab TsMS § 146 lg 1 p 2 välja

mõista menetluskulud välja ka isikult, kes ei ole menetlusosaline, juhul kui isik on võtnud need kulud

enda kanda kohtule esitatud avaldusega või kokkuleppega.

15. Tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. mai 2008. a määrusest on

ajutisel halduril õigus nõuda vastavate eelduste olemasolul ajutise halduri tasu ja kuluhüvitist välja

riigi vahenditest justiitsministri määruse § 2 lg-te 8 ja 9 alusel.

Kuna ringkonnakohtule ei esitatud määruskaebust maakohtu 23. jaanuari 2008. a määruse peale, siis

ei olnud ringkonnakohtul alust hinnata maakohtu 23. jaanuari 2008. a määruse kehtivust ajutise

halduri tasu riigi vahenditest väljamõistmise osas.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Tambet Tampuu