3-2-1-111-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-111-08

Otsuse kuupäev

Tartu, 21. november 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Villu Kõve

Kohtuasi

AS-i ÜHENDATUD KAPITAL hagi Esma Vara AS-i vastu

4 000 000 krooni väljamõistmiseks ja Esma Vara AS-i

vastuhagi AS-i ÜHENDATUD KAPITAL ja Canister Inc.

vastu laenulepingu tühisuse tunnustamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2008. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-123

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Esma Vara AS-i kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS ÜHENDATUD KAPITAL (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Alo Pormeister

Kostja Esma Vara AS (varasem ärinimi aktsiaselts Esma Auto,

registrikood xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Andres Vinkel

Asja läbivaatamise kuupäev

27. oktoober 2008. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada tsiviilasjas nr 2-04-123 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 16. juuni 2008. a otsus

ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Esma Vara AS-ile 15. juulil 2008 tasutud kassatsioonikautsjon

40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS ÜHENDATUD KAPITAL (hageja) esitas 10. veebruaril 2004 Tallinna Linnakohtule hagi

aktsiaseltsi Esma Auto (kostja, praegune ärinimi Esma Vara AS) vastu, milles palus kostjalt välja

mõista 4 000 000 krooni.

Hagiavalduse järgi andis välisriigi äriühing Canister Inc. (laenuandja) 18. aprilli 2001. a laenulepingu

(laenuleping) alusel kostjale laenu 4 767 000 krooni. Laenulepingu p 1.3 järgi pidi kostja maksma

laenuandjale laenusummalt intressi 10% aastas ning p 1.2 järgi tuli laenusumma ja intress tagastada

hiljemalt 31. detsembriks 2001. Laenusumma kandis laenuandja kostjale üle. 21. ja 27. detsembril

2001 tagastas kostja laenuandjale kokku 2 767 000 krooni. Ülejäänud raha, st 2 000 000 krooni ei ole

tagastatud. Laenulepingu p 1.4 järgi pidi kostja tähtpäevaks tasumata summalt maksma viivist 0,1%

viivitatud summast iga viivitatud päeva eest. 4. oktoobri 2002. a lepingu ja selle 26. jaanuari 2004. a

lisaga loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu hagejale. Hageja ja kostja

13. novembri 2002. a kokkuleppest laenulepingu muutmiseks nähtub, et kostja ei pea ülejäänud

laenusummat tagastama, kui hagejal õnnestub kostja tegevuse tulemusena hiljemalt 31. jaanuaril

2003 omandada osaühingu Ganiger Invest osa. Tehingut aga toimunud ei ole. Kostja 19. septembri

2003. a tasaarvestusavaldusega ei saa lugeda hageja nõuet lõppenuks. Hageja on esitanud sellele

korduvalt vastuväiteid. Arusaamatuks jääb, kuidas osutas kostja väidetava vahendusteenuse

osaühingu Ganiger Invest osast osa müügilepinguga, kuna sellest ei saanud tekkida tulu teistele kui

kostjaga seotud isikutele. TEREBRA INVEST AS aktsionärideks olid kostja aktsionärid Jaanus

Reisner ja Ralf Õng.

Hageja on korduvalt esitanud kostjale nõude laenusumma tagastamiseks ning intressi ja viivise

tasumiseks, samuti arved kohustuse täitmiseks, kuid kostja oma kohustusi ei täitnud. Seetõttu võib

hageja nõuda kostjalt kohustuste täitmist. Kostja laenulepingujärgne põhivõlgnevus on

2 000 000 krooni, 30. jaanuari 2004. a seisuga on intressivõlgnevus 546 356 krooni. Viivist nõuab

hageja alates 1. veebruarist 2003 kuni kohtuotsuse tegemiseni 1 453 644 krooni ulatuses.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta see rahuldamata.

Kostja väitel on laenuandja hagejaga lähedalt seotud äriühing, kes on tegutsenud hageja kontrolli all.

Laenuleping oli üks osa hageja ja kostja vahelisest tehingust, mille sisuks oli hageja soov omandada

5% osalus osaühingus Ganiger Invest. Kuna hagejal puudus selleks võimalus, pidi kostja, kasutades

äriühingut TEREBRA INVEST AS, omandama 5% osaluse osaühingus Ganiger Invest, hageja aga

finantseerima tehinguga seotud kulusid. Pärast müügilepingu sõlmimist pidi hageja tasuma kostjale

2 000 000 krooni käsundi täitmise eest. Kuna poolte juhatuse liikmed on lähedased sugulased, esialgu

omavahelist kokkulepet kirjalikult ei vormistatud. Laenuleping vormistati kirjalikult alles

13. novembril 2002 koos laenulepingu muutmise kokkuleppega. Viimane sisaldab viidet poolte

tegelikule tahtele. Kuna laenulepingut kasutati üksnes tehtud rahaliste ülekannete vormistamiseks, ei

ole laenulepingul eraldiseisvat sisu ja poolte tegelik tahe ei olnud suunatud laenulepingu sõlmimisele.

Kostja maksis laenuandjale 2001. a detsembris pangaülekandega 2 767 000 krooni, tagastamaks raha,

mis oli kostjale üle kantud aktsiate omandamiseks. Maksekorralduse selgituse lahtrisse märgitud

viide laenulepingule ei tõenda laenulepingu olemasolu ega selle kehtivust. Kostja esitas

19. septembril 2003 hagejale nõudesumma tasaarvestamise avalduse, millele hageja vastu ei

vaielnud. Seega loetakse tasaarvestus tehtuks. Laenu põhiosa nõue on põhjendamatu ja seadusega

vastuolus. Põhinõude puudumisel on põhjendamatu ja seadusevastane ka intressi ja viivise nõue.

3. 16. juunil 2004 esitas kostja vastuhagi hageja vastu, milles palus tunnustada laenulepingu tühisust.

Vastuhagi järgi sõlmisid laenuandja ja kostja 18. aprilliga 2001 dateeritud laenulepingu tegelikult

2002. a detsembris. See laenuleping on tühine, kuna tegemist on näiliku tehinguga tsiviilseadustiku

üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 mõttes. Lepingus varasema kuupäeva märkimise eesmärk oli luua

mulje, et 2001. a kevadel toimunud raha üleandmine toimus laenulepingu alusel. Poolte tahe ei olnud

sõlmida laenulepingut. Seda tõendab laenulepingu muutmise kokkuleppe p 5.1, millest nähtub poolte

tegelik tahe - hageja soov osta osaühingu Ganiger Invest osa ja maksta kostjale selle eest

vahendustasu ning kostja tahe pakkuda tehingu sõlmimiseks vahendusteenust ning saada selle eest

vahendustasu. Kuivõrd pooled otsustasid sõlmida raha üleandmisele õigusliku põhjenduse

näitamiseks näiliku laenulepingu, on näiline ka seda laenulepingut muutev tehing. Kostja tegi kõik

endast oleneva, et kokkulepitu realiseeruks ning hageja saaks omandada osaluse osaühingus Ganiger

Invest. Osa müügileping jäi sõlmimata hagejast tulenevatel asjaoludel. Seetõttu oli kostjal õigus

saada kokkulepitud tasu ja ta ei võlgne hagejale midagi.

4. 16. märtsil 2005 kaasas Tallinna Linnakohus vastuhagi menetlusse kostjana ka laenuandja.

5. Hageja ja laenuandja vastuhagi ei tunnistanud ning palusid jätta see rahuldamata.

6. Tallinna Linnakohus rahuldas 14. oktoobri 2005. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 4 000 000 krooni. Vastuhagi jättis linnakohus rahuldamata. Lisaks mõistis linnakohus

kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud 316 202 krooni 30 senti.

7. Kostja esitas linnakohtu 14. oktoobri 2005. a otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus

linnakohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Hageja ja laenuandja vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

8. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2006. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

linnakohtu otsuse muutmata ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kohtukuludena 15 000 krooni.

9. Kostja esitas ringkonnakohtu 4. aprilli 2006. a otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palus

ringkonnakohtu otsus tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Hageja ja laenuandja vaidlesid kassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta see rahuldamata.

10. Riigikohus tühistas 14. novembri 2006. a otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-102-06 ringkonnakohtu

4. aprilli 2006. a otsuse ja linnakohtu 14. oktoobri 2005. a otsuse ning saatis asja uueks arutamiseks

Harju Maakohtule.

Riigikohtu otsuse järgi ei ole vaidlusalune 18. aprilli 2001. a laenuleping kestvusleping

võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise

seaduse § 12 tähenduses. Küll saab 13. novembri 2002. a lepingu muutmise kokkuleppele ja

4. oktoobri 2002. a nõude loovutamisele kohaldada pärast 1. juulit 2002 kehtinud õigusakte.

Kohtud ei põhjendanud, miks nad peavad oluliseks vahendusteenuse kokkuleppe olemasolu just

laenuandja ja kostja vahel. Pärast nõude loovutamist ei keela õigusaktid uuel võlausaldajal sõlmida

loovutatud nõude osas seda muutvaid või täiendavaid kokkuleppeid.

Kohtud ei arvestanud kostja vastuväidetega, et äramuutev tingimus tuleb lugeda saabunuks, kuna

osaühingu Ganiger Invest osa ülekandmise hagejale välistas hageja enda tegevus osa omandamise

eest juba makstud summade tagasivõtmisel. Kostja on sellekohased väited esitanud juba esimese

astme kohtu menetluses ja neid on kinnitanud kostja esindaja vande all antud seletustes, samuti on

kostja esitanud selle väite tõendamiseks ka J. Käo e-kirja. Asja uuel läbivaatamisel tuleb nimetatud ja

ka teisi asjakohaseid tõendeid hinnata ning otsustada, kas laenulepingu muudatustes kokkulepitud

äramuutva tingimuse saab lugeda saabunuks alates 1. juulist 2002 kehtiva TsÜS § 104 lg 1 alusel.

Praegusel juhul võiks hagejale olla tingimuse saabumine kahjulik seetõttu, et tingimuse saabumisel

tekiks kostjal õigus jätta endale 2 000 000 krooni, ning samuti seetõttu, et hageja võis olla loobunud

algsest plaanist osta osaühingus Ganiger Invest osalus. Kohtud ei ole üheselt tuvastanud, et

TEREBRA INVEST AS oleks omandanud osa osaühingus Ganiger Invest. Äramuutva tingimuse

saabumiseks on selgelt seatud, et hageja saab osa omandiõiguse. Piisav ei ole üksnes osa ostuõiguse

omandamine.

11. Harju Maakohus jättis 8. jaanuari 2008. a otsusega nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata ja

tühistas hagi tagamise. Kohtukulud jättis maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu arvates ei ole tõendatud, et laenuleping oleks sõlmitud 2002. a detsembris ja et tegemist

oleks näiliku tehinguga. Algselt on kostja ja laenuandja sõlminud laenulepingu, kuid 13. novembril

2002 on hageja ja kostja laenulepingu muudatustes kokku leppinud äramuutva tingimuse, mis on

lisaks ka vahendusteenuse osutamise lepinguks.

27. aprillil 2001 sõlmisid AS NG Investeeringud ja TEREBRA INVEST AS osaühingu Ganiger

Invest osa müügilepingu. Väär on hageja seisukoht, et tal puudub seos TEREBRA INVEST AS-iga.

Tunnistaja J. Reisneri sõnade kohaselt oli TEREBRA INVEST AS hageja kontrolli all tegutsev

äriühing, mis kasutas hageja sidevahendite numbreid. Nii oli TEREBRA INVEST AS-i

finantsdirektoriks hageja juhatuse liige Paavo Truu, kes esindas firmat ka maksuametis. 27. aprillil

2001 sõlmitud osaühingu Ganiger Invest osa müügilepingu järgi pidi osa eest tasutama kahes jaos:

2 600 000 krooni 27. aprillil 2001 ja 7 400 000 krooni 30. juunil 2001. Esimene osamakse tehti

tähtaegselt, teine osamakse jäi tegemata. Samas oli tunnistaja J. Reisneri sõnade järgi endiselt

võimalik osaühingu Ganiger Invest osa müük varem kokkulepitud tingimustel ka 2002. a lõpus.

13. novembril 2002 laenulepingu muudatustes kokkulepitud äramuutva tingimuse kohaselt vabaneb

kostja laenujäägi ja sellelt arvestatud intressi tasumisest, kui hagejale võõrandatakse hiljemalt

31. jaanuaril 2003 osaühingu Ganiger Invest osa (ning omandiõigus), mis vastab minimaalselt 5%-le

nimetatud osaühingu osakapitali suurusest, ning hageja omandab seeläbi minimaalselt 5% osaühingu

Ganiger Invest kõigi osadega määratud häälte arvust.

Pangaväljavõttest nähtuvalt on AS NG Investeeringud tagastanud hagejale 2 600 000 krooni ja

intressi 340 208 krooni 22 senti 18. detsembril 2002. Praegusel juhul võis hagejale olla tingimuse

saabumine kahjulik seetõttu, et tingimuse saabumisel tekiks kostjal õigus jätta endale

2 000 000 krooni, ning samuti seetõttu, et hageja võis olla loobunud algsest plaanist osta osaühingus

Ganiger Invest 5% osalus. Raha tagasivõtmisega osa müüjalt ja enda nime avalikustamisega enne

äramuutva tingimuse tähtaega välistas hageja tingimuse saabumise eeldused - osa müügihinna

ettetasumise ja osa omandamise. Tingimus loetakse TsÜS § 104 lg 1 järgi saabunuks ka juhul, kui

selle saabumist takistas hea usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik.

Pooled sõlmisid laenulepingu muutmisega vahendusteenuse osutamise kokkuleppe. Tingimuse

saabumist takistas oma tegevusega hageja. Laenulepingu muudatusega on fikseeritud teenus, hind ja

tähtaeg. Seega oli kostjal nõue ja alus tasaarvestuse tegemiseks.

12. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada

osas, millega see jättis hagi rahuldamata, hagi tagamise tühistamise osas ja kohtukulude osas ning

uue otsusega mõista kostjalt hageja kasuks välja 4 000 000 krooni, jätta muutmata hagi tagamine ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja kohtukulud. Kui ringkonnakohus tuvastab vahendusteenuse

kokkuleppe olemasolu või hageja õigusvastase käitumise äramuutva tingimuse saabumise

takistamisel, palus hageja mõista kostjalt välja laenulepingust tulenev viivisevõlgnevus

2 000 000 krooni.

13. Kostja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

14. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 16. juuni 2008. a otsusega apellatsioonkaebuse ning tühistas

maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja 4 000 000 krooni.

Samuti mõistis ringkonnakohus kostjalt välja 295 000 krooni kohtukuludena.

Ringkonnakohtu otsuse järgi vaidlevad pooled, kuidas tõlgendada laenulepingu muudatustes

kokkulepitud äramuutvat tingimust. Pooled ei vaidle, et tingimus tegelikult ei saabunud.

Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtuga, et äramuutev tingimus tuleb lugeda saabunuks

TsÜS § 104 lg 1 alusel. Esmalt tuli tuvastada, et tingimuse saabumine ei olnud hagejale kasulik.

Maakohus oletas, et tingimuse saabumine võis olla hagejale kahjulik, kuna tingimuse saabumisel

tekiks kostjal õigus jätta endale 2 000 000 krooni, ning samuti võis hageja olla loobunud algsest

plaanist osta osaühingus Ganiger Invest 5% osalus. Ainuüksi nende oletuste põhjal ei saa hinnata

tingimuse kahjulikkust hagejale. Tingimus ei seisnenud mitte rahast loobumises, vaid osaluse

omandamises. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et osaühingus Ganiger Invest 5%

osaluse omahinnaga omandamine, millele kostja pidi oma tutvust kasutades kaasa aitama, oleks

olnud hagejale kahjulik tehing. Teiseks tuli tuvastada, et hageja oma õigusvastase käitumisega

takistas tingimuse saabumist. Pooled ei vaidle, et TEREBRA INVEST AS ei omandanud osaühingu

Ganiger Invest osa. Sel põhjusel ei olnud ka hagejal võimalik osa omandada TEREBRA INVEST

AS-ilt. Maakohus pidas hageja õigusvastaseks käitumiseks seda, et hageja palus AS-il NG

Investeeringud 2002. a lõpus tagastada TEREBRA INVEST AS-i poolt osaühingu Ganiger Invest osa

eest ettemaksuna tasutud raha ja avalikustas oma nime müüjale. Esiteks ei ole kumbki tegevus

iseenesest õigusvastane või pahatahtlik ja teiseks ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et just

nimetatud põhjustel jäi TEREBRA INVEST AS-il osa omandamata. Kuna kostja vastuväide hagile

seisnes selles, et hageja enda käitumine takistas tal osa omanikuks saamist, pidi ta selle kohta esitama

ka tõendid, milleks oleksid mh saanud olla AS NG Investeeringud esindaja ütlused selle kohta, miks

osa ei võõrandatud. Seetõttu jääb arusaamatuks kostja seisukoht, et maakohtul puudus vajadus AS

NG Investeeringud esindaja ülekuulamiseks, kuna keegi sellist taotlust ei esitanud. Hageja käitumist

ei saa pidada hea usu vastaseks ka seetõttu, et asja materjalist ei nähtu, et hagejal oleks olnud

kohustus osa omandada. Sellist kohustust hagejale laenulepingu muutmise kokkuleppest ei tulene.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostjaga, et kohustus tulenes äramuutvast tingimusest endast, kust

nähtus hageja soov osa omandada. Hagejal oli tõenäoliselt soov osa omandada, kui ta omandamise

puhul lubas kostjale tasuks 2 000 000 krooni. Kui see soov aga mingil põhjusel ei realiseerunud, ei

tekkinud lepingu kohaselt hagejal sellest vastutust kostja ees.

Seejärel käsitles ringkonnakohus kostja vastuväidet, mille kohaselt lõppes kohustus tasaarvestuse

tegemisega 19. septembril 2003, mil kostja tasaarvestas hageja laenulepingust tuleneva nõude

kostjaga sõlmitud teenuse osutamise kokkuleppest tuleneva nõudega, mis muutus sissenõutavaks

27. aprillil 2001. Selleks tuleb kõigepealt tuvastada, kas pooled olid sõlminud vahendusteenuse

osutamise kokkuleppe, see on maaklerilepingu võlaõigusseaduse (VÕS) § 658 lg 1 mõttes. Sellise

lepingu sõlmimisele on viidanud üksnes tunnistaja J. Reisner, kes ise ei viibinud kokkuleppe

sõlmimise juures ja teadis lepingu sõlmimisest üksnes kostja seadusliku esindaja kaudu. Samuti ei

teadnud tunnistaja täpselt kokkuleppe sisu ja tingimusi. Ringkonnakohus nõustus hageja kahtlustega,

et tunnistaja J. Reisneri ütlusi ei saa pidada erapooletuteks, kuna ta on kostja seadusliku esindaja

R. Õngega lähedalt seotud isik ja võib anda ütlusi tema kasuks. Just J. Reisner ja R. Õng olid

kahekesi TEREBRA INVEST AS-i osanikud, kelle vahendusel pidi hageja osaühingu Ganiger Invest

osa omandama. Maaklerilepingu sõlmimise kohta rohkem tõendeid esitatud ei ole. Samuti ei ole

maakohus põhjendanud, millistele tõenditele ta nimetatud fakti tuvastamisel tugineb. Laenulepingu

muudatustes ei ole fikseeritud kostja lepingujärgseid kohustusi ja hageja kohustust tasuda kostjale

teenuse osutamise eest. Laenulepingu muudatustes on kostjal 2 000 000 krooni saamise õigus seatud

selgelt ja ühemõtteliselt sõltuvusse hageja poolt omandiõiguse saamisest. Kostja väidete kohaselt oli

ta teenuse osutanud, kuna AS NG Investeeringud ja TEREBRA INVEST AS sõlmisid 27. aprillil

2001 osaühingu Ganiger Invest osast osa müügilepingu. Hagejale oli loodud võimalus osaleda Eesti

Raudtee erastamisel TEREBRA INVEST AS-i nimel ja tasu maksmine ei sõltunud sellest, kas hageja

seda võimalust ka kasutas. Need kostja väited on vastuolus laenulepingu muudatustes sisalduvaga.

Kui hagejal oleks olnud kohustus vahendusteenuse osutamise eest kostjale tasuda ja see kohustus oli

sissenõutav laenulepingu muudatuste sõlmimise ajal 13. novembril 2002, ei olnud pooltel alust

siduda 2 000 000 krooni jätmist kostjale hageja poolt osaühingu Ganiger Invest osast osa omanikuks

saamisega. Kuna pooled sõlmisid aga just niisuguse tingimusega kokkuleppe, saab sellest järeldada,

et kostjal ei olnud sel ajal maaklerilepingu täitmisest tulenevat nõuet hageja vastu. Kuna kostjal

puudus 19. septembril 2003 hageja vastu nõue, ei ole tasaarvestusavaldusel õiguslikke tagajärgi.

Tasaarvestav pool ei saa VÕS § 200 lg 4 järgi tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada

vastuväiteid.

Puudub vaidlus, et tagastamata on 2 000 000 krooni. Laenulepingu muutmise kokkuleppes muutsid

pooled tagasimaksmise tähtaega. Intressi suurus jäi samaks. Viivise tasumises oli kokku lepitud

esmases lepingus. Seega on hagejal õigus nõuda lisaks tagastamata laenu põhiosale ka intressi ja

viivise tasumist. Viivist võis hageja arvestada alates 10. veebruarist 2003. Viivise aritmeetilisi

arvestusi ei ole kostja vaidlustanud. Hageja on vähendanud viivist põhinõude suuruseni.

Hagi rahuldamise tõttu tuleb jätta muutmata Tallinna Linnakohtu 9. märtsi 2004. a hagi tagamise

määrus, millega seati hageja kasuks hüpoteek kostjale kuuluvale kaasomandiosale hoonestusõigusest.

Hageja on tasunud hagi esitamisel riigilõivu 140 000 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel

55 000 krooni ning taotleb 220 214 krooni suuruse õigusabikulu väljamõistmist. Arvestades enne

1. jaanuari 2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud 5%

piirangut hagi hinnast, tuleb rahuldada õigusabikulu nõue 100 000 krooni ulatuses. Seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukuluna kokku 295 000 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

15. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus

tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.

Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus kohaldamata VÕS §-d 23, 24 ja 29. Eksitav on

ringkonnakohtu põhjendus, et kostja ei toonud esile asjaolusid selle kohta, et 5% osaluse

omandamine oleks olnud hagejale kahjulik tehing. Olukorras, kus hageja pidi osa omandamiseks raha

juurde maksma, oli ettemaksu tagasivõtmine ja sellest kostja teavitamata jätmine hea usu vastane

käitumine. Samasugusena on käsitatav asjaolu, et hageja avalikustas oma nime, mida ei tohtinuks

teha, kui osa omandamise soov oli ehtne. Ringkonnakohus on kontekstist väljarebitult leidnud, et

hagejal ei olnud kohustust osa omandada. Lahendist ei nähtu, milline tähendus omandamiskohustusel

on (ka õiguse kasutamata jätmine võib olla hea usu vastane) ja mis kokkuleppega VÕS § 23 lg 1 p 1

tähenduses on tegemist. Äramuutvast tingimusest ei loe mõistlik inimene välja hageja õigust

keelduda pakutavast osast, kui võõrandamistingimused vastavad neile, millega hageja on 1,5 aastat

nõus olnud. Arusaamatu on ringkonnakohtu järeldus, et kui hageja osa omandamise soov ei

realiseerunud, ei tekkinud hagejal lepingu kohaselt sellest kostja ees mingit vastutust. Kogu vaidlus

käibki selle üle, et soov jäi realiseerumata seetõttu, et hageja asus takistama ostuvõimaluse

realiseerumist. Sel juhul tekib vastutus seetõttu, et äramuutev tingimus loetakse saabunuks.

Kostja esitas piisavalt tõendeid, kuid ringkonnakohus suhtus neisse pealiskaudselt ja rikkus tõendite

hindamise reegleid. Ringkonnakohus jättis vastamata kostja olulistele vastuväidetele. Tunnistaja

J. Reisnerit ei saanud lugeda erapoolikuks ainuüksi seetõttu, et ta on olnud kunagi menetlusosalisega

kuidagi seotud. Tunnistaja ütlusi saab lugeda ebausaldusväärseks, kui kohus tuvastab vastuolu

ütlustes endis ja/või vastuolu muude tõenditega ning seda vastuolu ei õnnestu kõrvaldada.

Ringkonnakohus, kes tunnistajaga ise kokku ei puutu, ei saa ümber hinnata tunnistaja ütluste

usaldusväärsust pelgalt isikutevahelise seose tõttu.

Lisaks ei olnud kostjale kätte toimetatud kohtuotsus allkirjastatud.

16. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

17. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu ning asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

18. Kolleegium märgib esmalt, et kuna menetlusosalised ei vaidlustanud maakohtu otsust vastuhagi

rahuldamata jätmise osas, on maakohtu otsus selles osas TsMS § 456 lg 2 p 1 järgi jõustunud. Seega

ei ole Riigikohtus menetlusosaline laenuandja, kes on kassatsioonkaebuse vastuses märgitud kui

kolmas isik.

19. Asjas ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle:

18. aprilli 2001. a kuupäeva kannab laenuleping, mille teksti kohaselt andis laenuandja kostjale laenu

4 767 000 krooni ning see raha on kostjale üle kantud;

2001. a detsembris tagastas kostja laenuandjale 2 767 000 krooni, ülejäänud 2 000 000 krooni ei ole

tagastatud;

27. aprillil 2001 sõlmisid AS NG Investeeringud ja TEREBRA INVEST AS osaühingu Ganiger

Invest osa müügilepingu;

4. oktoobril 2002 (26. jaanuari 2004. a täiendusega) loovutas laenuandja laenulepingust tulenevad

nõuded kostja vastu hagejale;

13. novembri 2002. a laenulepingu muudatustes lepiti kokku äramuutev tingimus, mille järgi vabaneb

kostja laenujäägi ja sellelt arvestatud intressi tasumisest, kui hagejale võõrandatakse hiljemalt

31. jaanuaril 2003 osaühingu Ganiger Invest osa, mis vastab minimaalselt 5% nimetatud osaühingu

osakapitali suurusest ning hageja omandab seeläbi minimaalselt 5% selle osaühingu osadega

määratud häälte arvust;

13. novembril 2002 loovutas TEREBRA INVEST AS 27. aprilli 2001. a osa müügilepingust

tulenevad (raha tagasisaamise) nõuded hagejale;

18. detsembril 2002 tagastas AS NG Investeeringud hagejale 2 600 000 krooni ja maksis intressina

340 208 krooni 22 senti;

TEREBRA INVEST AS ega hageja ei omandanud osaühingu Ganiger Invest osa.

20. Praeguses asjas on hageja põhiväide olnud see, et kostja ei ole talle tagastanud laenulepingu

alusel saadud raha täies ulatuses. Kostja põhiväide on see, et lisaks laenulepingule on pooled

sõlminud ka vahenduslepingu, mille järgi pidi kostja võimaldama hagejal omandada 5% osaluse

osaühingus Ganiger Invest (II kd, tl 48 jj).

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on võimalikku vahenduslepingut käsitledes eksinud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku tõendamisreeglite kohaldamise vastu ning jätnud selles osas otsuse

ka osaliselt põhjendamata.

21. Ringkonnakohus on leidnud, et tunnistaja J. Reisner ei viibinud kokkuleppe sõlmimise juures ega

teadnud täpselt selle sisu ega tingimusi. Samuti on ringkonnakohus nõustunud hageja kahtlustega, et

tunnistaja ütlusi ei saa pidada erapooletuteks, kuna ta on kostja esindaja R. Õngega lähedalt seotud

isik ja võib anda ütlusi tema kasuks. Lisaks leidis ringkonnakohus, et vahenduslepingu sõlmimise

kohta peale J. Reisneri ütluste rohkem tõendeid esitatud ei ole.

Esmalt leiab kolleegium, et ringkonnakohus on TsMS § 442 lg 8 neljandat lauset (koostoimes

TsMS § 654 lg 1 teise lausega) rikkudes jätnud põhjendamata, miks ta ei arvesta toimikus olevate

teiste tõenditega, mis on esitatud vahenduslepingu olemasolu tõendamiseks. Viidatud sätte järgi peab

kohus otsuses põhjendama, kui ta mõnda tõendit ei arvesta. Samuti on Riigikohus mitmes oma

varasemas lahendis leidnud, et kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, tuleb

tal võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja poolt maakohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele

tuginemisest pool ei ole apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud (vt nt Riigikohtu 29. aprilli

2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-08, p 15 ja 7. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nt 3-2-1-139-

07, p 15). Praegusel juhul on kostja vastuhagi osas apellatsioonkaebust esitamata jättes loobunud

üksnes vastuhagi puudutavatest väidetest.

22. Kostja on tuginenud tema arvates vahenduslepingu sõlmimist tõendava dokumendina mh

13. novembri 2002. a laenulepingu muutmise kokkuleppe äramuutvale tingimusele. Ringkonnakohus

on küll leidnud, et ta ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille järgi sõlmiti laenulepingu muutmisega

vahendusleping, kuid on jätnud selgitamata, miks oli pooltel n-ö tavapärase laenulepingu

pikendamise kokkuleppe korral vajalik kokku leppida sellise sisuga tingimuses. Äramuutev tingimus

viitab kolleegiumi arvates üheselt pooltevahelistele täiendavatele suhetele. Samuti ei ole

ringkonnakohus põhjendanud, miks ta ei arvestanud kostja esitatud e-kirja, mille on J. Reisnerile

saatnud J. Käo ja milles on J. Käo märkinud järgmist: "Minu jaoks on tegelikult üllatuseks, et

investeerimissoov ja raha on olnud kogu aeg Hillar Tederi oma ja Sina oled olnud lihtsalt

vahendajaks" (I kd, lk 91). Kostja on hagivastuses selgelt märkinud (I kd, tl 79), et selle tõendiga

soovib ta tõendada hageja ja kostja vahelise käsundi olemasolu. Ringkonnakohus ei ole selles

küsimuses hinnanud ka seda, miks kandis AS NG Investeeringud hagejale 18. detsembril 2002 üle

2 600 000 krooni ja intressi ja mis eesmärgil see raha algselt AS-ile NG Investeeringud üle kanti.

Kolleegium leiab, et eespool viidatud tõenditele hinnangu andmata jätmisega võib muutuda

ebaveenvaks ka ringkonnakohtu seisukoht tunnistaja J. Reisneri ütluste erapoolikuse kohta. Samuti

on kolleegium seisukohal, et kui ringkonnakohtul tekib kahtlus, et tunnistaja on erapoolik, oleks

otstarbekas tunnistaja uuesti ära kuulata. Piisav ei ole tõendamisstandard "hageja kahtlusega

nõustumine". Kuigi seadus ei pane ringkonnakohtule varem ära kuulatud tunnistaja uuesti

ärakuulamise kohustust, on tsiviilkohtumenetluse üheks põhimõtteks see, et kohus uurib tõendeid

vahetult (TsMS § 243 lg 1). Sel juhul oleks võimalik kasutada ka TsMS § 262 lg-tes 1 ja 8 nimetatud

viise tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks. Samuti on ringkonnakohus ekslikult

samastanud kostja seadusliku esindaja R. Õnge kostjaga, leides, et J. Reisner võib anda ütlusi

R. Õnge kasuks. R. Õng praeguses asjas menetlusosaline ei ole.

Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus andma eespool nimetatud ja ka võimalikele teistele

tõenditele TsMS § 442 lg 8 nõuetele vastava hinnangu.

23. Kui ringkonnakohus jõuab asja uuel arutamisel järeldusele, et pooled sõlmisid vahenduslepingu,

tuleb selgeks teha ka selle kokkuleppe olulised tingimused, eelkõige vahendustasu saamise

tingimused.

Muu hulgas tuleb hinnata ka seda, kas see leping vastas headele kommetele. Riigikohus on mitmes

lahendis leidnud, et seda saab kohus teha ka omal algatusel (vt nt Riigikohtu 8. mai 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06, p 14). Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et pooled sõlmisid

vahenduslepingu, kuid see ei kehti (nt vastuolu tõttu heade kommetega), ei saa hageja nõuda kostjalt

lepingu täitmist, vaid üksnes tühise tehingu järgi üleantu tagastamist. Kostja on väitnud, et ta soovis

sisuliselt üksnes talle mõeldud osaluse omandamise võimalust osaühingus Ganiger Invest osaluse

pakkuja (AS NG Investeeringud) teadmata vahendustasu eest edasi anda. Kui kostja jääb oma väidete

juurde, tuleb hinnata, kas tehing, mille järgi pidi makstama vahendustasu põhiliselt üksnes kostja

nime kasutamise eest osaluse omandamisel teises äriühingus, kusjuures nii selle äriühingu kui tema

osanike eest pidi sisulist osaluse kontrollijat varjatama (st neid sisuliselt eksitatama), on heade

kommetega kooskõlas. Riigikohus on leidnud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus

erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja

taunitavateks (vt nt Riigikohtu 13. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07, p 30). Tehing

on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja

väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade

kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole

ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-05,

p 23). Kolleegium nõustub eelnevate seisukohtadega.

24. Kui asja uuel läbivaatamisel tuvastatakse, et pooled ei sõlminud laenulepingut muutes

vahenduslepingut, tuleb uuesti kontrollida TsÜS § 104 lg 1 eeldusi äramuutva tingimuse saabunuks

lugemise kohta.

25. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus eksis äramuutvat tingimust käsitledes TsÜS § 104 lg 1

tõlgendamisel. Selle sätte järgi loetakse tingimus saabunuks ka juhul, kui selle saabumist takistas hea

usu põhimõtte vastaselt pool, kellele tingimuse saabumine ei ole kasulik. Ringkonnakohtu otsuse

järgi ei ole kostja esile toonud asjaolusid, millest nähtuks, et osaühingus Ganiger Invest 5% osaluse

omandamine, oleks olnud hagejale kahjulik tehing. Kolleegiumi arvates ei ole nimetatud normi

kohaldamiseks vaja esitada asjaolusid tehingu kahjulikkuse kohta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 104 lg 1 kohaldamiseks on piisav esile tuua, et äramuutva tingimuse saabumine ei olnud tingimust

takistanud poolele kasulik. Selleks piisab üksnes, kui tõendatakse, et tingimuse saabumisega jäänuks

tingimuse saabumist takistanud pool millestki ilma. Praegusel juhul võis selleks olla

2 000 000 kroonist ilmajäämine.

Ringkonnakohus on TsÜS § 104 lg-t 1 analüüsides leidnud ekslikult ka seda, et normi kohaldamiseks

tuleb tuvastada, kas hageja oma õigusvastase käitumisega takistas tingimuse saabumist. Nimetatud

sätte koosseisuliste tunnuste hulgas ei ole õigusvastast käitumist, vaid hea usu põhimõtte vastane

käitumine. Siiski on ringkonnakohus leidnud ka seda, et maakohtu poolt hagejale ette heidetud

käitumine ei ole pahatahtlik, s.o hea usu põhimõtte vastane. Samas ei ole ringkonnakohus TsMS

§ 654 lg-t 4 rikkudes põhjendanud, miks ei ole TsÜS § 104 lg 1 kontekstis hea usu põhimõtte vastane

hagejapoolne raha tagasiküsimine AS-ilt NG Investeeringud ja sellest kostjale teatamata jätmine,

mille maakohus on tuvastanud. Ringkonnakohus on paljasõnaliselt leidnud, et selline tegevus

iseenesest ei ole pahatahtlik. 13. novembri 2002. a kokkuleppe äramuutev tingimus ei sisalda viiteid

selle kohta, et hagejal ei ole huvi osaluse omandamise vastu või et tal oleks õigus tingimuse

saabumisele vastu tegutseda. Õige on ringkonnakohtu järeldus, et hagejal ei olnud äramuutva

tingimuse kohaselt osa omandamise kohustust, kuid nagu märgitud, ei olnud äramuutvas tingimuses

ka kokku lepitud, et hagejal oleks õigus kostjale teatamata tingimuse saabumisele vastu tegutseda.

Mis puudutab ringkonnakohtu etteheidet kostjale, et see ei ole esitanud hageja käitumise kohta

tingimuse saabumise takistamisel tõendeid, siis kolleegiumi arvates on selle kohta toimiku

materjalide kohaselt esitatud mitmeid tõendeid, mh nt pangakonto väljavõtted, mille alusel maakohus

tuvastas, et 18. detsembril 2002 tagastas AS NG Investeeringud hagejale 2 600 000 krooni ja intressi

340 208 krooni 22 senti.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul nimetatud küsimuses oma otsust põhjendada.

26. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks ei ole kassatsioonkaebuse väide,

et kostjale kätte toimetatud otsus ei olnud allkirjastatud. Allkirjastamata otsuseteksti edastamist ei saa

lugeda otsuse kättetoimetamiseks. Samas ei ole kostja näidanud, millise negatiivse õigusliku tagajärje

see talle kaasa tõi. Muu hulgas ei ole ta seetõttu hilinenud kassatsioonkaebuse esitamisega.

27. Kolleegium märgib, et asja ülevaatlikkuse huvides oleks kohtuotsuse kirjeldavas osas vajalik

lühidalt näidata asja eelnev menetluskäik kohtutes. Muu hulgas on see vajalik Riigikohtu antud

juhiste jälgimiseks. Riigikohtu seisukohad on TsMS § 693 lg 2 järgi õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Praegusel juhul on asja eelnevat

menetlust lühidalt kirjeldanud maakohus, kuid mitte ringkonnakohus.

28. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on hageja õigusabikulude nõude rahuldamisel lähtunud

üksnes enne 1. jaanuari 2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud viie protsendi piirangust.

Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kohus peab otsuses põhjalikult analüüsima ja otsust

põhjendama eelkõige selles osas, kas õigusabikulud olid vajalikud ja põhjendatud, vt nt Riigikohtu

12. detsembri 2006. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-2-5-06, p 12. Asja uuel arutamisel tuleb seda

arvestada.

29. Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel

tagastada tasutud kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Villu Kõve