3-3-1-54-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-54-08

Otsuse kuupäev

17. november 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Rene Vainiku kaebus Tartu arestimaja toimingute õigusvastaseks

tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-06-2500

Menetluse alus Riigikohtus

Rene Vainiku kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

16. oktoober 2008

Kohtuistungil osalenud isikud

Rene Vainik

Lõuna Politseiprefektuuri esindaja Rein Pärtel

Halduskolleegiumi sekretär Tiiu Varend

RESOLUTSIOON

Rahuldada Rene Vainiku kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 4. mai 2007. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 28. aprilli

2008. a otsus haldusasjas nr 3-06-2500 Tartu arestimaja toimingute (telefoni kasutamise ning

üleriigiliste päevalehtede lugemise mittevõimaldamine) õigusvastasuse tuvastamist puudutavas

osas. Ülejäänud osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Tartu arestimaja toimingud,

mis seisnesid telefoni kasutamise ning üleriigiliste päevalehtede lugemise mittevõimaldamises.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rene Vainik viibis 10. oktoobrist kuni 1. novembrini 2006 Lõuna Politseiprefektuuri Tartu

arestimajas. Olles kuriteole kaasaaitamises kahtlustatavana vahistatud, kandis ta samaaegselt ka

kinnipeetavana karistust.

22. detsembril 2006, 23. jaanuaril 2007 ja 26. jaanuaril 2007 esitas R. Vainik Tallinna Halduskohtule

kokku 5 kaebust, milles ta taotles järgmiste Tartu arestimaja toimingute õigusvastasuse tuvastamist:

1) kaebajal ei võimaldatud lugeda üleriigilisi päevalehti ning raamatukogu raamatuid ja ajakirju;

2) kaebajale ei võimaldatud jalutuskäike värskes õhus;

3) kaebaja kambri sisustus ei vastanud kehtestatud nõuetele;

4) kaebajal ei võimaldatud tegelda kehakultuuriga;

5) kaebajal ei võimaldatud riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste ning kaitsjaga suhtlemiseks

kasutada telefoni.

Tallinna Halduskohtu 17. aprilli 2007. a määrustega liideti eelnimetatud kaebused ühte menetlusse.

2. Tallinna Halduskohus jättis 4. mai 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-06-2500 kaebused

rahuldamata. Halduskohus leidis järgmist:

1) kuna kaebaja viibis arestimajas vahistatuna, mitte kinnipeetavana, siis kehtisid tema suhtes

vangistusseaduse (VangS) 5. peatüki ja arestimaja sisekorraeeskirja sätted. Võrreldes kinnipeetava

isikuga on vahistatu õigused oluliselt piiratumad;

2) tõendamist pole leidnud, et kaebaja oleks esitanud selliseid suulisi või kirjalikke avaldusi, millest

nähtuks soov kasutada hüvesid, millest ilmajätmise õigusvastasust ta palub tuvastada. Arestimaja

töötajatest tunnistajate ütluste kohaselt oli kaebaja pöördunud küll seoses olmeprobleemidega

mitmete küsimuste ja pretensioonidega nende poole, kuid polnud kordagi avaldanud soovi jalutada

värskes õhus, tegelda kehakultuuriga, lugeda ajalehti või helistada ega kurtnud kambri sisustuse

puudulikkuse üle. Seda kinnitavad ka arestimaja töö arvestuse raamatud;

3) soovi lugeda päevalehti ja ajakirju väljendas kaebaja esmakordselt 23. oktoobri 2006. a

teabepäringus. Vastuses teabepäringule märkis Tartu arestimaja, et ajalehtede ja ajakirjade lugemine

on vahistatule tagatud sellekohase kirjaliku taotluse esitamisel. Tartu arestimajas puudus

raamatukogu ning seega ka võimalus raamatute ning ajakirjade lugemiseks;

4) VangS § 93 lg-s 5 ja arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg 1 p-s 4 ette nähtud vabas õhus viibimine

toimub üksnes vahistatu enda soovil ning see ei pruugi tingimata tähendada jalutuskäiku, vaid ka

muud viibimist vabas õhus. Kõnealusel perioodil ei olnud Tartu arestimajas ehitustehnilistel ja

turvakaalutlustel võimalik vastavat ruumi kasutada. Arestimaja tegevust ei saa pidada õigusvastaseks

ka seetõttu, et kaebaja polnud esitanud vastavat taotlust;

5) kaebaja kambris olid täidetud kõik VangS §-st 45 tulenevad nõuded. Vangla sisekorraeeskirja § 7

lg 1 p 8 kohaselt peab kambris sisalduma võimaluse korral WC. Täpsemaid nõudeid õigusaktidest ei

tulene. Kuna kaebaja viibis kambris üksinda, oli tema privaatsus piisavalt tagatud. Vahistatu

visuaalne ja elektrooniline jälgimine tuleneb VangS § 45 lg-st 1;

6) Tartu arestimajas ei ole kehakultuuriga tegelemiseks kohandatud ruumi. Õigus kehakultuuriga

tegelda ei tulene vahistatu jaoks VangS § 55 lg-st 1 ega nähtu ka vangistusseaduse 5. peatükist.

Vahistatu režiim tähendab teistest eraldatust, mida poleks spordisaali kasutamise korral võimalik

tagada. Pealegi polnud kaebaja avaldanud arestimaja töötajatele soovi kehakultuuriga tegelemiseks.

Seega polnud ka kehakultuuriga tegelemise mittevõimaldamine õigusvastane;

7) VangS § 96 lg 1 kohaselt on vahistatul õigus telefoni kasutada, kui selleks on tehnilised

tingimused, ning lg 2 kohaselt toimub telefoni kasutamine vahistatu enda kulul. Tartu arestimajas

puudus telefoniautomaat (taksofon), millelt helistades oleks vahistatu saanud oma õigust realiseerida.

Seega puudus võimalus telefonikõnede kestuse ja maksumuse fikseerimiseks. Kui telefonikõnesid ei

ole tehniliselt võimalik pidada, ei saa seda teha ka riigi- või kohalike omavalitsuste asutuste ja

ametnikega või kaitsjaga. Samas pole kohtule esitatud ka tõendit, millest oleks nähtunud kaebaja

soov telefoni kasutamiseks. Seega ei saa helistamise mittevõimaldamist pidada õigusvastaseks.

3. Apellatsioonkaebuses palus R. Vainik tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

rahuldada tema kaebus. Apellandi arvates on põhjendamatu kohtu järeldus, et ta pole hüvede

kasutamiseks üldse soovi avaldanud. Arestimaja sisekorraeeskiri sätestab õiguse päevalehti, ajakirju

ja raamatuid lugeda, kuid mitte kohustust esitada taotlust. Kaebaja soovi hüvesid kasutada väljendab

esitatud teabepäring. Telefoni kasutamise soovi tõendab ka asjaolu, et 13. oktoobril 2006 kohtus

kaebaja oma kaitsjaga, kellele eelnevalt helistas arestimaja töötaja. Kaebajal oli arestimajas kaasas

Turbo kõnekaart, mida oleks saanud kasutada arestimaja töötaja juuresolekul või vahendusel.

Apellant rõhutas, et telefoni kasutamise mittevõimaldamisega rikuti tema õigust pöörduda kaitsja

ning riigiasutuste poole. Meelevaldne on kohtu seisukoht, et värskes õhus viibimiseks tuleb esitada

kirjalik avaldus. Apellant peab alandavaks, et tualeti kasutamisel pole talle tagatud privaatsus ning

teda on võimalik jälgida. Kambri puudulikule sisustusele, st nagi ja öökapi vajadusele juhtis apellant

tähelepanu, esitades arestimaja töötajatele küsimusi ja pretensioone olmetingimuste kohta.

4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 28. aprilli 2008. a otsusega haldusasjas nr 3-06-2500

R. Vainiku apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas halduskohtu otsuse toimingu osas, mis seisnes

kaebajale värskes õhus viibimise mittevõimaldamises. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue

otsuse, millega rahuldas osaliselt R. Vainiku kaebuse ja tunnistas nimetatud toimingu õigusvastaseks.

Ülejäänud osas jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) halduskohtu järeldus, et kaebaja suhtes kuulusid arestimajas viibimise ajal kohaldamisele vahistatu

õigusi reguleerivad sätted, on vastuolus Riigikohtu seisukohaga (21. aprilli 2008. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-84-07), mille kohaselt võidakse kinnipeetav tõkendina kohaldatud vahistamise korral küll

üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad samaaegselt ka kinnipeetava staatust sätestavad

normid, kui vahistatu režiimi puudutavad normid osutuvad leebemaks;

2) arestimajas puudub raamatukogu ning arestimajja tellitud ühest päevalehest ei piisa kõikidele

soovijatele, mistõttu arvestatakse esmajärjekorras varasemate sooviavaldustega. Kaebaja polnud

esitanud kirjalikku sooviavaldust ajalehe lugemiseks. Kaebaja 23. oktoobri 2006. a teabepäringut

arestimaja ülemale ei saa pidada sooviavalduseks lugeda päevalehte. Teabepäringus esitati erinevaid

küsimusi, millele kaebaja sai ka soovitud kirjalikud vastused;

3) asjaolu, et Tartu arestimaja ei vastanud kaebaja sealviibimise ajal ehitustehnilistele nõuetele, ei

põhjenda värskes õhus viibimise mittevõimaldamist ega mõjuta selle toimingu õigusvastaseks

tunnistamist, kuid sellega võidakse arvestada kahju hüvitamise nõude lahendamisel. Värskes õhus

viibimiseks kirjaliku avalduse esitamise nõue ei tulene seadusest ning poleks ringkonnakohtu

hinnangul ka proportsionaalne;

4) õige on halduskohtu seisukoht, et kaebaja kambris olid täidetud kõik VangS §-st 45 tulenevad

nõuded. Vangla sisekorraeeskirja § 7 ei laiene arestimaja kambritele ning siseministri 1. detsembri

2000. a määrusega nr 71 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskiri ei näinud ette nõudeid arestimaja

kambrite sisustuse kohta. Vahistatu kamber peab vastama VangS § 45 lg-s 1 sätestatud tingimustele ja

tagama vahistatu pideva visuaalse ja elektroonilise jälgimise, mis on ette nähtud eelkõige vahistatute

endi julgeoleku tagamiseks ning on taotletava eesmärgiga proportsionaalne meede;

5) VangS § 28 lg 1 ja § 96 lg 1 ning kõnealusel perioodil kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja § 15

lg 1 p 8 sidusid nii vahistatu kui ka kinnipeetava õiguse telefoni kasutamiseks esmalt tehniliste

tingimuste olemasoluga ning teiseks pidi suhtlemine toimuma kinnipeetava, vahistatu või arestialuse

kulul. Kuna Tartu arestimajas puudusid R. Vainiku sealviibimise ajal tehnilised tingimused kaebaja

kulul telefoni kasutamiseks, pole rikutud kaebaja õigust kasutada omal kulul telefoni suhtlemiseks

kaitsja ja riigiasutustega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

5. Kassatsioonkaebuses palub R. Vainik tühistada ringkonnakohtu otsus osas, millega jäeti tema

kaebus rahuldamata. Kassaator väidab järgmist:

1) põhjendamatu on kohtute seisukoht, et kaebaja polnud hüvede kasutamiseks soovi avaldanud.

Suulisi sooviavaldusi tõendab arestimajale esitatud teabepäring ning kirjalik vastus sellele.

Teabepäring oli ainus võimalus suulisi pöördumisi dokumenteerida;

2) ebaõige on kohtu seisukoht, et Tartu arestimajal puudusid tehnilised tingimused telefonikõnede

võimaldamiseks. Kuritarvituste vältimiseks oleks piisanud, kui arestimaja töötaja kontrollib, et

helistatakse Turbo kõnekaardi operaatori numbril;

3) põhjendamatu ja seadusest mittetulenev on kohtute seisukoht, et ajalehtede lugemiseks tulnuks

esitada kirjalik sooviavaldus;

4) kohus pole hinnanud tunnistaja ütlusi, kes möönis, et kaebaja esitas olmeprobleeme puudutavaid

küsimusi ja pretensioone. Olmeprobleemiks tuleb pidada ka öökapi ja riidenagi puudumist, mistõttu

kaebaja pidi oma hügieenivahendeid ja muid tarbeesemeid hoidma põrandal;

5) kohus on käsitlemata jätnud väited, et privaatsuse puudumine tualeti kasutamisel oli kaebaja jaoks

alandav. Tartu arestimajas polnud järgitud politseipeadirektori 25. aprilli 2001. a käskkirjaga

kinnitatud "Arestimajade ehitustehniliste nõuete" p-s 23.3 sätestatut.

6. Lõuna Politseiprefektuur leiab kirjalikus vastuses, et kassatsioonkaebus on põhjendamatu ning

pole alust selle rahuldamiseks. Kassatsioonkaebuse väited on suunatud vajadusele hinnata tõendeid

alama astme kohtutest erinevalt, mis pole aga kassatsioonimenetluses lubatav. Kohtud on kõiki

asjakohaseid tõendeid piisava põhjalikkusega hinnanud. VangS § 93 lg-st 3 ega arestimaja

sisekorraeeskirja § 15 lg 1 punktist 9 ei tulene, et arestimajal on kohustus tagada raamatute ja

ajalehtede olemasolu, vaid õigus ja võimalus päevalehtede ja raamatukogu olemasolul neid lugeda.

Tartu arestimajja tellitud päevalehte "Postimees" ei ole võimalik lugeda kõikidel arestimajas viibijatel

üheaegselt. Tartu arestimajas puudub raamatukogu ning seega ka raamatute lugemise võimalus.

Telefoni kasutamise õigus arestimajas sõltub tehnilistest tingimustest. Lõuna Politseiprefektuur ei ole

teinud takistusi telefoni kasutamiseks, kuid Tartu arestimajja pole paigaldatud taksofoni ning puudub

võimalus kõnede kestust ja maksumust fikseerida. Alles kassatsiooniastmes esitab R. Vainik väite, et

tal oli arestimajas viibides Turbo kõnekaart. Samas pole ta tõendanud, et ta arestimajas viibides oleks

sellise kõnekaardi omandanud. Kambri sisustusega seonduvalt märgitakse vastuses, et arestimajas on

igasuguste kandurite kambri seinale kinnitamine julgeolekukaalutlustel välistatud. R. Vainik viibis

üksinda kahekohalises kambris ning tal oli piisavalt võimalusi oma asjade paigutamiseks. R. Vainikul

oli vaba juurdepääs sanitaarsõlmele, mis vastas hügieeninõuetele ja võimaldas privaatsust. Pole

tuvastatud kaebaja privaatsuse sihilikku ja ebaeetilist rikkumist. VangS § 90 lg-st 3 ja § 45 lg-st 1

tulenevalt peab olema tagatud, et vahistatu isik peab olema visuaalselt ja elektrooniliselt nähtav

kambris viibimise kogu perioodil.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kohtud on asja menetledes märkinud vastustajaks Tartu Politseiprefektuuri arestimaja. Asja

materjalidest nähtuvalt juhtis kohtumenetluses vastustajana osalenud Lõuna Politseiprefektuur

korduvalt kohtute tähelepanu sellele, et varasem Tartu Politseiprefektuur reorganiseeriti koos Võru,

Valga, Põlva, Jõgeva ja Viljandi prefektuuridega Lõuna Politseiprefektuuriks ning konkreetne

struktuuriüksus, kelle toiminguid kaebaja vaidlustas, kannab nimetust Lõuna Politseiprefektuuri

korrakaitseosakonna arestimajade talituse Tartu arestimaja.

Kolleegium leiab, et ebakorrektsus vastustaja määratlemisel ei ole selles haldusasjas takistanud

Lõuna Politseiprefektuuril menetluses osalemast ning selline menetlusnormi rikkumine ei mõjuta

praegusel juhul vaidlustatud kohtuotsuse õiguspärasust.

8. Vaidlus kassatsiooniastmes ei puuduta kaebust osas, milles R. Vainik palus õigusvastaseks

tunnistada talle arestimajas viibimise ajal värskes õhus jalutuskäigu mittevõimaldamine. Selles osas

rahuldas ringkonnakohus R. Vainiku kaebuse ja Riigikohtu 6. augusti 2008. a määrusega asjas nr 3-7-

1-3-230 jäeti menetlusse võtmata Lõuna Politseiprefektuuri kassatsioonkaebus, milles vaidlustati

ringkonnakohtu otsust nimetatud toimingu õigusvastaseks tunnistamise osas. Nimetatud osas on

ringkonnakohtu otsus jõustunud.

Kuigi R. Vainik on nii apellatsiooni- kui kassatsioonimenetluses taotlenud tema kaebuse rahuldamist

täies ulatuses, ei ole ei apellatsioon- ega kassatsioonkaebuses esitatud kehakultuuriga tegelemise

võimaluse puudumisega seonduvaid väiteid. Vaidlus kassatsiooniastmes puudutab arestimaja

toiminguid, mis seisnesid telefonikõnede mittevõimaldamises, päevalehtede, ajakirjade ja raamatute

mittekättesaadavuses ning arestimaja kambri ja selle sisustuse nõuetekohasuses.

9. Tartu arestimaja toimingud, mille õigusvastasuse tuvastamist kaebaja taotleb, leidsid aset

10. oktoobrist kuni 1. novembrini 2006, kui R. Vainik oli kahtlustatavana vahistatud, kandes

samaaegselt ka kinnipeetavana karistust.

Riigikohtu halduskolleegium leidis 21. aprilli 2008. a otsuses asjas nr 3-3-1-84-07 sellise isiku suhtes

kohaldatava režiimi osas, et kinnipeetav, kelle suhtes on kohaldatud tõkendina vahistamist, võidakse

küll üle viia eelvangistusrežiimile, kuid talle laienevad ka kinnipeetava kohta käivad

vangistusseaduse sätted, sest vanglas vangistust kandva isiku suhtes vahistamise kohaldamine ei

katkesta karistuse kandmist süüdimõistva kohtuotsuse alusel. Seetõttu võivad kinnipeetava ning

vahistatu kinnipidamist reguleerivad normid teatud juhtudel kohalduda samaaegselt, kui vahistatu

kohta käivad sätted on leebemad võrreldes kinnipeetavate kohta käivate sätetega.

10. VangS § 96 lg 1 kohaselt on vahistatul õigus telefoni (välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele,

kui selleks on tehnilised tingimused. Telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjadega

sätestatud korras. VangS § 96 lg 2 näeb ette, et telefoni kasutamine toimub vahistatu kulul. Ka kuni

25. jaanuarini 2008 kehtinud Arestimaja sisekorraeeskiri sätestas § 15 lg 1 p-s 8, et arestialusel on

õigus omal kulul telefoni kasutada, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused.

Vaidlustatud toimingute ajal kehtis ka VangS § 96 lg 3, mis nägi ette: "Vahistatu käesoleva paragrahvi

lõikes 1 sätestatud õigust võib vangla direktor piirata üksnes uurija, prokuröri või kohtu loal, kui see

on vajalik kriminaalmenetluse läbiviimise tagamiseks. Keelatud on vahistatu [---] telefoni kasutamise

piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti

kaitsjaga."

Vangistusseadus kehtivas redaktsioonis sätestab keelu piirata telefoni teel suhtlemist riigiasutuste,

kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga vaid kinnipeetava puhul (VangS § 28

lg 3). Samas näeb kriminaalmenetluse seadustik alates 1. veebruarist 2007 kehtivas sõnastuses ette, et

vahistuses viibiva isiku suhtes menetleja määrusega kohaldatav piirang telefoni kasutamiseks ei

kohaldu suhtlemisel riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga.

Seega on seadusandja jätkuvalt soovinud kaitsta vahistatu õigust suhelda nimetatud isikutega

menetleja poolt kehtestatud piirangutest hoolimata.

11. Alama astme kohtud asusid seisukohale, et kui telefonikõnesid ei ole võimalik tehniliselt pidada,

ei saa seda võimaldada ka suhtlemiseks riigi-, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikute ning

kaitsjaga. Tehniliste tingimuste puudumist sisustati asjaoluga, et Tartu arestimajas polnud võimalust

telefonikõnede kestuse ja maksumuse fikseerimiseks, kuna puudus taksofon, millelt helistades oleks

vahistatu saanud telefonikaardi olemasolul oma õigust kasutada.

Kassaator on osundanud võimalusele kasutada näiteks Turbo kõnekaarti, mis tagab vahistatu kulul

helistamise ka lauatelefonilt. Väär on vastustaja seisukoht, et see väide on esmakordselt esitatud alles

kassatsiooniastmes. Ka apellatsioonkaebuses märkis R. Vainik, et helistamine vahistatu kulul olnuks

võimalik näiteks lauatelefonilt Turbo kõnekaarti kasutades. Helistamise alternatiivsete võimaluste

olemasolu üle vaieldi ka juba halduskohtu istungil (tl 56-57).

Halduskolleegium leidis 1. märtsi 2007. a otsuses asjas nr 3-3-1-103-06, et VangS § 28 lg 2 ega ka

§ 96 lg 2 ei keela kinnipeetaval ega vahistatul helistada vastuvõtja arvel või laetava kõneajaga

kõnekaardiga. Kolleegium ei ole aga varem täpsustanud, kuidas mõista helistamiseks vajalikke

tehnilisi tingimusi.

12. Eristada tuleb tehnilisi tingimusi helistamiseks üleüldse ja võimalust kontrollida, kas helistamine

toimub vahistatu kulul ning vahistatule kehtestatud helistamispiirangu puhul ka seda, kas helistatakse

asutustele või isikutele, kellega suhtlemisele piirangud ei kohaldu.

Tänapäevased võimalused telefonikõnede pidamiseks helistaja kulul ei saa piirduda üksnes

spetsiaalselt paigaldatud telefoniautomaadi olemasoluga ning kõnede mittevõimaldamisel ei saa

pidada piisavaks tehniliste tingimuste puudumise põhjendamist üksnes telefoniautomaadi

puudumisega.

13. Riigikohtu istungil möönis ka vastustaja esindaja alternatiivsete võimaluste olemasolu näiteks

kaitsjale helistamiseks, kuid pidas asja lahendamise seisukohalt jätkuvalt oluliseks, et pole tõendatud

konkreetseid juhtumeid, millal R. Vainiku soovile helistada järgnes keeldumine. Kohtud on

helistamise osas jõudnud järeldusele, et R. Vainik pole esitanud vastavat sooviavaldust.

R. Vainik esitas 23. oktoobril 2006 arestimaja ülemale teabepäringu (tl 39-40), milles muu hulgas

küsis ka, miks ei täideta VangS § 96 lg-t 3, mis näeb ette keelu piirata telefoni kasutamist

suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning kaitsjaga.

Arestimaja 22. novembri 2006. a vastuse (tl 37-38) kohaselt on telefoni kasutamine reguleeritud

arestimaja sisekorraeeskirja § 15 lg-s 8, milles antakse kinnipeetavale õigus omal kulul telefoni

kasutada, kui arestimajas on selleks tehnilised tingimused, kuid Tartu arestimajas puuduvad

tingimused helistamiseks. R. Vainik ise leiab, et teabepäring oligi ainus võimalus oma soovi

dokumenteerida ja sellele kirjalikku vastust saada. R. Vainiku väitel on ta esitanud ka suulisi

pöördumisi, kuid ei tea, kas need on fikseeritud. Toimikus on kahe arestimaja töötaja ettekanded

politseiprefektile 27. veebruarist 2007, milles nad väidavad, et nende valvekordade ajal ei avaldanud

kaebaja helistamiseks soovi. R. Vainik on ise kohtuistungitel selgitanud, et teatas arestimaja ülemale

oma soovist kaitsjale helistada, kuid arestimaja ülem vastas, et arestimajast pole võimalik helistada

ning lubas ise kaitsjale teatada, et isik on paigutatud Tartu arestimajja ega saa sealt helistada.

Kolleegium leiab, et R. Vainik on hiljemalt 23. oktoobri 2006. a teabepäringus väljendanud selgelt

oma soovi telefoni kasutada ning saanud ka üheselt mõistetava vastuse, mille kohaselt Tartu

arestimaja ei pidanud helistamist tehniliste tingimuste puudumise tõttu võimalikuks. Kui vahistatule

on üheselt selge arestimaja seisukoht, et helistamisvõimalus puudub, on arestimaja toimingu

õiguspärasuse hindamiseks liigne nõuda, et kaebaja oleks esitanud veel taotlusi, milles ta oleks

väljendanud konkreetsemalt soovi helistamiseks mõnel kindlal numbril või ajahetkel.

Seetõttu on Tartu arestimaja toiming, mis seisnes telefonikõnede mittevõimaldamises tehniliste

tingimuste puudumise tõttu, õigusvastane.

14. VangS § 93 lg 3 kohaselt peavad vahistatule olema kättesaadavad üleriigilised päevalehed ning

raamatukogus hoitavad raamatud ja ajakirjad. Ka arestimaja sisekorraeeskirja (kuni 25. jaanuarini

2008 kehtinud redaktsioonis) § 15 lg 1 p 9 sätestas, et arestialusel on õigus lugeda riigi päevalehti ja

ajakirju ning raamatukogu olemasolu korral sealolevat kirjandust.

Ka selle õiguse kasutamist on kohtud ja vastustaja seostanud konkreetse soovi väljendamisega.

Kohtud leidsid, et kaebaja pole esitanud kirjalikku sooviavaldust ajalehe lugemiseks. R. Vainiku

23. oktoobri 2006. a teabepäringut ei pidanud kohtud päevalehtede lugemise soovi väljenduseks.

Nimetatud sätete eesmärk on kindlustada vahistatutele päevalehtede näol igapäevase adekvaatse

informatsiooni kättesaadavus. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et soovi

päevalehtede lugemiseks tuleb avaldada kirjalikult. Selline nõue ei tulene kehtivast õigusest ning ei

ole päevalehtede ilmumissagedust ning päevalehtede kättesaadavuse eesmärki arvestades - saada

aktuaalset teavet ilma suurema viivituseta - mõistlik ega proportsionaalne. Arestimaja või vangla, kus

vahistatu viibib, peab ajalehtede kättesaadavaks tegemist mõistlikult korraldama ning ajalehtede

lugemise taotlemine ei tohi olla vahistatu jaoks liigselt koormav. Päevalehtede kättesaadavuse

mittekindlustamist tuleb käesoleval juhul pidada õigusvastaseks.

VangS § 93 lg-st 3 tuleneb ka, et vahistatule peavad olema kättesaadavad raamatukogus hoitavad

raamatud ja ajakirjad. Võrreldes päevalehtede kättesaadavuse eesmärki raamatute või ajakirjade

lugemise võimalusega, ei saa õigusvastaseks pidada arestimaja poolt raamatute ja ajakirjade lugemise

mittevõimaldamist olukorras, kus arestimajas puudub raamatukogu.

15. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga osas, mis puudutab kaebaja kambri sisustuse

nõuetekohasust ning privaatsuse tagamist arestimajas.

Vaidlustatud toimingute ajal kehtinud VangS § 90 lg 3 näeb ette, et vahistatu kamber peab vastama

sama seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või

elektroonilise jälgimise. Alates 1. veebruarist 2007 kehtiv vangistusseaduse redaktsioon sätestab need

põhimõtted samas sõnastuses § 90 lg-s 4.

Vangs § 45 lg 1 näeb ette, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile

kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga

ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse.

VangS § 45 lg 1 kohaselt kehtestab kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu

justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Ringkonnakohus asus seisukohale, et VSKE § 7, mis

sätestab nõuded vangla toa või kambri sisutusele, ei laiene arestimaja kambritele. Arestimaja

sisekorraeeskiri ei näinud ette nõudeid arestimaja kambrite sisustuse kohta. Kolleegium nõustub

alama astme kohtute hinnanguga kambri nõuetekohasusele ning järeldusega, et tuvastatud asjaolude

pinnalt pole käesoleval juhul põhjust pidada öökapi ja riidenagi puudumist kambris õigusvastaseks.

16. VangS § 90 lg 3 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu

pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et

jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks ja on eesmärgiga

proportsionaalne. Pole tõendatud, et R. Vainiku privaatsust oleks rikutud rohkem, kui VangS § 90 lg-

st 3 tulenevalt oli vajalik ja mõistlik või et see oleks toimunud inimväärikust riivaval moel.

17. Eeltoodu tõttu tuleb R. Vainiku kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada osas, mis puudutab Tartu arestimaja toimingute (telefoni

kasutamise ning üleriigiliste päevalehtede lugemise mittevõimaldamine) õigusvastasuse tuvastamist.

Tühistatud osas teeb kolleegium uue otsuse, millega tunnistatakse õigusvastaseks Tartu arestimaja

toimingud, mis seisnesid telefoni kasutamise ning üleriigiliste päevalehtede lugemise

mittevõimaldamises. Ülejäänud osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann