3-3-1-26-08 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-26-08

Otsuse kuupäev

13. november 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Tiit Kirsipuu kaebus Kaitsejõudude Peastaabi toimingute -

õnnetusjuhtumi kohta 31. augustil 2006 akti koostamine ning

Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsioonile taotluse

esitamine annulleerida 27. juuni 2006. a teatis Tiit Kirsipuuga

juhtunud tööõnnetuse kohta - õigusvastasuse tuvastamise ja

Kaitsejõudude peastaabi 13. novembri 2006. a vaideotsuse

nr MED-11.1-5.1/10356 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-06-2432

Menetluse alus Riigikohtus

Tiit Kirsipuu kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tiit Kirsipuu kassatsioonkaebus osaliselt.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 19. märtsi 2007. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

27. novembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-2432 osas, millega jäeti rahuldamata Tiit

Kirsipuu nõue tunnistada õigusvastaseks Kaitsejõudude Peastaabi 31. augustil 2006

õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt ning tühistada Kaitsejõudude Peastaabi 13. novembri

2006. a vaideotsus nr MED-11.1-5.1/10356. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitsejõudude Peastaabi sõjaväepolitsei osakonna vanemstaabiohvitser leitnant Tiit Kirsipuu sai

9. juulil 2006 Elion Estonia Cup (EEC) osavõistluse Elva Rattamaratonil kukkumise tagajärjel raske

kehavigastuse, mille tagajärjel viibis ta 9. juulist kuni 22. septembrini 2006 töövõimetuslehel.

Kaitsejõudude Peastaabi personaliosakonna ülem esitas 26. juulil 2006 Tööinspektsiooni Tallinna ja

Harjumaa inspektsioonile teatise Tiit Kirsipuuga juhtunud raske tööõnnetuse kohta.

2. Kaitsejõudude Peastaabi (KJPS) personaliosakonna ülem saatis 31. augustil 2006

Tööinspektsioonile kirja nr MED-11.1-5.1/10351, milles palus 26. juulil esitatud teatise

annulleerida. Kirjale lisati õnnetusjuhtumi uurimise akt, milles leiti, et õnnetusjuhtum ei ole käsitatav

tööõnnetusena. 31. augustil 2006 esitatud vaide jättis Kaitsejõudude Peastaap 13. novembri 2006. a

vaideotsusega nr MED-11.1-5.1/10356 rahuldamata.

3. Tallinna Halduskohtule 14. detsembril 2006 esitatud kaebuses palus Tiit Kirsipuu tuvastada KJPS

toimingute - õnnetusjuhtumi kohta 31. augustil 2006 koostatud akti ja tööinspektsioonile esitatud

teatise - õigusvastasus ning tühistada vaideotsus nr MED-11.1-5.1/10356. Kaebaja leidis, et

vastustaja asus ebaõigesti seisukohale, et tegemist ei olnud tööõnnetusega. Sellega kaotas kaebaja

õiguse ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 54 lg 1 p 6 ja kaitseväeteenistuse seaduse (KVTS) § 164

lg 4 alusel tööõnnetuse korral makstavale hüvitisele ja toetusele. EEC võistlussarjas osalemiseks

moodustati 2005. a kaitseväelaste initsiatiivil KJPS võistkond. Vastustaja tasus võistlustel osalemise

registreerimistasu ning korraldas transpordi tingimusel, et võistkond võistleb KJPS nimel ja kannab

viimase ostetud ja sümboolikat kandvat võistlusriietust. KJPS toetas 2006. a võistkonda samadel

tingimustel, tasudes registreerimistasu ja tagades transpordi. 11. augustil 2006 personaliosakonna

ülemale kolonelleitnant V. Väljamäele esitatud ettekandes kinnitas kehakultuuri- ja spordigrupi ülem

kapten H. Märks, et 2005. a moodustatud võistkond jätkas uuendatud koosseisus võistlemist ka

2006. aastal ning kaebaja kuulus KJPS võistkonda. Kaebaja osales võistlustel tööandja huvides ja loal

töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 22 lg 1 mõttes. Registreerimistasu tasumisega andis

vastustaja kaebajale loa osaleda tööandja nimel Elva Rattamaratonil. Tähtsust ei oma asjaolu, et

võistkonna liikmetest mitteolenevatel põhjustel jäi võistlustel osalemiseks vormistamata riigisisene

lähetus. Vaideotsus nr MED-11.1-5.1/10356 on koostatud puudulikult ning rikutud on

kaitseväeteenistuse seadusega kehtestatud menetluskorda. Vaideotsuse on faktiliselt koostanud sama

isik (U. Tropp), kes koostas õnnetusjuhtumi kohta akti ning sellega on rikutud KVTS § 213 lg-t 1.

Vaideotsusest ei selgu, kas vaide menetleja võttis KVTS § 213 lg 4 kohaselt seletused isikutelt, kelle

tegevuse peale oli vaie esitatud ning kas vaiet lahendav ülem kontrollis vaides esitatud väiteid.

4. Tallinna Halduskohus jättis 19. märtsi 2007. a otsusega asjas nr 3-06-2432 kaebuse

rahuldamata. Eesti Haigekassa maksis kaebajale RaKS § 54 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel ajutise

töövõimetuse hüvitist ühe kalendripäeva eest ühe kalendripäeva keskmisest tulust 80%. RaKS § 54

lg 1 p 6 võimaldab kindlustatud isikule maksta 100%-lise hüvitise juhul, kui ajutine töövõimetus on

tekkinud tööõnnetuse tagajärjel. Samuti on tööõnnetusena käsitatava õnnetusjuhtumi puhul

kaitseväelasel õigus KVTS § 164 lg 4 kohaselt ka ühekordsele toetusele, kui teenistusülesannete

täitmisel saadud kehavigastusega kaasnes ajutine töövõimekaotus üle 30 päeva. Kohus asus

seisukohale, et kaevatud toimingud ja haldusakt võivad seetõttu rikkuda kaebaja õigusi suuremale

hüvitisele ja ühekordsele toetusele, mistõttu on kaebajal põhjendatud huvi tuvastamisnõude

esitamiseks.

Kohus leidis, et toimunud õnnetus ei ole käsitatav tööõnnetusena, kuna kaebaja ei täitnud

rattamaratonil teenistuskohustusi. Õige on kaebaja väide, et kehakultuurigrupi ülema ülesannetes

oleva R. Eensalu poolt 2005. a esitatud ettekande ja personaliosakonna ülema kolonel A. Kiviselja

kirjaliku resolutsiooni alusel anti sisuliselt spordi- ja kehakultuurigrupile nii luba kui käsk tagada

2005. aastal võistkonna registreerimistasu tasumine ning transport võistlustele. Kui ettekanne ja

resolutsioon oleksid käinud ka 2006. a Elva Rattamaratonil osalemise kohta, siis võiks asuda

seisukohale, et kaebajaga juhtunud õnnetus võis olla tööõnnetus. Kuid ainuüksi asjaolu, et KJPS tasus

ka 2006. aastal registreerimistasu, ei tõenda, et võistkond sai ülema käsu osaleda ka 2006. a peastaabi

nimel ja huvides Elva Rattamaratonil. Kaitsejõudude nime all sportimine ei tee juhtunust tööõnnetust.

Tööülesande täitmise faktile viitavad eelkõige konkreetse tööülesande saamine, vastav tööaja

arvestus, lähetus, palga ja lisatasude maksmine, aruandlus jms. Õnnetusel ei olnud seost kaebaja

teenistusülesannetega, sest puudus ülema käsk rattamaratonil osalemiseks, rattamaraton ei olnud

lülitatud kaitseväe 2006. a spordiürituste kalenderplaani, rattamaratoni toimumise päev oli pühapäev,

mil tööajatabeli järgi oli T. Kirsipuul vaba päev, lisatasusid kaebajale ei makstud ning Tagalapataljon

ei toetanud võistlustel osalenuid transpordiga. Kuigi võistkonnaliikmed said võistlustele sõiduks

väidetavalt kooskõlastatult ülematega kasutada KJPS politseiosakonna väikebussi, ei muuda see

asjaolu kaebajaga toimunud õnnetusjuhtumit tööõnnetuseks. Kaebaja sõnul otsisid nad 2006. a

transpordi ise. Kaebaja enda seletustest nähtuvalt ei esitatud ka KJPS sisekorraeeskirja p-s 37

ettenähtud korras lähetuse avaldust personaliosakonna ülemale ning lähetust ei olnud KVTS § 174

lg 2 järgi vormistatud.

Mustamäe haigla väljastatud töövõimetusleht, millele oli märgitud trauma põhjusena "tööõnnetus", ei

tõenda tööõnnetuse toimumist, sest haigla ei ole pädev ega kohustatud välja selgitama tööõnnetuse

toimumist, vaid märgib andmed isiku enda ütluste järgi.

Tööinspektsiooni kohalikule asutusele tööõnnetusest viivitamatult teatamise kohustus (TTOS § 22

lg 4) eeldab, et õnnetuse konkreetsed asjaolud ei saa veel olla põhjalikult kindlaks tehtud. See, kas

tegemist on tööõnnetusega või mitte, selgub pärast uurimise läbiviimist. Juhul, kui uurimise käigus ei

leia tõendamist tööõnnetuse toimumine, tuleb tööandjal Vabariigi Valitsuse 13. mai 2003. a määruse

nr 146 "Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise registreerimise, teatamise ja uurimise kord" (Tööõnnetuse

uurimise kord) § 7 lg 8 kohaselt koostada töökeskkonnavoliniku või usaldusisiku osavõtul

õnnetusjuhtumi kohta akt, milles näidatakse ära õnnetusjuhtumi asjaolud ja uurimise lõpetamise

põhjus. Kuigi kaebaja suhtes koostatud aktist ei nähtu selle koostamise aeg ega töökeskkonnavoliniku

või töötajate usaldusisiku osalemine uurimises, ei saanud see mõjutada otsuse tegemist

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58 mõttes. Uurimise eesmärgiks oli eelkõige selgitada välja, kas

õnnetusjuhtumit saab käsitada tööõnnetusena, mitte tööõnnetuse asjaolude ja soodustegurite

väljaselgitamine, mistõttu isegi viidatud isikute osalemise korral poleks olnud võimalik

kvalifitseerida juhtunut tööõnnetuseks. KVTS § 1 lg 3 kohaselt kohaldatakse kaitseväeteenistuse

seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades KVTS erisusi.

Ebaõige on kaebaja väide, et talle ei tagatud ärakuulamisõigust ning teda ei kaasatud menetlusse.

Kaebajale võimaldati esitada omapoolne seletus, sh argumendid, miks õnnetust tuleks käsitada

tööõnnetusena. KVTS ja TTOS ning HMS sätetest ei tulene, et kaebajalt oleks pidanud võtma veel

teisegi seletuse. Teise seletuse võtmise vajaduse üle saab otsustada uurimist läbiviiv isik, kes pidas

nähtavasti juba antud seletust piisavaks. Isegi kui kaebajale oleks võimaldatud algses menetluses

esitada täiendavaid selgitusi ja vastuväiteid, mida ta esitas hiljem vaides, või kui vastustaja oleks

paremini täitnud selgitamiskohustust, ei oleks need seletused ja asjaolud andnud alust teistsuguse

otsuse tegemiseks.

Kuigi on õige kaebaja väide, et vaide lahendamisel on rikutud KVTS § 213 lg-s 1 ettenähtud korda

ning vaideotsusest ei nähtu, kas vaide lahendamisel võeti seletused isikutelt, kelle tegevuse peale vaie

oli esitatud ning sellest võib järeldada, et eiratud on ka KVTS § 213 lg-t 4, ei viinud need

menetlusnormide rikkumised sisult väära otsuse tegemiseni. Vaideotsuse tühistamisega ei saavutaks

kaebaja oma eesmärki saada RaKS § 54 lg 1 p 6 ja KVTS § 164 lg 4 järgi tööõnnetuse korral

makstavat hüvitist ja toetust. KJPS peaks vaide uuesti läbi vaatama ja langetaks seejärel ikkagi

samasisulise otsuse. Seetõttu ei kuulu vaideotsus tühistamisele.

5. Tiit Kirsipuu esitas Tallinna Halduskohtu 19. märtsi 2007. a otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles taotles kohtuotsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldataks. Apellant oli

seisukohal, et 2005. aastal moodustatud peastaabi maastikurattavõistkond jätkas uuendatud

koosseisus võistlemist 2006. aastal samadel tingimustel ning järelikult reguleerisid võistkonna

tegevust 2005. aastal vormistatud alusdokumendid. Võistkonna liikmete tahe piirdus sooviga

esindada võistlustel peastaapi, kõik muu võistkonnaga seonduv (transport, registreerimistasu, ühtne

vormiriietus) oli KJPS poolne algatus, millest võistkond lähtus nii 2005. kui ka 2006. a. Kapten

H. Märks andis 2006. a suulise korralduse endisele võistkonna liikmele tagastada 2005. a peastaabi

poolt sihtotstarbeliselt soetatud võistlusriietus tagamaks võistkonna osalemine ka 2006. a hooajal

ühtses võistlusriietuses. Samuti kinnitab KJPS poolt Tagalapataljonile esitatud transporditaotlus nr

J4-4.3-2/604, et KJPS lähtus 2005. a juhistest võistkonnale transpordi taotlemisel ning seda taotleti

peastaabi võistkonnale, mitte lihtsalt spordihuvilistele. Kuna Tagalapataljon ei saanud ressursi

nappuse tõttu võistkonnale transporti tagada, siis küsiti transporti teistest KJPS osakondadest, mille

käigus viidati alati Tagalapataljonile esitatud taotlusele. Peastaap ei juhtinud kordagi võistkonna

liikmete tähelepanu lähetuse vajalikkusele. Kaebuse esitajale võib küll ette heita lähetuse esildise

esitamata jätmist, kuid see eksimus ei vabasta tööandjat vastutusest ega kohustusest lähetuse

tagantjärele vormistamiseks.

Õigusaktidest ei tulene, et kõik spordivõistlused, millest kaitseväelased osa võtavad, peavad olema

kajastatud spordiürituste kalenderplaanis. Kaebaja leidis, et vaidluse asjaolud on sarnased Riigikohtu

halduskolleegiumi 29. mai 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-30-06 käsitletud asjaoludega, kus

Kaitseliidu õppustel hukkunud kaitseväelane osales õppustel samuti puhkepäeval ja kelle osavõtt

õppustest jäi nõuetekohaselt vormistamata. Vastustaja rikkus kaebuse esitaja õigust olla ära kuulatud,

sest enne uue otsuse vastuvõtmist apellanti teda puudutavast menetlusest ei teavitatud. Seetõttu ei

olnud kaebajal võimalik ka anda seletusi tööõnnetuse toimumise ja teenistusülesannete täitmise

kohta. Apellant ei nõustunud halduskohtu seisukohaga, et tuvastatud menetlusnormide rikkumine ei

võinud mõjutada asja otsustamist. Aktist puuduvad juriidilised põhjendused ning viited

õigusnormidele.

6. Kaitsejõudude Peastaap palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus

muutmata. Vastustaja oli seisukohal, et Tiit Kirsipuuga Elva Rattamaratonil juhtunud õnnetusjuhtum

ei olnud tööõnnetus. Kaebaja osales võistlussarjas omal soovil oma vabast ajast ning ta ei täitnud seal

teenistusülesandeid. KJPS tegevus on käsitatav spordiüritusel osalemise toetamisena.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2007. a otsusega jäeti apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leidis järgmist:

1) kaebus tulnuks jätta rahuldamata seetõttu, et kaebuse esitajal puudus HKMS § 7 lg 1 kohaselt

nõutav põhjendatud huvi vaidlustatud toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks ning õigus nõuda

vaideotsuse tühistamist. Tööinspektsioonile esitatav taotlus tööõnnetuse teatise annulleerimiseks ei

ole haldusakt. Samuti ei kõrvalda tööõnnetuse teatise annulleerimine tagantjärele Tööinspektsioonile

tööõnnetuse teatise esinemises seisnevat toimingut. Need dokumendid ei oma seetõttu ühegi isiku või

haldusorgani, sealhulgas Eesti Haigekassa ja teenistusandja jaoks siduvust küsimuses, kas

teenistujaga toimunud õnnetus on käsitatav tööõnnetusena TTOS § 22 lg 1 mõttes. Tööõnnetuse

uurimise korra § 4 lg 1 alusel edastatud teada tööõnnetuse toimumise kohta on vaid üheks tõendiks

juhtumi asjaolude uurimisel. Laiemat tähendust ei oma ka KJPS 31. augusti 2006. a kiri ja selles

väljendatud seisukohad. Kaebaja ei ole vaidlustanud Eesti Haigekassa tegevust ega esitanud

kohustamiskaebust või avalik-õigusliku suhte tuvastamise kaebust, mille sisuks on kaebuse esitaja

õigus KVTS § 164 lg-s 4 nimetatud hüvitisele. Kohtuotsus, milles kohus tuvastaks, et

Tööinspektsioonile saadetud tööõnnetuse teatise annulleerimise teatis on õigusvastane põhjusel, et

toimunud õnnetusjuhtum on käsitatav tööõnnetusena, ei oleks eelviidatud vaidluste lahendamisel

tööõnnetuse tegeliku toimumise küsimuses siduv;

2) vaidemenetluse normide rikkumine, mis võis mõjutada vaide tulemust, ei näita iseenesest, et

tegemist oleks vaidemenetluse esemest sõltumatu rikkumisega, kui vaideotsus ei too kaasa isiku

õiguste täiendavat riivet võrreldes vaidemenetluse esemeks oleva akti või toiminguga;

3) spordivõistlustel osalemine tööandja nime kandvas võistkonnas ei ole käsitatav tööülesannete

täitmisena. Tööõigusliku vastutuse ja kohustuse omistamiseks ei piisa asjaolust, et tööandja,

eesmärgiga toetada teenistujate sporditegemist ning populariseerida end omanimelise esinduse kaudu,

tasus teenistujate osavõtukulud või toetas muul viisil võistlustel osalemist. KJPS personaliosakonna

ülema kirjalikku resolutsiooni ei saa vaadelda teenistusülesande andmisena võistlustel osalemiseks.

EEC võistlussari ei kuulunud ka kaitseväe spordiürituste kalenderplaani;

4) teenistussuhte osapoolte käitumine ei viita sellele, et kumbki neist oleks käsitanud kaebuse esitaja

osalemist EEC võistlussarjas kaebuse esitaja teenistuskohustusena. Kaebuse esitaja pidi olema teadlik

teenistuslähetuse vormistamise vajadusest ning KJPS sisekorraeeskirja p 37 kohaselt lasus teenistujal

kohustus esitada 3 tööpäeva jooksul enne planeeritud lähetust personaliosakonna ülemale oma

osakonna ülemaga kooskõlastatud vormikohane avaldus. Kui kaebaja hinnangul oleks olnud tegemist

teenistuskohustuse täitmisega, oleks ta ilmutanud initsiatiivi asja vastaval viisil vormistamiseks.

Asjaolud, et 2006. a EEC osavõistlused toimusid puhkepäevadel ning puuduvad tõendid selle kohta,

et võistkonnaliikmed oleksid pöördunud taotlusega KJPS poole arvata võistluspäevad tööaja hulka

ning saada nende päevade eest täiendavat tasu, viitavad sellele, et KJSP ei ole kaebuse esitajat

saatnud EEC võistlustele teenistuskohustusi täitma;

5) kaebaja väide, et teenistuslähetuses viibimisel keeldus KJPS tasustamast ületunde, kuigi kaebaja

väitel tegi ta neid samuti lähetuse ajavahemiku sisse jäävatel puhkepäevadel, ei ole asjassepuutuv. Ka

viidatud juhtumil maksti kaebajale lähetuses viibitud tööpäevade eest töötasu kui ka lähetustasu ning

sellest ei saa teha järeldust, et KJPS-s valitseks põhimõte, mille kohaselt väljaspool teenistuskohta

puhkepäevadel teenistuskohustuste täitmisel KJPS õigusaktides ettenähtud hüvitisi ja tasusid ei

maksta;

6) tähtsust ei oma, et sarnastel asjaoludel 1999. a kaadrikaitseväelasega toimunud õnnetusjuhtumit on

teenistusliku juurdluse kokkuvõttes peetud tööõnnetuseks. Apellatsiooniastmes kohtule esitatud

uurimiskomisjoni 15. septembri 1999. a aruandest nähtub, et erinevalt käesoleva asja asjaoludest oli

tolle võistluse puhul tegemist spetsiaalselt kaitseväelastele korraldatud üritusega, millest osavõtt

toimus kaitseväe asutuste initsiatiivil. Samuti ei ole asjakohane viide Riigikohtu halduskolleegiumi

29. mai 2006. a otsusele haldusasjas nr 3-3-1-30-06, sest teenistusandja huvitatus EEC võistlustest ei

ole võrreldav tema huviga sõjalise õppuse vastu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Tiit Kirsipuu kassatsioonkaebuses palutakse ringkonnakohtu otsus tühistada ning teha asjas uus

otsus, millega kaebus rahuldataks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ebaõigesti

tuvastanud põhjendatud huvi puudumise. Põhjendatud huvi kontrollimisega on ringkonnakohus

ületanud apellatsiooni piire, sest halduskohus tuvastas kaebuse esitaja põhjendatud huvi

tuvastamiskaebuse esitamiseks ning apellatsioonkaebuses seda ei vaidlustatud. Nii ajutise

töövõimetushüvitise kui tööõnnetuse korral makstava ühekordse toetuse määramisel lähtuvad

haldusorganid just vastustaja antud kvalifikatsioonist õnnetusjuhtumile, sest TTOS § 24 kohaselt viib

tööõnnetuse uurimise läbi ning edastab otsuse asjaomastele organitele just tööandja. Kaebuse esitaja

õigusi mõjutab seetõttu otseselt see, kuidas vastustaja õnnetust käsitles. Kaebaja on

menetlusdokumentides selgitanud, et tema eesmärgiks on saada tööõnnetuse korral seadustega

ettenähtud hüvitist ja ühekordset toetust. Seega on sisuliselt viidatud kahju hüvitamise nõude

esitamise kavatsusele. Kahju hüvitamise nõude esitamise võimalust on Riigikohus pidanud

põhjendatud huviks. Asjakohatud on ringkonnakohtu viited sellele, et kassaator ei ole vaidlustanud

Eesti Haigekassa tegevust ravikindlustushüvitise määramisel ja maksmisel. Eesti Haigekassa määras

ravikindlustushüvitise, lähtudes KJPS poolt edastatud informatsioonist. Selle informatsiooni

ebaõigsust kaebuse esitaja käesolevas menetluses vaidlustabki. Ringkonnakohus on käsitlenud

kaebuse eset seetõttu põhjendamatult kitsalt ning see on vastuolus kaebuse esitaja väljendatud

tahteavaldustega.

Ringkonnakohus on oma seisukohti põhistanud TTOS § 22 lg-ga 1 ja Vabariigi Valitsuse 28. märtsi

2001. a määrusega nr 108 ning jätnud põhjendamatult kohaldamata õnnetusjuhtumi toimumise ajal

kehtinud KVTS § 164 lg 9. Kaitseväelaste suhtes rakendub TTOS § 1 lg 2 kohaselt töötervishoiu ja

tööohutuse seadus vaid teenistustingimuste osas ning ulatuses, mille osas eriseadustega või nende

alusel kehtestud õigusaktidega ei ole sätestatud teisiti. Tööõnnetuse määratlemisel tuli arvestada

KVTS §-s 164 sätestatuga. KVTS § 164 lg 9 määratleb, milliseid juhtumeid ei loeta

kaitseväeteenistuse seaduse mõttes teenistusülesannete täitmiseks. Kui normis toodud asjaolusid ei

esine, tuleb kaitseväeteenistuse puhul erinevalt TTOS § 22 lg-s 1 sätestatust eeldada, et õnnetus

toimus teenistusülesannete täitmisel. Kassaator palub mõista vastustajalt välja kassaatori

menetluskulud.

9. Kaitsejõudude Peastaabi kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu

otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub seaduslik alus. Kassaator on

meelevaldselt tõlgendanud KVTS § 164 lg-t 9. Ringkonnakohus lähtus vaidluse lahendamisel õigesti

TTOS § 22 lg-st 1. Puhkepäevadel või muul vabal ajal sporti tehes toimunud õnnetused ei ole

käsitatavad tööõnnetustena. Kaebaja osales võistlussarjas omal soovil ning asjaolud kogumis

kinnitavad, et kaebaja ei täitnud võistlustel osaledes teenistusülesandeid.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Tiit Kirsipuu palus halduskohtule esitatud kaebuses tuvastada KJPS toimingute - õnnetusjuhtumi

kohta 31. augustil 2006 koostatud akti ja tööinspektsioonile esitatud teatise - õigusvastasus ning

tühistada vaideotsus nr MED-11.1-5.1/10356. Käesoleva vaidluse lahendamiseks käsitleb kolleegium

esmalt küsimust, kas ringkonnakohus on ületanud apellatsioonkaebuse piire ning kas kaebus tulnuks

jätta rahuldamata põhjendatud huvi puudumise tõttu (I). Seejärel võtab kolleegium seisukoha

õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti olemuse osas (II) ja lahendab lõpuks kassaatori taotlused (III).

I

11. Ebaõige on kassaatori väide apellatsiooni piiride ületamise kohta. Ulatuses, milles esimese astme

halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse seaduslikkust kõigist asja

lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest

lähtudes (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 11. märtsi 2004. a otsuse asjas nr 3-3-1-8-04 p 24 ja

16. oktoobri 2002. a otsuse asjas nr 3-3-1-41-02 p 15). Seetõttu oli ringkonnakohus õigustatud

käsitlema halduskohtu otsuse õiguspärasust kontrollides ka põhjendatud huvi kui asja lahendamise

protsessuaalset külge, selgitamaks välja, kas esitatud kaebus viib sihile või mitte.

12. HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib isik esitada kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse

tuvastamiseks üksnes siis, kui tal on selleks põhjendatud huvi. Ringkonnakohus leidis, et kaebuse

esitajal puudus põhjendatud huvi vaidlustatud toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, sest

Tööinspektsioonile esitatav tööõnnetuse teatis ega ka taotlus tööõnnetuse teatise annulleerimiseks ei

ole haldusakt ega oma seetõttu ühegi isiku või haldusorgani, sealhulgas Eesti Haigekassa jaoks

siduvust küsimuses, kas teenistujaga toimunud õnnetus on käsitatav tööõnnetusena TTOS § 22 lg 1

mõttes. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et Eesti Haigekassale saadetud teatis

tööõnnetuse toimumisest ning samuti annulleerimise teatis ei ole haldusakt. Tööandja edastatud

teatised on teabetoimingud, mis ei too iseseisvalt kaasa õiguslikke tagajärgi. Teatis iseseisvalt ei saa

rikkuda kaebuse esitaja õigusi.

II

13. KJPS 31. augusti 2006. a kirjale nr MED-11.1-5.1/10351 oli lisatud asetleidnud õnnetusjuhtumi

kohta koostatud akt, milles leiti, et antud õnnetusjuhtumit ei saa kvalifitseerida tööõnnetuseks, kuna

tegemist ei olnud tööandja huvides tegutsemisega. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta kaebuse

esitamise eesmärgi - tunnistada õigusvastaseks nii tööõnnetuse teatise annulleeriv teatis kui ka

õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt, mis kaebuse esitaja väitel otseselt rikub tema subjektiivseid

õigusi, kuna antud akt on teistele haldusorganitele, eelkõige Eesti Haigekassale hüvitise määramisel

siduv. TTOS § 24 lõigete 1 ja 2 kohaselt on tööandjal kohustus uurida tööõnnetuse ja

kutsehaigestumise asjaolusid ja põhjusi ning koostada uurimistulemuste kohta akt või tööõnnetuse

raport. TTOS § 24 lg-st 4 tuleneb Tööinspektsiooni pädevus tööõnnetuste uurimiseks.

Erinevalt 26. juulil 2006 KJPS poolt Tööinspektsiooni Tallinna ja Harjumaa inspektsioonile esitatud

tööõnnetuse teatisest, mis oli esitatud enne õnnetusjuhtumi põhjalikku uurimist, olid annulleerimise

teatise esitamise hetkeks selgunud õnnetusjuhtumi juurdlustulemused ning õnnetusjuhtumi kohta

koostatud aktiga tuvastati siduvalt tööõnnetuse mittetoimumine. Kolleegium leiab, et õnnetusjuhtumi

kohta koostatud akti ei saa käsitada pelgalt menetlustoiminguna, millega tehakse kindlaks vaid

faktilised asjaolud ning millele tuginedes koostatakse hiljem õiguslikke tagajärgi kaasa toov otsus.

Õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktis annab tööandja hinnangu õnnetusjuhtumile ning esitab

tööõnnetuse toimumise osas lõppjärelduse.

14. Ravikindlustuse seaduse § 53 lg 1 alusel makstakse ajutise töövõime hüvitist töövõimetuslehe

alusel. Sotsiaalministri 19. septembri 2002. a määrusega nr 109 kehtestatud "Ajutise töövõimetuse

hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalike dokumentide ja andmete koosseis ning hüvitise

määramise ja maksmise kord" (Hüvitise määramise kord) regulatsiooni alusel oli tööõnnetuse või

kutsehaiguse raport üks hüvitise määramiseks ja maksmiseks vajalikest muudest dokumentidest (§ 3

p 6). Tööõnnetuse põhjusega väljastatud töövõimetuslehe esitamisel esitab haigekassa tööõnnetuse

esinemise kohta kinnituse saamiseks Tööinspektsioonile üksnes päringu (§ 16 lg 5). Hüvitise

määramise korra § 17 lg 3 kohaselt esitab haigekassa hüvitise määramisest keeldumise korral

taotlejale dokumendi, mis sisaldab ka õiguslikke ja faktilisi asjaolusid, mis olid aluseks hüvitise

määramisest keeldumisele (p 5). RaKS § 62 lg 1 annab haigekassale pädevuse pikendada vajadusel

ajutise töövõimetuse hüvitise väljamaksmise tähtaega, kui esineb põhjendatud kahtlus, et isikul

puudub õigus hüvitist saada. Hüvitise määramise korra § 18 lg 3 alusel on hüvitise väljamaksmise

pikendamisel kindlustatud isikul võimalik esitada asja kohta oma arvamus ning vastuväited.

Kolleegium möönab, et eeltoodud sätted annavad Eesti Haigekassale hüvitise määramisel küll õiguse

kontrollida hüvitise maksmise aluseks olevate muude dokumentide formaalsetele nõuetele vastavust,

kuid see ei võimalda teha järeldust, et haigekassa on hüvitise määramise otsustamisel pädev ümber

hindama Tööinspektsiooni või tööandja (juhul kui Tööinspektsioon ei pea ise vajalikuks tööõnnetuse

uurimist läbi viia) käsitlust tööõnnetuse toimumise või mittetoimumise kohta. Tööõnnetuse

tuvastamise pädevus oli üksnes tööandjal ja Tööinspektsioonil. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti

esitamise ajal kehtinud õigusaktid ei võimaldanud haigekassal ka ettekirjutusega nõuda tööandjalt

akti tühistamist ning uue menetluse läbiviimist. Kuna ei ravikindlustuse seadus ega ka Hüvitise

määramise kord anna haigekassale tööõnnetuse toimumise või mittetoimumise fakti ümberhindamise

pädevust, otsustatakse õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti või tööõnnetuse raportiga üldiselt

lõplikult, kas õnnetusjuhtum oli käsitatav tööõnnetusena või mitte. Seetõttu mõjutab kaebuse esitaja

õigusi otseselt see, kuidas vastustaja õnnetust käsitas. Kolleegiumi hinnangul on antud juhul

õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt käsitatav HMS § 52 lg 1 p 2 mõttes eelhaldusaktina, millega tehti

õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud ning määrati

osaliselt kindlaks lõpliku haldusakti sisu. Kuigi sellisest eelotsustusest ei teki menetlusosalistele

koheselt veel mingisuguseid õigusi ega kohustusi, ei või haigekassa kui haldusorgan lõpliku otsuse

tegemisel eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna.

15. Eeltoodust tulenevalt leiab kolleegium, et tööandja poolt uurimismenetluse tulemuste alusel

koostatud akt, milles tööandja fikseerib, et tööõnnetust ei toimunud, toob kaebajale iseseisvalt kaasa

õiguslikke tagajärgi. Eelhaldusakt on halduskohtus iseseisvalt vaidlustatav, mistõttu ei oma tähtsust

asjaolu, kas kaebaja on vaidlustanud Eesti Haigekassa tegevust temale ravikindlustushüvitise

määramisel ja maksmisel.

III

16. Halduskohtule esitatud kaebuses palus kaebaja tühistada Kaitsejõudude Peastaabi 13. novembri

2006. a vaideotsus nr MED-11.1-5.1/10356. Käiguta jätmise määruses juhtis halduskohus kaebaja

tähelepanu sellele, et kaebuse tegelikuks esemeks on Kaitsejõudude Peastaabi toiming, millega paluti

Tööinspektsioonil annulleerida eelnevalt saadetud tööõnnetuse teatis. Seega andis kohus kaebajale

võimaluse oma taotlust muuta. Kaebaja muutis esialgset kaebust, täiendades seda nõudega tuvastada

õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti ning 31. augustil 2006 saadetud teatise õigusvastasus. Kaebaja

asus seisukohale, et vastustaja oli õnnetujuhtumi menetlemisel nii õnnetusjuhtumi kohta vormistatud

akti kui Tööinspektsioonile saadetud tööõnnetuse annulleerimise teatise koostamisel puudulikult ja

vääralt tõlgendanud materiaal- ja menetlusõiguslike norme. Sellega kaotas kaebaja võimaluse saada

tööõnnetuse korral makstavat 100% suurust ajutise töövõimetuse hüvitist ning riigi poolt

kaitseväelasele makstavat ühekordset toetust. Kolleegium on mitmes lahendis (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 29. jaanuari 2004. a määrus asjas nr 3-3-1-4-04, 17. novembri 2005. a otsus asjas

nr 3-3-1-54-05 jt) rõhutanud, et kohus peab juhinduma mitte protsessiosalise esitatud taotluse

sõnastusest, vaid lähtuma protsessiosalise tegelikust tahtest ning arvesse tuleb võtta isiku eesmärki

kaebuse esitamisel. Kolleegiumi hinnangul oli kaebuse esitamise eesmärgiks saada tööõnnetuse

korral RaKS § 54 lg 1 p-s 6 ja KVTS § 164 lg-s 4 ettenähtud hüvitist ja ühekordset toetust. Eesmärgi

saavutamiseks on vajalikud õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti tühistamine ja uue akti

vastuvõtmine. Kuna kolleegiumi arvates on õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt eelhaldusakt, mitte

toiming, siis ei vii esitatud kaebus (tuvastamiskaebus) kaebajat sihile, sest haldusakti õigusvastasuse

tuvastamine ei kõrvalda haldusakti kehtivust. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks

tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või

kohustuse täitmiseni. Kohtuotsusega haldusakti õigusvastaseks tunnistamine ei too iseenesest kaasa

haldusakti tühistamist. Seega võib haldusakti kehtivus ära langeda vaid mõne eeltoodud tingimuse

esinemisel, mistõttu isegi kui kohus tuvastaks õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti õigusvastasuse, ei

võimaldaks see kaebajal saavutada taotletud eesmärki, sest haldusorganid võiksid hüvitise ja

ühekordse toetuse määramisel võtta aluseks õigusvastase, kuid siiski kehtiva eelhaldusakti

(õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt). Seetõttu oleks vajalik minna üle ühelt kaebuseliigilt teisele.

17. Riigikohtu halduskolleegiumi kogu koosseis tegi 3. aprillil 2007 asjas nr 3-3-1-6-05 otsuse, milles

käsitles tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ülemineku küsimust ning asus seisukohale, et

üksnes kaebajal on õigus valida, milline õiguskaitsevahend on tema rikutud õiguste kaitseks kõige

tõhusam ja otstarbekam. Kohus võib kohtumenetluse käigus vaid selgitada kaebajale

tühistamiskaebuse asemel tuvastamiskaebuse esitamise võimalust ning kui kaebaja kohtu pakutud

võimalust kasutada ei soovi, siis kohus ise tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele üle minna ei tohi.

Käesolevas asjas võimaldaks kaebajat sihile viia tühistamiskaebuse rahuldamine, millega kohus

tühistaks tööandja poolt koostatud otsuse (akti). Sellisel juhul oleks tööandja kohustatud läbi viima

uue menetluse ja tegema uue otsuse. Kolleegium on seisukohal, et sarnaselt tühistamiskaebuselt

tuvastamiskaebusele üleminekuga võivad kaebuse liigi muutmisel tuvastamiskaebusest

tühistamiskaebuseks kaasneda kaebajale negatiivsed tagajärjed, nt lühem kaebetähtaeg, mistõttu on

HKMS § 19 lg-te 8 ja 9 senise tõlgendamise praktika rakendatav ka tuvastamiskaebuselt

tühistamiskaebusele ülemineku osas. Kolleegium ei näe mõistlikke põhjendusi, mis õigustaksid

tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele ülemineku osas tõlgendada HKMS § 19 lg-te 8 ja 9

regulatsiooni teisiti. Seetõttu on tuvastamiskaebuselt tühistamiskaebusele üleminekuks samuti vajalik

kaebaja (ja teiste menetlusosaliste) nõusolek. Kaebuse liigi muutmiseks nõusoleku küsimise

kohustuslikkus tagab menetlusosalistele võimaluse ette näha kohtu võimalikku käitumist. Kui

kaebuse esitaja palub kohtul kaebust muuta ning teised menetlusosalised selleks nõusolekut ei anna,

võib kohus HKMS § 19 lg 8 alusel kaebust muuta, kui kohus peab kaebuse muutmist siiski

otstarbekaks. Kohus peab kaebuse liigi muutmise otstarbekust sellisel juhul ka põhjendama. Kuna

kaebuse muutmisel tuleb kontrollida kaebuse tähtaegsust ning asja menetlemisel tühistamiskaebusena

ka erinevaid tõendeid, ei saa kolleegium käesoleval juhul kassatsioonimenetluses kaebuse liiki ise

muuta.

18. Halduskohtule esitatud kaebuses palus kaebaja tuvastada nii toimingu kui akti õigusvastasus.

Halduskohus leidis, et puudub alus Tiit Kirsipuu kaebuse rahuldamiseks osas, mis puudutab KJPS

toiminguid õnnetusjuhtumi kohta akti koostamisel ja annulleeriva teatise esitamisel. Kuigi kohus

kontrollis akti õiguspärasust, nähtub kohtu järeldustest, et eelkõige kontrolliti akti vastuvõtmisele

eelnenuid toiminguid. Apellatsioonkaebuses vaidlustas kaebaja halduskohtu otsuse täies ulatuses ega

nõustunud ka kohtu käsitlusega õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti õiguspärasuse küsimuses.

Kaebusest nähtub selgesti, et kaebaja hinnangul rikub tema subjektiivseid õigusi nii KJPS poolne

annulleeriva teatise esitamine kui ka õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt, millega tuvastati, et

õnnetusjuhtumit ei saa käsitada tööõnnetusena. Ringkonnakohus on andnud hinnangu vaid toimingule

ning jätnud kontrollimata õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti formaalse ja materiaalse

õiguspärasuse. Jättes analüüsimata õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti õiguspärasuse, on

ringkonnakohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ning see viib ringkonnakohtu otsuse osalise

tühistamise ning selles osas asja uueks läbivaatamiseks saatmiseni. Kuna kolleegium kvalifitseeris

haldusorgani koostatud akti eelhaldusakti, mitte menetlustoiminguna, siis tuleb asi saata tagasi

Tallinna Halduskohtule. Halduskohtul tuleb kontrollida eelhaldusakti õiguspärasust ning juhul, kui

kaebaja soovib enne kohtuistungit kaebust muuta, küsida selles osas vastavalt HKMS § 19 lg-le 8

menetlusosalise seisukohta.

19. Kolleegium rõhutab, et õnnetusjuhtumi kohta koostatud aktile kui eelhaldusaktile kehtivad

tavapärased haldusaktile kehtestatud vormi ja sisu nõuded, mistõttu tuleb halduskohtul enam

tähelepanu pöörata akti motiveerituse ning õigusliku ja faktilise aluse olemasolu küsimusele. Kui

kohus muudab asja uuel läbivaatamisel kaebuse liiki, tuleb täiendavalt kontrollida kaebuse

tähtaegsust ning vajadusel ennistamise aluseid. Kolleegium peab samuti vajalikuks märkida, et

hääleõigusega usaldusisiku või töökeskkonnavoliniku kohustusliku osavõtu eesmärk on lisaks

töötajate esindamisele informeerimis- ja konsulteerimisprotseduurides ka objektiivse ja efektiivse

uurimismenetluse läbiviimise ning õigusaktidele vastava lõppotsustuse tegemise tagamine, mistõttu

ei saa nende isikute puudumist pidada väheoluliseks.

20. Kolleegium käsitleb lisaks eeltoodule küsimust, millist tähendust omab tööõnnetuse fakti

kontrollimisel KVTS § 164 lg 9 regulatsioon. Tööõnnetus on TTOS § 22 lg 1 kohaselt töötaja

tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval

tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Õnnetusjuhtumi

toimumise (9. juuli 2006) ning akti väljaandmise (31. august 2006) ajal ei olnud TTOS § 22 lg 1

sõnastuses märgitud tingimust, et tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis ei ole

põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga. TTOS § 22 lg-t 1 täpsustati töötervishoiu ja

tööohutuse seaduse muutmise seaduse (jõustus 1. märtsil 2007) punktiga 37. Seega on nii

halduskohus kui ka ringkonnakohus võtnud asja lahendamisel aluseks TTOS § 22 lg 1 ebaõige

redaktsiooni.

Kaebaja leiab, et ringkonnakohus on põhjendamatult jätnud tööandja huvides tegutsemise hindamisel

kohaldamata õnnetusjuhtumi toimumise hetkel kehtinud KVTS § 164 lõike 9 (kehtivas redaktsioonis

§ 164 lg 6), mis loetleb ammendavalt, milliseid olukordi ei saa kaitseväeteenistuses lugeda

teenistusülesannete täitmiseks. Kui KVTS § 164 lg-s 9 nimetatud asjaolusid ei esine, tuleb

kaitseväeteenistuses eeldada, et õnnetus toimus teenistusülesannete täitmisel.

Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Õige on küll kaebaja osutus TTOS § 1 lg-le 2, mis näeb ette

piirangud TTOS rakendamisele kaitseväelaste teenistustingimuste ja töö osas, kuid kolleegiumi

hinnangul ei ole KVTS § 164 lg-ga 9 kehtestatud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse regulatsioonist

erinevat korda. KVTS § 164 tervikuna reguleerib eelkõige kaitseväelase hukkumise ja töövõimetuse

korral teenistusülesannete täitmise tõttu makstava toetuse taotlemise aluseid. KVTS § 164 lg 9

sõnastus on mõnevõrra eksitav, viidates olukordadele, mida ei loeta teenistusülesannete täitmiseks

kogu kaitseväeteenistuse seaduse mõistes. Kolleegiumi hinnangul on viidatud sätte eesmärgiks KVTS

§ 164 lg 1 regulatsiooni täpsustamine. Tööandja huvides tegutsemise määratlemisel ei saa kitsalt

lähtuda teenistusülesannete täitmise faktist. Õnnetusjuhtumi kohta koostatud akti andmise hetkel

kehtinud TTOS § 22 lg 1 sõnastusest nähtub, et tööõnnetuseks saab kvalifitseerida ka muul tööandja

huvides tegutsemise ajal toimunud õnnetusjuhtumit. Tegemist on erialusega ning see ei pruugi olla

otseselt seotud teenistusülesannete täitmise faktiga. Koosmõjus KVTS § 164 lg-s 9 määratletud

tingimustega tuleb tööõnnetuse uurimisel hinnata, kas on täidetud TTOS § 22 lg-s 1 toodud

tööõnnetuse legaaldefinitsiooni tingimused.

21. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tallinna Halduskohtu 19. märtsi 2007. a otsuse ja

Tallinna Ringkonnakohtu 27. novembri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-06-2432 osas, millega jäeti

rahuldamata Tiit Kirsipuu nõue tunnistada õigusvastaseks Kaitsejõudude Peastaabi 31. augustil 2006

õnnetusjuhtumi kohta koostatud akt ning tühistada Kaitsejõudude Peastaabi 13. novembri 2006. a

vaideotsus nr MED-11.1-5.1/10356. Kolleegium saadab asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

Tallinna Halduskohtule. Halduskohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel võtta seisukoht õnnetusjuhtumi

kohta 31. augustil 2006. a koostatud akti õiguspärasuse osas ning vajadusel, lähtudes HKMS § 19 lg-

st 8, võimaldada kaebajal oma taotlust muuta. Kuivõrd Riigikohus ei tee käesolevas asjas lõplikku

lahendit, vaid saadab asja uueks arutamiseks halduskohtule, ei lahenda Riigikohus ka menetluskulude

küsimust. Kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann