3-2-1-130-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-130-08

Määruse kuupäev

Tartu, 9. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS SEB Pank hagi GT Trading Oy vastu 30 000 000 krooni

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2008. a määrus tsiviilasjas

nr 2-08-20641

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS SEB Pank määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS SEB Pank (varasem ärinimi aktsiaselts SEB Eesti

Ühispank, registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Marko Kaevando

Kostja GT Trading Oy (asukoht Soome Vabariik, Espoo,

registreerimisnumber xxxxxxx-x) esindajad vandeadvokaadid

Vesse Võhma ja Liina Naaber-Kivisoo

Asja läbivaatamise kuupäev

24. november 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 27. augusti 2008. a määrus tsiviilasjas nr 2-08-20641 ja

saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada osaühingule Aare Raigi Advokaadibüroo 4. septembril 2008 AS SEB Pank eest

tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS SEB Pank (hageja) esitas 23. mail 2008 Harju Maakohtule hagi GT Trading Oy (kostja) vastu,

paludes viimaselt välja mõista enda kasuks 30 000 000 krooni.

Hagiavalduse järgi põhineb hageja nõue kostja 15. septembril 2006 välja antud garantiikirjal. Sellega

garanteeris kostja Osaühing ARSACO (laenusaaja) kohustuste täitmist hageja ees, mis tulenesid

hageja ja laenusaaja vahel 5. aprillil 2005 sõlmitud laenulepingust ning selle 31. märtsi ja

15. septembri 2006. a lisakokkulepetest. Kostja võttis garantiikirjaga endale tagasivõtmatu kohustuse

tasuda hagejale kuni 30 000 000 krooni esimese kirjaliku nõude saamisel hagejalt, milles on

deklareeritud, et laenusaaja on rikkunud eelnimetatud laenulepingust tulenevaid kohustusi.

Laenusaaja ei täitnud laenulepingut ja hageja ütles selle üles. 22. mai 2008. a seisuga võlgnes

laenusaaja hagejale kokku 43 864 120 krooni 53 senti. Hageja nõudis 4. märtsil 2008 kirjalikult

kostjalt, et see täidaks garantiikirjast tuleneva 30 000 000 krooni suuruse kohustuse. Kostja aga ei

teinud seda. Seega rikkus kostja garantiikirjast tulenevat rahalist kohustust, mistõttu on hagejal õigus

nõuda selle täitmist. Kostja väljastatud garantii on abstraktne nõudegarantii. Garantii täitmise koht on

Eestis.

Lisaks hagile esitas hageja ka hagi tagamise taotluse, paludes arestida kostjale kuuluva kütuse.

2. Kostja leidis, et hagi ei tuleks menetlusse võtta.

Kostja arvates ei ole Harju Maakohus pädev asja lahendama. Seda peaks tegema Soome kohus.

Pealegi on hageja esitanud Soome kohtule juba hagi tagamise avalduse ning tema põhinõue tugineb

samadele asjaoludele kui Eestis esitatud hagi.

3. Harju Maakohus rahuldas 26. mai 2008. a määrusega hageja esitatud hagi tagamise taotluse ning

arestis laenusaaja tollilaos ja terminalis asuva kostjale kuuluva kütuse.

4. Harju Maakohus keeldus 27. juuni 2008. a määrusega hagi menetlusse võtmast.

Määruse järgi ei allu hagi Eesti kohtule. Garantiikohustuse täitmise kohaks tuleb lugeda garantiiandja

asukoht, mis on Soome Vabariik, Espoo. Seejuures tugines maakohus tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 70 lg-le 4 ja §-le 75 ning EL Nõukogu 22. detsembri 2000. a määrusele

nr 44/2001 (edaspidi Brüsseli I määrus).

5. Kostja esitas määruskaebuse hagi tagamise määruse peale, milles taotles määruse tühistamist või

kütuse arestimist hageja nõude väärtuses.

6. Hageja esitas määruskaebuse hagi menetlusse võtmisest keeldumise määruse peale, milles palus

määruse tühistada ja saata asja maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

7. Pooled vaidlesid vastastikku teineteise määruskaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27. augusti 2008. a määrusega maakohtu 27. juuni 2008. a

määruse, millega keelduti hagi menetlusse võtmast, muutmata ja hageja määruskaebuse rahuldamata.

Samas rahuldas ringkonnakohus kostja määruskaebuse ja tühistas maakohtu 26. mai 2008. a

määrusega seatud hagi tagamise.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega hagi menetlusse võtmisest keeldumise

kohta ja leidis, et Harju Maakohtul puudus kohtualluvus asja lahendada Brüsseli I määruse art 5 p 1

lit a alusel. Hageja leidis ekslikult, et täitmise koht tuleb määrata garantiile kohalduva Eesti õiguse

alusel. Kohaldada tuleb 1980. a Rooma lepinguliste kohustuste suhtes kohaldatava õiguse

konventsiooni (edaspidi Rooma konventsioon). Lähtudes selle konventsiooni art 4 lg-st 2, kohaldub

garantiile Soome õigus, kuna garantiile iseloomuliku kohustuse täitmiseks (kindla suurusega makse

tegemiseks) kohustatud juriidilise isiku põhiliseks tegevuskohaks lepingu sõlmimise ajal oli Soome

Vabariik. Hageja väide, et kohustus tuleb täita juriidilise isiku tegevuskohas, mis erineb

põhitegevuskohast, ei ole asjakohane, sest vastav kohustus peab konventsiooni art 4 lg 2 järgi

tulenema lepingust. Maakohus ei pidanud viitama konkreetsele paragrahvile, kuna garantiile

iseloomulik kohustus on üldiselt tunnustatult garantiis märgitud tingimustel makse tegemine.

Kuna kohus keeldus hagi menetlusse võtmast, puudub õiguslik alus hagi tagamiseks ja see tuleb

tühistada. Seetõttu ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks analüüsida kostja määruskaebuse väiteid

hagi tagamise põhjendamatuse kohta.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse

tühistada osas, millega jäeti muutmata maakohtu 27. juuni 2008. a määrus hagi menetlusse võtmisest

keeldumise kohta, ning see maakohtu määrus tühistada ja saata asi samale maakohtule hagi

menetlusse võtmise otsustamiseks. Samuti palus hageja tühistada ringkonnakohtu määruse osas,

millega tühistati maakohtu 26. mai 2008. a määrusega seatud hagi tagamine.

Hageja nõustub kohtutega, et kohtualluvus tuleb määrata Brüsseli I määruse järgi ja et garantii puhul

tuleb asjaomaseks kohustuseks selle määruse art 5 p 1 lit a tähenduses pidada garandi poolt garantiis

märgitud tingimustel makse tegemist võlausaldajale. Kuna hageja nõue põhineb 15. septembril 2006

välja antud garantiikirjal, nõustub hageja ringkonnakohtuga ka selles, et kohaldatav õigus määratakse

Rooma konventsiooni alusel. Samas kohaldas ringkonnakohus konventsiooni art-t 4 ebaõigesti.

Arvestades asjaolusid, on garantiikirjast tulenev kohustus kõige tugevamalt seotud Eestiga, mistõttu

tuleb pooltevahelisele suhtele kohaldada Eesti, mitte Soome õigust. Eesti õiguse (võlaõigusseaduse

(VÕS) § 85 lg 2 p 1) järgi on garantiikirjast tuleneva kohustuse täitmise kohaks Tallinn, mistõttu

allub hagi Harju Maakohtule. Isegi kui pooltevahelisele võlasuhtele kohalduks konventsiooni järgi

Soome õigus, oleks täitmise kohaks ikkagi Eesti, sest Soome õiguse (Velkakirjalaki art 3.1 ja Laki

takauksesta ja vierasvelkapanttauksesta) järgi on garandi poolt garantiis sätestatud tingimustel makse

tegemise kohaks võlausaldaja asukoht. Ringkonnakohus ei ole aga välja selgitanud, kuidas määratleb

Soome õigus asjaomase kohustuse täitmise kohta.

Ringkonnakohtu määrust hagi tagamist puudutavas osas tuleb käsitada määrusena hagi tagamise

tühistamise kohta TsMS § 390 lg 1 esimese lause tähenduses, mistõttu on see vaidlustatav

Riigikohtus. Hagi tagamine tühistati põhjendamatult, kuna ringkonnakohus asus ekslikult

seisukohale, et maakohus keeldus põhjendatult hagi menetlusse võtmast.

10. Kostja palus hagi tagamise tühistamise osas jätta määruskaebus läbi vaatamata, muus osas aga

jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

Kostja arvates ei saa Riigikohus TsMS § 390 lg 1 järgi menetleda hagi tagamise tühistamise peale

esitatud määruskaebust.

Vaidlusalusele garantiilepingule kohaldub Rooma konventsiooni järgi Soome õigus ning seda nii

konventsiooni art 3 lg 1 kui ka art 4 lg 2 järgi. Soome õiguse järgi on kohustuse täitmise kohaks

Soome Vabariik, seega allub asi Soome kohtule. Kuigi Velkakirjalaki kohaldatakse Soomes analoogia

alusel garantiist tulenevate kohustuste täitmisel, ei ole korrektne hageja väide, et Velkakirjalaki järgne

täitmise koht (võlausaldaja asukoht) on Soome õiguses üldtunnustatud põhimõte. Asjaolu, et kohtud

ei viidanud konkreetsele Soome õiguse sättele, ei muuda kohtulahendit ekslikuks ega üllatuslikuks.

Isegi kui vaidlusalusele võlasuhtele kohalduks Eesti õigus, oleks täitmise kohaks VÕS § 85 lg 1 järgi

ikkagi Soome Vabariik. Sularahata arvelduste puhul tuleb eristada kohustuse täitmise ja selle

tulemuse realiseerumise kohta. Lisaks on hageja esitanud hagi tagamise taotluse Soome kohtule,

seega on praegu poolte vahel pooleli menetlus ka Soome kohtus ja hageja kuritarvitab oma

protsessiõigusi, esitades hagi Eestis.

Täiendavalt teatas kostja Riigikohtule, et hageja on 31. oktoobril 2008 esitanud Soome kohtule ka

põhihagi, hagi on menetlusse võetud ja kostjale on antud vastamiseks tähtaeg.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 (koostoimes §-ga

695) ja § 701 lg 3 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule. Samas ei ole alust maakohtu määruse tühistamiseks. Seega rahuldab kolleegium

määruskaebuse osaliselt.

12. Ringkonnakohus lahendas samas menetluses ja sama määrusega nii hageja kui ka kostja

määruskaebuse, kuigi need olid esitatud maakohtu erinevate määruste peale. Kolleegiumi arvates on

see põhimõtteliselt lubatav, kui sellest ei teki menetluslikku segadust ja poolte õigusi sellega ei

kahjustata. Praeguses asjas ei ole pooled seda väitnud ega ilmne seda ka asja materjalidest.

13. Kohtud on keeldunud hagi menetlusse võtmast põhjendusega, et seda on pädev lahendama Soome

kohus. Seejuures on kohtud tuginenud esmajoones sellele, et kostja asukoht on Soomes ja

vaidlusalusest garantiist tulenev maksekohustus tuleb täita Soomes.

Kolleegium peab esmalt vajalikuks rõhutada, et hagi menetlusse võtmisel üksnes otsustatakse, kas

kohtul on alust selle hagiga tegeleda. Seetõttu ei lahendata menetlusse võtmisel ka üldjuhul hageja

nõudega seonduvaid keskseid küsimusi. Erandlik on aga esmajoones rahvusvahelisse kohtualluvusse

puutuv, mille kindlakstegemiseks võib kohtul TsMS § 75 lg 1 järgi olla vajalik analüüsida ka hageja

nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ja selle aluseks olevaid asjaolusid. Seejuures tuleb aga piirduda

ulatusega, mis on vajalik kohtualluvuse kindlaksmääramiseks.

14. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:

hageja asukoht on Eestis ja kostja asukoht on Soomes;

hageja nõue tugineb kostja väljastatud garantiikirja(de)le;

pooled ei ole kokku leppinud kohtualluvuses ega garantii(de)le kohaldatavas õiguses.

15. Eesti kohus võib TsMS § 70 lg-te 1 ja 2 järgi asja menetleda üksnes juhul, kui ta on selleks pädev

rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi. Euroopa Liidu liikmesriikide suhtes reguleeritakse

rahvusvahelise kohtualluvuse küsimusi tsiviilasjades Brüsseli I määrusega, nagu kohtud on õigesti

leidnud. Lähtuvalt Brüssseli I määruse art 2 lg-st 1, hagetakse isikuid, kelle alaline elukoht (või

asukoht) (inglise keeles domicile) on Euroopa Liidu liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutes. Brüsseli

I määruse art 3 lg 1 järgi saab isikuid, kelle elukoht (või asukoht) on Euroopa Liidu liikmesriigis,

hageda teises liikmesriigis tsiviilasjas üksnes määruses sätestatud korras. Vaidlust ei ole, et kostja

asukoht määruse art 60 lg 1 tähenduses on Soomes. Seega võib Eesti kohus lahendada kostja vastu

esitatud hagi üksnes juhul, kui selline võimalus tuleneb Brüsseli I määrusest.

16. Olulised võimalused hageda isikut ka teise liikmesriigi kohtus on ette nähtud Brüsseli I määruse

art-s 5. Lepingutega seotud kohtuasjades on sellise valikulise kohtualluvuse sätteks Brüsseli I

määruse art 5 p 1 lit a, mille järgi võib isikut, kelle alaline elukoht (asukoht) on liikmesriigis, teises

liikmesriigis hageda selle paiga kohtus, kus tuli täita asjaomane kohustus.

Brüsseli I määruse tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb lähtuda Euroopa Kohtu lahenditest. Seejuures

saab, tuginedes mh Brüsseli I määruse art-le 68, arvestada ka nende Euroopa Kohtu lahenditega, mis

on tehtud nimetatud määrusele eelnenud 27. septembri 1968. a Brüsseli konventsiooni kohta.

Euroopa Kohtu praktika järgi loetakse "asjaomaseks kohustuseks" Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a

tähenduses lepingulist kohustust, mille täitmise nõue on hagi esemeks (vt Euroopa Kohtu 6. oktoobri

1976. a otsus kohtuasjas 14-76: A. de Bloos SPRL v. Société en commandite par actions Bouyer ja

29. juuni 1994. a otsus kohtuasjas C-288/92: Custom Made Commercial Ltd. v. Stawa Metallbau

GmbH). Selle kohustuse täitmise koha määramiseks nimetatud sätte tähenduses peab kohus aga

esmalt oma asukoha riigi kollisioonireeglite järgi kindlaks tegema, milline õigus kohaldub

pooltevahelisele lepingule (vt Euroopa Kohtu 6. oktoobri 1976. a otsus kohtuasjas 12-76: Industrie

Tessili Italiana Como v. Dunlop AG). Pärast lepingule kohaldatava õiguse määramist, peab kohus

Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a alusel kohtualluvuse määramiseks kindlaks tegema, kuidas määratleb

lepingule kohaldatav õigus asjaomase kohustuse täitmise koha, ning alles seejärel saab võtta

seisukoha, milline kohus on pädev asja lahendama.

17. Hageja nõuab kostjalt garantiist tuleneva garandi kohustuse täitmist. Kohtud on iseenesest õigesti

leidnud, et selle raha maksmise kohustuse täitmise koht on kohtualluvuse määramisel Brüsseli I

määruse art 5 p 1 lit a järgi keskse tähendusega. Et hinnata, kus on selle kohustuse täitmise koht

nimetatud sätte järgi, tuleb esmalt selgeks teha, millise riigi õigust tuleb kohaldada lepingule, millest

nõue tuleneb.

18. Ringkonnakohus on lepingule kohaldatava õiguse kindlaksmääramisel juhindunud ekslikult

Rooma konventsioonist, leides, et konventsiooni kohaldatakse Eesti suhtes alates 28. maist 2006.

Tegelikult jõustus Rooma konventsioon Eesti suhtes Euroopa Liidu Nõukogu 2005. a 14. aprillil

Luxembourgis koostatud konventsiooni Eesti Vabariigi jt ühinemise kohta Rooma konventsiooniga

ning esimese ja teise protokolliga selle Euroopa Ühenduste Kohtus tõlgendamise kohta (Rooma

konventsiooniga ühinemise konventsioon, 2005/C169/01) ratifitseerimise jõustumisega. Rooma

konventsiooniga ühinemise konventsiooni art 5 lg 1 järgi jõustub see konventsioon selle

ratifitseerinud riikide vahel teise ratifitseerimiskirja hoiuleandmise kuupäevale järgneva kolmanda

kuu esimesel päeval ning sama sätte 2. lõike järgi seejärel iga allakirjutanud riigi suhtes, kes

ratifitseerib konventsiooni hiljem, tema ratifitseerimiskirja hoiuleandmisele järgneva kolmanda kuu

esimesel päeval. Euroopa Liidu Nõukogu kodulehe (http://www.consilium.europa.eu/cms3_

Applications/applications/Accords/details.asp?cmsid=297&id= 2005023&lang=ET&doclang=EN)

andmetel on Eesti ratifitseerimiskiri antud hoiule 11. juulil 2006 ja Rooma konventsiooniga

ühinemise konventsioon ise jõustunud Eesti suhtes 1. oktoobril 2006. Soome suhtes on see

konventsioon samade andmete järgi jõustunud 1. septembril 2006. Rooma konventsiooni art-st 17

tulenevalt kohaldatakse Rooma konventsiooni lepinguosalises riigis lepingute suhtes, mis on sõlmitud

pärast kuupäeva, mil konventsioon kõnealuse riigi suhtes jõustub. Seega saab Rooma konventsiooni

Eesti suhtes kohaldada üksnes nendele lepingutele, mis sõlmiti pärast 1. oktoobrit 2006.

19. Hageja on viidanud hagis kolmele kostja väljastatud garantiikirjale, mis anti välja vastavalt

5. aprillil 2005, 31. märtsil 2006 ja 15. septembril 2006, kuid rõhutanud, et tema nõude aluseks on

15. septembri 2006. a garantii (toimiku I kd, lk 1-2). Ringkonnakohtu määruses on ekslikult

märgitud, nagu oleks hageja tuginenud 5. aprilli 2005. a garantiikirjale (ringkonnakohtu määruse

lk 2). Vaidlust ei ole, et garantiikirja ei ole antud välja pärast 1. oktoobrit 2006, st pärast Eesti suhtes

Rooma konventsiooni jõustumist. Seega ei saa nimetatud konventsiooni käesolevas asjas kohaldada.

Garantiile kohaldatav õigus tuleb määrata Eesti (kohtu asukoha) kollisiooninormide,

st rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS) sätete alusel. Seega eksis ringkonnakohus

materiaalõiguse kohaldamisel.

20. Lepingule kohaldatakse REÕS § 32 lg 1 järgi selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on

kokku leppinud. Kui pooled ei ole lepingule kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse REÕS § 33

lg 1 järgi lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Sama seaduse § 33

lg 2 annab juhiseid nimetatud seose kindlakstegemiseks, kusjuures lähtekohaks on, kus asub lepingu

sõlmimise ajal selle lepingupoole elukoht või juhtorgani asukoht, kes peab täitma lepingule

iseloomuliku kohustuse. Eelnev ei kehti, kui asjaoludest nende kogumis ilmneb, et leping on

tugevamalt seotud mõne teise riigiga (REÕS § 33 lg 6). Kolleegium märgib, et sarnased põhimõtted

tulenevad ka Rooma konventsiooni art-test 3 ja 4 ning ka Rooma konventsiooni alates 17. detsembrist

2009 asendava Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 17. juuni 2008. a määruse nr 593/2008 art-test 3 ja 4.

Ringkonnakohus on Rooma konventsiooni (valesti) kohaldades iseenesest õigesti leidnud, et

garantiist tuleneva iseloomuliku kohustuse (makse tegemine) peab täitma kostja kui garant. Seega on

võimalik, et garantiile tuleb tõepoolest kohaldada Soome õigust. Samas tuleb asja uuel läbivaatamisel

kaaluda kõiki asjaolusid ning hinnata, kas on alust sellest eeldusest kõrvalekaldumiseks ja garantiile

Eesti õiguse kohaldamiseks. Seejuures selgitab kolleegium, et kohtu võimalus kohaldada REÕS § 33

lg-t 6 sama paragrahvi 2. lõike asemel peaks olema erandlik ja arvesse tuleb võtta, kas leping

tervikuna on olulisel määral rohkem seotud Eestiga, mitte Soomega, kus on võlgniku asukoht.

21. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus eksis materiaalõiguse kohaldamisel ka seeläbi, et leidis

sisuliselt, et ainuüksi sellest, et garantiile kohaldub Soome õigus, järeldub, et garantiist tuleneva raha

maksmise kohustuse täitmise koht on Soomes ja seetõttu allub asi Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a

järgi Soome kohtule. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta, et Brüsseli I määruse viidatud sätte järgi

tuleb lepingule kohaldatava õiguse järgi kindlaks teha asjaomase kohustuse täitmise koht

(vt käesoleva määruse p 16). Seda ringkonnakohus aga teinud ei ole. Ringkonnakohus ei ole

märkinud ühtki Soome õiguse sätet, millest tuleneb, et garantii täitmise koht on Soomes.

Hindamaks, millises kohas pidi garant Soome õiguse järgi oma kohustuse täitma, oleks

ringkonnakohus pidanud vähemalt hindama poolte esitatud andmeid Soome õiguse kohta ning välja

selgitama, kuidas määratleb Soome õigus garantiikohustuse täitmise kohta. Kuna ringkonnakohus on

Soome õiguse sisu jätnud kindlaks tegemata, on ta vääralt kohaldanud Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit-

t a ning jätnud oma määruse ka olulises osas põhjendamata. Sellega eiras ringkonnakohus mh TsMS

§ 654 lg-st 4 (koostoimes §-ga 659) tulenevat kohtu põhjendamiskohustust.

Kolleegium juhib kohtute tähelepanu sellele, et sarnaselt siseriikliku (ja Euroopa Liidu) õiguse

rakendamisega on ka kohaldamisele kuuluva välisriigi materiaalõiguse kindlakstegemine ja

rakendamine põhimõtteliselt kohtu kohustus TsMS § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 ning REÕS § 2 lg 1 järgi

(vt ka nt Riigikohtu 29. septembri 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-03, p 24). Seejuures kinnitab

REÕS § 2 lg 2, et välisriigi õiguse kohaldamisel lähtutakse kohaldatava õiguse tõlgendusest ja

kohaldamise praktikast vastavas riigis. Samas jagab REÕS § 4 (aga ka TsMS § 234) välisriigi õiguse

väljaselgitamise koormise kohtu ja poolte vahel ning REÕS § 4 lg 4 järgi on erandina võimalik

kohaldada välisriigi õiguse asemel ka Eesti õigust, kui välisriigi õiguse sisu ei ole kõigile pingutustele

vaatamata võimalik mõistliku aja jooksul kindlaks teha.

22. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel rahvusvahelise eraõiguse seaduse alusel esmalt kindlaks teha

garantiile kohaldatav õigus ja seejärel selle õiguse järgne garantiikohustuse täitmise koht.

Siiski võib lepingule kohaldatava materiaalõiguse kolleegiumi arvates menetlusse võtmise

otsustamisel ka lõplikult otsustamata jätta, kui võimalike kohaldamisele kuuluvate õiguskordade

(st nii Eesti kui ka Soome) järgsed lahendused annavad sama garantiikohustuse täitmise koha. Sel

juhul määratakse kohtualluvus kohustuse täitmise koha järgi ühtmoodi, sõltumata sellest, milline

materiaalõigus lepingule kohaldub. Kohaldamisele kuuluv õigus tehakse siis selgeks asja sisulisel

lahendamisel.

23. Kolleegium märgib, et kui kohaldada tuleks Eesti õigust, määrataks garantiist tuleneva (garandi)

rahalise kohustuse täitmise koht võlaõigusseaduse järgi. Hagis kirjeldatud garantii vastab

põhimõtteliselt VÕS § 155 lg 1 tunnustele. Kui kohustuse täitmise koht ei ole kokku lepitud ja

võlasuhte olemusest ei tulene muud kohta (VÕS § 85 lg 1), tuleb rahaline kohustus VÕS § 85 lg 2 p 1

järgi täita võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle

puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas. Praegusel juhul tähendaks see, et garantiist tuleneva

maksekohustuse täitmise koht on võlausaldaja (hageja) tegevuskohas, st Eestis. Seega oleks ka Eesti

kohus Brüsseli I määruse art 5 p 1 lit a järgi pädev asja lahendama.

Kolleegiumi arvates ei oma Brüsseli I määruse viidatud sätte rakendamiseks tähendust Eesti

siseriiklik regulatsioon kohtualluvuse määramiseks lepingu täitmise koha järgi, st kontrollida tuleb

üksnes "täitmise koha" materiaalõiguslikku määratlust. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust

TsMS § 89 lg 2 teine lause, millest järeldub, et kohtualluvuse tähenduses loetakse lepingu täitmise

kohaks üldjuhul võlgniku tegevuskohta, selle puudumisel aga elu- või asukohta. Küll kohaldub see

regulatsioon kohtualluvuse määramisel neil juhtudel, kui ei kohaldu Brüsseli I määrus või teistsugust

korda ettenägev välisleping.

24. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu ka sellele, et pooled ei vaidle, et Soome õiguse järgi

kohalduks garantiile Velkakirjalaki, mille järgi on makse tegemise kohaks võlausaldaja asukoht. Küll

aga on kostja väitnud, et seda seadust tuleks tõlgendada laiendavalt. Kolleegium kordab siinkohal, et

REÕS § 2 lg 2 järgi lähtutakse välisriigi õiguse kohaldamisel kohaldatava õiguse tõlgendusest ja

kohaldamise praktikast vastavas riigis.

25. Kostja väitel on hageja esitanud samasisulise hagi ka Soome kohtule. Sellist olukorda reguleerib

Brüsseli I määruse art 27 lg 1, mille järgi juhul, kui eri liikmesriikide kohtutes algatavad sama

alusega hagide põhjal menetlusi samad pooled, peatab kohus, kellele hagi on esitatud hiljem, oma

menetluse seni, kuni on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena. Sama

artikli 2. lõike järgi juhul, kui on kindlaks tehtud selle kohtu pädevus, kellele hagi esitati esimesena,

loobub kohus, kellele hagi esitati hiljem, pädevusest esimese kohtu kasuks. Brüsseli I määruse art 30

p 1 järgi loetakse menetlus (mh art 27 tähenduses) alustatuks ajal, mil kohtule esitatakse menetluse

algatamist käsitlev või võrdväärne dokument, tingimusel et hageja astub pärast seda vajalikud

sammud, et dokumendid kostjale kätte toimetada.

Kostja enda andmetel on hageja esitanud hagi Soome kohtule 31. oktoobril 2008. Harju Maakohtule

esitas hageja hagi aga juba 23. mail 2008. Seega ei ole Eesti kohtul alust peatada menetlus Brüsseli

I määruse art 27 lg 1 alusel. Küll aga peaks seda sama sätte järgi tegema Soome kohus. Tähtsust ei

ole, kas hageja on palunud enne Eesti kohtule hagi esitamist Soome kohtult hagi tagamist või muude

esialgsete abinõude rakendamist. Samuti ei ole tähtsust TsMS §-l 78, mille 1. lõike järgi lähtutakse

rahvusvahelise kohtualluvuse määramisel hagi Eesti kohtu menetlusse võtmise ajast, mille üle

praeguses menetluses alles vaieldakse. Brüsseli I määruse art-d 27 ja 30 tuleb tõlgendada

autonoomselt, st Eesti ja Soome menetlusseadused ei oma nende sätete sisustamisel vähemalt

üldjuhul tähendust. Hageja on esitanud Eesti kohtule hagi varem ega ole jätnud hagi kostjale

kättetoimetamiseks midagi tegemata.

26. Hageja on ringkonnakohtu määrust vaidlustanud ka osas, milles ringkonnakohus tühistas

maakohtu seatud hagi tagamise. Tulenevalt TsMS § 390 lg 1 esimesest lausest võib pool maakohtu

või ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus mh hagi tagamise tühistas, esitada määruskaebuse.

Maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale ei saa

sama sätte teise lause järgi aga Riigikohtule edasi kaevata.

Praeguses asjas tagas hagi maakohus ja selle peale esitas kostja määruskaebuse. Ringkonnakohus

märkis määruse põhjendavas osas hagi tagamise tühistamise kohta üksnes, et: "... hagi tagamine tuleb

tühistada. Kuna kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest, puudub õiguslik alus hagi tagamiseks.

Seetõttu ei analüüsi kolleegium määruskaebuse väiteid hagi tagamise põhjendamatuse osas" (vt

ringkonnakohtu määruse lk 4). Määruse resolutsioonis on ringkonnakohus märkinud mh, et kostja

määruskaebus rahuldatakse.

27. Kolleegiumi arvates on praeguses asjas tegemist TsMS § 390 lg 1 esimeses lauses nimetatud

juhtumiga, st määruskaebuse esitamine Riigikohtule on lubatav. Vaatamata ringkonnakohtu määruse

resolutsioonile ei sõltunud hagi tagamise tühistamine määruskaebusest. Kui ringkonnakohus leidis, et

asja menetlusse võtmisest tuleb keelduda, pidi ta hagi tagamise suhtes seisukoha võtma, sõltuma

määruskaebusest. Nimelt sätestab TsMS § 386 lg 4, et kohus tühistab hagi tagamise mh, kui hagi jääb

rahuldamata või läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Kohtuotsuse tegemisel lahendab

kohus TsMS § 442 lg 5 järgi resolutsiooniga ka hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Igast

asjas menetluse lõpetavast lahendist (mh hagi menetlusse võtmisest keeldumise lahendist) nähtuma,

mis saab asjas kohaldatud hagi tagamisest.

28. Kolleegiumi arvates tuleb kaevatav ringkonnakohtu määrus tühistada ka hagi tagamise

tühistamise osas. Kuna asja menetlusse võtmise osas saadetakse asi uueks lahendamiseks, tuleb läbi

vaadata ka kostja määruskaebus hagi tagamise peale.

Kolleegium märgib seejuures, et kui ringkonnakohus leiab, et asja on siiski pädev lahendama Soome

kohus, ja keeldub hagi menetlusse võtmast, ei pea sellega vältimatult kaasnema hagi tagamise

tühistamine. Nimelt võib Brüsseli I määruse art 31 järgi taotleda liikmesriigi kohtute kaudu selliseid

ajutisi meetmeid, sh kaitsemeetmeid, mis on selle riigi seadustega ette nähtud, isegi kui teise

liikmesriigi kohtud on määruse kohaselt pädevad asja sisuliselt arutama. Hagejal on võimalik

TsMS § 382 lg 3 alusel esitada Eestis hagi tagamise taotlus, isegi kui hagi on esitatud või tuleb

esitada mõnele välisriigi kohtule. Seejuures märgib kolleegium, et sellise hagi tagamise rakendamine

on Eestis iseseisev menetlus, st sel juhul ei anna ainuüksi Eesti kohtu rahvusvahelise kohtualluvuse

järgi ebapädevaks tunnistamine alust hagi tagamine tühistada.

29. Kolleegium juhib ringkonnakohtu tähelepanu veel ka sellele, et ringkonnakohus rikkus

TsMS § 173 lg-t 1, jättes kindlaks määramata menetluskulude jaotuse poolte vahel. Kuna

ringkonnakohtu määruse järgi ei pidanuks Eesti kohus hagi menetlema (st asja menetlus sisuliselt

lõppes), ei taganud ringkonnakohus kostjale võimalust saada menetlusega kantud kulude eest hüvitist.

Riigikohus ei määra menetluskulude jaotust kindlaks, kuna see sõltub hagi menetlusse võtmise

otsustamisest.

30. Kuna kolleegium rahuldab määruskaebuse osaliselt, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4

esimese lause järgi tagastada.

Ants Kull, Tambet Tampuu, Villu Kõve