3-2-1-118-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-118-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 9. detsember 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Indrek Koolmeister ja Villu Kõve

Kohtuasi

Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi Raivo Nirgi vastu

121 885 krooni 42 sendi saamiseks;

Raivo Nirgi vastuhagi Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti vastu

liisingulepingute üldtingimuste p 3.7 tühisuse tunnustami-

seks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

07-2598

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti ja Raivo Nirgi kassatsioon-

kaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper

Kostja Raivo Nirk (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Toomas Liiva

Asja läbivaatamise kuupäev

10. november 2008. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Ants Nõmper ning kostja Raivo

Nirk ja tema esindaja vandeadvokaat Toomas Liiva. Istungit

protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-07-2598 osas,

milles Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti hagi jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse

osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus ning rahuldada hagi tervikuna ja mõista Raivo Nirgilt

Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti kasuks välja täiendavalt 59 400 krooni. Kokku mõista Raivo

Nirgilt välja Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti kasuks 121 885 krooni 42 senti.

3. Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Raivo Nirgi kassatsioonkaebus jätta rahuldamata.

5. Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Raivo Nirgi kanda.

6. Tagastada Vivian Iiskomäkile 17. juulil 2008 Aktsiaseltsi Hansa Liising Eesti eest tasutud

kassatsioonikautsjon 594 (viissada üheksakümmend neli) krooni.

7. Arvata riigituludesse Raivo Nirgi 17. juulil 2008 tasutud kassatsioonikautsjon 624 (kuussada

kakskümmend neli) krooni 85 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktsiaselts Hansa Liising Eesti (hageja) esitas 19. jaanuaril 2007 Harju Maakohtule hagi Raivo

Nirgi (kostja) vastu, paludes kostjalt välja mõista 121 885 krooni 42 senti.

Hagiavalduse järgi sõlmisid hageja ja WALTERTRUCK OÜ (liisinguvõtja) 30. detsembril 2002

liisingulepingu nr 0050966L (liisinguleping I), mille objektiks oli sadulauto Scania (sadulauto), ning

liisingulepingu nr 0050967L (liisinguleping II), mille objektiks oli külmikhaagis Kögel (haagis).

Liisingulepingute alusel kohustus hageja omandama liisingulepingute objektiks olevad esemed ja

andma need liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse, liisinguvõtja aga kohustus tasuma hagejale esemete

kasutamise eest liisingulepingutes kokkulepitud makseid. 30. detsembril 2002 sõlmisid hageja ja

kostja käenduslepingud nr 0050966L ja 0050967L liisingulepingutest tulenevate liisinguvõtja

kohustuste täitmise tagamiseks. Liisinguvõtja jättis tasumata liisingulepingute alusel tasumisele

kuuluvad maksed. 26. juulil 2005 teatas hageja liisinguvõtjale liisingulepingute ülesütlemisest juhul,

kui liisinguvõtja ei kustuta võlgnevust teatises määratud ajaks. Liisinguvõtja nimetatud tähtaja

jooksul võlgnevust ei kustutanud, mistõttu hageja lõpetas liisingulepingud ühepoolselt

ennetähtaegselt.

Liisingulepingust I tuleneb hageja nõue 55 064 krooni 69 senti. Liisingulepingu I objektiks olnud

sadulauto õnnestus võõrandada hinnaga 180 000 krooni (käibemaksuta). Kuna see summa ei katnud

hageja poolt sadulauto omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi (vara jääkmaksumust)

181 634 krooni 81 senti (käibemaksuta), sai hageja vara võõrandamisest müügikahju 1634 krooni

81 senti. Lisaks müügikahjule ei ole liisinguvõtja enne lepingu ülesütlemist tähtaegselt tasunud

liisingumakseid 38 320 krooni 29 senti ja viivist 4307 krooni 89 senti ning hageja on sadulauto

valduse taastamise ja müügiga kandnud kulutusi 10 801 krooni 70 senti.

Liisingulepingust II tuleneb hageja nõue 66 820 krooni 73 senti. Liisingulepingu II objektiks olnud

haagis õnnestus müüa hinnaga 150 000 krooni (käibemaksuta). Kuna see summa ei katnud hageja

poolt vara omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi (vara jääkmaksumust) 167 022 krooni 76 senti,

sai hageja vara võõrandamisest müügikahju 17 022 krooni 76 senti. Lisaks müügikahjule ei ole

liisinguvõtja enne lepingu ülesütlemist tähtaegselt tasunud liisingumakseid 35 236 krooni 81 senti ja

viivist 3261 krooni 16 senti ning hageja on haagise valduse taastamise ja vara müügiga kandnud

kulutusi 11 300 krooni.

Kokku on hageja liisingulepingutest tulenev nõue 121 885 krooni 42 senti. Liisingulepingute

üldtingimuste (üldtingimused) p 3.7 järgi peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale vara

võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud, kui liisinguandja lõpetab lepingu liisinguvõtja süülise

käitumise tõttu ühepoolselt ennetähtaegselt. Liisinguvõtja on liisingulepingu ja võlaõigusseaduse

(VÕS) § 367 lg-te 1 ja 4 alusel kohustatud hüvitama hagejale liisinguesemete finantseerimise tõttu

kantud kulud ja vara müümisega kaasnenud kulud. Käendaja vastutab käenduslepingu alusel

põhivõlgniku kohustuste täitmise eest VÕS § 142 lg 1 ja § 145 lg 2 järgi täies ulatuses. Seetõttu esitas

hageja liisingulepingutest tuleneva nõude kostja kui käendaja vastu.

2. Kostja hagi ei tunnistanud.

Kostja leidis, et liisingulepingute objektiks olnud esemete võõrandamise kulud on põhjendamatud.

Samaväärse veoauto turuhind oli 250 000 krooni ja haagise turuhind 230 000 krooni. Hagejal oleks

teoreetiliselt õigus nõuda liisingulepingute ülesütlemise korral tasumata rendimakseid ja viivist

81 126 krooni 15 senti, kuid kuna hageja ei ole nõuet tõendanud ega põhjendanud viivise arvutamise

metoodikat, vaidles kostja vastu kogu hagile.

3. Kostja esitas 12. märtsil 2007 ka vastuhagi, milles palus tunnustada üldtingimuste p 3.7 tühisust.

Vastuhagi kohaselt on üldtingimuste p 3.7, millele rajaneb haginõue, liisinguvõtja huve

ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Liisinguvõtjal ja käendajal puudub igasugune kontroll

müügiprotsessi üle. Üksnes hageja tahtest sõltub, milliseid müügikulusid ta enda kanda võtab ning

millise hinnaga ta sõidukeid võõrandab. Hageja ei ilmutanud vajalikku hoolsust liisinguesemete

võõrandamisel, kuna müüs liisinguesemed alla raamatupidamisliku jääkväärtuse. Üldtingimuste p 3.7

on Euroopa Majandusühenduse Nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ artikli 3 ja lisa p 1 lit c tähenduses

ebaõiglane tüüptingimus ja on vastuolus ka võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega.

Direktiiviga võib olla vastuolus VÕS § 367 lg 4.

4. Hageja ei tunnistanud vastuhagi ja palus jätta see rahuldamata.

Hageja arvates on vastuhagi esitamine põhjendamatu, kuna selles esitatud väited saanuks lahendada

põhihagi lahendamisel. Liisingulepingute ülesütlemise ja liisinguesemete võõrandamisega tekkinud

lisakulude hüvitamises on pooled kokku leppinud ning kulude hüvitamise nõudmiseks annab õiguse

ka VÕS § 367 lg 4. Liisingulepingutes kokkulepitud tingimused ei kahjusta liisinguvõtjat

ebamõistlikult. Liisingulepingutes on kokku lepitud, et liisinguvõtja peab hüvitama hagejale tegeliku

kahju ja kulud, mis on tingitud liisinguvõtja enda süülisest käitumisest. Samuti ei ole liisinguvõtjalt

võetud võimalust osaleda ise vara võõrandamisprotsessis või tõendada tegelikku kahju suurust.

Võlaõigusseaduse § 367 lg 4 ei ole vastuolus direktiiviga 93/13/EMÜ.

5. Harju Maakohus rahuldas 10. jaanuari 2008. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

121 885 krooni 42 senti. Maakohus jättis vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et liisinguvõtja jättis liisingulepingutest tulenevad

lepingujärgsed kohustused täitmata ega tasunud makseid, millest tulenevalt teatas hageja

liisingulepingute ülesütlemisest. Hagejal oli õigus liisingulepingud üles öelda. Samuti võis hageja

nõuda kohustuse täitmist või selle rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 ja § 367

lg-te 1 ja 4 ning üldtingimuste p 7.3 järgi. Maakohus tugines VÕS § 142 lg-le 1 ja § 145 lg-le 2 ning

leidis, et hagejal on õigus esitada nõue kostja kui käendaja vastu, kuna käenduslepingud ei sisalda

tingimust, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu

rahuldada (VÕS § 145 lg 1).

Õige ei ole kostja väide, et liisingulepingute esemeks olnud vara müüdi ebamõistlikult madala

hinnaga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 65 järgi loetakse eseme väärtuseks eelduslikult

selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind). Lõpliku müügihinna

kujunemise määrab turul olev nõudlus kauba järele. OÜ BALTI REALISEERIMISKESKUS (BRC)

hindas sadulauto keskmiseks turuhinnaks 170 000 krooni (käibemaksuta) ning haagise keskmiseks

turuhinnaks 140 000 krooni (käibemaksuta). 10. jaanuari 2006. a müügilepingu järgi on sadulauto

müüdud hinnaga 180 000 krooni (käibemaksuga 212 400 krooni). 29. mai 2006. a müügilepingu järgi

on haagis müüdud hinnaga 150 000 krooni (käibemaksuga 177 000 krooni). Kostja esitatud

müügikuulutused ei tõenda liisinguesemete müügiprotsessis kujunenud turuhinda, vaid analoogsete

esemete müügihinda.

Hageja sai tagastatud sadulauto müügist BRC kaudu müügikahju 1634 krooni 81 senti ja kandis

müügiteenuse tõttu kulutusi 10 801 krooni 70 senti. Tagastatud haagise võõrandamisest BRC kaudu

sai hageja müügikahju 17 022 krooni 76 senti ja kandis müügiteenuse tõttu kulutusi 11 300 krooni.

Need kulutused kujutavad endast VÕS § 367 lg-s 4 märgitud lisakulutusi, mis liisinguvõtja peab

hagejale hüvitama. Võlaõigusseaduse § 367 lg-st 2 tuleneb hageja nõue enne liisingulepingute

ülesütlemist tasumata jäänud liisingumaksete saamiseks (liisingulepingu I osas 38 320 krooni 29 senti

ja liisingulepingu II osas 35 236 krooni 81 senti), samuti tasumata liisingumaksetelt arvutatud viivise

4307 krooni 89 senti ja 3261 krooni 16 senti saamiseks. Seega on põhjendatud hageja nõue

liisingulepingu I alusel 55 064 krooni 69 senti ja liisingulepingu II alusel 66 820 krooni 73 senti,

kokku 121 885 krooni 42 senti.

Alusetu on kostja väide, nagu oleks hageja rikkunud VÕS § 23 lg-st 2 tulenevat koostöökohustust,

kui ta ei teatanud kostjale eelnevalt liisinguesemete müügist ja müügiga seotud kuludest. Kuna

liisinguvõtja loobus liisingulepingute rikkumisega lepingulise eesmärgi saavutamisest, ei saanud

hageja rikkuda pärast lepingute lõpetamist VÕS § 23 lg-st 2 tulenevat kohustust. Kuna hagejal ei

olnud kohustust teavitada liisinguvõtjat eelnevalt müügiga seotud kuludest, ei ole kostjal õigust

keelduda oma kohustuste täitmisest ka tuginedes hageja käitumise vastuolule VÕS §-s 6 sätestatud

hea usu põhimõttega. Hageja ei ole pahauskselt käitunud ega liisinguvõtja eest müügiga seotud

informatsiooni varjanud. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks püüdnud hankida informatsiooni vara

müügi ja sellega seonduvate kulude kohta ning et hageja oleks sellise teabe andmisest keeldunud.

Samuti ei ole kostja tõendanud, et ta oleks soovinud enne liisingulepingute ülesütlemist

liisinguesemeid ise müüa, mis oleks andnud talle võimaluse müügiprotsessi ja müügieelsete kulude

kandmist vahetult kontrollida. Liisinguvõtja ei huvitunud ei enne ega pärast liisinguesemete hagejale

üleandmist nende müügist ning on nõustunud, et vara müüb hageja. Seega on alusetud kostja väited,

et ta oleks liisinguesemed võõrandanud oluliselt kõrgema hinnaga.

Maakohus jättis kostja vastuhagi rahuldamata, kuna üldtingimuste p 3.7 ja 7.3 ei ole vastuolus

VÕS 17. ptk-s sätestatuga ega ole liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad.

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja rahuldada vastuhagi.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 17. juuni 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning

tühistas maakohtu otsuse osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kokku 62 485 krooni

42 senti. Ringkonnakohus rahuldas ka kostja vastuhagi osaliselt, tunnustades üldtingimuste p 3.7

tühisust osas, mille järgi on kahjuks vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse

vahe. Menetluskulud nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus jättis ringkonnakohus poolte endi kanda.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsust ei kaevatud edasi osas, milles maakohus tuvastas, et

liisinguvõtja võlgneb liisingumaksete ja viivisena hagejale kokku 81 126 krooni 15 senti. Kostja

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis hindamata kostja esitatud tõendid sadulauto ja

haagise väärtuse kindlaksmääramiseks, ning kostja ei nõustunud hüvitama ka lisakulusid, kuna need

on ülepaisutatud.

Hagejal oli VÕS § 145 lg 2 järgi õigus esitada liisingulepingutest tulenev nõue kostja vastu.

Liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral tuleb liisinguandjale VÕS § 367 lg 1 järgi hüvitada

krediteerimiseks tehtud kulud, milleks on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna

finantseerimise kulud. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi

arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel, kui liisinguese jääb pärast

liisingulepingu ülesütlemist liisinguandjale. Kuivõrd liisinguesemed jäid hagejale, säilitas ta nii

liisinguesemed kui ka tasutud väljaostumaksed. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS §-st 65 tulenevalt

eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on kohalik keskmine müügihind. Seega ei ole hageja nõude

arvestamise eelduseks VÕS § 367 lg 3 järgi liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus.

Õige on kostja väide, et maakohus määras tagastatud esemete väärtuse ebaõigesti. Toimikust ilmneb,

et sadulauto ja haagise tagastamisel 11. novembril 2005 on näidatud sadulauto turuväärtuseks

170 000 krooni (käibemaksuta) ja haagise turuväärtuseks 140 000 krooni (käibemaksuta), kuid

faktiliselt müüdi mõlemad transpordivahendid kõrgema hinnaga. Turuväärtuse kindlaksmääramise

kohta ei ole lisatud mingit analüüsi ning ei selgu, mille alusel on hageja väärtuse määranud. Seega ei

ole hageja sadulauto ega haagise väärtust nende tagastamise hetke seisuga usaldusväärselt tõendanud.

Müügikuulutused iseenesest ei saa tõendada hagejale üleantud sadulauto ja haagise väärtust. Ka ei

saa nende väärtust tõendada osaühingu Evison Grupp arve, kuna kohtule ei ole esitatud

võrdlusandmeid, millises tehnilises seisundis olid hagejale üle antud haagis ja arvel näidatud haagis,

kuid kostja esitatud tõendid tõendasid, et turul olevad analoogsed veoautod ja haagis olid müügis

tunduvalt kõrgema hinnaga kui kohtu poolt arvesse võetud väärtused. Maakohus tuvastas, et

sadulauto müüdi hinnaga 212 400 krooni ja haagis hinnaga 177 000 krooni. Nimetatud summadest

tuligi lähtuda nende väärtuse kindlaksmääramisel ja puudus alus käibemaksu mahaarvamiseks

võõrandamisel saadud summadest. Tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 tehtud Riigikohtu lahendi järgi tuleb

VÕS § 367 lg-t 3 tõlgendada selliselt, et lepingu ülesütlemisel tuleb käibemaks liisingueseme

väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks

arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st

lisaks turuhinnale. Nimetatud asjaolu ei ole hageja tõendanud. Seega on ekslik maakohtu seisukoht,

et igal juhul tuli väärtusest maha arvata käibemaks. Arvestades sadulauto võõrandamisel saadud

summat 212 400 krooni ja selle jääkmaksumust 181 634 krooni 81 senti, sai hageja kasu 30 765

krooni 19 senti. Haagis müüdi 177 000 krooni eest ning selle jääkmaksumus oli 167 022 krooni 76

senti, seega sai hageja kasu 9977 krooni 24 senti. Hageja on saanud vara müügist kasu 40 742 krooni

43 senti.

Maakohus tuvastas, et liisinguvõtja võlgnes liisingumaksete ja viivisena 81 126 krooni 15 senti.

Tehes tasaarvestuse hagejale jäänud vara müügist saadud kasuga 40 742 krooni 43 senti, tuleb lugeda

kostja võlgnevuseks 40 383 krooni 72 senti.

Hagejal on VÕS § 367 lg 4 järgi õigus nõuda liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulusid.

Lisakuludena on käsitatavad nii müügiteenuse kui ka tagastusteenuse kulud. Maakohus tuvastas, et

sadulauto puhul kandis hageja kulutusi 10 801 krooni 70 senti, sellest keemiline pesu 1300 krooni.

Haagise puhul tuvastas maakohus, et selle võõrandamiseks tuli teha lisakulutusi 11 300 krooni, mis

koosnes transporditeenusest ja müügiteenusest 7080 krooni. Ringkonnakohus pidas nõutud

lisakulusid mõistlikeks ja leidis, et maakohus on need üldsummas 22 101 krooni 70 senti põhjendatult

kostjalt välja mõistnud. Kostja väited tagastatud vara remondi kohta ei ole asjakohased, sest

ringkonnakohus ei tuvastanud, et esitatud lisakulud sisaldasid remonttöid.

Arvestades liisinguvõtja liisingumaksete võlgnevust ja viivist üldsummas 40 383 krooni 72 senti ning

lisakulutusi 22 101 krooni 70 senti, mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja kokku

62 485 krooni 42 senti.

Vastuhagi kohta leidis ringkonnakohus, et üldtingimuste p 3.7, mille järgi on kahjuks vara

võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe, on tulenevalt VÕS § 42 lg-st 1 tühine

ning hageja hüvitusnõude arvestamisel tuleb lähtuda VÕS § 367 lg 3 järgi sõiduki väärtusest selle

tagastamise hetkel. Üldtingimuste p-s 3.7 olev tingimus kulutuste hüvitamise kohta ei ole vastuolus

seadusega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, millega

ringkonnakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 59 400 krooni, ning saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks või teha uus otsus ja mõista ka see raha kostjalt hageja

kasuks välja.

Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsus on ebaõige tagastatud vara jääkmaksumuse ja selle vara

väärtuse vahe arvutamise osas. Ringkonnakohus leidis valesti, et liisingulepingu objektide

käibemaksuta jääkmaksumustest tuleb lahutada hageja poolt vara võõrandamisest saadud summad,

milles sisaldub käibemaks. Hagejal ei olnud võimalik käibemaksuseaduse (KMS) §-s 41 sätestatud

kasutatud kauba edasimüügi käibemaksuga maksustamise erikorda rakendada, sest hageja ei soetanud

neid esemeid edasimüügi, vaid rendile andmise tarbeks. Samuti ei ole täidetud tingimus, et esemeid ei

kasutata. Nii sadulauto kui ka haagis olid peaaegu kolm aastat liisinguvõtja kasutuses. Lisaks ei olnud

esemed soetatud KMS § 41 lg 1 p-des 1-3 nimetatud isikutelt, vaid käibemaksukohustuslaselt BRC-lt,

kes oli nende hinnale ka nõuetekohaselt käibemaksu lisanud. Liisinguvõtja on majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev isik, kes registriandmete järgi oli kuni 14. maini 2006

käibemaksukohustuslane. Sellise isiku puhul ei ole võimalik väita, et tegemist on tarbijaga, kes ei pea

olema kursis käibemaksu arvestamise reeglitega.

Ringkonnakohus hakkas omaalgatuslikult analüüsima, kas vara väärtuse kindlaksmääramisel tuleb

arvestada käibemaksu või mitte. Kumbki pool ei tõstatanud menetluses sellist küsimust.

Apellatsioonimenetluse käigus ei tundnud ringkonnakohus ka huvi hageja seisukoha vastu

käibemaksu arvestamise kohta tagastatud vara väärtuse kindlaksmääramisel. Seetõttu oli hagejale

üllatuslik, et ringkonnakohus sellise küsimuse üldse tõstatas. Ringkonnakohus rikkus sellega

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 348 lg-t 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-d 1 ja 4.

10. Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja arvates on ringkonnakohus vääralt leidnud, et müügikuulutuste alusel ei olegi võimalik asja

väärtust hinnata. Kui vaidlusalune haagis oleks müüdud turuhinnaga 271 000 krooni ja veoauto

turuhinnaga 285 000 krooni, oleks müügist saadud 142 000 krooni rohkem raha, mis välistanuks hagi

rahuldamise. Kui ringkonnakohus leiab, et analoogsete asjade müügipakkumiste ja müügitehingute

alusel ei ole võimalik tuvastada asja väärtust, läheb ta vastuollu TsÜS §-ga 65 ja VÕS § 28 lg-ga 2.

11. Pooled vaidlesid vastastikku teineteise kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle

rahuldamata.

12. Riigikohtu istungil jäid pooled varem esitatud seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu tühistada osas, milles hagi jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas.

Tühistatud osas teeb kolleegium TsMS § 691 p 5 alusel uue otsuse ning rahuldab hagi täielikult ja

mõistab kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 59 400 krooni. Kolleegium rahuldab hageja

kassatsioonkaebuse ja jätab kostja kassatsioonkaebuse rahuldamata.

14. Esmalt täpsustab kolleegium vaidluse ulatust. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse hagi

rahuldamata jätmise osas. Vaatamata kostja kassatsiooninõude eksitavale sõnastusele ilmneb tema

kaebusest, et kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsust osas, milles hagi rahuldati.

Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus leidis, et üldtingimuste p 3.7

on tühine osas, mille järgi on kahjuks vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse

vahe. Kolleegium märgib siiski, et kostjal puudus vajadus sellise vastuhagi esitamiseks, kuna ta sai

tugineda üldtingimuste tühisusele ka vastuväidetes. Kohus ei oleks pidanud sellist vastuhagi

menetlema või oleks pidanud jätma selle läbi vaatamata (vt ka nt Riigikohtu 8. oktoobri 2008. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-65-08, p 17). Lisaks märgib kolleegium, et ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni

tekst üldtingimuste p 3.7 kohta ei vasta selle tingimuse tegelikule tekstile. Nimelt tunnustas

ringkonnakohus selle punkti tühisust osas, mille kohaselt "kahjuks on vara võõrandamisest saadud

summa ja vara jääkmaksumuse vahe". Üldtingimuste p 3.7 järgi on kahjuks aga "liisingueseme

võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandjale liisingueseme omandamisega

tekkinud kulude hüvitamata osa vahe".

15. Pooled tuginevad oma kassatsioonkaebustes üksnes sellele, et ringkonnakohus määras valesti

liisinguesemete väärtuse. Hageja arvates lisas ringkonnakohus esemete väärtusele ebaõigesti

käibemaksu. Kostja arvates jättis ringkonnakohus põhjendamatult tähelepanuta tema esitatud tõendid,

mis kinnitasid, et esemete tegelik väärtus oli suurem kohtu tuvastatust.

Seega ei ole vaidluse all järgmised olulised asjaolud:

hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 30. detsembril 2002 sadulauto ja haagise liisingulepingud;

hageja ja kostja sõlmisid 30. detsembril 2002 käenduslepingud ning kostja vastutab nende järgi

liisinguvõtja liisingulepingutest tulenevate kohustuste täitmise eest;

liisinguvõtja jättis tasumata liisingulepingute järgsed maksed ja liisingulepingud lõppesid hageja

26. juuli 2005. a ülesütlemise tõttu;

liisinguvõtja võlgneb liisingulepingu I järgi hagejale enne ülesütlemist tähtaegselt tasumata

liisingumaksetena 38 320 krooni 29 senti, viivisena 4307 krooni 89 senti ja hageja kulutustena

10 801 krooni 70 senti, st kokku 53 429 krooni 88 senti;

liisinguvõtja võlgneb liisingulepingu II järgi hagejale enne ülesütlemist tähtaegselt tasumata

liisingumaksetena 35 236 krooni 81 senti, viivisena 3261 krooni 16 senti ja hageja kulutustena

11 300 krooni, st kokku 49 797 krooni 97 senti;

sadulauto jääkmaksumuseks oli 181 634 krooni 81 senti (käibemaksuta) ja haagise jääkmaksumuseks

oli 167 022 krooni 76 senti (käibemaksuta);

sadulauto väärtuseks hindas hageja selle tagastamisel 170 000 krooni (käibemaksuta) ja haagise

väärtuseks 140 000 krooni (käibemaksuta);

hageja müüs sadulauto hinnaga 180 000 krooni (käibemaksuga 212 400 krooni) ja haagise hinnaga

150 000 krooni (käibemaksuga 177 000 krooni).

16. Vaidlusalused liisingulepingud vastavad VÕS § 361 järgsetele liisingulepingu tunnustele. Pooled

ei vaidle, et tegemist on tüüptingimustega lepingutega.

17. Hageja on arvestanud oma nõude liisinguvõtja (ja seega ka kostja) vastu liisinguesemete

jääkmaksumuse ning enne ülesütlemist võlgnetavate liisingumaksete, viivise ja ülesütlemisest

tingitud lisakulude summana. Seejuures on hageja lugenud liisinguesemete jääkmaksumuseks nende

omandamiseks tehtud hüvitamata kulutusi. Selliselt vastavad hageja arvestused põhimõtteliselt

VÕS § 367 lg-tele 1, 2 ja 4. Kuna kassatsioonimenetluses ei ole hageja esitatud arvestusi summaliselt

vaidlustatud, saab kolleegium lähtuda sellest, et hagejal on liisinguvõtja (ja kostja) vastu

liisingulepingute lõpetamisest tulenev nõue VÕS § 367 lg 1 järgsete kulude ja muude võlgnevuste

summana liisingulepingu I järgi 235 064 krooni 69 senti ja liisingulepingu II järgi 216 820 krooni

73 senti.

18. Lähtudes VÕS § 367 lg-st 3, tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada

tema poolt liisinguesemete omandamiseks tehtud (ja liisingumaksetega katmata) kulud esemete

väärtusega hagejale tagastamise ajal (vt ka nt Riigikohtu 28. veebruari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-1-07, p 29). Pooled ei vaidle, et üldtingimuste p 3.7, mille järgi tuleb liisingueseme tagastamise

aegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme võõrandamisest saadud summast, selles osas ei kehti (vt

ka Riigikohtu 29. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08, p 18). Kolleegium märgib siiski, et

see ei välista kohtul liisingueseme müümisel kokku lepitud ostuhinna lugemist liisingueseme

väärtuseks tagastamise ajal ka VÕS § 367 lg 3 järgi, eriti kui see hind on suurem eseme tagastamisel

liisinguandja määratud eseme väärtusest. Lähtudes TsÜS §-st 65, loetakse eseme väärtuseks

eelduslikult selle harilik väärtus, milleks on eseme kohalik keskmine müügihind (turuhind).

19. Hageja lähtus nõude esitamisel sellest, et sadulauto VÕS § 367 lg 3 järgne väärtus on selle

võõrandamisest saadud 180 000 krooni (käibemaksuta) ja haagise väärtus on selle võõrandamisest

saadud 150 000 krooni (käibemaksuta). Kostja väitel on mõlema liisingueseme turuväärtus tegelikult

suurem. Kumbki pooltest ei ole väitnud, et sadulauto väärtuseks tagastamise ajal oli hindamisaktis

märgitud 170 000 krooni (käibemaksuta) ja haagise väärtuseks hindamisaktis märgitud

140 000 krooni (käibemaksuta). Kohtud lähtusid asja lahendamisel hageja seisukohast ja lugesid

liisinguesemete väärtuseks nende ostuhinna. Maakohus lähtus seejuures käibemaksuta summast,

ringkonnakohus arvestas liisinguesemete väärtust koos käibemaksuga, lugedes sadulauto väärtuseks

212 400 krooni ja haagise väärtuseks 177 000 krooni.

Kolleegium juhib seejuures ringkonnakohtu tähelepanu otsuses olevale eksitavale ja vastuolulisele

seisukohale, mille järgi ei ole hageja "sadulauto ega haagise väärtust nende tagastamise hetke seisuga

usaldusväärselt tõendanud" (ringkonnakohtu otsuse lk 9).

20. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et ringkonnakohus jõudis arvamusele, nagu ei oleks võimalik

liisinguesemete väärtust üldse hinnata. Ringkonnakohus hindas kostja esitatud müügikuulutusi ja

arvet, kuid pidas neid liisinguesemete väärtuse määramiseks ebapiisavaks. Riigikohus ei saa

tulenevalt TsMS § 688 lg-st 5 ise neid tõendeid uurida ega hinnata. Seetõttu jääb põhiosas

ringkonnakohtu poolt tõendite hindamise peale esitatud kostja kassatsioonkaebus rahuldamata.

Kolleegium nõustub siiski kostjaga, et ringkonnakohtu otsuse sõnastusest võib jääda eksitav mulje,

nagu ei saaks kasutatud auto väärtust tõendada sarnaste autode müügipakkumiste ega müügiarvetega.

Kolleegiumi arvates on sellised tõendid põhimõtteliselt lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse

määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust

vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid.

21. Eeltoodu tõttu tuleb käesolevas asjas liisinguesemete väärtuse hindamisel lähtuda nende

müügihinnast, kuid selgeks tuleb teha, kas seejuures tuleb arvestada ka käibemaksu.

Riigikohus on märkinud, et käibemaks on oma olemuselt tarbimismaks, mille maksab kokkuvõttes

kauba omandaja, kes ei saa ostuhinnalt tasutud käibemaksu tagasi arvestada (vt nt Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07, p 31). Ringkonnakohus on otsuses viidanud tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 tehtud

Riigikohtu otsuse p-le 33, kus tõepoolest leiti, et VÕS § 367 lg-t 3 tuleb tõlgendada nii, et lepingu

ülesütlemisel tuleb võimalik käibemaks liisingueseme väärtusest (jääkväärtusest) maha arvata üksnes

juhul, kui liisinguandja tõendab, et käibemaks arvestati lisaks hinnale, millega oleks auto võinud

müüa käibemaksu arvestamise erikorda järgides, st lisaks turuhinnale. Seejuures jättis

ringkonnakohus tähelepanuta, et Riigikohus käsitles selles otsuses käibemaksu arvestamist üksnes nn

käibemaksu erikorra rakendamise kontekstis (vt viidatud Riigikohtu otsuse p-d 32 ja 33). Kolleegium

täpsustab oma varasemat seisukohta, et see kehtib üksnes eeldusel, kui asjaolude kohaselt on

põhimõtteliselt võimalik erikorda (praegu KMS § 41) rakendada. See on aga võimalik eelkõige siis,

kui liisinguandja on ise omandanud kasutatud liisingueseme käibemaksukohustuslaseks mitteolevalt

isikult (esmajoones füüsiliselt isikult) ega ole tasunud ise käibemaksu või tegi seda erikorra alusel (st

piiratud ulatuses).

22. Kolleegium nõustub hagejaga, et tal ei olnud praegusel juhul alust kohaldada KMS § 41 järgset

käibemaksuga maksustamise erikorda. Asjas ei ole väidetud, et hageja oleks omandanud

liisinguesemed maksukohustuslaseks mitteolevalt isikult või et ta ei oleks esemete omandamisel

käibemaksu tasunud. Seega ei pidanud hageja ka tõendama, et ta arvestas liisinguesemete

edasivõõrandamisel käibemaksu lisaks turuhinnale.

Lisaks märgib kolleegium, et käibemaksu juurdearvestamine liisinguesemete väärtuste määramisel on

hageja suhtes põhjendamatu ka seetõttu, et liisinguesemete omandamise hüvitamata kulud

(jääkmaksumuse), mida tuleb VÕS § 367 lg 3 järgi kõrvutada esemete tagastamise aegse väärtusega,

arvestas hageja käibemaksuta. Kolleegiumi arvates peavad need arvestused vähemalt üldjuhul

põhinema sarnastel alustel, st olema kas koos käibemaksuga või ilma selleta.

23. Kolleegium märgib lisaks, et liisingulepingute käibemaksustamise ja ennetähtaegse lõpetamise

puhul on lisaks erikorra rakendamise võimalikkusele oluline, kas leping sõlmiti enne kehtiva

käibemaksuseaduse jõustumist 1. mail 2004 või pärast seda.

Nii enne 1. maid 2004 kehtinud KMS § 3 lg 5 kui ka kehtiva KMS § 2 lg 5 järgi käsitletakse

käibemaksu arvestamise ja maksmise tähenduses nn kapitalirendi tüüpi liisingulepingut (mille n-ö

korralise lõppemise korral läheb liisingueseme omandiõigus üle liisinguvõtjale) liisingueseme

võõrandamisena. Nn kasutusrendi tüüpi liisingulepingut käsitletakse mõlema käibemaksuseaduse

järgi aga teenuse osutamisena (enne 1. maid 2004 kehtinud KMS § 3 lg-s 5 oli see ka selgelt kirjas).

Enne 1. maid 2004 kehtinud KMS § 8 lg 3 järgi loeti liisingulepingute puhul (nii kasutusrendi kui ka

kapitalirendi tüüpi lepingute puhul) käibe tekkimise ajaks maksustamisperioodi, mil lõpeb

ajavahemik, mille kohta arve esitatakse või mille kestel saadud kaupade või teenuste eest on kokku

lepitud tasumine. Lähtuvalt kehtiva KMS § 11 lg-st 4 kehtib sama põhimõte praegu üksnes

kasutusrendi puhul. Kaupade võõrandamisel (st ka nn kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul)

loetakse käive KMS § 11 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi tekkinuks juba mh kas kauba ostjale lähetamisel või

kättesaadavaks tegemisel või selle eest osaliselt või täielikult maksmisel. Enne 1. maid 2004 kehtinud

KMS § 14 lg 3 järgi kuulus kauba kapitalirendi korral intress maksustatava väärtuse hulka. Kehtiva

KMS § 12 lg 1 järgi ei arvata kauba võõrandamisel makstavat intressi kauba käibe maksustatava

väärtuse hulka. Kehtiva KMS § 46 lg 7 järgi kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist sõlmitud

kapitalirendilepingu alusel kauba võõrandamisele varasema käibemaksuseaduse sätteid tingimusel, et

kaup on antud kauba lepingujärgse kasutaja valdusse enne kehtiva käibemaksuseaduse jõustumist.

24. Eelnevast (vt käesoleva otsuse p 23) järeldub, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul

arvestatakse ja makstakse nii varasema kui ka kehtiva käibemaksuseaduse järgi käibemaksu

igakuiselt makselt, mh intressilt. Sama kehtib enne 1. maid 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi

liisingulepingute puhul. Alates 1. maist 2004 sõlmitud kapitalirendi tüüpi liisingulepingu puhul tuleb

liisingueseme üleandmisel liisinguvõtjale maksta käibemaksu kogu liisingueseme hinnalt,

liisinguandja esitab ka arve kogu eseme väärtuse peale. Igakuised maksed on seejärel käibemaksuta

ning koosnevad põhiosast ja intressist.

Sellest järeldub omakorda, et kasutusrendi tüüpi liisingulepingu (või enne 1. maid 2004 sõlmitud

kapitalirendi tüüpi liisingulepingu) ülesütlemisel tuleb ka liisingueseme tagastamise aegse väärtuse

arvestamisel lähtuda väärtusest, mida on käibemaksu võrra vähendatud. Seda põhjendab esmajoones

asjaolu, et tasumata liisingumaksetelt enam käibemaksu ei maksta. Pärast 1. maid 2004 sõlmitud

kapitalirendi tüüpi liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb aga arvestada, et kogu

liisinguese on juba käibemaksuga maksustatud ja selle tagastamisaegse väärtuse kindlakstegemisel

tuleb lähtuda käibemaksuga väärtusest (hinnast). Selle osa peale, mis liisinguvõtjal jääb maksmata,

esitab liisinguandja kreeditarve ja kumbki käibemaksukohustuslasest pool korrigeerib vastavalt oma

käibemaksuarvestust (st kas oma käibemaksukohustust või mahaarvatud sisendkäibemaksu suurust).

Seejuures tuleb arvestada KMS § 29 lg-test 7 ja 8 tulenevate reeglitega.

25. Õige on ka hageja kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtu otsus käibemaksuga

maksustamise erikorra rakendamise osas on üllatuslik. Kostja ei tuginenud oma apellatsioonkaebuses

sellele, et liisinguesemete väärtust tuleks VÕS § 367 lg 3 kontekstis arvestada koos käibemaksuga.

Kuigi ringkonnakohtu istungi protokollist (toimiku I kd, lk 223) nähtub, et istungil on

käibemaksuteemat puudutatud, ei küsitud hagejalt arvamust käibemaksuga maksustamise erikorra

kohaldamise kohta. Kostja esindaja on aga sama protokolli kohaselt koguni väitnud, et "käibemaksu

osas meil liisinguandjale etteheiteid ei ole". Selles osas on ringkonnakohtu otsus üllatuslik ning

ringkonnakohus on sellega rikkunud TsMS § 348 lg-t 3, § 351 lg-d 1 ja 2 ning § 436 lg-t 4

(koostoimes TsMS § 639 lg-ga 1 ja § 654 lg-ga 1).

26. Lähtudes eelnevast, on kolleegiumil TsMS § 691 p 5 alusel võimalik asi lahendada uueks

läbivaatamiseks saatmata. Tuvastatud on hageja nõude rahuldamiseks vajalikud asjaolud. Pooled ei

vaidle, et hageja nõue liisinguvõtja vastu on liisingulepingu I järgi 235 064 krooni 69 senti ja

liisingulepingu II järgi 216 820 krooni 73 senti (vt käesoleva otsuse p 17). Kohtud on tuvastanud, et

liisinguesemete VÕS § 367 lg 3 järgseks väärtuseks on nende võõrandamisest saadud raha. Kuna

kolleegium leidis, et puudus alus lisada neile summadele käibemaksu (vt p 21-25), saab lugeda

tuvastatuks, et sadulauto väärtuseks oli 180 000 krooni ja haagise väärtuseks 150 000 krooni.

Kõrvutades neid summasid hageja liisingulepingutest tulenevate nõuetega, on tal liisinguvõtja vastu

liisingulepingu I järgi nõue 55 064 krooni 69 senti (235 064 krooni 69 senti - 180 000 krooni) ja

liisingulepingu II järgi nõue 66 820 krooni 73 senti, kokku seega 121 885 krooni 42 senti. Kuna

pooled ei vaidle, et kostja vastutab käendajana liisinguvõtja liisingulepingutest tulenevate kohustuste

eest, tuleb hagi täies ulatuses rahuldada ja kostjalt täiendavalt välja mõista 59 400 krooni.

27. Kolleegium peab vajalikuks muuta TsMS § 173 lg 2 alusel ka menetluskulude jaotust. Kuna hagi

rahuldatakse tervikuna, tuleb menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta TsMS § 162 lg 1 järgi kostja

kanda. Tähendust ei oma kostja vastuhagi rahuldamine, kuna see ei mõjuta hagi lahendamist (vt ka

käesoleva otsuse p 14). Hagejal on õigus nõuda menetluskulude summalist kindlaksmääramist TsMS

§ 174 lg 1 järgi 30 päeva jooksul pärast Riigikohtu otsuse jõustumist.

28. Hageja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon. Kuna kostja kassatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kostja

tasutud kassatsioonikautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse.

Ants Kull, Indrek Koolmeister, Villu Kõve