3-1-1-63-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-63-08

Otsuse kuupäev

5. detsember 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Andres Kalmeri süüdistusasi KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

ning Raimond Pärna süüdistusasi KarS § 184 lg 2 p 2, § 298 lg 2

ja § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-13782

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A. Kalmeri

kaitsjate

vandeadvokaat

Heldur

Otti

ja

vandeadvokaadi vanemabi Teet Veeru ning R. Pärna kaitsja

vandeadvokaat Vahur Krinali kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

5. november 2008

Istungil osalenud isikud

A. Kalmeri

kaitsjad

vandeadvokaat

Heldur

Otti

ja

vandeadvokaadi

vanemabi

Teet

Veer,

R. Pärna

kaitsja

vandeadvokaat Vahur Krinal ja Lääne Ringkonnaprokuratuuri

eriasjade prokurör Küllike Kask

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai

2008. a otsused täielikult Andres Kalmeri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-

de 1 ja 2 järgi ning Paavo Vaheri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi.

2. Tühistada Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai

2008. a otsused Raimond Pärna osas osaliselt, s.o tema süüditunnistamises ja karistamises KarS

§ 184 lg 2 p 2 järgi, talle mõistetud liitkaristuse ja menetluskuluna ekspertiisitasude

väljamõistmise osas.

3. Saata kriminaalasi tühistatud osas Pärnu Maakohtule uueks arutamiseks.

4. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

5. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.1 Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a otsusega tunnistati A. Kalmer süüdi KarS § 184 lg 2 p-de 1

ja 2 järgi ja karistati kolme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. Tuginedes KarS § 74 lg-tele 1, 2

ja 3 jättis maakohus A. Kalmerile mõistetud karistuse osaliselt täitmisele pööramata ning määras, et

talle mõistetud karistusest kuulub kohe ära kandmisele kuus kuud vangistust. Ülejäänud karistuse

osa, s.o kolm aastat vangistust, jättis kohus tingimisi täitmisele pööramata kolmeaastase katseajaga.

1.2 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ka R. Pärn KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja karistati nelja aasta

pikkuse vangistusega. Samuti tunnistati R. Pärn süüdi KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi ja

karistati ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges maakohus kergema

karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis R. Pärnale liitkaristuseks neli aastat vangistust. KarS § 65 lg 1

ja § 64 lg 1 alusel mõistis maakohus R. Pärnale liitkaristuse ka kuritegude hiljem tuvastatud kogumi

eest, lugedes Harju Maakohtu 15. märtsi 2006 a. otsusega mõistetud ärakandmata karistuse kui

kergema karistuse kaetuks raskeimaga, s.o Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a otsusega mõistetud

nelja-aastase vangistusega. KarS § 65 lg 1 alusel arvas Pärnu Maakohus R. Pärna karistusest maha

Harju Maakohtu 15. märtsi 2006. a otsusega täielikult ära kantud 4 kuu pikkuse vangistuse ja arvas

karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aja.

1.3 Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi samuti P. Vaher KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja karistati

kolme aasta pikkuse vangistusega. Tuginedes KarS § 74 lg-tele 1 ja 3 jättis maakohus P. Vaherile

mõistetud karistuse täielikult täitmisele pööramata kohaldades talle kolmeaastast katseaega. P. Vaher

ei ole maakohtu otsust ei apellatsiooni- ega kassatsioonimenetluses vaidlustanud.

2.1 A. Kalmer tunnistati KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta 2004. a augustis täpselt

tuvastamata kuupäeval omandas R. Pärnalt edasimüügi eesmärgil ligikaudu 200 grammi kokaiini ja

sama aasta septembris-oktoobris täpselt tuvastamata kuupäeval P. Vaherilt 33,1 grammi amfetamiini,

mille edastas hiljem edasimüügi eesmärgil P. Vaherile koos 5 grammi kokaiiniseguga. A. Kalmer

tunnistati samuti süüdi 2004. a oktoobris täpselt tuvastamata kuupäeval P. Vaherile 2 grammi

kokaiinisegu edastamises.

2.2 R. Pärn tunnistati KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi selles, et ta 2004. a augustikuus omandas

eeluurimisel tuvastamata isikult 200 grammi kokaiini ja edastas sama aasta augustis ligikaudu 200

grammi kokaiini edasimüügi eesmärgil A. Kalmerile. R. Pärn tunnistati süüdi ka eeluurimisel

tuvastamata ajal, kohas ja isikult tuvastamata koguse narkootilise aine amfetamiini omandamises ja

2004. a septembris-oktoobris selle aine P. Vaherile edastamises, millest viimane pidi vastavalt

R. Pärna juhtnööridele 33,1 grammi edastama A. Kalmerile. R. Pärn tunnistati samuti süüdi

15. novembril 2004. a P. Vaherilt ligikaudu 2 grammi narkootilise aine kokaiini omandamises. Ühtlasi

tunnistati R. Pärn süüdi KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi selles, et tema, olles Tallinna

Ringkonnakohtu 27. juuni 2006. a kohtuotsusega karistatud KarS § 298 lg 2 järgi ajavahemikus

august 2003 kuni august 2004 toime pandud tegude eest, 7. novembril 2004 kella 11.25 paiku Pärnu

linnas Riia maanteel Tarva ja Vambola tänava vahelises piirkonnas, olles alkoholijoobes ja kinni

peetud Lääne Politseiprefektuuri politseipatrulli poolt sõiduauto BMW reg nr 420 APL juhtimiselt,

pakkus altkäemaksu politseiametnikele E. J.-le ja M. K.-le summas 5000 krooni, et hoida ära

kohapeal väärteoprotokolli vormistamine mootorsõiduki joobes juhtimise eest.

2.3 Maakohtu otsusega tunnistati P. Vaher KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi süüdi selles, et ta 2004. a

septembris-oktoobris täpselt tuvastamata kuupäeval omandas R. Pärnalt 33,1 grammi amfetamiini,

mille edastas sama päeva pärastlõunal A. Kalmerile. Samuti tunnistati P. Vaher süüdi 2004. a

oktoobris 33,1 grammi amfetamiini ja 5 grammi kokaiini A. Kalmerilt omandamises ja eespool

nimetatud 5. grammist kokaiinist 2 grammi kokaiini edastamises R. Pärnale ning eeluurimisel

tuvastamata isikutele. P. Vaher tunnistati samuti süüdi A. Kalmerilt 2 grammi kokaiinisegu

omandamises ja selle kahes jaos O. S.-le edastamises 2004. a septembris ning oktoobris.

3.1 Maakohus leidis, et P. Vaheri kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ning kohtus avaldatud ütlused

on usaldusväärsed ja kooskõlas teiste asjas uuritud tõenditega. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis

oleksid võinud mõjutada P. Vaherit andma nii enda kui ka R. Pärna ja A. Kalmeri suhtes süüstavaid

valeütlusi. Samuti olid kohtu arvates usaldusväärsed R. Pärna poolt kohtus antud ütlused selle kohta,

et viimane omandas 2004. a augustis 200 grammi kokaiinisegu, mille andis hiljem edasi

A. Kalmerile. Kohus leidis, et R. Pärna poolt 200 grammi kokaiinisegu üleandmine A. Kalmerile on

lisaks süüdistatava R. Pärna ütlustele tõendatud ka muude kriminaalasjas uuritud tõenditega.

3.2 Kohus tuvastas, et kriminaalasjas kindlaks tehtud narkootiliste ainete kogused, s.o 200 grammi

kokaiini, 33,1 grammi amfetamiini ja 5 ning 2 grammi kokaiinisegu, ületavad Vabariigi Valitsuse

27. novembri 1997 a. määruses nr 229 "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete väikese ja suure

koguse määrad" ja alates 1. juulist 2005 a. kehtiva "Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning

nende lähteainete seaduse" § 31 lg-s 3 sätestatud määrasid, mistõttu on tõendatud, et süüdistatavad

käitlesid nimetatud aineid suures koguses.

3.3 R. Pärna süü KarS § 25 lg-te 1 ja 2 ning § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises

luges kohus tõendatuks eelkõige politseiametnikest tunnistajate E. J. ja M. K. ütlustega, mis

kinnitavad R. Pärna poolt politseitöötajatele raha, s.o altkäemaksu pakkumist.

4. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Kalmeri kaitsjad vandeadvokaat H. Otti ja

vandeadvokaadi vanemabi T. Veer ning R. Pärna kaitsja vandeadvokaat V. Krinal.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsusega jäeti Pärnu Maakohtu 13. veebruari

2008. a kohtuotsus R. Pärna ja A. Kalmeri suhtes muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.

Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

5.1 Ringkonnakohus ei nõustunud A. Kalmeri süüdi tunnistamise ja karistamise osas apellantide

väidetega, et seonduvalt R. Pärnaga on maakohus jätnud hindamata A. Kalmeri ütlused.

Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuses on korduvalt viidatud A. Kalmeri kohtuistungil antud

ütlustele, millest järeldub, et maakohus on neid ka hinnanud. Apellatsioonimenetluses ei leidnud

tuvastamist ka maakohtu poolt KrMS § 312 p-de 1 ja 2 nõuete ega süütuse presumptsiooni

rikkumine, kuna käesolevas kriminaalasjas puudusid sellised kõrvaldamata kahtlused, mida oleks

tulnud tõlgendada A. Kalmeri kasuks.

5.2 Ringkonnakohtu arvates andis maakohus õige hinnangu R. Pärna kohtuistungil antud ütlustele,

tulles järeldusele, et ristküsitluse käigus süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel puudusid

R. Pärna ütlustes sellised vastuolud tõendamiseseme asjaolude kohta, mis annaksid alust hinnata neid

ebausaldusväärseiks ja jätta need tõendite kogumist välja.

5.3 Kuigi P. Vaheriga seotud kuritegudes A. Kalmerit süüdi tunnistades tugines maakohus peamiselt

P. Vaheri ütlustele, on kohus neid kõrvutanud teiste kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil vahetult

kontrollitud tõenditega. Ringkonnakohus nõustus maakohtu järeldusega A. Kalmerile inkrimineeritud

kuritegude toimepanemise tõendatuse osas.

5.4 Puutuvalt 200 grammi kokaiinisegu olemasolusse ja puhta kokaiini kogusesse märkis

ringkonnakohus, et narkootiliste ja psühhotroopsete ainete tuvastamine võib toimuda kõigi

kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega. Ringkonnakohus möönis,

et R. Pärna poolt A. Kalmerile üle antud 200 grammi kokaiinisegus oleva puhta aine kogust polnud

menetluse käigus võimalik tuvastada. Samas märkis ringkonnakohus, et eksperdiarvamuste kohaselt

on R. Pärnalt ja P. Vaherilt sama kriminaalasja raames äravõetud erinevates kokaiinisegudes poole

kogusest moodustanud puhas kokaiin. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et R. Pärn andis

A. Kalmerile üle 200 grammi kokaiinisegu, ja arvestades, et kokaiini puhul saab tavasõltlase üheks

annuseks lugeda 10-100 milligrammi puhast ainet, luges ühtlasi tõendatuks, et süüdistatavad käitlesid

seda suures koguses.

5.5 Seoses jälitustoimingu ja jälitusprotokolli kui tõendi seaduslikkusega märkis ringkonnakohus, et

kehtiva KrMS § 63 lg 1 kohaselt on tõendiks kriminaalasjas jälitustoimingu protokoll ja

jälitustoimingu salvestis on jälitusprotokolli lisa. Maakohus uuris vahetult jälitustoimingu protokolle,

kus on ära toodud ka jälitustoimingu teostamise alus. Seega oli maakohtul võimalik veenduda

jälitustoimingu teostamise seaduslikkuses.

5.6 Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga ka A. Pärna süü tõendatuses politseiametnikele

altkäemaksu lubamise katses.

5.7 A. Pärnale mõistetud karistuse osas leidis ringkonnakohus, et maakohus on järginud karistuse

põhistamise kohustust ning süüdistatavale mõistetud karistus vastab tema süü suurusele ja isikule.

Seetõttu puudub ringkonnakohtul seaduslik alus apellatsioonis esitatud taotluse rahuldamiseks.

Ringkonnakohus märkis, et A. Pärnale KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi maakohtu poolt

mõistetud ühe aasta ja kuue kuu pikkune vangistus jääb alla sanktsioonis ettenähtud

miinimumkaristuse määra. Maakohus ei ole alla alammäära karistuse mõistmist põhistanud, kuid

kuna kohtuotsust vaidlustas vaid kaitsja, ei ole ringkonnakohtul seaduslikku alust selles osas

kohtuotsust muuta. Ringkonnakohus leidis, et karistust kergendavate asjaolude arvestamata jätmist on

maakohus piisavalt põhjendanud ja apellatsioon neid põhjendusi ei kummuta. Ringkonnakohus

nõustus maakohtuga ka A. Pärna karistusest tingimisi vabastamata jätmise osas.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid A. Kalmeri kaitsjad vandeadvokaat H. Otti ja

vandeadvokaadi vanemabi T. Veer ning R. Pärna kaitsja vandeadvokaat V. Krinal.

7. A. Kalmeri kaitsjate kassatsioonis taotletakse Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsuste tühistamist A. Kalmeri süüdimõistmises ja

karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ning tema õigeksmõistmist. Kassatsiooni esitamise

alusena märgitakse materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ja kriminaalmenetlusõiguse olulist

rikkumist. Kassaatorite põhiseisukohad on järgmised.

7.1 Kohtud on rikkunud KrMS § 312 p-s 2 sätestatud nõuet, sest kohtuotsustes puuduvad

põhjendused A. Kalmeri ütluste usaldusväärseiks lugemise kohta.

7.2 Ringkonnakohus ei ole piisavalt uurinud R. Pärna eeluurimisel ja maakohtus antud ning kohtus

avaldatud ütlusi. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus põhjendamatult asunud seisukohale, et

R. Pärna ütlused on usaldusväärsed ja maakohtu tuginemine neile oli seaduslik. Kassaatorite arvates

on ringkonnakohus sellega oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

A. Kalmer on täielikult eitanud 200 grammi kokaiinisegu omandamist R. Pärnalt ja kuivõrd selles

kuriteos on A. Kalmeri süüd puudutavaks tõendiks vaid R. Pärna ütlused, siis on kohus rikkunud

KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud põhimõtet, et kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused süüdistatava

süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks.

7.3 Alusetud on maa- ja ringkonnakohtu seisukohad 200 g narkootilise aine kokaiinisegu olemasolu,

selles puhta kokaiini sisaldumise, segu koguse ja selle üleandmise kohta. Vastavate tõendite

puudumist ei saa asendada R. Pärna paljasõnaline ja vastuoluline väide tema omandatud ja edasiantud

aine kohta. Maa- ja ringkonnakohtu järeldused aine omaduste ja koguse osas ei rajane tõenditel.

7.4 A. Kalmerit süüdimõistev otsus P. Vaheriga seotud kuritegudes rajaneb määravas ulatuses viimase

ütlustele. Maakohus avaldas kohtus P. Vaheri eeluurimisel antud ütlused, sest viimane keeldus kohtus

ristküsitluse käigus ütluste andmisest. Ringkonnakohus leidis, et P. Vaheri ütlused on kooskõlas nii

R. Pärna ütlustega kui ka teiste kohtu uuritud tõenditega. Kassaatorid leiavad, et ringkonnakohus ei

ole apellatsiooni väiteid seoses P. Vaheri ütlustega analüüsinud ega neile vastanud, olles seisukohal,

et P. Vaheri ütlused on vastuolulised ja ebajärjekindlad ning seetõttu mitteusaldusväärsed, mistõttu

kohtud oleksid pidanud need tõendite kogumist välja jätma. P. Vaheri ütlused ei ole kasutatavad ka

seetõttu, et kaitsjatel ja süüdistataval A. Kalmeril puudus võimalus P. Vaherit küsitleda. Kuivõrd

A. Kalmerit süüdimõistvad kohtuotsused tuginevad määravas ulatuses vaid P. Vaheri ütlustele, siis on

oluliselt rikutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 punkti 3

alapunktis d) sätestatud õiglase kohtupidamise miinimumnõuet.

7.5 Kui võistlevas kohtumenetluses on kaitsjal tekkinud kahtlus jälitustoimingu seaduslikkuses ja ta

taotleb kohtult seaduslikkuse kontrollimist, on kaitsja taotluse rahuldamata jätmise ja

jälitustoiminguks loa andmise määruse välja nõudmata jätmisega kohtu poolt oluliselt rikutud

kriminaalmenetlusõigust, täpsemalt kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet. Maakohus oleks pidanud

tuvastama jälitustoimingute tegemise seaduslikkuse. Kassatsioonis leitakse, et teabesalvestus peab

olema obligatoorselt kohtuliku uurimise esemeks. Kuivõrd maakohus pole KrMS § 15 lg 1 nõudeid

eirates enamikku teabesalvestustest uurinud, siis on ta oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

Sellest tulenevalt tuleb jälitustoimingute protokollid jätta tõendikogumist välja.

7.6 Ringkonnakohus ei avaldanud maakohtus uuritud tõendeid, mistõttu on ta rikkunud KrMS § 15

lg 2 p 2 nõudeid, mille kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda tõenditele, mida on

maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud.

8. R. Pärna kaitsja kassatsioonis taotletakse Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsuse

osalist tühistamist ja R. Pärna õigeksmõistmist KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi. Samuti

taotletakse kohtuotsuse muutmist R. Pärnale KarS § 184 lg 2 p 2 järgi mõistetud karistuse osas.

Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

8.1 Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis annaksid alust tunnistada R. Pärn süüdi KarS § 25 lg-te 1

ja 2 - § 298 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kriminaalasjast on kõrvaldatud

politseiauto raadio vahendusel talletatud R. Pärna ning politseiametnike E. J. ja M. K. omavahelise

vestluse salvestis kui ainus seda kuritegu kinnitav objektiivne tõend. Väär on ringkonnakohtu

seisukoht, et salvestis kui tõend ei ole oluline ja R. Pärna süü on tõendatud tuginedes teistele

tõenditele.

8.2 Mõistes R. Pärnale karistust KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on maakohus jätnud arvestamata

süüdistatava käitumise pärast kuriteo toimepanemist. Maakohtu otsuses ei ole põhjendatud, miks oli

R. Pärnale vaja mõista prokuröri poolt taotletust raskem karistus. Maakohus on raskema karistuse

mõistmisega väljunud võistlevuse printsiibi raamidest. Kaitsja arvamuse kohaselt ei ole R. Pärn

selline isik, kelle suhtes tuleb vältimatult kohaldada reaalset vabaduskaotuslikku karistust.

8.4 R. Pärna poolt toimepandud samaliigilisi kuritegusid arutati erinevates kohtumenetlustes ja

erinevate kuritegude eest määrati iseseisvad karistused, millega halvendati R. Pärna olukorda seeläbi,

et kohtuotsuste kogumis mõistetud liitkaristus on raskem kui oleks võinud olla ühe kohtuotsusega

mõistetud karistus.

9. Prokurör leiab kassatsioonivastustes, et Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna

Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsused on seaduslikud. Kassatsioonivastustes analüüsib

prokurör üksikasjalikult kassatsioonide väiteid, leides, et maa- ja ringkonnakohus ei ole ei A. Kalmeri

ega R. Pärna süüküsimuse lahendamisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ega ole oluliselt

rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil jäid kassatsioonimenetluse pooled kirjalikult esitatud

seisukohtade juurde.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Riigikohtu kriminaalkolleegium käsitleb esmalt kassatsiooni piiridest väljudes Pärnu Maakohtu

13. veebruari 2008. a kohtuotsuse põhistatust (I), peatub jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollimisel

(II) ja jälitustoimingu protokolli kohtulikul uurimisel (III) ja vaeb seejärel R. Pärna süüditunnistamist

KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi (IV). Kassatsiooni piiridest väljudes käsitleb Riigikohtu

kriminaalkolleegium ka P. Vaherile kriminaalasja läbivaatamise piiride laiendamise vajalikkust (V),

DNA eksperdiarvamusse puutuvat (VI), samuti narkootiliste ning psühhotroopsete ainetega seotud

kuritegude tõendamisega seonduvat (VII) ja võtab lõpuks seisukoha kassatsioonimenetluse tulemuse

kohta (VIII).

I

12.1 KrMS § 352 lg 6 alusel esitatud kassatsioonide piiridest väljudes leiab kolleegium, et Pärnu

Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsused

A. Kalmeri ja R. Pärna süüdimõistmises ja karistamises vastavalt KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

ning KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu.

KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse

kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme

asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme

asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele

tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma

kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema

kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused

kriminaalasjas nr 3-1-1-85-00 - RT III 2000, 23, 253 ja kriminaalasjas nr 3-1-1-47-04 - RT III 2004,

17, 208). Kolleegium on seisukohal, et mitme süüdistatavaga ja paljude kuritegudega kriminaalasjas

tähendab eelöeldu vältimatult ka seda, et kohtuotsuse pinnalt peab olema jälgitav, millise tõendi

alusel luges kohus tõendatuks igale üksikule süüdistatavale omistatud eraldiseisvad kuriteod. Ainult

sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist

olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes

vaid osaliselt.

12.2 Kolleegium leiab, et käesolevas kriminaalasjas Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a

süüdimõistev kohtuotsus nendele nõuetele ei vasta. A. Kalmerile ja R. Pärnale esitatud süüdistusaktist

nähtuvalt on neile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel omistatud erineval arvul erinevaid kuritegusid,

mille tõendatus peab KrMS § 312 p-de 1 ja 3 kohaselt olema kohtuotsuses eraldi analüüsi esemeks.

Maakohtu otsuses on aga selle asemel piirdutud vaid tõendite loetlemisega nende sisu refereerides,

seostamata neid konkreetse süüdistatava ja talle omistatud üksikute kuritegudega. Kolleegium kordab

oma varasemat seisukohta, et tõendite loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse

põhistusena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab

muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna

kuriteokoosseisu tunnustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. novembri 2006. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06 - RT III 2006, 44, 369; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 1. aprilli

2004. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119). Et Pärnu Maakohtu otsuse

alusel ei ole arusaadav, milliste tõendite alusel on kohus lugenud tõendatuks üksikud A. Kalmerile ja

R. Pärnale KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi inkrimineeritud kuriteod, siis ei ole Riigikohtul võimalik

ka vastata kassatsioonides esitatud etteheidetele, et kohtud on A. Kalmerit ja R. Pärna nimetatud

sätete alusel süüdi tunnistades muuhulgas tuginenud lubamatutele tõenditele, rikkudes seeläbi

oluliselt kriminaalmenetlusõigust.

II

13.1 Kolleegium nõustub A. Kalmeri kaitsjate kassatsiooni väidetega puutuvalt süüdistatavate suhtes

kohtueelses menetluses läbi viidud jälitustoimingu seaduslikkuse kontrollimisse. Kriminaalasja

materjalist nähtuvalt on A. Kalmeri kaitsjad esitanud maakohtu istungil taotluse kontrollida

A. Kalmeri suhtes teostatud jälitustoimingute - andmete kogumine üldkasutatavate tehniliste

sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta ja tehniliste sidekanalite kaudu edastatava teabe või

muu teabe salajane pealtkuulamine, -vaatamine ja salvestamine - läbiviimise seaduslikkust, paludes

maakohtul selleks välja nõuda vastava jälitustoimiku. Maakohtu istungiprotokolli kantud määrusest

nähtuvalt jättis kohus nimetatud taotluse rahuldamata (III kd, lk 43-44).

13.2 Jälitustoimingute (KrMS 3. ptk 8 jagu) näol on tegemist spetsiifiliste tõendi kogumisele

suunatud

menetlustoimingutega,

mida

iseloomustab

eelkõige

nende

teostamise

varjatus

jälitustoimingutele allutatud isikute eest. Jälitustoimingule allutatute teadmatus nende suhtes

läbiviidava toimingu suhtes võib riivata põhiõigusi intensiivsemalt kui mis tahes muu

uurimistoimingu teostamine. Tõenduslikust aspektist tähendab jälitustoimingu salajasus, et

süüdistatav saab tema kohta sel viisil kogutud tõenditest teadlikuks alles pärast konkreetse toimingu

teostamist, millest tulenevalt on tal takistatud KrMS §-s 34 loetletud õiguste realiseerimine.

Kindlustamaks jälitustoimingu salastatust on jälitusasutuste poolt jälitustegevuse käigus kogutud

teave ning teabe kogumisel kasutatud meetodeid, taktikat ja vahendeid käsitlev teave, välja arvatud

teave, mille avalikuks tulek ei kahjusta Eesti Vabariigi julgeolekut, tunnistatud riigisaladuse ja

salastatud välisteabe seaduse § 8 p 1 mõttes riigisaladuseks, millele juurdepääsuõigus on piiratud.

Jälitustoiminguga kaasneda võivast põhiõiguste riivest kantuna on seadusandja kehtestanud ka

garantiidesüsteemi, mille keskseks osaks on KrMS §-des 116, 118 ja 119 loetletud iseäranis

intensiivselt põhiõigusi riivavate jälitustoimingute teostamise lubatavus üksnes KrMS § 114

sätestatud korras väljastatud eeluurimiskohtuniku loa alusel. Jälitustoimingu kirjeldatud eripäraga on

põhjendatav ka KrMS §-s 111 sätestatu, mille kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui

selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Tsiteeritud sättest järeldub, et erinevalt muudest tõendi

kogumise viisidest toob mistahes jälitustoimingu käigus toimunud seaduserikkumine endaga

automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse.

13.3 KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil

kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti

jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, leiab kolleegium, et

erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298)

ei saa kohus jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu

seaduslikkust. Ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõttega ei ole kooskõlas olukord, kus kohus võib

süüdimõistvat kohtuotsust tehes tugineda muuhulgas tõendile, mille saamise seaduslikkust pole

süüdistataval ega tema kaitsjal olnud võimalik kontrollida. Seega lasub kohtul vastava taotluse

esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või

prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud

toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Mõistagi tuleb kohtul jälitustoimingu seaduslikkust

kontrollides tagada seda puudutavate dokumentide kui riigisaladuse kaitstus, millest tuleneb

jälitustoimiku materjali avaldamise keeld kohtulikul arutamisel. Kujundanud jälitustoimiku pinnalt

oma seisukoha konkreetses kriminaalasjas läbiviidud jälitustoimingu seaduslikkuse osas, saab kohus

selle kohtulikul arutamisel siiski avaldada. Kohtu sellekohase järelduse avaldamine kohtumenetluse

pooltele peab nähtuma istungiprotokollist ning vajaduse korral ka kohtuotsusest. Eelöeldu ei välista

enesestmõistetavalt jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad

sellekohased

kahtlused.

Kui

küsimus

jälitustoimingu

seaduslikkusest

tõstatatakse

apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.

13.4 Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et jättes rahuldamata A. Kalmeri kaitsjate taotluse

kontrollida kohtueelses menetluses süüdistatava suhtes teostatud jälitustoimingu seaduslikkust, rikkus

maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes.

III

14.1 Kolleegium ei nõustu seevastu A. Kalmeri kaitsjate kassatsioonis esitatud väitega, et

jälitustoiminguga saadud tõendiks saab olla vaid teabesalvestis, mida kohus peab vahetult uurima,

mitte aga jälitustoimingu protokoll. Kolleegium märgib, et KrMS § 63 lg 1 kohaselt võib kehtivas

kriminaalmenetlusõiguses süüküsimuse lahendamisel tugineda vaid nimetatud sättes loetletud

tõendiliikidele. Seega on seadusandja isiku süüd puudutavate asjaolude tuvastamisel otsustanud nn

range tõendamismenetluse kasuks, mida iseloomustab lubatud tõendiliikide ammendav loetelu. Teave

kuriteo asjaolude kohta, mis ei ole protsessuaalselt vormistatud KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud

tõendiliikide kujul, pole menetlusõiguslikult lubatav. Seevastu kriminaalmenetluslike asjaolude

selgitamiseks on seadusandja näinud KrMS § 63 lg-s 2 ette nn vaba tõendamismenetluse, mis

tähendab, et menetlejad ega kohtumenetluse pooled pole seotud seaduses sätestatud tõendiliikidega.

Kui range tõendamismenetluse põhimõtetest tuleneb ühelt poolt, et süü üle otsustades võib kohus

tugineda üksnes KrMS § 63 lg-s 1 loetletud tõendiliikidele, siis teiselt poolt järeldub sellest ühtlasi, et

kohus võib kriminaalasja lahendamisel otsuse rajada kõigile osundatud sättes nimetatud tõenditele.

14.2 KrMS § 63 lg 1 nimetab muu hulgas eraldi tõendiliigina ka jälitustoimingu protokolli.

Kolleegium märgib, et KrMS § 113 lg 4 kohaselt lisatakse jälitustoimingu protokollile

jälitustoiminguga saadud foto, film, heli- või videosalvestis või muu teabetalletus üksnes vajadusel.

Kolleegium

loeb

selles

osas

asjakohatuks

kaitsjate

kassatsiooni

viited

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi varasematele otsustele, milles loeti jälituse erandtoimingu puhul tõendiks just

selle toimingu tulemina saadud tehnilist teabesalvestust. See praktika kujunes kriminaalmenetluse

koodeksi (KrMK) kehtivuse ajal. KrMK § 48 lg 2 luges, erinevalt käesoleval ajal kehtivast KrMS

§ 63 lg-st 1, tõendiks just jälitustegevusega saadud foto, filmi, heli-, video või muu teabesalvestuse,

mitte aga selle põhjal koostatud protokolli (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2004. a

kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-110-04 - RT III 2004, 38, 384). Et aga käesolevas kriminaalasjas

jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud KrMS § 63 lg 1 sätestas jälitustoimingu tulemina

vormistatava tõendiliigina jälitusprotokolli, siis peab kohtuliku uurimise esemeks olema eeskätt

jälitustoimingu protokoll. Seega polnud kohtul ühtki takistust võtta kohtuotsuse tegemisel aluseks

teiste tõendite kõrval ka A. Kalmeri suhtes teostatud jälitustoimingute - andmete kogumine

üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta ja tehniliste sidekanalite

kaudu edastatava teabe või muu teabe salajane pealtkuulamine, -vaatamine ja salvestamine - põhjal

koostatud jälitusprotokolle.

14.3 Kolleegium märgib, et eelöeldu ei välista siiski jälitustoimingu protokolli kui tõendi

usaldusväärsuse vaidlustamist kohtulikul arutamisel. Nimelt nähtub KrMS §-dest 117 ja 118, et

A. Kalmeri suhtes läbi viidud jälitustoimingute vahetuks tulemiks saab olla eelkõige teabesalvestis.

KrMS § 63 lg-s 1 nimetatud jälitusprotokoll kujutab endast seega konkreetse teabesalvestise

üleskirjutust. Nii sätestab näiteks KrMS § 118 lg 2 otseselt, et salajasel pealtkuulamisel või -

vaatamisel salvestatud teabest kantakse jälitusprotokolli kriminaalasja lahendamiseks vajalik osa.

Eeltoodust järeldub aga samuti, et jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema

võimalik kontrollida, kuna olles viimase pinnalt koostatud nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud

näiteks inimlike eksimuste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks.

Kolleegium on seisukohal, et kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus

jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida

jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud

salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast.

IV

15. Puutuvalt R. Pärna süüdimõistmisse KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi märgib kolleegium

järgmist. KrMS § 363 lg 5 kohaselt ei või Riigikohus kassatsioonikohtuna tuvastada faktilisi

asjaolusid, vaid on KrMS § 362 p-st 2 tulenevalt kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontrolli raames

pädev üksnes kontrollima, kas menetlusõigusest on kinni peetud ka tõendite hindamisel. Kolleegium

leiab, et kohtud on R. Pärna KarS § 25 lg-te 1 ja 2 ning § 298 lg 2 järgi süüdi tunnistades põhjendatult

tuginenud eeskätt tunnistajate E. J. ja M. K. ütlustele ning R. Pärna ja P. Vaheri omavahelist

mobiiltelefonivestlust kajastavale jälitusprotokollile, mille seaduslikkust ega usaldusväärsust

kohtumenetluse pooled kohtulikul arutamisel ei vaidlustanud. Et kohtud on nimetatud tõendite põhjal

suutnud tuvastada kõik R. Pärnale omistatud kuriteo tunnustele vastavad faktilised asjaolud, siis on

ainetu tema kaitsja kassatsiooni väide, nagu pidanuksid kohtud veel täiendavalt uurima R. Pärna ning

politseiametnike E. J. ja M. K. omavahelise vestluse salvestist, mis talletati politseiauto raadiojaama

kaudu, kuid mida salvestise arhiveerimise tähtaja möödumise tõttu polnud võimalik kriminaalasja

juurde võtta. Kohtud on põhjendanud ka otsuse tegemisel aluseks võetud tõendite usaldusväärsuse

eelistusi ning sellest ei nähtu, et kohtud oleks rikkunud KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud nõudeid.

Kolleegium on samuti seisukohal, et kohtute siseveendumuse kujunemine R. Pärna nimetatud osas

süüdi tunnistades on otsuste põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Seoses R. Pärnale nimetatud sätete

järgi mõistetud karistusega leiab kolleegium, et kuigi maakohus mõistis R. Pärnale karistuse alla

KarS § 298 lg 2 sanktsiooni alammäära ja jättis selle kohtuotsuses põhjendamata, puudus

ringkonnakohtul KrMS § 340 lg-st 4 tulenevalt seaduslik alus mõistetud karistuse muutmiseks. Seega

ei anna R. Pärna kaitsja kassatsioonis esitatud väited alust kohtuotsuste muutmiseks ega

tühistamiseks. Kuivõrd kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tuleb käesolev kriminaalasi

tagastada esimese astme kohtule uueks arutamiseks R. Pärnale omistatud muudes kuritegudes, siis ei

pea kolleegium vajalikuks peatuda tema kaitsja kassatsioonis tõstatud küsimustel, mis puudutavad

R. Pärnale mõistetud liitkaristust.

V

16. KrMS § 352 lg 6 kohaselt laiendab Riigikohus kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile

süüdistavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni

esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda

raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kuigi P. Vaher ei ole maakohtu otsust

enda süüdimõistmises ja karistamises apellatsiooni- ega kassatsioonikorras vaidlustanud, leiab

kolleegium, et Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a otsus tuleb käesoleva otsuse p-des 12 ja 17

märgitud põhjustel tühistada ka tema osas. Kolleegium arvestab seejuures ka asjaoluga, et

A. Kalmerit ja R. Pärna süüdistatakse narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises

grupis koos P. Vaheriga, mistõttu kooskõlas Riigikohtu üldkogu 24. aprilli 2000. a otsusega

kriminaalasjas nr 3-1-2-1-00 (RT III 2000, 16, 169, p 13) ja kriminaalkolleegiumi 23. mai 2008. a

otsusega kriminaalasjas nr 3-1-1-18-08 (RT III 2008, 25, 166, p 13) tuleb vältida ühes ja samas

kuriteos osalenud isikute kriminaalasja arutamist erinevates menetlustes. Tulenevalt maakohtu poolt

kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest ja kasutades KrMS § 352 lg-s 6 sätestatud Riigikohtu

õigust väljuda kassatsiooni piiridest, peab kriminaalkolleegium käesoleval juhul põhjendatuks

laiendada kriminaalasja läbivaatamise piire ka P. Vaherile ja kõigile KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

inkrimineeritud kuritegudele. Seega tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada

Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2008. a kohtuotsused ka

P. Vaheri süüdimõistmises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

VI

17.1 Kohtupraktika ühtlustamiseks peab kolleegium esitatud kassatsioonide piiridest väljuvalt

vajalikuks selgitada ka DNA ekspertiisi eksperdiarvamusse puutuvat. Kriminaalasja materjalist

nähtuvalt on menetleja käesolevas asjas tõendamiseseme asjaolude tuvastamiseks määranud ka DNA

ekspertiisi. Eksperdile on esitatud kaks küsimust. Esiteks, kas ekspertiisiks esitatud pulbrilisel ainel

või selle pakendil on R. Pärna DNA, ning teiseks, kas ekspertiisiks esitatud esemetel (kindad,

paberkott jm) on R. Pärna, P. Vaheri või A. Kalmeri DNA-d. Menetleja määruse põhjal on

Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus koostanud ekspertiisiakti nr GE-4524-04/9392 (II kd,

lk 37-40).

17.2 Vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada

uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad

andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja

kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele

jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse,

kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli. Käesolevas kriminaalasjas

koostatud DNA ekspertiisi aktis nr GE-4524-04/9392 on lühidalt märgitud DNA analüüsiks kasutatud

meetodid, kuid täielikult on jäetud näitamata nende meetodite kasutamise põhjal saadud tulemused,

mis on DNA ekspertiisi uurimusliku osa lahutamatu lüli, sest eksperdiarvamus ise rajaneb ainuüksi

nendele. Seetõttu ei ole arusaadav, milliste andmete alusel on ekspert teinud süüdistatavaid

puudutavad järeldused. Kolleegium on seisukohal, et kirjeldatud kujul ei vasta ekspertiisiakt KrMS

§ 107 lg 3 p-de 1 ja 2 nõuetele, muutes selles esitatud eksperdiarvamuse kohtukõlbmatuks tõendiks

arvamuse kontrollimatuse tõttu. Kohtukõlbmatule tõendile tuginemine otsuse tegemisel moodustab

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 2 mõttes.

17.3 Vaatamata eelöeldule peatub kolleegium täiendavalt ka kõnealuse ekspertiisiakti arvamuslikul

osal. Vastusena menetleja küsimustele (vt ülal p 17.1) on ekspert märkinud valdavalt, et: "/--/

analüüsiks võetud proovid on segaproovid, milledes sisalduv bioloogiline materjal pärineb enam kui

ühelt inimeselt. Nende segaproovide analüüsil saadud tulemuste alusel ei saa kindlalt välistada

P. Vaherilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides. Saadud tulemuste alusel

ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi R. Pärnalt ja/või A. Kalmerilt pärineva bioloogilise

materjali sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides" (eksperdiarvamuse p-d 3-7).

17.4 Kolleegium märgib, et Riigikohtu senises praktikas on põhimõtteliselt aktsepteeritud tõendina

kategoorilise eksperdiarvamuse kõrval ka tõenäolikku arvamust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. detsembri 1997. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-121-97 - RT III 1998, 1, 7). Kehtivast

kriminaalmenetlusõigusest ei tulene nõuet, et tõendina saaks käsitada üksnes kategoorilises vormis

antud eksperdi arvamust, mistõttu on kohtud õigustatud kriminaalasja lahendamisel tuginema ka

tõenäolikus vormis antud eksperdiarvamusele. Kolleegium märgib, et käesolevas kriminaalasjas

koostatud ekspertiisiarvamuses toodud ja eelpool tsiteeritud vastus - "/--/ ei ole võimalik teha

usaldusväärseid järeldusi R. Pärnalt ja/või A. Kalmerilt pärineva bioloogilise materjali

sisaldumise/mittesisaldumise kohta nendes segaproovides" ja "ei saa kindlalt välistada P. Vaherilt

pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides" - ei ole siiski käsitatav ka

tõenäoliku eksperdiarvamusena, kuna selles ei sisaldu ühtegi järeldust.

VII

18. Et käesolev kriminaalasi tuleb kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste tõttu osaliselt

tagastada esimese astme kohtule uueks arutamiseks, siis märgib kolleegium täiendavalt järgmist.

Kolleegium kordab oma varasemas praktikas väljendatud seisukohta, et tõendamise seisukohalt ei ole

narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu

tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses

lubatavad tõendiliigid. Seega on kuriteo tunnuste tuvastamine süüdistatava käitumises võimalik ka

juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

26. aprill 2002. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-51-02 - RT III 2002, 14, 158 ja Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. juuni 2003. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-82-03 - RT III 2003, 25,

251). Ühtlasi osutab kolleegium oma varasemas praktikas kujunenud seisukohale, et kui süüdistatav

kasutab kohtulikul uurimisel KrMS § 35 lg-st 2 ja § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust ütlusi mitte anda ja

jätta küsimustele vastamata, lubab KrMS § 294 p 1 avaldada tema eeluurimisel antud ütlused, kuid

kasutades neid kohtuotsuse tegemisel peab kohus täiendavalt arvestama Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi Konventsioon) art 6 §-st 3(d) tulenevate piirangutega.

Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas on nimetatud sätet kohaldades asutud seisukohale, et

süüdistuse tuginemine kas täielikult või olulises osas kohtueelses menetluses antud ütlustele, mida

andnud isikut ei ole süüdistataval olnud võimalik istungil või kohtueelses menetluses küsitleda, rikub

Konventsiooni art 6 garantiisid (lahend Luca v. Itaalia 27. 02. 2001). Seejuures ei tule "tunnistaja" all

art 6 §-s 3(d) tähenduses mõista ainult tunnistajat selle mõiste otseses tähenduses, vaid ka

kaassüüdistatavat, kes annab ütlusi teise kaassüüdistatava vastu. Seega võib kohus avaldada

kohtulikul arutamisel ütluste andmisest keeldunud isiku ütlused, kuid süüdistatava suhtes tehtud

süüdimõistev otsus ei või tugineda täielikult või määravas ulatuses sellise isiku ütlustele, keda

süüdistataval ei olnud võimalik küsitleda (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjas nr 3-1-1-

98-02, p 7 - RT III, 2002, 26, 300 ja asjas nr 3-1-1-127-06 p 9 - RT III 2007, 11, 86).

VIII

19. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu

kriminaalkolleegium täielikult Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu

28. mai 2008. a otsused A. Kalmeri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2

järgi ning P. Vaheri süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi. Samuti

tühistab kriminaalkolleegium nimetatud kohtuotsused osaliselt R. Pärna süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning talle liitkaristuse mõistmise ja menetluskuluna

ekspertiisitasude väljamõistmise osas. Tühistatud osas saadab Riigikohtu kriminaalkolleegium

kriminaalasja

Pärnu

Maakohtule

uueks

arutamiseks.

Muus

osas,

s.h

Raimond

Pärna

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 25 lg-te 1 ja 2 - § 298 lg 2 järgi jätab Riigikohtu

kriminaalkolleegium Pärnu Maakohtu 13. veebruari 2008. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai

2008. a otsused muutmata. Kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe